Armas raadiokuulaja mõne aja eest tuli üks erakond välja mõttega, et ka Eestis võiks teine ülestõusmispüha olla riigipüha. Nagu mujalgi Euroopas peale Portugal ja Malta. Ent täna on üks kirikupüha, mis on mitmel pool Euroopas riigipüha Eestis aga mitte. See on teine nelipühi. Tõsi, nelipühi on püha, millega kirikust kauge eestlane veidi kimpu jääb. Mida sel pühal õigupoolest tähistatakse, mida üldse neli pühil tähistatakse, mis kombed selle juurde kuuluvad? Paljudele ei seostu selle pühaga muudkui kaskede või kaseokste tuppa toomine. Nii oli lapsepõlves ka minuga. Ma mäletan, kuidas vanaema igal aastal ühel kevadehõngulise nädalavahetusel noored kased tuppa tõi, öeldes, et pühapäeval olevat suvistepühad ja sellega asi piirduski. Tema midagi enamat ei öelnud ja mina rohkem ei pärinud. Kuni sain hiljem teada, et suvistepühad kannavad kirikus nelipühi nime ja et see on üks suurimaid kristlikke pühi. Kiriku sünnipäev. Kord sattusin ma lugema uurimust, mille raames oli viidud läbi küsitlus selle kohta, mida inimesed mõistavad kiriku all. Tulemused olid pea sama kirevad nagu siis, kui uuritakse inimeste arusaama jumalast. Ühed mõistsid kiriku all vaid konkreetset hoonet, milles toimuvad jumalateenistused. Teised pidasid kiriku all silmas mingit kindlat konfessiooni. Reformatsiooni On kõneleb Aga nähtavast ja nähtamatust kirikust. Seda lihtsustatult lahti seletades võib öelda, et nähtav kirik on kiriku institutsioon meie silmale avanev kirikuorganisatsioon või õigemini kirikuorganisatsioonid koos oma inimlikust nõrkusest tulenevate vigadega. Nähtamatu kirik aga on jumalat armastavate inimeste osaduskond, mis ulatub üle konfessioonide piiride üle aegade ja maade, rahvuste ja keelte. See on nende inimeste osaduskond, kel on jumala vaimu Kristuse vaimu. Vahel ei paneme ise tähelegi, kui sageli me kõneleme vaimust. Uudistest kuuleme, et riigijuhtide kohtumine möödus vastastikuse teineteise mõistmise vaimus. Oma vaimu omistatakse ka teatud paikadele, kes poleks kuulnud näiteks Tartu vaimust. Piibel kõneleb sageli selle maailma vaimust, mis on vaimsus, mõttelaad, mis inimest jumalast eemale juhib. Olgu selleks siis vastavalt ajastule, kas teatud ideoloogia? 20. sajand pakub siin selles osas küllalt näiteid või hoopis kasuahnuse mammona kummardamise vaim. See, mis vaimust kantuna me midagi teeme, on ütlemata oluline. Sest sellest tulenevad ka meie tegude viljad. Jumala püha vaimu, Kristuse vaimu viljade kohta ütleb apostel Paulus kalaatia kirja viiendas peatükis, nõnda. Aga vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus Kristuse vaimust ja selle viljadest vaimustumine ongi see, mida ma hea raadiokuulaja sulle tänasel teisel neli pühil püha vaimu väljavalamise teisel pühal. Südamest soovin.