Sattusin hiljuti juhuslikult kuulma Bony M'i kunagist hitti Rivers of Babylon. Ja pidin tahes-tahtmata mõtlema psalmile, mis on selle laulu sõnade aluseks. Kui Bony M'i töötluses on tegu lõbusa diskolooga siis selle hiti aluseks olev 137. psalm piiblist on hoopis teistsuguse tonaalsusega. Eesti keeles kannab see psalm pealkirja nutulaul Paabeli vangipõlves ja kõneleb sellest, kuidas Paabeli vangipõlve viidud juuda nikud nutavad taga oma kaotatud kodumaad. Võõral maal ei suuda nad hõisata, ei suuda laulda issanda laulu. Eesti keeles kõlavad põniemm. Laulu aluseks olevat piiblisalmid 137.-st salmist selliselt Paabeli jõgede kalda-l. Seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime siianile. Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad, laulusõnu ja meie piinajad rõõmulaule. Kuidas me võime laulda issanda laulu võõral pinnal. 587. aastal enne Kristust oli Babüloonia ehk Paabeli kuningas Nebukadnetsar vallutanud Juudama. Jeruusalemma ja tempel olid hävitatud ja suur osa elanikest küüditatud pabilooniasse. See ongi 137. psalmi taust. See psalm kõneleb pabilooniasse küüditatutest. Vallutatud alade elanike küüditamine riigi teistesse osadesse on sageli olnud diktaatorliku režiimide taktika. Nagu võib näha 137.-st salmist, kasutati seda taktikat juba pea 2500 aastat tagasi. Vahel on lihtsalt piirdutud vallutatud alade elanike ümberpaigutamisega teistesse piirkondadesse võttes neilt seeläbi juured. Enamasti on aga ära viidud elanike asemele toodud teised, kes on pärit suure impeeriumi muudest osadest. Lisaks luule on see pidanud kaasa aitama rezhiimi kuuleka inimese loomisele, kel pole elus pidet ja kes on ilma jäetud oma identiteedist. 20-st Kant pakub küllalt näiteid küüditamisest inimeste massilisest sunniviisilisest ümber asustamisest ühest piirkonnast teise. Lisaks nõukogude võimu poolt läbi viidud küüditamist tele, mis tabasid lisaks Balti rahvastele ka ukrainlasi, volgasakslasi ja mitmeid teisi nõukogude liidu territooriumil elanud rahvaid toimusid massilised ümberasustamise, et ka mujal Euroopas niipidi näiteks sõja kaotanud Saksamaa suure osa oma territooriumist loovutama Poolale mis tähendas ühtlasi sealse saksakeelse elanikkonna ümberasustamist praeguse Saksamaa-aladele sõltumata sellest, kas tegu oli olnud natside poolehoidjate või vastastega. Neljateistkümnes juuni on Eestis kuulutatud leinapäevaks 1941. aasta juuniküüditamise mälestuseks. Küüditamise löödud haavad on alles nii mõnegi pere hinges. Paljud kaotasid oma lähedased, mitmed pettusid inimestes, ka neis, keda oli peetud headeks tuttavateks. Aastaste pikkuse töö viljadest tuli sageli alatiseks lahkuda. Kaotati kodud, paljud vaata siit võime usaldada ja uskuda. Kuid oli ka neid küüditatuid, kelle usk jumalasse neid rasketest aegadest läbi kandis. Üks vanaproua, kes oli noore naisena Siberisse küüditatud, kes oli sõjas kaotanud pooled oma lähedastest kelle enamus sugulasi oli põgenenud üle mere ning kes oli ilma jäätud pea kogu maisest varast rääkis mulle kord, mis temal oli aidanud meelerahu leida ja toimunuga rahu teha. Jälle lugenud piiblist Taaveti lauluraamatut lauludes hädasolija kisendab jumala poole, paludes abi vaenlaste vaenajate vastu. Ta mõistis, et need psalmid tahavad talle öelda. Sa võid jumala poole kitsendada, tema käest abi paluda, küsida, miks see kõik on sündinud. Seda kõike sa võid ja ehk lausa peabki tegema. Kuid sinu käes ei ole kättemaks. Kõigi teod on kirjas eluraamatus. Ja kord seab jumal ka kurja kordasaatjad oma tegudega vastamisi. Veelgi suuremaks toeks oli sellele prouale olnud aga mõistmine, mis saabus evangeeliumi lugedes. Mõistmine, et jumal on tänu Kristusele meie kannatustes meiega ja ütleb, et kannatustele jää viimane sõna. Kristuse risti ja sellele järgnenud ülestõusmine näitavad, et ei surm, kannatus, koduigatsus ega kaotusvalu ei saa meid lahutada jumala armastusest ja halastusest. Pigem Me oleme me just raskustes, kui lähedal jumal meile tegelikult on. Praeguseks on too vanaproua surnud, kuigi kunagi oli kord nutnud koos Paabeli vangipõlve viidutega nutnud ja kaevelnud, koos nendega olite oma südamest teinud rahu enda vaenlastega. Ta oli ise kogenud andeksandmist ja halastust ja suutis seda jagada ka teistele. Ta oli saanud aimu ühest hoopis teistsugusest maailmast, mis on juba praegu meie kõrval olemas ja mille kohta nägija Johannes ütleb ilmutuse raamatus. Jumal pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist. Ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.