Armas raadiokuulaja sageli räägitakse usu ja rahvuse seotusest. Kõiki kristlikke konfessioone kiputakse seostama mingite teatud rahvusrühmadega. Nii peetakse näiteks luterlust sakslaste ja üldse laiemalt germaanlaste või siis põhjarahvaste usuks. Katoliiklus nimetatakse ka rooma usuks õigeusu kohta. Ta on Eestis lausa käibel ütlus vene usk. Neile traditsioonilistele konfessioonidele lisanduvad veel mitmed uued kirikud, mis oleksid siis ilmselt Ameerika usud. Eestlane individualistlik nagu ikka, vaatab seda kõike ja mõtiskleb. Mis on siis ikkagi mu oma eesti usk. Kas see, mis oli enne kristlust, usk puudesse või kividesse loodusesse, iseendasse? Looduses on jõus vaid üks seadus, mida me tunneme bioloogia tundidest, kes tuleb paremini toime, jääb ellu. Loodus meie peale naljalt ei halasta, tema käib omi seadusi mööda. Tegelikult võiks aga veel üht usuliikumist tinglikult nimetada eesti usuks ja täna on tema sünnipäev kaugel. Saksimaal mõistis 289 aastat tagasi Parun Tsintsandorf. Mida Jeesus mõtles selle all, et meil on üks isand, meie aga oleme kõik vennad ja õed. Ja ta võttis koos oma talupoegadega armulauda, kaotas piirid enda ja nende vahel. Tema talupojad olid osaliselt sakslased, nagu tema, osaliselt tšehhi päritolu. Nood olid Tõmimalt vastureformatsiooni eest põgenenud. Seal oli selline ühiselu erandlik ja teised aadlikud selle peale sugugi hea pilguga. Mis siis ikkagi toimus seal Hernhutis? Juba kommuniteedi nimi oli omalaadne programm. Me kõik oleme issanda hoolealused ükskõik millisesse ühiskondlikku kihti, me poleks sündinud. Hernud õitses koos, loeti piiblit, koos püüti piibliga kooskõlas elada. Hernuti osaduskond jäi luterlikku kirikusse, nende eesmärgiks ei olnud rajada veel üht uut väikest kirikut või konfessiooni. Olulisel kohal oli muusika. Loodi palju laule, millest mitmeid tänini ka meie jumalateenistustel lauldakse. Hernhuutlased ehk vennastekogudused tegelesid komisjoniga, saates misjonäre, Gröönimaale ja Kariibi mere piirkonda rahumeelset missionit tegema. Rääkisid orjadega, kes olid Aafrikast Ameerikasse küüditatud. See oli rahvusvaheline, mitte natsionalistlik või rahvuslik liikumine. Herneuti misjonärid tulid ka Eestisse, ehitasid palvemaju, kus räägiti vaid eesti keelt. Nad võitlesid joomarlus vastu, mis oli maale ja rahvale olnud suureks probleemiks sest oli hävitanud peresid, talusid ja inimesi ning aidanud korjust veelgi süvendada. Neistsamadest vennastekoguduste palvemajadest pärines viimaks suurelt jaolt ka esimene Eesti eliit. Need, kes rajasid teed Eesti riigi loomisele. Jansen, Jaan Tõnisson ja paljud teised eesti kultuuri ajaloo seisukohalt olulised isiksused olid pärit vennastekoguduse taustaga peredest. Isegi mõned mõisnikud ühinesid Hernhuutlastega õppisid selgeks eesti või läti keele. Näiteks Lätis Valmiera lähedal. Elaskon Campnhauseni pere, nende mõis, orellen on siiamaani säilinud. Näeb välja nagu suur talu, mitte nagu loss, nagu need, mis ehitati viinamüügist saadud rahaga. Cinzendorfise organiseeris esimese eestikeelse piibli trükkimise aastal 1739 baltisaksa aadel. Konnal ei olnud tema ja ta tegevus paraku just väga meele järele mistõttu tal tuli Baltimaadelt lahkuda. Tema poolt alustatu aga jäin ja aitas eestlastel ennast taas leida. Ei eksisteeri sellist asja nagu rahvuslik usk ainult sobivad või mittesobivad vormid. Ja needki võivad aegade jooksul muutuda. Tähtis on aga see, kes või mis on otsimise keskpunktiks. Kas selleks on üksnes mingi rituaal või õpetus, mis ei ole võimeline meid kandma ei elus ega surmas või on selleks Jeesus Kristus, kellele ütleb Peetrus. Issand, kelle juurde me peaksime minema. Sinul on igavese elu sõnad ja me oleme uskunud ning taibanud, et sina oled jumala püha.