Armus raadiokuulaja mõne aja eest õnnestus mul näha filmi inimestest ja jumalatest. 990.-te aastate esimese poole tõsielulistel sündmustel rajanev film kõneleb ühe Alžeerias asunud väikese kristliku kloostri elanikest. Läbi selle kloostri munkade loo sai filmivaataja näha ennastohverdavad ligimesearmastust sügavat usku ja pühendumist jumalale, inimväärikust ning vaprust, vaprust ja kindlust, mis sai toitu usust Kristusesse. Filmi üks läbivaid teemasid on munkade jaoks tõstatunud küsimus kas jääda kloostrisse ajal millal seerias olid aktiveerunud ekstreemsed islamistide rühmitused seades ohtu ka selle väikese kloostri ja tema elanike elu või lahkuda turvalisele Prantsusmaale, kust kloostrielanikud pärit olid. Pärast mitmeid arutelusid, kõhklusi ja palveid otsustasid mungad siiski ühel meelel jääda. Põhjuseid, miks nad just nii otsustasid, oli mitmeid, kuid kõlama jäi neist kaks. Ühest küljest see Nad ei saa lahkuda kloostrist, jättes moslemitest elanikega küla, mis kloostri ümber oli kasvanud. Üksi. Ligimesearmastusest pidasid mungad külaelanike abistamist arstimist enda ülesandeks. See kohale jäämise põhjus tulenes aga teisest ja olulisemast, mille sõnastas üks munkadest. Ei ole õpilane suurem oma õpetajast. Kui Kristus oli valmis kandma enda peale pandud risti ja olema valmis oma elu ohtu seadma teiste pärast peavad selleks valmis olema ka tema jüngrid. See oli munkade veendumus, mis neile viimaks ka nende maise elu maksis. Nad hukati neid vangi võtnud islamistide poolt. Ja ometi olen ma kindel, et nad oleks ikkagi sama tee valinud. Selle riski olid nädal seeriasse teadlikult võtnud. Neile munkadele mõtlemine paneb mind nende eest sügavalt kummardama. See ei tähenda, et igaüks peaks samasuguseks sammuks võimeline ja valmis olema. Sageli seovad inimesi paljud muud sidemed ja kohustused oma ligimeste ja lähedaste ees, mis sellise lõpuni Kristuse jälgedes sammumise võimatuks teevad. Kuid see on kummardus nende ees, kes viivad meid enda käest küsima. Kuidas käituksin mina olukorras, kus mul on valida enda turvalisuse ja teiste abistamise ja ustavuse vahel. Kuidas käituksin ma näiteks siis, kui pean koos sõbraga põgenema vaenlase eest jõuan jõeni, millest üle pääseb vaid ühe ühekohalise paadiga ja jõe ääres ongi vaid üks selline paat. Kas ma nägin siis oma sõbra kõrvale, et ise kuidagi paati mahtuda ja põgenema pääseda? Või olen valmis paadisõbrale loovutama? See küsimuse asetus on ehk veidi ekstreemne kuid sarnaste küsimuste rida võiks veel pikalt jätkata. Eelkõige paneb mind nende munkade ees kummardu maaga see, et neist saab elavaks Kristuse sõna ei ole olemas suuremat, sest sinasest armastusest kui et keegi annab oma elu oma sõprade eest.