Armas raadiokuulaja tänaste mõtete aluseks loen ma ühe salmi Pauluse kirjast roomlastele viiendast peatükist, mis on ühtlasi üheks tänase päeva vaimulikuks loosungiks. Ühe ainsa üleastumise järel sai kohtumõistmine surmamõistmiseks armu endaga on paljude üleastumiste järel õigeks mõistmiseks. Argipäeva hommikul Tallinnas autoga teel olles võib mõista seda, mida mõtles saksa filosoof Martin Heidegger kui ta rääkis eksistentsi jalismist. Ta väidab, et inimene on kadunud eksistentsiaal suse merel. Mis tähendab, maailm, milles me elame, on meile võõras ja vaenulik, kaasa arvatud teised inimesed. Nüüd ujume me selles elumeres, ilma et me seda ise oleks otsustanud. Ja meil puudub isegi orienteerumisvõime, oskus teed leida. Mis on õige ja mis on vale. Selle üle on inimene nuputanud aastatuhandeid. Heidegger ütleb, et ainus asi, mis meid käigus hoiab, on mure. Mure ellujäämise pärast. Mure on elu mootor. Vaikuses Tallinna liikluses on mure mootoriks. Kas me jõuame veel rohelise tulega üle ristmiku sõita? Kas ma jõuan õigeks ajaks kohale? Miks see autosin ees sõidab ometi nii aeglaselt või miks doosel sõidab, nagu oleks selle juht purjus kes saab endale, millise parkimiskoha ja nii edasi. Puhaseksistentsialism piibel kõneles sellest juba umbes 3000 aastat tagasi. Pärast maailma loomise lugu jutustab esimese Moosese raamat loo, mis kõneleb sellest, kuidas Aadam ja Eeva söövad keelatud puu vilja ja saavad äkki aru, mis on õige ja mis vale. Ja samal ajal paistab, et nad on selle teadmisega üle koormatud. Enne nad ju teadsid vaid seda, mis on hea. Maailm oli tore valgus ilma varjurõõm ilma kahetsuseta. Seal oli paradiislik, elu, esentsiaalne elu, nagu ütles üks teine filosoof pooldriküür. Kuid siis nad kaotasid oma koha paradiisis. See ei olnud mitte niivõrd karistus, kuivõrd see oli hädavajalik, sest me ei saa oma loomulikus olekus enam isegi paradiisis hakkama. Tarvitseb vaid minna puhkama lõunasse viie tärni hotelli, kus kõik justkui oleks nagu paradiisis. Varem või hiljem pole inimene ka seal rahul. Ka seal leiab inimene varem või hiljem midagi, mille pärast muretseda. Või tal tekib lihtsalt tüdimus ja rahulolematus. Aadam ja Eeva. Need nimed tähendavad põhimõtteliselt mees ja naine ehk inimene. Sina ja mina, igaüks meist. Piiblilugu räägib samadest asjadest nagu Heidegger 3000 aastat hiljem. Inimene on heidetud ellu, millega ta ei saa hakkama. Mure on tema mootorelu näib talle sageli Neetuna. Aga jumal ei jäta meid seal ujuma ilma päästerõngata. Ja selleks päästerõngaks on kristus, nagu apostel Paulus kirjutab, uus saada. Miks on see nii oluline, et ta ei põikle vastu, kui ta mõistetakse surma? Sest tema truuks jäämine jumala sõnale kustutab Aadama ja Eeva minu ja sinu sõnakuulmatuse jumala sõnale, kustutab meie püüde ise omal jõul oma mure kaudu pääseda. Pääsemine sihitust hulpimisest on olemas, ta on olemas siis, kui ma usun, et Kristus on tulnud ka minule abikätt ulatama, et ta on ka minu koorma ära võtnud. Kui ma olen selles kindel, saan ma talge oma muret kanda lasta ja vabalt elada usaldades, et see, kelle käest ma hoian, juhib mind viimaks tõestiga paradiisi jumala lähedusse. Sinnamaani ma küll ujuneksistentsiaalsuse ookeanis, kuid ma ei upu. Ja minu mootoriks ei ole enam mure. Armastus see on kompass, millega ma leian oma tee ookeanis jumala kingitus mulle. Lasku jumal meil siis igal päeval Kristuse käest kinni haarata, et me leiaks jõudu, jääks rahulikuks ja leiaks õige tee, mis viib inimese tema päriskoju.