Armas raadiokuulaja tänase jutluse aluseks on Johannese evangeeliumi 15. peatüki salmid üks kuni 10. Issand ütleb, mina olen tõeline viinapuu ja mu isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud. Jääge minusse ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja oma, et kui ta ei jää viinapuu külge. Nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad, kes jääb minusse ja mina temasse. See kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha. Kes minu külge heidetakse välja nagu oks ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära. Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida te iganes tahate ning see sünnib teile. Selles on minu isa kirgastatud, et te kannate palju vilja ja saate minu jüngriteks. Nõnda, nagu isa on armastanud mind olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse. Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma isa käske ja jään tema armastusse. Aamen. Kaasaja inimest kummitab enda sidumise hirm. Hirm enda sidumise eest, teise inimesega. Hirm sellega kaasneva vastutuse ees. Hirm, et seeläbi kaotatakse oma vabadus. Kuid peljatakse ka muud, mis võib inimest kuidagi siduda. Peljatakse jumalat ja kirikut. On neid, kes ei julge üle kiriku läve astuda, otsekui kartes, et nad selsamal hetkel, mil nende jalg kirikuruumi põrandat puudutab kutse, kui mingi maagilise hookusfookusega ajupesu ohvriks langevad. Enda sidumiseks hirmutundjad usuvad enamasti müüti täiesti sõltumatust inimesest märkamata, samas kui suurel määral ja kui peente vahenditega inimesi pidevalt meedia finantsstruktuuride või uute, osalt varjatud ideoloogiate poolt manipuleeritakse. Aldous Huxley on oma teoses hea uus ilm väga hästi kirjeldanud maailma kus inimesed on kunstlike vahendite abil pandud elama roosamanna maigulisse heaolu mulli. Neid on tabanud huvipuudus kõige tõeliselt sügava järele. Eksistentsiaalsed küsimused on meile võõrad. Nad on rahul selle kunstlikult loodud rahulolutundega, milles nad elavad. Huxley kirjeldas oma teoses tabavalt kaasaegse tarbimisühiskonna pahupoolset palet. Kahtlemata on inimene vähemalt meie kultuuriruumis saanud mõneaastase ajataguse ajaga võrreldes iseseisvamaks ja väliselt vabamaks. Kuid kuigi me saame tänapäeval iseseisvalt otsuseid langetada, ei tähenda see alati, et me oma otsuste kujundamisel täiesti sõltumatud oleks. Tänase pühapäeva evangeeliumi tekst kõneleb viinapuust ja selle küljes olevatest okstest. Seda pilti kasutades seab Jeesus inimese elususe sõltuvusse jumalast. Ta ütleb, et oleme oksad viinapuu küljes, kelleks on jumal. Ja kui need oksad on ära kuivanud, kui neil ei ole enam elavat sidet, oma tüvega on nad surnud ja visatakse minema. Neid ei visata aga minema mitte karistuseks selle eest. Nad enam puutüvega seotud ei ole vaid sellepärast, et nad on kaotanud oma elujõu. Ja just see ongi tänase evangeeliumi tekstikeskne mõte vaid jumalalt saadav elujõud, energia laseb meil tõeliselt elus olla ja vilja kanda. Kusjuures teksti põhjalikumalt lugedes annab manitsus. Jääge minusse mõista, et otsus ta jumalaga seotuks või mitte sõltub suuresti meist endist Kristusest oma käe ulatanud kõigile. See, kas me talle oma käe vastu sirutame, on meie otsustada. Kes jumalat enda elujõu allikaks ei soovi, sellel ei suruda end vägisi peale. Need aga, kes jäävad temasse, saavad kogeda elu, millel on jõudu ja väge, millel on siht ja mõte. Ja nad kannavad palju ja head vilja. Sest nad on jumalast toitudes ajanud võrseid ja saanud ise headeks puudeks. Kelle kohta ütleb Kristus teisal, kus ta taaskasutab puu võrdpilti, nõnda. Iga hea puu kannab ilusat vilja. Aamen.