Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kummaline oli see punt, kelle eludest vermiti hõbe dollarina nimetus tervele põlvkonnale ühele paljudest löödud sugupõlvedest, tiit põlvkonnale. Nõnda kirjutab luuletaja Hannes varblane 90. aasta ajakirja vikerkaar kuuendas numbris. Erinevatel aegadel erinevatel inimestel on piitnikud, nende tekstid ja olemise viisid korda läinud nüüd miljon ilmunud häälenud Kitzbergi volitatud tekstide tõlkekogumik Ameerika Loomingu raamatukogus on jällegi põhjus neist tegelastest juttu teha. Allen Kitzbergist, Jack erakist, William parauksist, Loorents Berlin ketist ja Gregory kursust teevad juttu ja nende tekste esitavad Peeter Sauter, Andres Ehin, Jürgen Rooste, Hasso Krull ja. Te kuulate Allen Kitzbergi esitamas oma luuletust päevanile suutra Jürgen Rooste esituses kõlas tekst viiendal märtsil Tallinna Kirjanike Majas Ellen Kitzbergi õhtul. Ma kõndisin reservi banaanide lähedal kalde pääl ja istusin hiiglasuure edelaranniku vedurivarju maha, et oodata päikeseloojangut, kartma mäestik tagant ja nutta. Jacky istus mu kõrval, murdunud roostetanud raudposti pääl kaaslane hinge läbisid samad mõtted, kõledad ja kurvad ja nukrus, inimesed ümberringi masinate metsa, pahtlikut, edasi juured. Jõe õline vesi peegeldas punast taevast, päike laskus viimsete Prisco mäetippude otsa. Ei ühtegi kalases voosi, ühtegi erakut neis mägedes vaid pesitsevate silmade ja pohmakaga, meie nagu vanad kalkarit kalda pääl, väsinud järjukalikud. Vaata seda päevalille, ütles ta seal, sirutas end vastu taevast, hall, surnud, varimehe suurune, kulutas kuivanud digivana saepuruhunniku otsas. Ma kargasin püsti otsekui nõiutud, see oli mu esimene päevani. Mälestused, plekist nägemused, haarlam, idapoolsete jõgede põrgut. Sildades kolksub rasvased võileivad, surnud titevankrit, mustalt siledaks kulunud autokummid, unustatud ja taastamata. Jõekallaste luuletus, kondoomide kastrulis, terasnoad ei midagi roostevaba, vaid rõske sõnnik ja noana, terav tehisvärk kadumas minevikku ja hall päevalill. Õõtsmas vastu päikest, pragunenud sünge ja tolmune kogusest vanaaegsete vedurite sodist soodust suitsust silmas. Tuhmide keeltega õiekorv räsitud jess asitud nagu mõlkis kroon. Seemned langenud välja, näost peagi hambutust päikselise ilma suust. Päikesekiired kustutate karvased pääl nagu kuivanud traadist ämblik. Viiped saavutustest. Lahtist. Hasso Krull, keda sina peod piitnikuks ja mida sa selle biit luule ja kirjanduse all mõistavad? Kõik oli muidugi rohkem sõimu või. Naljasõnade pandi kokku siis, kui venelased olid sputniku kosmosesse saatnud. Piip ja sputniku slaavi päradest lõpust pandi niisugune Veides kokku ja taheti sellega neid rohkem naljaks pöörata. See oligi minu meelest karikat risti tehtud, see sõna aga neile kirjanikele omaselt. Nad ei võtnud mitte väga solvuda niisuguse hübriidi peale, vaid lõpuks võtsid selle peaaegu et ise omaks ja isegi kasutasid. Kuigi muidugi see ei ole neile kindlasti mitte just lähedane mõiste, aga see piip on tähendanud nii paljusid asju. Alates sellest, et on piip, seneration siis nagu löödud lüüa saanud siis pärast ansamblite liiklus on ta ju hakanud seostama rohkem rütmiga, muidugi viiekümnendatel aastatel rütmimuusika oli džäss ja eriti see piibopi tüüpi niisugune džauli bakterist lähtunud hästi kiire, tempokas kaootilise impovisatsiooniga suund, see oli tegelikult see biitmuusika. Ja siis tal on seos sõnaga dific õnnis ja sellise psühhodeerimise kogemusega, et tasand on seal ka olemas, aga kirjalikke on olnud nii palju. Ameerika kultuur on suur. Ja kuna see biit oli 20. sajandi teise poole noh, võiks öelda ameerika kirjanduse suuremaid sündmusi selle poolest, et esiteks ta läbis kultuuri kõiki kihte. Ta ei olnud ainult kitsa ringi või, või akadeemilise kultuuri osa. Piitnica jätkus kõikjale ja peale selle, see läks ka üle maailma laiali, nii et mõnes mõttes see on nagu esimene päris ameerika kirjanduse asi, mis maailmast sellisena kalevis sõja, Ameerika tagasus ameerika kirjanduse juures kaua aega ei olnud esil ja põu ja võtmine all veel mingit ameerika luulet omaette ei eristatud veel 20. sajandi alguses Ameerika kirjandusel noorem kui Eesti kirjandus selles mõttes, et sel ajal, kui Mihkel Kampmaa kirjutas juba eesti kirjandusele peajooni Eestis nagu esimest kokkuvõtlikku Endast lugu, seal praegu ka oluline ja seal on asju, mida hiljem ei ole nii käsitletud. Sellal Ameerika kirjandust sellise iseseisva sõltumatu üksusena veel Ameerikas ka ei võetud. Ja muidugi mitte väljaspool Ameerikat, sest ei usutud, et sellel oleks mingit oma taga, ta oli selline sekundaarne Euroopa kirjanduse tuletis. Ja tegelikult muidugi 20. sajandi esimesel poolel juba võtmaniaal, muidugi päriselt see nii ei olnud, seal oli ikkagi omapärast, aga seda ei osatud välja tuua siis, kui piitnikud lõpuks üle maailma said nad tõepoolest kuulsaks. Seda võib öelda, et nende puhul ei ole liialdus öelda, et need on väga kuulsad nimed, vähemalt see keskne tuulegrupp seal ümber on veel mingi laiem grupp, vähem tuntud nimesid siis suurele kultuurile omaselt veel kolmas Ringkirjanikke, keda sa enam ei mäletata, keda ka nende eluajal eriti väljaspool kirjandusringe ei teatud. Aga ikkagi nad olid olemas ja pakuvad ka mingil moel huvi, kui keegi viitsib neid asju üles tuhnida, sellega tegeleda, et see ei olnud, see oli väga suurkesksed tegelased olid ja tal on Kinsberg, Bagous, tšak, keeruvak, kõik väga erinevad isiksused, täiesti erineva taustaga. Niisuguse päritoluga käivak, prantsuse päritolu, katoliiklane nimigi on prantsuspärane ja prantsuse keel oli tegelikult ta emakeel. William paraus sellisest puritaanlikust Uus-Inglismaa keskkonnast täiesti protestantliku taustaga ja olengi Insberg Ida-Euroopa juudi päritolu samuti nende noorpõlve, enne kui nad tuttavaks said. Muidugi, nad ei ole kõik üheealised. Aga elulooline taust on ka väga erinev ja, ja ta jääbki lõpuni erinevaks. Midagi tõsiselt saunast peale selle, et nad kuuluvad sellesse biitkirjanduse dooseszek, õpi, ega neid ei ole. Ja samuti kui sinna juurde tuua Maicel McGregor ja Gregory kaasa ja Lorenz lingeti siis veel Ameerib, aga, aga ta ei priima seal, aga siis väljapoolt seda, seda väikese siserühma ringi, teisi olulisi pikki on ikke siis ikka säilib see erinevuste rohkus, et on tõesti isiksuste ja osalt ka kirjutamisstiilide poolest väga erinev seltskond. Aga midagi oli neis sarnast. Kõigepealt see sotsiaalsete ja kultuuriliste barjääride purustamine, see võimaldas siis kirjutada niimoodi, ütleme, transfer tavaliselt kõiki kihte läbivalt kõik keelekihid, eriti muidugi siis igapäevane keel, kõik kultuurilised kihid ja kõik sotsiaal sealsed kihistused, mis saavad kirjanduse selle esindatud. See kõik oli seal sees. Ja sellega subjektiivsuse käsitus kirjanduses muutus, tulid sisse mitmesugused poliitilised ja, ja lõpuks ka religioossed ideed, mida varem kirjanduses polnudki olnud. Ja see kõik moodustas mingi suure terviku, kus siis suhtlesid omavahel need juhtfiguurid ja veel ka teise kolmanda ringi tegelased, et just sellise plahvatuse nad on fenomenaalne ja muidugi ka selle konfliktidega, mis tal oma kultuurikeskkonnas oli ja on isegi jätkuvalt sellepärast, et kuigi need kirjanikkudel ilmselt kõige ameerikalik omad kirjanikud, kes seal olnud ja et nad on väljapoole Ameerikat kõige rohkem mõjutanud teisi kirjandust, kaasa arvatud Euroopa kirjandused. Aga ega siis antoloogiseerita sellistena ja ikka on väga palju sellist akadeemilist pelgalt tänini. Ja ikka püütakse neid kuidagi teisele või kolmandale kohale sokutada ja see niisugune lammuta barjääre kummutav jõud. Imelik küll, aga see on alles võib-olla sellepärast, et tüpoloogiliselt ma ei tea morfoloogiliselt, kuidas seda öelda, Ameerika ühiskond ei ole nende 50 aasta jooksul oma aluste poolest või struktuurselt muutunud. Ta on sama. Rumalasti neid ameeriklasi vihastad sellepärast kui neid biitlike pidada Ameerikalikuks või isegi ainsaks Ameerika liikuks kirjanduseks või vooluks rühmituseks. Ühesõnaga biit liikumiseks vihastab sellepärast, et need olid ju narkarid ja homod ja hullud ja istusid vangis ja ilusaid pätid kaabakad. Jah, nad enam-vähem kõik üksikute eranditega muidugi. Kultuurijuht kujutki, noh nagu džässmuusikud rokoodikud väga rõhutatult poeemlikku elustiili esindavad ka see, mida on Euroopas nimetatud põimlikuks tšehhi maakonna järgi, kus elas palju mustlasi. Ameerikas ei ole sellist sõna vist eriti tarvitatud, aga, aga tõesti eeldaga pätid, narkarid jah, omad isegi lausa kurjategijaid oli ikka tead ja ja see on jällegi üks barjääri purustamine, et nad purustasid ju sotsiaalsed barjäärid ka tegelikkuses. Ja kirjandust hakati tegema lähtudes sellisest elukogemusest, mis mõnes mõttes oli siis ühiskonna põhjas või sinna lausa tungiti niimoodi teadlikult nagu varjus, näiteks teda huvitas kohe tunnetuslikult see kurjategijate maailm. Insberg oli ehk pisut kartlikum ja nii palju, kui ma olen temast lugenud. Teatavast perioodist alates püüdis siiski sellist tülikamad ebameeldivat seltskonda vältida neid narkareid ja vargaid ja sellist seltskonda. Aga see kogemus oli neil olemas ja muidugi eelis. Meil on niisugune positsioon, annab, on see, et nägemus ühiskonnast kujuneb väga selgeks eelarvamuste vabaks isegi võib öelda, ideoloogiate vabaks. Samas ta on niimoodi lehvikuna väga lai või selline ikka Kaagaline, et kõike jõutakse näha kõigest, on mingisugune ettekujutus ja, ja seosed, mis selle juures tekivad. Hasso Krull, sa ütlesid, et piitnikud see keskne kamp ja nad kõik olid üsna erinevate elulugude ja erinevate tekstide hoiakutega. Aga siiski midagi pidi nendes ju olema ka ühist või noh, ütleme, et arvatavasti need olid siis selle aja viljad või sellised otsesed peeglid. Aga mis oli see, nende ideoloogia, oli seal mingisuguse nägemuse otsimine või millegi poole püüdlemine, võise teel olemine? Jah, mulle tundub, et see nägemus, otsimine on küll õige väljend, sest teatavad müstilised kalduvused olid kõikidel ühel natuke ühtmoodi, teisel teistmoodi aga see enam-vähem ulatub niimoodi budismist all keemiani, kui vaadata ikka paljusid kirjanikke, neid kõrvutada. Meeste huvid on väga laias spektris, aga neid kõiki muidugi seob, et taotletakse mingit kogemust või mingit nägevust mingit niisugust printsiipi leida, mis võimaldab kuidagi noh, kas just mõtestada, aga anda sellele praktilisele kogemusele oma keskkonnast ja eluümbrusest elu maailmast mingi ütleks siis väljundi, et seda küll taotletakse ja, ja see tihti on väga sarnane just niisugusele ikkagi sellisele religioosse kogemuse otsingule, kus ka täpselt ei teata, mida tahetakse, aga aga tähtis on, et tuleb teele asuda. Juhuslik katkend checkeromabki romaanist. Teel see Harriskurgi ö tuli mul jaamas pingi peal ära magada. Hommikul viskasid jaamaülemad mu välja. On vist nii, et kui su elu pihta hakkab, siis sa usud väikese lapsukesena oma isa katusel kõike. Seejärel tulevad laudikeia laste päevad. Kui sa saad aru, et oled armetu ja vaene ja pime ja paljas ja lähed läbi paineliku elu hädise jõleda, Mardusena kumberdasin vaevaliselt raudteejaamast välja. Ma ei kontrollinud enam olukorda. Hommik tundus mulle kõle nagu haud, olin nälga kõngemas. Mitu kuud tagasi Sheltonis Nebraska osariigis ostetud köhatilgad olid mu kotis ainuke kaloreid sisaldav asi. Imesin seda pudelit suhkru pärast, mis seal veel alles oli. Ma ei teadnud, kuidas edasi toime tulla. Komberdasin linnast välja, mul oli vaevalt nii palju jõudu, et ennast linna piirile vedada. Teadsin, et kui ma veel üheks ööks Harrisburgi jääksin, siis mind arreteeritaks. Neetud linn. Sain ühe otsa sõita ühe kuivetunud kõhna mehega, kes uskus tervendavasse kontrollitud nälgimisse. Kui ma talle ida poole sõites rääkisin, et olen nälga suremas, ütles ta. Väga hea, väga hea, paremat ei saakski sinu jaoks olla, ma ise ei ole kolm päeva söönud, ma elan 150 aastat vanaks. Maniakk selline hüpiknukk. Hundikott piitsavars saanuks mõne maheda paksukese peale, kes öelnuks peame õige selle resto juures kinni ja võtame endale ühed ubadega seapraed. No ei, just sellel hommikul pidime tervisliku nälgimisemanni. Peale võtma 100 miili pärast muutus ta kuidagi malbeks ja koukis pagasiruumist võileivad välja. Need olid tal kauba näidiste vahel peidus. Ta sõitis mööda. Pennsylvania ringi veritses dinutamis riistadega hävitasin, võida leiba, korraga puhkasime naerma. Ta oli läinud, Allan taunis mingeid ärikõnesid võtma, mõistusin autos ihuüksi ja ma naersin ja naersin paganas mulin loppis ja mul oli kõrini. Aga see hull tõi mu New Yorki koju. Peeter Sauter, sina oled Jack'i rooki teel kunagi tõlkinud mitu-mitu aastat tagasi. Kõigepealt ilmuseks katkenud vikerkaares ja siis ka hiljem terve raamat. Ja ma olen kuulnud, et sa õppisid Inglise keelt sele Keroki teel raamatu järgi. Jah, see on tõsi küll, ma inglise keelt õppisin muidugi koolis ja seitsmendas keskkoolis ja ma ei tea, nagu me kõik telekat vaadates, aga tegelikult niimoodi ladusamalt ma õppisin Keroc järgi ja see oli ilmselt esimene ingliskeelne raamat, mida ma üldse lugesin noh välja arvatud. Tead, mida koolis pidi lugema Oscar Wild'i muinasjutt või mingid sellised asjad. Ja hiljem me võtsime selle raamatuga millegipärast sõjaväkke kaasa ja sõjaväes ma pidin ära müüma üks KGB ohvitser tahtis. Ta oli ilmselt kuulnud, et mul on mingid raamatut peidus kuskil sõjaväe nende pretseppideo järel. Lokaator väeosas on järelkärude, nende all olid Mulbeedikud ja mulle see hulk raamatuid. Jah. Ütles, et kas ta võib need ära osta ja siis müüsin talle ära mulle nagu muud eriti ülev. Ja siis läks veel aega mööda ja siis osutus esimeseks raamatuks ka, mida ma tõlkisin ja, ja võib-olla kehvasti ma sain nagu niimoodi aaside sarjata, et sans autorikeelde tõlgitud mitte eesti keelde. Ega ta ei olegi korrektne tõlge, aga võib-olla Keroc ei ole ka korrektne inglise keel, ma ei tea, et võib-olla igasuguses keeles kirjutav inimene kirjutab ikka omaenda keeles ja miks ta ei või ka tõlkida omaenda keelde, kuigi seda sallitakse vähem. Tõlkija peab olema ikka neutraalsem ja korrektsem. Aga tegelikult, kui mõelda selle Keroki ja sinu enda tekstide peale ja selle keele ja ütlemise peale, siis kuivõrd palju sa seda lähedust noh, kasvõi Keroki või teiste piitnikutega Tunned tunnen küll mingit lähedust, jah, aga see võib kari illusoorne olla või võib-olla ma Keroki olen teinud endale lähedaseks või loonud sellise oma Keroaki, mis on normaalne nagu ma ei tea, jah, kui palju mu neist tegelikult aru saanud, kui ma nendega kokku oleks saanud, kas ma oleks olnud nende sõber või? Seda on väga raske arvata, nagu aga nad on sümpaatsed. Nende hoiakud on siin paljudele sümpaatsed olnud, millegipärast vaata raske öelda, võib-olla see on selline nagu ühiskonnale vastandumine, et midagi sarnast oli sellises hilisnõukogude Eestis ja, ja nende aja Ameerika Ühendriikides, kus siis mingi seltskond võtab sellise no mitte otseselt vastanduja poosi, aga sellise kõrvalejääja piitsenaration on, ma ei, ma ei tea, ei tahagi nagu paika panna ka, et öelda, et mis, mis ta on või, või mis minu põlvkond siin oli või midagi sarnast haakuvad, selles on küll. Ja kui Keroloog jõudis nagu puntrasse omadega või noh, mul on tunne, et ei uskunud nii väga enam millessegi. Ta ikka jõi palju ja kuigi ta oli üritanud ju ka niimodi budismiga tegeleda ja sellest pisut kirjutas ja ei, ei uskunud ta sellesse enam nagu lõpuotsas. Aga Kinsberg, ütleme alguses palju teadlikumalt palju kavalamad või niimoodi kirjandusse tulles ja, ja kirjanduses läbi lüües Kerokali nagu loll või Kinsberguli nagu nutikas kero, käi siiralt lolliks ja lollilt suriga. Kinsberg ka oli vana ja tark ja elas kaua ja ma isegi ei suuda öelda, kumba ma eelistan, et mul on väga sümpaatne Keroloogi siirus. Samas ikka nii loll ei tohiks olla, kirikus peksa antakse ja liiga kaval ka ei tohiks olla, vaid Kitzberg suudab nagu ühendada sellise suure siiruse ja orgaanika sellise endast samas distantsil püsimisega või sellise nagu teadlik Aga natukene läheb võib-olla Kinsberg liiga kavalaks, võib-olla see tuleb mul Keroloogi kirjeldustest, kus ma loen, kuidas Kitzberg oli seltskonnas selline kogus materjali kirjanduse heaks umbes nii, mulle see asi ei istu. Nagu kui elada, siis elada, kirjutades kirjutada võib-olla siis nahka sellest elust või tagasi mõeldes, aga ega ma ei ütle, võib-olla kirurgi siirus on ka mängija poos ja noh, mingil hetkel ta tahes-tahtmata muutub teadlikuks, ta ju väga tahtis kirjanik olla, ta kirjutas korraliku romaani ennem, mis enne teel, eks ole. Tauno mässiti ja mis, mis nagu ei läinud nii väga ja noh, siis ta kuidagi lõi käega ja kirjutas nii samalasi tulla nagu torust tuleb või? See oli hea, eks, ta püüdis nagu sama pedaali edasi vajutada, hiljem ka. Aga noh, jumal teab, mis, see on hiljem kihvt asi on, on olnud ja ma olen neid lugenud, võib-olla mõni on etem, kui on rõhud ka, aga, aga ükski ei ole nii kuulus. Millegipärast ükski ei ole selline legendaarne raamat. Ma usun, et maailmas on selletaolisi ja sugugi mitte halvemaid raamatuid. Terve hulk, ükskõik kus maailma otsas või riigis või keeles. Aga millegipärast nad ei ole sellised legendid ja kuulsad nagu see teel, mis on paras igav raamat, kohati selline ühenivoo peal ja kordused ja aga samas on seal mingi selline puudutav asi, mis ta paljudele on oluliseks teinud. Nüüd on muidugi selline pentsik müügiartikkel, et kui sa jalutad kuhugi raamatupoodi sisse Londonis või on peras, Ma pole jalutanud, aga mäletan, et seal on sama lugu, et see kiruak vedeleb siin-seal riiulitel nagu mingeid Brežnevi teos nõukogude aegses Eestis. Et see on selline pentsikus nagu jah, aga nende pyydnike peale mõtlemine paneb nagu oma elu peale mõtlema, et kui palju juua, kui palju kirjutada, kuidas on ja kuidas ma ise olen nagu õnnelik, et kes siis on kokkuvõttes nagu õnnelikum. Kinsperitasin vana mehena ütleb niukseid tarkusesõnu, et oli mingi telesaade, kus küsiti, biitlitest olid üle saada, et kas siis low, orel, joolium, niidia ja ta ütles, et jaa, et rabasse õue äärnisse, noh, selline vana. Tead mees Rain Jungi järgi targa mehe Protad, et ma ei tea jah, kahtnike tore oks, aga midagi ilusat selles Keroodi äärmises individualismi suures nutma Kruses ja ja mitte kavaluses ja mittetarkuses ja rumalatest inimestest, kes on kirglikud, siirad, on midagi võluvad ka, nad on oma tões. Selged ühesed, nad ei ole kavalad, nad ei osta endale palvetades paradiisi piletit, nad tahavad nagu üks-ühele saada jumalaga jutule. Ja noh, võib-olla ei saa ka midagi ilusat. Litter. Lipper. Litter otsib väravaid kirjandusilmas. Luuletaja Lauri Sommer, mis ühendab piitnike tegelikult nende tekstid on ju väga erinevad ja nende elulood on väga erinevad. Aga midagi ju peab olema, mille järgi me saame öelda, et vot see või see oli piinlik. Esiteks, ameerika taust, millele nad kõik vastandusi praktiliselt igaühel oli oma viis, sellel vastandamiseks. Ja mõnes mõttes nad panid paika sellise kontrakultuurimudeli, et nad olid kõik enam või vähem sellistest välja arvatud parus, kes oli rikka isa poeg. Väga palju põhjusi, vastane on selleks, et mõnedel oli homoseksuaalsus, mõnedel oli lihtsalt selline madal päritolu ja ka üldine surutis, mis sel ajal oli. Miks see teema või need piitnikud sinu jaoks olulised on olnud? No minu pool on võib-olla veidi teine, et seal on selline müstiline intensiivsus, tuleb vahel nende juures välja, mis mulle väga meeldib mitte igal pool, et noh, peaaegu igal viitlikul on olemas oma selline sotsiaalsem külg sama müstilise külge, et see on väga erinev. Kitzbergi tähtsus biitlikude juures on kindlasti see, et selle müüdi nagu loojaid, kes tegi sellest mõnes mõttes natuke kaubamärgi, et kes suutis viia nii paljudesse kohtadesse, kuna teised olid paljus nagu kapseldunud kirjutaja või nad ei suunanud seda oma asja nii väljapoole, nad ei proovinud ühendada mingit põlvkonda nagu natuke rohkem oma sisekosmoses toimisid seal päris paljud. Kuigi osalt on see asi nagu kogetav, selline liikumine, nagu biitikud olid. See oli ikkagi nii palju nagu ühes kindlas ajas ja kohas tähendab Keroakile tulise hääletamise trend, mis on siiamaani tegelikult siin-seal olemas kui selliste raamatute nagu pöidlaküüdi teejuht galaktikasse. Seal tuli marihuaana legaliseerimine, Bioter legaliseerimine, kõik need asjad, mis siis palju Ameerika kultuuris pärast ka nagu tähtsad olnud või haakis enda külge pärast popkultuur tegi veidike odavamaks ja ega Kinsbergendaigioosse mõne koha peal läheneb sellise New Šveitsi või sellised hipisid rändas tuhandeid Indiasse tulid tagasi, Citar seljas ja see kõik nagu aeglaselt muutus veidi kaubanduslikumaksja selliseks mis muidugi vähendanid varaste tekstide väärtust minu jaoks. Lauri Sommer, aga kas Eestis biitliikumise jooni on ka olemas või on selliseid märke näha? Ma alustaks kõigepealt sellisteks eelnevates sidemetest, mis võiks olla, et vormi poolest oli rahvalaul seal täiesti samasugune pikk rida ja skandeerimine ja selle võttis oma kodu. Artur Alliksaar, kes otsis ka nagu uusi asju, siis toimus just kümnendi vaenlase viiekümnendad, kuuekümnendad, kui piitaks ka Ameerikas nagu aina suuremaks. Ja ka Uku Masingu tekkimas siin ekstaatiline poeetika, mille võttis üle omakorda Jaan Kaplinski, kes oli siis üks põhilisi Mei seal 60.-te luuleuuenduse juures ja budismi poolest võiks rääkida veidike, midagi sellist oli Paul-Eerik Rummo tekstides kuskil seal näha. Aga päris biit sellest saab ikkagi vist nimetatud soni, viisatame, kes oli tõeliselt nagu löödud mees, kes oli Siberist tulnud ja kell oli, millele vastanduda, sel ajal oli tõesti nagu see kontrakultuurivajadus selleks vastupanuks oli nagu väga tugev. Mõnes mõttes me oleme nagu indiaanlaste seisus, et imelik, et indiaanlaste hulgas Ameerikas ei olnud biitlikumist seal, küll aga olid nende muude vähemustega, aga nagu härra Kitzbergi juudi päritolu oli ka nagu mõnes mõttes marginaalne sele. Aga kuivõrd ajakohane praegu üldse nendest piitnikest rääkida on? No ühelt poolt raamatu nimi on Ameerikas nagu ülimalt ajakohane, kui sa, nemad vastandasid sellele sõjaasjad, no seal täpselt samamoodi nagu praegu, inimesed, iseasi, kui hästi, nagu mingil ajastul on see vastuhääled kuulda või paljuneb, mõjutada suudavad, see ei ole nagu minu hinnata. Et selle poolest on aga küll, et praegu on Ameerika üks domineerivaid impeeriumi maailmas ja selle asja, vaimu tagamaid või kuidagi seda kontrakultuuri on oluline tegelikult tunda praegu nii või naa, et mõjub nii või naa kõikjale. Ühelt poolt see poliitiline või sotsiaalne vastuhakk, aga teisalt ka üritusel sellised müstilised otsingud väga tähtsad, sellised sisemised asjad. Jah, see on minu jaoks nagu olulisem asi, et kasvõi Kinsberg tohutu palju osades sellistes suurtes Sipi kokku tulemustes sööman vinn. Neid oli mitmete nimede all aga igal juhul, et ta suutis nagu nende mantra laulmiste asjadega ühendada. Kuigi nagu tagantjärgi võib sellesse kõigesse suhtuda kriitiliselt, et Kitzbergi suulises lainetav stiil kohati hakkab kahtlaselt meenutama sellist verbaalset kõhulahtisust ka, et ta ei ole alati võib-olla piisavalt tihe ja huvitav. Ja võib ka muidugi nii mõelda, et aeg on siiski piisavalt palju edasi läinud, et on praegu nagu tavaline ikoon, et see on aastapäeval, võiks võrrelda seda natuke sellega, et praegu Kitzbergi lugeda on umbes see, mis Polansseerida Hando Runneli mingi eriti radikaalse ja rahvusliku tegelasele hetkel, kes ta kunagi oli, aga et lihtsalt, mis ta praegu tähendab, et see on tegelikult ju lugeja otsustada või aeg on edasi läinud. Inimesed on kindlasti edasi mõelnud need, kes otsivad midagi uut. Kadisson nagu heebrea palve surnute eest, seda loetakse matustele või teda tahetakse vist muidu ka mälestuspühadel ja Kitzberg on selle andnud sellise oma sisu, et ma justkui kuskilt lugesin, et võttis päris mitut sorti narkootikume, et üks oli nagu see loomingulise poole üleval hoidmine, teine oli nagu enda käimas hoidmine selle kaks või kolm asja. Ja siis ta selle niimoodi kirjutas, et kuidagi saada seda vajalikku nägemust oma emast. Ei tea, kas ma loen seda algust ette või? Loe siis Allen Kitzberg kadis lõik algusest. Veider on mõelda nüüd sinust läinud ilma korsettide silmadeta, kuna mina jalutan Greenwitš Willitasi päiksepaistelisel kõnniteel, Manhattani südalinn, selge talvine keskpäev ja kogu öö olen olnud üleval lausudes, lausudes, lugedes valjusti kadis, kuulates rei Charlesi rääkimas grammerist, meeletu bluusirütm, rütm ning mu mälestus sinust kolm aastat hiljem ja ma loen valjusti, Ado nai viimaseid võidukaid salme nuttes, mõistes kuidas me kannatame ja kus surmal see ravim, millest kõik laulikud unistavad ja nii edasi. Et selline väga intensiivne ja valus tekst on see, seal on päris palju juttu ka selle tema emahullusest nendest asjadest, mis ta tegi. Ja mida ta mõtles, mida te ette kujutas. Noh, selline kannatava inimese panoraam võiks umbes öelda. 21. aprillil, 97. aastal toimus Tallinna Kirjanike Majas liit luuleõhtu Mandei üks luulelugejatest oli Andrese esimene. Gregory Corso naisevõtt, härra ja proua Goldberg, ime kas võtan naise kõlagi, kas saab must korralik mees, kas üllatan naaberkorteri tüdrukut, endal velvet, ülikond seljas, bakalaureusekübarad ripatsid silmade ees ei viimatada kinno, vaid surnuaiale ta viin, räägin talle seal õudusjutte hundi hambulistes libavannides rahalistest klarnetit, kes siis ihkan ma teda ja suudlen teda ja hellitan teda ja juba ongi ta soojaks saamas. Mina mõtlen, et tasuks ehk vihastuda, kui ta nüüd ütleks, sul peab olema tundeid ilusana tunda, selle asemel võtan ta oma käte vahele, surunud vana viltu vajunud hauaplaadi vastu ja kogu öö tähistaevas sodiaagi all kosin ma teda ja kui ta tutvustab mind oma vanematele, kas pean siis istuma, selg sirge ja juuksed korralikult kammitud ning ellips ümber kaela kui poomisnöör, kas pealses istuma, põlved koos Nende üürikorteri kehva sohva peal julgemata küsida, kus on meil siin keldris? Andres Ehin, teie olete piitnike päris palju tõlkinud. Kas üldse leiab sellist väga mingisugust ühtset manifesti või ideoloogiat või on see just selline sotsiaalne, mingi puhang, mis on tekitanud selle biit linna? Jah, sotsiaalne puhang, aga eks seal ole oma ideoloogia ka nii et selles on tarbijaühiskonna tõstja, väikekodanlike ja hea kodanlike Stampide eitust suurel määral ja võib-olla et lillelaste põlvkond pärast piitnike, et seal läks asi juba iseäranis äärmuseni, mis seal toimus siis Ennosal noh andlikule hea kodanlikul ühiskonnale näkku sülitamine ja, ja see narkootikumide pruukimine ja avalikes kohtades seksimine ja ja seda mitte ei kuulutatud sõnades, nagu seda Kinsbers tegi, vaid seda tehti ikka päris avalikult suurte kontsertide ajal ja rahvarohketes parkides pühapäeval ja. Tekkis endal selline seos, et kui tekkis Sex Pistols siis seitsmekümnendatel oli Inglismaal suur tööpuudus ja sellised mässud ja inimestel oli halb olla ja seda seks pistasid, peetaksegi üsna otseselt selle sotsiaalse olukorra pojaks. Kas neid võib ka pidada? Neid võib ka ja need nagu mõtlen, et kogu maailm oli kuuekümnendatel liikmeist lahti ja ka Ameerika ühiskond oli kaotanud oma tavapärase stabiilsuse ja usk niisugustesse vanadesse Ameerikalikesse väärtustesse ja kodanlikesse ja väike kodanlikesse tavadesse ja seal ei kuidagi kõikuma löönud eriti noorsoo hulgas ja petnikute innustusel. Aga mida uut on need piitnikud luulesse või kirjandusse toonud? Et noh, see oli selline suur plahvatus ja pöördusid nad rohkem rahvapoolne tulid sellest. Jah, nad tulid ikka elevandiluutornist absoluutselt alla, isegi ei jäänud selle torni alumise ukse lähedalegi. Eks nii-öelda, ja et igasugune ähmane sümbolism ja, ja ähmased kujundid asenduvad väga konkreetsetega ja kujundid koosnevad sõnadest, mis võib olla eelmistele põlvkondadele, ei olnud üldse tuttavad, sõnad ja mõisted, missugused, aga mis olid juba rahval veres kuuekümnendatel aastatel. Ja nad ei kohku tagasi üldiselt mitte millegi eest kuigi noh, nagu ma ütlen, et järgmine lillelaste põlvkond läks veel kaugemale, et mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes manifesteerisid ennast. Samas, eks nende piitnikutel oli see, mida nad kirjutasid ka nende lahutamatu elu osa, või oli see nende nii-öelda elustiil, ka. Jah, ma arvan küll ja siis nende elustiili juurde peale luuletamise ja muusika tegelemise kuulus ka pidev rändamine ja niisugused poeemitsevad rändsalgad liikusid siis mööda Ameerikat ja ja talveajaks püüdsid nad leida endale ulualune mõnes lõunapoolses linnas, kus ei tulnud kütuse eest maksta, kus talvine elu oli odav. Kui lugeda seda Jackie rocki teel, mille on tõlkinud mõned aastad tagasi Peeter Sauter sisse Keroki teel tekst on kirjutatud Kerockil suure paberirulli peale, ta nii-öelda kirjutas kõik üles mida ta siis nägi või noh, et see oli selline hästi intensiivne tekstitootmine. Et see oligi siis selline. Kaks nädalat romaan valmis, kui ma ei eksi. Küllap seda oli ja ja kogu hakkademism oli korraga luulest kadunud ja noh, eks nende kõrval nüüd mõned akadeemikud kah veel hingitsesidega hakkate, mis ma saanud väga tugeva hoobi nende poolt. Kas see, et see biit liikumine sellise suure plahvatusena tekkis, on just tänu sellele, et see ei ole mingisuguse ühe hullu nägemus vaid see oligi selline gäng, selline suur grupp ja tänu sellele siis võimendas ja läks. Suur grupp ja neile tekkisid otsekohe fännid, kes neid jumaldasid ja see, see fändlaskond aina laienes ja ninad esinesid staadionitel tuhandetele ja tuhandetele inimestele. Et nende luuleõhtutele kogunes teinekord sama palju rahvast kui biitlite või Rolling Stonesi kontsertitel. Ja huvitaval kombel ka Venemaal oli sama lugu. Need jõhtussenkod ja Rostesse skide sellessenskid suutsid koguda staadionitäied rahvast siin Eestis Eesti ja üldse väiksem, aga ma mäletan, et üks kord kuuekümnendatel Rühm luuletajaid sealhulgas olid ka näiteks Artur Alliksaar ja Paul-Eerik Rummo hakkasid lugema Tartu maaliinide bussijaamas luuletusi ja siis bussid lähematesse kohtadesse, nagu näiteks Elva, kuhu sai sõita üsna sageli, need sõitsid tühjalt Venemaainimese kogudesse, kogule said juurde ja lõpuks saadetes üliõpilasmütsid ringi käima. Halliksargele üliõpilane ei olnud, teised olid ja kogute raha. Aga kas biitliikumise jooni või seda ideoloogiat, mida nad endast siis kandsid. Kas seda võib märgata ka eesti kirjanduses? Ma arvan küll, mõjusid on need Allan Kinsberg, Johnny B, Isotamm on ju õige palju ühist ja halliks, saarel on ka pikad read, teravad rütmid ja on ka mõndagi ühist, kuigi ta on natukene liiga paradoks. Algne näiteks Kinsbergi käsimeest ei leia, aga noh, näiteks Alliksaare või minu puhul võib leida ehk efferlingeti ja Corsoga midagi ühist. Corsooli suur naljamees ja iroonilise, märksa kõikinsberg. Kinsberg läks niisuguse tohutu hüsteeriaga peale. Ma pean ütlema, et see hüsteeria minule nii imearmas ei ole. Et mina olen niisugune flegmaatik ja, ja rohkem mind mingid müstilised ja ja iroonilised asjad ongi Põlunud, nii et sellepärast pole sugugi juhuslik, et ma olen Kinsbergi üsna vähe tõlkinud omal ajal nooruses midagi oli rohkem võib-olla Farlinketit ja korsat. Lorents Värningeti salauks salauks surnud saladus, kumb neist on ema salauks surnud saladus, kumb neist on isa sala üks ja surnud saladus Me hauda aetud elus salauks, mille taga keegi kannab oma jalajälgi tänavaile laiali, salauks koos savi käte koputustega salauks silma käepidemed deta, kuid sõrmenuki koputustest ning jalaga prõmmimistest koosneva eluga. Vaesed sõrmenukid, vaesed jalad, vaene elu. Salauks hingedeks, karvad, juuksed salauks lukku asemel huuled salauks võtmeteks luukered, salauks see inimkonna autobiograafia salauks, see maailma kõiksuse seletav sõnaraamat, salauks minu enese Balimpsest salauks kokku pandud mus sääre-reie, käsivarre ja küünarluupulkadest salauks ja ilmselgete kaebuste petlik pateetik, tõelusel loomuseks peetav salauxter miitidessegedes silmis millegitiin, laud koputavad, koputavad salauks, pime mees tahab lina tassi vastu kongi, kivinurk ka, tahan kurtum pealekauba. Salauks see ö raamatusse ära kadunud vedurivile salauks rööbastel, millel minagi keelun, otsekui ninasarvik, keda kuiv kurk ajab linnast linna salauks postituvide tiibadest, mis on peaaegu ära unustanud oma lennusihi salauks lennukitiibadest seal libiseb õhuruumis ja heidab kivi raske varjumaa kerajale päikesekellale. Te kuulsite saadet pyydnikest. Uute nägemuste otsingul käisid Külli tüli ja Urmas Vadi abi eest, olgu tänatud, Jaak Johanson ja Hasso Krull kõike head ja kohtume juba kahe nädala pärast. Lipper otsib väravaid kirjandusilmas.