Head kuulajad, oleme teiega Stockholmi südalinnas. Väljas on mõni kraad külma ja sajab lund. Jaakobi kirikukell on just löönud üheteistkümnendat õhtutundi, kui kuninglik tõld veereb ooperi peasissekäigu ette. Kuningas Gustav kolmas, ruttab teda ootavasse Subee lauda. Samal ajal kui kuninglik seltskond istub lauda, ulatatakse kuningale anonüümne pitseeritud kiri. Grupp vandenõu lasi peab jahti kuninga elule seal reede õhtul 16. märtsil 1792. Kes ja miks nad janunevad kuningapere järele. Pruutus, kes tappis see sari oli aunis. Seda kinnitavad Shakespeari sõnad. Mitte ükski kaasaegsetest ega ka järeltulevad põlved ei ole samasugust hinnangut andnud Jakob Johan Ankastremile, kes tulistas Gustav kolmandat üks Rootsi kõrgaadlist kuulunud vande. Nõulane iseloomustab teda silmapaistmatu ja läbikukkunud isikuna nii eraelus kui ka ohvitserina, kes tülitses oma ülemustega oli kitsi ja ebapopulaarne oma kamraade hulgas. Ka abielus kukkus ta läbi, tema naine oli tema parima sõbra armuke. Ebaõnn tabas teda ka mõrva sooritamisel. Südame asemel tulistas ta kuningat hoopis neeru piirkonda. Kes teab, võib-olla oli fiasko veelgi suurem, kui uskuda teatud allikaid, et viimasel sekundil kadus Ankastremil julgus ja kaassüüdlane krahvribing oli hoopis see, kes vajutas päästikule. Kapten angast oli tubli ainult raha teenimises. Ajaloo professor Alf Hendrikson nimetab teda oma 1986. aastal ilmunud raamatus ühe lasu kaja täis vereliseks kapitalistiks. Ta äritses kinnisvaraturul ja oli tuntud liigkasuvõtjana. Ajaloo allikad väidavad, et üldse oli sellesse halvasti organiseeritud ja kohmakalt läbi viidud atentaati segatud umbes 200 inimest. See lõppes katastroofiga ja sündis ka peaaegu juhuse tõttu detsembrist 1791 kohe pärast jõule, mil kohtusid kaks aadli esindajat Ankastre ja Horn. Klas Horn oli unistaja ja romantik, andekas amatöörmuusik ja poeet kergesti süttiv ja nakatatud prantsuse revolutsiooni ideedest. Gustav kolmanda tapmine oli senini olnud vaid fantaasiaprojekt, millel ei olnud tegelikkusega midagi pistmist. Kuid nüüd kohtas ta meest, kes ilma värinat ahelas ütles, et ta on valmis tappa kuningat. Kas Ankastre mõtles seda tõsiselt, küsis endalt hord. Et selles selgusele jõuda, kutsus ta kohe pärast uut aastat enda juurde lõunasöögile kapten Ankastremi. Teiste külaliste seas oli veel üks kuningavaenlastest Adolf Ludwig ribing. Nende kolme härrasmehe jutuajamine on kirja pandud sõna-sõnalt Hancastremi enda poolt. Algul arutasime murettekitavat poliitilist olukorda, järsku katkestasin arutelu ja ütlesin ilma keerutamata. Midagi ei saa muuta ilmagustav kolmandast vabanemata. Nende sõnade toetuseks, ütles ribing. Jumal teab, millal see juhtub, mille peale ma vastasin. Kui antakse võimalus, teeksin mina selle töö ära. Kus aga avaneks selline võimalus Haagaloss, seal on vahid väljas. Selleks on vaja palju asjaosalisi ja see teeb asja raskemaks. Ka ooper on kahtlane, kui just ei avane võimalus saada piletit kuninga kõrval loosi. Ei, sinna saavad ainult ministrid, vastas ribing. Võib-olla siis, kui kuningas läheb suurest loosist väikesesse jah, just siis niimoodi, siis arutasid kolm noort meest, üks neist ei olnud veel kolmekümmet aastatki vana sellise häälega, nagu oleks jutt ilmast. Ankas rem jätkab. Järgnevatel päevadel püüdsin kasutada mitmeid võimalusi kuninga mõrvamiseks, kuid kõik katsed ebaõnnestusid. Suuremad võimalused avanesid maski pallidel, mida kuningas korraldas ooperis. Esimene jäi ära külma ilma tõttu, teisel oli liiga vähe rahvast. Ja nii saabus hooaja viimane maskiball, mille kohta seisis kuulutus ajalehes Taaglik Allehanda. Reedel, 16. märtsil toimub kuninglikus ooperiteatris maskeraad. Pall tuli järjekordne võimalus ja seda ei jätnud maha kasutamata. Vandenõulased, kelle vaimseks isaks oli intriigitseja ja talumeeste piinaja kindral Carl Fredrik bet liin on jõudmas nüüd oma eesmärgile. See on Rootsi ajaloos üks märkimisväärsemaid õhtuid, mitte ainult sellepärast kõik on üksikasjalikult kirja pandud ja säilinud tunnistajate, politsei ja kohtuprotokollides vaid ka seepärast, et draama kõrvaltegelased ei jää nimetuteks isikuteks. Pagarisulane Peeter park saab kaks taldrik vandenõulased Karl Pontus Lilia Hornilt palvega. Muide, Lile Horn on viimasel sekundil hakanud kahetsema, et ta viiks kirja kuningale kuningliku kapelli trompetimängija ulov. Päri, kel on silmanägemine sama hea kui kõrvakuulmine. Jutustas, et õhtu algas kahe menuekiga ja lask kuuldus siis, kui oldi seitsmenda kontratantsu juures. Kõik on täpselt teada, mis toimus kuninga ümber. Laseme veel jutustada, ühel kaasaegsel kell 23 null null jõudis kohale esimene vande nõulane riietatud musta doominokostüümi, kandes valget maski. Ta jalutas algul üksinda edasi-tagasi. Varsti ilmusid ka teised. Nad arvasid, et keegi ei märka neid. Kuid tegelikult käitusid nad nagu statistid, rääkisid üksteisega usaldaval toonil ja liikusid ühes grupis. Kui nad märkasid kuningat loosis, ruttasid nad loosi poole ja jäid nagu üks mees seisma omavahel sosistades. Samal ajal oli kuningas Subee lauas Gustav kolmas oli 47 aastane ja nagu alati tundus ta olevat elegantselt riietatud kõikjal pitsid ja juveelid, kuid samaaegselt riietus ta mitmete arvates lohakalt. Nii ka seekord. Maskiballil. Riietus oli vaid teatrikostüüm. Gustav kolmas oli tuntud meeldiva seltskonnainimesena ka seekord hoidist ahju tulen ka enda käes. Supiajal ulatati talle kiri, milles teda paluti mitte minna maske, raadile, et vältida reeturi surmahoopi. Kuninga ainus vastus kõlas nii. Kas nad arvavad, et ma kardan? Maskist hoolimata oli kuningat teiste hulgas kerge ära tunda. Veerand tundi vaatas Gustav kolmas koos saatjaskonnaga oma loosist, tantsivad rahva hulka. Lõpuks ütles ta. Nüüd oli ju neil võimalus lasta. Lähme ära. Seltskonda läks lava kaudu näitlejate ruumi, kuhu oli kaetud laud suupistete ja jookidega. Edasi jutustab jälle akas trend. Me kogunesime lavale ukse juurde, kust kuningas pidi varsti välja ilmuma. Mõne aja pärast ta tuligi. Mina Yahorn, ootasime kulisside juures. Ta möödus minust vasakult poolt. Siis ma läksin talle järele, jah, tulistasin. Viskasin püstoli käest ja imestasin, et ta ei langenud kokku. Tahtsin teda noaga lüüa, aga jätsin ka selle mõtte. Läksin kuninga juurde ja hüüdsin, tuli on lahti. Vandenõulased sammusid selle kokkuleppe signaali peale uste poole. Kulus natuke aega, enne kui uksed suleti. Püstolipauk oli siiski nii nõrk, et paljud ei märganudki seda, kuid dirigent rüüt märkas, et midagi oli juhtunud. Tegi väikese märke noodivihikusse, mistõttu ongi teada, et Ankas tulem laskis 13. ja 14. takti vahel. Edukalt läbi viidud türanni tapmisele peab järgnema ohvri lahkumine. Uutele näitlejatele tuleb anda stseenil ruumi. Lühike repliik on lubatud, nagu näiteks Šveits piiril, kes lubas Tsee sorril öelda vaid kuus sõna pärast atentaati. Ja Richard kolmas ei saanud öelda silpigi hüvastijätuks siit maisest maailmast. Juba siis olid atentaadi sooritavad asjatundlikumad. Ühesõnaga pärast püstolilasku ei vajunud Gustav kolmas mitte kokku, vaid ütles prantsuse keeles šiibles see, ma olen haavatud. Kogu ajavahemikku 16.-st kuni surmapäevani 29. märtsil mängis ta suurepärast osa, mis oli mõeldud ümbritsevale maailmale ja järeltulevatele põlvedele. Gustav kolmas tundis suurt kirge ooperi- ja teatri vastu olla, kuningas oli talle sama, mis elada ja mängida teatrilaval. Enda poolt rajatud ooperilaval taga suri. Kuningas käskis kurjategija küll kinni võtta Ta, kuid talle mitte viga teha. Kui Vene suursaadik avaldas kahetsust juhtunu üle, sai ta vastuseks. Tänan, mu kallis krahv. Aga kui raevunud tahab anda oma elu teiselt elu võtmiseks, lõpetab ta alati edukalt. Lõpuks viidi kuningas lossi. Ta soovis omil jalul minna ooperi treppidest alla, kuid teda tuli siiski kanda. Mille peale ta ütles? Ma olen nagu püha isa. Mind kantakse pidulikus rongkäigus. Valuste verekaotusest hoolimata tundis ta end draama peaosalisena. Ta käskis end panna paraad sängi, kus ta ei olnud maganud pulmaööst saadik. Kuningas oli kangelaslik, kui kirurg soris käega haavas, et kooli kätte saada ei tulnud saagitasust. Mitme vaenlasega, leppis ta ära surivoodil näiteks opositsioonis olevale Avadlikule graaf praele. Kes kuningas, nii mu kallis krahh, ma ei mõtle enam minevikule. Ma olen õnnelik, kui minu õnnetus toob mulle sõbrad tagasi. Kui kuningast sai teada, et Ankastremoli teda haavanud ja vandenõu lasi, on veel teisigi, ütles ta vastuseks, et ta ei soovi teada nende nimesid ja et keegi ei tohi nendest, ehkki ta sõnagi. 29. märtsi hommikul olid tema viimased sõnad. Ma tunnen end unisena ja lühike puhkus teeks mulle head. Vahetult peale atentaati suleti ooperiuksed, ainult üksikutel õnnestus välja hiilida. Peaaegu kogu publik kuulati üle, nimed ja aadressid kirjutati üles. Stockholmi politseiülem Henrik Lillian spare ja tema mehed tegid suurepärase töö. Igatahes seda ei saa mitte võrreldagi ulov, palme mõrvari pikaleveninud otsimisega. Teatripõrandalt leitud püstolit näidati relvaseppadele ja üks neist tõendas, et ta oli selle korda teinud. Kaheksa tundi pärast atentaati oli politseiülemal teada kurjategija nimi ja ka ülestunnistus käes. Kuningas Gustav kolmanda mõrvar muutus oma viimastel elupäevadel usklikuks ja ta sai lunastatud oma pattudest. Sellest jutustas Uppsala preester Fredrik syydenwal ühes artiklis enne jõule. Seaduse järgi pidi kirikuõpetaja surma mõistetud surmale ette valmistama, õpetades talle piiblit. Ankastram ise oleks soovinud saada õpetajat Joel Jacob Petreiust, kuid tal oli pikk tee vanglasse sõitmiseks. Valitsus nimetas veel ühe hingekarjase nimel Adolf Roosi, kes valmistas mõrvari. Survaksete Ruus jutustab sellest iseni. Meie esimesel kohtumisel sai Hancastron vihaseks. Ta ei tahtnud kedagi teist hingekarjast kui Petreiust. Ma olen andnud oma keha kannatustele ja surmale, aga hing kuulub mulle, ütles Hancastre. Selle peale vastasin mina, et kellele kuulus hing siis, kui te tegite selle koleda teo nähtavasti mitte kellelegi muule kui pimeduse pürstile. Kuid ma märkasin, et iga korraga muutus üha enam jumala armu läbi. Ta tunnistas üles oma patud ja tundis põlastustama kuriteo vastu. Kui tema abikaasa Gustava lööven ainukest korda külastas, Hancastelemi vanglased temaga hüvasti jätta, ütles Ankastrem valjusti. Tunned sa mu ära, Stahva? Ei, sa ei tunne, sest sellisena ei ole sa mind kunagi näinud. Nüüd näedsa minus, jumalast. Angastrem tahtis surra reedel, sest lunastaja Surju reedesel päeval otsustatigi, et hukkamine leiab aset reedel, 27. aprillil. Neljapäeval andsime Hancastremile koos Petriiusega armulauda. Ma olin vanglas juba kell neli reede hommikul, aga Stream tõusis üles kell viis. Ma pidasin erilise mõtiskluse jumala rahust Jeesuses Kristuses ja ma nägin, kuidas ta nägu peaaegu selgines. Ta tunnistas, et sel hommikul oli ta täis jumala armu öeldes nii. Oi milline õnnistatud päev suurem kui minu pulmapäev. See on minu tõeline pidupäev. Täna saan ma näha omal lunastaja nägu. Ta ise seadis kordama silmakate, mis tal pidi olema ees häbipostis seistes. Leppisime kokku, et ta annab mulle märku, et ta on oma usus kindel. Kasuma momendil leppe signaaliks oli lause südamest kiitus ja au, olgu sinuga issand Jeesus. Teel hukkamispaigale luges Kastre oma palveraamatut kohale jõudes panustada rahvalt andestust selle eest, mis ta teinud ja palus jumala õnnistust Rootsi rahvale. Kui ta võttis endalt mantli seljast ja pani pea pakule, astusid juurde ja puudutasin ta kaela. See oligi kokku lepitud signaal ja Hancastele vastas südamest. Kiitus ja au, olgu sinuga issand Jeesus. Need olid tema viimased sõnad enne pea maharaiumist. 29. märtsi hommikul teatatakse hertsog Kaarlile, et kuninga tervislik seisund on halvenenud ja ta kutsutakse surivoodile et vennad saaksid ära leppida. Kuulujutud, et hertsogkond vandenõusse sisse segatud, on siiski jõudnud kuninga kõrvu. Ta keeldub Carli vastu võtmast. Selle asemel kirjutab kuningas Testamendile lisa, mille kohaselt pärast tema surma hertsog mitte ainult üksinda vaid koos võimul oleva ajutise valitsusega oleksid kroonprintsi hooldajad ekskuningas kirjutab lisale alla ja veidi aja pärast saabub surm. Päev hiljem annab hertsog käsu lõpetada mitmete teiste konspiraatorite tagaotsimine. Niidid viivad kõrgel positsioonil olevate perekondade juurde, kellega uus valitsus ei soovi mingi hinna eest vastuollu sattuda. Kõige rohkem kompromiteeritud isikute suhtes algatatakse kohtuprotsess. Kangast on esimene, kellele määratakse karistuseks peksmine avalikul platsil. Selleks püstitatakse häbipost ja kangast seotakse ketiga posti külge. Iga löögi järel kõlavad rahva suust hurra hüüded. Nii kordub see kolmel päeval. Ja lõpuks järgneb pea maharaiumine. Angastadeni hukkamine oli verine vaatemäng, ta maharaiutud pea torgati posti otsa järel tükeldati keha neljaks pandi rattale, mis naelutati posti külge. Politseiülem Hendrik Liliann saiaga ametikõrgendust. Veel neli kaassüüdlast mõistetakse ülemkohtu poolt surma. Need on Horn, ribing, Lilia Horn ja Gerretz väärt. Kindral kliin saadeti Varberi kindlusesse, kus ta elas küllaltki head elu kuni surmani aastal 1796. Hertsog Karl astus lõpuks siiski vahele ja asendas surmanuhtluse maalt väljasaatmisega eluks ajaks. Ribing sõitis Pariisi, abiellus seal endise nunnaga ja hakkas kasvatama viina varju luaari orus. Pärast naise surma töötas ta ajakirjas, kuna Pariisis, kus ta elas poja juures. Ribing suri 1843. aastal. Horn jäi Taani. Naine ja lapsed sõitsid peagi järele. Ta käis läbi kirjanduslike ringkondadega, kuid oli sunnitud uuesti maapakku minema, seekord Lüübekisse. Hiljem tuli ta Taani tagasi, kuid viimased eluaastad olid täis majanduslikke probleeme. Horn suri 1823. aastal. Errens väärt, abiellus Taanis, temast sai talupidaja. Kui talu maha põles, asus ta elama Kopenhaagenisse, pidas loenguid põllumajandusteadusest ja statistikast. Errens suri 1815. Lili Holm töötas õpetajana, Saksimaal abiellus jõuka preili von Lyndoniga, elas muretut elu kuni oma surmani Bonnis 1820. Ükski neist neljast ei näinud enam kunagi Rootsit. Järeltulevaid põlvi on huvitanud küsimus, miks Gustav kolmas läks maskiballile hoiatusest hoolimata. Kirjanik Sven teel. Plank kirjutas psühholoogilise näidendi kuninga 200.-ks surma-aastapäevaks. Lavastaja Kuulsa Ingmar Bergmani poeg Jaan Bergmann ütleb, et veel plank kujutab inimest, kes jõudis sellisesse elufaasi, kus talle tundus, et kõik elurollid olid ebaõnnestunud. Peale selle ebaõnnestus ka poliitilise juhi osa. Gustav kolmas püüdis igasuguste vahenditega immutada haridust, kultuuri ja arukust Rootsi rahvasse. Kui ta ei jõua oma eesmärk kile, kaob ka usk tulevikku. Teel. Plang ise ütles oma näidendi peategelase kohta nii talimees, kes soovis surma kuid samaaegselt, kartes seda. Tali väike kuningas kaugel põhjamaal, mis oli pooleldi talupoegi täis mis aiaga angast Remi perekonnast. Tema perekonnaliikmete valdusse jäi senine varandus armu ainina. Oli üsna loogiline, et muudeti ka perekonnanimi. Uueks nimeks valiti löövenstre ja heaks teha algastremi. Kuritegu kinkis perekond raha haiglale. Praegu asub hüplanssweeezzbeeess Stockholmist põhjapool. Haigla kannab ka praegu annetajate nime leevenstramska psühhischet. Leevenstremi haigla. Miks üldse aadel selle vandenõu korraldas? Gustav kolmas valitses 21 aastat ja seda aega peetakse Rootsi kultuuriloos üheks säravamaks ajaks. Paljudele rootslastele oli see suur ajajärk, mil Rootsi lähenes üha enam Euroopa kontinendile nii ideeliselt, poliitiliselt, kultuuriliselt kui ka keeleliselt. Gustav kolmas sündis 24. jaanuaril 1746. Ema Loviisa oldriga kirjeldas oma kuu vanust poega järgmiste sõnadega. Kogu tema nägu koosneb kahest silmast sest need on väga suured. Gustavi välimuse kohta vast nii palju, et ovaalne nägu, sinised silmad, helepruunid, juuksed jah, kongus nina. Pikk Ta ei olnud umbes 165 sentimeetrit. Rinnaümbermõõdust lähtudes oli tema suuruseks 46, kuid taljeümbermõõdu järgi 58 peaümbermõõt umbes 57 sentimeetrit ja kinganumber 36. Kus ta sündis ajal, mil kuningavõim oli Rootsis nõrgem kui kunagi varem. Tema isa Adolf Fredrik ei hoolinud sellest suurt midagi. Tema elas oma vaikset ja rahulikku elu, samal ajal kui kübarate partei ja mütside partei jagelesid riigipäevas rikk staap võimu pärast. Juhtus ka seda, et kuninga allkiri otsustel asendati lihtsalt tema nime templiga. Ema Loviisaundriga oli aga väga resoluutne naine, kes leidis, et kuningas peab võimu tagasi saama. Sel eesmärgil otsustas ta anda oma esmasündinule kuningapoja väärilise hariduse. Vahemärkusena niipalju, et Gustavil oli veel õde Sophie Albertina ja kaks venda Fredrik ning kar. Viimasest sai hiljem kuningas Carl 13.. Nii juhtuski, et Gustav pandi koolipinki juba kolmeaastaselt kuningannast. Ema esitas väikemehele suuri nõudmisi. Gustav ei tohtinud mängida ka mitte oma nooremate vendade ja õega. Ta veetis oma esimesed eluaastad trottingolmi lossis, kuna kuninglik loss Stockholmis ei olnud veel valmis ehitatud. Pärast tulekahju 1697. aastal. Trottingolmi tulid näitlejad muuhulgas Prantsusmaalt ja andsid etendusi, milles ka Gustav juba varakult näitlejana kaasa lõi. Juba varakult pidi ta osa võtma ka täiskasvanute õukonnaelust pallidest ja vestlema prantsuse keeles, mida kõik õukonnas rääkisid. Peab ütlema, et Gustav oli andekas, tavaldas täiuslikult prantsuse ja rootsi keelt ja tundis hästi tolleaegset kirjandust. Vanemas eas õppis ta filosoofiat, ajalugu, matemaatikat ja riigiõigust. Tema kasvatajateks olid prantsuse orientatsiooniga krahv Karl Gustav Tessiin ja lauliku Low on taliin muide des siin oli hea kunstitundja ja Rootsi suurimate arhitektide dissiinide poeg ja pojapoeg. Gustav armastas oma õpetajat ja kasvatajat Tessi nii väga, kuid pärast ägedat tüli kuningannaga lahkus siin ametist. Kaheksaaastane Gustav elas seda nii rängalt üle, ehk jäi haigeks. Aga tulid uued õpetajad, kuid ka need ei meeldinud kuningannale, kus ta oli täiesti üksi selles konfliktide pesas. Seetõttu õppis ta varakult kogeteerima ja teatrit mängima, et kõigile meele järele olla. Ja teatrist kujuneski hiljem tema suur kirg kogu eluks. Piltlikult võib isegi öelda, et Gustav kolmanda valitsemisaeg langeb kahe teatrikülastuse vahele. Kui ta sai oma isa. Surmateate oli Gustav päästi Pariisis, teatrietendusel ja 21 aastat hiljem saabus tema valitsemisaja lõpp Stockholmi ooperis kapten Jacob Johann angastreni käe läbi. Nagu juba öeldud, nägelesid kübarate partei ja mütside partei võimu pärast rikk stagis. Ka seisuste vahel oli vaen. Tüliõunaks oli eelkõige mitteaadlik õigus kõrgematele ametitele. Siiani olid ainult aadlikud kõrgemates ametites. Mütside partei nõudis, et sobivuse kõrgemasse ametisse pidi määrama isiku tubliduse ja nad tahtsid, tühista taga aadlike privileegid. Mütsid, keda toetas mitteaadlikest opositsioon said toetust ja raha Venemaalt, kus valitses Katariina, teine Venemaa, Taani ja Preisimaa olid sõlminud Aga lepingu, et takistada Rootsi kuningavõimu tugevnemist. Niikaua kui Rikstaag valitses maal, oli Rootsi, Norra mütsid tulid võimule ja vene Ministrite mõjuvõim kasvas. Rootslased hakkasid nüüd hirmu tundma, et maa muutub üha sõltuvamaks Venemaast. Sellises poliitilises olukorras astuski troonile 25 aastane Gustav. Kolmas. Ta sõitis Pariisis koju kindla otsusega muuta põhiseadust nii, et tema sõnal oleks riigis rohkem kaalu. Seda sai teoks teha vaid riigipöörde abil. Gustav kolmas oli kõik põhjalikult läbi mõelnud ja riigipööre 1772. aastal õnnestus tal ilma ühegi pauguta. Hommikul kutsus ta kokku oma ihukaitsja, kes lubas seista tema poolel. Riiginõukogu liikmed vangistati. Seejärel ratsutas Gustav kolmas linnast välja, kuhu oli rahvas kogunenud, sest kuuldused olid kiiresti levinud, et tervitada uut kuningat. Õhtul läks lahti suureks peoks, viin voolas ojadena ja kõik laulsid poeedi Carl Michael Bellmanni äsja loodud laulu Gustavi toost Kustas skool. Osta vool. On noori, on küll rahandeid, hool, atlediks koolnu, MTV ker, kus ta kool, tembeszekov, sov Nuuren kerra Halleid ool, Aadeediks kool, luu, MTV. Uudo Küllo aneeldiscansulast, Tarzan, Taabak, tar Okt rääki tardoors, Nabi syndraod. Uudo, Vello Janson, Tarzan, Taabak, Taro, Okt, hoolsnobi sind, raad. Oodan värve ratsusteiras sfäärides. Ransco. Moodne söödi öödel sootamm on värvväelast eiras sfääri. Rasgooge RO-Din Vaasa. Ma tahtsin ka Albrinctiviigane, Ennothikaksin, joon, Harret aasa, oral, riigil, tants, vii ka veega Me ennad feegaks. Ellatsionaar. Ja kõik see meenutas peaaegu teatrit, kus näidendi režissööriks ja peaosa täitjaks oli kuningas ise. Gustav kolmanda ajal oli Rootsi elanike arv veidi üle kahe miljoni. Sinna juurde arvati veel soome umbes 600000 elanikuga ning saksa provintsid saksa pommeria Vihmar arvatavasti kokku 100000 elanikuga. Pärast riigipööret hakkas Gustav kolmas reforme läbi viima. Mõned olid populaarsed, näiteks kaotati piinamine ja karistused pehmenesid. Kuid aadlike lootused privileegide parandamise kohta ja talurahva ootused sotsiaalsete reformide osas ei täitunud. 18. sajandil saavutas purjutamine enneolematu ulatuse. Puskari ajamiseks kulus sama palju vilja, kui seda kalli raha eest imporditi. Ka kõige paremal vilja-aastal ei jätkunud maa tarbeks teraviljast. Teraviljapuuduse tõttu keelas Gustav kolmas puskariajamise sügisel 1772 kus ta tahtis saada kontrolli puskariajamise üle ja kui tuli viljaikaldus, siis keelustati viinaajamine ning ta pani käima nii-öelda kroonile kuuluvad viinavabrikud. Keeld tekitas suurt kibedust ja puskarit hakati salaja ajama. Tagajärjeks oli kohtusse minek, kus määrati keelust üleastumise eest kas vanglakaristus või rahatrahv. Kirik kaebas selle üle, et keeld tõi endaga kaasa salakuulamist, valevannet ja nii edasi. Aadel kond väitis omakorda, et keelustamine oli ebaseaduslik, kuna see toimus ilma riigipäeva Rikstag'i nõusolekuta. Lõpuks oli Gustav kolmas sunnitud oma keelu tühistama kuid kuningale läks kalliks maksma. Tema populaarsus vähenes. Kuid mõni aasta hiljem võttis riik üle kogu viinatootmise. Rahvustunde tugevdamiseks hakati 1778. aastal kandma niinimetatud rootsi rahvariideid, mida nimetati ka rahvuslikes kostüümides. Rahvariiete kandmine oli vabatahtlik. Head eeskuju pidi selle reformiga näitama kuningas, tema pere ja õukond. Maarahvas, kes oli avaldanud soovi tsiteerinud tavalisel viisil kanda kodumaist materjali vastavalt igaühe rahakotile, jäi sellest reformist hoopis kõrvale. Selle rahvariidemõtteks oli võidelda edevuse vastu aadlike ja varakate hulgas ja takistada kallitagi diili kangaste importi. Kui Gustav oli viieaastane, valis riigipäev talle välja tulevase elukaaslase, Taani printsessi Sofia Magdaleena. Ka Gustavi ema, kuninganna Loviisa Ulrika oli selle abielu vastu kuid Gustav abielus vastupanuta sest ta tahtis pääseda valitsemishimulise ema võimu alt ja oma õukonda pidama hakata. Gustav ja Sophie Magdaleena huvid ei ühtinud ja abielu olid traagiline fiasko. Ka seksuaalne elu oli üheksa aastat nii-öelda varjusurmas, sest kuningas oli selles osas kogenematu. Õukonna pea tallmeister nimega munk aitas aga abikaasadel üle saada nii füüsilistest kui psüühilistest raskustest. Tänu munki tihedatele visiitidele kuninganna magamiskambrisse hakkasid liikuma kuulujutud, et vanim poeg Gustav Adolf, kes sündis 1778. aastal ei olnud kihkustav kolmanda poeg. Õelad kuulujutud viisid selleni, et Gustav kolmas ja tema ema katkestasid läbikäimise ebaõnnestunud perekonnaelu püüdista nüüd unustada sukeldudes intensiivsesse õukonnaellu, peod, maske, raadid, rüütliturniirid, suurejoonelised teatrietendused, järgnesid üksteisele. Gustav Kolmandale meeldis lõbutseda, kuid peab ütlema, et tema huvi kultuuri ja eriti prantsuse kultuuri vastu oli sügav. Jah, tõeline. Ta pani aluse kuninglikule ooperile draamateatrile Rootsi akadeemiale, mis annab igal aastal välja Nobeli kirjanduspreemia. Võib julgelt öelda, et tänu Gustav Kolmandale jõudis Rootsiga prantsuse uusklassitsism, mida Rootsis kutsutakse Gustavi aegseks stiiliks. Kogu kultuurielu oli läbi imbunud prantsuse valgustusajastust õukonnas läviti ja vesteldi kergel, pealiskaudsel ja mängleval toonil. Täpselt nagu prantsuse õukonnas. Kuningahommikused vastuvõtud toimusid tema paraad magamistoas Stockholmi lossis, kus kuningas riietus ja tegi oma hommikutualetti eriliselt välja valitud külaliste silme all kus ta kolmanda arvates pidi iga haritud inimene oskama prantsuse keelt nii palju, et ta oli suuteline lugema raamatut või siis veidi vestlema. Mõned sõnad tulid sel viisil isegi rootsi keelde nagu Mihhoun, mission, opositsioon, opositsioon ja populariteet, populaarsus kust ta kolmanda kinnisideeks oli. Rahvusteatri loomine. Prantsuse ja itaalia ooperid tõlgiti rootsi keelde, kuid selle kõrval kirjutati tema initsiatiivil uusi algupäraseid oopereid, mille aluseks oli mõni sündmus Rootsi ajaloost. Tänu Gustav Kolmandale ehitati uus ooperimaja Stockholmi aastal 1782. Tal olid laialdased kirjanduslikud huvid ja ta toetas kirjanikke rohkem kui ükski teine Rootsi kuningas. Kunagi seda on teinud Gustav, kolmas kirjutas ka ise ja see tõstis ka kirjanike mainet. Gustavi ajal õitses kultuurielu tohutult. Kirjanik Essayastegineer kirjutas mõned aastakümned hiljem Rootsi Akadeemia pidupäeval 1836. Vabas tõlkes. Gustavi päevade kohal paistis sära fantastiline välismaine ja kui tahad ka Alpiv. Kuid selles oli päikest ja milleks hädaldada, kus me oleksime siis olnud, kui neid poleks olnud. Kuid see sära hakkas peagi tuhmuma. Kuninga ebapopulaarsusele aitasid kaasa ka mitmed tema iseloomuomadused nagu tali, korratu, lõbu ja luksuse, janune, kapriisne, teesklev ja tal puudus oskus valida endale lähedasi sõpru. Aadlikud hakkasid niisiis teda maha jätma, nad ei tahtnud enam tema pidudest osa võtta ja veelgi enam nad tahtsid ka võimu saada. Riigipäevas kääris rahulolematus. Gustav kolmas ei olnud sugugi rumal. Ta sai aru, et midagi tuleb ette võtta. Võib olla näiteks üks väike sõda maha pidada. Venemaa ja Taani olid liidu sõlminud, mis tundus olevat Rootsile lausa ohtlik. Aga Gustav kolmandal ei olnud mingit õigust kallaletungi alustada. Ta pidi asja nii seadma, nagu oleks Venemaa see, kes kallale tungib mõeldud ja tehtud Gustavi kandnud asjatult teatri kuninga nime. Ta laskis ooperi õmbluskojas õmmelda Vene mundrid. Mõned Rootsi sõdurid tõmbasid need endile selga ja kandsid hoolt, et Venemaale kuuluva Soome piiril tekkis tüli. Tüli oli vägev ja sõja algus kindlustatud. Kuid rootslastel ei läinudki nii hästi selles sõjas. Eriti hull on lugu siis, kui grupp aadlikest ohvitserid tõstsid mässu, mis on ajaloos tuntud Anjala liidu nime all. Vande Seltslased tahtsid omal algatusel sõlmida rahu Katariina teisega. Gustav kolmas läks küll raevu, kuid samal ajal puges ka hirm naha vahele. Sel hetkel meenus talle tema iidol, kuningas Gustav Vasa ja ta otsustas korrata Gustav Vasa tegu. Gustav kolmas sõitis Taalandasse, rääkis rahvaga ja kindlustas endale rahva toetuse mässuliste aadlike vastu. Kui siis kuningas 1789. aastal Rikstag'i kokku kutsus, sõidab preestrite linnakodanikke ja maarahva abiga läbi viia põhiseaduse, mis purustas aadlike võimu täielikult. Huvitav on veel fakt, et seda riigipäeva, mida juhtis ainuvalitsejast kuningas võib tegelikult pidada esimeseks sammuks veidi võrdõigusliku maa ühiskonna poole. Kuid see maksis kuningale elu. Aadlikud hakkasid sepitsema vandenõu plaane. Kuningas tuli kõrvaldada iga hinna eest ja ainus väljapääs oli ta mõrvata. 16. märtsil läkski kuningas ooperisse maskiballile. Ta oli küll saanud anonüümse kirja, milles teda hoiatati atentaadi eest, kuid Gustav kolmas ei võtnud selliseid kirju üldse tõsiselt. Must mantel üle õla, valge mask ees läks kuningas teatrisalongi ja ülejäänud on juba teada. Nagu te juba kuulsite, mõrvati Gustav kolmas maskiballil. Oli kord aeg, mil suured ooperimaskiballid olid korrapärased ja igatsetud üritused Stockholmi seltskondlikuks elus. See traditsioon hääbus aga pikkamööda ja viimane maskiball toimus kuninglikus ooperis 1900 kuuekümnendatel aastatel. Maski palle korraldati vanasti peaaegu igal aastal, eriti kahekümnendatel aastatel. Enne seda aga valitses vilgas maski pidude meeleolu, erandiks perioodid, mil need keelati, kuna osavõtjad vaatasid liiga sügavale klaasi põhja. 1992. aastal, mil Gustav kolmanda surmast möödus 200 aastat toimus suurejoonelise pidu kuninglikus ooperis ja sama katuse all olevas restoranis ooprikelder. Kell pool 11 õhtul algas suur maskiball kõikide külaliste osavõtul. Muide, Gustav kolmanda 200. surma-aastapäeva puhul toimus Cooperi Gustav Vasa kontsertetendus. Ooperi libreto kirjutas Gustav kolmas ise kirjanik Hendrik želgreni teksti järgi. Johan Kotli Noman kirjutas muusika, mida peetakse Gustavi aegse ooperimeistritööks. Seitsmeteistkümnendal veebruaril 1859 esietendus Roomas teatroha apollos Verdi ooper Maskiball mille aluseks on just Gustav kolmanda mõrvamine. Rootsis mängiti esimest korda seda ooperit 12. veebruaril 1927. Prantsuse draamakirjanik Eusheen skrib, kirjutas algselt libreto Gustav kolmanda mõrvast helilooja Rossini jaoks kuid muusika kirjutas hoopis kobe. 1857. aastal hakkas veelgi huvi tundma skriibi teksti vastu ja palus Antonio summat selle ümber töötada Verdi enda ettekirjutiste järgi. Verdi ooper oli mõeldud Naapoli teatro san Carlole, kuid Verdil tekkis seal probleeme tsensuuri ka, kes ei tahtnud pärast Napolion kolmandale sooritatud atentaati lasta teatrilavale lugu, mis käsitles kuninga mõrva. Tsensuur nõudis, et ooperis tehakse muudatusi. Näiteks tuli tegevus viia keskaega ja see ei tohtinud teps mitte toimuda Rootsis. Kuid Verdi ei tahtnud tsensuurile järele anda ja võttis oma partituuri tagasi. Seevastu õnnestus tal veenda Roomat tsensuuri, kes nõustus sellega, et Verdi viis tegevuse Ameerikasse bostonisse, kus valitsejate mõrvamine ei äratanud sellist poleemikat. Maskiballi esietendus oli Verdile suureks trumbiks. Antonio Soma libreto oli kasutusel kuni 1935. aastani, kui Svend kaade oma Stockholmi Kuningliku ooperiteatri lavastuses tõi tegevuse uuesti Rootsi ja andis tegelastele nende algupärased nimed tagasi. Veel üks libreto ümbertöötamine leidis aset Erik Lindgreni käe läbi 1958. aastal. Maskiball toodi uue libreto ka lavale sama aasta 21. oktoobril. Lindgren revideeris skriibili Bretot ja asendas teatud passaažid kaasaegsete tsitaatidega Rootsi kirjandusest ning lisas juurde ühe väljamõeldud tegelase grafolberi Renato asemele, kelle ajalooline tegelaskuju oli Gustav kolmanda mõrvar angastre, kuid ilma ooperi romantiliste motiivideta. Selles uues töötluses on kaardimoor koldrikka nimi, muuseas mampsel Arvidson. Hom on nüüd Ankastren. Samuele kannab Hoorni nime paas Oskar, saab uueks nimeks Otto ja meremees Sylvanost saab nats ja Jeran Jentele režiis Saise etendus laialt tuntuks. Head kuulajad, et kõik see, mida kuulsite, on nüüd ajalugu ja meilgi aeg sulgeda Rootsi kuningriigi ajalooraamat ajavahemikust 1716 kuni 1792 saates kuuldud muusikalised katkendid olid Verdi ooperist maskiball, mille esitasid Viini filharmoonia orkester Herbert von Ani juhatusel ja solistid Gustav kolmas plasside Domingo Ankastrem Leonotši Amelia angastremi naine kiusas friin paastu. Helilindistus on pärit 1989.-st aastast. Pelmanni laulu Gustavi toost kuulsite puu Lundi esituses. Saate lõpetuseks valisin Gustav kolmanda aaria esimesest vaatusest norralase Hull vungi esituses kelle rolli käsitlus äratas suurt tähelepanu Eerik Lindgreni ja Jeran Jentele vaidlust tekitanud niinimetatud rootsi versioonis. Helilindistus on tehtud Stockholmi kuninglikus ooperis 11. novembril 1962. Kuuldud saate pani kokku Koht, Mare Rebas jälle kuulmiseni.