Tere päevast, lugupeetud kodanikud, ülekuulamine alustab. Eeloleva suve Eesti poliitika kõige suurem sündmus, mis meid kõiki erutab ja ees ootab, on presidendivalimised. Tänase ülekuulamise toimiku vahel on kaks arvamust. Kumb on teie jaoks kuu, kumb päike, otsustage peale materjalidega tutvumist. Ülekuulamine. Ülekuulamise toimik number 177. Kas Toomas Hendrik Ilves valitakse 2011. aastal tagasi presidendiks? Ülekuulajad on Reimo sild peen ja Urmas Vaino ülekuulamine alustab. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Ülekuulatav number üks Uudelepp Agu mõjustava strateegilise kommunikatsioonivaldkonna doktor. Varem töötas Uudelepp rahvaliidu infojuhina. Hetkel kommunikatsioonieksperdina META Advisory grupis. Agu Uudelepp kui mitmed presidendi valimisega teie olete otseselt seotud ja ma ei mõtle siin, et te olete näiteks ajakiri olnud, kuna kajastanud neid vaid konkreetselt kui mitut presidendivalimistega tulevate otse seotud olnud, et aidanud üht või teist kandidaati. Eestis on neid presidendivalimisi olnud niivõrd õnnetult vähem. Neid mehi väga palju ei ole, kes saavad öelda, et nemad on aidanud teha vähemalt kolm korda presidenti. Ja mina võin öelda, et mina olen ühe korra aidanud meest, kellel ei õnnestunud saada presidendiks. Arnold Rüütel, siis teist ametiaega ta ei saanud. Nii et meil on selles mõttes väga hea ekspert ära inimene, kes flopasse oma selle tööga, et. Jah, võid täielikult, öelge, et sajaprotsendiline läbikukkumine presidendikampaaniasse. No aga sellel korral ei ole muidugi ka kellelegi sellepärast kurb, sellepärast et sellel aastal vist kampaaniameistrit ei pea isegi palkama, mitte, et president saaks valitud. Praegu, kui me siin räägime maikuu keskpaigas, siis on see pilt ääretult igav, sellepärast et mõelge aja peale viis aastat tagasi, et siis oli juba möllu, kui palju olnud lehtedes oli sõimu olnud. Endine president oli ära surnud, oli olnud sellist arutelu, et äkki peaks minema, see, äkki peaks minema too ja selline ütleme, ideaal, presidendi vari ning samal ajal punamineviku vari hõljusid selle presidendivalimiste kohal ja kõik oli hästi põnevil. Rahvaliikumised hakkasid juba tekkima. Praegu, kui vaadata, siis ma arvan, et kui eestlaste käest küsida, et kuidas on teate, mis valimised tänavu veel tulevad ja siis mõeldakse, et ei tea, kas missivalimised tulevad tagasi. See on tõsi, et ega, ega väga suurt nagu probleemi ei ole avalikkuse ette justkui selle küsimusega tekkinud ja kurjad keeled ütlevad, et ega siis praeguse presidendi saamine on ju tegelikult nii-öelda koalitsioonilepinguga kokku lepitud. Paistab, et aga ise on üsna veendunud selles, et ega talle tõsiseltvõetavaid vastaskandidaat ei tule ning ta ise jätkab. Ja praegu ka tõepoolest ei paista. Olgu pealegi oleks ju neid erakondasid, kellel oleks tarvis oma näo näitamiseks ka kedagi välja pakkuda, ka Keskerakond võib pakkuda, keda tahab, ega ei toetata. IRL-il on. Aga Keskerakond vist ei saa siiski välja pakkuda, keda tahes seal on, on ilmselt üks selline tugev figuur ja siis need, keda on varem pakutud presidendivalimistel välja nagu Siiri Oviir, näiteks tema on kuskile Brüsseli Euroopa Parlamendi sügavuste säraga. Ja Peeter Kreitzberg on kadunud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna sügavustesse mis näitab seda, et tegelikult Keskerakond võib pakkuda, keda ta tahab on varasemad kogemused näidanud. Aga natukene imelik seiseni IRL-il sellepärast et nemad eelmine kord Toomas Hendrik Ilvest toetasid, kui nad tahavad tuua välja kellegi teise ja öelda, et ta on parem. Ega nad ei pääse, nad peavadki ütlema, et miks nad siis eelmine kord valesti otsustasid või et mis siis nüüd on järsku muutunud Toomas Hendrik Ilvese juures halvemaks? No viis aastat on ta tööd teinud, saab ju anda hinnangu, et kas ta nüüd hästi teinud või halvasti. Selliseid hinnanguid pigem igaks juhuks andma ei hakata, sellepärast et kui ta peaks presidendina jätkama, siis ei ole ju jälle väga hea olnud see, kui sa oled koalitsioonipartnerina võtnud. Ei, mulle tegelikult ei meeldi ning seal kõigutanud edasi-tagasi. Nii et praegu paistab jah tulevat igav suvi. Kas pisut võib lugeda ikkagi see fakt, mida IRL-i liikmed on ise väitnud? Tegelikult valijameeste mängu mängima hakates oleks neil üsna head šansud, sest kohalike omavalitsuste juhid kas siis volikogu või, või, või piirkonna juhtide näol on praegu nendel nii-öelda kõige suurem parteilast valik välja panna. See ei ole oluline, see kõlab küll jube hästi, et meil on mingisugune parteilast valik välja panna ka seda juttu rääkides lähtutakse vaikimisi eeldusest, nagu oleks olemas mingisugune kohalike meeste punt, kelle nimi on valijameeste kogu, kellel on võimalik kanda Tallinnast käsku, et teie olete nüüd selle poolt. Elu on kaks korda näidanud, et selline matemaatika ei tööta. Kui Arnold Rüütel sai presidendiks, siis olid paremerakonnad täiesti veendunud, et valijameeste hääled on neil taskus. No ei olnud sellepärast, et kohapeal otsustati, et aga me ei mõtle nii nagu teie Tallinnas. Jaa, Arnold Rüütel enam ei saanud presidendiks, siis oli täpselt see, et matemaatiliselt ju tegelikult olid valijameeste kogus hääled koos matemaatiliselt, aga tegelik elu ütles jälle, et on olemas valijamehed, kes mõtlevad oma peaga ning keda ei huvita see, mis kusagilt Tallinnast ringkiri tuleb, et võiks ju nii teha. Ehk selline mehhaaniline liitmine lahutamine ei tööta ja positsioonid valijameeste kogus ei pruugi olla sellised, nagu nad on. Kusjuures mõne tõsiseltvõetava vastaskandidaadi puhul ka Toomas Hendrik Ilvese uus võit valijameeste kogus ei oleks sugugi kindel. Sellepärast et tuletame meelde eelmiste valimiste aegset konteksti. Asi lõppes lõpuks sellega, et valiti Lennart Meri mantlipärijat ehk meest, kes suudaks kõige rohkem olla jälle selline intellektuaalne, haritud välismaailmaga suhtlev tänapäevane figuur. Sinna mudelisse sobis Toomas Hendrik Ilves suurepäraselt ja Arnold Rüütlilt, tegelikult kandideerisin kolmandat korda Lennart Meri vastu ja kaotas kolmandat korda, sest presidendi vaimuga võidelda on veel keerulisem kui mehe endaga. Aga nüüd enam seda vastandust ju ei oleks. Ja need võivad valijamehed hakata vaatama, et olgu pealegi, et, aga mis siis viimase viie aasta jooksul president meile riigi sisse on teinud. Et mis see siis on, mis on see, mis on tekitanud sellise tunde, et jah, mina siin arvan, et ta on minu president ja no kui pannakse vastaskandidaat, kelle puhul see tunne on, et aga see mees võiks olla minu presidenti, siis Toomas Hendrik Ilvese šansid on see, et ta valitakse ära kohe riigikogus. Kui asi läheb valijameeste kogusse, siis tõenäoliselt tema jätka. Kas see tähendab seda, et siis Toomas Hendrik Ilves peab üsna palju midagi lubama, aga näiteks IRL-ile, kes praegu ma ei saaks öelda, et on pidurit tõmmanud, ilmselge, et ta ei ole pidurit tõmmanud, aga ta on vähemalt sellise näilise takistuse teele seadnud, on teinud nagu asja huvitav, võib-olla huvitavaks teinud asja. Ta võib asja huvitavamaks teha, aga selle koha pealt on ikkagi see, et ka valijameeste kogus IRL-il oleks tarvis Reformierakonna toetust. Ja kui Reformierakond ütleb, et kuule, poisid no poisid, et tegelikult ei mõtle ise ka seda tõsiselt, millede siia välja olete toonud ja halb lugu on ju see, et IRL-il kõige parem kandidaat, kes võtta oleks Reformierakonna auesimees Siim Kallas ja võib juhtuda, et oma erakond saab temaga paremini läbi ja mis häda temal peaks olema tagasi tulla? Nii et Siim Kallas võiks olla ainuke siis tõeliselt tugev kandidaat, kes võiks seljatada Toomas Hendrik Ilvese valijameeste kogu. Kus ta ei ole ainuke, aga sellisel juhul, kui valijameeste kogus tuleks Siim Kallas versus Toomas Hendrik Ilves, siis Toomas Hendrik Ilvese häälte saaks sealt jääb naeruväärseks. No mena saame näha seda noh, mitte küll selle duelli näoga, tõenäoliselt Siim Kallase tulemist, ma arvan, lihtsalt järgmise valimiste eel, aga, aga sinna on veel aega, ärme nendest räägi. Mõtleme natukene üldse selle peale, mis selle viie aastaga viimases presidendist alates kui palju presidendi roll. Ma ei mõtle ainult juriidilises mõttes, vaid vaid presidendi roll üldse ühiskonnas Eesti poliitilises elus, kui palju seal viimase viie aasta jooksul muutunud on? Kõik presidendid on olnud oma nägu, sellepärast et Lennart Meri oli intellektuaalne majakas, kes oli väga tõsiseltvõetav ka välismaal ja kes tajus suurepäraselt seda, et kuivõrd palju võib ühe väikse riigi esindaja käituda nii, nagu tegelikult üks president käituma peaks. Ja ta oli selles mõttes tõepoolest äsja taasloodud riigi käilakujuna suurepärane. Rüütel oli oma kuvandit täiesti teistsugune, president sellepärast, et tema oli suunatud riigi sisse. Ta sõitis väga palju ringi, kohtus inimestega, see inimestega väga hästi jutu peale ja oli selline tunne, et näete, vaadake isegi siis, kui või midagi jamasti olla, siis seal kusagil Kadriorus istub see mees, kes saab lihtsast inimesest kaaru. Ja nüüd on kolmas presidendi kuvand, kelle puhul loodeti, et ta võtab üle ka selle majaka rolli ja suurepärase välissuhtleja rolli. Aga vähemalt minu meelest on ta jäänud sinna kuhugi vahel, et teda ei ole õieti Eestis sees näha. Sellepärast et kui mõelda, et mis need algatused siis on olnud, et olgu pealegi, et toome talendid koju ning loome uusi sõnu. Aga, ja kuhu me läheme, vaid pigem on olnud suhtumine selline, et mis küsimus see on, mis mõtet on küsida, kuhu me läheme? Intellektuaal võib niimoodi võtta, aga riigijuht peaks siiski ka mingisugust perspektiivi pakkuma ja ka välismaal, mis need meie tohutut tänu presidendile saavutatud võidud siis on. Küülikud on öelnud ja, ja ilmselt ütlevadki edaspidi, et, et olukorras, kus Eesti on ta on kõikide suurte organisatsioonide liige, kuhu võiks tahta või kuhu võiks olla vaja kuuluda, kus Eesti on integreeritud noh, väga tihedasti Euroopasse, siis põhimõtteliselt presidendi institutsiooni ongi vaja seepärast, et oleks olemas presidendi abikaasa riigil, kes saab oma sõnadega teha ära vahetevahel suurema teo või töö, kui president või parlament või valitsus seda kunagi saaks. Võiks küsida samas vastu, et aga mis keelas näiteks Lennart merd ütlemast midagi, mida ta öelda tahtis? Ega ikka ei keelanud küll, või Arnold Rüütel oli teise stiiliga mees, et ta ei olnud avalik näpu viibutaja aga ta ikkagi vestles nende inimestega, keda Ta tahtis suunata ühele või teisele poole ning tema mõjuvõim oli märksa suurem, kui see võis pealepaistet. See ei olnud lihtsalt niivõrd särav ja sädelev. Ja et need, et meil oleks vaja presidendi abikaasat selleks, et avada rulluisuvõistlusi ja taaraautomaati, et president ise ei saa seda teha. Nüüd on küsimus, et kus kohas Eesti riigi mudelist tegelikult on üldse selline institutsioon nagu presidendi abikaasa. Ja huvitav ongi see, et kui Lennart Meri võttis ja laiendas presidendi võimupiire siis praegune president on istunud kusagil oma mingisugustes võimu piirides ning tõepoolest kõrval on olnud abikaasa, kes siis võtab, laiendab seda piiri. Ma ei kujuta seda ette kuidasmoodi näiteks, kas Helle Meri või Ingrid Rüütel, kui nende presidendist abikaasa jääb haigeks, otsustab aga olgu peale, ma lähen siseHiina visiidile. See on tegelikult täiesti absurd demokraatlikus riigis, et kui see mees, kes on kutsutud ametikoha järgselt minna ei saa, siis ta saadab oma ilma igasuguse ametliku staatuse, et abikaasa see on igati totter. Ja teinekord küünikutega ongi täpselt see lugu, et mõtlen nii, et võiks olla veel natukene priitilikumaid, küünikuid. Nojah, aga, aga kui sa, kui sa vaatad neid samu sõnu ütleme siis taaraautomaatide rulluisud nagu teises plaanis, siis ongi raske nimetada Eestis ühiskonnategelast ühiskonnategelast eks ju, mitte seadusega määratletud võib-olla tegelast, kes olekski tegelenud laste heategevusega tervislike eluviisidega, mis on nendesamade taaraautomaadi nuppude rulluiskude sõnade taga ja, ja, ja ka tervisliku toidu populariseerimise transrasvade pihta tuld andmisega ja nii edasi, et et võib vaadata nii ja, ja teistpidi. Selle niieteist pidi vaatamisega ma olen nõus, aga see on ka see, et tuleb ikkagi vaadata, et mis see sinu roll on ja kas sinu roll on särada rohkem kui sime ametisse valitud abikaasa. Võtke ette tihti lihtne meediamonitooring, kui palju on avalikus meediaruumis sõnumeid selle kohta, mida teeb Eesti vabariigi president ja kui palju on sõnumeid selle kohta, mida teeb Evelin Ilves. Ja lihtsalt Kadriorust tulevate sõnumite mahu täidab ära kõrvaltegevus? Põhitegevus peaks siiski olema see, et president näitab, kus kohta läheb Eesti riik ja see on tore, kui presidendi abikaasa tegeleb seal kõrval ka selliste asjadega, mis on olulised. Kuigi aeg-ajalt teeb seda natuke vales võtmes selle pärast kas või transrasvadega võitlemine ei pea tähendada, et ma seda, et samal ajal tambitakse mõnda Eesti ettevõtet või esinetakse aegajalt üleskutsetega, mis ei sobi päris selles Eesti tegeliku konteksti. No inimesed, ärge ostke suurtest poodidest, võtke ja ostke kusagilt mujalt. Sööge seda šokolaadi, mida te tegelikult osta ei jõua ja nii edasi, et natukene peaks asi olema süsteemsem. Seda tööd võib teha, seda tööd tuleb teha, aga seda tööd ei tohi teha selle tegeliku rolli arvelt, mis peaks kaadrit. Ühesõnaga, meie president on selgelt praegu jäänud oma abikaasa varju ja see võiks talle saada saatuslikuks ka näiteks siis kust olles samases valijameeste kogus oleks olemas keegi teine, tugev või kolmas, tugevam. Jah, see on täiesti üks asjaolu, mis võib mõjutama hakata, kui tekib selline tunne, et nüüd me valime, et nii, et ühes osas on keegi, keda me tunneme kui riigimees ja teisel pool on kiigele, me küll teame, kui riigi, mis on meil selline tunne, et siis me saame tema abikaasa ka. Ei, see on nüüd see küsimus, kui palju näiteks valijameeste kogu liikmed võtavad, peavad kõige olulisemaks Eestis seda, et oleks portlikute ise leivaküpsetamise, transrasvadega võitlemised ja muud sellised asjad, et kas see on nende vajaduste hierarhias niivõrd tohutult kõrge. Ehk et ühesõnaga, nii-öelda selles Toomas Hendrik Ilvese kuvandis ei ole enam esikohal tema Läänele kikilipsu kandmine vaid pigem tema käevangus ja saad käevangus juba ammu ka igale poole mujale siirdunud Evelin Ilves. Jah, Toomas Hendrik Ilves enam ei ole kikilipsuga väliseestlane, vaid on oma prouaga olev president. Ma tuleksin ikkagi tagasi selle juurde, et vaatame, nagu kontekst ongi erinev ju ka tegelikult, et et oleme siirad, et Lennart Meri oli lihtsam moodustada sellist sõnumit, ta tuligi rahva ette ja ütles, et meil, meil on vaja minna Euroopasse Jakob Hurda sõnu täitma ja meil on vaja kuuluda NATOsse ja ja kõik apludeerisidki, aga, aga praegusel presidendil lihtsalt ei ole, ei ole neid organisatsioone, ei ole neid suundi nii lihtsalt võimalik jagada ja anda, et see, see olukord ilmselgelt praeguse presidendi kahjuks. Ma ei ole selle väitega põhimõtteliselt nõus, sellepärast et see jätab sellise mulje nagu ajaloo lõpp Eestis oleks saabunud ja põhiseaduses mitte kusagil ei ole kirjas seda, et Eesti riik on loodud selleks, et kuuluda NATOsse, Euroopa liitu ja eurotsooni ja Schengeni, kuhu veel need on kõik vahendid, põhiseaduses on kirjas see, et Eesti riik on loodud selleks, et tagada rahvakultuuri keskmine läbi aegade. Ja nüüd, kas need eesmärgid peavad olema saavutatavad ainult välispoliitiliste vahenditega või on tegelikult aeg selleks, et president saaks öelda, mis on need siseriiklikud eesmärgid? Majanduslik edukus on üks asi, sotsiaalne õiglus seal kõrval on teine asi, millele võiks ka tähelepanu pöörata, see esimene, teine Eesti, millega tegeleda. Arnold Rüütel, esimene teine Eesti tegelikult tuli sotsiaalteadlastelt, mitte Arnold Rüütlilt, aga tõepoolest Ta üritas olla selleks ühenduslüliks nende vahel, kes tunnetavad, et meie oleme edukad ja võitjate punt ja nende vahel, kes tunnetasid, et kuulge, et see rong paneb natuke liiga kiiresti eest ära, et me ei jõua peale. Ja sellist ühenduslüli oli vaja ning oma ajas presidendina Rüütel oli tegelikult väga oluline. Ja nüüd ongi see, et mitte keegi ei ole ju keelanud võtta ja mõelda, et mis on need eesmärgid, mida seada pärast seda, kui me oleme rahvusvaheliste organisatsioonidega lõimunud. No aga miks ei võiks olla tänasel päeval aastal 2011 eesmärk aastasse 2015 2000 22200? Näiteks on praegu jäänud täiesti kasutamata see, mida oleks saanud teha, kasutades oma väliseestlased tausta, kes sa oled tulnud ilma selle taagatasin. Mida head on integratsiooni mõttes viimase viie aastaga Eestis toimunud? See on asi, millega tuleb tegeleda, kas see meeldib või ei meeldi, loomulikult lihtsam on mõelda, et ei ole olemas neid. Aga need mõnisada 1000 inimest on siin olemas, arvata, et kõik probleemid küll aeg parandab haavad, lähevad ise üle, vaadaku rahutusi vanades Euroopa riikides ei lähe need probleemid ise mitte kuhugi ära. Ja see on üks töö, mis minu meelest on need täielikult tegemata ja ta pidigi tegemata jääma, sellepärast et kui sa alustad oma ametit sellega, et sa võtad, ütled, et mina okupantide keelt ei õpi siis pärast seda sa ei saagi nendega rääkida. Kas president peaks nii-öelda üheksandal mail kas või sümboolselt viima pärja võilillekimbu? Puu pronksmehe juurde. Aga kas sa võtaks seal tüki küljest ära, kui ta seda teeks, sellepärast sisuline integratsioon hakkab pihta sellest, kui hakkavad lähenema väärtused. See on see, et me saame jääda kindlaks sellele, et jah, Eesti okupeeriti pooleks sajandiks. Aga seda, et sellesama asja juures väga suur osa Euroopast ja maailmast leiab, et võideti üks väga kuri jõud. Seda me ka ei saa eitada ja ei ole mõtet seda teha ning käia seda pärga panemas võtta ja öelda seda, et see ei ole pandud mitte Eesti okupeerimise puhul, vaid võtta ja öeldi, et see on fašismi üle saavutatud võidu puhul nagu seda tõlgendatakse päris laialt. Mis selle siis nii väga hirmsad. Et olekski presidendile, eks ju ka hea võimalus, kogu see üheksanda mai selline siis moskvameelsus okupeerida sõna otseses mõttes ja teha sellest nii-öelda eesti integratsioon, ehk et mõlemad osapooled, nii eestlased kui venelased, kui rääkida nii-öelda suures plaanis, tunnustaksid seda võidupäeva. Ma arvan, et see ongi see roll, mida president saab täita ja mida ta tegelikult peaks täitma, on see, et ta saab viieks aastaks mandaadi teha ka neid asju, mille puhul ta teab, et ega need esmapilgul ei pruugi meeldida. Seda näiteks peaministril teha on palju raskem, sellepärast et peaministri parteid kaalutakse juba nelja aasta pärast. Mis kahe kahe? Sellepärast sellepärast, et tulevad kohalikud valimised vahele ja jälle on jama ja raske selliseid asju teha. Aga president saab teha palju rohkem niisuguseid asju, mis on tuleviku mõttes olulised, aga selle ajahetkel, kui neid tehakse esmapilgul ebapopulaarsed. Ja selles oli tegelikult nii Lennart Meri kui Arnold Rüütli suurus, et nad ei karda Nad teha neid asju, mille pärast nad teadsid, et nad võivad tegelikult sõimata saada. Tuletage meelde seda aega, kui oli euroreferendumieelne kampaania. Ja kus käisid ringi riigikogu esimees Ene Ergma, peaminister Juhan Parts ja president Arnold Rüütel. Ja nimelt sellepärast, et Rüütli autoriteet tooks särama Maal elavate inimeste toetuse ja eakate inimeste toetuse. Ja kui see kampaania pihta hakkas. Arnold Rüütel sai suurepäraselt aru, et ega ta ei võida kopikat populaarsust sellega Nende sihtgrupile silmis. Aga sellest hoolimata ta tegi selle töö ära, sellepärast et seda oli pikas perspektiivis vaja. Ja samamoodi integratsiooniteema võimalik sisserändeteema, sellepärast et Eesti on väheneva rahvastikuga riik. Pilk rahvastiku püramiidile ütleb seda, et me võime praegu öelda, et olgu pealegi, iive oli positiivne, see on tänu sellele, et inimeste oodatav eluiga on pikenenud ja lihtsalt ei sure enam nii ruttu ära. Ja oli laulva revolutsiooni aegne suur põlvkond, tuleb selle järgne auk ja need inimesed, kes ei surnud sel aastal ega eelmisel aastal mõne aasta pärast surevad ikka looduse paratamatus ja lendame üsna järsku auku, kooli läheb 10000 noort vähem. Ja kes on see, kes hakkab meile rääkima, kust kohast ja kuidas immigrandid toome näiteks ja harjutama meid selle mõttega, et Lasnamäe paekalda peal õigeusu kirik on mu, see tulek Eestisse on aja küsimus. Küsimus ei ole mitte kas, vaid kuhu ja millal ja kes on see, kes sellest räägib, miks see tegelikult niimoodi läheb? Kuna ma olen praegu siin viimase paarikümne minuti jooksul istuva presidendi suhteliselt suhteliselt kriitilised, ometi valitsevad erakonnad ja üks opositsioonierakond väga tõenäoliselt valimata tagasi presidendiks järgmiseks perioodiks. Miks kõigepealt on asi ääretult lihtne selles mõttes, et kui sa oled üks kord olnud see erakond, millest on president välja kasvanud siis sul on juba mõtteinerts, mis ütleb, et peame panema sama mehe teist korda veel see on sotsiaaldemokraatidel on et me ei saa ju nüüd öelda, et kuule, mees, sa pole hakkama saanud, sest ega see asi nüüd nii hirmus hull ka ei ole olnud, lihtsalt kuidagi kritiseerida on alati lihtsam kui kiita. Aitäh, ja teine asi on see, et, et sellisel juhul peaks nad ju inimesi nii-öelda oma koduerakonda tagasi integreerima ja siis just nüüd sotsid, kui on saanud tunduda väliselt, et oma juhtimise paika uus noor karismaatiline liider on, on leitud, tuleb järsku sellise kaalukategooriaga inimene uuesti parteisse, see, see võiks kogu süsteemi. Segamini lüüa, et ütleme, et pensionäri jaoks on ta kaugelt liiga noor ja tegus, et see poliitiku kõige parem iga hakkab alles jõudma. Reformierakonnale on tegemist mugava riigipeaga, sellepärast et olgu pealegi on olnud seadusi, mis on kadriorust tagasi saadetud, aga sellist põhimõttelist väärtuskonflikti või ei ole. Ja selles mõttes on koalitsioonierakonnad pragmaatilised mikspärast peaks hakkama välja vahetama meest, kellega võib-olla tehnilise tasandi erimeelsusi. No sellist põhiväärtuste tasandil konflikti ei ole. On see hind nii-öelda teada, võime oletada, palju läheks maksma praegu uue kandidaadi toomine ja uue inimesi ülesehitamine, nii et ta läheb läbi valijameeste kogus ja temast saab president. Presidendikampaania, kui me räägime tõepoolest otseselt rahalisest poolest, on kõigi teiste kampaaniatega võrreldes naeruväärselt odav, nii et sellepärast No ma ei pea tegema igale inimesele eestlase pea saatma postkasti vastavalt prosüüriaga meelsust tuleb ju riigis muuta. Aga telereklaamis ikkagi tegema ei pea, kõik see, mis on tegelikult meeletult kallis, kampaaniate juures, seda tegema ei pea, vaid tuleb lihtsalt leida selline kandidaat, kes on olemuslik vastuvõetav. Sellepärast Toomas Hendrik Ilves kutsuti presidendikandidaadiks tõepoolest sellepärast, et temal kõik kriteeriumid sobisid kõige paremini selleks, et olla kadunud Lennart Meri mantlipärija. Ja dollar tasakaaluks Arnold Rüütlile või tema vastu. Jah, sealt tuli see loomulik vastandus kõige paremini välja. Ma arvan siiamaani, et kui Lennart Meri tervis oleks olnud parem, oleks elanud veel aasta või paar, siis oleks presidendivalimiste tulemus võinud olla hoopis teistsugune. Sellepärast et Rüütel ei kandideerinud mitte ainult Ilvese vastu. Tõepoolest ka kadunud Lennart Meri vaimu vastu. Ja vaadates seda arvamusliidrite seltskond ja seda kõike sellele. Intellektuaalid Toomas Hendrik Ilves oli igatepidi olemuslikult lähedasem kui endisest nomenklatuuri, st pärinev ja ütleme, põllumajandusülikooli rektori taustaga mees teed, see oli selline baar, kus oli tegelikult üsna selge, et üldsuses surve ja toetus tuleb Ilvese poolt. Aga see oli kõik toonases kontekstis ja on võimalik võtta ja kaardistada, mis on see konteksti tunnetus praegu. Ning leida inimene, kes sellesse mudelisse sobib. Ja siis ongi see, et ei lähe absoluutselt mitte midagi maksma. See, et võtta ja hakata üles töötama kedagi, seda pole vaja teha, vaid valitakse sobivana. Muuseas, täpselt sama Moody valiti kunagi presidendiks Venemaal, Vladimir Putin. Seal oli taustal kaks asja, üks oli see, et ta ei tohi Jeltsinit maha lüüa või vangi panna kui Jeltsin otsis endale järeltulijat. Teine asi oli see, et olid väga põhjalikud uuringud taga. Kuna oli ju teada, et pettumus võimus on väga suur siis uuriti, millist presidenti tahaks Vene rahvas näha ja saadigi sportlik, ei joo, noorem jõuline, et tugev liider ja kaardistati siis võimalike kandidaatide hulk ära. Kes on need inimesed, kes vastavad põhikriteeriumile, ehk ta ei pane mind vangi ja teisele kriteeriumite kogumile? Sobib olemuslikult selle ootusega, mis on ühiskonnas olemas ja osutus, et üks Vladimir Putini-nimeline mees sobib kõige paremini. Arvatavasti Barack Obama valimine presidendiks on mõnes mõttes sarnane lugu, et ka seal ilmselt ka seal ilmselt tema nagu trumbiks osutuski, lõpuks see, et ta vastas võimalikult paljude nagu ettekujutusele selle olukorra vastu, mis valitses presidendi ametikohal varem. Jah, ta oli selline, mitte push selle sõna kõige otsesem. Kõige radikaalsemalt, mitte pus. No praeguse juhul ilvesel ei ole olnud kunagi selliste valikute ees, kus näiteks parlamendivalimistele järgnevalt peaks sõna otses mõttes otsustama näiteks kahe võimaliku peaministrikandidaadi vahel, ta on saanud öelda Andrus Ansipile, et olge kena, jätkake, et me ei ole tegelikult näinud tema sisepoliitilise suuri valikuid, mida saaks teha näiteks siis, kui, kui parlamendi peale tõesti saaks moodustada kaks võimalikku koalitsiooni ja saaks 102 peamist Kandidaate olla ja mistõttu ei ole ka võimalik öelda kuidasmoodi sellises natukene küll jutumärkides, aga kriisiseisus käituks, kus peab langetama valikuid. Presidendi puhul ei ole see asi nii lihtne, paistab, et tema on see, kes valib, kes saab järgmiseks peaministriks, kuna Eestis need pretsedendid on olemas, kus on olnud üks erakond, kes erakonnas noh, võidab valimised. Aga valitsuse kokkupanemise ettepanek tehakse teise erakonna esimehele. Selle otsuse on teinud nii Lennart Meri kui on selle otsuse teinud tegelikult ka Arnold Rüütel. Sellepärast et Keskerakond üksinda sai kõige rohkem, see oli aastal 99, aga oli kolmikliidul valitsuse moodustamiseks piisav häälte arv ning ettepanek tehti Mart Laarile. Ja aastal 2003 sai ju Keskerakond tegelikult natuke rohkem neli kui Res Publica. Aga kokkulepped olid varasemalt juba sõlmitud ehk et tegelikult, et teised erakonnad panevad valitsuse kokku, siis Savisaar võis küll kadriorust läbi käia, aga see oli tõepoolest selline, et saadi kokku, võeti teadmiseks, et ega siin ei ole midagi parata ja sisuliselt tehti see ettepanek Juhan Partsile ehk kulisside taga, president saab üritada mõjutada. Aga kui ta pannakse ikka fakti, et vaadake, meil on siin punt koos ja sa võid talle teha ettepaneku, aga me raiskame sellega kaks nädalat, sest ta isa koalitsiooni kokku siis on president ikkagi fakti ees. Me oleme olnud presidendi suhtes istuva presidendi suhtes üsna kriitilised. Mis on need asjad, millega on Toomas Hendrik Ilves oma esimese presidentuuri perioodi jooksul hästi hakkama saanud? Ta on olnud tasakaalukas ja kui oli ju alguses ka natuke selliseid muresid, et kas võib äkki olla, et nüüd tuleb mingisugune ühe seltskonna president siis selle koha pealt tuleb vaieldamatult Toomas Hendrik Ilvese kiituseks öelda, et ta on olnud siiski ütleme siin erakondade ülene ja katsunud olla kogu ühiskonna president. Ja presidendi roll on läinud ka natuke rohkem selliseks intellektuaalsemaks. On samas natukene olnud ka probleem, sellepärast et teinekord paistab, nagu Toomas Hendrik Ilves räägiks oma auditooriumist üle. Aga tulles tagasi Lennart Meri juurde, siis üht ja sedasama sõnumit võiste esitada väga erinevas vormis ja väga erinevas võtmes lähtuvalt sellest, kes oli tema kuulajaskond. Et see auditooriumi taju on Toomas Hendrik Ilvesel natukene halvem. No vaieldamatult ka välispoliitiliselt on siiski temal tänu oma taustale seda nii hariduse, maailma mõistmise elukogemuse mõttes olnud välismaaga lihtsam suhelda, kui seda oli Rüütlil kindlasti peaks mainima, on see, et ta saanud olla president palju kompleksivabamalt kasvõi sellesama ametiraha uue tegemine. Lennart Meri ei teinud seda kangekaelselt sellepärast, et tuleks nagu tagasi saada. Arnold Rüütel, sellepärast et tegemist endise tippkommunistiga ei saanud seda teha, sest siis oleks nagu midagi reetnud. Toomas Hendrik Ilves sai seda teha rahumeeli ja nii palju pidanud digikõiki neid asju, mida nimelt see tema taagast vaba minevik võimaldas, seal teha, on ta teinud väga hästi, suurepäraselt toretseda, tegi ja ollakse teinekord olnud selline tunne, et võiks teha veel pisutki vidina. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Ülekuulatav number kaks üks tarand Kaarel amet kultuurilehe sirp peatoimetaja president Toomas Hendrik Ilvese koosseisuväline nõunik koormusega 0,2. Kaarel Tarand presidendivalimised on eeloleva suve tõenäoliselt sisepoliitiline kuumim teema või siis mitte vastavalt sellele, kuidas asjad kulisside taga kokku lepitud on. Aga aastal 2011 tegelikult, kui suur on üldse presidendivõimalus kasutada Eesti ühiskonda võrreldes näiteks nende aastatega, mis jäid märgilisteks 90.-te keskpaigas 90.-te lõpus? President hoolimata sellest, et ta on jah, loomulikult põhiseadusliku võimu esindaja seda muidugi väga rangete piirangutega või väga kitsa volialaga on tema võim siiski eeskätt nii-öelda sümboolne võim. Ja mida küpsem on ühiskond, mida iseseisvam, mida vabamatest otsustus võimelisematest kodanikesse ühiskond koosneb seda vähem on tal nagu otseselt igapäevaelus ja ühiskonna juhtimises selliseid sümboolset võimu vaja. No nii nagu brittidel ei lähe igapäevases elus kuningannat sugugi vaja. Nii et, et niisugused sümboolse võimuga presidendid on, on ju suurelt jaolt niisuguste monarhiat asjal ja, ja seetõttu võib öelda, et, et presidendi, see osa ühiskondlikus elus on üsna vaba mänguruumi ka, et mida ta räägib, millise rolli ta endale võtab. Ilves on endale võtnud väga selge rolli. Lennart Meril oli üsna selge roll, Arnold Rüütlil oli ta üsna udune, umbmäärane eeskätt Isamaa niisuguse filosoofias või maailmavaatelise põhja poolest. Ja siis loeb ainult see, et kas ta esineb usutavalt usutavalt. Väga lihtne küsimus, kas president Ilves on esinenud oma ametiajal omavalitsust rollis usutavalt? Kahtlemata no et asi oleks selge, ma pean muidugi ütlema, et ma olen isiklikult väga kaua ja, ja peale selle olen tema kantseleiga sümboolses töö suhtes praegu või siis nii, et selles mõttes selles mõttes võib-olla ma ei ole just kõige erapooletu vaatleja, aga minu meelest on just ma enne mainisin selle nii-öelda maailmavaatelise aluse poolest. Et Ilves on selgelt rajanud oma juttude niisuguse selgroogu põhja, sellisele valgustusele, ratsionalismile või sellele ideestikulemmis vabade võrdsete kodanikeühiskonna, nii peaks viima. Ja on viimase ja, ja just nimelt kodanike riiki kodanikeühiskonda on ta alati rõhutanud selle ehitamise vajadust ja selle Nende keskseks seadmist. Seal tulevad laias laastus kõik ju võrdsete võimaluste ja võrdsete õiguste küsimused ja nii edasi, et see on tema jutule Toom ja kui meie kodanikkond, kuna ei ole veel päris sellele samale platvormile valmis küpsenud, eksis ei saa me seda heita ette presidendile. Ta peabki olema ikkagi natukene oma mõtete juttudega ees käia, mitte sabas sörkima. Jutt on nagu väga selge, et, et, et me vajame seda seda võimu võimuhierarhiat vabade kodanikena aina vähem tulevases ühiskonnas. Aga siin seda häda või muret ei ole, et kui president on liiga kõrgelennuline või, või liiga teistsuguse platvormiga, kui tema rahva põhituumik siis jääb. Ta, vaatamata sellele, et ta võib olla küll hea tuleviku visionäär ja, ja pakkuda välja nii-öelda uut elukorraldust või, või vormi või mingisuguseid suundasid, siis ta ei kõneta oma kodanikku tema tänaste probleemide juures. No see võib ju nii olla, aga, aga selle valiku peab igaüks tegema, et kas ta mängib seda näidendit, et ma olen keskmine kodanik keskmises kodanike hulgas mis ei paku tõenäoliselt kummalegi poolele väga suurt pinget või siis valimit, et jah, ta põhimõtteliselt esindab küll kõiki, kuid sõnum on adresseeritud ikkagi neile, kes suudavad seda sõnumit taastuvate paljundada. Ehk siis mina arvan küll, et on õige valik see, et kui president noh, teatud mõttes nagu ühiskonna vaimne liider adresseerib oma sõnumi eeskätt kuule haritlaskonnale, nendele, kes on valmis keerulisemates mõtlemisülesannetes kaasa lööma ja siis kas siis vaidlema või, või presidendi mõtteid ja, ja väljaöeldut tõlgendama, seletama, võib-olla natukene ka lihtsustama. Aga igal juhul kõige lihtsamad ja primitiivsemad tasandil rääkides ei ole ju võimalik tekitada olulistes küsimustes ühiskondlikku arutelu. Mis on need kõige suuremad õnnestumised president ilvesel tema viieaastase ametiaja jooksul? Oh ma olen edetabeliasjanduses nõrk, ei saa, ma ei oska, ma ei oska seda küll kohe kuidagi kuidagi öelda, et mis see kõige tähtsam ma, ma arvan, et ta on üldiselt ühtviisi hästi hakkama saanud nendega, kui me võtame pealt põhiseadusest otseselt presidendi paragrahve või peatükk ja mis talle seal ülesandeks on pandud, et ta on üsna rahumeelselt ja ilma ülearused õmblemiseks saanud lahendatud, kõik temasse puutuvad personaliküsimused. Ma arvan, et üsna oluline on presidendi algatatud põhiseaduse muutmine riigikaitse juhtimise seisukohast. Sest et paljudel on võib-olla meelest ära läinud, aga, aga episood Lennart Meri teise ametiaja lõppu paarikest aastat umbes 99 kuni 2001 oli meil riigikaitsejuhtimisega ikkagi lakkamatult väga kõrged ja otse nii-öelda põhiseadusesse puutuvaid probleeme. Ja, ja mis ka hiljem väga ära ei vaibunud. Näiliselt tühine asi nagu mingi ametisse nimetamine või ametisse nimetamise korra muutmine, volituste korra muutmine on, on nagu väga fundamentaalne asi võib-olla ühiskonnas tema turvalisus, seisukoht, et need on ühed asjad, rahvusvaheline tegevus, kõik, noh, ma arvan, et, et meil oleks olnud raske viis aastat tagasi paremat varianti leida ja ja tegelikult on ka praegu ikkagi ikkagi see haare, mis on iive seal tulenevalt oma minevikust, haridusteest ja suhetest ja, ja töö käigus senisest on endiselt konkurentsitult parim. Kui vaadata praegu demokraatia lähtenurgast seda olukorda, kus president ilvesele tema taga ei valimine, on praegusel hetkel juba suva, kuul üsna, üsna selge konkreetseid või noh, mis konkreetselt vähemalt konkreetseid kandidaate tegelikult temale seatud ei ole ja ainult IRL teeskleb veel tõrksad pruuti ja käib peibu justkui kompimas, ehkki ka ka siin ollakse üsna kindel tegelikult koalitsioonile, tehinguga on asjad paika pandud. Kas see ei tähenda seda, et, et see on istuva valitseva ka siis ütleme ajaloolises plaanis kolmik Liidu, sotsid, Well ja, ja Reformierakond nende jaoks lihtsalt mugav president ei otsitagi mingit teistsugust, ei olegi vaja sellist, kes kritiseeriks seadusloomet ei olegi vaja sellist, kes kritiseeriks sotsiaalpoliitikat. No ma arvan, et see on jällegi üks president Ilvese suuremaid õnnestumisi on seaduseelnõud kritiseerimine ja, ja, ja, ja ka siis vastavalt vaidlustamine vajaduse korral rangelt põhiseaduslikul alusel, mitte poliitiliste meeleolude alusel, mida lubasid endale võib-olla et varasemad kaks presidendiaeg-ajalt. Et president saab parlamendi tegevust nii-öelda mõjutada ainult just nimelt sellel rangelt põhiseaduslikul alusel ehk siis kui seaduse või eelnõu põhiseadusega vastuolus või mingi parlamendi otsus siis ta saab selle vaidlustada, muul juhul mitt. Ja nüüd nüüd mina arvan, et presidendil kui sümboolse võimuesindajad ei ole mingisugust asja kommenteerida igapäevast poliitikat, erakonna poliitikat, see peab jääma erakorraliseks sündmuseks, siis on sellel ka mõju. Aga ma ütleks, et et viimati, kui president otsustavalt ja kõige regulaarsemalt kritiseeris seda illegaalse välisraha sissetungikatsed Eesti poliitilisse tegevusse või Keskerakonna rahastamisesse, et siis peab ütlema, et et ülejäänud erakonnad ei võtnud sellest soovi tuld. President sekkub küsimusse, võtab resoluutse positsiooni vaid ütlesid, oh see pole midagi, pisendasid ise ka jõudu vajaduse taresse. Nii et, et seal on nagu mitu mitu momenti, et iga kord tuleb tegelikult valida, et mis mu töötu tuleb, aga ma arvan, et see mugavusteema ei ole eriline teema. Ja mis puutub nüüd sellesse Res Publica noortehärrade katsesse presidendile ilvesele mingisugust nihukest kanofad korraldada tuule põlvili meie juurde, siis me sulle anname oma õnnistuse või muidu mitte, et see on niisugune natukene lapsikuvõitu etüüd, mis maksab kätte selle korraldajatele, aga mitte sinna sunnitult. Kaaga tõmmatud inimestele. Kas see tähendab seda, et president Ilves on oma siis eelmise viie aastaga saanud niivõrd hästi tee silmis hakkama, et me kas just nii-öelda tänutäheks, aga, aga siiski võiksime tal lubada jätkata ka järgmised viis aastat. Mina arvan, et see on mitte ainult presidendiametis, vaid väga paljudes ametites, normaalne praktika, et ametis olnud, kes on ennast positiivselt tõestanud kellele ei ole märkimisväärsed või suuri etteheiteid, ebaõnnestumisi, mille puhul peaks ütlema, Trei teda küll me ei saa ametisse edasi, vahet pole, kas tegu on firma juhtimise või avaliku asutusega või millega tahes, et, et siis on nagu täitsa mõistlik mitte tekitada ühiskonnale lisakulusid selle pideva ja põhjendamatu vahetamisega. Et kui on hästi hakkama saadud, siis olgu, teine aeg veel ja tehku edasi, ta saab ju, eks ole selle koha pealt järgmisel päeval jätkata, kus ta eelmisel päeval lõpetas. Aga mitte niimoodi, et pool aastat kulub järjekordselt sisseelamiseks asjadega kurssi viimiseks ja nii edasi. Nüüd teine küsimus on see, et, et isegi kui Ilves ei oleks siis nüüd nahk kõigi silmis nii laitmatu ja, ja edukas president ja nii edasi, et siis, aga öeldagu siis enne kui hakatakse uute nimedega spekuleerima kas või et öelda, kui see nimekiri asju ära, et mis on valesti, mis on halvasti, mis on tegemata ja jällegi siin ikkagi juhindudes põhiseadusest, mitte mingisugustest tundmustest romantilistest, et kuidas võiks olla ja kuidas kuningas peab käituma. Ajakiri halvasti asjadest on olemas, ei visatud välja, eks ole, prints valgel hobusel ütleb, aga mina teen need asjad kõik hoopis paremini, et siis toimub aus mõõduvõtmine ja võistlus ja kes kelle purdel talla lööb, eks ole, see, see saab siis võidu ja on järgmised. Muidu on nii, et on see, kes oskab ametit juba oma viis aastat ära ja meil on ju see piirang rohkem kordi saabun kaks korda. Ja see teine ametiaeg on ju veel hea ka selle poolest, et kui esimese ametiaja võib-olla viimased poolteist, kaks aastat tuleb ikkagi silmas pidada tagasivalimise aspekti siis nüüd on ju tee vaba järgmise perioodi jooksul öelda ja arvata valitsuse tegevusest täpselt seda, mida päriselt süda sees arvab ja mõtleb. Täpselt nii, aga, aga noh, tõesti, me ju eeldame lihtsalt meie tähendab praegu nagu ka eelmise eelmisel ja üle-eelmisel parlamendi koosseisul on niimoodi parlament püüdis moodustada enamusvalitsuse ja sai sellega üldjoontes hakkama, praegu meil on jälle enamus valitsusse valijate tahe. Nüüd, kes on president valijate enamuse tahet pidevalt kahtluse alla seada igapäevaselt või? Eks me peame kriitiliselt jälgima kõiki otsuseid, mida valitsus teeb kaaluma ja analüüsima, püüdma leida selle tugevaid ja nõrku kohti. Aga siiski, meil on teatud tähtajaks antud enamusvalitsus, kelle igapäevane tümitamine ei saa olla ühegi põhiseaduslikku institutsiooni ega ka ajakirjanduse püha üles. Kaarel, kuidas te suhtute nendesse harjumustesse, kes ütlevad, et just vastupidi diametraalselt arvamusele võib-olla ka siin kõlanud sõnadele vastupidiselt, et tegelikult ei ole president Ilves suutnud saada nii-öelda rahva presidendiks, ta on jäänud intellektuaalide ka vestlema, on sea kindlasti intellektuaalide jaoks hea mõttevahetus, partner, aga rahvas, kes aeg-ajalt ootab sellist rahva isa kuju, mida ta sai nii Lennart Meri kui Arnold Rüütli ajal on jäänud sellel korral nälga ja, ja, ja, ja isakujust ilma. Kahetsusväärne lugu, kui on tähendab kus on väga arvamust, õigus õnnele Eesti riigi ja kahju, kui keegi tunneb, et ta millestki ilma jäänud ja ta ei ole saanud seda. Aga siis see ei ole saanud, mida ta on oodanud, istuge maha ja mõelgu, et mis see on. Mina võtan seda õiget aadressi üleüldse, kas, kas tal on midagi Eesti vabariigi presidendilt saada peale peale tarkade mõtete või niisuguse mõtlemisaine, mida ise edasi mõelda? No üks asi, mida ette heidetakse president ilvesele, on see, et ta on vähe tegelenud ühiskonna liitmisega ehk selle nii-öelda kurikuulsa integratsiooniga, et et eesti ja vene kogukond ei ole siis võrreldes viie aasta taguse ajaga lähemale üksteisele tulnud. President Ilves, noh, oleks võinud näiteks mõnede arvates võib-olla viiega üheksandal mail järjepanu kõik need viis aastat kasvõi väikese lillebuketi sinna pronksmehe juurde. No see keda sa seal nii väga integreerinud, et Venemaa kodanike või tuleme tagasi selle nii-öelda kodanike riigipöörde, president Ilves käsitlev rahust sõltumata kõiki Eesti kodanikke juba greerunud inimestele, muidu ei saa ju olla kodanik, kui Sa ei ole ühiskonna hästi liider, osa. Passi kaane värv, eks ole, tegelikkuses. Ja aga need teiste riikide kodanikud või kodakondsuseta isikud, näed, ongi teistsuguste õiguste, piiratumate õigustega ja ja, ja ega siin midagi teha ei ole neljase vägisi Eesti kodanikeks teha, nad peavad seda ise tahtma. Ilves ei saa neid kätte viia ja noh, siin on üldse nagu mingisugune põhimõttelisem joon ka, et esiteks ma muidugi ei jaga üldse seda väidet, et või seda arvamust justkui ei oleks meie immigrandid ühiskonda paremini sulandunud või vähemalt mingi osa neist viimase viie aasta jooksul, et see oleks justkui peatumas. Vastupidi see on täiesti loomulikku rada pidi läinud edasi ja selleks selleks veendumiseks piisab, kui vaadata natukene mitmesuguseid statistika tabeleid meie statistikaameti andmeid rahvastikukäitumise ja, ja, ja muude nende integratsioonile selle kohta. Aga, aga teine on see, et et, et kas üldse vabade kodanike vabal maal saab keegi sundida kedagi midagi tegema. Kui palju ja mis sellest siis on, et kas ka nii, et kui president ütleb, et ma kujutan ette, et seal lahe ühiskond, kui president midagi ütleme, nagu lambad kõik jooksevad selles suunas kuivõrd neid, ma arvan, et ei ole hea, hülgas jumal tänatud, et meil nii ei ole, vaid igaüks ise mõtleb ema valikuid. Kaarel Tarand presidendiga seoses on väga palju räägitud ka tegelikult tema abikaasast proua Evelin ilvesest ja tema aktiivsusest, kuidas teile tundub, olles ka ise siis nii-öelda olukorral lähedal, on see teadlikult jagatud roll mõnes mõttes kus president saab tegeleda tõesti selliste mõtlemissügavalt läbitunnetatud teadmiste maailma puudutavate küsimustega ja kõik need asjad, mis teisest külge pidi, on jällegi inimeste poolt oodatud valijate poolt oodatud toetus ühele või teisele projektile. Sportlik kui melu viis, maailmavaateline lähenemine kodumaisele toidule ja kõik nii edasi, et see ongi jäetud teadlikult siis abikaasa toimetada, ajada. Täiskasvanud varukad, haritud ja mõtlemisvõimelised inimesed ei tee väga palju juhuslikke asju, et tegemist on lihtsalt head, kes kogemata nii välja kukub, aga ütleme köik, mis tagasi sidestub niisuguste kollasemate formaatide kaudu. Lubage mul selles osas oma seisukohta avaldamata. Üldisemas plaanis on niimoodi, et kuna Meie põhiseadus põhiseaduslikke ametiisikute abikaasad lähisugulaste kaugemates kuulast meile kellelegi mingisuguseid rolle ei määra erinevalt, eks ole, monarhiatest, kus on traditsioonid ja ammu välja kujunenud reeglid kehtestada veelgi kuninganna teeb seda ja siis printsiks teeb seda printsi y, seda last meil seda ei ole välja kujunenud ja iga presidendi abikaasa peab oma rolli ise kujundama ja on kujundanud nüüd, kuidas ja kui palju ta peaks juhinduma avalike ootustest või teiste riikide televiisoritesest nähtust selle rolli kujundamisel. Ja, ja kui palju võib-olla et üldse taandab ennast ja mitte osalema riigi, see on vaba valiku ja otsuse küsimus ja, ja igaüks ise selle otsuse teeb ja igaüks ise selle nii-öelda tava järgi või vastukajasid siis wanna. Ega seal midagi muud ei olegi. Aga ma ei usu, et rahvas, valijaskond, kodanikkond saab kuidagi põhjendusi küllike isikute võidelda selliste ametimeeste lähedastele midagi ette kirjutada või oodata ja nõuda, aga mul on õigustatud ootus abikaasadel mitte midagi oodata, et need on täiesti iseseisvad, vabad inimesed. Kaldranud kas sellel korral järgmine Eesti president valitaks ära Riigikogus? Kes me seda näeme siis, kui valimisprotseduur kätte jõuab, aga, aga, aga senised nii-öelda eeltööd või eelnevad varasemad otsused, mis presidendivalimisteni viivad seal siis sealhulgas, siis eeskätt parlamendivalimised, viimased nüüd viitavad sellele küll, et, et see võimalus on suurem kui varasematel kordadel on olnud, et parlamendi koosseis võib presidendi president Ilvese tagasi ametisse valida. Ja teine viide on siin, et Eestil ei ole ju ühtegi tõsiselt kaalutud või läbikatsutud kandidaati teiste esile tõstetud. Praegu ja parlamendis on ainult neli erakonda, kes enam-vähem hääletus, käitumine võiks olla asustatud reale, nii et mis seal ikka, et seekord läheb tõesti nii. Ülekuulamise toimik number 177, kas Toomas Hendrik Ilves valitakse 2011. aastal tagasi presidendiks? Toimik avatud uurimine jätkub. Ülekuulamine.