Tere, head kodanikud, ülekuulamine alustab. Kes meist ei oleks lapsepõlves arsti mänginud. Eesti meditsiinisüsteemi kurbloolisus seisneb aga selles, et õige paljud meditsiini õppinud inimesed peavad mängima arstiga peale seda, kui Tartu ülikool lõpetatud diplom kätte saadud ja vanne antud. Tänasest toimikust kuulate, kui raske on tegelikult olukord Eesti perearstisüsteemis. Ülekuulamise toimik number 174 perearsti süsteemi audit. Ülekuulajad on Reimo Sildvee ja Urmas Vaino. Ülekuulamine alustab. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Ülekuulatav number üks Olgo Tarmo amet, peakontrolör, riigikontrolli tulemusauditiosakond. Miks riigikontroll võttis ette nüüd 2011 aasta kõige suuremal kevadel rääkida perearstisüsteemist ja tuua välja need negatiivsed asjad? Et tegelikult riigikontroll alustas perearstindus auditeerimist 2009 aasta lõpus ja miks ta alustas, et me olime endal võtnud väga selgeks plaaniks auditeerida üks, viie aasta jooksul ära kogu meditsiinivaldkond. Et enne perearstist olime auditeerinud haiglavõrku enne seda siis hooldusravi ja muid nii-öelda osiseid tervishoiusüsteemis lihtsalt järg jõudis pere arstinduseni ja sauditsei avalikuks, siis alles hiljuti. Nii et see ei tulnud mitte sellest, et praegu oleks perearstisüsteemis lõhkenud mingi mädapaise, mis jõudis ka teieni ja te hakkaksite nii-öelda torkima, et aru saada, mis on siis viga, kuidas parandada loomulikult. Et riigikontroll nägi, et perearstisüsteemis on puudusi tegelikult ikkagi oluliselt oluliselt varem ja ka see oli see põhjus, miks riigikontroll siis võttis ette auditeerida antud valdkonda. Enne kui me perearstide juurde läheme, räägime võib-olla nagu juurtest, räägime lätetest, kuidas riigikontroll tegelikult ühte auditit kokku paneb, mida te teete selle jaoks, et lõpuks sellest valmiks sellise? Vaatame mitukümmend lehekülge, siin on eksju materjali, mida te saate siis esitleda, kui pädevat audit. Kõigepealt üks audit algab ikkagi sellest, et audid planeeritakse ja enne planeerimist räägitakse väga paljude inimestega, et mis on need probleemid üldse, mida auditeerida siis seejärel koostaks auditit. Plaan, kes need inimesed on, kellega te räägite, räägite te haigetega, räägite te inimestega, kes kuidagi on ka noh, nii-öelda kliendid sellele samale süsteemile? Antud auditi puhul tegelikult oli väga lai ringkond, kellega siis riigikontrolli enne nii-öelda auditeerima hakkamist tegelikult rääkis, et oli nii perearstid, ministeeriumi ametnikud, haigekassa kui ka tõesti need inimesed, kes siis nii-öelda vahetult on kliendid ja kokku puutuvad ja on ka riigikontrolli poole pöördunud, et kuulge, et noh, et ma ei ole abi saanud kõike muud asja, et selles suhtes ei ole ikkagi niimoodi, et audiitorid istuvad kuskil kabinetivaikuses ja mõtlevad, et vot see oleks tore teema, mida auditeerida. Nüüd hakkame auditeerima. Väga tore oleks teada, kui palju kaebuseid oli süsteemi peale, et ennem selle auditi tegemise alguses. Ma ei julge täna nii-öelda numbrit peast öelda, et noh, riigikontrolli ikkagi inimesed pöörduda erinevate saadavad meili, teised helistavad, samuti ka audiitorid ja räägivad inimestega oma tuttavatega, kõik on see nii-öelda seire, informatsioon, mida kogutakse, mida audiitorid otsivad, just, et kus on süsteemsed, probleemid täna riigis ja kus peaks siis auditi tegelema? Arusaadav, nii räägiti inimestega. Riigikontrolli auditiplaani ja üks üks, mis on selge, et ega kogu see riigikontrolli tegevuse auditeerimine üks äärmiselt nii-öelda läbipaistev asi ütleme üldse, et me hakkame sellise auditi tegema, riigikontroll peaks olema tööplaanid, võib-olla on avalik, kõik saavad näha siis auditeerimise nii-öelda planeerimise protsessis on väga tihe suhtlemine auditeeritavatega, antud juhul siis nii-öelda eelkõige ministeeriumi ametnikke, kes siis perearstindus eest peaks hea seisma selle korraldamise eest. Mulle väga meeldis, et te ütleksite, peaks, see annab kohe valguse edasi. Kui naudid on kinnitatud, siis hakatakse meie, ütleme põllutöö ehk minnakse ja räägitakse inimestega, tehakse uuringuid, vaadatakse dokumente, tehakse analüüse ja antud auditi puhul, et kuna see valdkond on spetsiifiline, siis riigikontroll kasutas oma uuringuteks analüüsideks, miks ikkagi selgelt nii-öelda spetsialist ehk arstendid, et kui siin on näiteks üks kõrgvererõhuuuring, siis seal seda uuringut viisid häbi, tegelikult kardioloogid, ehk nemad olid need isikud, kes vaatasid perearsti saatekirja hindasid, et kas nüüd tõesti on põhjendatult inimese eriarsti juurde saatmine või mitte ja samuti selles auditis veel viidi läbi näiteks küsitlus perearstide endi seast kus oli ette antud küsimused ja kust nad pidid siis hindame andma hinnanguid nii enda tööla ministeeriumi tööle, tooma välja neid probleeme, miks nad midagi teevad ja miks nad midagi ei tee. Ja sel hetkel, kui põllud läbi riigikontroll on oma tähelepanekud kirja pannud siis neid arutatakse läbi samamoodi kõigi nende osapooltega, ehk nii ministeeriumi ametnikega, antud juhul perearstidega kõigi nende ekspertidega ja sellises ühistöös siis nii-öelda audiitorid, pane lähevad kirja lõpuks siis selle, mis meie nimetame auditit, aruanne, mida avalikustatakse ja viskab nagu selgelt ka aru saama, on see, et et riigikontroll ja avalikusta enne auditi aruannet, kuid on saanud ametliku vastuse siis auditeeritavalt. Et mis tema arvab sellest auditist, mis nii-öelda, kas ta kavatseb, kuidas ta kavatseb soovitusi täita ja see liidetakse siis auditi aruande juurde ja peale seda siis nii-öelda kogu protsessile tiimist avalikustatakse, et selles suhtes äärmiselt läbipaistev, äärmiselt palju koostööd auditeeritavaks. Aga samas võib samane kooste auditeeritavaga võib ju tekitada olukorra, kus ta ongi Kald auditeerituva poole ehk et kui auditeeritav annab teile infot, mida ta soovib anda, ehk näitab neid saatekirju noh, nii-öelda mida ta saab need või tahab näidata, et ennast paremas valguses Siin tuleb mängu ikkagi väga selgelt audiitori professionaalsus, et ega kogu seda informatsiooni erinevad osapooled riigikontrolli auditi käigus antakse, et seda hinnatakse äärmiselt ka kriitiliselt, et esimene asi ikkagi on vaadata, kui usaldusväärne see informatsioon on, kui kasutatav ta on ja informatsiooni kogutakse väga erinevatest kohtadest, et selles suhtes meil on nagu Henrik numbrite kohaselt nõue, et kui midagi väidame, siis peab olema tõendatud. Esiteks ja see peab olema kaks erinevat tõendit taga ehk selles suhtes ei saa tekkida seda olukorda, kus keegi nii-öelda mängiks audiitori üle või püüaks siis nii-öelda suunata või näidata, et selles suhtes riigikontroll igal juhul oma auditites nii-öelda on objektiivne. Ja meie vaatame nii-öelda vaatame väga-väga rohkelt tõendusmaterjali läbi, kui me hakkame hindama hinnangutega Räägime siis selle auditi nii-öelda tagumisest otsast alates ehk milline osalistest oli teie uurimistulemuste suhtes kõige kriitilisem riigi süsteem, ametnikud, perearstid, ise või patsiendid, kes kõige rohkem leidsid, et nende huve tegelikult see audit õigesti ei kajasta? Et antud auditi puhul tegelikult ei olnudki sellist osalist, kes nõus kõigega, kõik nõus kõigega, sest ikkagi see ütleme, auditi aruande läbivaatamise protsessi, riigikontrolli hinnangute soovituste protsess kestis ajaliselt kuskil neli, viis kuud. Ja seal oli äärmiselt suurt tööd tehti ja noh, kõik ikkagi selles suhtes olid lõppkokkuvõttes nõus, et see, mida riigikontroll ütleb et need väited on objektiivsed, need soovitused olid kõigi osapooltega läbi räägitud, need on rakendatavad, need on vajalikud ja need tõesti aitavad siis seda süsteemi parandada. Räägime siis auditist, mis kuupäeval selle süütenööri siis süütute või soovitate süütada, mis lõpuks siis perearstisüsteem praegusel kujul õhku lasevad, sellele oleks siis võimalik ehitada peale õige ja, ja patsientidele tõhus süsteem. Et kindlasti süütenööri ei ole vaja panna, et ega tegelikult see tänane arst perearstisüsteem suures plaanis on väga hea, et kõigil inimestel on tagatud, et ämmal on perearst, perearst peaks nii-öelda tõesti noh olema selles suhtes perearst tehtanud, kursis kogu sellele perele, aga ta on individuaalselt temaga tegelenud, ta teab, tema käitumisharjumusi, tema haiguslugusid ja oskab kõige paremini siis inimesele nii-öelda inimest ravida. Mis on nii-öelda täna ikkagi selle süsteemi võib-olla hädad, mis riigikontroll nii-öelda välja toob, ongi see, et täna perearst on, ühelt poolt ei suuda täita kõiki neid ülesandeid, mida temalt oodatakse, et esmane ülesanne ikkagi perearstil on see, et oleks nii-öelda valvur, kes selekteerib välja, millised patsiendid on need, kes, keda te suudate ise aidata millised patsiendid siis saata edasi kuhugi eriarsti juurde. Et mis teadupärast on kallim ja kui sinna nii-öelda juba inimene läheb, et see on täiendav kulu kogu meditsiinisüsteemile. Et see on üks pool ja teine pool, mis seal aga ots välja tulid, kõik perearstid ei osuta kõiki neid teenuseid, mida riik on nende kokku leppinud, on siis nii-öelda erinevad põhjused, kas kompetentsi puudus ajapuudus, võimalus võib olla lihtsasti eriarsti juurde saata ja kolmas on ikkagi selgelt ka see, et räägime täna esmatasandist perearstinduses, siis seal on kaks poolt, et ühelt poolt peab perearstil olema väga selgelt aega patsiendiga tegeleda ja tegelikult tema põhiline eesmärk ei tohiks olla, seda ravib patsienti vaid ta tegeleb ikkagi sellega, et see patsient oleks terve, ehk terved inimesed jääksid terveks tegelema rohkem juba tervise edendusega, tervislik, käitumise propageerimisega. Ehk see eeldab, et tal on tõesti aega patsiendiga tegeleda. Täna vaadata nii-öelda pilti, siis arstid keskmiselt töötavad 53 tundi nädalas 40 asemel ja nende nimistud ikka väga paljudes kohtades on äärmiselt suured, kus lihtsalt nii-öelda ühele patsiendile jääb võib-olla 10 15 minutit ja ja loota ja oodata, et talle jääb kaneel terve patsiendiga aega tegeleda on ikkagi suhteliselt väike ja teine pool on see, et perearstid, esmatasand peaks olema ikkagi inimesele kättesaadav. Et sa ei pea sõitma väga kaugele sellepärast. Ja et kui sul on nii-öelda abi vaja, siis tõesti saad pöörduda sealt ikkagi täna audika, näitab, et süsteem täna seda ei taga. Kõigile inimestele oleks perearstid kergesti kättesaadav, et siin uudis on näiteid, kus maavalitsused ise ütlesid, et täna on kuskil 11 maavalitsus, kus perearsti kättesaadavusega on probleeme, see on 15-st 15-st 11 ja kokku 78 valda. Ehk see on ikkagi suur hulk inimesi ja see tähendab meie auditi jooksul kriteerium see, et noh, inimene suudaks ühe päevagi perearsti juures ära käia. Kui lähedal ja kusagil mingid asutused Et ühe päeva jooksul ära käia, et ei peaks vahepeal hotelli minema, näiteks täna jah, on 78 sellist valda, et mis on tegelikult mureteks, ei ole see võimalik, kus ei ole inimesel võimalik ühe päevaga perearsti juures ära käia. Juhul kui tal ei ole autot ja oskus sellega sõita Täpselt nii, aga noh, siin tuleb aru saada, et ikkagi nii-öelda arstiteenus või siis tervishoiuteenus on selle riigi poolt tagatud teenustusi, kus riik ei saa eeldada, et selle teenuse tarbimiseks peab olema sul peres auto ja võib-olla mingid muud liikumisvahendid, et ikkagi selleks on see, et ta peab olema tagatud sellisel tasemel, kus inimene ühistransporti kasutades mõistlikuks ojaga saab ära käia. Kas see tähendab siis seda, et selles samases perearstisüsteemis on, ma ei tea, vähem regulatsiooni või, või see regulatsioon ei ole selline, mis tooks tegelikult selle teenuse, mis peab olemas, olema inimesele lähedale? Mulle tundub lihtsalt, et jutt on kõik võetav ühesõnaga rohkem raha, kahe sõnaga, rohkem raha ja punkti ongi kõik. Raha kindlasti ei ole see nii-öelda võluvits, mis kõik ära lahendab, et siin on võib-olla küsimus natuke laiem ja suurem ehk kui palju riik täna on võtnud enda koordineerida seda perearsti süsteemi arengut, et see, mis aastal 93 tehti, oli ju see ära nii-öelda jaoskonnaarstid ja linti siis väga selgelt täna siis nii-öelda eraõiguslikul põhinenud perearstisüsteemile. Ja riik on täna siin pigem Tänud nii-öelda kõrvalvaataja rolli selle arengu suunamiseks, et noh, lähtunud, et kuulge, teie olete eraettevõtjast, perearstid, me anname teile raha. Me oleme mõelnud, et sellised teenused on ja nüüd tehke ja toimetage, aga see näitab väga selgelt, mis on nii-öelda tänane arengut, happed, see ise reguleerimine ei vii. Tänan. Kõige õigemasse kohta ongi juhtunud need asjad, et kui täna ei ole nii-öelda 10 sellist perearsti nimistut, kus ei ole tegelikult perearsti, kus teine arst teeb topelt tööd ja katab seda, kus maavanem nemad teevad ikka ja jälle kuulutab välja konkursi, et leida perearsti, aga neid ei leita perearstid ja sinna tulla. Ja samuti perearstid ise ütlevad, et noh, et me lihtsalt selleks, et selle rahaga normaalselt nii-öelda ära toimetada oma praksise peame tegema väga palju tööd. Ehk Me kurname ennast ja ei suuda enam õppida, täiendada ennast ja lihtsalt üks hetk olema. Tõstame käed üles ja ütlen, et ma enam ei jõua, et täna on ikkagi Lääne-Virumaal esimene juhtum olemas, kus perearst ütles väga selgelt, et ma enam ei jõua selles süsteemis tööd teha. Ma olen kurnatud ja ma lähen siit ära. Kas me räägime, et me oleme siis teinud, ma tea, viimased peaaegu et 20 aastat lihtsalt ühte eksperimenti, mille tulemusena täna me võime öelda toetuseks ka teie samadele auditile, siis et selles esmatasandi perearstisüsteemis tegelikult turujõud ei toimi, vähemalt Eesti näite puhul. Siin tuleb nagu väga selgelt tegelikult aru saada, kogu meditsiinis ei toimi turujõud ehk kui on ikkagi väga selgelt üks maksja ehk täna haigekassa siis oodata või loota seda, et, et selle ühe maksja ümber tekib mingisugune turg on täiesti lootusetu, majanduslikult ei saa tekkida või kui nii-öelda püütakse mingi konkurentsi tekitada, siis elab äärmiselt kalliks ja kogu selle nii-öelda täiendava kulu maksab kinni tegelikult riik ise. Sest ta on ainult üks maksja, et täna võib-olla ehedamalt näited on tõesti see, kus on eriarstiabil ehk haiglatel, kus ka riik ütleb, et nad on justkui eraettevõtjad, kas siis äriühingud, sihtasutused ja et nemad siis konkurent veerivad, noh, et oleks turumehhanismid, toimiksid siis mõni haigla peaks minema pankrotti. Pole ükski haigla pankrotti läinud, et pigem nad tulevad uuesti nii-öelda riigi juurde, ütlevad, et kuulge, me ei saa enam selle rahaga hakkama, Anton veel juurde, ehk lootuste ootused seal nii-öelda eraõiguslikku turumehhanismi toimunud ei toimi. Kas sisuliselt kitkuma regulatsioonide poole pealt räägime, jätame selle rahalise poole kõrvale peaks olema siis Eestis teatav regulatsioon, mis määratleks ära pigem mitte, ütleme, inimeste arvu järgi või turu nii-öelda toimel tekivad perearstid vaid pigem geograafilise lokatsioonipõhiselt perearstisüsteemide kohaga. See kaks, kaks poolt on jah, et ta läheb pealt tõesti, maapiirkondades peaks võtma selgelt arvesse ikkagi seda, et seal on väiksemad nimistud, kui sa tahad suurt nimistut teha, siis haarab väga suure regiooni ja selles regioonis juba muutub see kättesaadavus raskeks või on see, et noh, et arst peaks väga palju ringi sõitma ja teine pool, et kui sa ei ole võimalust teha nii-öelda suurt nimistut siis tahavad lihtsalt riigi poolt vähem raha. Aga see, mida näitas ka meie auditi, et ega see ei tähenda, et sul maal väiksema nimistuga perearst oleks vähem tööd, tegelikult ta töötab rohkem kui suure nimistuga arst tunni töötundide arvelt. Et see on, see on selgelt nagu üks pool, et noh, et. Ja seda töötundide mahtu, seda ei osta ju ka nii-öelda modi ääremaa lisakoefitsiendiga raha pakkudes ka ära, eks ole, seda ei lõpeta ära, sest inimesed on ikkagi samad. Patsient on jätkuvalt sama palju. Patsient on jätkuvalt sama palju ja sinna, noh et kuna see meditsiin täna on ühelt poolt nii-öelda erameditsiin justkui on ja teiselt poolt üks maksjad Pattii, kui riik mingeid avalikke teenuseid välja, need on kaks asja, mis on äärmiselt olulised. Esiteks on see, et ta peab väga selgelt ütlema, et mida ma tahan. Ja teine pool panema järelevalvemehhanismid, kes vaatavad tõesti see, mida kokku lepiti, seda ka tehakse. See, mida täna on perearstid tusel nii juhtunud, et ega riik väga selgelt ei ole öelnud ikkagi midagi tahan. Ja järelevalvemehhanismid ka ei toimi. Ehk see on nii-öelda läinud isevoolu teed, perearstid on tegelikult olnud tublid, et nad on ikkagi arendanud seda ja nende ise ütlevad nii-öelda, et noh, et nende jaoks on see kvaliteet äärmiselt, et oluline, nad tahavad teha head, head tööd. Aga sul pannakse nagu olukorda, kus selleks, et sa saaksid nii-öelda head tööd teha, sa pead moodustama väga suure nimistu, et saada rohkem raha. Siis tahes-tahtmata selle nii-öelda suure nimistu jälle hoidmiseks või teenindamiseks jääb sul vähem aega ja kvaliteet kannatab. Kui palju audit tegeleb selle küsimusega, et kus kohas need vajakajäämised nii-öelda riigikorraldusstruktuuris kõige suuremad on olnud, me saame ju aru, et meil on sotsiaalministeeriumist, kes on peamine peamine, nii-öelda reeglite kehtestaja, kas, kas audik tegeleb nagu mingite konkreetsete soovituste või vihjetega ka, mida peaks sotsiaalministeeriumis tegema teistmoodi? Jah, et siin on, nautis toodud hulgaliselt hulgaliselt soovitusi, et ma ei hakka neid kõiki üles nimetama ka esimene pool, mis väga selgelt tegelikult riik peaks nende paika panema, et mida perearstid peavad tegema ja mida nad võivad teha rahastamine ja panna ka ikkagi selle järgi paika, et see, mida sa pead tegema, seda kontrollitakse, sellest makstakse see, millest, mida sa võid teha, see on täiendav tasu. Ja perearsti rahastamise poole pealt tegelikult sellist diferentseeritud väga suurt ei ole, et seal on tegelikult kaks protsenti ainult sellist raha, mida perearst saab siis, kui ta teeb midagi ekstra. Aga ülejäänud raha ikkagi on see, et pea- ja baasraha, et kas ta teeb seda veid, ei tee digika, maksab talle. Kas teie audid tegelased nii-öelda sisulise poole või perearstide kvaliteedikontrolli süsteemiga ehk et kas, kas see auditist võib välja lugeda, et Eestis on olemas muide 40 protsenti perearste, kes vastavad igas mõttes kvaliteedile siini sisulise ravi osas, kui ka selles osas, et nad oleks süsteemile vastavad, ehk nii-öelda siis need tõelised väravavahid, kes vaatavad, kuhu inimesi suunata, millise arsti juurde? Riigikontroll tegi küll oma auditis mitu uuringut selle poole pealt, et kas nii-öelda perearstid suudavad, täidavad seda väravavahi rolli, aga siin tuleb aru saada kaeta ka täna ei ole riiklikult paika pandud just seda kvaliteedinõuet, millele perearst peab vastama, millele tema kompetentsi standard puudub, millega võrrelda, hea või halb on, riiklik standard, puudub sellise standardi on välja töötanud ja ka siis soovituslikuna kehtestanud perearstiliit ise, millega nii-öelda võivad siis liituda arstid ise vabatahtlikult ja perearsti liitsis, ise avatesteerid neid ja vaatad, kas nad vastavad või ei vasta nii-öelda nendele tarditele, et selles suhtes, kui riiklik standard ei ole, et ega siis ka riigikontroll ei saa miine auditeerida ütelda, et kuulge, et noh, et sellele peab vastama, sellele ei pea vastama, et et nagu üks põhjus, miks riigikontroll. Ma peaksin seda tegema, ei läinud, aga küll me vaatasime just auditis seda tõesti, et noh, et kas perearst täidab seda väraware rolli ja teine pool on seda, et kas perearst on ikkagi see koht meditsiinis, mis on siis patsiendi jaoks esimeseks kokkupuutepunktiks meditsiinisüsteemiga, et see audit on ka väga drastiliselt välja toonud selle, et on väga suur hulk inimesi, kes selle asemel, et minna kerge tervisehädaga peaks ravima, siis perearst läheb hoopis erakorralisse meditsiini ehk seal numbritest rääkides, et täna kergematest tervisehädadest nii-öelda millega, millega pöördutakse erakorralise meditsiini on 40 protsenti selliseid patsiente, kes ei oleks pidanud sinna minema. Ja see kõik on siis nii-öelda täis terve 20 400 tunniperioodi peale või on see mõeldud ainult selle perioodi peale, kui perearstid töötavad. Selles suhtes on ta terve perioodi peale riigikontroll vaatas terve tööpäeva ja see, mis selgus nii-öelda meie jaoks üllatuslikuna ja mis ka võib-olla kõigi osapoolte jaoks üllatusena, kui kõik eeldasid, et tõenäoliselt minnakse siis sinna erakorralise meditsiini, siis, kui perearst ei töötajana õhtusel ajal või sel ajal siis tegelikult pilt on hoopis see, et inimesed peavad siis, kui tööaega, miks see nii on. Erakorralise meditsiinikeskusest kõige pikemad järjekorrad on hommikuti kella üheksast 10-ni ehk siis, kui on justkui tööpäeva algus tegelikult ja samal ajal pärast tööd. Nii et me küsisime ka nendelt inimestelt, et miks te, miks te siis läksite emasse, miks ta läinud perearsti juurde ja see, mida inimesed ise välja tõid? A esimene nii-öelda kõige suurem osa ütles, et perearsti kättesaadav ja teine suur osa ütles ka seda, et aga muidugi selle peale, et selle võiks perearsti juurde minna ja mis on meile üllatuslikult, et need, kes pöörduvad erakorralise meditsiinipool, on eelkõige nooremad inimesed, tõenäoliselt üks põhjus, mis võib olla ka see, et need üliõpilased, kes seal läinud õppima teise linna perearst, siis näiteks asub hoopis kas Tallinnas või Tartus või Pärnus ja kodu teises kodulinnas ja sul tervisehäda puhul üliõpilasena, kus sa ikka nii-öelda kiiresti korra käid ära, onju, siis sa pigem lähed, käid seal erakorralise meditsiini juures ära, sind võetakse ilusti vastu midagi, suga juhtub keegi tõrele ravitakse ära, aga see, mis riigi jaoks tähendab, see on täiendav kulu jälle. Kui põhjalikult te vaatasite, analüüsisid või siis ka lihtsalt noh, omavahelistes mõtetes selle, selle auditi tegemise ja avaldamise juures te analüüsite seda, et äkki on nagu kusagil nagu struktuurides nagu suured vead, ehk toon ühe näite, et kui väga palju räägitakse tervisesüsteemi juures nii-öelda tervise edendamisest, eks ju kehakultuurist ja nii edasi siis vaatame Eesti süsteemi ja me näeme, et tegelikult ei ole ju sport ja kehakultuur, tervise edendamine üldse sotsiaalministeeriumi rida, sellega peab tegelema minister, kes istub Kultuuriministeeriumi kabinetis ehk praeguses situatsioonis hoopis Rein Lang ja, ja, ja kõik need, kes analüüsivad haigusi, on hoopis teises ministeeriumis ja tegelikult omavahel üldse kokku ei puutu. Jah, et siin tegelikult meditsiinist loomingut analüüsime, liisisime see, mida riigikontroll täna ikkagi näeb, et täna kogu nii-öelda meditsiini valdkonnas, mis on see kõige suurem, võib olla häda, on see, et me pigem tegeleme tagajärgedega, kui saaksime tegeleda sellega, et tagajärg ei teki, et mida see tähendab, et see meditsiini nii-öelda rahastamine iseenesest on kaldu eriarstiabi poole ja Läänelt tähtsustatakse esmatasandit ja esmatasandil on just see koht, kus nii-öelda üks suur osa esmatasandi ikkagi ongi see tervise edendus siis erinevad nii-öelda tõesti haiguse ennetamiseks, kas see sõeluuringute kõikide muude poole pealt kaasa arvatud ka perearst? Et kui numbritest rääkida, siis täna kogu haigekassa eelarvest läheb perearstindus oli 9,2 protsenti ja haiguse ennetamiseks kulutame üks protsent ja siis tervise edendamiseks 0,1 protsenti ja lisaks siis üks protsent, üks protsent haiglas enda ülalpidamiseks sama palju kui tervise edendamisest kulutama ja kogu see ülejäänud raha läheb tegelikult ikkagi nii-öelda tagajärg tegelemiseks. Et kas siis erakorralise meditsiinile, eriarstiabile, ravimite hüvitamisele, haiguslehtede hüvitamise ja nii edasi. Ja sealt need arvud tegelikult tunduvad üsna kriminaalsed, et kui sama palju kulub tervise edendamisele, kui haigekassa ühe aparaadi ametkonna ülalpidamisel See ei ole kriminaalne, vaid pigem need võib-olla väga selgelt välja tähendavad täna riigi riigi eesmärk. Et ega selles suhtes need numbrid nii-öelda kujunenud ikkagi selles suhtes, mida riik peab oluliseks, mida riik ei pea oluliseks ja sellised nad on kujundanud, et see, mida tegelikult riigikontroll on soovitanud väga mitmes auditis ka selles auditis, mida on välja toonud ka maailma terviseorganisatsioon oma uuringutest on see üks ja sama, et kuulge, pöörake rohkem tähelepanu tegelikult esmalt tasandile, tänu sellele te vähendate kulusi siis erinevatel tasanditel ja see on oluliselt odavam, efektiivsem kui tegeleda tagajärjega. Aga ma tulen oma küsimuse juurde tagasi, et riik ju, kui valitsus selle peale ütleb, et, et me tegeleme ennetamisega lihtsalt, need on teise ministeeriumi eelarverea peale, et kui loogiline see tegelikult kasvõi ütleme väljaspool seda dokumenti mõeldes selle süsteemi, kui terviku peale on. Kas me ei peaks viima sporti ja kehakultuuri tegelikult ikkagi sotsiaalministeeriumi valdkonna alla, kus ta tegelikult teenib seda eesmärki, mida ta teenima on seatud? See on kindlasti üks koht, mida võiks valitsus kaaluda, aga teine pool on ka, et väga palju tegelikult ennetamise rahasid on ikkagi ka sotsiaalministeeriumis ka lisaks haigekassale paljud paljud asutused, tervise arengu instituut, näitleja jah, aga, ja see, mis on kurb, on, näed, kui me vaatasime, et kuidas käitus riik siis, kui masu tuli. Et tervishoius väga selgelt esmajärjekorras võeti maha ka tervise edendamise kulusid neidreid, lihtne kärpida, teisi oli raskem kärpida, sellepärast et noh, et kui sa ikka haiglale väga palju maha ära võtad, et lihtsalt ütleb, et ta rohkem ei suuda enam ravida, siis tal on äärmiselt kõrged nii-öelda püsikulud peal. Need on, need on jah, sellised ühelt poolt justkui väga lihtsalt ära võetavad teiselt poolt ei too kiireid, kiireid siukseid vähemusi. Et tõesti noh ühte nii-öelda head head tervet inimest. Täna võib-olla tuleb terve põlvkond nii-öelda õpetad õpetada, õpetada ja siis me oleme olukorras, kus meil on nii-öelda tervise edendamist, tähtsustav ema-isa, sina oled selle asja edasi lapsele ja kes hoolitsevad nii-öelda sellest tõesti dolla pigem terve kui käituda nii nagu käituda ja lõpuks öelda küll pärast terveks ravitakse Maiakse. Kas me saame täna sellest teie tehtud auditist välja lugeda ka selle, kui palju tegelikult ühes aastas või mingi muu perioodi peale me kaotame elusid tänu sellele, et meie perearstisüsteem ei tööta päris nii, nagu võiks. Sellest auditist välja lugeda ei saa, et riigikontroll seda ja analüüsinud et selles suhtes jah, niisugust numbrit mina mina täna öelda ei oska. Milles küüniliselt, et, et kas te näete, kas see audit oskab meile öelda, kui palju kaob raha seetõttu, et, et tervishoiusüsteem on kaldu haiglate ja probleemide likvideerimise, kuivõrd ennetamise poole? Meie riigikontrolli enda otsid, analüüsime kahte asja, et üks oli Sist erakorralise meditsiini poole pöördumine, teine asi oli üks diagnoos ehk kõrge vererõhutõbi jälgimine ja eriarsti juurde saatmine, et nende kahe asja peale me leidsime, et 1,5 miljonit eurot ehk see on ütleme niimoodi, kaks protsenti sellest rahast, mida täna riik kulutab, näiteks perearstid on ta selle, aga siin tuleb aru saada, et seal ka väike osa, mida riigikontroll vaatasid, need diagnoos on kümneid ja kümneid ja see summa võib olla oluliselt suuremad. Noh siin on erinevate arstid välja toonud auditi avalikustamisele tahet tõenäoliselt võib-olla seal näiteks eriarstiabis kuskil vahemikus 25 50 protsenti, neid ju kes võib-olla ei vajaks seda või keda haigust oleks saanud hoida, et selles suhtes on väga selgelt ikkagi suured summad. Nii et selle raha tegelikult, kui efektiivselt käituda, saaks pöörata just samasse perearstisüsteemis. Jah, et seda riigikontroll, kuidas tegelikult eelmise autimisele haiglavõrgu auditi, et kus me tegelikult tõdesime kolme lihtsat asja, et Eesti riik on täna ehitanud sellise aktiivravi haiglavõrgu, kus meil ei jätku enam patsiente nende haiglate jaoks meil jätkuarste, et need, et seal mehitada need haiglaid, meil jätkub raha, et need haiglavõrku üleval pidada ja see, mida on ka Veho oma nii-öelda uuringust välja toonud, et ega Veiko trend on selgelt meditsiinis sellised kulud suurenevad, aga tulusi ei suurene. Ja seal on rahanappus, et siin on nagu selgelt riigi lenda valikul, et kui sa oled sellises olukorras, kus sa tead, et meditsiini nii tänan, rahastamine ei ole jätkusuutlik, et kui sa tahad leida sisemisi terve, siis pigem on mõistlik tõsta see raha ja tähelepanu järgede pealt siis ennetamisele, et need tagajärgi ei teki. Aga see on nagu selles väga suur poliitiline võib arusaama muutus, mida peaks siis täna siis kogu selles meditsiini valdkonnas tekkima. Tarmo Olgo, öelge, mis teie sellest auditist saab, kelle jaoks on see kohustuslik täitmiseks. Riigikontroll on selles suhtes nii-öelda tavaline auditiorganisatsioon, et ega ministeeriumi juhtkond nii-öelda hindab, et kas ta siis täidab, ei täida, et me ei saa kedagi karistada. Nii et sisuliselt võib jääda kuskile riiulile lihtsalt ja teie kodulehele lugemiseks seisma. Riigikontroll muidugi, loomulikult ise hoolitseb selle eest, et jälgib tähelepanelikult, et kas ministeerium hakkab ellu viima või mitte ja mis me oleme teinud, praktika on ikkagi see, et me paari-kolme aasta pärast tuleme selle teema juurde tagasi, teeme järelauditi ja anname siis uuesti nii öelda hinnangu, et kas ministeerium on siis on hakanud tegutsema või ei ole hakanud tegutsema. Aga nii-öelda rahvakeeli küsides kuskile Orade kellelegi vista ei saa, et ta hakkaks tegutsema. Jah, et sellist kumminuiasid meil antud ei ole ja ei soovi ka, pigem riigikontroll näeb enda rollina seda, et tuua need probleemid välja, et oleme põhiseaduslik institutsioon, kes ei sõltu nii-öelda täitevvõimust ja me saame rääkida asjadest nii nagu. Me ei pea nagu vaatama, et kas selle poliitikaga kuskil kokku ei lähe ja tekitada ühiskonnas diskussiooni, näidata need kohad ära, kus on probleemid ja kuidas neid siis võiks ka lahendada. Sotsiaalminister istub oma kabinetis nüüd teist valitsusaega ja Hanno Pevkur on, on see, keda kõige rohkem see audit puudutab, kui võtame kuidagi lõpetuseks kokku. Et mis võiks olla see üks kõige suurem, aga samas kõige esimene esimene asi, mida selle auditi valguses sotsiaalministeeriumi tegevuse kaudu peaks, peaks muutma riigisüsteemis julgete öelda seda auditit siinsamas käe all hoides, mis see peaks olema? Esimene ja kõige suurem, et vaadates nende kogu meditsiinisüsteemi nii-öelda hädasi, et on nagu väga selgelt ikkagi see, et ega meil täna puudub Eesti riigis üldse nii-öelda terviklik tervishoiupoliitika ja see peab nagu vastu võtta, seal on need kohad, kus tuleb ära otsustada, et millele me panustame, kas panustame eelkõige esmatasandile või siis eriarstiabile, et see on esimene koht ja teine pool on see, et ega tänan reaalministeeriumil olemas ka esmatasandit nii-öelda edendamisel. Tegevuskava, mis võeti vastu aastal 2009 ja kehtib kuni aastani 2015 ja ka riigikontroll vaatas seda hinda, selle arendava täitmist, et ega iseenesest seal on kavas, need probleemid on välja toodud. Need on teadvustatud, aga selle arengukava täitmine ei ole kulgenud sellises tempos, nagu on ette nähtud, et selles suhtes, kui konkreetselt selle auditi perearstiehituse outi raames rääkida, et mis oleks kõige suurem soovitused. Viige, see arengukava ellu ja tehke seda ennaktempos, ärge oodake kuskil aastal 2015 vaid hakake täna tegutsema, sest vastasel korral 2015 need probleemid on sedavõrd süvenenud, nende lahendamine on oluliselt kallim. Kui, kui me paneme need samad soovitused kuidagi nagu numbritesse ka, et millise rahasumma liigutamist see tegelikult tähendaks sotsiaalministeeriumi eelarve sees? Noh, see sõltub väga selgelt valikutest, et siin on raske öelda, mitu miljonit või mitu miljardit aga, ja see, mida perearstid ise on välja toonud, et noh, mida Nate, et ootaksin tahaksid, et tegelikult meest nimistu tuleksid natukene väiksemad perearst oleks mõnevõrra rohkem, et tal tõesti jääks aega tegeleda nende asjadega, millega ta peab tegelema. Siis kindlasti riik peab rohkem nii-öelda tellima tegelikult ülikoolis perearste, kui nad täna seda teeb. Ja lõppkokkuvõttes on ka see, et ette nägema need toetusmehhanismid või vaatorid, et perearst tahaks minna ka maale perearstiks ja seal head tööd teha. Tõenäoliselt need summad on oluliselt väiksemad kui täna, siis võib-olla nii-öelda kuskil lisaks võib-olla eriarstiabile oluliselt väiksemate summaga saaks hakkama. Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Ülekuulatav number kaks Martinson, Katrin amet perearst ja Eesti perearstide liidu juhatuse liige. Doktor Katrin Martinson, audit on ilmunud siia peab tunnistama, et seekord on läinud perearstidel selle auditi ilmumisvalguses kuidagi hästi. Tavaliselt on selleks hetkeks, kui paar-kolm päeva on teema üleval olnud, on perearstid juba vast maantegi tambitud. Aitäh sümpaatne alguse tera minu poolt. Perearstid, maadlegi tambitud, ma arvan. Süüperearstid ei saa oma tööga hakkama, perearstid on rahaahned ja nii edasi. Ja igasugu asju osatakse inimeste poolt ju välja öelda, aga ma ütleksin seda, et meil on hea meel, et saudid tuli ja, ja tegelikult auditi riigikontroll on väga õigesti auditeerinud tervet süsteemi mis perearstindus puudutab ja toonud välja õigeid positiivseid ja negatiivseid asju, nii et pigem me oleme rõõmsad, et on hinnatud seda, et kuidas perearstisüsteem toimib ja loomulikult, kui on vigu, siis tuleb igatahes suunas tööd edasi teha. Nendest asjadest on räägitud ju varem ka, et Eesti meditsiini rahastamine on kaldu probleemidega tegelemise poole ehk siis kui, kui asi puudutab eriarste või haiglaid sellel hetkel avanevad rahakotirauad tegelikult ja seesama asi on tegelikult ju ka põhjus, miks süsteem sellisena püsib, sest mitte ükski minister, mitte ükski poliitik ei julge minna haiglate vastu jaotada seda arvamust. Ma arvan, et haiglad on kindlasti võimsamad kui perearstid oma arvamuse avaldamisest. Perearstid on pisikene liit, neid on natukene üle 800, ehk siis see jõud kindlasti ei ole võimas, aga perearstid on selles mõttes väga heas positsioonis tegelikult elus, et nemad puutuvad vahetult kokku igasugustega tervete patsientidega ja tegelikult on arstil mandaat kõneldaga patsiendi nimel, ehk siis siinkohal on meie tugevus, et meie taga on siiski meie nimistud ja meie, meie patsiendid, kes ju reeglina oma perearstist suhteliselt hästi Ja arvavad aga praktika, tegelikult on ju teistpidi, kui me raha jaotust mõtleme kogu nii-öelda potist enamus raha on ikka nii-öelda haiglate poole peal, mitte seal, kus perearstid, tõsi küll, ainult napp 1000 või alla selle, eks ole, 800 puutuda kokku terve elanikkonnaga. Ja kindlasti, et eriarstiteenused on kallimad, eriarstisüsteemi haiglasüsteem, vajabki rohkem raha kui esmatasand, aga pisut on see tasakaalust väljas kindlasti. Et perearstide selts on seisnud selle eest, et rahastamisprotsendid muutuks ja, ja et meie vähene rahastatud muutuks ikkagi paremaks. Aga seda ei julgeta tunnistada, poliitikud lihtsalt ei julge minna haiglajuhtide vastu. Ma ei ole iialgi olnud üheski niisuguses situatsioonis, et hinnata seda, kes, mida ei julge ja ma seda küll ei väljendaks, aga ma arvan, et haiglajuhtide lobi on kõva. Võtame näiteks needsamad arenguplaanide arengustrateegiat, mis on ju kokku lepitud, kus kästakse kinni panna rapla, kus kästakse kinni panna Põlva, õieti mitte kinni panna, vaid muuta nende tööd, muuta teistsuguseks. Asjad tuksuvad ikkagi edasi, sest kogu aeg on ühed valimised tulemas ja sa ei saa lihtsalt haiglat kinni panna. Sellepärast et koha pealt kõik hääled jäävad muidu tulema. Ma ei ole pädev rääkima haiglate arengukavast, ehk siis siinkohal ma jätaksin oma arvamuse selles osas ütlemata, küll aga ütlen seda, et ja kindlasti valimised segavat poliitilisi otsuseid enne valimisi ja mingi aeg ka peale valimisi ja tegutsemisaeg jääb suhteliselt lühikeseks. Ehk sedasama konsulteerides, kas perearstide seas levib ka tõid või ideid või nõusolekut muutuda ikkagi just õigema eesmärgi nimel uuesti koondatuna nendesamade haiglate eriarstide juurde? Tead mõttes polikliinikutes, nii nagu see kunagi oli, sellepärast et kui poliitikud ei suuda, ei julge süsteemi muuta, siis seda raha ju tulema ei hakkagi. Võib-olla tuleb lihtsalt kuidagi haiglatega panna seljad kokku, leppida, leppida kokku, et võtame siis ära kogu turul saadaoleva raha ja mingi äkki väike kokkulepe, et, et siis on nii teel kui ka neil võimalik rahulikult kvaliteetselt töötada. Ma ei arva, et sellest, kui perearstid oleksid haiglatega ühes paadis, sellest muutuks haiglajuhtide aurusaun perearstiabi vähe tähtsusest või eriarstiabi suuremast tähtsusest, nii et ma arvan, et see ei ole lahend. Aga ometigi ju ka need samased haiglajuhid, eriarstid ei taha, et kõik patsiendid pöörduks nende poole, et kas samane näide sellest, mida audit räägib, et inimesed pöörduvad tegelikult asjatult sinnasamasse EMOsse, eks ole, erakorralise meditsiini osakonda, kuigi need võiks pöörduda perearstide juurde, et siin on nagu teatud määraselt käärid olemas. Jah, kindlasti on, et, et on ka kindlasti asju, mida üheselt sõnaliselt ei väljendata, ehk siis kui ikkagi reaalselt haiglatel ei oleks soovi saada neid erakorralise meditsiini patsiente sinna, siis oleks ka mingisuguseid tegevusi selles suunas tehtud. Pean silmas, et praegusel hetkel, no näiteks lastehaiglavisiiditasu tasub Tallinna linn mistõttu ei ole mingisugust rahalist blokki. Samamoodi on on uksed 24, seitse lahti väga sageli kui patsient näiteks küll lastehaigla EMOs sõnadega, et jaot tulge meile, tulge meile siduma. Et see siin on siiski mitmed asjad, mis inimeste harjumust ka soodustavad, omalt poolt sinna EMOsse pöörduda. Pluss tõepoolest Eestis on inimestel harjumus pöörduda kiiresti sinna, mis on kõige lähem ja kui patsient, kes tegelikult võiks perearsti juures abi saada, aga peab selleks võib-olla mõne päeva ootama. Seda kannatust ei ole pöördubki omal äranägemisel, nii nagu talle meeldib emasse. Kuidas on Martin, mis see põhjus võiks olla, miks ei ole Eestis perearsti populaarsust selline, nagu ta võiks olla, nagu ta peaks olema? Populaarsus võib-olla ma kasutaksin sõna maine, kas oleks parem usaldusväärsus võib-olla? Ei ole päris, mulle mulle meeldiks ikkagi maine sõna, ausalt öeldes. Jaa. Jaa. Ma arvan seda, et on täiesti kaks erinevat asja. Üks asi on niisugune ühiskondlik maine, mida meedia toidab, tapab ja teine on tegelikult maine sellel perearsti rumeenia patsientuur hulgas, ehk siis ma arvan, et need on erinevad asjad, et kui rääkida inimestega ikkagi suures osas väga paljude rahulolevate patsientidega oma pere arstist, siis nad räägivad sellest hästi ja siis, kui jutt pöördub perearstist kui sellest nähtusest, siis arvamus muutub negatiivsemaks, sest seda mõjutab väga tugevalt aastatepikkune siiski meedia poolne negatiivne kajastus. Meedial on selge, temale meeldib konfliktsituatsioon sõiduda, toidab seetõttu ka konfliktsituatsioon reeglina rohkem esil. Meedia toitub ikkagi teatud allikatest ja teatud informatsioonist, kus kohas tuleb see informatsioon, mis lõpuks laseb siis perearstid negatiivsena paista. Ja ei, kindlasti on meditsiin on alati konflikt ala, ehk siis meditsiinis on alati ju keegi, kellel on midagi viga, kellel on mingi eeldus, mis võib-olla ei saa võetud nii, nagu tema seda on arvanud. Ehk siis konflikti meditsiinis on kerge leida ja sellepärast see toidab ka meediat võrdlemisi hästi ja selgelt ma saan ka meediast aru, tõepoolest, ikkagi on vaja ju midagi, mis tõmbab tähelepanu. Tuleme nüüd Meeli juurest artiklit perearstide juurde, miks on nii, et enamus perearstide kohta võib öelda seda, et ühel päeval, kui nemad pensionile lähevad, ei pruugi olla enam seda inimest, kes nende töö üle võtab, ehk et selgelt on nii-öelda alatootmine või siis taaskord räägime populaarsest sõnast, ehk et perearstina töötamine ei ole populaarne. Ja riigikontrolli audit näitab väga murettegevalt seda, kuidas perearstisüsteem just nimelt arsti ressursi suhtes ei ole jätkusuutlik. Et kuidas resident ei tule piisavalt peale, kuidas pensionile läheb, liiga suur hulk arste ja seejuures ei ole ju arvestatud neid, kes jäävad lastega koju, perearstid on peaaegu kõik naised pluss pluss ei ole tatud neid, kes lähevad naaberriikidesse tööle, nii et noh, suure tõenäosusega on seegi prognoos liiga optimistlik. Perearstide seltsi poolt ja õppetooli poolt on siinkohal olnud juba viimastel aastatel ja, ja see on ka täidetud, et residentide arv on viie võrra suurenenud. Jääb loota, et residentuuri kohtade arv suureneb veelgi ja jääb loota, et tegelikult meie noored tublid arstiüliõpilased siiski valivad ka perearsti residentuuri. Ja see on kõik, on lootus, me loodame, jääb loota. Tulevikus, ehk tuleb juurde, mis see tähendab siis, et miks ikkagi ei ole neid perearsti peale tulemas, kas teie palk on vaike, teil on tööd liiga palju, see töö on selline, mis ei sobi ühele noorele arstile ja maine on halb. See on komplitseeritud, ma arvan ja kui vaadata tegelikult praktikat ka mujal, näiteks Skandinaavia riikides, siis tegelikult on esmatasand on ebapopulaarsem ikkagi ma ei ole kohanud, ma arvan, arstitudengid, kes esialgu ei tahaks saada neurokirurgiks või millekski suureks tähtsaks ja selle kõrval tundub alati perearstitöö ikka niisuguse päikese ja, ja, ja tüütu ja. Ja sa pead tegelema parainimeste ja e-retseptide ja kõikide. Üks asi on, et lisaks on see, et minu enda isikliku arvamuse järgi tudengid puutuvad natukene vähe kokku kuu siiski perearsti töö reaalse poolega, et tõepoolest meil on paarinädalane tsükkel kuuendal kursusel, aga kuna enam ei ole majanduslikel põhjustel ju arstide lõppe järgi internatuuri, mis vanasti oli niisugune kokkupuude praktilise eluga siis siis tegelikult ma arvan, väga paljud tudengid tegelikult ei tea, mida perearstitöö niisugune reaalelu endaga kaasa toob ja tegelikult ei tea seda, et kui, kuivõrd huvitav on peremeditsiin ja On kõige huvitavam inimlikust poolest, kui ma töötan perearstina, siis leiva lauale saamise küsimus on ju ka väga oluline, kas teeb perearstide palgad, on sellised, mis meelitavad noori pigem minema Soome, Norrasse või Rootsi või jääma kuskile? Ma ei tea. Põlva, Paide, Türi või Jüri kanti perearstiks. Perearsti palk on rikka riigikontrolli auditi alusel suhteliselt normaalne ta ei saa, seda ei saa iial võrrelda ei Soome, Rootsi, Norra perearsti palgaga või üldarsti palgaga, et need on kordades kõrgemad, sellepärast arstid sinna lähevad. Aga nii-öelda seda, et perearstil on selge eelis tema töö ei lõpe sul on alati tagatud ka masu ajal selge töökoht, leib ja, ja suure tõenäosusega ka patsientuur ja arvatavasti ka sellega kaasnev raha siis siis tegelikult ei ole see majanduslik pool nii negatiivne. Selle palga eest on palju tööd ja väga paljudel juhtudel ka Praxise organisatsiooni, mida teistel arstidel ei ole ja mis võib-olla mõnda inimest ka perearstiks saamast takistab. Nagu te ütlete, et perearsti palk on normaalne, sellega täiesti elab ära, siis miks on nii, et mõnedes maapiirkondades jätkuvalt on probleeme sellega, et seal ei ole piisavalt perearste inimene tõesti peab võtma rohkem kui ühe ööpäeva kui ta ühistranspordiga sõidab ette, et minna perearsti juurde tagasi tulla. Jaa, sest see ei ole ju otseselt palgaküsimus. See on küsimus sellest, et, et perearst esiteks ei jätku, et neid ei ole igale poole lihtsam, on siiski pisut lihtsam on võib-olla töötada keskuses, kus on mitu arsti koos. Kui sa oled nüüd päris üksinda maal, siis seal on keeruline juba ainuüksi see, et sa ei suuda leida endale asendust. Sul ei pruugi olla õde, kui sa ise või keegi haigestub, siis on kohe väga keeruline lahendada seda tööolukorda. Võimaldada puhkust just nimelt seda just sa ei saa puhata pikemat aega järjest, et vältida läbipõlemist ja lisaks on see suur, maapiirkondades on nimistud võrdlemisi väikesed. Perearst saab ju raha selle järgi, kui suur on tema nimistu ja kui see nimistu on väike ja kui seal on näiteks kindlustamata inimeste arv suur siis see tähendab seda, et tegelikult perearst saab raha ainult nende kindlustatute eest. Et linnas on natukene lihtsam linnades, sest seal on mitu arsti sageli koos riskid paremini maandatud, niimoodi sa saad 11 asendada. Kui praksises on mitu nimistut, siis üks võib-olla kehvema struktuuriga just nimelt et seal on rohkem kindlustamatut, teises on seda jälle vähem. Nii et niimoodi on lihtsam. Kui ma nüüd raha poole jätame kõrvale Sellest rahast rääkida, räägi, räägime selle linnalegendi kaera, mis, mis kas on linnalegend või mitte, siis et, et perearstil, et mida vähem protseduure kirjutada, mida vähem ta vaatab lihtsalt silma, ütleb, et te saite ilmselt midagi ja saadab inimese minema ja parema majada hiljem saab ehitada seda uhkem autode perekondades. Ja see on, see legend, on ka tore, et on seal perearsti rahastamine koosneb mitmest komponendist ja sellest eraldi rahastamises üks osa on taas raha, mis on ette nähtud siis praksise ülalpidamiseks, nii-öelda arvutitaks auto muude niisuguste kulude kandmiseks siis on seal peal ahah, mis on jaotatud kolme vanuserühma, null kuni kaks aastat, kaks kuni 70 70 ei ole. Ja, ja siis on seal kvaliteeditasu raha, mis on siis ühesõnaga teatud tegevuste eest, mida sa pead õigesti kodeerima ja haigekassale esitama ja siis, kui sa oled seda teinud ja teatud punktid selle arvelt töötanud seal päris tükk tööd, siis järgmisel aastal on seal võimalik siis saada eelmise aasta töö eest siis teatud koefitsienti juurde. Ja sealt tekib siis see saadanud. Ja me ei saa, Telegija neljas osa on nii-öelda for Service ehk siis raha, mis makstakse perearstile uuringute eest, mida ta on teinud. Ja, ja need on nüüd need uuringud, mis ei ole raha sees, pearaha sisse on jäänud väga vähe, seal on ainult väga üldised lihtsamad asjad. Kõik ülejäänud on tõepoolest niisugused, et perearst saadab inimese uuringule. Uuring, saab tehtud, inimene tuleb tagasi, perearst tasub uuringu eest, nii et, et siin ei ole see asi kuidagi seotud, sellega perearst selle raha kuhugile saaks jätta. Haigekassa maksab siis, kui see uuring on tehtud, arvele kantud ja maksab tagantjärele. Nii et siin ei saa olla ka seda, et kui perearst nii-öelda oma nimistus tänu taevale, leiab noored inimesed, kes enamasti terved, et siis oleks tal lihtsam rohkem raha kui nendel, kellel on pensionäridest. Koosn uuringute koha pealt kindlasti jah, et lihtsalt, kui inimesed on haigemad, kui see nimistu on sellise struktuuriga, et seal on rohkem kroonilisi haigusi, põdevaid, rohkem vanemaid inimesi või teinekord ka väga palju pisikesi lapsi, et siis lihtsalt nad pöörduvad rohkem, neil on rohkem probleeme ja, ja see on, mis kulutab rohkem aega tööjõudu, aga, aga see on normaalne, et sellepärast on ka pearaha niimodi diferentseeritud tud kolme gruppi, et oleks natukene ikkagi kordaks seda laste ja vanuritega tööd. Ja kui ma nüüd tulen tagasi sinna küsimuse juurde, kui meil raha kõrvale jätame, siis mis on teie silmis hetkel kõige suurem selline regulatiivne probleem, mis takistab siis korraliku õitsva perearsti süsteemi töötamist Eestis? See küsimus mulle meeldib. Kõige suurem probleem minu meelest on see, et ei ole ühte niisugust organit, mis koordineeriks perearstide süsteemi tööd. Et just nimelt ja et küll sotsiaalministeerium püüab üht-teist teha, haigekassa teeb oma tööd, mis puutub rahasid ja, ja muud sellist. Aga süsteemi, mis näeks ja kuidas perearstisüsteem ta näeks arengut, püüaks suunata just perearstile tüüpilisi muudatusi ja, ja arvestada riigikontrolli auditi tulemusi, nii et sellest oleks kasu 20 35 10 aasta pärast sellist organit tegelikult. Teie oma liit sellega hakkama ei saanud. Nonii Jaanson erialaühendus, et meil puudub ju igasugune ei poliitiline ega korralduslik jõud, et meie liidame lihtsalt ära arste ja püüame oma äranägemise järgi hoidama oma tegevusi õiges suunas. Viimane küsimus kiirelt, mis juhtub siis, kui süsteemis mitte midagi ei muutu? Me teame, et riigikontroll on teinud auditeid, Nad on tantsinud, mõnikord kõrvade peal vehkinud sellest tekkinud tuultega muutusi paljudes küsimustes ei ole olnud, mis juhtub siis perearsti süsteemiga, kui läheb samamoodi? Jah, väga kõva ennustaja ma ei ole ja ma oskan öelda lihtsalt oma arvamust selles osas, et juba praegu on, on perearstide hulgas näha hästi palju väsimust ja frustratsiooni, eriti maapiirkondades. Meil oli hiljutist kohtumine Lääne-Virumaal, kus tõepoolest teema on väga valus, väga paljud arstid on siirdunud Soome. Ehk siis ma arvan seda, et entusiastlikud ja, ja hooga oma tööd tegevad arstid väsivad hetkel lihtsalt ära. Arstide vähesuses ei saa perearstisüsteem efektiivselt töötada, see ei ole võimalik. Selleks, et perearstisüsteem töötaks, peab olema perearst, kellel on nimistu. Mõlemad pooled peavad olemas olema. Ülekuulamise toimik number 174 perearsti süsteemi audit, toimik avatud uurimine jätkub. Ülekuulamine.