Pere algab saani laste lood, minu nimi on Kadri kiisel. Laupäeval toimus Kadriorus Eduard Vilde majamuuseumis Eesti kirjanduse sügislaat mis tänavu oli eelkõige lastekirjanduse päralt. Lastele oli võimalus kohtuda ka lastekirjanik miga. Mina näen igas, kes on kirjutanud raamatut, varastatud oranž jalgratas, peidetud hõbedane aardelaegas ja vana roosa maja. Millele minul miga ja suur tänu Eduard Vilde muuseumirahvale, et mind siia kutsusid? Ma ei ole mitte kunagi siin varem käinud ja mul oli tõesti väga hea meel näha, et hooseal roosa majasid väljastas. Raamatu tegevus toimubki vanas roosas majas. Mul on siin kaasas kolm raamatut. Ma kuulsin, et nii mõnigi laps on nendega tutvunud. Mul on väga kahju, et mul ei ole teel raamatuna kaasas neljandat raamatut sest see on juba kirjutatud. Aga ta istub pilla-palla trükikojas, et varsti tuleb trükikojast siia ritta neljas raamat kus on samad tegelased. Ja selle raamatu pealkiri on salapärane lillenäppaja. Ja et te saaksite niimoodi aimu, millest see salapärane lillenäppaja räägin. Siis ma loen sellest raamatust päris algus ette. 12 10. mail selle peatüki nimi on puurilukk mari süsimust. Mati surus Emajõe tänaval oma nina vastu musta mulda. Härra perenaine Mari seisis kannatlikult temaga kõrvaljalas, punased retuusid ja seljas roosad balletikoolisärk. Maikuu päike oli pleegitatud, juuksed heledaks ja toonud lina peale kenakese dekre, tähendab ta sinised silmad, uurisid sirgete kulmude oma kodutänavad. Emajõe tänav polnud enam üldse see, mis eelmisel aastal. Augulise kruusatee asemel rõõmustas nüüd kõndijat. Asfalt, mis oli sile nagu super marketi põrand Emajõe äärt kaunistasid uhiuued valguspostid. Kõrgeid pügamisest räsitud puid enam ei olnud, nende asemele oli istutatud noored, elujõulised vahtad. Päris lahedaks on see tänav tehtud, pillas mari mõtlikult matile. Buldogi nahkhiirekõrvad tõusid äkitselt kiki. Monoja, sillad kajas meeste jutu kõma. Kohe ilmuski mitte välja kaks kuju. Lõug, mullane, põrnitses mati mehi ja turtsus hoiatavalt. Talle ei meeldinud valjuhäälselt jutud. Rahu, see on ju dendro, Innar, rahustas mari koera ja hõikas vuntsidega aednikule. Vuntsidega aednik seletas parajasti eriliste liigutuste saatel midagi pikale kõhnale mehele, kellel olid seljas kiigu Aiambit. Tunked. Deletust kuuldes katkestas ta jutu ja keeras pead. Uu tere mari. Dendro Einar pidas koera pilgu vääriliseks. Tere, Pontu. Või mis su nimi oligi? Muri Matti passis Buffalo Pi, täpsustas mari viisakalt. Mati muidugi, kordas Tendroimere naeratas. Ründeid näha. Raa sinuga pikemalt juttu puuda, meil on siin üks tööasi pooleli. Ta tegi peaga liigutuse rändama. Vot nii, jah, on midagi. Ning kummardus koos kaaslasega uurima pisikesi põõsaid, mis kasvasid sealsamas tänava ääres. Buffalo Bill, igapäevaselt Mati läks meeste tegevust nähes samuti tegevuslusti täis. Ta võbelev sabatutt näitas selgelt rõõmu selle üle, et lõpuks ometi leidub inimesi, kes saavad aru, kui palju leidub rõskes kevadises mullas. Tendruinar tublis käpuli põõsaste vahel nagu otsiks maakud prille kostilt lõpuks. Tarmo, pane kirja. Sid on kadunud kolm hariliku põõsasmarana. Jälle pomises kõnetatu. Paistab, et tuleb pikk nimekiri. Ta võttis rinnataskust pliiatsi ja kirjutas midagi paberile, mida ta käes hoidis. Dendro Inara ajas ennast ohates püsti ja kui tarmuli kadunud põõsad kirja pannud, astusid mehed edasi. Kui nad olid eemaldunud, tuli mari lähemale ja kummardus ka ise põõsaste kohal, et vaadata, mis sealt siis on kadunud. Ja ühes kohas oli põõsaid vähemalt kui mujal. Huvitav, kas siis tõesti on keegi siit mõne põõsa ära varastanud? Põõsa vargustest, palun mari kuulnudki. Väga imelik. Nõnda algab siis salapärane lillenäppaja. Ja ongi sedasi, et keegi varastad linnast lilli. Meil on ka viidud üks lillepott värava juurest Tartus Karlovas. Väga panin, ma olin väga tige selle peale, sest ma pidin minema turule ostma täpselt samasuguse lilled meile poti seal üks kadus öösel, selles raamatus läheb, läheb kõik. Sest tegelikult tuleb selles raamatus Tartusse kepikõndima Soome president oma tütrega. Ja siis tekib linnavalitsuses niisugune paanika Jaanika et vaja korda teha kõik tänavat ja tassitakse igalt poolt suuri lilli tänavatele, et kõik oleksid ka viimase peale ilus, kui Soome president tuleb Tartusse kepikõndima. Väga palju, ma ei julge rääkida, mis seal raamatus nüüd hakkab juhtuma, aga presidendi tütar Tiina näeb ühte kurepesa võsast, näeb kurepesa põllu ääres ja siis ta läheb pildistamata kurepesa. Ja tegelikult ta eksib ära. Siis tõuseb Ülenurme lennujaamas elekter ka õhku ja hakatakse otsima kadunud presidendi tütred. Kõnes raamakalate needki vaieldakse. See raamat tuleb müüki kindlasti jõuludeks ka, ma arvan, et juba novembris, sest päris valmis ta veel ei ole, kui mina olen kirjutanud teksti ja mu sõber Wimberg on vaadanud üle, ta oleks ka nii-öelda ilusas eesti keeles, sest mina kirjutan hetkel siiamaani niimoodi, et ma võin kirjutada sinna ühe tõksi, kus on kaks põhja ja vastupidi. Aga siis Jaak naerab niimodi, et kuule miga siia eesti keeles ikka 2000 siis on raamat on praegu liisu käes ja Liisu loeb seda raamatut. Liisu on see kunstnik, kes teeb pildid. Ja ma pole veel näinud ta pilte, ta teeb pildid ära ja siis tegelikult läheb see raamat lõplikud trükigut. Sind seesama kunstnik, kes on eelmised raamatut ka ja Liisu väga, ta teeb toredaid pilte, et kindlasti ma ei taha, et keegi teine teeks pilte, et ta on väga vahva. Kuna tegelased on ka samad, siis on vist mõistlik, et ja tegelased on täiesti samad, et et kui keegi pole jõudnud need raamatut lugeda, siis selles raamatus on kolm tüdrukut ja kaks poissi esimesest raamatusemat natuke tülis omavahel, aga pärast nad teevad koos niisugusi salaselts. Me sõitsime terve supiline läbi, me ei leidnud kuskilt roosat mäe, kas on olemas ka seal Ja väga hea küsimus, vot sellist roosat maja ei ole supilinnas. Sest ma mõtlesin küll, et kas ma kirjutan mõnest majast, mis seal päriselt on olemas sest mul tekkis niisugune tunne, et kui ma kirjutan majast, et seal elab kummitus ja toimuvat niisugused koledad asjad, siis äkki need inimesed, kes seal majas elavad, enam ei julge magada seal majas? Aga muidugi ma võin seda öelda, et Tartus on üks maja, mis on toodud palkidena Narva-Jõesuust hästi ammu, et seal majas on näha, kust tapeet maha võetud, kui seal tehti remonti, siis on näha, kuidas palgiton nummerdatud. Aga kahjuks see omanik ei teadnud seda, et kas need toodi rongiga või hobusega, need palgid seda oleks olnud väga huvitav teada, et hästi ammu läbi 70 aastat tagasi, terve maja toodi palkidena Tartusse ja täpselt samasugune lugu on ka sellel vanal rusuv mõjusal raamatus. Aga kuidas need raamatumõtted tulevad, kas näppamis mõte tuligi sellest, et teil endal maja eest vä? Jäneselillepott? Tegelikult lillepott võeti ära alles kuu aega tagasi, et raamatut ma hakkasin kirjutama juba pool aastat tagasi, nii et siis juhtub pigem vastupidi, et seda, mis te kirjutate, et see hakkab tõeks saama ja aga need lood raamatutes on enam olnud tõestisündinud. Kui minu oma tütar ronis kahekordse puukuuri katusele, siis samamoodi panin ma siis ühe raamatutegelase ronima puuri katusele. Ainult et mina panin ta ronima ühekordse pugurgatusele, sest ma hakkasin kartma, et mis siis. Õpetajad ja vanemad ütlevad, et mida ma oma raamatutes nüüd õpetan lastel tegema? Varastatud oranž jalgratta taga on kirjutatud, et see on tõestisündinud lugu enamjaolt, et kuidas see juhtus ja mis seal juhtus? Jah, nii on eriti see varastatud oranž jalgratas, tegelikult see on lausa täpselt niimoodi see lugu juhtunud. Ja see juhtus täpselt, see mees selle sama koha peal seal oligi, telk oli välismaa professor. Aga nüüd laste asemel juhtusin mina sinna peale, mina nägin Boydseitsiipi ja isteprofessorit. Aga ta ei olnud belglane, tali, hoopis soomlane. Ja raamatus muutsin ta belglase, eks, et see oleks veel põnevam. Ja täpselt samamoodi nagu seal raamatus niimoodi. Täpselt samamoodi sain mina kätte ka selle rattavarre ja professor saigi endale ratta tagasi selle rattaga ta tõepoolest sõitis ka Viljandi folgil. Peidetud hõbedane aardelaegas, kas sellega on ka midagi tõelist seatud? On küll, aga vot siin on niimoodi, et tihtipeale see, mis raamatus on tõsi, see tundub uskumatu ja see, mis on jälle nii-öelda välja mõeldud, siis seda nagu võetakse tõena pähe, et ma ei tea, kui palju kummalist tahaks ja saladuseloori kergitada, aga aga ma võin öelda, et ükskord Karksi-Nuias kas seal on hästi suur kirik ja väga kõrge müür? Seal müüril on selline värav, millel on ka laotad sihuke kaar peale ja kui nad läksid kiriku torni suure traktoriga tama, lihtsalt pidid kaevama niimoodi sealt värava autmaad ära, et see takto mahuks väravast sisse. Ja nad leidsid sealt aarde. Ja see haare on tegelikult Viljandi linnamuuseumis väljas sellest Karksi-Nuia loost kuklaste meelde nii-öelda, et kui mina kirjutan kunagi mingi raamatu, kus on aare, siis kindlasti ma täidan raamatus sellega niimoodi väravasse selle aarde, et seal on ju väga hea peidukoht. Aardele nakkab botaanikaaias tegelikult päriselt mingit varandust ei ole, seal on küll vägapalju aukusid ja väga sageli peavad nüüd botaanikatöötajad vastama, et nad ei otsi aaret vaidlemata, istutavad lilli, sest seal käib palju lapsi ja siis lapsed on küsinud mõnikord kas siin on nüüd see linnamürast sealase. Ja siis nad muidugi ütlevad, et ei, et nad, nad istutavad lilli, sinna. Raamatuid. Ma arvan küll, sest nüüd neljas raamat on mul valmis. Ma mõtlesin küll, et ma puhkan natuke, et ma kohe ei hakka kirjutama uut raamatut, aga tegelikult juba need minu tütred teevad igasuguseid toredaid asju ja, ja ma vaatan pealt, siis juba tekivad ka niisugused mõtted, et kindlasti neid raamatuid tuleb ka veel. No ega lapsed ju ei ütle eriti, kui neile mõni asi ei meeldi, et nad ütlevad lihtsalt, et no jaa, okei, mis tal ikka. Aga mida mulle on öeldud, et mõni laps on tulnud ütlema, et muidu hea raamat, aga lühike oli otsa sai, siis ma mõtlesin, et ma teen seekord pingutan ja teen natukene paksema raamatu ja mul on hea meel, et küsisite palju vahvasid küsimusi ja, ja mul on kahju, et ma ei saa muidugi rääkida, et kes see salapärane lillenäppaja on, et seda te peate ise lugema, sellepärast et muidu ei ole üldse põnev. Oma raamatutest rääkis lastekirjanik Mika Keränen Kadriorus Eduard Vilde majamuuseumis lastekirjandusele pühendatud eesti kirjanduse sügislaadal käis hetki kogumas toimetaja Kadri diisel.