Eelmisel nädalal, kui oli rohkem juttu esimese teise aprilli 1988. aasta loominguliste liitude kultuuri pleenumist said raadiomajas kokku kolm meest, kes ka 15 aastat tagasi pleenumil sõna võtsid. Meid on kirjanik Arvo valt. Ta on filmimees Mark Soosaar ja helilooja Jaan Rääts. Kuulame tänases saates kõigi kolme pleenumi sõnavõtust lühikest katkendit ja küsime, kuidas see mõte nüüd 15 aastat hiljem kõlab ja alustame Arvo Valtonist. Teen ettepaneku esiteks luua ühiskondlik kontroll organ korrakaitseorganite tegevuse üle ja sinna peaksid kuuluma kindlasti juristid loomingulise intelligentsi esindajad, töölised, talupojad, kõik kihid. Ja sellele kontrollorganile peaks olema kõigil võimalus võrdsetel alustel esitada läbivaatamiseks, kaebusi ja nii edasi, teiseks ümber hinnata, läbi vaadata. Minevikus, mida me nüüd nimetame kuritegelikuks. Kõik toimuma protsessid, sealhulgas ka niinimetatud dissidentide protsessid olid nad 75. aastal kaheksakümnendatel aastatel või alles päris hiljaaegu. Ja selleks ümbervaatamiseks ei pea tulema initsiatiiv mitest süüdistatutelt põhjustatud süüdistatud vaid riigilt endalt. Kolmandaks talinlikke aktsioonide kuulutamine kuriteoks peaks olema endastmõistetav. Rahvas on need kuulutanud tegelikult kuritegelikuks kuid kui see valitsus, kes on nende tegude õigusjärglane, ise ei ütle lahti nendest tegudest ja ei ühine selles asjas rahvaga siis jätkub usaldamatuse kriis, jätkub ka eetiline kriis kuulutada kuritegelikuks küüditamised, massilised arreteerimised enne sõda pärast sõda. Neljandaks. Eesti vabariik oli seaduslik riik, temal oli oma aparatuur, olid omad tegelased, kes olid selle riigi eesotsas selle riigi teenistuses. Suur osa nendest on uus riik kohe oma tulles kulutanud uues seadusevastasteks vaenlasteks oledki pannud, tapnud kõigi nende tegelaste, kes ei saanud kuidagi olla süüdi uue seaduse eest, mida veel ei olnud sest seadusele tagasiulatuvat mõju kõigi nende tegelaste vastuvaidlematu rehabiliteerimine peaks olema täna täiesti enesestmõistetav. Mida arva Walton oma neljast ettepanekust nüüd arvab? Täna tuleks kindlasti rääkida ikkagi sellest milline on praegu olukord, mis meid ootab ees ja, ja see, mis oli sellest on suur osa oluliselt muutunud ja kui ma mõtlen nende G4 ettepaneku peale siis võiks öelda, et tegelikult on siit võib-olla see teine ja kolmas suhteliselt et täitmata ja ma ei ütle, et oleks tingimata Ta vaja suurt mäsu siin ühiskonna sees ja, ja sallimatuse süvendamist, aga ometi hinnangute andmist oleks olnud vaja nii eetiliseks puhastumiseks kui üldse edasi minekuks. Ma olen ikka praegugi veel seda meelt, kui raskelt läks riigikogul see kommunismi hukkamõistmise eelnõu, seda praktiliselt Torpedo eriti need tegelased, kes ikas küllaltki Edeldasid, kogu seda süsteemi on praegu üsna juhtivatel kohtadel. Kuhu nad panna, mida nendega teha? Ma ei hakkaks mingeid retsepte, kui ma aga usaldada neid nagu ikkagi ei saa ja vahel tekitab tõesti imestust, kui aated on ka nii-öelda valijate massi poolt minetatud, kui ei hinnata seda, mis meile on kõige olulisem, noh kasvõi seda meie riigi ikkagi põhiline eesmärk tema eksistentsi üks on see, et säiliks eesti rahvas, eesti kultuur ja eesti keel ja kuidas seda funktsiooni ei suuda täita, siis ju siis ju teda lihtsalt ei ole vaja. Kas teistele ka tundub, et lõpparve minevikuga on tegemata ja kas see takistab Eestile edasiminekut? Mina küll ei avad, takistaks. Takistavad hoopis muud asjaolud juba kasvõi see, et suurem osa Eesti rahvast on praegu ikka kaunis vaesed ja see on kõige hullem asi ja see seab Eesti tuleviku ohtu. Ja, ja noh, tehti niisugune hull asi nagu omandireform sellisel kujul, nagu ta tehti. Jättes paljud eestlased oma kodudest ilma selle all ma olen ise kannatanud loomulikult. Ja, ja see, et ühed inimesed järsku said multimiljonärideks, mõnel on sajad miljonid nakas tõesti keegi saab uskuda, et nisukesi rahasid aetakse ausalt kokku tähendab, käsid tumedad asjad otsekohe peale, näid pöördelise aeglased ja need käivad ka edasi. Et mina arvan, et see, mida me lootsime omal ajal seal oma nõukogus ja mida me arutasime, et need küll ei ole täiel määral veel teostunud ja teiseks, noh saavutasime ikkagi tähtsame Eesti iseseisvuse, mille me nüüd kohe ka maha müüme. Teisele poole, kas, kas see on nüüd positiivne või negatiivne asi, vot raske öelda, mina ei ole poliitik enam. Ma ei arva, et lõpparvet minevikuga üldse saab teha. Võib-olla piiblis, ainult kui muuseas viis oma rahva kõrbesse ja ootas seal, kui uus põlvkond peale kasvasega mehitasin, kindlasti teate, mitukümmend aastat ta pidi ootama, seda. Ei olnud Eestil seda võimalust, tegelikult ei ole ka tegelikus elus ühelgi rahval seda võimalust ja ühe ajaloolise perioodi käitumisnormid tahes-tahtmata elavad edasi. Järgmises ühiskonnas on ka ammu selge kõigile, nii nagu ma mäletan, neljakümnendad viiekümnendad ja kuuekümnendad aastad aastaid eriti maal ja väikelinnades. Vanemad inimesed oma kehakeelega elasid edasi seda Teie esimest vabariiki. Ja praegu me näeme väga palju neid inimesi, kes oma käitumise ja kehakeelega, kõnekeelega ja asjadest arusaamisega elavad edasi seda nõukogude ühiskonda. Nii et kannatust ja kannatust. Tegelikult küll see aeg-ajalt niimoodi Vuk saab esile ühe või teise persooni puhul see, mida ta on nõukogude ajal teinud ja siis see tekitab alati tohutuid mullistusi, et kas seda oleks kuidagi võimalik ära hoida või elimineerida. Ma ütleks, et loomulikult ei saa noh, neid protsesse kiirendada. Ja ma kordan veel kord, et ma ei tahaks mitte mingisugust ühiskondlikku mäsu ja üksteise peale näpuga näitamist ja ja suurte arveteklaarimist, aga asjad tuleksid nii-öelda puhtaks, ausuks ausaks, keda, sest see aususe defitsiit on võib-olla üks rängemaid asju praegu ühiskonnas on, see ei ole ainult majanduslik probleem, nagu Jansen ütles, kuidas, kuidas tekkisid meil multimiljonärid. Et see on, see on igal tasandil ja loomulikult ühiskonnas võpulaatilise inimesi on viis protsenti, aga nad on väga vajalikud ilma selle viie protsendi, et ta ei tea, mis seal juhtus, oleks, oleks lauset kõikide sõda kõikide vastu ja, ja mis puutub sellesse praegustesse hoiakutest ja see, ma arvan, et see puhtaks rääkimine oleks natuke puhastanud ka neid praeguseid hoiakuid, vähemalt seda ringkaitset, mis on ikkagi selles endises punases nomenklatuuril ja, ja niisugust vaikiv paikivat ära tegemist ärapanemist võib näha väga mitmetel tasanditel, ma seda üldse ei räägigi, pool mafiooso struktuurid on majanduses tekkinud sellest samast tulestikust. Ja need probleemid on aga, aga millega ma nõus ei ole, Jaani jutus loomulikult, et arvata, et nüüd see omandireform tegi kõikidele liiga, ma seda küll ei ütleks, sest sest kunagi tehti nendele inimestele liiga. Kellele praegu on tagastatud asju, siin on väga raske raske leida seda kõige kõiki rahuldavaid variante valiti see variant, et hakati tagastama maju, varandust, niipaljukest, kui neid inimesi veel üldse alles oli, kellele sai tagastada ja halba see midagi meil ei ole teinud, kui siinsamas ümbruses vaatame neid maju, mis on nüüd lõpuks tõesti ilusaks korda tehtud tänu nendele omanikele ja nii edasi ja rääkida seda, et meil on nüüd vaeseid protsentuaalselt rohkem, kui neid oli nõukogude ajal, ma ei ütleks seda, siis olid kõik vaesed, aga nad olid kuskil piiri peal, et et võib-olla meil ei olnud ka informatsiooni selle kohta, kui palju neid lausa lausa suri sellesse vaesusesse. Probleemid on kahtlemata olemas ja keegi ei taha sellele silma kinni pigistada. Ja veel ühele asjale ma vaidleks vastu, et me nüüd olen minemast teise teise liitu ja loobuma oma iseseisvusest. Ei ma ei ole mingi tuli Euroopa Liidu pooldaja, aga, aga Euroopa Liit on meie kultuuriline kaitse, aga mitte mitte tema hävitama. See Ameerikaniseerumise üldine kohutav surve on asi, mida kõik tajuvad euro pass ja, ja ainult ühiselt me saame sellele vastu hakata. Palju on selles muidugi tasemel, haaratas Sammerikaliseerumine ongi kõige suurem oht meile praegu ja see üleminek inglise keelele kõik seal restorani. Aga mis puutub ja sellesse omandireformi, siis ma vaidleks ikkagi natukene vastu selles mõttes, et nii seda ei oleks tulnud teha ega ei antud omanikele tagasi, vaid ante kaugetele sugulastele. Tol ajal öeldi lehma lellepoegadele ja, ja selles on asi või rikastele Ameerikas elavatele väliseestlastele ja nii edasi, kes aga julmalt nüid meid siin kohtlevad, kes võtta tõsiselt inimesi, kes nõukogude all siini pidid elama. Aga neil ei ole latest lemmast, me elasime siin ja öelda, et me midagi ei teinud ikka Me rajasime päris tugeva baasi meiestikult tuurile. Ikka sellest ajast pärinevad meie praegu tuntumad kultuuritegelased ju. Tähendab, et midagi me tegime. Me ei maganud sellel ajal. Mina julgeks Jon vrazza toetuda selles mõttes, et need inimesed, kes 44. aastal Eestist läksid, tegid oma valiku, kas varandus või vabadus. Aga need inimesed, kes siia jäid, suur osa nendest hoidsid nendel majadel katused pealsest, ükski maja tühjalt 50 aastat ei seisa ja selles mõttes omandireform ei toimunud minu arvates ka õiglaselt, aga. Arvo sulle siin vastates, kes sa oled hästi sallimatu inimene nende ajaloojääknähtude suhtes, ma arvan, et ühele rahvale on kasulik olla üheaegselt nii salliv kui sallimatu nii paindlik kui ka väga konservatiivne, sest need kaks omadust ongi need, mis annavad võimaluse tänapäeva maailmas ellu jääda, kui me oleme üks või kui me oleme teine, sime hukkuma, kahjuks ei ole liiga salliv nende asjade suhtes, aga olen kogu aeg seda mõelnud, et ikka see puhastus oleks pidanud toimuma. No see selleks, aga näiteks mina ei tunne ühtegi väliseestlased, kes oleks siin kangesti hakanud rõhuma ja suruma neid niinimetatud sundüürnike või midagi. Need on sageli olnud siinsed kohalikud advokaadikesed. Kas nurgaadvokaadid või päris, kes on kusagil sureva vanamuti käest võtnud poolpettusega allkirjad ja on nüüd suured kõvad omanikud siin ja kes suruvad neid neid üürnikke. Aga aga need väliseestlased, kes läksid sinna vaestena, nad ei ole mingeid rikkurid ja töötasid ennast kuidagi oma tublidusega üles ja, ja on tulnud siia tagasi oma majad korda teinud, see on ainult hea arvunud, ei läinud vaestana, nende varandus jäi siia päris rikkad inimesed, kes läksid ja nad valisid, kas vabadus või varandus on, ma arvan, et Anaist teistetud olnud, nii et ma olen nende asjadega rohkem kokku puutunud, aga kes ei ole see võib-olla noh, ei taju seda asja nii teravalt. Kuulge mehed, ega me siin praegu kogu seda Eesti ühiskonda nüüd ära ei analüüsi, et võib-olla äkki räägiks ikkagi sellest esimesest aprillist 1988 ja sellest õhustikust, mis oli ja mis sellest sai. Ja kas te tunnete, et need ideed, mis seal puldistajaid välja mõeldud sinu Arvo lindilt on kuulda, räägid seda lausa nii, et südame tuksumine ja hingamine, erutus on, erutus on tunda, sest tõepoolest mõni nädal hiljem kavandati kõikide loominguliste liitude juhid Karl Vaino kabinetti, kus julgeoleku pealik korte lainen paksude kaustadega, pekstes vastu lauda, ähvardades kõiki Siberisse saated. Et kas need need mõtted, mis sa seal väljatest ja see meeleolu, kas sellest midagi on siis realiseerunud ka, aga kas tõesti midagi niisugust toimus, mina küll ei mäleta, kas sina surun siidi, lühike mälu või aga tänu siin minu Meil on siin omandatud mind kamandada, me olime, tegid ennast haigeks, siis, aga tänu Vladimir Beekman-ile, kes niimodi stoiliselt seisis, oli niisugune vana NLKP liige olnud ja, ja väga terava mõistusega oli ja just minu meelest aasta enne või, või kaks selle, seda aasta enne seda oli Gorbatšov ju siin käinud ja, ja Beekman oma paari küsimusega pani Gorbatšovi täiesti paika, ma mäletan, seal oli ka loominguliste liitude juhid välja kutsutud ja seda pealt vaadata, nii et tema valdas seda situatsiooni, tema hääles erutust ei olnud. Mina seltsimees kardilanniga kunagi elus kohtunud ei ole, jumal tänatud. Aga seda ma mäletan, neid kutsuti kas selle asjaga seoses keskkomiteesse ja seal oli üks mingi Moskva veel suhteliselt noor. Ja ta küsis, et mida, mida te siis tahate, mis siin siis juhtuks ja mina oma lapsesuuga ütlesin, et minu jaoks on, minu meelest on nõukogude impeeriumile ainult üks normaalne tulev, eks see on, kui ta laguneb normaalseteks, riikideks, mis on normaalne riik. Ja, ja noh, need avaldused olid loomulikult natuke julged ja küllap nad panid, panid hääle kergelt värisema, seal ei ole midagi parata. Situatsioon oli tegelikult juba selline, et juuni alguses, kui Karl Vaino istus veel esimese sekretäri kohal, siis keskkomiteesse sinna üles üheksandale korrusele kavandati. Ja ma mäletan seda, et Arnold Rüütel istus ühel pool ainult teisel pool istus klausson, üks oli siis peaminister, eks ole, ja teine oli siis nagu president selles, selles ENSV mõttes. Ja seal oli selline olukord, et arutati EKP likvideerimise küsimust ja Vaino istus keskel ja põhjus, miks pärast Rüütlile Klauson muigasin, oli see, et Vaino oli silma looja lasknud ja hääl, mis kostis üle terve selle saali, oli selline. Tähendab, see oli juba läbi, oligi etendus läbi, saab sinna saadetud ja, aga kui nüüd siiski tulla tagasi kaasaeg ja siis ma tahaksin öelda, et need samased lõigud, mis nii jaan sinu kui ka Mark sinu nii-öelda absoluutselt aktuaalsed, täna. Need samad probleemid täpselt samas sõnastuses võiks ka praegusele ajale esitada ja ma arvan, et see on meile praegu ka oluline. Ja nüüd kuuleme arhiivilindilt heliloojate liidu toonast juhti Jaan Räätsa. Ja päris lõpuks ma arvan, et me tegeleme küll suurte probleemidega teinekord tuleb ka tõsist tähelepanu olulistele tähelepanekutega ratta ja ma arvan, et vist me kõik oleme märganud, et meie nooremas generatsioonis ma ei tea, mille mõjul, kas siis on siin kaasa aidanud massikultuur või midagi muud, on tekkinud mingi asotsiaal, Talle apoliitiline hoiak, kuidagi ükskõiksus kõigi ühiskondlike asjade suhtes. Ma ei ütle, et see on nüüd täiesti totaalne, aga see on tähelepanek, mida ainult mina ei ole märganud. Ma arvan, et siin tuleb ka midagi ette võtta sest muidu juhtub tõesti niimoodi, et meie siin jälle kinniste uste taga, kui nii tsiteerida natukene Klara Allikut. Loome kellegi jaoks õnneretsepte, aga võib-olla nemad ei tahagi enam, seda. Mõtleme ka tulevastele põlvedele. Igati tänu. Mida te selle kommentaariks praegu tahate öelda? Parem mängida minu muusikat vahele. Ikka kommenteerida kõik need halvad asjad, mis on, olid minevikus sekus, need olla ka tänapäeval aktuaalsed alad. Nii et selles mõttes nagu mingit muutust pole toimunud Vastupidi, teises suunas on süvenenud, sest et me oleme nüüd astunud ju turumajandusse ja need turumajanduse mehhanismid toimivad ju palju võimsamalt veel kui tolles väga plaanipärases ja totalitaarses ühiskonnas oli. Ja ma arvan, et Eesti riik talitab õieti, kui ta ei võitle mitte massikultuuri vastu, vaid tugevalt toetab professionaalset kultuurivääärt kultuurirahvakultuuri, kõiki neid kultuuriilminguid, mis eesti rahvuskultuuri tõelise rahvuskultuuri ellujäämiseks vajalikud on, mitte ainult ütleme rahvusooperit ega rahvuslikku tantsuansamblit, vaid ka toetab tugevasti teiste maailma kultuuri tippsaavutuste toomist Eestisse, sest et meie oma kultuur oli sünteesitud teiste kultuuride mõjudest ega olemas niisuguste ilma mõjudeta steriilsed katseklaasis eostatud üles kasvatatud eesti kultuuri. Ei, see on täiesti õige muidugi. Aga täna vist oli lehes Alo Põldmäe, eks huvitav artikkel, kus ta rääkis sellest, miks suusatajaid nii doteeritakse, nii suurte summadega, aga näiteks teistest kultuurialad igatsevad samuti raha. Ja see oli väga hea artikkel. Muide ja mina olen ka muidugi margiga absoluutselt nõus, aga, aga ma tahaksin öelda võib-olla selle uue põlvkonna noh, õigustuseks või siiski seda, et ega see, see mida sa pakud välja, ta on süvenenud massikultuurile orienteeritus ja see ei ole nii ühene protsess, tähendab alati on see igale voolusele vastuvoolus ja, ja isegi kui näiteks vaadata kirjandust või, või teisi kunstialasid, siis siis tõepoolest see vaakum tuli täita, tulid pornot, tulid tulid igasugused lastehaigused, eks ole, mida Vene ühiskond näiteks põdes veel palju sügavamalt kui meie. Aga siis tuli juba uus põlvkond, kes hakkas samuti, otsime neid nii-öelda igavesi väärtusi, mis, mida kunst on alati otsinud ja ja juba juba nendes nooremates võib, võib näha väga huvitavaid ja, ja isegi noh, ma ütleksin aatelisi momente, mida meie võib-olla enam ei oska atelistena käsitleda, aga nad on olemas. No ma ei tea, mina olen kõrgkooli professor ja puud on väga palju kokku tudengitega. Ja vot need tudengid on erakordselt intelligentset praegusel ajal ja väga huvitatud Eesti kultuuri edasiviimisest jalad. Vähemalt need, kellega mina kokkupuutel puutun, ega nad nii väga lähen lääne poole pürgi. Nad teevad oma kunsti ikkagi siin vist edaspidi ka. Tuur on igal pool, ma olen Hiinas käinud ja Venemaal ka nüüd viimati ja noh, see on ülemaailmne probleem. Aga ma mõtlen, et kui ma enne ütlesin sellest, et on vaja üldse kultuuriprotsessi tugevamalt ja professionaalse rahvakultuuri osa riiklikult toetada, siis on veel üks väga oluline lõik, on see, et me palju rohkem oma noori saadaks välismaale õppima ja kõrgel tasemel koolitaks neid. See on minu arvates üks valdkond, kus me jääme kõvasti maha teistest riikidest, sest et mitmed meie kõrgkoolid on juba valmis välismaalt võtma, õpi üliõpilasi vastu. Aga need summad, mis riik kulutab noorte täiendamiseks välismaal, nüüd on naeruväärselt väikesed. Praegu räägime eesti intelligentsi enda osast ka praeguses ühiskonnas, kui 88 rahvas ei saanud oma juhte usaldada ja, ja intelligentne, see oli see, kes oli rahva südametunnistuse väljendus, siis mida teha, et niisugune olukord uuesti taastuks, et intelligents väljendaks seda, mida rahvas mõtleb läbi ja võib-olla ka pisut muudakse suunaks. Nad ajaloo paradoks ongi tegelikult see, et võimu juurde trügivad, enamasti saavadki need inimesed, kes ei ole väärt juhtima ja need, kes oleksid väärt juhtima, need ei taha võimu juurde minna. Et, et seda vältida. Mina arvan küll, et testi intelligents võiks oluliselt poliitiliselt aktiivsem olla ja kui me vaatame praegu Eesti erakondi, siis nad praktiliselt kõik on seinast seina. Raha on paremal pool ja hääled on vasakul pool, ehk rahvas on siis vasakul pool ja ja ettevõtjad ja raha, millega neid erakondi erastatakse, asub paremal pool. Ma arvan, et üks esimesi asju, mida uus riigikogu peaks tegema, ongi valimisseaduse viima sellisele tasemele et võimu ei ole enam võimalik osta. Ja muidugi tuleb vaadata seda ka, et poliitiline paradigma läheks ikkagi paika ka. Et ta hakkaksid selgelt eristuma ikkagi erakonnad, kellel on oma kindlad sotsiaalsed grupid, kelle huvi on nad kaitsevad ja aga võib-olla siis äkki tekib ka intelligentsile suurem huvi ühineda noh, tõenäoliselt ikkagi vasakpoolsemat parteidega, sest kui me vaatame näiteks Prantsusmaad, Itaaliat või teisi kultuurriike, siis Intelligence hoiab keskele ja kergelt vasakule poole. Mida teha, et intelligents oleks uuesti rahvamõtete ja tunnete väljendaja? Ma arvan, et siin on midagi teha, seda ei saa kunagi juhtuma, sest võimlavate osteta üle maailma igal balanda ostetas jää pastetavaks. Mina ei arva, et see asi on nii hull, mida on alati vastandada ja mustvalgeid skeeme teha. Kogu see jutt võimu ja vaimu vastandumisest on ürgvana. Aga ega ta ikka nüüd nii mustvalge sugugi ei ole. Kui me praegu vaatame, kas või seda meie noort poliitikut kogumit, siis valdav enamus, need on intelligentides tulnud inimesed, noh, ma toon professionaliseeruna paljud küll, aga, aga nad on huvitatud jätkuvasti nendest teistest väärtustest, millega, millega haritlaskond nagu nagu tegeleb, et võib, neid rikub, see on selge nii nagu rahakirikuga inimesi. Ja, ja ega ma ei tahaks ka öelda seda, et kõik meie rahamehed on ainult mingeid nüri pead, kes plaksutavad kontserdil vales kohas ja mitte midagi aru ei saa. Nende hulgas on ka kindlasti intelligentseid inimesi ja, ja võib-olla see veelahe kusagil tõesti eetilisuse piiri pidi tähendab ütleme, niuksed, mafioosne, kus need struktuurid, nad võivad väga andekad olla, aga nad nende hetas on muidugi sootuks teine, kui ütleme ikkagi sellel tasapisi tärkaval ütleme öelda ausal maja suhteliselt, ütleme ausalt, majandus kõrgkihi. Üks inimene, kes ei tahtnud sellesse saatesse rääkima tulla, ütles, et loomingulised liidud võrreldes 88. aastaga on oma positsioonidelt taandunud. Kas te olete selle mõtteavaldusega nõus? Jah, nad on oma positsiooni käest andnud ja mul on sellest natukene kahju, sellepärast et oli ainult üks pleenum ja tundus, et et tõesti intelligents täitis Polli aitas siis poliitikud võimule ja las nemad siis valitsevad nüüd rahvast. Ma arvan, et see on, näitab eesti haritlaskonna nõrkust. Meeldisid need ajad, kus tõepoolest meie tuntud kirjanikud kandideerisid Riigikokku ja ja kirjandus on kõigist kunsti kõige selgemini ühiskonda, ühiskonnaelu ja ka eetilist käitumist mõtestav alama. Ja, ja kui me vaatame ükskõik millise maa kultuuri, siis kirjandus on ikka nagu esikohal ja see oli väga hea, et kirjanikud olid riigikogus, ma ei tea, kui palju praegu riigikogus kirjanikke on, oli selle pilguga polegi nagu vaadanud, aga mõelnud, aga, aga ei tule nagu meelde, et seal või on keegi. Ma ei tea, kas suurtest jah, Paul, eriti jäi välja, kes kõige kauem püsis seal. Ja, ja ma ei tea. Aimla oli üsna kaua struktuurides teisi nagu vist tõesti üsna kiiresti kukkusid ära kohe Jaan Kross, Kaplinski ütleme, Mati Hint ja, ja paljud teised. Mis võimu ja vaimu puutub, muide, sa ütlesid nii kenasti, et see vastuolu on alati olemas. Selle kohta on ka hea näide sama Paul-Eerik Rummo, kui ta oli kultuuriminister, siis ma mäletan, rahvusraamatukogus pidas ta hiilgava kõne, mille vaatuseks et võimu ja vaimu vastuolu on väljamõeldis, on ainult eesti keeles olemas, kuna need kaks sõna riimuvad, aga ta oli siis võimu peal unustades ära näiteks kõik selle, mis temaga oli võim teinud, siis kui tema oli eesti vaimu üks lippudest kuuekümnendatel aastatel. Et võimul on kohutav omadus inimestest üle käia, ega see ei ole nii naljasi. Vene keeles on ka minu meelest selline vanasõna, et kõige suurem katsumus või kõige suurem katsetaja ongi võimsinu kallal. Kas teised on ka nõus sellega, et loomingulised liidud on taandunud oma positsioonidelt? No ma ei tea, hellilaste liidu kohta päriselt öelda ei saa, sest ta ikka tegutseb ja ja saab hakkama omadega ajal olemas. Kõik on olemas, raha lähemaks, tähendab loomulikult seda funktsiooni ei ole ega saagi olla, sellepärast et see loominguline leiti, ükskõik kui angaseeritud ka ta ei olnud, ütleme Keskkomitee ja nende võimustruktuuride poolt ta vaikselt ikkagi täitis seda nii-öelda vastupanu funktsioonini, nagu kultuur on alati seda teinud. Need, kus tähendab see vastupanu on hoopis teistsuguseks maandunud on olnud teatud noh, ütleme tõepoolest vaikiv vaikne periood ja ma arvan, et see noh, loominguliste liitude võib olla liitsõna tähendabki palju, aga loominguliste inimeste funktsioon peaks hakkama taastuma. Esiteks ta hakkab selle rahamaailma, nende jõledad poolte vastu kindlasti ja, ja ka muude ütleme noh asjade vastu, mis, mis on kutsunud meil ikka ühiskonnas niisuguse eetilise kriisi. Kas päris kriisiolukorra kriisieelse olukorra esile nii et, et paratamatult on intelligentsi loovintelligents, eriti nii-öelda selles valvekoera rollis ja küllata oma positsiooniga taastab mina küll loodan seda ka seda, et, et vaim siiski polariseeruks nende suhtes, kes on võimul ja niisuguse konstruktiivse opositsiooni on ikkagi nagu sinagi ütlesid, valve korrale, vaataks läbi, kas võime ikkagi astub eetilist rada pidi, aga mõned ilmingud on juba päris head olemas. Kasvõi näiteks Tallinnas siin Vabaduse väljaku ümber toimuvad planeeringud ja objektid või siis hiljutine kunstiakadeemia rektori avaldus seoses avaliku ruumi jõulise omandamisega siin äriringkondade poolt pealinnas. No Pärnust ma võin seda nimetada, mismoodi näiteks Pärnus suur osa intelligentsist ja varsti on ühinenud selleks, et kaitsta rannaparki Viljandist probleem näiteks väga kauni jämejalahoonete, ansambli ja pargi kaitsmine, vangla, haigla ja vangla ehitamise vastu, kultuuriloolisse psühhoneuroloogia haigla ansamblisse ja edasi ja nii edasi. Neid neid näiteid juba on, kus mitte ainult intelligents, vaid ka ka rohelised hakkavad pead tõstma ja mul ongi oleks hirmus hea meel, kui Eestis ikkagi tekiks uuest, tekiks uuesti roheline liikumine, tõsiseltvõetav, võib-olla võib-olla ka roheline erakond, sellepärast et näiteks Soome Eduskunna seal üle 10 protsendi. Ikkagi rohelisi see on. See on mittepoliitiline partei, kes vaat kes annab ühiskonnale kolmanda mõõtme seoses selle fosforiidivastase võitlusega olime üsna lähedal sellel rohelisel liikumisel ja taandusin niipea kui sai selgeks, et kompartei, kes oli maha maganud muinsuskaitseliikumise sekkus nüüd jõuliselt ja pani omad poisid sinna kõik juhtpositsioonidele ja ühesõnaga sai selle ära nüüd fosforiitidega on ju tegelikult absurdne olukord, see on tore ja maavara nüüd meie Eesti vabariigis me võiksime juba ammu teda toota, Ta ja temast saaks ka midagi teha ja, ja see hirm selle fosforiidisõja ajast on nii suur, et, et keegi nagu üldse ei tegeles selle asjaga midagi taolist on võib-olla roheliste liikumisega juhtunud, et kuna see suudeti ära nosida meil käest, siis siis nagu seda, kas, kas see on see põhjus, miks seda tekkinud või, või on meie olukord Euroopaga võrreldes niivõrd palju parem kui mõelda, millised metsad meil on, millised avarused meil siiski on olemas, et, et see, see noh, ei karju veel, see roheline keskkonna asi, nii, ma ei tea, miks tõepoolest, miks seda ei ole tekkinud? Ma võin, julgen küll öelda seda, et olukord muinsuskaitsega ja looduskaitsega on meil äärmiselt halvas olukorras praegu võrreldes naaberriikidega, no ma pean ikka lääne poole silmas. Ja, ja mis puutub mooduse hävingusse, siis mul on õnnestunud siin viimase kolme-nelja aasta jooksul Ida-Euroopa endised sotsmaad peaaegu kõik läbi sõita. Ma võin julgelt kinnitada, et Eesti on oma looduse hävitamise poolest esikohal. Olgu siis PUR maastikke võsastumise alal või siis kahtleme parkide, hooldamatuse ja, ja siis kaaslane metsade langetamise ja kõige selles osas Hansermani mõõdupuuga, selle mõõtmiseks ja silm esiga. Jah, silm on see, kui sa ikka sõidad, et tundide kaupa mööda slovakkialt või Rumeeniat või Ungarit või Leedut või Lätit, Poolat, siis silm ütleb ka midagi, näeb ka midagi, Prantsusmaal on üks selline metsatukk, nagu me meil on igal pool mets, siis on see suur Liivrand, kus meil on nii palju parem olukord, me räägime Ida-Euroopa analoogilisi ajalooga riikidest. No kui kaua ta paremal, sest kui me sõidame autoga kas või Tartusse näiteks, kui palju tuleb palkidega autosid vastu, need kõik lähevad Soome? Varsti meil ei olegi enam metsa, siis roheline liikumine kaob automaatselt sellepärast et akenema rohelist kusagil. Ja nüüd lõpulõik Mark Soosaare sõnavõtust Toompeal 1988. Tahaksin öelda veel sellise mõtte välja, et meie rahval oli raske elada lootusetuse õhkkonnas aga veel raskem oleks tal edasi elada petetud matustega. Ja seetõttu ma arvan, et me peaksime kõigi nende eluliste ja oluliste küsimuste ka tegelema järjepidevalt edaspidi ja ma kutsun üles selliseid loominguliste liitude ühispleenumi korraldama regulaarselt kaks korda aastas või isegi kaks kord aastas, tänan tähelepanu eest. Kas jääte ka praegu selle ettepaneku juurde? Jah, ma olen kindlasti sellel seisukohal, sest et siin laua taga istujad kindlasti mäletavad Eesti raadios toimunud kultuuritundi, mis toimus igal nädalal ja mis oli väga oluline meesterahvas, kuulas seda, aga see kuidagi nagu vajus Kaara Haitus nagu mõni võib öelda, et tal ei olnud enam funktsiooni. Ja Ma ei mäleta, mis aastal see täpselt oli, igal juhul. Jaak Allik oli siis kultuuriminister, kui Tartus kutsuti kokku eesti kultuurikongress. Ja minu mäletamist pidi on see Eesti uue Eesti vabariigi aja jook ajaloo jooksul olnud ainus kord, kus kõik kultuuriinimesed tulevad kokku mõisega aastad praegu ei mäleta. Ja siis kõlas mõte, et see võiks kord aastas toimuda ja ka sellest ideest ei saanud asja. Loodame, et nüüd uus kultuuriminister äkki võtab siiski sellest sellel ideel sarvist kinni, mitte tema kabinetis ei arutata eesti kultuuri asju, vaid ikkagi kultuurirahvas võiks kord kakkus kokku tulla külla, kongressile, kahjuks ei saa niisuguseid asju kunstlikult tekitada. Kui sellisele asjale on niisugune terav vajadus, siis ta tekib iseenesest ja, ja meie hea tahe ja soov kahjuks ei, ei aita midagi. Aga see kasvõi see, et menüüd Varsti kokku tulema, et needsamad saated siin on, võib-olla see jääb üheks põgusaks hetkeks ainult, aga see näitab siiski, et midagi on kogunenud, et vajadus selle järgi on olemas. Ajus sellest midagi enam välja tuleb. Maailm on väga palju muutunud, maailmas käib praegu sõda. ÜRO on jäänud maailmale kitsaks, Ameerika-Euroopa on vastamisi. Kus on siin Eesti tee, kus suunas peaks siiski minema. Noh, esialgu paigale jääma, nähtavasti ka midagi muud meil üle jää, aga meil eraldi teed vist ei ole? Jah, seda ma tahtsin sulle ennegi öelda, kahjuks on, oli meil valida ka 90. aastal, kas valida kapitalistlik tee kõigi tema vahedega, mida me nüüd väga hästi oleme tunnetanud või jääda selles sotsialistlikud teele, mis oli ka purunenud juba? Väga tore oleks otsida olnud kogu ida Euroopa bloki jaoks mingit kolmandat teed, aga need eksperimendid ei ole kunagi ajaloos õigustanud ennast ka paraku, sest tal ei ole ei eeskujusid ega läbi töötatud mehhanisme. Silmadega küll härrased, nõus ei ole, sellepärast et need vargused on minu arvates kohatud Eesti valikutest 90. aastal ja praegu. Sest selles situatsioonis, kus me praegu näeme, kus süütuid inimesi tapetud, tapetakse tuhandete kaupa ja kus on valida kas rahu või surm kas on valida kas saavutada eesmärke jõuga või või siiski läbirääkimiste ja mõistusega, siis ma olen ikkagi selle teise variandi poolt aatomi taha. Sa viisid praegu natuke suvaliselt need kaks asja kokku, need olid täiesti erinevad asjad. Sina tõid selle võrdluse sõja. Ei, ma rääkisin nii-öelda ühiskondlikus korras, eks ole, siin meil ei ole valikut ja Jaanil on õigus minu meelest, et kõige targem on alati niukse sagina puhul seisma jääda. Aga, aga see sinu võrdlus, noh, ma arvan, et ühegi intelligentse inimese jaoks ei ole mingit, et küsimus selles, kas sõda või rahu tähendab igasugune vägivald, ükskõik, missuguste loosungitega seda ka tehakse, on vägivald, on jube asi. Ja arvata, et nüüd, kui me purustame ühe mingisuguse pisikese käputäie terroriste, et me siis sellega ja seejuures tapame tuhandeid-tuhandeid sõitvaid inimesi, et me sellega siis nüüd teeme mingisuguse ajaloolise suure teene ja võrdleme näiteks me seal 30.-te aastate Saksamaa või Venemaaga. Need asjad ei ole päris päris võrreldavad. Ja kui korraks hüpata sinna tagasi saate alguses Arvo, kus sa ütlesid, et on et ühiskond muutuks ausamaks, siis juba siis ma tahtsin täiendada, aga aga mõtelangi jooksis nagu teises suunas. Ega lihtsalt niisama ausamaks ei saa, aga ma arvan, et on olemas küll mehhanisme, kuidas ühiskonda muuta läbipaistvamaks ja läbipaistvusega kaasneb ausus. Ma toon kaks näidet. Esiteks, simpel kaart, mis on meil legaalne ja mille pealt üks ka kurjategija võib helistada ja on võimatu kindlaks teha, kust tuleb ähvardus või, või, või kuidas kurjategijaid omavahel suhtlevad. Teine asi internet ja kõik need kommentaarid mis kindlasti vastavad ühiskonda ja võimaldavad ka täiesti ohjeldamatult laimata, mis on ju tegelikult karistatav tegevus meil vabariigis. Nii et mõned sellised asjad kindlasti on neid palju rohkem, mis oleks vaja veel läbimõtlemist väärt, et ühiskond muutuks läbipaistvamaks ja, ja me saaksime täpsemalt teada, kes on kes ja mis on, mis see oli hea, tüüpiline näide selle kohta, et iga hea asjaga kaasneb ka midagi halba. Ei ole mingit kahtlust sellest, et internet on tohutult tore leiutis kaasaegses maailmas ja et temaga kaasneb täielik noh, niinimetatud peldikusein ja kõikide lolluste väljaütlemise võimalus, noh see on siis parandama Matu kaasnäha, nii et ei maksa seda ka üle võimelda. Me ei pea seda sallima siiski. Ja ka mina ei ole selles süüdis mina, inter dist jään ma mitte midagi ega kasuta. Sellepärast kui sa tahad kedagi solvata või kedagi laimata, siis palun väga, siis sul peab olema julgust alla kirjutada või vähemalt. Kui sa seda teed nii suurele auditooriumile teatavaks, siis peab olema ühiskonna poolt kontrollitav. See on, see on ainus võimalus, ära lihtsalt solva, jää sina isiklikult ausaks, ole heaks eeskujuks teistele. See on praegu Eesti jaoks kõige tähtsam asi, kas on võimalik paljude tähtsate hulgast välja sõeluda üks. Ja teie kolme arvates iga arvates kõige tähtsam asi. Minu arust kõik on tähtis, on head välja valida ühtesse võimet. Ma saan aru seda, et Eesti kultuurkeel ja meel peavad säilima, see on meie ülim eesmärk, aga selleks on vaja tagada alustegevus, selleks peab olema tagatud ikkagi meie looduskeskkond rest, rahvuslik karakter ja kultuur sõltuvad sellest geograafilisest keskkonnast, kus rahvas elab. Ja ja siis edasi igasugused muud probleemidel. No ma peaaegu et toetan sedasama sinu sinu ütles sellise nurga alt, et et võib-olla tõesti 200 aasta pärast ei ole meie keelt enam kasutusel, on olemas tore mälestus nende tohutute raamatute ja näol, mis meil praegu on olemas, mis on suur asi. Ja, ja ükski ei saa olla isolatsiooni ideaal, eks ole, kui me tahame, säilitasime, pean, ma olen väga avatud maailmale õppima kogu maailmast ja seda kõike omandama, omaks tegema ja tõstma oma tasemele ja selleks on vaja tähele panna ka teisi enda ümber ja, ja eriti neid, kes on halvemas olukorras. Ma mul on siin mitu korda keelel kibelenud oma soome-ugri hõimud ida pool, kellega mul on oma ühe ameti tõttu tulnud kogu aeg kokku kokku puutuda ja, ja Nad on nii meeldivad oma hädades, jaama, oma soojuses ja, ja see tahe, tahe neid kuidagi toetada, see ei ole üldse mitte vanema venna suhe, vaid me ise saame tohutult palju sellest, kui me nendega tegelema, nii et, et see, see kõik on kompleksne, aga, aga põhieesmärk on ikkagi meie jaoks see, et, et me nii kaua kui võimalik, suudame säilitada oma rahvast, kultuuri ja keelt. Tegelikult võiks rääkida veel ja veel ja veel ja Kaja oleks väga vahva, kui ta hakkaks ikkagi süstemaatiliselt kokku kutsuma inimesi, kes kes sealt vaimu poolelt võiksid Eesti rahvale nagu edasielamise isu anda. Kuni meie vaimuinimesed sellest rääkida tahavad, mis eesti elus häirivat on, seni on raadiomikrofonid alati avatud. Täname helilooja Jaan Räätsa filmiinimest ja Pärnu kultuurielu edendajat Mark Soosaart ning kirjaniku ja nüüd ka filmielu korraldaja Tarmo Valtonit oma mõtteid kuulajaga jagamast. Saate toimetas Kaja Kärner.