Sellest pole veel rohkem kui tosin päeva möödunud, mil me üksteisele head uut aastat soovisime. Ning eks olnud meil siis igaühel nagu alati hulk unistusi ja soove varuks, mille täitumist tänavu hea meelega näeksime. Küllap oli nende hulgas mõtteid ja plaane, mis seotud meie isikliku eluga, neid, mis tööga ja töökoha ettevõtte homse päevaga. Eks oli mõtteidki, mis kandusid veel kaugemale. 1965. aasta. Meie vabariigile on see ju juubeliaasta. Veerand sajandit uuel teel. Suvel seisavad ees suured pidustused suuremad ja rõõmsamad kui kunagi varem. Sest ikkagi 25 aastat. Ja just täna seostub sellega veel midagi. 75 aastat. 75 aastat mehe sünnist, kelle nimega on sündmused meie vabariigis veerand sajandit tagasi, 1940. aasta juunis ja ka järgnevatel aastatel tihedalt seotud Johannes Vares-Barbarus. Temale tahaksimegi alanud saate järgnevat minutit pühendada. Paljust ei ole vaja rääkida. Seda teame juba kõik. Paljust ei jõuagi rääkida, kartmata mitte midagi öelda. Sest oli ju Johannes Vares-Barbaruse puhul tegemist nii andeka ning viljaka poeedi, tunnustatud arsti kui ka väljapaistva ühiskonna ja riigitegelasega. Kolm suurt tegevusala, mida ta kõiki tema enda sõnade järgi võrdselt armastas. Et aga tänavune aasta ka meie vabariigile, nagu öeldud, on juubeliaastaks siis teeksime täna Johannes Vares-Barbaruse seda ennekõike juttu kui ühiskonnategelasest. Teades, et kuulaja võib kohe meile etteheite teha kas saab siis õieti tema luulet või isegi tööd arstina tema ühiskondlikust tegevusest lahutada. Kuid isegi järgnevasse pretendeerinud kaugeltki põhjalikkusele veel vähem ammendatavusele, mis ei saagi olla raadiosaate eesmärgiks vaid toome Teieni mälestuskilde, mida jutustasid meie stuudios helilindile 2940. aasta juunis moodustatud revolutsioonilise rahvavalitsuse liiget. Tuttavaks barbarusega sain ma 1900 19. aastal kui ta Narvas, kus ta oli sõjaväearstiks, külastas Tallinnat. See toimis nõndanimetatud Siuru last sagedate kohtumiste paigas Clintoni kohvikus Narva maantee alguses Barbarus kandis, mäletan siis sõjaväe mundrid. Oli jässakas uljas ja üritlik. Kohtusin Tarbarusega järgmistel kuudel veel paaril korral Tallinnas, kord oli tal kaasas väikekasvuline kõhetu naine. Ta oli pärit Narvast, kus Barbarus oli temaga abiellunud. Teda hüüti tutvuskonnas jõudsuks. Minule on see väga huvitav, et esimesest päevast peale tekkis hästi sügav kontakt ja muidugi varem volin madal luulet lugenud olin kirjutanud ka ta vahekordadest, mis ilmus tasuks 22 arvustuse. Siis puutusin alles kokku 23. aastal temaga Pärnus, sellest ajast peale tekkis kirjavahetusi. Ja ikka vahetevahel kokku puutub juhtumisi. 20.-te aastate jooksul oli meil võrdlemisi suur kirjavahetus juba olemas. Aga kolmekümnendatel aastatel, see arenes edasi ka natukene muudele aladele. Ja kas nüüd nende esimeste tutvuste põhjal millise mulje need jätsid? Teatavasti sellest räägib kirjanik Johannes Semper oma mälestustes koolipõlves hüüdnime ladina keele õpetajalt Barbarus, metsik, tahumatu. Järsk. Seda ta kasutas hiljem oma luuletaja pseudonüümi. Kuidas ta teile tundus? No siin oli mõni sugune kontrast olemas. Kui tarand pida esimesel ettekande õhtul Tallinna kommertskoolis see pidi olema 20 aasta lõpus. Tuli kord Barbarus välja, ma varem palunud, näinud ümarik ja tujuline ja loe poeemi vajadusest näkku süllata. Väga teravate sõnadega, kuid pehme häälega muheda ja muigama näoga. Inimesena oli ta, ta võis kõnelda väga koduselt ja niisugust teravat joont, nagu ta luules avaldub eriti varasemas luules, seda ei olnud näosega hääles kuidagi märgata. Võiks ütelda kogu käitumises ei olnud kunagi seda. Ja alati tundus tema Barbaruse nimi kuidagiviisi nagu veidralt ja kontrastsemalt tema ole kui ja tema esinemise suhtes kostvana. Jah, aga luules ja ka selles ütleme, tema poliitilisest palges võib-olla Louise läbi selles mõttes, ega ta kompromisse juba algusest peale ei tunnistanud. See tema, tema luule terav joon, nagu see eriti kahekümnendail aastail 30.-te aastate alguses avaldub, see muidugi oli tema tema iseloomu, tema tema maailmavaate väga terav väljendus ja mina kuulun nende hulka, kes seda osa tema luulest ka väga kõrgelt hindavad. Pärast need esimesi tutvusi, mis ma nimetasin Farbadusega mulle rea järgnevate aastate kestel just otsest kontakti temaga suuremas ulatuses ei olnud, võiks ütelda, et see kontakt oli üldiselt siiski hõreya juhuslik. Mina omalt poolt muidugi jälgisin Barbaruse trükisõnalisi avaldusi nii luules kui proosas. Mulle meeldis, et luuletaja oli lahti saanud temale varremini omasest kunstlikus konstruktivismist. Hullem peab ütlema ei meeldinud nii nagu seltsimees Andrei siin just see küll see joon, tema luuletoodangus, luuletaja oli astunud, mulle näis kindlalt kahe jalaga keset elu hõõgus otsinguid progressi ja humanismi teedel. Kuleeldis mehine heitlus Bildkondliku Kultuurkapitalipoliitika vastu, veel rohkem tema selgesõnaline võitlus fašismi vastu. Samuti tema siiras seisukohavõtt Hispaania kodusõjaküsimus ja veel palju muud. Barbaruse oli orgaaniliselt igasugune reaktsioon vastuvõtmatu, aga eriti fašism. Seal ta ei suutnud rahulikult pealt vaadata. Ja Eesti fashismivastane võitlus seon Barbaruse nimega väga lähedalt seotud 33.-st aastast alates eriti Barbaruse osa fašismivastases võitluses selle kõigis vormides. Mis ulatab ka töölisklassi ühisrinde liikumiseni? Missioon see peaks olema tuttav üldsusele, olgu see kõigepealt ühenduses tema, tema demonstratsiooni üritus elanike poolt fašismi vastu, aga siit pääle juba juba. Hispaania võitlustega ühenduses trükise ehk on avaldunud see kõige rohkem brošüüri Hispaania tules näol aga sisemise reaktsiooni vastu. Niisugused. Üritused nagu ring, esimene, kus tema artikkel on juhtival kohal ja palju teisi asju. Kodanliku diktatuuriperioodil ju ares Barbarus külastas kahel korral Nõukogude Liitu. Kas teil oli isiklikult võib-olla jutuajamisi pärast tema tagasi saabast muljest sinna või? 10 kaheksanda aasta reis Tolstoi pidustuste puhul. See tähendas Barbaruse esmajoones Nõukogude kirjanduse. Kaasatoomist ja sellega laiemalt tutvumist ja nii ka 35. aasta reis, see oli esmajoones kirjanduslik reis. Aga muidugi teada, et kuulsad lendsõnad nagu. Knaks, kustkaudu Euroopa vaatab nõukogude liitu ja nõnda edasi need olid sügavama tähendusega koemblend sõnad. Jah, muidugi. Selle kinnituseks olid Loomingus avaldatud Barbaruse reisimälestused Nõukogude Liidust pealkirja all matkavisandeid ja mõtisklusi, mis põhjustasid kodanlike ringkondade raevuka kallaletungi nii autorile endale kui ka loomingu tolleaegsele toimetajale Johannes sämperile. Kõik seegi aga aitas veel kaasa varese enda edasisele poliitilisele küpsemisele ja väljakujunemisele sest reaktsiooni sünged pilved Euroopa kohal tihenesid. Fašistlik Saksamaa alustas Alaverist sõjakäiku. Austria, Tšehhoslovakkia, Poola, kuhu edasi? Mis teeb sel ajal Eesti kodanluse tema valitsus? Nõukogude Liidult Saub ettepanek sõlmida vastastikuse abistamise leping. Seda ettepanekut on rahva avalikku arvamust ja mõistuse loogikat lõplikult hülgemata, isegi Pätsi fašismimeelsel valitsusel võimatu tagasi lükata. Ent lepingut ei täideta ja tehakse salaja kõik, et läheneda nõukogude riigi vaenlastele. Nõukogude Liit esitab õigustatud nõudmise lepingust ausalt kinni pidada. Tekkinud valitsuskriisiolukorras ei rutta päts aga uue, demokraatliku valitsuse moodustamisega. Rahva rahulolematus kasvab. Streigid, miitingut. Eestimaa kommunistlik partei püstitab loosungi fašistliku diktatuuri kukutamise ja demokraatliku rahvavalitsuse moodustamise kohta. Kas saab seni kompromisse mitte tunnistanud Johannes Vares-Barbarus sel ajal ükskõikseks jääda? Ehkki ta ei ole veel kommunistliku partei liige? Muidugi mitte juba rohkem kui aasta varem on ta kinnitanud ühes oma kirjas Johannes Semper ele. Ei midagi on Eestis mada rohkem kui kunagi varem. Ent olgem optimistid, rahvas on ausam kui tüürijad. Ja ta lähebki rahv. Aga Tartu Ülikoolis oli parajasti alganud suvine vaheaeg. Kavatsesin kasutada seda võimalikult intensiivselt teaduslikuks uurimistööks. Selleks olingi asunud kevadel varakult valgemetsa asja jõe ääres, umbes 40 kilomeetrit kaugub Tartut. Väljakirjutised allikmaterjalidest, mille najal olin koostamas Eesti rahvusliku liikumise ajalugu. 19. sajandi teisel poolel. Paigakese kauplusest sõna, et astuksin telefoni teel kiires korras ühendusse oma naisega Tartus Telefoni kaudu kuulsingi naiselt, et Tallinnast oli helistanud Johannes Vares-Barbarus kes oli informeerinud pealinnas äsja toimunud sündmustest ja teatanud, et seal olevat kujunenud kindel otsus moodustada kõige kiiremas korras uus vabariigi valitsus. Mina olevat ette nähtud selle pea selles peaministri asetäitjana. Oma seisukohast selles küsimuses pidin ma võimalikult kohe teatama Barbaruse selle Tallinna tema korterisse. Nii et ühesõnaga kavatsesite kirjutada uurimust 19. sajandi teise poole kohta ja pidid teise 20. sajandil ajalugu tegema minema. Ettepanek. Juhtus nii juhtus nii. Telefoniühenduse Tallinnaga sain ma üsna kiiresti. Tarbarust ennast ei olnud kodus. Mõnevõrra üksikasjalikumat informatsiooni kinnitades sedagi, et vabariigi uue valitsuse moodustamisega olevat asjad kõigiti kiired. Vastasin omalt poolt, et tervitan kõigiti uut valitsust ja et olen ka ise nõus astuma selle koosseisu, kui asja huvid seda nõuavad. Kas aga sobib mind määrata peaministri asetäitjaks, selle kohta avaldasin kahtlust. Tähendab, tegelikult toimus asi nii, et Vares, Barbarus, kellele anti valitsuse moodustamise ülesanne esitas ettepanekuna teie kandidatuuri asetäitja kohale, eks ole. Nagu ikka ta käib. Nii see oli ja nii see oli. Ja nii edasi, kui need jutud Johannes Semperi Barbaruse korteris olid ära peetud, võtsin veel kord ühendust oma naisega Tartus. Selgus, et ta oli vahepeal kokku leppinud ühe tuttava automehega, kes oli juba välja sõitnud valgemetsa. Mind saad viia Tartusse, kus pidin edasi sõitma raudteel Tallinna. Nii see kõik toimuski. Kell 11 õhtul astusin varis korterisse roosikrantsi praeguse Lauristini tänaval. Barbaruse ja abikaasas jõuts avades ukse, tõstis sõrme oma huultele. Märgiks peame vaikima. Selleks oli ka kõigiti põhjust, sest parajasti anti raadio kaudu edasi vabariigi valitsuse uus koosseis. Selles olite peaministriks Johannes Vares. Selle koosseisu kuulsin ma ka oma nime. Korteris olid ainult säuts. Nägu nii erutusest plekiline. Johannes Semper. Oli äsja nimetatud uue valitsuse haridusministrina. Semper säilitas temale omasel kombel välise rahu täielikult, kuid kõnelemise pragude vahelt helkis roki ärevust. Temaski. Barbaruse ise polnud esialgu kodus, ta saabus umbes poole tunni pärast. Meie küll ei emmanud oma värsket peaministrit, kuid oma ühissuurt heameelt polnud veel kellelgi põhjust varjata. Peagi tihenesid korteris helistused telefonis. Helistajate hulgas oli uue valitsuse ministreid ja mitmesugust muud rahvast. Siit ja sealt saabus ka teateid selle kohta, kuidas reageeriti uue valitsuse moodustamisele. Meil polnud siiski kuigi palju mahti arutada äsjaseid päevasündmusi ja nendega seoses olevat ülihuvitavat informatsiooni. Ees seisis pakiline ülesanne uue vabariigi valitsuse deklaratsiooni projekti koostamine. Tahtsime sellega rutata, et võimalikult kiiresti esitada see üldsusele. Ma olin, olin natukene liikuvam sel ajal. Ma ei olnud eelmisel ööl mitte just maganud, olin, olin vahepeal Narvas ära käinud osalt informatsiooni andmas, osaleb vaatlemas, mida tehakse sisemaal ja jõudsin. Jõudsin vastu õhtut jällegi siia, sel ajal, kui seltsimees kruus varese korteris kuulis raadiot, kuulsin mina Kadriorus koju minnes vahel valju. Aga teil juba siis varem oli varesega kahjude ajamisi sel teemal olnud teie valitsusse võtmise kohta kenadest plaanidest, mis valitsuse moodustamise kohta ja. Ilmselt küll, sest väga palju juttudeks tol ajal aega ei olnud. Nii ja siis hakkas uus valitsus tööle. Kas nüüd lähemalt valitsuse tegevusest tuleb meil nagunii veel teistes saadetes juttu. Aga niivõrd oleks küll nüüd hea meenutada, kuivõrd see iseloomustaks peaministrit ja tema tegevust. Kui võiks ühte pisiasja mina, mina omalt poolt kartsin, et vares ei ole kunagi noh, pärast arsti kohuseid organisatsioonis ülesandeid täitnud, et tema võib ehk kohmituks osutuda nii suure organisatsiooni kui vabariigi valitsusi juhtimisel. Vastupidi, oli väga üllatav, kuidas tema tööstiil valitsuse koosolekutel hakkas võluma Toompeaametnikke endist koosseisu hallist. Endastmõistetavalt nad olidki eelmise, vaid seal harjunud et, et valitsuse koosolek kestab kella kolme-neljani öösel. Vares korraldas küll peaaegu iga päev valitsuse koosolekuid, kuid ikka tund või kaks iialgi rohke. Seega paistab mulle, nagu ta oleks toonud uue kellavastiili isegi nii kuiva asja valitsusse, kooslikut. Ja võiks juurde lisada, et muidugi mõtteid avaldati palju kõikide küsimuste kohta, mis päevakorras oli ja mis vajasid arutamist. Kuid need mõtted, avaldused olid üldiselt väga lühidalt tiiv kontsert treeritud küsimuse tuuma pääle. Ja mina ei tea ka ütelda, millesse siis nüüd tuli, aga vares teine oli kindlasti selles oluline, et just niisuguses asjalikus ja omajagu ka nii kiires ja pisut ruttava stiilis need valitsuse koosolekud peeti. Tulemused olid igatahes head. Säilitati väga palju, väga palju aega, mis oli tarvis nagunii mitmesuguste detailsete küsimuste lahendamiseks igal valitsuse liikmel oma töökohas See oli mingisugune uus uus tunne, mis praegu valitses Varbolevus ise. Koli tundma õppinud kõiki küsimusi, mida ükskõik kelle poolt algatati ja nimelt ennem selle vastu, kui vanade elukutselist peaministrit juures juhtus tavaliselt nõnda, et nad õppisid alles koosolekul, asjasid sudu. Lasid endale selgitada, teha ja selles mõttes tänu sellele ka läks siis kiiremini ja muidugi ja see mõistagi nõudis muidugi suurt varasemalt endalt ja Barbaruse. Kui peaministri enesejuhtiv osa selle juures järgutav osa paari sõnaga see oli alati märg. Ja ikkagi töö end ja vaimustus oli vist kõigil suur ja seda ka peaministrile endale ilmselt ega muidu ei oleks asjad kani läinud. Nii see oli, ma tahaksin veel seltsi visanud, reisinud, täiendada Barbaruse osas valitsuse koosolekutepidamises. Selles mõttes, et ma nägin, kuidas algas Barbaruse tööpäev. See oli väga, tavaliselt väga hästi planeeritud. Ta tõusis hommiku varrakuti kella kuue paiku. Harva jõudis ta kella seitsmeni magada. Talle välja arvatud esimene kuu. Hiljemeni oli kombeks. Just luuletusi kirjutada hommikustel varastel tundidel aga esimesel kuul valitsuses ta minu tähelepanekutele seda küll ei teinud. Teie lasite tema juurest. Mina elasin debaju trale Tartus. Tema oli kaasa võtnud mitmesuguseid materjale, mida tema siis juba hommiku varakult, kus ja mis oli ettevalmistuseks vastavate küsimuste läbiviimisele valitsuse koosolekul. Selles mõttes oli tema niisugune metoodik kindel päevajaotus ja töö alati kasuks avaldas mõju ka valitsuse koosolekut pidamisel ja ühtlasi ka otsustele. Johannes Vares-Barbaruse edasine tegevus on kuulaja läheste teada. Uus töörahvaesindajaist valitud riigivolikogu, kes kuulutab Eesti nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks teeb varese valitsusele ülesandeks jätkata tööd kuni uue põhiseaduse kehtestamiseni. Vabastanud ametist senise presidendi Pätsi usaldab riigivolikogu ka presidendi kohustused Johannes Varese kanda. Eesti NSV konstitutsiooni vastuvõtmisega aga saab Johannes Vares-Barbaruse eest Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees. Kuus aastat hiljem, 21. juulil 1946 Estonia kontserdisaalis. Oleme jõudnud oma maa ja rahva elujärjekordse ajaloolise tähtpäevani Nõukogude Eesti kuuendajata päevani. Lubage mind sellel aja päridel teid kõiki südamest tervitada ja õnnitleda. Iga maa ja rahvas täidab ajaloolisi suursündmusi. Iga riik pühitseb oma sünnipäeva. Eriline põhjus on eesti rahval meenutada 21.-st juulist 1940 sest sellest päevast ja aastast algab meie tõeline ajalugu. Meie tõeline vabadus ja iseseisvus, meie tõeline rahvuslik sõltumatus. Meie sotsialistliku kultuuri avar areng. Ka meie nõukogude sotsialistlik vabariik kasvab kui noor tamm. Täna sulgeb selle puutüves uus kuues kadu ring ning meie alustame uut elu ja ajaluvooru. Suurte sihtide ja eesmärkide kõrgete ideede poole. Püüdlused. Võime tänasel pidupäeval suurima rõõmuga konstateerida et Nõukogude võimu kehtestamisega 21. juulil 1940 on alanud Eesti rahva tõeline teine ärkamisaeg, mis viib meie tünnimaa vastu enne nähtamatule tõusule kõigil majanduse ja kultuurialadel. Meil elame rohelisel ajastul. Võivad arvestada Johannes Vares-Barbaruse kogud tegevust see tähendab nii luuletajana arstina kui ühiskonnategelasena riigimehena siis kas tema enda kohta ei ole veel paremini maksvad need värsiread, mis ta pühendas? Juhan Sütiste mälestuseks? Ma ütleksin siin lühendatult, kes elanud rahvale ideele, mis Talgoitnud. Ei seda surm ei ajahammas väära. Täies ulatuses täie suled. Taolik, luuletaja, luuletaja, kes rakendas luulet ka ellu Johannes Vares-Barbarus oli kindlasti Nõukogude Eesti suur riigimees ja ühiskonnategelane ning silmapaistev kirjanik. Tulnud kodanliku ühiskonna uksest õhkkonnast ise omal ajal selle poolt mitmeti nakatatud jõudis Barbarus sellest välja vee sotsialistliku ühiskonna loomise õilsale teedele. Ta jõudis sinna oma siirate, vaimsete otsingute, sihiteadlikku ja visa töö. Kaova jonn aka võitleja meele seejuures selle oskusliku aruka rakendamise kaudu. Johannes Vares-Barbarus ja püsima eesti rahva suure pöörde ajaloos. Temas lendub valgust ja soojust ka tulevastele põlvkondadele seoses Barbaruse silma paista.