Millest kõnelevad kodutuuled, millest jutustab teie kodukant? Kodust minnakse ellu laia maailma kodust saame kaasa armastuse, maakodu ja kodumaa vastu teiste inimeste vastu. Mis õlut teie kodukandis? Kas teate tema ajalugu? Kas teate tema tänaseid inimesi, nende rõõme ja muresid? Peatugem hetkeks, leidkem aega mõttelennuks ja arutlusiks meie tänasest ajast kodukandi teemadel. Praegu alanud sarisaade kodukandis tahab teile selles abiks olla. See on ka ühe ammuse saatesarja kodukandi lood lõpu alguseks. Tookord 100. saate avalikul lõpuõhtul Kadrioru kohvikus seitsmeteistkümnendal septembril 1971. aastal ütles nüüd juba manalasse varisenud akadeemik Hans Kruus. Lähme tunneme oma südames me kõik, kes me siin koos oleme, oleme tulnud oma kodust. Oleme läbi käinud oma eluteedel palju uusi kodusid, uusi tööpaikasid, uusi tõmbusid uusi kurvastusi tulnud. Meie üks arukodukohtade tundmaõppimisel on kujunenud raadiosaateid ja kui kodukandi lood seekord natuke puhkama löövad, siis me loodame, et kodukandi lood uues vormis uues kujus jälle ellu tõusevad. Ja meile seda sisemist hingetõusu annavad. Milleks nad on mõeldud? Täna jõuabki teieni uues vormis ja kuues seekord stereo helina saade kodukandis millele seekord saatesõnad, ütleb ajaloodoktor. Akadeemik Juhan Kahk. Ma usun, et kuule on minuga ühel meelel, kui ma ütlen, et üheks kõige kaunimaks kunstiteoseks, mis on pühendatud lapsepõlvele ja lapsepõlvekodule on Lydia Koidula. Meil aiaäärses tänavas. See on ju luuletus kodu päevatest kus vanaisa oma lapselapsega vaatavad külateele, mis sümboliseerib juba teed kaugele maailma teed kaugele koduväravatest teed ellu. Kuid ühtlasi on juba selles luuletuses ära toodud idee selle kohta, et lapsepõlve meenutamine on teatud määral vananemisnähtus. Noor inimene ei oska hinnata kodu kõiki väärtusi ja kodu, ilu ja luuletus vihjab sellele, et seda õpitakse tundma alles elukogemuste najal. Kuid ühtlasi peame me endale vist selgelt ette kujutama, et me peame ka selle tunde puhul kaasajal teadvuse sajandil suutma olla enesekriitilised. Peame me alati olema inimesed, kes armastavad positiivselt kes oskavad leida tänapäevas minevikku, väärtuslikku seda, mis on minevikust head meiega kaasa tulnud. Ja mida on vaja ja on põhjust toetada ja tugevdada. Ma loodan, et just selline armastus on see kõige olulisem. Tänase päeva seisuga. Täna on naistepäeva eelõhtu. Rahvasuu ütleb, et naine on koduhoidja kodulukk. Naine loob kodusoojuse ja rõõmu. Ta on elu andja ja kandja. Seepärast olgu esimene kodukandi saade teist ja teie sisustada. Teie mõtete kandja oma kodukandist. On külm talvepäev. Õhtune märtsipäike vedas puude, majade ja lumehangede varjud mitmesaja meetri pikkusteks. Pihkva järve lume siledad lahesopid tundusid puhkavate põldudena. Setumaa. See endiseaegne mahajäetud vaevanurk võttis tänase kõndija vastu talve. Ilus. See on Värska. Tasub omapärase lehtrikujulise org lahe ääres. Rahvapärimuse järgi on ta sätski nulga keskus. Olen teie kodukandis kolm Värska neidu, õpetaja Inge linask ringi juht Viive Kõiv ja Värska keskkooli abiturient Ellen Raudsep annavad täna oma lauludega jaga mõtetega saatele raami. Et nendega väga kõigini Heino Oksner Romelu pini Kui kaua teie trio üldse laulab? Kuskil kolm aastat, kolmas aasta, neljas isegi läheb juba ja kohe selles koosseisus. Praegu tegelikult alguses alustasime duekina. Mina ja Viive ainult, aga siis vaatasin, kolmehäälne kõlab ikka paremini. Hakkasime kolmekesi, kuidas te 11 leidsite? Mina tulin siia muusika teatajaks 74. aastal, kui ma lõpetasin Tallinna-Peti instituudi. Ja siis käisid meil õed lipused siin ja siis need distantsid sellise väikese mõtte, et toit moodustada. No ja siis nagu Ellen ütles, et kolmehäälne kõlab ilusamini, siis kasutasime ära sellise võimaluse kolmekesi laulda. Aga kitarrilt hektarit. Tallinna Kaubamaja. Aga oskus harjutamise tagajärg, raiskas mängitaksegi tarri palju või kuidas? Üldiselt poisid ikka tunnistasid siin, aga siis tuli meil ka tahtmine kolme põhituuri, teadsime, A-duur reetur ja siis Teedu ja sellest algaski kummad rohkem muusikast lugu peavad lauluste poisid-tüdrukud, rõhkadik tegelikult kõikleolood, sest kuule, agitbrigaadid, kes poisid laulsid ka hea meelega seal kohas ja oleneb muidugi noh kuidagi vähem poisse peab viit ainult. Ma ei tea, miks see on viimasel ajal, aga täiesti võib olla näiteks sellepärast kaad klassides. Võtan suhe poiste tüdrukud, kuid ta vahel on selline. Tüdrukuid on praegu paraku rohkem, kuigi algklassides on küll niimoodi, et poiss on hirmus palju, aga noh, need praegu veel ei laula nii suures kooris ja nii edasi, aga poiss on muidu Jahvem klassides, pole sellepärast ka nendega seal lihtsalt nii palju tegeleda ja üksikute, aga noh, lihtsalt ei jätku aega. Aga näiteks mida te õhtuti tüüpi kuul on otsas, mõnel töö ja minul näiteks tulevad kohe klaveritunnid lastega kapjana õhtul kui lõdvestav moment on muusika kuulamine lihtsalt plaadi muusikat kuulata, koolipäevad üldiselt päris pikalt ja siis on lisaks need ringide tööd, aga kui jääb niisugust mahti, siis katsun ikka väljas olla. Sest muusika ja loodus ja, ja muidugi liikumine, see on minu meelest nagu ikkagi seotud. Mina olen päeval koolis siin teen mõningaid ringe, õhtuisk, vaba aega saab, siis võtan endaga tegelema kaugemale jõuda ja ma pean õppima kosutav klaverimänguks onupoja laulda või? Plaanid on esialgu niisugused, et edasi õppida, õppida edasi muusikat, kuna selleks tuleb väga palju tööd teha. Värskas sündinud-kasvanud ja kuidas Värska siis välja nägi, kui tüdruk oli väga pisike Winstoni raske meelde tuletada, eks ta, eks ta samasugune oligi muidugi ta on suuremaks kasvanud ja laienenud ja väga palju uusi inimesi juurde tulnud ja kolu laulu armastus näiteks ikka taskusse jäänud ja nüüd siis see Tikse setu leelo siia püsima jäänud ja ikka edasi harrastatakse seda üldse rahvalaulu vastu, armastus on ikka edasi ja aeg on kiiremini. Kiirema. Minule tundub, et värskonnagu kuulsam natuke. Ma tahaks ikka teda ikka noh, kaugemal aga noh, siis ta oli niisugune omaette pisike külake vaata laupäeval. Me vaatasime ema albumit, seal olid sellised pildid, vaata kusagil 50.-test aastatest ja seal fotoalbumis ikka väga palju on siin juurde ehitatud ja mõtlesin, selliseid laadamajad olid vanad ja koledad muidugi suurenenud ja laienenud igatpidi ja mõtlesin, et väga palju rahvast juurde tulles ta oli pisike. Viimaste aastate uuest Värskast osa saada. Tunneb vist igaüks siin tsehhis, kus vesi otse maa alt ilma igasuguse abita siia teieni jõuab. Seda igaüks näinud ei ole, kui kaugus resi teile tuleb. Ökonomist Liina raudkepp. Mineraalvesi tuleb puurkaevust number üks nimetuse all mineraalvesi Värska kaks tuleb paarisaja meetri kauguselt ja vastupidi, puurkaevus number kaks on jällegi vesi Värska üks. Kas nendel lõikel on ka mingisugune vahe? Vahe on ja suur mineralisatsioon Värska veel number üks on tunduvalt suurem. Värske number kaks sobib rohkem lauateeks ja ka raviveel on mõeldud. Aga Värska ühel on rohkem raviomadusi ja seda tarbib meil ka kuurort Pärnu. Me oleme siis Värska sovhoosi mineraalveetsehhis. Olete siin sündinud, kasvanud, siin sündinud ja kasvanud, töötan kodumajandis. No kuidas te iseloomustaksite oma kodupaika olen? Jah, võib ütelda, rahvuselt setu. Setu laule oskate? Ei laulu kaasa võin laulda, kaasa võin laulda, rohkem ei oska. Ja nagu kuhugi mujale elama ei mõtleks ka minna, siin on kõik nii omane. Vahepeal sai mu telekas muidugi ka kaugemal ja nii et mul on nähtud ka kaugemad maad. Isegi väga kaugelt polaarjoone taga elasin vahepeal müüa. Seal olin koduperenaine. No kas on suur vahe polaarjoone taga elada? Siin on see jah, lootused läheb rutem nagu soojemaks ja kevad tuleb rutem kätte nende aastatega midagi muutunud, süü Värskas. Mina leian, et üldse ellusuhtumine on ka inimestel muutunud, juba ma leian, et paljud tahavad, et oma kodukant oleks kenasti korras ja ilus ja rõõm on näha, kui siit oma kodukandi rahvas ehitab värsked. Ja need Värska majas seal ju väga palju tööta Pärka kohalikke noori. Kes on saanud korterit, seal on perekonnad saanud, varem olin, mina leian niiviisi, et kestikas suutis teedist kooli, läks siis enam tagasi ei tahtnud nagu tulla, kui tal oli mingi parem võimalus. Aga nüüd see on tagasi tulnud, selliseid nagu minagi, see võib küll et ja töötab rõõmuga oma kodukandi heaks. Värska tsehhis on jäme ots nagu naiste käes. Puha naiste käed, ainult juhivad neid pikki transportööd, linte ja automaate ja täidavad neid pudeleid. Kõigepealt muidugi pesevad, täidavad koorgitegoorgitakse etiketid. Sõidutatakse jah, tootmisliiniga tegelevad ainult naised. Kas üldse tähtsamad tööd naiste teha ei ütleks? Naised löövad ikkagi kaasa muidugi seal, kus ikka on võimalik ja, ja aga ikka ilma meest, kes ta ka päris seisa. Sest siin on tehnikat palju, aga tehnika allub millegipärast ikka paremini meestele. Eelmisel aastal muide, paigaldasime suurema võimsusega liinid, see on ikka meeste teene, naised on kena, kui nad on nobedad, seal taga. Kuivas tsüklon pühitses viie aasta sünnipäev ja mürssic või kuidas ta nüüd on? Filoloogiadoktor Juhan peegel kirjutas, kes või mis me praegu oleme ja mida me suudame sotsialistliku kultuuri anda. Selle aluseks on ju, et me kultuurivõimelise rahvana üldse olemas oleme. Aga see on eelmiste põlvkondade teine. Kolm Värska keskmise põlvkonna esindajat Veera Hirsik, Milvi Tolgaševaja, Anu Ojaveer. Kuidas setu naine varem elas? Setu naisel oli väga palju töid ja tegemisi ehk kõiki riided katmise pidi ta ise oma käega tegema küll lõnga ketrama, kanga kuduma ja sellist isegi õmblema ise. Ja selle töö tegemiseks oli temalist aega talvistel pikkadel õhtutel. Siis ta seal ketras ja laulis, kudus ja laulis. Ja ta oskas väga ilusat käsitööd ja isegi praegu on seto naise käsitöö väga hinnas. Meie siin klubi juures töötaval leelo naistel on kõik käsitsi tehtud, pluusik sinna juurde paelak ja ehted, kõik, mis nendel on tehtud. Et see on siis sellest ajast pärit, praegune suurt juurde ei tehta, see aeg on väga kiire ja sellise peene aega võtta näputöö jaoks nii palju aega jäägi. Setu vöökirja muster siis pluusi kirja mustrit, põlle, lei tikiti põllemustrit, need on ikka tomat mustrit olemas. Ja kindel, et tavaliselt kindlale on tinginud sisse kootud need tavalised eriti selle kirja kirjamustreid, mida see tuleneb tänapäeval tööd õhtuti, kui varem kodus ja nii palju kudus ja tikkis ka tänapäeval võtta annab, siis no mida te teete, õhtuti on nüüd muidugi elule natukene muutunute kõige muu näputöö kõrval jääb aega, kas siis ise tegevuslikuks aja veetmiseks klubi juures käsitööde ring, jah, seal on käsitööringi juhendaja regulaarselt käib tööl kohe koos siiski eriti hinnas on siin telgedel kudumine, näiteks põrandavaibad on väga paljudele isi oma telgedel kootud. Mina olen pedagoog, siis mõtlesin meelde tuletada mõningaid lastekasvatuse küsimusi. Setomaal on need väga põnevad, põnevamad kui mujal võib-olla põnevamad ülestähendused on Eliise aunalt, tema kui meie kandi poetess on 1902. aastal kirjutanud eesti naisterahva tähtraamatusse, et et Pihkva kubermangu setukesed, need kasvatavad oma lapsi esivanemate viisil, ilma igasuguse koolihariduseta ülesse õpivad oma rahvalaulud ja kombed kätte neid pühaks pidades ja neid lastele päranduseks jättes. See oleks siis nagu lastekasvatuse kõige esimene, kõige madalam aste. Sinna vahele tuleb veel õige mitmeid koolkondi ja kasvatusviise, kuni siis meie kaasaegse kasvatuseni välja. Aga mis ma ütleksin töö armastuse kohta, siis tundub, et selle kandi lapsed tõepoolest armastavad tööd teha. See paistab nii kodus silma ja koolis ka siidikäsi kunagi ette ei tule ja käsitöö on kahtlemata suure au sees. Väga palju tüdrukud armastavad, teevad koovad ise kõik, mis neil tõesti oma või tähendab kaetud seljas mütsisari, kus kõik need on enda tehtud hoiak kahtlemata on muutunud ja hoopis võetakse niisugune nagu üldeestiline suhtumine kõigesse ja töö täitsa tegemisse ja rõivastesse omaks ja noored enam ei taha nagu kanda rahvariideid. Ma ei ütleks, et nad ei armastaks neid ja nad näevad väga kenad neis välja, aga sageli on niimoodi. Kuskilt algas see periood. Igatahes kui ma siin koolis õppisin üheteistkümnendas klassis siin on juba 18 aastat tagasi siis mäletan küll, et noored käisid veel rahvariietes ringi. Tõepoolest, ma mõtlesin just nendel kohalikel pidudel, aga tänapäeval küll ainult esinemistel näeb. Või ka nii väike, nii väike. Ei paagi nurga kaare, nii vana. Kuna ilmu saagil koonu Laaride õudega Päevane naiste teema. Pihkva sobilise lahe kaldal väikesel künkal asub valge avarate akendega maja. Siin on hubane ja soe. Värska mudaravile see nimi ei ole vist uus õde Helene viir. Minu jaoks ei ole uus. Sest mina alustasin oma teed. Tätovi hävines professor Puusepa juures aastal 1930 kaldlaskejooksu mudimine muidugi uus. Ja see ruum, kus me praegu räägime, kuidas ruumi nimetatakse. See on mineraalveevannide ja mudavannide ruum, miksis vann, kani. Muidugi on, on väga otstarbekohane raviprotseduuri läbi viia võimalikult särnasena inimese kehakujule. Vann on tehtud inimese kehakuju järgi. Selleks et esiteks oleks kokkuhoid. Teiseks, et ravi alusel oleks kergem taluda. Sellepärast tsirka viis sentimeetri paksune muda, rohkem ei ole tarvis. Siin hakkasime muda tegema 72. aastal tegime teda elektroForees muudana ja ka mineraalveevanne siis meile ka niisugust vannidel ei olnud, tegime tavalistes vannidesse, siis meil veel keskkütet ka ei olnud. Veevärk on muidugi ka loomulikult olemas. Mudavõrud on olemas talveks varutud. Sellepärast me võtame neid järvest. Aga on olemas praam, kuhu antud ja sealt siis võtame nii palju, kui meil tarvis on, trügisid eksperimentaalne. Mida see tähendab? Veon võib ütelda niimoodi suure sanatooriumi, väike õde siin me teame need ära nägema, ära vaatame, mis koodi peab tegema, mis vead võivad tulla. Ütleme, kuidas muda jooksma hakkab, ta hakkab jooksma nii, nagu peab jooksma, sest ta praegu on, meil veel ei jookse selleks, et tulevikus suure sanatooriumis igasuguseid vigu vältida tarvis vaadata, et mitte ilmaaegu tühja tööd teha. Vannivesi jookseb puurauk number kolm, kus on hästi soolane vesi ja ta tuleb ise oma rõhu all. Tuleb tsirka kaks kilomeetrit. Voolik on järve põhja uputatud tuleb siit, näete akna juures. Läks siit läbi selle põranda lähevad torud, lähevad katlamajja. Seal on boiler olemas, kus ta parasjagu soojaks saab. Sealt tuleb ta siis uuesti tagasi siia, vannituppa, seesama kohinolgimiste praegu kuulete, ongi veejooksmine, soolase veejooksmine ja kui te olete siin vannis sees, Systina tulete hõljudes mere seal Ta on niivõrd soolane. Nii et siis see on siis kolmas puurauk selles puuraugust pette jooda. Ei, see sünnisid, jõuad Solanale aga niisugusteks veeprotseduurideks olla ideaalne. Neid eksperimente, menüüd teemegi kuidagi täielikult, kui lehed siis hakatakse siin, uurime just, kuidas liimib ravialusele niiviisi mineraalvesi number kolm, kui ta Värska muda, mitu hoonet ei ole ka ju kõik valmis oleks ainuke poole see ei ole veel plaani pealt ma nägin, et tuleb siia väikese künka peale veel hooned, mis ka kõik merevesi mudaravila alla kuuluvad ja kaheksa variementaalset kõik just selle eksperimentaalse nime õigustamiseks on need hooned Mistel projektis nägite, on väga vajalikud, põhiline lein ravikehakultuuri jaoks, sein on ära valatud, peale ehitus on veel tegemata, basseini peale on plaanitud solaarium. Kas selle tööga siin, Värskas olete rahul, väga rahul üldse kõik, mis uus on ja kus midagi saab ära teha ja kus näed, et midagi hakatakse tegema teatisi paneb põlema nii hullusti põlema, et rõõm on vaadata vaatamata kõikidele raskustele kõikidele ebaõnnistamistelemist iga töö juures. Paratamatult tuleb ette. See ei tähenda. Ja vaatamata sellele, et ma nii pikka aega olen juba tööl olnud ma veel ei tahaks mitte millegi vastu, on imeilus ja imetore ja kasulik ja tervislik õhkamisi. Kuskilt kaugemalt tule Mahatajate kasvavale jõuad ja te tunnete, kuidas siin hoopis hingate kergelt. Kas uda ravila kujuliselt naiste õlul siin kõik tööd, tegelased? Eiei, kütjad on meil mehed ja Annelme iga. Ei mullast sul ole Ena suurt lugu, kui kõndima õpid, parketi, tänuna olev laadal ja loomise lugu ja kõrvadest kustub sul põldudel. Üks mõte teisele mõttele ainet veelgi väiksemad, jääd kõrveredav eetrist vaidlema võtnud naine või külmakapis tooni ahe. Mis siin veel on? Sadam, mis praegu lume all vabariigi õpetajate suvelaager ja kaugele paistab juba ehitatav kolhoosidevaheline sanatoorium. Ja veel on Värska kultuurimaja, mis küll praegu remondis aga ega veel sellepärast Värska naistel laul laulmata ja seltsielu elamata jää. Kuidas temale selgeks teeksite? Teie kodukant on maailma? Varivärk suhtes võib seda väita kindlasti looduse pärast sest see on niivõrd haruldane, et kui siin isegi miski muu kinni hoiaks, siis kahtlemata Värska loodus ja ma ootan eriti kevadel, suvel, sügisel talvel kõige ühtlaselt valge. Minu arvates on ikka siin inimesed ka selliseid hästi südamlikud ja, ja lihtsat ja nendega nagu suhtlemine hoopis kergem kontakti leiab palju kiiremini ja ja tema ise ka tunnetab sind kohe sõbramäe, selliseid lehedasemale, et ei ole sellist kaugus on kohe kadunud. Ja siiski siin hoitakse ikkagi nendes vanades paljudes vanades traditsioonides kamisse. Ja tundub, et siinsed lapsed armastavad siiski oma oma kodu nii või teisiti, ükskõik kus nad elavad. Tavaliselt tullakse ikkagi pühade ajal ja kohani paljukesi hulgakesi ja tervete põlvkondade kaupa kokku kohe. Värska perspektiivid, mis väga suurepärased tunduvad olevat üheks eelduseks muidugi loodus ja loodusvarad, mineraalvesi ja ravimuda ja ilmast. Juba laiemale üldsusele on teada Värska väljaehitamise perspektiivplaan. Mida see kõik ette näeb, peaks olema õige, suurepärane ja väga paljud inimesed, kes on siis mujale elama, asuvad linnadesse ei, Kohtla-Järvele, Tallinnasse, Tartusse, need pöörduvad tagasi siia elama. Asutavad nagu uuesti oma eluasemesiia. Teatud ajal inimene läheb oma kodukandist välja, oma koduväravast, astub välja laia ilma. Ja mõne aja pärast tuleb jälle läbi selle värava tagasi koju. Minu meelest see on üsna tavaline ja, ja igavene kohe olnud. Teen inimene ilma paremat otsima. Nagu tahetakse korraks eemale ära kodust ja võib-olla kaugelt tuntakse rohkem seda kodu, ilu ja, ja headust ja armastust, mida koos olles ei osata korrapealt mõista. Tegelikult on ikka muutunud ka kui võrreldes selle ajaga, mis ennem oli njuutonit, ta ta kõigiti muutunud elab, elatakse samal järjel, kus mujalgi vilet viimane põld on samasugust sati hakkama mujal viljakad pinnased, need et töö tulemusena Nika värskani üles töötatud titt, siin on inimesel sama hea elada kui mujalgi. Nii et me ei saa sugugi kurta, et me oleksime halvemates tingimustes, meil on niisama keskküttega korterit ja mugavat vannitoad kõigele muule lisaks, nii et, et me elame täitsa kaasaegsetes tingimustes, ikka värskan rikkamaks läinud paremaks on meil ikka tulevik. Päris ilus. Lapsed on läinud, see leib ja ta Täna näiteks kuulsime ju kohtunud oma laulu, kuidas need lood sündisid, lugu sünnib niimoodi, et näiteks luuletust ja väga paljude tekstide taga on muusika ja näiteks eriti Ernst Enno ja võib-olla Viivi Luige tunnelial on jälle kaasaegne sihuke vaim taga, tekstid kui meloodiaid vajavad nad väga vähe, sest see keel luulekeel on niivõrd helisev ise, et see muusika nagu ta ei peagi väga meloodiline olema, ta võib olla väga napp isegi sest see kõik tekst ütleb isegi väga palju ära. Ja see nagu hakkab kummitama mingi väike sihuke meloodia, tõmbad sinna kitarri ühte tuuri juurde, teist ka ja, ja tulevad juba seal väikesed teised helid juurde ja nii sünnibki noored inimesed, missugust muusikat, töölise armastate rohkem, kas niisugust arhailist või tänavapopi rokitaks. Eesti rokkansamblites on kuidagi väga vähe kuulda selliseid häid ansambleid. Nii võiks nagu rohkem tutvustada, aga noh, meie siin armastame ikka klassikalist muusikat ka kuulata ja ise ka musitseerin. Aga muidugi biitlid meeldivad. Üldiselt ega ei saagi öelda just nii mingit kindlat piiri tõmmata muusikas, et vot see mulle meeldib ja see meeldib, tavalisemad meeleolust ja pidama tavalist, siis kuulata. Ma ütlen, väsinud olen siis Uudeks küll ei kuulaks midagi Gioosse see tõstab veel niisuguseks, noh ütleme õieti, ta laulab väsimust. Pane härjale ta kuidagi, noh, väga nagu kurb ikka, väga kurb on kuidagi tassi väsinud ikkagi ja kuulad seal mõnda vaikset Mozarti klavessiini nii või lauto asja hoopis, meil oli midagi muud, aga vahepeal on jälle niisugune meeleolud. Kuulad healsaanid neid. Siis, kui teie alustasite, millega üks lugu, mis palas oli, see oli son baasi repertuaarist üks meloodia, mis meile väga hakkas meeldima selle Ohio kallastel ja sõnategi kunagi kunagi õpilane, jahindrik raudselt. Kas siis nii see laul sündiski? Siit on välja kasvanud siis heliloojad ja luuletajad ja mängikeseksam tööstrjust laulsid, tõestaks mulle väga ilusasti tulise kuivaid. Kuinid. Istungitel. See oligi kunagine ääremaa vaevanurk, setomaa nagu ütleb Värska kandi luuletaja Paul Haavaoks Tänaste setu naiste mõtetes ja lauludes. Nad hoiavad aus südames oli endises head ja seda, mida täna teevad, aga mõtlevad avaralt, mõtlevad homsele kodule. Palju õnne teile, teie päeva homse naistepäeva puhul.