Kas aasta 1992 oli sulle hea halb või keskmine aasta Nad on ikka hea aasta, oli, sellepärast et ikka eesti koondisega käisime olümpiamängudel juba, see pani kõik selle hooaja plussid ja miinused kirja, sest selge on see, et me seal käisime seal minu jaoks, ma arvan, kõik Eesti sportlased, kes, kes teinud Eesti eest olümpial või kes ei ole seal saanud käia just Eesti lipu all nende jaoks on see kõige tähtis isegi need arvamused on, mis on seotud Eesti olümpialastega ja ja Eesti tippsportlastega, kes käisid olümpiamängudel ja ja mida nad tahavad ja mida ei taha või tahavad paljuneda või tahavad vähenenud ja kõik see jutt, mis nende ümber keerleb ja kõik need inimesed kes seda räägivad, endised sportlased, endised olümpial käia mitte sportides, näitab seda, et kõikjal elavad seda väga üle. Ja kõigile sportlastele, kes ei ole saanud eestilised võistlused olümpiamängudel on mingil määral asendatud, on neist võib aru saada. Ja ma olen väga õnnelik, et ma jõudsin vastu pidanud sellel momendil mida see sinu jaoks sisemiselt nagu tähendas, kui sa võrdlesid seda enesetunnet, kui sa esinesid olümpiamängudel puna särgina ja nüüd, kui sa esinesid olümpiamängudel sinimustvalge sümboolikaga no minu jaoks võib-olla vaatasin kaks väikest kahju selles mõttes, et et ma ei ole nii kõva, et kui ma kunagi olin, oleks võinud hästi, aga tõesti pretendeerida kuuldavale või kindlale medali aga teisest küljest esindada Eestimaad ja liiga suure ütelda niimoodi, et tundsin mingit uhkust, aga aga siiski. Kes vaatab televiisorist võimule? Hästi südamesse niisuguseid asju? Ma tean inimesi, kes vaatasid, mängija nutsid ja kes vaatasid pealt tribüüni pealt. Ristilipp, näiteks eerika võidu ajal tõusis lipumasti. Aga kujutage pilti, missugused emotsioonid võivad olla sportlased, kes Ramadis esindad? Muidugi. Järjekordselt tulevad jood ainult plussid ja miinused, vastutustunne on absoluutselt võrreldamatu, teistega tähendab see mõtteviis, võib-olla oli isegi teistmoodi, siin sa mõtlesid, et mida rohkem saavutad, seda parem sealt võtma võistlesime ikka, et mitte kaotada. Sellepärast et kui mina oleks osa heitis jäänud medalist ilma Moskvas või soolise, siis nähtavasti oleks ma jäänud ilma, mitte mingist autost või majast oleksin spordist ilma lihtsalt noh, mind oleks nagu pandud mingi musta nimekirja, kes on perspektiivitu ja kes suurvõistlustel ei oska esineda ja nii edasi, nii edasi, et oleks kaotanud võib-olla seda oma suure unistuse ja selle maaelutöö. Et võrrelda näiteks materiaalseid asju sellega, millega me tegelema, see on võimatu. No sa oled aastaid Eesti elu vaadanud omamoodi kõrvalt. Ütle, mis sa sellest Eestimaast Eesti elust Eesti spordist Eesti kergejõustikust üldse arvad praegusel hetkel, detsembris 1909 kaks. Aga niimoodi, et, et kõiki vaatame reaalselt spiriaalset, vaatame, kui palju on Eestis elanikkonda ja kui palju on Eestis sportlasi võrrelduna nende endise nõukogude Liiduga või siis Ameerika Ühendriikidega. Ja võrreldes sellega muidugi on Eesti sport väga hea, sest kaheksa inimest, kes on täitnud olümpia väga kõrgena, nii. Ja nüüd vaadata maailma edetabelit, siiski 50 hulgas on seitse inimest, kui ma ei eksi maailma 50 parema tulemuse hulgas. Ja vaadata võistlusi siiski kalenderplaan Eestis on hästi palju kergejõustikuvõistluse teine küsimus, see, et võib-olla nad ei ole kõik kõrgel tasemel olla, sest meil on üks Jaak Uudmäe näiteks oodata sinna kõrvale teavimisel olümpia tuleb uus poiss, on võimatu. Ma tahan seda kõike rääkida selleks, et et see, mis on, ma arvan, et see on täitsa paljude, mis meil siiski on, see, mis ma olen saavutanud seda kuidagi ära, ei kaotaks. Et me. Ma ei tea, võib-olla isegi kõik spordihoid ikka täitsa võib-olla ema ellusega suhtuksid sportlastest, sest neid on nii, et vähe siiski jäänud. Ma ei ole nii rikkad, et me võime nendega laristada, sest sest kunagi oli see mõtteviisteistmoodi, ta võis olla kas 250 miljonit inimest oli selja taga ja üks läks, teine tuli suhtumine sportlastesse. Võib-olla mingil määral nagu robotitest, et üle 600 läheb uus, aga aga keegi ei teadnud, kus need õnnetud sportlased, kes koondisse ei saanud ja kes oli rannad üle treenitud või invaliidiks saanud, kes neist saidi sellepärast, et noh, kõikkonnas ära soodaauku. Aga seda ei tohi ära unustada ka, et need sportlased ütleme, kes on praegu kõrvale visatud või või ootavad seda keroviskamist, nende probleemid võivad Eestis hästi ruttu esilehest. Niuksed kergejõustiklased, kes praegu teevad, ütleme, valeta, noole, Bucrew. Ma arvan, et iga teine Eesti inimene mingisugust nime. Ja kui hakatakse kuskil lehtedes järjekordselt rääkima, et alles eile oli ütleme, sektori täna joob viina kuskil kõrtsis. Ma arvan, et see mingil määral käib juba hinge pihta või siis ma arvan, südametunnistusele Ants sportlasena. Aga ka kõigile nendele inimestele, kes peaksid ja võib-olla tahaksid neid sportlasi toetada. Kergejõustikupärast, ma olen Jüri veidi mures, ma arvan, et kõik peaksid aru saama või endale selgeks rääkima või kes ei taha isegi endale selgeks rääkida, ta kuidagi sunniks omale pähe, sest Eesti spordijalad on kergejõustik korvpall ja kas sa tahad või ei taha või siis pead end sundima siiski arusaam, et kergejõustiku arendamisesse on Eesti spordi ära siiski ja mitte ainult selle seoses sellega, et ütleme, et eestlase häid tulemusi seal saavutanud, aga seoses sellega, et kergejõustik, ma arvan, seostub kogu eestlase iseloomuga siis kergejõustik on peamiselt kõik individuaal kalaalad. Mingil määral on kõik nokitsemise alad, eesti inimene on niisugune, temaga eriti karjuma ei lähe midagi kambas tegema, tähendab, nokkisin nokitseda. Kergejõustik on niisugune ja mis vajab hästi pikaajalist treeningut, hästi pikaajalist seal niisama välja ei tule, aasta-kahega tähendab, on vaja seda jonni, seda eestlase jonni, seda saarlase jonni kergejõustikus peab suhtuma nagu eestlase rahvusspordialasse ja samamoodi suhteline probleemidesse, sest saan aru, et kellegi arvelt ei tohi ka kergejõustik midagi saada. Aga et tal oleks mingit soodustuseks, seda ma arvan küll, sest teda ei saaksid näiteks võrrelda. Jalgpalliga, kuigi ma jalgpalli õudselt meeldib aga, aga see algusmoment on siiski niivõrd erinev, sest Eesti kergejõustikule tohutu ajalugu ja Eesti kergejõustikule on praegu inimesi, kes võistlevad kes on maailma 10 20 30 edetabelis. Jalgpallil on see kõik ees, ma loodan. Aga ma lihtsalt räägin selles mõttes selles mõttes, et et ma tahaksin midagi jällegist ära võtta, sest need ajad on juba möödas, aga ma tahaksin seda, et et, et igaüks näiteks oma ala reaalsete tiga alajaks oma koha peal, et, et ei oleks kergejõustiku tagaplaanil asetamist. Miks ma nägin niisugust karmi juttu mingil määral võrdlema paljude asjadega, sest praegu on kergejõustikus niisugune olukord, et nüüd talvel tuleb Eestis tavaliselt lumi maha, kui ei tule, siis on hästi külm ilm ilma lumeta. Ja ütleme, kui ma suusatavad otsivad lund, siis kergejõustikud otsivad päikest ja mina leidsin selle päiksepaistelise Gibraltari kalda, aga aga kas need kõik Eesti sportlased on selleks suutelised ja kas need on nii palju võimalusi, tähendab neile peab siin mingit mingit element, ideaalsed tingimused. Organiseerima, aga praegusel momendil ainult see õnnetu spordigümnaasiumi kilehall, mis on kokku lapitud ja inimestele, kes seal spordigümnaasiumis töötavad, suur aitäh ütlema, ainult sinna oma juurde sinna punti võtta, lasest nad faktiliselt kergejõustikufännid on, kes seal töötavad, seda kohta näiteks praegu on suured probleemid sele kalliga Misson olümpiapurjespordikeskuses, kergejõustik küll ja ja spordikomiteel ja paljudel muudel organisatsioonidel, kes selle spordi ümber kõik on, neil ei ole nii palju raha, et leida võimalus maksta see hall kinni. Aga, aga Ma arvan, et alternatiive on alati võimalik leida. Isegi ütleme, mingi jõulunäituse või, või, või autode müük, ütleme seal saalis, siis võiks alati mingi protsendi sellest sport, et kõik saaksid oma võimalustele vastavalt treenida. Siis võiks, mõtlen näiteks sportlastele. Aga seal, kus on? Ma ei mõtle alati sooja all mingit Californet või Hispaaniat või Küprose saad või võtame näiteks isegi, võiks leiutame, ühesõnaga mitu maneeži siiski tähendab, paljude asjadega on võimalik siiski organiseerida ja kokku leppida ja mis puutub kogu Eesti sportima võib-olla liiga palju, räägin sellest spordist, aga siiski oleks vaja minu mõtte järgi niisugust inimest, kes seoks, kes oleks sõltumatu. Praegusel momendil on spordikomitee esimees ja keskalai rüüsimise, tähendab inimesed, kes on huvitatud organisatsioonist, mitte spordist, võib olla paralleelselt ka spordist, aga nagu organisatsioonist endast. Aga oleks vaja inimest, võib-olla isegi mingi mingit presidendi nõuniku, nagu ütleme, Ameerika Ühendriikides on šansleriger. Meil ei ole Soas neegrite aga niisugust inimest, kes oleks nagu sõltumatult, kes paneks mingeid ideid välja. Sest praegusel momendil on kõik nõuavad raha, näiteks kergejõustik ja ja ujumine, rahapuudus, aga tegelikult riik vaene tegelikult oleks vaeva läbi suruda siiski see otsus, et, et nad sponsorluse rahad, mis lähevad kultuuri ja spordineed, olid maksuvahepeal seoses sellega, kui palju probleemid lahenevad. Ma tahan Jüri küsida ühte asja sinu käest, kas tulevikus sina ei võiks olla selline mees, sellepärast et sina vaatad sporti pisut laiemalt ja saadad ka sõltumatu, kas see võib kõne alla tulla, kui sa ütleme tippsportlasena enam ei jätka? Teoreetiliselt muidugi võib tulla Te saate aru, asi on selles, et et. Tähendab, kas sellest on keegi huvitatud? Sest praeguses olukorras on niimoodi, et valitsusel ja võib-olla riigi reali pole aega tegeleda spordiküsimustega ühelt poolt. Nii et kogu see spordiorganisatsioon on ka mingil määral olelusvõitlusel ja kõik mõtlevad mingil määral homse päeva peale või tänase päeva peale isegi lähemalt, aga perspektiivis mõtled? Nonii sõltumatu? Arvan, et Eestis ei ole ühtegi inimest, kes on täitsa sõltumatu, midagi teha ikkagi tuleb, sellepärast et noh, see kuulus rahvatarkused, uppuja päästmine on uppuja enda asi, lõppkokkuvõttes peab tegutsema, sest ega ega keegi midagi sinise äärega alustassi vett ei too, on ju nii? Nojah, aga siiski elundid ütleb, et, et meil on ikka niisugune harjumused ka vägagi olukorrad on, pole midagi süüa, ühtegi sportlaste ja kui korterid kütmata, täitsa siis mingeid radikaalseid ja mõtted tulevad pähe, aga ennem küll ei tule. Ja ma arvan, et selle aja peab ära ootama ikka ühtegi sportlast, jää siis Rostama, sa lähed nüüd Jüri päris pikaks ajaks Eestist ära. Pooleks aastaks, tsirka selle esimese korraga. Tahad sa nüüd detsembris, 1992 Eesti rahvale veel midagi öelda? Mingisuguse tähendamissõna? See oli niisugune piirame sellele naaske kohe niimoodi vastata, sest Ma arvan, et see eesti rahvas on nende Ast võib-olla isegi sadadega nii palju. Andsid teada saanud. Et ennem peab ikka päev läbi aega mõtlema, et et kõik aru saaksid sellest, mida ma tahaksin soovida. Et ma ei julge kogu Eesti rahva poole, nii pöördudeginaatiame eesti sportlaste poole aga Eesti sportlaste poole ja nende puhul on mingil pöörduda Eesti sportlastele, ma sooviksin et need rasked ajad ootan läbi, saaksid, et igalühel jääks südamesse. Et sport on number üks, sportlikud tulemused on number üks. Ja vanadel jutumärkides headel aegadel aegadel on meil ka mitte midagi samale kätte antud kõikide kätte võitlema. Ja ma arvan, et paljud mõtlevad nende tammede nina rääkida, et ise läheb Hispaaniasse. Aga seal, Hispaania, ma isegi võitlesin kätte. Samamoodi nagu mu käte võitlesin, need korallisaared, kus ma olin ja kus ma olin seal Kiievis ja igal pool mujal andnud ja et midagi saada, peab midagi andma. Selge on see, kõige tähtsam on see, et ikka trenni tehakse, vaatamata sellele, et et on raskusi finantsilise ja kohtadega. Aga et igaüks leiaks jõuda, lõige see treenimise aeg. Sellepärast, et see moment, kui sind hakatakse tahtma Soomes või Hispaaniasse, kus neid võimalusi tuleb juurde, selle momendi läheb ikkagi kätte võitlema ise. Ja võib-olla siis ka mingid tulemused on näidatud siis on ka neid võimalusi palju rohkem. Ja ma siiski loodan, et Eestis näeb see asi ka ikka paremuse poole sest mina küll ei näe, et oleks nii kardinaalselt halvemaks läinud. Lihtsalt võib-olla probleemid on rohkem selles, et et see mõttelaad ja inimestevahelised suhted, need on vaja lihtsalt teise tahu peale ihata. Eks see kõik ragiseb kuseda, jõutakse.