Tere Teile keele saatest, minu nimi on Piret Kriivan ja sellel kellaajal siis pühapäeval pärast kella kolmeseid uudiseid algab tänasest päevast alates. Keelesaade keelesaade räägib uuel hooajal ikka keelemaailmast, milles me igaüks elame. Mis on praegu nii selge ja tuttav ja omane, aga samal ajal ka põnev ja teinekord kummastabki ja iga kord päris täpselt kõike ei mõistagi, kuigi on meie oma keel. Keelesaade räägib eesti keelest ja teistest keeltest tema ümber eesti keelest ajas ja ruumis. Jututeema on eesti keel ühiskonnas, mida vajab ühiskond, missugust keelt meie vajame ja vastupidi, mida vajab keel ühiskonnalt. Teaduste Akadeemia saalis oli koos viies keelefoorum. Seekord arutati seda, kuidas on jõustunud Eesti keele arendamise strateegia 2004 kuni 2010 ja missugused sihid on seatud seitsmeteistkümnendaks aastaks. Eesti keelele on väga kasulik, kui temaga tegelevad ka teiste alade inimesed, kui ainult keeleinimesed. Ja üks selliseid on. Akadeemik Urmas Varblane. Tänasel keelefoorumil jäi kõlama kaks mõtet. Sõnavõttudest eesti keele tuleviku jaoks on oluline Eesti keele tulevik teaduskeelena ja eesti keel infotehnoloogias ja keelejuttu ajama hoopis majandusteadlasega Urmas Varblane. Mis on teid sundinud keele vastu üldse eesti keele vastu huvi tundma? No eesti keele vastu huvi tundmine on, on tegelikult sellest tulnud, et kui me alustasime 90.-te alguses erinevate uute majandusteaduse valdkondade kuidas öelda avastamist Eestis, sest nad olid varem täiesti tundmatud või keelatud isegi siis meil oli väga vaja eesti keelega tegeleda, sest kogu terminoloogia tuli välja mõelda, kogu see oskussõnavara puudus või suures osas puudus ja siis me pidimegi tegelema eesti keelega peaaegu sama palju kui, kui inglisekeelsete mõistetega. Aga mäletate ka, missugused olid esimesed sõnad, mis te välja mõtlesite? Mul on üks sõna, mille üle ma olen siiamaani uhke, see on tollipoliitika, kus me rääkisime väliskaubanduspoliitikast ja seal on inglisekeelne sõna on infan, hindastri protection ja siis ma mõtlesin, kuidas see küll võiks eesti keeles olla ja siis ma mõtlesin, et tärkava tööstusharu kaitse tärkav tööstusharu on isegi minu arvates parem kui see infantiinlastri. Ja niisuguseid sõnu on võimalik mõelda ja ma siin täna tõin esinemises välja ka sellised väga kuulsad sõnad, kus, kus meie sõna tarkvaras inglisekeelse software asemel on minu arvates ikka väga hea sõna. Miks peab tegema teadust ka eesti keeles ja kui kaugele peab see eestikeelne teadus ulatuma? Eesti keeles teaduse tegemisel on kindlasti terve rida põhjendusi, miks seda on vaja teha ja noh, see hakkab siis pihta, tegelikult algab sellest, et teadusel on väga erinevad tasandid ja väikeses riigis eriti on teadlastel väga mitmeplaaniline roll ja kõigepealt on siis üks maailma tippteadus, millest kõik saavad aru ja mille artiklid ilmuvad juhtivates maailma ajakirjades. Ja meil on Eestis ka küllalt teadlasi, kes kuuluvad sinna tõepoolest tippteadusse. Ja oleks küllaltki ebarealistlik arvata, et sellistes tippteaduse tasemel ajakirjades keegi kunagi eestikeelset artiklit vastu võtab. Järelikult on valik selge, seda tulebki teha inglise keeles. Küll on aga teadlastel täiesti oluline roll, see on see rolle teadus Eestis peab olema selles funktsioonis, et ta võtab, loeb maailmateadust mõtleb selle läbi ja räägib Eesti ühiskonnale, see tähendab nii ministeeriumitele, ettevõtetele, inimestele lihtsalt ühiskonnas, sellest, mida nad teada said. Ja roll, see teaduse populariseerimise roll on hästi-hästi tähtis. Eriti kui me räägime sellisest toredast mõistest, nagu et Eestil peaks tulevikus olema teadmuspõhine Eesti siis teadmuspõhine Eesti ei ole võimalik, kui, kui teadus ei täida seda eestikeelset. Tõlkija roll. Missugustes teadusharudes meil on kõige suuremad puudujäägid. No ma võin öelda ka teistmoodi, et missugused harud on sellised, kus teadlased on selle maailma tipule väga lähedal ja kus tänu sellele, neil ei ole olnud aega ja tähelepanu sellele tõlkija rollile nii palju pöörata. Ja, ja siin on kindlasti terve rida loodusteadusi, kus, kus kogu see tegevus praegu on siiski väga, väga pühendunult sellesse artiklite kirjutamises tippajakirjadesse ja kus näiteks ei ole võetud aega, et eestikeelseid õpikuid selles valdkonnas üldse teha. Ja see muidugi tekitab probleeme juba õpetamisel ülikoolis. Ja ma arvan, et siin on ikkagi paratamatult vaja mõnel nendest teadlastest aega natukene maha võtta, eriti kasutades ka meie riigiõpikute programmi vahendeid ja teha need õpikud valmis. Sest meie kultuuri jaoks on see ikkagi nagu teatud Instapostid, mis kogu aeg kaitsevad meid sellest, et kuidagi tagasi pöörduks see areng ja et me ei oleks maailma selliste uute arengute jaoks valmis. Kas see on rohkem nagu teadlase südametunnistuse asi ja tegelikult, kui teadlane jõuab nii kõrgele tippu, et teda juba maailmas jälgitakse, kas tal siis ikkagi on aega sellega üldse tegeleda? Jah, ei, see on õigustatud küsimus ja kindlasti on nii, et, et mõned, kes on täiesti lähedal, sinna tipule, ei pruugigi seda iialgi teha. Aga, aga kindlasti peaks olema ka nendes meeskondades neid inimesi, kes siis võtaksid endale selle teise rolli ja, ja ma arvan siiski, et on ka nende tippteadlaste hulgas küllalt neid, kes on võimelised täiesti ilusti selgelt lihtsalt ära ütlema, mis on nende ruum ja, ja ma arvan, et isegi veel niimoodi, et see, kes oskab väga selgelt ära seletada, on tegelikult probleemi olemusest ka korralikult aru saanud. Aga heakene küll, kui minule seletatakse mingit bioküberneetiliste asja, ma ei ole kindel, kas ma isegi eestikeelsete sõnadega nendest aru saaksid, nendest probleemidest ja nähtustest jah. See küsimus viib hoopis teise teema juurde, et kellele on vaja Eesti teadust. Ja tõepoolest, siin võib tekkida selliseid valdkondi, kus Eestis vastavat ettevõtlust ei ole ja väga julmalt öeldes ka kunagi ei tule. Ja sellisel juhul muidugi on nende teadlaste võimalikud partnerid hoopis näiteks multinatsionaalsed firmad, suured firmad väljastpoolt Eestit ja nendele tuleb rääkida hoopis sellest oma avastusest, leiutisest ja proovida leida mingeid partnerluse. Nii et on, on kindlasti ka selliseid valdkondi, kus see Eesti poolne külg on vajalik, et järgnevat põlvkonda ette valmistada ja nendel on ikka, see tähendab, et õpetamises auditooriumis ei kujuta ma ette, et seal esineks õppejõud, kelle viiest sõnast neli on lihtsalt inglise keeles. Siis võib juba parem pidada seda loengut inglise Kuidas need teadmised, mida meie praegu õpime tundma, need võivad meie järeltulijate jaoks iseenesestmõistetavad asjad olla juba? Ja noh, kindlasti ja see progress ju on olnud tohutu ja kui me praegu vaatame, mis toimub, see, see tohutu sotsiaalmeedia areng, mida me näeme siis ju teeb uued teadmised kättesaadavaks väga laia pinnaliselt ja see tähendab, et selline areng ühiskonnas võib laial pinnal olla palju kiirem kui varem ja, ja, ja selles plaanis muidugi on ka see eesti keeles areng ilmselt teatud valdkondades ette näha väga kiire, et meil peab olema suutlikkus toota uusi sõnu, mis praegu maailmas juurde tulevad. Heakene küll, et ainult tipp väga tipp tipp tippteadlastele on lubatud inglise keeles või mingis teises keeles teades teha aga tudengid, nemad peavad ikkagi seda tegema ju eesti keeles. No meie majandusteaduskonnas on küll selline kokkulepe, et bakalaureuse tasemel kirjutatakse uurimistöid eesti keeles, magistritasemel on nii, et kui on näiteks kaasjuhendaja välismaalt, siis ta võib teha seda ka inglise keeles. Samal ajal doktoritööd kirjutatakse meie teaduskonnas peaaegu eranditult inglise keeles, mõni üksik, mis on, mis on eesti keeles ja, ja siin me jõuame selle väga minu arvates tähtsa punkti juurde, et et see keelenõue ja töö kvaliteet, et nende vahel peab olema teatud seos ja väikeses riigis nagu Eesti ei ole majanduses võimalik leida tipptasemel oponente doktoritöödele, kes suudaksid anda tõesti väärika hinnang nagu tööväärtuste kohta. Ja järelikult tulebki töö teha inglise keeles, et oleks võimalik seda hinnata, võrrelda teiste töödega, et me ei saaks kvaliteedis kuidagi lati alt läbi pugeda. Teistpidi jälle kõikide doktoritööde juures on nõutud päris pikk, kuskil 25 lehekülge, eestikeelne põhjalik kokkuvõte lõpu. Ja 25 leheküljega näevad meie doktorandid päris kõvasti vaeva, sest see ongi juba keeleloome, millega nad seal tegelevad, sest seal eespool on, on neil sõnavara juba selge ja kõik toimib. Aga nüüd on vaja mõelda, kuidas ära öelda, teist eesti keeles nendele luge. Kas on tulnud ka palju uusi oskussõnu? Ma arvan, et see on selline pidev protsess, et praegu ei ole enam niimoodi, nagu 90.-te alguses, siis oli plahvatuslik protsess, praegu ma arvan, et ta on juba rohkem järk-järguline ja tulevad siis olenevalt nüüd sellest, millised on uued teemad ka, millega meie teadlased tegelevad, et kui nad võtavad mingi teema, mis on senisest tegevusest erinev siis tekib ka vajadus mõelda jälle selles valdkonnas uusi sõnu välja. Ja, ja siis võib nagu see sõnaloomega olla kiirem. Aga kui, kui nad teevad seda teemat, mis nad on juba varem teinud ja sealgi lihtsalt lähevad järk-järgult edasi, siis ei ole vaja nii palju uusi sõnu jälle juurde mõelda. Eesti keel on ajaloos varemgi olnud ju sarnaste küsimuste ees, et eesti keel ja teadus kui ei oleks Tartu Ülikooli tehtud eestikeelsena, siis kus me praegu oleksime? Ja kahtlemata, ma arvan, et see ei ole mingisugune uudisjutt, mis ma räägin, see töö, mida Eesti vabariigi algusaastatel ikkagi tehti, kaitses meid pärast 50 aastat selle Nõukogude Liidu aegse surve vastu sest meil tekkis oma haritlaskond, tekkis oma sõnavara, tekkis oma kultuur, tuur, kuidas teadust teha ja, ja seda ei suudetudki ära lammutada. Ja, ja selles mõttes on, on ikkagi suur tänuvõlg meil nende ees, kes seal just eriti kahekümnendatel aastatel lõid eestikeelse terminoloogia ja Johann Voldemar Veski oli nendega alati koos, siis ju ilmus praktiliselt igal aastal kaks kolm oskussõnana raamatut alates seal mullateadustest, arsti teadvuseni, kõikvõimalikke valdkondi ja, ja nendes meeskondades oli siis oma valdkonna asjatundjad ja tavaliselt siis keeleinimesed, aga keeleinimesed oli enamasti üks ja sama mees, kes seal nendes meeskondades oli ja ma imestan, kus muud ikka oli, et neid töid tollal teha. Ja kui me vaatame ka lihtsalt loeme näiteks 30.-te aastate teise poole teadustekste eestikeelseid, siis need on juba väga head lugeda. Kui me loeme 20.-te alguses, ma siis tundub koomiline, sest need sõnad on meile nii imelikud, aga see, mis on 30.-te lõpus, ei midagi erilist ja see näitab, et siis toimus murrang ja see pani aluse kogu sellele järgnevale arengule. Te olete suhelnud väga-väga paljude teadlastega üle maailma, kuidas nemad suhtuvad näiteks väike rahvas ja tema püüdlusesse teha teadust oma eesti keeles. No see on väga erinev ja, ja masin ka oma, selles ettekandes meenutasin seda, kuidas me omal ajal Tartu Ülikoolis euroteaduskonda tegime ja selle homme siis hakkasime majandus- ja õigus ja ja seal avaliku halduse ja, ja poliite poliitikateaduste alal uuendusi sisse viima, siis meie lääne partnerid küll ei arvanud, et me peaks pingutama nii hirmsasti eestikeelse sõnavara loomisel ja oma õpikute kirjutamisel, ütlesid, et see on puhas ajaraiskamine, ärge nii küll tehke, et võtke inglisekeelseid raamatuid ja rahumeeli kasutage neid. Aga noh, meie arvasime, et kõigepealt teeme eestikeelsed õpikud ja siis võime kasutada ka inglisekeelseid nende kõrval. Ja nii me praegu olemegi teinud. Nii et majandusteaduskond, jah, eelmise 20 aasta jooksul on nüüd kokku juba suutnud kirjutada vist 104 õpikut ja see on poolteist meetrit riiulitel. Sõnaga, me ei peaks teisi kuulda võtma, kui meile tundub, et nende jutt päris õige ei ole. Ei, me kindlasti peame kuulda võtma, aga kriitiliselt läbi mõtlema ja otsuse tegema ikkagi pärast kaalutletult, sest sellest minu jutust ei tohi üldse nii aru saada, et kõik nõuanded on halvad. Kindlasti on väga häid nõuandeid, aga nemad tegid seda oma parima äranägemise järgi, aga nende lähteolukord oli hoopis teine. Nemad olid 200 aastat oma terminoloogiat arendanud. Neil oli see kõik olemas ja selles seisus tundus neile muidugi imelik, et mida meie pingutame. Aga meil ei olnud, meil oli viis 10. aastate sellist Karl Marxi majandusteooriat ja selle kõrval muu ei olnud lubatud ja meil oli kõik vaja nagu avastada, mis selle kõrval oli. Et selles mõttes tuleb neist nagu aru saada ja kui neist aru saada, siis saab ka nende soovitustesse kriitiliselt suhtuda. Kuidas teile tundub, kas on mingi võimalus kuidagi sundida või ütleme siis pehmelt suunata teadlasi tegelema ka natukene ka keeleküsimustega või on mingitel leebemad variandid-võimalused? No selle ma ütleks, et sundimine on jah, võib-olla karm, aga motivaatorite küsimus on, et kuidas seda stimuleerida ja tähtsustada ja see algab kõigepealt pihta sellisest pehmemast poolest, et lihtsalt ühiskonnas see tegevus peaks olema selgelt tunnustatud, et need inimesed, kes teevad häid eestikeelseid õppevahendeid, leiavad tunnustust, saavad ka toetust siis teine tasand on ju see, et me inimeste kohtadele valimisel kohtade väljakuulutamisel ütleme, et üks tingimus näiteks on ka see, et ta selles valdkonnas on eesti keeles õppevahend valmis kirjutanud või, või see on just valmimas ja sellega me annaksime signaali, et see on ta siis ja samuti meil praegu teaduspoliitikas ei tähtsustada neid töid, mis on eestikeelsete õppevahendid üldse väärikalt, et see tähtsustamine peaks olema suurem. Nad peaks olema, sest see töö, ühe õppevahendi korraliku õppevahendi originaal, lõppevahendi tegemine, see on vähemalt poole aastaga tihti terve aasta töö. Ja kui me nüüd ütleme, et see aasta tööd ei ole mitte midagi väärt mõõdikute mõttes ja raha, mis mõttes siis loomulikult iga pragmaatiline teadlane otsustab teisiti, ta parem jätab selle kirjutamata ja teeb neid asju, mille pealt tema teadusrühm saab oma teadusraha mille peale tema õppetool saab raha ja tema ülemus on siis rahul, et ta teeb õiget asja. Ja nii see käibki. Jõuame teise teema juurde eesti keel ja infotehnoloogia eesti keel arvutites. Näiteks arvutitarkvara eesti keel on üks väheseid keeli maailmas tegelikult kellel on olemas eestikeelne tarkvara. Jah, no selles ma pean nüüd ausalt tunnistama, et minu isiklik suhtumine on selline. Õppisin selle arvutiga kasutamist siis, kui eestikeelset tarkvara ei olnud üldse ja sellepärast olen mina ka kasutanud hoopis inglisekeelset, aga ma näen oma järeltuleva põlve pealt, et kui seda juba koolis varakult hakata õpetama, siis nad ja vaat selle täiesti iseenesestmõistetavusega üle ja mitte mingit probleemi ei ole, nii et see on tegelikult selline rakendamise küsimus ja, ja laiapõhjalise kasutamise küsimus üle üle koolide. Ja nüüd iseküsimus on nüüd selles, et kas see selline selline teema, et mismoodi tal seal ekraani peal käsud on, kas see on kõige tähtsam küsimus eesti oskussõnade varas, aga ma arvan, et palju nagu suurem teema on kogu see ütleme, sotsiaalmeedia sõnavara, ma mõtlen kõik need Youtube'is ja ja, ja kõik need Facebookid ja kogu see sõnavara, et kuidas ja mismoodi neid kutsuda. Et seal on teema, kus ilmselt mõned sõnad jäävadki inglise keelseks, sest need on ka hiinlastel inglise keeles, need on kõigil üle maailma ja seal võib tekkida mingisugune kiht sõnu, mida ei hakatagi mõtlema oma keeles välja. Aga keegi ei keela meil käituda nii nagu soomlased, ungarlased, kes on proovinud kõigile sõnadel oma vastet välja mõelda ja teevadki seda. Eestikeelse tarkvaraga mulle tundub, on siiski selline küsimus, et et see on väga lootusrikas, et teie, teie lapsed kasutavad eestikeelset, aga kas ta nii prestiižne on, et teised eesti lapsed ka kasutavad, see on iseküsimus. Jah, see on nüüd teema, mil, mis see vajab tegelikult korralikku uurimist, tähendab, mina ei ole seda uurinud ja kui palju protsenti kasutab ja, ja kuidas see sõltub sellest, kas ta on õppinud koolis seda või mitte, seda võiks uurida, see võiks olla täpselt üks mingi uurimistöö teema, näiteks mõni bakalaureuse või magistritöö võiks selle üles võtta, uurida ja meile täpselt vastata, kuidas, millised seosed sealt välja tulevad ja, ja isegi seda, et seal võiks ju teha ka veel selliste küsitluste noorte hulgas, et mida nad arvavad ja sellest tulevikust arvavad ja, ja nii et see, see vajabki võib-olla on seda kuskil uuritud, ei ole kahjuks nii palju seda lugenud. Aga võtame siis tehnoloogia arengu teistpidi, et see aeg, kui külmkapp minuga kodus rääkima hakkab, ei ole ka kuigi kaugele, mis keeles ta siis peaks ikkagi minuga rääkima? Ja see on hoopis ühesõnaga suurem teema ja, ja ma arvan, et see seedee, tema Se, arvutite tehismõistuse küsimus, see on, on väga oluline teema ja ma usun, et seal tulevad veel väga suured edusammud ja ja tõepoolest, see areneb, aga, aga siin ma jagu olen selles mõttes natukene, kuidas öelda konservatiiv, et ma arvan, et lõppkokku desarvutile, nende oskussõnade eestikeelseid vasteid mõtlevad ikkagi inimesed ise välja ja teadlaste roll ei kao kuhugi. Tegelikult on nii, et, et kui tulevad maailma uued sõnad inglise keeles, siis see samad tark arvuti võib meile küll pakkuda mingeid variante. Aga, aga need kasutajad ikkagi otsustavad, milline käiku läheb, milline käiku ei lähe ja seal, ma arvan, on ka nendele teadlastele siiski roll määrata või huvi vähemalt soovitada, et mis võiks parem olla, mis sellele mõistele annab parema sellise kuvandi ja seal on ka see oluline, et et teadlased võivad seal kasutada seda teadmist, et kui arvuti tõlgib inglise keelest eesti keelde aga see teadlane teab ka mõnes teises keeles seda kolmes, neljas keeles, siis ta võib sealt sünteesida midagi hoopis huvitavamat. Ja ega me ei tea ka, mis keeles mõnekümne aasta pärast või, või natukene rohkem aja pärast. Räägitakse. No ma siin rääkisin loengus, et ei ole sugugi kindel, et näiteks 50 aasta pärast maailmas kõik teadust tehakse inglise keeles võib-olla hoopis hiina keeles ja, ja siis on hoopis meil vaja hiina tõlkemasinaid, kes või mis peab olema siis selline masin mis on väga hea meloodiatundja, sest hiina keel on toon keel ja peab neid erinevaid tooni kõrgusi ära tundma. Nii et seal on väga musikaalsed masinad hakkavad meil siis olema, kui me hiina keelt hakkame tõlkima ja hiina keeles kuulama. Asi läheb kogu aeg põnevamaks, aga president Ilves ütles eesti keeles, strateegiatest ja arengukavadest rääkides alahindamata, et võib-olla me peaksime mõtlema missugusena, me tahame eesti keelt näha 50 aasta pärast. Missugusena teie tahaksite näha eesti keelt, ütleme 50 100 aasta pärast. Ma arvan, et, et see eesti keele praegune positsioon on õnneks piisavalt tugev just selles mõttes, et meil on olemas ikkagi see juriidiline tugi, et ta on ikkagi keel selline keel, mis on ka Euroopa liidus ametlikult tunnistatud Euroopa liidu üheks keeleks ja, ja see tähendab, et, et sellised noh, väga äkilised järsud allakäigud vast ei ähvarda, ma ei ole, ma olen nagu loomulik, küllalt optimistlik ja ja ma arvan, et kui me suudame seda, seda oskust varaloomet niimoodi teha, nagu me siin enne arutasime, siis me lihtsalt tasapisi kogu aeg läheme seda püramiidi pidi ikka järgi sellele tipule, kus kuskil ees on maailma kõige kõrgema teadvuse uued mõisted, sõnad, millega nad opereerida, erinevad ja siis sealt võib-olla natukene allpoolt tuleb vastav eestikeelne püramiid järgi ja, ja me ei tohi seda vahet vihkan liiga kaugele jätta, et katsume ikka sinna tipule lähemale jõuda. Aga õnneks läheb tippkogu aeg eest ära. Ja see dünaamika on nagunii ja, ja ega selle dünaamikaga, nii et noh, ma arvan, sõnana vara areng tõepoolest võib, võib kiireneda, aga siis me peame mõtlema selle peale, et Youtube on ju hea näide sellest, kuidas on tekkinud kollektiivne looming. Ja siis võib-olla niimoodi, et see sõnavara uue sõnana varaloomesse saame me nende sotsiaalmeedia kaudu kaasata palju rohkem inimesi kui praegu. Ja meil tuleb hoopis rohkem sisendeid, mitte niimoodi, et siin keeleinimesed ja võib-olla mõned eriala teadlased, vaid vaid noored, kellel on natukene sellist vaba aega ja mõtlevad, pakuvad mingeid ideid välja, on sellised kanalid, mis seda võimaldavad, et kiiresti niimoodi võrrelda, kuidagi midagi veel seal analüüsida, tagasisidet anda ja tekivad uued sõnad tehakse võib-olla näiteks üle võrguhääletusi erinevate sõnade sobivuse kohta ja ja niimoodi tehakse näiteks ühe kuuga otsus, et vot see sõna näete 100000 eestlast arvavad, et see ongi see õige sõna ja teisel sõnal on kulgenud 1000 kasutajat. Ja siis pärast näeb, kui need 30000 jäävad vanasõna juurde ja 100000 kasutavad uut, et kumb siis peale jääb, pärast? Sotsiaalmeedia tuleb ära kasutada. Jah, ei, see on ilmselge ja no ma siin ka rääkisin sellest, et meie ülikoolide teadlased ja õppejõud peaksid poolkohustuslikus korras tulevikus hakkama tegema oma valdkonna selliseid lühiloenguid eesti keeles ja panema nad üles Youtube et noored saaksid neid lugeda. Ja ma arvan, et see on eriti tähtis veel näiteks gümnaasiumitasemel ja, ja nendele noortele, kes veel ei käigi ülikoolis, nemad saavad siis oma huvide järgi hakata uurima, mis toimub maailmas. Missugune on see sõna või termin, mille te ise paneksite sinna arutamisele ja hääletamisele? On mul, seda ma, selle küsimuse ma jätan vastamata, mul niisugust äkilist sõna küll kohe pähe ei tule, sest ma arvan, et see peab olema mitte nii, et mul on nüüd kuskil valve sõnad, et kui tekib probleem, siis leiame lahendusega. Siis te panete ta siin siis suhteliselt dokuma üles. Selge, aitäh. Keelesaade. Akadeemik Urmas Varblane esitas majandusteadlasena nägemuse sellest, mida ja keda on eesti keelele vaja, et meie keel ka tulevikus teiste keelte hulgas võrdväärne keel oleks. Intervjuu salvestasime viiendal keelefoorumil Teaduste akadeemias sel neljapäeval järgmistes keelesaadetes räägime ka lähemalt keele tehnoloogilisest toest, nagu see on sõnastatud eesti keele arengukavas. Saate toimetaja on Piret Kriivan ja veel ärgitamiseks, et me keele üle ikka mõtleksime, siis hakkame kodulehel kommentaariumis tasapisi koguma küsimusi. Töid, mis tahaks teie arvates valgustamist, mille kohta tahate pärida ja umbes üks kord kuus ühes saates proovime analüüsida ja arutleda kuulajate keelekasutajate pakutud probleemidel. Nädalaga pärast samal ajal, pühapäeval kell 15, null viis ja neljapäeval südaööl kohtume keelesaates uuesti.