Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kuidas minna omas toas tuurile, millega tegelevad vennad? No sa võid tänapäeval ja kas Soomest peaks põgenema? Need on vaid mõned küsimused milledele, hakkame kohe vastuseid otsima. Christian smeets, lavastus Von Krahli teatris 12 garamaazovit ja soovitab muuhulgas olla põlev põõsas. Maimu Berg päevikut. Kivisildnik oma akvaariumi avarustest räägib humanismi ja jagab kuulajatega kõige trendikamad religioosseid vaateid. Riho Lauri Saar on hirmunud Soome vihakõnede peale. Head kuulamist ja tänases saates kõlavad lood äsja ilmunud plaadilt Toa tuur kaks. Sellel nädalal esitletakse plaadifirma õunaviks looti Toa tuur kaks siis esimene, et too tuur on juba aastate eest välja tulnud, need on number kaks. Selle esmase plaadi mõte on olnud vist arvatavasti see, et tutvustada uusi artiste ja kui vaadata selle plaadiga tuur kaks esinejate nimistut, siis arvatavasti see eesmärk peaaegu et Lauri Sommer, sina oled oma ansambli Kagoga seal ka esindatud ja sa oled ka aidanud valida neid artiste, et et kes need on, need, kes seal plaadi peal on. Mis plats üldse on? Sõitsid päris õieti, et see eesmärk on nagu inimesi tuua rahva ette, kes teevad kodus üksi muusikat ja eelmise plaadi pealt on näiteks mari kalkuni Ewamit, reikina on, on täiesti tuttavaks saanud inimestele oma muusikaga. Ja siin on üle poole on sellist uut või tegelikult isegi mitte uut, ma arvan, päris paljud neist on teinud muusikat ammugi, aga nad ei ole väga trüginud kuhugi. Ja see on suhteliselt erinev, et siin on, siin on nii nii selliseid traditsioonilisi kitarr, laul, esinejad kui instrumentaalmuusika tegijaid. Üks diskolugu on siin peal. Ütleme, see on selline punkdisko või selline ulakas pais nous kuidagi lihtsalt jälle nagu otsisime igalt poolt üles need tüübid, kes, kes tundusid, et nüüd teevad sellist ebakonventsionaalset ja ja siirast ja vaiksemapoolset muusikat. Aga lisaks on selle plaadi peal ka vanu ja juba tuntud muusikuid nagu näiteks pastakas ja sina ka on see mingisugune meelsus või, või mis see on, mis neid inimesi seal plaadi peal ühendab peale seda, et, et et see on nagu justkui tutvustav plaat. Ei no ma arvan, see on see, et inimene teeb muusikat üksi, see erineb väga palju sellest, kui keegi teab bändiga, et isegi noh, siin on Silver Sepp meil peal, kes on muidu Bombillases ja ja nagu hoopis teise näoga on inimene bändis, aga see need, kes on nii-öelda varem avaldanud muusikat, need on selles mõttes kogukond, et osaleda suhtumist, on selline, et et ühestki inimesest võib ka olla küll mingis situatsioonis See plaadi nimi, toatuur viitab tegelikult väga paljudele asjadele, et üks assotsiatsioon on kindlasti rubadur, mingisugune laulik ja siis on see tuur midagi torni peal, siis võetakse või ükskõik mille peal ja siis on tuba ja nagu sa mainisid, et see ongi nagu midagi hästi intiimset ja, ja kuidagi hästi-hästi lähedast, et mida sina, Lauri Sommer, selle minu jutu peale veel ütled. Tuur on, kui sa mõtled seda kitarri esse sisenduse, nõrga teiega. Ma toon on pigem käik või selline, et, et läbi nende magamistubade. Iseenesest, ega need, need tüübid on paljud nagu laadal ka esinenud, aga aga see, see kontekst on üldiselt natukene tagasihoidlik vaiksemalt, seda saab mängida lakas õhtul järve ääres lõkke ääres, tegelikult ükskõik kus, et see, see on selline lihtsasti esitatav muusika selle poolest enamasti. Aga kas üksi olemine või üksi tegemine, see on printsiip. Ta on selle plaadi reegel lihtsalt olnud, et ma ei, ma ei arva, et see peaks niimoodi alati olema, aga sealt tuleb alati midagi värsket, et on küll olnud seda, et Heaktuks sama ilus näide, et mees, kes on teinud laulud ja nüüd on tal abilised, kes oskavad sinna igasugu korruseid peale ehitada, et kui on head laulud, siis nagu nad seisavad püsti, nii üksi kui bändiga. Akvaarium 35, tere humanistid ja kõik muud progressiivsed vikerraadio kuulajad. Mina olen Kivisildnik ja ma õnnistan teid läbi raadioeetri jagades teiega kõige trendikamad, religioosseid rattaid. Grupp kodanikke kirjutas humanistliku luterluse manifesti või mis ta oligi, aga mõte oli õige ja peaaegu selge. Reformatsioon peab jätkuma. Kirik peab ajaga ühte jalga käima, täpselt nii. Meie kultuuri eripära On reformatsioon. See tähendab, et ajast ja arust ja hapuks läinud usku Apgreiditakse iga natukese aja tagant täpselt nii, nagu mõnda arvutiprogrammi või midagi sarnast. Lutreaal kõik toimis, toimus tehnoloogiline edenemine, mõeldi väljatrükipress. Ega Lutter polnud loll, ta rakendas uue tehnoloogia trükisõna usuvankrit vedama. Primitiivsemad tehnoloogiat kasutanud katoliku kirik pidi usu innovaatikutele loovutama õige mitmeid halvema kliimaga äärealasid. Paremad ja soojemad maad jäid siiski paavstile, aga see selleks. Mingil hetkel arenes tehnika edasi. Kasutusele võeti telegraaf, raadio, televisioon, videomakk, internet, mälupulk ja rüperaal. Aga usu innovaatikud takerdusid trükitud raamatusse jäidki sinna. Selles mõttes hea, et kui fanaatikute usu, innovaatikud oleksid ennast tehnika arenguga kursis hoidnud siis valitseks planeedil tõenäoliselt tuumatalv ja muud apokalüptilised mugavused. Samamoodi on juhtunud ka tihti iidsete tekstidega, meenutan näiteks ka piiblis on on üks äärmiselt seksuaalne tekst, see on, see on ülemlaul, mis tegelikult on, on sisuliselt vanaheebrea erootilise poeesia ainus säilinud näide. Ent sellest on siis kristlike dialoogide seletusest saanud uskliku hinge ja, ja jumala vahelise armastuse kujutis. Me kuulsime saatelõiku sakraalne seksuaalsus sarjast veel üks maailm. See on väga huvitav vikerraadio saatesari usuasjandusest. Antud saade aga räägib meile sellest, et kiviajal oli usk igasugust rämedalt seksivärki täis aga aegamööda jäi seksi vähemaks ning usu, esialgne mõte, ähmastus. Ning tänapäevaks on algne mõte täiesti kaduma läinud. Seega tuleb ainult tunnustada humanistidest usu innovaatikute tootlusi, pöörduda tagasi usu algse puhtuse algse sõnumi ja ütleme häbenemata välja ohjeldamatut orgiat juurde. Igasugust kaasaegset tehnikat on kõik köögid vabrikut täis. Kirikust otsitakse ikka midagi sügavamat, midagi inimlikumad, ürgsemat. Kui keegi tahaks kirikusse tuua keemialaborit, tolmuimejate koostamise konveierid või mingit nanotehnoloogilist kamara jura, oleksin ma kindlasti vastu. Aga kui seksualistid tahavad kirikus seksiga tegeleda, miks mitte, andku minna. Täiskasvanud inimesed ise teavad. Kõigepealt ilmselt tuleb öelda, et seksuaalsus on midagi äärmiselt loomuliku tihti seda religiooni puhul. Arvatakse, et see seisab religioonist usust täiesti lahus. Miski, mis siin inimmaailmas on, ei ole religioonist lahus, sellepärast et religioon on oma olemuselt ideoloogia, mis üritab seda maailma seletada. Seetõttu ei saa öelda, et üks või teine teema ei ole selles religioonis sees, nii ka siis seksuaalsusega. Oma teoloogiaõpingutest mäletan, et piiblis seisab. Osundan, tehke sugu ja teid saagu palju. Tsitaadi lõpp. Esimene Moosese raamat, esimene peatükk, 28. salm. Siin ei ole midagi vaielda, see on jumala sõna ja see sõna on usklikele seaduseks. Täiesti praktikume meil ei olnud ja teemal ei pööratud piisavalt tähelepanu. Aga kõrgemalt tulnud korraldused on täitmiseks. Moosese kirja kohta on lihtsameelselt tõlgendanud kui üleskutset sigimisele. Tehke ja palju. Aga tehke ja palju omab ka teist palju humanistliku mad tõlgendusvõimalust, tegelege grupiseksiga. On ju nii üks-kaks ja palju. Nii et head seksualistid, usu innovaatikud, tehke seda, aga olgu täid selle tegevuse juures rohkem kui kaks. Siis on kõik nii, nagu peab. Kirik ei peaks olema ühe raamatuga, raamatukogu reformatsioon peab jätkuma elu ning tehnoloogia areng ning mitmekesisus peavad ilmtingimata leidma tee kirikusse sest muidu ei otsi inimesed teed pühakotta. Seksualism kui populaarne vaba aja veetmise viis tuleb kirikusse inkorporeerida, enesestki mõista esimeses järjekorras. Kuid elusa inimloomuses on paljugi, mis on kunagi religioonis olnud aukohal, kui ta on religioossete literaate teadogmaatikute poolt kas keelustatud või taunitud. Toon siinkohal asjakohase näite Holmeegiasteegi religioossest praktikast. Mitte inimohvriga verelaskmisriitused nagu sadomasohhistlik, need kohe mõtlevad vaid hoopis jalgpall. Pühad, palliplatsid ja püha jalgpall kos pühade kihlvedudega, mis sageli lõppesid aastatepikkuse orjusega pühademänguvõlgade tasumiseks olid asteekide juures ülimalt populaarsed. Rahvatarkus ütleb, et jalgpall on parem kui seks ja seega on humanistlik nõuda kirikut eelkõige jalgpalli ja alles pärast seda mõningaid seksuaalteenuseid. Tehniliselt mingit probleemi ühendamaks. Populaarsed konfessioonid populaarsete profiklubidega Müncheni Bayerni liidame luteri kirikuga Manchester Unitedi, anglikaani kirikuga, Vatikani ühendame mõlemad kohalikud klubid. Sotsio kui Rooma jalgpalli ja seksiga innoveeritud kirik konkureerib jõuliselt mistahes muu meelelahutusega. Kindluse mõttes tuleks aga liturgias leida koht ka filmikunstile, popmuusikale ja arvutimängudele. Ning kui kõik see kõrgvaimsuse ühendada sotsiaalvõrgustikega, peaks 1000 aastane rahuriik valmis olema. Ajaloolane lei, milles sisu tõttu või president Kennedy mõrvata. USA ajaloolane, leib ja milles seetõttu võidi Breni keetne mõrvata. President saatis esimese kirja luure keskagentuurile vaid 10 päeva. Oma mõrva. President saad esimese kivi all, luure keskagentuur. Eile vaid. Oma mõrva president kirja talle näidatakse ülinalejate, tundmatute lendavate objektidega seotud dokument. See ei tapatöömahu tõttu. See. Ufo. Tõtt. Täna õhtul on Von Krahli teatris esietendus ja selle pealkirjaks on 12 garamaazovit. Lavastajaks Kristian Smets oma Soome meeskonnaga. Näitlejateks on uued noored Von Krahli näitlejad. Christian Smeed 12 garamaazovid viitab muidugi kohe Dostojevski-le ja siis number 12 Ilfi Leia Petrovile ja toolidele. Kas minu oletused on õiged või, või missugune on teie rakurssi? Vastaksin kohe Soome kuulsa poliitiku Paavo värulise sõnadega ei kinnita ega lükka ümber. Kui palju see on ikkagi Dostojevski interpretatsioon. Ja kui palju te lähtute konkreetselt sellest tekstist vennad grammasarid või on Dostojevski liitunud teie lavastusega hiljem? See on ülinelja voolen, ühteenen matkamäele, noorton taadiale kanssa ja kui Peeter elaga saekana küsiveta Ma olen olnud rohkem kui neli aastat koos nende noortega. Kui Peeter Jalakas omal ajal küsis, kui pall võttis selle kursuse enda juhendada. Ma võiksin olla üks nende õpetajatest. Ütlesin, et mõtlen hetke. Kui tuleb mõni hea idee, siis hea meelega lähen kaasa. Ja siis ma sain selle idee, et võiksin veeta neli aastat nendega koos mõtiskledes, proovides näitlemist, näitlejaametit ja teatritegemist, nii et inspiratsiooniallikaks oleks vennad kaasa, vaid. Küsimus on pigem selles, et mida me selles romaanis näeme, kuidas see meid inspireerib, milliseid nägemusi ja visioone teos meile eriti noortele tänapäeval pakub? 1200 lehekülge on niivõrd kõva pähkel noortele ja keskealisele mehelegi. Sellest ei saa niipea küllalt. See on täiesti ammendamatu allikas, leidmaks erinevaid asju, mis on seotud elu surma, armastuse ja jumalaga. Mingil juhul ei ole tegemist klassikalise tõlgendusega romaanist, kes sellist tahavad näha. Peaksid vaatama seda vene filmi, kus järgitakse jutustusega kulgu nii, nagu see on. Ja üks näitleja esitab ühte rulli. See ei ole meie puhul küsimus, vaid meie püüame pigem mõistusele, romaani elutunnetust, seda suurt voogu, mida see lugejas äratab. Ja nimi viitab sellele, et see on romaasovi laadne. Ehk see on metsik, näljane, janune, kirglik. Meil on garamosovid 12. Need Cramo sõid vennad kraažideks lemmikraamatuid ja minu meelest Dostojevski tegelased selles tekstis, nad on ühteaegu meeletu jõuga ja ehitavad midagi üles. Ja siis sellesamasuguse hooga ka lammutavad seda, et see on justkui mingi absoluudi janu. Christian Smets, miks tegelased sellised on, et mis neid käigus hoiab, mis need kütab? Kui teaksin sellele vastust, oleksin prohvet. Kuid võiksin mõelda niiviisi ja olen selle peale mõelnud, mis muidugi pole absoluutne tõde, et mingil moel seal romaanis on kaks suurt jõudu. Ühelt poolt Jonüümsus, teiselt poolt Tanatos, see on nagu elujanu elujõud põrkab vastu väga tumedat surma veetlust. Teiselt poolt, kui sellist kahte poolust taga ajada. Nende Talle langeb ja nende sees on suur needus. Ja samal ajal, kui see suur needus neid tabab. Jumala suur õnnistus kaitseb neid. Selles mõttes on see romaan kui suur võitlustanner võitlusväli ja selleks väljaks on lihtsalt inimese hing. Kogu romaan on inglite ja deemonite väike ballett. Christian Smets, Dostojevski oma romaani eessõnas räägib sellest, et miks ta on valinud oli osa oma peategelaseks, siis ta kirjutab, et lugeja võib ju küsida, et mispärast pean mina lugeja raiskama oma aega tema elu üksikasjadega tutvumiseks. Ja ma küsiks nüüd vaataja seisukohast teie käest sedasama küsimust, et, et mispärast pean mina vaata raiskama oma aega tema elu üksikasjadega tutvumiseks. Et inimestel on aega käsitlust tänapäev enam Pämberset see, et, et et mitte nii neli tundi oma Arv, kas ta ikka viimseni elamas ja imi iimlejategi Hinnutele oma ela majanduse ja oma Aikaansa ja vääristel eeste subjektiivsest nagu niigutena Dailane. Et Sonia, käsitamatendani Kuitseklite egoismi ja seeta ette, kui ma mul ei vasta mu sähka postipooles, tundes Navoni, kuhu tapu olemas, nii plokkuma, huvita. Inimeste ajakäsitlus on ikka täiesti perses. Et kuidas saab olla neli tundi nii väärtuslik aeg inimese elus. Inimene paneb oma ajale ja elule hinnasildi moonutades seda tänapäeval nii subjektiivselt, et tegemist on täiesti arusaamatu egoismi ja isekusega. Näiteks kui mulle poole tunni jooksul pole meilile vastatud, siis ma võin tagasi helistada ja röökida nagu jaksan. Vanasti oodati kirja nädalate kaupa ning see polnud mingi probleem. Samal ajal, kui neli tundi teatris on pikka aega ajaraiskamine siis kaks nädalat mingis Facebookis läheb, kui linnutiivul ja inimene on arvamusel, et ei ole hetkegi raisanud. Kuid pool tundi sõbraga veeta on nii raske ja see on täielik aja vägistamine. Järjest vähem on inimesed nõus suhtlema ja dialoogi astuma. Järjest rohkem tahavad nad üle ise otsustada ja kõige kohta midagi arvata. Aeg muutub täiesti subjektiivseks ning sellel pole mingit tähtsust. Kas küsimus on ka keskendumisvõimes, et nii pikki lavastasin nagu neli tundi Eesti teatris? Väga tihti enam ei kohta kõik, mis ongi poolest tunnist pikem, seda ongi juba liiga palju ja me ei suudagi rohkem võtta Kaiot mingit kümmet minutit vastu. Arvan, et selliseid inimesi ma teatrisse ei tahagi. Sellised inimesed võivad minna Hesburgerisse, seal saab odavamat teenust odavamalt. Selle lavastuse oluline osa on muusika, mis muusika seal. See on nende noorte enda tehtud muusika. Muusika on seinast seinani, hevi, ska ballaadid, klassikalist muusikat, erinevate žanrid sarnaselt romaanile, kus on kujutatud elu kogu oma kirevuses. Nii on ka muusikaga. Mida te ütlete nende Von Krahli, noorte näitlejate kohta, on nad head? Nad on usutavad ja tulge vaadake ise. Christian Sveits Teid on nimetatud skandaalseks. Isegi Von Krahli kodulehekülje peal öeldakse, et te olete skandaalne. No ja arvatavasti siis sellepärast, et kas siis see teatrilaad või need väljaütlemised on ootamatud ja seda konkreetset sootsiumit ärritavad, mis asjad need on, mis inimesi ärritavad, mille suhtes ei suudeta rahulikuks jääda? Ma vastan talle tavalata. On olemas taide, leiad. Vastan selliselt on olemas kunstnikke ja kunstnikke. Samamoodi on olemas ajakirjanikke ja ajakirjanike. Ja mis puutub skandaali, siis on olemas ajakirjanikke, kelle sissetulek sõltub sellest, kui palju nad lehti müüvad ja nad teevad igast asjast skandaali, et endale leiba teenida. See on asja üks külg. Samal ajal on ka kunstnikke, kes põhjustavad skandaale, et endale leiba teenida. See on selline avalik meediamäng, millest kõik saavad endale leiva lauale. Ma ei ole sellest eriti huvitatud, kuigi mingis mõttes olen sunnitud sellest ka kaasa lööma, aga minu meelest on teatritegemine võimalus liita suurt hulka inimesi ja vähendada oma jõudusid ja mõtteid. Kui see õnnestub, siis sellest sünnib tohutu jõud ja see jõud kiirgab ka teatrist väljapoole. Sellest aspektist lähtudes püüan teha asju teistmoodi, unistades asjadest teistmoodi, kui ühiskond ümberringi tavaliselt teeb ja toimib. Siin ei ole küsimus selles, mis on õige või mis on tõde. Vaid küsimus on selles, et peab üritama näha ka alternatiive selleks et inimesed saaksid teatud asju omavahel võrrelda. See on ka põhjus, miks mu töö ilmselt inimesed kaheks jagab. Ühtedele seal meeldib väga ja teised ei salli silmaotsaski seal nagu piiblis ole külm või ole kuum, aga ära ole leida pole põlev põõsas. Oleg külmad akuumutavale Haale oleb palava pensas. Küsimus on siis ikkagi teotriloodis, mis paneb neid inimesi olema kuumad või leiged. See laud on minu jaoks vähetähtis, tähtis on, millise hoiakuga tullakse ja millise hoiakuga näideldakse ja asja tehakse. Esimesel aastal küsisin alustuseks õpilastelt, sul on neli aastat aega järgi mõelda, et kas sa tahad olla ahv või sõdur ja ega me palju Panoonidega pole vähenenud, pigem ikka mõõkadega. Need on minu meelest sellised noored, keda praegune aeg vajab. Kes võitlevad sellise mõttetu noorte ärakasutamise vastu, mida müüa praegu noortele pakub? See ei paku muudkui sitta, palka, oma väärtustest, lahtiütlemist, vanema generatsiooni perse lakkumist ja täiesti arusaamatu on see, et vanemad inimesed nüüd räägin Soomest, mitte ainult Eestist. Me ei ole oma noorte üle põrmugi uhked. Ei hoolitse nende eest, me ei väärtusta neid, vaid üksnes kasutame neid ära. Me peaksime neid inimesi toetama. Aga nemad on need, kes meie sõnumit inimestele tulevikus edasi kannavad. Toome näiteks sellise reality formaadi nagu Aidols inimesed seisavad järjekorras oma unistuste ja soovidega. Ja mis neist lõpuks saab, pigistatakse läbi, pressi, oma mõtted roogitakse, välja pistetakse mingid laulud kõrri stiliseeritakse, makstakse eriti väikest tasu ja plaadifirma teenib nende pealt raha. Ja kui see kutt või tüdruk enam ei müü, heidetakse ta lihtsalt kõrvale ja kedagi enam. Huvitav, kuidas tal läheb nii et kas keegi võib väita, et on tõsiselt sellest noorest inimesest huvitatud? Kui keegi midagi sellist väidab, siis ma ootan teda endaga maadlema jagutamiste väitani, tervetu, loa painima minugas. Kas see läheb ka vendade ökoramaasoitega kokkuse, teie jutt praegu Kristas med. Vennad-õed ka, et ta sinna enne mine Siskot ja Cisco diabelijate mene samasse samasse venesse ette. Et, et ehki ehke seto vallase niitsile ning küsimus on selle taustal on öösiti küsimus Siidajate. See on sedasi seotud, see ei ole pelgalt vennad, vaid ka õed. Meil on õed ja vennad ühes paadis ja küsimus on selles, kas noor inimene võib kasvada iseendaks ja leida ennast. Taustal on küsimus, kas noor näitleja või kasvada sellisesse mõõtu, et ta võib täielikult vastutada oma töö eest ja selle üle uhkust tunda. Viimase küsimuse Christian Sveits, mis ei ole küll otseselt võib-olla teie lavastusega seotud, aga aga selles romaanis on selline koht, kus eks väga ostetud pühamees sureb ära. Pühamehe laip hakkab korraga haisema. Kuidas te seda tõlgendate? Ma ei tea, kas see on teie lavastuses üldse sees või kuidagi käsitletud, aga, aga mind lihtsalt huvitab, kuidas teie seda näete. Mis asi see on? No meie lavastuses seda surnud pühameest sellisel kujul polegi ja kui pärast etendust seal Hoysebki, siis võib endale ette kujutada, et äkki on mõni püha vaim surnud. Kuid see on küll stseen, mille peale oleme palju mõelnud ja mida harjutanud. Vot see on väga tähtis teema seal, et kui ühtäkki see inimene mõtleb ideoloogia, milles nuusutud, osutub valeks selles mõttes spirit. Vaili hoiak nendes noortes on asen, ei põhine millelgi vanal endale ise üles leida ja ise nõus olla sellega, mida tehakse. Pühasid mehi, kelle taha peitu minna, meil pole nagu romooniski, öeldakse pühamehed järsku tuppa haisema. Soome teemal jätkab nüüd Riho Lauri Saar, kes on meie mees Tamperes. Kui vadi mulle eelmisel nädalal kirjutas ja küsis, kas mul on midagi südamel, siis vastasin kohe jaatavalt. Kui mulle seepeale pakuti võimalust oma südamelt kõik ära rääkida, olin ka sellega nõus. Kõigeks selleks sundis mind toona nimelt Soomema ühiskonnas leviv mure vihakõnede pärast Taustaks ilmselt hägustav identiteet, mida põhjustavad näiteks tumeda nahavärviga Soomes elavad inimesed, kes armastavad ka häälekalt jäähokit vaadata ja sealjuures veel Soomele kaasa elada. Igati veider, eks ole. Olin valmis teemal sõna võtma, sellepärast et olin ise vahepeal natukene ehmunud. Vahepeal hakkasin isegi väga kartma, sest kui uskuda meediat, siis on Soomes üsna ohtlik. Välismaalastele öeldakse pahasti ja kui need välismaalased juhtuvad veel teist nahavärvi olema, siis võivad nad suisa tappa saada. Seda, et Soome on üks võõrviha täis maa üritatakse tõestada lausa ülikoolides ja on kõlanud ka intellektuaalselt väljakutsuvaid ettepanekuid, et näiteks hümni sõnu peaks põhikoolis õpetajate magus selgitavate lugudega natsionalismi rassismis ja soolisest võrdõiguslikkusesse sest hümni sõnades pidevalt õlg õla kõrval marssima maid isad ja vennad, soomlased ka veel pelgalt ja syydijatavasti õhutab igati vimma. Igatahes kui alkoholis selliseid asju õpetada, saamegi inimvihkaja ühiskonna nagu Soome kirjutas üks inimene ajalehes. Vihajutud kulmineerisid eelmisel nädalal suure teleshowga, mille nimi oli vihaõhtu. Tegemist oli omamoodi ajakirjandusliku järjega kevadel ülimenukaks osutunud televestlussaatele suur homoõhtu, mis ka aasta ajakirjandus teoks valiti. Suur viha õhtu kahjuks oma nime ei õigustanud keegi saates viibijatest ühiskonnauurijatest, poliitikutest ja kirjanikest polnud isegi eriti vihane ja saade, kus pidi lahata oma probleeme, miks soomlased kõiki nii vihkavad ja millisel määral esineb Soomes rassismi? Ükskõik, kas see on tõsi või mitte? Kogu see jutt pigem hirmsaks vahutamiseks selle üle, et mida võib üldse vihkamiseks nimetada ja kui palju peaks kartma parem äärmust või islamit ja üldse, et kes on süüdi selles, et maailma asjad pehmelt öeldes omadega pees on? Ilmselgelt on soome identiteedi või enesekuvandiga midagi korrast ära ja loo alguse juurde tagasi tulles olin vadi ettepanekust õhinas ja peas valmisid teravad arutluskäigud. Et kui juhmiks inimesed heaoluühiskonnas lähevad ja kuidas selle asemel, et nimetada lolli jõmmi, kes teist inimest tema nahavärvi või veendumuste pärast globima läheb. Et selle asemel, et jõmil ei õmmelda, hakatakse tegema teadust, jutlustama mingisugusest organiseerunud jõmblusest, mida peaks kartma nagu kolmandat rikki. See viimane on õnneks küll minevikku jäänud, aga oleks hirmsasti tahtnud näiteks suure viha õhtu saatekülaliste nägusid näha, kuuldes näiteks riigikogu liikmete keskel ringlevad anekdoote või näiteks kasvõi kuuldes keskmiselt mõnusaid eesti mehi saunaõhtul naljatlemas. Ühesõnaga plaanisin rääkida, et elul pole vigagi ühiskonnas, kus probleeme tuleb ise sageli välja mõelda, defineerida minu jaoks lausa kodunegi, meenutab näiteks probleemiasetus Tartudes kinni eeldusega. Ja olles kõigeks selleks keerutuseks valmis, jäi see lugu ikkagi rääkimata. Sest just kolmapäeva õhtul sai mulle selgeks, et pole mingit mõtet rääkida nii keerulistest asjadest teiste kohta, kui ettekujutlused iseenda identiteedist selgetki pole. Juhtus nii, et kolmapäeva õhtul pidin oma naise ja lapsega koos kokku saama kellelegi inimesega, keda ma ei tundnud, polnud kunagi näinud, aga kes aias Tampere linnas eesti asja nime all, Eesti klubi? Ma pole ise eriline klubita ja kunagi olnud ega usuga eriti klubiga liitumise uute sõprade otsingul, aga tunnistan, et teinekord võib neist klubidest palju kasu olla. Ja kuna Tampere linnas peaks päris palju eestlasi elama, siis olime kodus mõelnud, et ehk oleks klubi huvitatud ka mõne eestikeelse laste ringi korraldamisest. Et teises keelekeskkonnas elavad lapsed eesti keelt sootuks ära ei unustaks. Ühe Tampere kesklinnas asuva korrusmaja ees ootaski meid asja arutama proua Irja, kes pahvis rõõmsalt sigarette ja küsis eesti keelt kuuldes juba kaugelt, et kas me tuleme tema juurde. Proua Irja oli armas inimene, oli Soomes elanud juba kaugelt üle 20 aasta ja kõnes vahetevahel selliseid vaevumärgatavaid vigu, mida kõneleja ise tähele ei pane. Aga mis kuulajale kergesti kõrvu jäävad. Kõik see aeg oli proua hilja eesti asja üritanud ajada, püüdnud võimalusel eesti kultuuri Soome tuua ja linnas elavaid eestlasi ühendada. Igatahes oli neetult südamlik kuulda, kuidas Eesti klubi löödi püsti inimeste poolt, kes omal ajal olid lihtsalt tänaval teine, teises eestlase ära tundnud ja hiljem kuskil vintsu keldris tingimise käigus klubi otsustanud asutada. Siis oli kodumaa kauge, ei armas koht ja aeg oli kah muidugi teine. Iga eestlane Helsingist väljaspool oli ilmselt omajagu haruldus. Proua Ira rääkis igasuguseid põnevaid asju veel, kuid kui jõudsime laste ringi jutu peale, selgus, et lapsi on ja isegi palju. Aga eestlastel, Soomes on selline halb kommet, reeglina käivad inimesed tööl ja ringide jaoks neil aega ei ole. Kui Eesti klubi peab suvepäevi jõulupidu, tuleb ainuüksi Tamperes klubi renditud pinnal seltskonda heal ajal kuni mitusada inimest. Aga Eesti klubi liikmemaksu maksvate inimeste hingekirjas on 28 inimest. Ja minu argliku päringu peale, et kui palju võiks ikkagi lasteringis siis huvitatuid olla ja kuidas seda klubi kaudu võiks korraldada, ei osanud proua enam väga midagi vastata. Siis selgus, et kui seda ise tingimata korraldada ei võta, ei hakka sellega keegi teine tegelema. Ja siiski tuleks teisi veenda asja mõttekuses sest kuuldu järgi olevat ikkagi Eesti lastel vaja kõigepealt soome keel selgeks saada. Kunagi olevat eesti klubis olnud ka inimesi, kus peres pidi küll ka kodukeel olema üldse soome keel et lapsed seda rääkima harjuks, mis sest, et vanemad ise ei osanud või näiteks keelas mees naisele eesti keeles rääkimise, lastega või üldse eesti keeles rääkimise. Eks neid lugusid jagub veel ja veel. Ühesõnaga on eestlased, see Soome suuruselt teine immigrantide seltskond üsna hästi sisse seadnud. Nii hästi, et kui mõni vanemaealine entusiast või Estophilist soomlane enam eestiühendusi Soomes vedada ei viitsi siis võivad nad sama hästi ilmselt ka soiku jääda. Kodanikuühiskond ja selle võimalused pole eestlasena jõudnud ilmselt ka välismaal elades. Ja eks asjaolu, et Soomes tegelevad eesti kultuuri levitamisega eelkõige Helsingis olev Eesti maja ja Tuglase selts ja neist kahest ühte poolt peavad samuti põhjanaabrid ise räägib samuti iseenda eest. Aga kui nüüd tagasi tulla selle võõramaalaste vihkamise äärmusluse juurde, millest ma alustama pidin, siis ootavad ilmselt ees huvitavad ajad. Mingi teooria järgi tahavad esimese põlve immigrandid ennast üles töötada ja ühiskonnas nähtamatuks jääda. Teise põlvkonna omad üritavad endale lihtsalt paremat elu luua. Ja kolmas sugupõlv mõistab, et jääb alati võõraks ja kapseldume vaeva kaotsi läinud kultuuritausta ja hakkab end erilisuse rõhutamiseks ainult põliselanikkonnast eristama, vahel koguni näiteks vägivaldselt ja samas vigaselt iseenda kultuuri ideoloogilisi sümboleid tundes. Teine sugupõlv on Soomes on põhimõtteliselt peale kasvamas, aga mina ei tea neist midagi. Aga igatahes, kus on teine, seal on kolmaski. Ja kui uskuda eelpool mainitud teooriat, siis on eestlastel nähtava vähemusena Soome seal lootust olemas. Mis kujul ja mis väärtuse rõhutadesse. Kolmas põlvkond esile peaks kerkima staabis küll olema üllatuseks kõigile sest selle põlvkonna enesekuvandi loomise allikad jäävad meile ilmselt tundmatuks. Hea kuulaja sai nüüd loodetavasti ikka aru, et ma tegin natukene rumalat nalja selle sünge pildiga. Eestlaste kogukonna muutumine Soomes millekski radikaalse islamitaoliseks on üsna ebatõenäoline. Aga iseenesest oleks ju tore, kui see kogukond teises riigis omanäolisena siiski säiliks, mitte vaikselt ei hääbuks, nagu on juhtunud näiteks väliseestlasega. Sellised asjad võivad aga vahest tõesti olla kinni nii tühisest nähtusest nagu näiteks mõne seltsi või klubiliikmemaks kus hilja proua sarnased entusiastid juba ülejäänud asjade eest hoolitsevad ja küllap on selle eneseidentiteedi väärtustamise või sellesse hoolimatu suhtumise taga siiski ka mingid teised väärtused, mis ulatuvad või saavad alguse just kuskil vahepeal nimetatud kodumaise saunalavajuttudest või Parlamendi liikmete anekdootidest. Sel nädalal täitis oma sulepeaga skulptuuriga ja päevikut Maimu Berg. Neljapäev, 22. september. Üleeile õhtul tuli teade, et Annikat enam ei ole. Kui teda viimati kohtasin, kurtis ta, et ei ole 15 aasta jooksul enam ühtki raamatut avaldanud. Annika oli väga hea kirjanik, kirjutas soome keeles, kuigi oli sündinud rootsikeelsesse perre. Ta ise ütles, et võõras keeles on tal julgem kirjutada. Tutvusime ammu viskis. Annika seisis järsku köögiukse vahel suvepäeva pimestavas valguses. Sihvakas, imekaunis heledad lokkis juuksed hõljumas hingestatud näol ümber ja naeratas mahedalt. Otsekui oleks kirjanike loomemaja uksele ilmunud jumalanna. Sajab terve hommikupoolikul on olnud arsti juures. Nüüd tuleb töö juurde rutata, kus mind ootab segamini laud ja põrandal mustades plastikad, kottides raamatut, mis on jäämas kodutu toks. Lõuna ajal kohtun sõbraga, sööme koos ja arutame Tartu kunstimuuseumi asja. Seda, et seni on ikka totalitaarsed või sinna kalduvad režiimid tegelenud usinalt tsentraliseerimisega ja mida sellest ajalookogemusest praegu järeldada võib. Tööle helistab tütar Strasbourgist ja räägime pikalt minu lemmikteemal tema väikestest kaksikutest. Siis kiirustan Tallinna volikokku, kus muuhulgas on hääletamisel minu eelnõu ajalehtede pealinn Stolitsa kaotamise kohta. Summad, mida linn propaganda lamatab, on üle miljoni euro. Aga muidugi kohiseb keskerakondlik tsunami volikogus minu eelnõust üle ja hääletab selle maha tehtud. Lahkunud, kui Savisaar peab, mõnitavad kõnet opositsiooni abitusest. Kodus on hea, panen telerist metsa peale ja sirvin läpakas taia lehti. Reede, 23. september. Hommikupoole ööd ärkan kõue kärgatusest jäängi ärkvele, sest nagunii tuleb varakult taas arsti juurde minna. Sajab, aga kui tööle tagasi lähen, paistab päike. Täna kurbade mälestustepäev. Arsti juurest tulles kõndisin läbi pargi ja meenutasin ühte aastatetagust dramaatilist lahkumist. Ja otsekui samade meenutuste jätkuks tuleb pealelõunal minu juurde Küllid. Kokku mälestusraamatut vahingust ning kui ta ära läinud, haarab kauge minevik tükiks ajaks taas oma meelevalda. Laupäev, 24. september, koristan, lähen linna, kohtun Mairega, joome ära mõned heledad lehve õlled. Õhtul püüan isegi natuke kirjutada, aga raske on mõtteid koondada. Palju lihtsam on teiste mõtteid lugeda. Seekord on need kunstnikule meenutused. Pühapäev, 25. september. Külmik on öösel otsustanud, et temale aitab. Kui ma ta hommikul avan, paiskub mulle vastu soe, läppunud õhk. Haiseb Saaremaalt kaasa toodud tehnika Tess tahenenud lestad. Püüan mingit jääkappide kiiremonti kätte saada, aga pühapäeval vastab ainult remondimees, Virumaalt. Lõuna paiku saabub Helsingist minu mees ja et on ilus ilm, lähen talle sadamasse vastu jalgsi. Istume kohvikus, jalutame koju. Esmaspäev, 26. september hommik külmikuta keedan kohvi asemel teed töölt, lähen kultuuripealinnanõukokku. Muuhulgas arutatakse seal, mida põhuteatriga võiks peale hakata, olevat kolm võimalust üle krohvida ja kevadet ootama jätta, maha lõhkuda või siis ideena soomlastele maha müüa. Savisaar teab rääkida, trimas olla ennast sisse seadnud hiired ja rotid. Nõukogu Strutan trammile, Soome Instituut helis trammi Pauliine, kus esitleme kutsutud Otso kanda korbi raamatut trammiga Tallinnas. Kirjastaja pakub süüa suurepärast rosoljet, kiluvõileibu veini ja viina on ka päris mõnusal trammis süüa, juua. Otsa teeb meile Koplis trammi lõpppeatuses väikese ekskursiooni. Vaade Kopli poolsaarelt on imeilus, rahulik ja varasügiseselt värvikas. Meri on vaikne, Paljassaare saared hästi näha. Pimeneb juba, kui koju jõuame. Teisipäev, 27. september. Hommikul õnnitlen meest, sünnipäeva puhul jääme ootama külmiku remont ja alati on põnev vaadata inimest, kellele juba telefonis oma muresid pihid. Arutled aga ei tea sedagi, milline ta välja näeb. Ruttan tööle, tööd on vahepeal palju kuhjunud, nii et tunnen kuklas painet. Lõunal lähme koos mehega jalutame ka pisut vanalinnas, enne kui töölt tagasi lähen. Töö, muud probleemid. Helge hetk on ainult siis, kui Asta alumiselt korruselt minu juurde tuleb. Ta mõjub nii hästi oma sooja huumori ja tundelise delikaatsusega. Õhtul peame kodus kahekesi mehega sünnipäeva. Külmik töötab jälle. Kolmapäev, 28. september. Kuidas algaskise vana laul, päev koitis kuldse säraga. Aga mina jälle arsti juures, kas vanadus hakkabki niisugune olema? Kui sealt ära tööle lähen, on ilm imeilus. Meenuvad kauged soojad maad, kus kunagi käidud. Töö ei maitse, aga teha tuleb, sest tööd on palju. Kas tõesti, see on täna koju, otsekohe koosolekuid ei kohustusi? Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Riho Lauri Saar, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi ja suured tänud Katrin Seppelile, kes tõlkis vestlust Christian Smetsiga. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni. Tankige sinuga ajalehes, tubades tõstan oma jalakesed, sinu varvaste kooki lõhnas majakarpide paisumega. Soome. Kõrvaltoas kordistunud vanake suitsetab kiiktoolis piipu neelab džässi, telekas suitsuukse all kurku sünnita. Aga anna haarata endasse. Merle, tantsime siiski veel enne selle bändi rütmi, järgimyymallikate vees, joonistame seinale. Joonistame seinale paljaste jänkud figuure, kukume peagi alla, madratsite tunnuses lummusesse jäämegi niimoodi niimoodi. Ta tõesti unele nii palju tõsta, kõrge, teen seda loba. Siilol võimalik olla, kas seal on see kohe kui sõõrmed alati uisuta? Vibratsioon? Leiva-kesi hommikuid, kruusirõngaid puhastades lauapindadelt argipäevas ikkagi ma unistan kuldsetest doosides, milles Datsun katuste taimedes eriti see tunne vist ei mahu, kui kätevärinaga kan otse taevasse ja haaran mõttes kõigi kummituste kätest, oi kuis ma kääne. Väike tüdruk, olen täitsa julge, haaran ennast öösel kaissu, mõtlen ämblikest 20 aastat, lama lumes, püüan tuuli rebaseid, see pooles pooles. Näen, et kevad ei saa, tule veel on aega mõtelda kastist välja, kasti sisse, juuksed lendavad. Vaata et sa homme ei tule külla minule. Kui küps, eks siis räägime. Ma ei Ma tõesti unele nii palju tõsta neeldina kõrgemale, Abin seda loobaks, siil või olla, kas seal oli see vahe? Kui sõrmede alati uisuta pela vibratsioon?