Jõudu ja tervist ooperi sõber, tänane Belkanto lavamuusikatund on pühendatud verismo ajastu ooperite stuudios on Tiit Made itaaliakeelne sõna verismo tähendab tõlkes tegelikkust või realismi. Niisuguse nimetusega liikumine valitses 1870.-te aastate Itaalia kirjanduses ja kandus sealt 19. sajandi viimaseks kümnendik sedasi ka pärimuusikasse. Nii kirjanikud kui ka heliloojad püüdsid oma teostes kujutada elu võimalikult nato realistlikult, tõepäraselt ja inimeste igapäevase tegutsemisega sarnaselt. Loobuti sinivereliste võitluste kannatuste ja reeglina traagilise armastuse temaatikast. Verismo esilekerkimine tõmbas joone alla ka ligi 100 aastat domineerinud Belkanto ajastule. Muutus ka ooperite ülesehituse skeemia, rollide jaotus, koomilise alatooniga veristlike oopereid tuli väga harva ette, sest igapäevane elu oli ikkagi liiga karm. Tänases saates mängitavad muusikalood on väike valik välismaa koolkonna parimatest teostest. Sissejuhatuseks on kõlamas koor selle ajastu kõige nimekamast ja tänaseni enam mängitamast teosest, kavale, Riia Rustikaanaer. Talupoja au. Selle hobuse autoriks on itaalia helilooja Pietro mas kanni. Verismi perioodi ooperimuusikast saab täpselt määrata, see algas 1890. aastal sedasama maskännigavale riierustikana ettekandmisega Roomas ning kuulutati sisuliselt lõppenuks samuti mascani ooperi väike mara läbikukkumisega, jällegi sealsamas Roomas 1921. aastal. 30 aasta jooksul kirjutasid peamiselt itaalia, prantsuse ja Kesk-Euroopa riikide heliloojaid üle 300 verisma ooperi milledest vaid kümmekond on tänaseni regulaarselt esitatavad. Ülejäänud on suuresti vajunud unustusse või esitatakse väga juhuslikult. Olgu siinkohal lisatud, et itaallaste poolt juhitud verismo liikumisel pole mingit pistmist tolle aja vene Nate realistlikke ooperitega ning see jättis ka täiesti ükskõikseks saksa heliloojad. Verihmi ajastu lõpetatuks kuulutamine 1921. aastal ei tähendanud, et selle perioodi ooperi komponeerimise kombed oleksid paugupealt unustatud. Vastupidi nad rajasid tee uutele suundadele ja põhimõtted selle, mida nüüd käsitletakse kui 20. sajandi moodsat ooperit. Nende tuhandete teoste hulgas, mida äsja lõppenud sajandil loodi, valitseb siiski suur liigirohkus mis erineb nii maade ja koolkondade kui ka moevoolude poolest. Kuid see on juba täiesti teine jutt. Parajasti kõlav duett on teatramaskänni paremuselt teisest ooperist, mille nimi on sõber Fritz. See ooper oli esmaettekandel poolteist aastat pärast menuka taluga poja au esmaesitust kuid ei haaranud publikut enam kaugeltki nii jäägitult kui esimene veristlik teos. Suuselia fritsu esimese vaatuse ja on peetud selle ooperi parimaks numbriks. Selle esitasid Mirella freeni Luciano Pavarotti. Verisma perioodil tuntuks saanud ja tollal publiku soosingusse tõusnud kompanistid läksid praktiliselt kõik ajaliku kui ühe edukama päriloojad. Isegi Pietro maskanni, kes komponeeris ligi 45 aasta jooksul 15 pärit ja ühe opereti ei saavutanud ühegi teise oopusega ligilähedaseltki kavaleri arustikana taset ega populaarsust. Sama jutt käib ka teise verismi perioodi tuima helilooja rusierolenkovello kohta, kes kirjutas samuti 15 ooperit ja kagus operetti, kuid üksnes pajatsid on see teos, mis tema nime maailma kuulsaks tegi ja tänaseni ühe verisma peateosena. Tavaliselt on verismo omaaegsetest menu operitest leida üks kuni kaks meloodilist lugu nagu näiteks kala Dolczyszymachishijaid, itaallase Francisco Silja rahvusvaheliselt läbi löönud ooperist Adriana Lecovör, mis oli esiettekandel 1902. aastal Milano teatroliirikas ning mida tänapäeval aeg-ajalt siin-seal saab näha ja kuulata. Esitavad Maarjo del Monaco ja Renato Debaldi. Itaalia helilooja Umberto Chardaano kirjutas 12 verismas stiilis ooperit, mis paistsid silma Vägivaldse faabulaiamas kanni komponeerimise, klišeede osavamatkimise poolest. Suurem osa tema teostest on vaatemänguliselt efektsed, kuid jätavad muusikaliselt soovida. Kõige vastupidavam ajaproovile on olnud materialistlik ajaloodraama Andrea Ženjee, mis oli Milano La Scala esmaettekandele 1896. aastal. Seda on 1931. aastal mängitud ka Estonias. Tegevus toimub 18. sajandi pul Pariisis, prantsuse revolutsiooni ajal. Libretist Luisi Illika faabula käsitleb poetzeenjee armastuslugu ja tema väidetavat revolutsioonivastast tegevust, mis lõpptulemusena saadab poeedi tribunali otsusega Kiliatiinile. See ooper sisaldab suurepärast laulumaterjali tenoritele mistõttu on sageli olnud 20. sajandi tipptenorit poolt soositud ja seepärast juhtivate ooperimajade repertuaari arvatud. Siin on üks selle ooperi parimatest numbritest standreashenjee esimese vaatuse aaria Placido Domingo kõrgetasemelise esituses. Gustav karpentjee oli see helilooja, kes tõi verismo elemente prantsuse ooperimuusikasse. Ta on kirjutanud viis ooperit, millest üks osutus sensatsiooniliselt edukaks ning kujundas tema ooperi kompanisti maine. Vaatamata sellele, et nendest viiest ooperist üks jäi lõpetamata, teist ei võtnud, teadsid lavastamiseks, kolmas kukkus läbi ja neljanda muusika kandis karpentje üle oma menuka masse teosesse. On just see üks ja ainus tänaseni teatrit, et mängukavas ja seda eriti Prantsusmaal ning Itaalias. Jutt on aastal 1900 Pariisi koomilises ooperis esmaettekandele olnud lavateosest, mida nimetatakse romaaniks muusikas ja mille nimi on Luis. Seda mängiti esimesel hooajal üle 100 korra. Helilooja eluajal, mis lõppes 1956. aastal, anti sellest tükist üle 1200 etenduse. Kuid Yardano puhul võis rääkida tenori ooperis karpentjee komponeeris, ooperis, opranile. Louisi tegevus toimub 20. sajandi saabumise eelõhtul Pariisis Mont maati piirkonnas. Töölisperekonnast pärit Louis armastab maalikunstnike süljeeni, kuid vanemad on selle suhte vastu ning viskavad tütre kibestunult kodust välja ning süüdistavad tervet Pariisi, mis olevat röövinud neilt tütre. Kolmandas vaatuses on nauditav Louisi ja süljeni duett, mille esitavad Beverly Hills ja Nikolai Eda. Itaalia päritolu, Šveitsi kodakondsusega, aga kuus korda abielus olnud saksa looja endal päev on kirjutanud saksakeelsele tekstile stiilipuhta verismi ooperinimega madalik. Seda on eesti teatrites lavastatud neljal korral, viimati 1963 Vanemuises. Kiižsland Sis madalik oli esmaettekandele 1903 Praha näies täitšes teatris kahe ilmasõja vahelisel perioodil mängite seda üksnes Saksamaateatrist des ligi 500 korda ehk enam kui ükskõik missugust Mozarti või Putšiini ooperit mis olid sellel ajaperioodil Saksamaalt kõige populaarsemad tükid. Richard Wagneri teoste kõrval. Kaasajal on madalik vajunud suuresti unustusse. See on aga samuti üks materialistlik armastusdraama, mis lõpeb liiderliku mehe eluküünla Vägivaldse kustutamisega. Kuulakem selle liiderlikkus, ebastiano tantsu-laulu teise vaatuse lõpuosast esitab Baieri riigiooperisolist Bernt vaiku. A. Itaalia helilooja Alfredo katalaani elas kõigest 38 aastaseks, ta suri veritsustõppe. Temas nähti aga Veldi mantlipärijat. Suur maestro ise kiitis varmalt noort heliloojat. Katalaani loomingus on tunda tugevaid Wagneri mõjutusi, väidetakse. Ta olla trumbanud igas plaanis üle noore Putšiini. Tema lühike karjäär algas vahetult enne verisma kõrgperioodi algust, kuid katalaani peamine ja Itaalias tänaseni sageli esitatav teos laval Lee oli esmaettekandel Milano La skaalas just selle kõrgperioodi esimestel aastatel. Ooper räägib rikka šveitsi maaomaniku üle meelikust tütrest valliist, kellele saab saatuslikuks naaberkülast pärit noor jahimees ja Seppe. Temaga jääb neiu kuristikust väljapääsu otsides varingu alla ja hukkub. Laskala etendust dirigeeris Arturo Toscaniini. Kuulsale dirigendile meeldis katalaani ooper nii väga, et ta pani oma tütrele nimeks vallikirjutatuna alguses topelt v ja lõpus y. Iga eestlastele omase välismaise võtmise tuhinas pandi seda nimega eesti tütarlastele. Valli on ilma igreki kaksikveeta. Natode Paldi laulab valli esimese vaatuse aaria, mille muusikat on hinnatud hurmavaks. Kui seda lugu teraselt kuulata, võib tõesti väita, et Putšiini on sellelt aarjalt aastaid hiljem kõvasti mõõtu võtnud. Kui jutt juba riivamisi Giacomo Putšiini peale läks, siis siinkohal on kohane rõhutada, et seda suurt itaalia heliloojat on tituleeritud nii Belkanto viimaseks suurmeistriks kui ka veris maa väljapaistvaks esindajaks. Siiski mahuvad vähesed tema tööd mascani poolt kujundatud välismaa põhimõtete raamidesse. Võrdlusi verismiga on kõige rohkem pälvinud boheemia mõnetiga man, olles Skooni. Isegi Tosca Putšiini stiil on siiski palju lüürilisem ja meloodilisem kui tüüpilistel verismo kompanistidel. Võrdluseks kuulakem üht hästi tuntud duetti poeemist laulavad Mirella freeni ja Nikolai Eda. Ta ja pühendame välismaa koolkonna kahele tippteosele, need only Anka valla pajatasid jäämas kanni talupoja au. Kui Putšiini jäi oma loomingutee alguses katalaani varjus istudes Hieron MK Vallo edu kippus suuresti varjutama Putšiini triumf. Kui üks ooper on selgelt üle kogu ühe helilooja loomingu siis on selle jonka valla puhul teiseks verisma koolkonna teerajajaks tituleeritud kahevaatuseline pajatsid. Teos oli Milanos esmaettekandele 1892. aasta mais ehk täpselt kaks aastat pärast maskanni epohhiloova talupoja au väljatulekut. Eestis on seda ooperit mängitud koguni 14 korda, viimati alles 1994. aastal. Vanemuises. On väidetud, et kavaleri arustikana helikeel on olnud Leonka vallale mõningates stseenides eeskujuks, mida võib kinnitada ka järgmine esimese vaatuse koorinumber. Pajad sõidan tituleeritud meistriteoseks, seda esitatakse tavaliselt ühel õhtul kosmas kanni talupoja Augamist täidab esimese vaatuse ja pajatasid katavad järgmised kaks. Ei olnud ka valla, kirjutas 1889. aastal selle ooperikirjastaja Eduardas ansanya Ühe vaata selliste ooperite konkursile samale, mille mass kannika Valeria Rustikana võitis. Pajatasid jäid aga üldse ilma auhinnata, sest ei vastanud oma kahe vaatusega võistlustingimustele ehkki teine tingimus, et teos ei tohi kesta rohkem kui tunni, oli täidetud. Kuna üks tund oli tollases Itaalias ooperiõhtu sisustamiseks liiga lühike aeg, siis kaaluti mitu aastat, mis võistlusele saadetud parimate teostega peale hakata ning tuldi päästvale mõttele panna talupoja au ja pajatasid kokku täitma ühte ooperiõhtut. Pajatsites kasutatud tõsielulise loo järgi, millele Anka Vallo kuulis oma isalt kirjutas ta ise ka libreto. Põhiline sõnum, mis edasi antakse, on, et näitleja on samasugune inimene nagu kõik teised tema narri maski taga võivad olla ka siis pisarad, kui ta peab publikule meelelahutust pakkuma. Selles ooperis on palju head muusikat ja ilmekas stseene. Esimese vaatuse lõpus on üks väljendusrikkamaid tenori aariaid vestilatšuuba. Pane kuup selga, mille esitab Hošeka reas. Verisma koolkonna konkurentsitu peateos on kavaleri arustikana. Meil on see läinud nime all talupoja au. Eestis on seda ooperit esitletud seitsmes lavastuses, viimati 1978. aastal Estonias. Tolle ühe Arthur, selliste ooperite konkursi tingimused, kuhu Pietro maskanni abikaasa initsiatiivil hoopis teistel kaalutlustel loodud teos saadeti nõudsid, et tükk ei tohi kesta üle ühe tonni. Sellele vaatamata suutis helilooja suruda umbes 60 minuti raamidesse neli head koori kaks aariat kooriga, neli aariat, ilmakoorid, Taneli dueti ruttu kuulsaks saanud joogilaulu ja omapärase orkestri süüdi, mida ta nimetas intermetsaks. Maskännil läks oma muusikanumbrites kohe korda minna teema juurde. Ta vältis asjatuid venitamise ning kordamisi. Koorinumbrid ei lohise ning solistid pole koormatud keeruliste partiidega. Tolle intermetsalülitamine ooperis oli täielik revolutsioon. See sisustab ligi neli minutit kestva pausi kahest stseeni vahel, mil külaelanikud lähevad kirikusse. Mõni teine helilooja oleks lasknud vahepeal eesriide alla maskanni disaga publikule vaadata tühja lava ning pani orkestri mängima sümfoonilisi pala, millest kiiresti sai populaarne kontsert number. Siinkohal aga kuulakem seda veini ülistavad kuulsat joogilaulu. Talupoja au on pungil armastust, kirgi, viha ja raevu tegevus rullub kiirustamata ja segadust Ta Sitsiilia külas ülestõusmispüha ajal. Noor talupoeg turridu tuleb sõjaväest ning kuuleb, et tema armastatud loolane, abiellunud küla, hobusemehe Alphiaga. Vana arm ei roosteta ja salajased kohtumised loolaga tulevad välja. Alfio kutsub Turiido duellile, kus ta konkurendi tapab. Esietendusel oli küll rooma teatrisaal pooltühi, kuid poole aastaga sai siis 27 aastane Pietro mas kanni üle maailma tuntuks. Tema itaalia talupoegade elust loodud melodraama võeti otsekohe kümnete Euroopa ja Ameerika ooperimajade repertuaari. Seejärel üritas ta 45 aasta jooksul kavaleri arustikaana haardest pääseda ja midagi veelgi edukamat komponeerida. Kuid need katsed jäid tulemusteta. Ooperimaailm mäletab ja austab teda üksnes talupoja au pärast ning ehitab ylejäänud 14 ooperi puhul ükskõikselt tõlgu. See Tiit Made Belkanto ooperiprogramm, mis tegi läbilõike verismo koolkonna parimatest teostest. Taustal juba kõlabki saate lõpulooks valitud turviidut armastava küla tüdrukus antutse romanss Agnes balsa esituses. Kuulmiseni.