Ka tänases argipäeva saates kuulame kolme meest, kes loominguliste liitude kultuuripleenumil esimesel ja teisel aprillil 1988 sõnavõtuga esinesid. Mida kirjanik Paul-Eerik Rummo filoloogia professor Rein raud ning kunstnik ja kirjanik Enn Põldroos tänasel päeval Eesti elus kõige tähtsamaks asjaks peavad, sellest kohe kuuletegi. Alustuseks oleks nende käest huvitav kuulda, millised tundega nad 15 aasta taguse pleenumi peale tagasi mõtlevad, alustab Enn Põldroos. Jätta selleks ajaks oli nii palju kogunenud hinge ja mõtetesse nagu paisu taha midagi. Pleenum oli siis see koht, kus kogu see värk nagu välja paiskus. Ja noh ilmselt ei ole mitte nüüd ühe inimese asi, see oli terve ühiskonna probleem, kus oli midagi rängalt paisu taha jäänud. Ja sellepärast ootangi tänasele päevale, tegelikult eks praegugi hakkab midagi paisu rahunema mingi mingi ära ütlema. Mõtete hulk, mingisugune konformism. Kui tookord muretsesime väga räige tsensuuri pärast siis ka praegu tekkinud mingisugune oma tsensuur, millest sobib rääkida, millest ei sobi rääkida. Päris õudne asi. See oli hoopis teistsugune aeg, kui on praegu ja selles mõttes me võime küll nagu meenutada, kirjeldada oma tundeid ja nii edasi ja nii edasi, aga päriselt nendesse sisse elada või neid edasi anda inimestele, kes kellel noh, võib-olla endal see kogemus puudub, on äärmiselt raske ja endale ta sil mu meelest täiesti õigused. Niisugune tohutu paisu taha kogunenud Dacise pleenum oli nagu mingi kirurgiline operatsioon, millega nagu lõigati lahti mingisugune niisugune punnkusest kas siis nagu korraga hakkas välja voolama ja ma mäletan seda, et mul oli, olid mingisugused niukesed nõutud teesid olid ette valmistatud juba, kui ma esimesel päeval sinna tulin. Aga siis, kui nagu kuulasin, mida teised räägivad ja nii edasi ja nii edasi, siis pärast tegelikult nagu noh, mitte päris öö otsa ei saanud magada, aga, aga, aga niisugune tohutu sihuke Faim tuli peale või tähendab nagu terve hulk probleeme, mis, mis ka see ja see ja see ja sellest peaks ka nagu rääkima ja nii edasi ja nii edasi. Ja. Ma tegin oma teksti päris tugevasti nagu ümber, enne seda, kui ma teisel päeval siis rääkima läksin noh võib-olla osalt ka seetõttu, et mingisugused asjad olid juba võib-olla ära öeldud ja teised nagu läinud mõte liikuma ka just niisugune nagu tohutu niisugune vabanemise tunne seal on niisugune innustust tuli peale, et kui praegu neid tekste lugeda, siis keegi praeguse aja noore inimese arvates ei saa üldse aru, et mis seal ikka nii erilist oli. Sest noh, nende tekstide keel on ju ikkagi veel nagu vanusest. Semjon Paul-Eerik Rummo, ma vaataks seda asja selle nurga alt et tollal arvatavasti perestroika algatajate ettevaatamatusest vähese prognoose oskusest võttis sõnavabaduse eest särav suur punn, võeti ära ja, ja osutused. Et kas see oli režiimile ohtlikum samm, kui, kui reziimi muutmise ümberkorraldamise algatajad ise oskasid ette karta. Ja siis nagu ajalooliselt varemgi on olnud, nii ka sel ajal, nii kui see punn ära võti, nii hakkas korraga tekkima mitu paralleelset tegutsemissuunda Eesti iseseisvumise perspektiivi elluviimiseks bürokraatlikult väljendada. Ah jaa, see loomeliitude kaudu, mis oli loomeliidud, olid ju nõukogude seaduste järgi legaalsed organisatsioonid ja nad ei olnud poliitilised organisatsioonid. Et selle kaudu siis nagu sellist varjatud poliitiliste organisatsioonide kaudu sai hakata ühte sellist liini ajama teist liini siis kodanike komiteed, kolmandat liini ajas rahvarinne ja mingil viisil olid naq ikka omavahel seotud. Mina meenutan seda aega üldse, seda peenemaid konkreetselt kui illustratsiooni, sellele mismoodi eesti rahvas oskab alati tekkiva olukorra väga kiiresti, väga efektiivselt ja, ja väga mitmes paralleelselt 11 täiendavad täiendavalt viisil ära kasutada. Ja seal vist oligi nii, et eks selle pleenumi korraldajate või nende selja taga seisvatel oli ka päris erinevaid motivatsioone. Mulle tundub, et üks osa toonase poliitilise süsteemi juhtkonnast või niisugune kompartei eestimeelsem osa nii-ütelda Indrek Toome näiteks, kes suutis see sõna, tähendab nad tõenäoliselt arvasid, et selle pleenumi kaudu on võimalik nagu mobiliseerida mingi hulk ühiskonnas autoriteetsemaid inimesi toetama neid nende liin ja mingil määral läks juba läbi, sellepärast et see nagu iseseisvus demonstratsioon, korraldatakse Moskvas rahvasaadikute kongressile sõitvatele inimestele toetuseks ja nii edasi, tähendab see noh, on vähe revolutsiooni kahtlust, küllalt kummaline. Jah tookord need ideaalid ja mõtted olid küllaltki kaootilised ju, ega, ega noh, takkajärge võib ju tunduda mõni asi kummaline, aga eks see Sid täieliku iseseisvumise idee oli, toovad küllaltki fantastiliselt paljudele inimestele ja selle tõttu tõesti paljud ju. Paljude jaoks oli maksimumprogramm sellesamas olemasoleva süsteemi mingid demokratiseerimise liberaalsemaks muutmine. Ja alles tasapisi arenedes inimesed nagu jõudsid rohkem ja rohkem ja rohkem ja rohkem massiivsemalt selle täieliku taasiseseisvumise idee juurde, jah, no see vast selline miinimum maksimumprogrammi küsimus lihtsalt, et ütleme, tuleb saavutada mingisugune elementaarne nivoo miinimumprogrammi raames kujul ja, ja siis siis on reaalsem Romelu võib olla täpsustaksin ühte asja, sa ütlesid, et loomeliidud olid legaalse organisatsiooniga selliseks võimaluseks. No tegelikult ma isegi ütleksin rohkemat, sellepärast et loomeliitudes endist õige. Need protsessid võib-olla kõige varem algasid varem küpsesid, sellepärast kõik see asi hakkas juba peale, mitte mitte pleenum seal ühispleenumil, nad hakkasid peale kirjanike liidu kongressil atrasid peale kunstnike liidu kongresse sõitsid küllaltki tera, eks ole, noh, selleks on kaks põhjust. Üks on, üks on see, et loominguline inimene ongi definitsiooni järgi loomingule hakkavad ideed kiiremini peas liikuma. Ja teine on see Et haritlaskonna autoriteet noh, ühiskonnas on alati suur olnud ja oleks olnud väga piinlik seda mitte seekord kasutada või maanteelt maha mängida. Kolmas. Seal on veel selle, minu meelest haritlased, loomeliitude inimesed on kõige vähem sõltuvad selle süsteemi hoobadest nii-ütelda sest Heino Kiik ütles kunagi, et kirjaniku ei saa ju lahti lasta, tähendab ta kirjanikuks isegi siis, kui ta on avaldamis keelus või ükskõik, mis temaga juhtub, nii et selles mõttes kõige rohkem sõltumatut oimu ikkagi vist oli sel ajal loomeliitudes. Üks intellektuaal, kes keeldus sellesse saatesse tulemast, ütles, et loomeliidud ja eesti intelligents on taandunud oma dollastelt positsioonidelt. Millest see tuleb, et vaimuinimesed ei ole enam need rahvamõtete väljendaja, nii nagu see oli 15 aastat tagasi. Kusjuures rääkida võib-olla selles, et milline on nüüd vaimuinimese või looma inimese lollitab normaalne rull normaalses ühiskonnas, siis tookord oli ühiskond ebanormaalne ja selle tõttu see roll, mida võtsid, toovad loomeinimesed enda kanda, tegelikult ebanormaalne, see polnud nende asi. Sest tegelikult on minu minu silmis ikkagi vaimuinimese või looma inimese. Ja null on selles, et uid üleval ühiskonna vaimsust, see on tema see võimalus, millega ta suudab muuta maailma, muuta ühiskonda paremaks, rahvusparemaks, sest niivõrd, kuidas on formeeritud intelligentsi poolt teatamis vaimsuse kogem kogum, see ongi see jõud, mis toob rahvast endaga kaasa. Aga te olete sellega nõus, et ka praegu on vaja rahva vaimu ja aga seda vaimu saab üleval hoida eeskätt sellega, et igaüks loomeinimestest oma töötaks võimalikult hästi. No see on nagu üks nägemisviis, aga mu meelest siiski Eestis on praegugi küllalt palju nagu avalik intellektuaal ja noh, me teame, läks siis ei pruugi päris vabalt suud niimoodi, et nagu mitte ainult oma oma töö tegemiseks ja nii edasi, ma nagu selles mõttes küll nõus ei ole. Loomeinimesed on nagu taganenud oma toonastelt positsioonidelt, aga see on muidugi tõsi, et igaüks nagu määratleb oma ülesanded endale ise ja nagu täidab neid vastavalt sellele, kuidas ta nagu ise heaks või paremaks peab ja lihtsalt võib-olla see intellektuaalide ring, kes praegu räägivad ja nii edasi lihtsalt ei ole struktuuriliselt sarnane sellega, mis siis oli. Ehk et haritlaste mõiste tegelikult ju muutunud sest see arusaamine haritlasest ja tema tema rollist ühiskonnas, mis inertsi, no ikka veel edasi kanduma ja mõtlen, et nõukogude siin üldse veel vanema Enercina pärineb ikka kuskil seisus, kus ühiskonnast ja see on ikkagi umbes nii, et harimatu mass ja haritud inimesed keda ja, ja kui nüüd ikkagi tänapäeval, kui me räägime massiühiskonnas, siis me muuhulgas räägime massiliselt haritud ühiskonnast. Ja, ja tänapäeval keskmine keskmine keskmise hariduse kätte saanud inimene oma informatsiooni poolest, mida ta endale pähe ajanud, võib-olla ka mõtlemisoskuse poolest on võrdlemisi võrdne seal kolm sajandit tagasi oleva keskmise madalama astme haritlased. Ühesõnaga see Hartlasega, mitte haritlasi, vahe tänapäeva ühiskonnas, olenemata poliitilisest süsteemist on on oluliselt teistsugune kui kui sellises noh, valgustusaja maailmapildis või midagi nii. Eestis minust räägime massiliselt haritud ühiskonnast, öeldakse ilmaasjata. Aga seal lihtsalt see harjutus, mis, mis on Eestis massiliselt võimalik saata, ei ole seal tasemel. Tahaksime näha. Aga haritlane haritlase eelis võrreldes spetsialistiga on see, et ta suudab näha asju laiemates seostes ja ta suudab ette kujutada, mis juhtub siis, kui, kui ikka kõik ülejäänud süsteemi tuksi lähevad näiteks ja nii edasi, mis harilikult nagu spetsialistile on kättesaamatu. Ja ei, ma ei peaspetsialist või ei pea silmas spetsialiste tingimata. Ideaalmingisugusest võrdset haritud ühiskonnast, kas ta saavutatav selles kahtlen väga ja kuivõrd ta toimib täielikult siin niisugune ühtlane ühtlane ühiskond on võimalik võimalik saavutada nivelleerimise tingimustel, kus lõigatakse nii ülevalt kui alt ära. Ja seal on küllaltki hirmus asi tegelikult just käivitavaks jõuks ongi see ta nivood erinevused. Ja just see, et on olemas kõrgnivoo, see ongi ainukene stiimul, mis nüüd ülejäänud osa tõstab üles ja ja see ongi minu arvates just haritlaskonna, see peamine ülesanne ongi luua see nivoo, mis on nagu selleks majakaks või stiimuliks, mis toob ühiskonda kaasa ja see on. Üldsegi mitte lihtne asi ja sellega ma täitsa nagu see, mis ma tahtsin öelda, oli see, et see üldine keskmine nivoo seal on ka oluliselt tõusnud. Ja siis need üksikud tõesti, juba nõhkeniaalsete haritlaste ülesanne on seda veel raskem. Eestil kui väikeriigil on muidugi veel üks niisugune eriline joon on see, et me võime rääkida sellest siinsest territooriumist, me võime rääkida temal loodusvaradest ja sellest inimhulgastasele ühiskonna korraldamisest täiesti puhtalt nii-ütelda külmalt majanduslikes terminites ja sellisel juhul tõenäoliselt selle kõige ratsionaalsem korralduse moodus ei oleks iseseisev riik ja pea rahvuskultuur. Aga kuna tegemist on nagu riigiga ja meie oma kultuurilise identiteedi säilitamine peaks olema justkui selle riigi kõige üks kõige tähtsamaid ja olemuslikumaid ülesandeid selle ühiskonnakorralduse üks niisugune aluseeldus, siis see on ka põhjus, miks haritlased toona olid nagu nende protsesside eesotsas, sest just nimelt selle kultuuri tuuma säilitamine on kui haritlaskonna esmane ülesanne. Siin kahjuks erinevusi tõesti selle tolle asjaajaja praeguse aja vahel et olla kas pleenumil ja mujalgi kõnes raadiosaadetes haritlased ajasid tegelikult, et noh, poliitikute asja tähendab suur jagu nendest ideedest nendest taktikatest, mida, mida sellel esile tõsteti, olid, olid olemas poliitilised ideed, poliitilist taktikat, mille, mille arendamine ja elluviimine vabas ühiskonnas on, on poliitikute asi. Ja erakondade asi, kui räägime organisatsioonidest, mitte mitte kutseühenduste või ühenduste asi ja praegu on siis see poliitiline pool asjast läinud poliitikute kätte ja vot siis olevale või noh, peaks olema läinud jah, ja siis ta ikka noh, valdavalt ikkagi olnd kuni selleni välja, et läidetakse erakondade tunnistajaid sellest, et poliitik on rahva käest ära võetud ja, ja siis tõesti nende kõrgemate või sügavamate eesmärkide või nende nende püstitamine, sõnastamine oleks siis haritud inimeste hari haritlaskonna asi. See on selle päevapoliitika kodus iluskeemi ja me võime sellest võiksime rahuloluga sellest rääkida siis kui me oleksime jõudnud professionaalse poliitikuna joon ja no jõuame, võtab natuke aega. Ma ise pean loomulikuks ja õigeks, et korraga on noh, päevapoliitika või ka kaugemate sihtidega päevapoliitika materjalid, ideed, kõik, mida poliitikud vahendavad ühiskonnale kättesaadavad ja samaaegselt on olemas suurem nägemus nii sügavam kui kõrgem kui ka kui ka väga pikad ja igavikuliste perspektiiviga, et, et see on ka samal ajal rööbiti kogu aeg olemas seda, teist, seda siis peaksid sõnastama või seda peaks tagama ühiskonnale selle olemasolu, nägemus, olemasolu, intellektuaalid. Kui kujutleda, et täna oleks niisugune aprillipleenum ühispleenum loominguliste liitude korraldada, siis mis oleks neid mõtteid, millest teie tahaksite kõnetoolist rääkida? Professor Raul. No tegelikult on terve hulk niisuguseid probleeme, mis olid olemas siis ja mida me arvasime, mis noh, iseseisvuse tingimustes või nagu vabanemise tulemusena lahenevad noh mitte küll ehk nagu iseenesest, aga vähemasti tekivad siis niisugused soodsad tingimused, et see võiks juhtuda. Ja praegu tegelikult nagu arvestades kõikvõimalike teiste riikide olukorda ja nii oleks meil isegi asjatu või või nagu vale, rääkida sellest, kuidas kommertsskulptuur on lämmatav, nagu kõik kõige ilusa, eks ole, meil on olemas kultuurkapital tööle hakanud ei ole nii, et need kõrgkultuur nagu ei leia väljundit ja nii edasi, aga mu meelest on üks niisugune Kurb nägemus tekkinud Eestis on see, et Eesti kõrgkultuur isegi mitte kõrgkultuur võidetud Eesti nagu vaimueliit, Ta on nagu lülitatud või ta puhtalt nagu vaatab välja või et Eestis ei ole tegelikult enam olemas sellist kultuurikeskust konda. See keskkond ise ei olnud, võib-olla, ei ole kunagi olnud võib-olla niisugusel, eriti heal tasemel, aga tähendab jutt sellest, et näiteks kõik teadlased suhtlevad oma välismaiste kolleegidega. Kõik kunstnikke hakatakse Eestis hindama siis, kui nad on korraldanud näitusi välismaal. Üks korralik teatraal või filmitegija peab samuti. Ma kõigepealt tunnustuse välismaal, see tähendab, on olemas mingi müstiline välismaa, kus keegi otsustab, missuguseid eesti kultuurinähtused on nagu kõlbulikud ja missuguseid mitte samal ajal see niisugune horisontaalne huvi või tähendab see ega isegi huvi üksteise tööde vastu, noh, ma ei saa ütelda, et see oleks nagu kadunud, aga, aga ta on võib-olla mingil määral nagu klikistanud ja kõlab võib-olla nagu õõnsalt veidralt, aga tegelikult nagu see kultuuri enda kontakt nagu selle nende võimalike kultuurihuviliste inimestega on mu meelest kuidagiviisi nõrgenenud ning, ning seetõttu ka nende, need inimesed, kes Eestis praegu kasvavad, tähendab nende huvi Eesti kultuuri Eesti kultuurikeskkonna vastu kaob ja nad ise näevad ennast ka juba pigem mingi noh, niisuguse kosmopoliitliku üle maa üleeuroopalise, sellise kultuurikeskkonna osana ning see eesti oma ei olegi nii oluline. Võib-olla see, millest ma tahaksin rääkida, oleks juba niivõrd üldine jutt, millega pole midagi peale hakata. Pleenumil rääkida mõeldav luuel pleenumil, pleenumil, tähendab, ma ei oska leida sellele jutule, sellele murele mingit mingit sellist rakendust või, või mingite teed, kuidas sellest asjast üle saada. Tibatsioon, teatav siis laatilisusi langus ühiskonnas tervikuna. Kodu juures on olukord, kus mitte midagi ei loe. Ja kõik on ükskõik. See on isegi miteediga kriis, eetika on see, kuidas nüüd ütleme kuidas mina sulle, sina mulle, eks ole, naatelisuse lagusid rohkem, ta on mingite Moldovat kihu, kõrgemate ideaalide sihtide seadmine endale natuke kõrgemad kui need, mis iga päev on. Aga nii ei ole ilus, vajalikud ka igasuguses tegevuses. See teeb mulle kõige rohkem muret, et kõik muutub nagu pisikeseks kuidas sellest üle saada. Ja ilmselt ma olen jälle sellesama sõna juurde, mida ma siin alguses kasutasin idioodi järjekindlusega ühti, sedasama ostsin, küsimus on vaimses vaimsete väärtuste olemasolus. Nendega tegelemises. Kas see võib olla nii nagu esimese ärkamisaja järel, et kui talud olid linakauplemisega jõukaks saanud ja päriseks ostetud alles siis saadeti perepoeg Tartusse ülikooli et vaimsed huvid ei tekkinud enne, kui oli mingil ajal. No vot need perepojad juba lähevad ülikooli, käivad hoolega, kui välismaal. Ma ei tea, kuivõrd seenil Maidunud kaasa. Jah, vot siin oli praegu hästi näha see, et küsimusele mida, mida võiks selle Teeemmil rääkida, kui midagi analoogilist korraldada praegu siis Rein raud, et kõik, mis sa rääkisid, Rein oli nüüd spetsiifiliselt kultuuriteemaline küsimus, mida saakski nagu rääkida mis on normaalne, mille üle tunnevad muret need nii-öelda kultuuriinimesed omavahel samas kui, kui toona oli nende spetsiifiliselt kultuuriliste küsimuste kõrval. Ma arvan, et mahu poolest nendest eespool olid ikkagi poliitilised küsimused, mida, millel ei olnud neist välimisel sel ajal lihtsalt kui ja võib-olla ei olnud ka tõesti inimesi, kes oleks nii tõsiselt läbi mõelnud, kui kunstnikud olid need läbi mõelnud tollal. Nii et kui praegu korraldada midagi analoogilist, siis kui, kui noh, ma ei arva, et oleks mõtet korraldada midagi analoogilist. Aga, aga kas see konverentse, seminare kogunemisi teemal kultuurisuhtlusühiskonnaga, kus ta kus, kus tehakse sellel teemal annab, annab nagu alati arutada. Ja selleks on võimalik ka mingit mehhanismi luua, aga eeskätt on vaja, et kuidas seda mentaliteeti suunata ühiskondlikku mentaliteeti, suunata siis selles suunas, mida, mida me tahaksime näha. Päris ainult spetsiifiliselt kultuuriline küsimus ei ole seal tähendab tegemist nagu sõna kultuur enamasti tähendab, noh, olen inimesed mõistavad seda kitsalt, eks ole, tähendab et see on nii-ütelda kirjandus, muusika ja nii edasi. Mina mõistan seda noh, äärmiselt laialt, nii nagu see tegelikult me võime rääkida ka sellest, et Eesti ei ole praegu meeldiv elukeskkond. See, et inimestel tõstetakse palka nende sissetulekud kogu aeg tõusevad, ei ole iseenesest veel mingi näitaja, tõuseb nende elukvaliteet. Sest On ju võimalus elukvaliteedi tõstmiseks. On olemas riike, kus on terve hulk inimesi, kes on päris rikkad ja kõikidel on okastraataiad ümber ja nii edasi, tähendab aga. Oma ümber nende majade elamiste ja nii, aga see, kui me tahame näiteks Euroopa Liidu tingimustes, et Eesti oleks nagu elujõuline ja jätkusuutlik riik, siis ei ole päris nagu ei piisa sellest, kui meil on näiteks nii ja naasugune, keskmine sissetulekuid, eestlased peavad tahtma Eestis elada ja seal mu meelest poliitiline küsimus küll tähendab see praegu on küllalt muret, tekitab see küsimus, kas noh näiteks nii, et kui kellelgi oleks tõesti vabalt võimalik valida oma töö tegemise vahel Eestis nagu näiteks Saksamaal, Inglismaal või Prantsusmaal, tähendab, kas oletades, et sissetulek või noh, ütleme, ostujõudlus on kõik nagu korras, et mida siis valitakse, sest noh, loomil loomulik oleks, et eestlane peaks tahtma elada Eestis. Esimese tuhinaga võitu võib tulla ka jah, see, teatud suurem ajude või, või ka mida ta ju tegelikult mustrite ärapoolega. Pikapeale ma usun, et see, et see tasakaalustab, aga jah, no kes, kes, kes on need, kes loovad seda talutavat või armastusväärset keskkondasid inimesed hoovadki, nõnda et, et see noh, võimalik, võimalik majanduslik edu, mõtlen iga iga isiku palgatõus, näiteks see tõus, eeldus selleks, mis, mis ta siis selle nii-öelda vabaks jäänud rahale tegema. Kolmas või neljas eeldusega esimene eeldus, millest Enn Põldroos rääkis, tähendab, inimene, kui ta midagi teeb tõste tegema, mille nimel ta peab nagu olema oma tööst mitte võõrandunud teda, nagu ta peab olema mingi mingi. Nõus ainult, et seda ei saa ühiskonnale tervikuna inimestel ühekaupa sisendada, teenume kõnetada. Kas. Ma ei tea, kas mõtet rääkida. Ma tean neid mehhanisme, kuidas seda ellu viia. Aga see, mis puudutab inimeste Soovi minna laia maailma paremat otsima, sealt tuhiseb mööda Diviise tuhin juba võiks hakata mööda minema, siis ma saan aru, see oli alguses, kui piirid läksid lahti. Kui võimalused olid esinenud, faas juba taandunud. Nüüd, kui ütleme tekkivat jah, need paremini seadustatud Euroopa kontekstis vaba vaba liikumise asjad, siis võtan uus laine. Küllap sega mõnel taandub, praeguse esialgne tuhin ongi taandunud. Osalt just seetõttu, et Need, kes alguses läksid, ei pidanud, ei pruukinud tingimata alati saada kvalifitseeritud tööd ja nii edasi, et see ei löönud nii-ütelda läbi, siis tulid sealt tagasi. Aga noh, see, mis mul nagu just nimelt muret valmistab, on see, et kui näiteks noh, tõepoolest inimene peaks tahtma, et tema lapsed saaksid käia koolis sellises koolis nagu talle meeldib, et neil oleks näiteks lasteraamatuid, tähendab üks normaalne kultuurikeskkond eeldab seda, et noh, paljud asjad on inimestele kättesaadavad emakeeles, kui ma niikuinii näiteks pean kasutama inglisekeelseid materjale kogu aeg oma töö tegemisel ja nii edasi. Viimane inimene, kes räägiksid, keelteoskus ei ole või kui ma niikuinii pean tegema oma tööd põhiliselt inglise keeles, siis on mul ükskõik, kas ma tean seda Eestis, eks ole, või või näiteks Inglismaal on ju See aga see on ainult üks aspekt, tähendab neid, see niisugune väärtuste asi, see, et, et äritegemine, majandustegevus ja nii edasi on üles ehitatud kasu saamisele, kasu ongi justkui see ainukene õige esimene situatsioon, näiteks see, et keegi ehitaks mingisuguse asja, mingi ettevõte oma kätega üles tunneks selle üle uhkust ja nii edasi tähendab sellist väärtust mu meelest nagu Eesti äriilmas praegu ei ole, vaid see, mis ehitatakse valmis, siis lükatakse rootslastele maha või vaadatakse siis, mis edasi. Saab majandus, globaalne niikuinii, see on selle vastu midagi, aga, aga teiselt poolt jah, ikkagi mu küsimus on see, et, et kes, kes on need, kes kujundavad keskkonna, kus neil ja nende lastel on olnud meeldiv hea elada siin noh, see on nagu inimeste enda asi. No kõigepealt inimesed peavad ise jõudma selleni, et sellist keskkonda kujundada. Sealt peale jah, seda muidugi ei ole ja siin on juba ka küsimus haridusküsimus koolis. Pesamuna, kes, kes loob selle esimese kooli, kus kasvatatakse lastelastele maast madalast sisse arusaamine, et. Eesti meedias muidugi on noh, kaunis see on ka muide, viimastel aastatel mu meelest läinud natuke paremaks olukord, aga vahepeal oli küll niisugune noh, niisugune väga ühe kanaliline edumudel, see tähendab täpselt ühteviisi võimalik saada edukaks peaksid nagu unistama, et just nimelt see ka nende toimuks. See, et näiteks keegi ei soovigi olla rikas, tähendab sellise mõtteviisi. Täiesti võõrast, noh, see oli see periood, kus, kus sisuliselt kõik progressiivsust ei olnud võimalik vahet teha, hästi siis kvaliteet ja kollase väljaande vahel. Nüüd on see kuidagi natukese higine väga jana jällegi osad ka väikse lugejaskonna küsimus, sest iga lehtla peab saama endale selle lugejaskonna ütleme siis maksimaalselt võimalik on. Ja sellepärast kõik kvaliteetlehed praegugi on, on, on natuke kollasemad kui, kui ja sama televisiooni raadiot kui, kui analoogid vanades kultuurides, millel muu hulgas aga ka suurem potentsiaalse publiku hulk ja, ja teiselt poolt võiks öelda, et mõnedki sellised tabloidvälja ja need sisaldavad päris huvitavat sellist ekstravagantse, tsentrilise, kõrgkultuuri, aga, aga tsentrilise võib-olla isegi eriviisiliselt snoobliku elaslast, Nobliku kõrgkultuuri tunnuseid, näiteks mulle väga raske paigutada sellele väga väga rangele skaalale, kus ühe peal on kvaliteet, väljend, teiselt poolt Aproidid vastavat saate tüübid siis raadios ja televisioonis, sest me teame, et kuhu, kuhu kuulub näiteks ajalehtkeskus ja temale vastav televisiooni saade, millel on olemas sellist sensatsiooni taotleva kollase väljaande jooned, mida samal ajal teevad intelligentsed ja loomingulised loomsed häälestatud suhteliselt noored inimesed, kes kes ajavad oma asju sellises stiilis, et vot selles skaalas ei oska kuhugi paigutada, see näitab, et, et siin on ka vahevõimalusi ja muid huvitavaid selliseid šansse. Üks küsimus on veel, et kas nemad ise, kui nad täiesti vabalt saaksid oma seda stiili valida, valiksid just sellise eksalast. Võib-olla tahaksid oma asja hoopis veidi teises keeles ajada? Paneksin räigelt. Küsimusse mingite tekkivate uute kultuurivormide nendega kaasnev skandaalse õhkkonna küsimustes on alati alati on seda olnud väga erinevate vormide puhul. Ja siis, kui juhtub nii, et ütleme, kõrgvaimsus saab kontakti niisuguse laiale lugejaskonnale niisuguse keele kaudu, siis ei ole ju noh siis ta. Ei, ma tahtsin seda öelda, et siis ei olegi isenesest tingimata midagi viga, juhul kui näiteks niisugune välja on, paneb mõne inimese huvituma mingitest muudest kultuurilistest. Astmele viimaseks ütleb, et see paha oleks. Kujuteldaval pleenumil arvel kuulamata. Noh, ei, minu põhimõte on see, et sellist leenumit vähemalt loomeliitude juhatuste pleenum, et ma ei näe mingit otstarvet sellise korraldamiseks, sest need vahetult poliitilised asjad tuleb ära jätta poliitilisi vahendeid kasutades. Ja sellised spetsiifilised kultuurielukorralduse asjad tuleb ajada igalühel enda sees ja minu meelest ka oma organisatsioonide sees ja nende kaudu. Ja need üldisemat, sellist sügavamat vaimsust puudutavad asjad, mis kõigile muret teevad, et see ei ole nii, nii, nii sügav ja võib-olla ka tervet seda rahvuskehandit nii tihedalt kokku siduv, kui ta peaks olema meie unistuses. Nende asjade ajamine ei saa kuidagimoodi teie kõnetoolist, see on, see on aastate ja aastakümnete pikkune töö, kus igaüks kujundab enda mentaliteeti ja, ja enda kaudu parandab nende vahendamise kaudu, parandab ka maailma. Maailm püüab ühest küljest rahumeelselt lõimuda ja teisest küljest väga harali, kusagil käib ränk sõda Ameerika vastamisi Euroopaga. Kas oleks võimalik määratleda, kus suunas peaks Eesti liikuma, mis oleks Eesti-d või asend niisuguses ühelt poolt kokku hoida püüdvasse, teiselt poolt väga harali olevas lahknevus maalimas? Jällegi ilmselt ilmselt krib Eesti vaatama milliseid ideaalid, millises soovida talle kõige lähedasemad. Kas need on suurriiklikud, Su panna maailm tegutsema nii, nagu keegi soovib. Või on nad endaks jäämise soovid, mida üks või teine riik esindab? Sisene vahelduvvahetaja ilmselt. Me ei ole enam niimoodi vanajumala selja taga lootuses, et meist midagi suurt ei ole. Ja me peame nagu vaatama, kus kergem olla et me ju kohe integreerume, aga ega see ei tähenda ka seda, et me peame siis otsima endale uut vanajumala selja taha tuulega pugeda. Žiguli kurjem asi, mis tahes olukorras tuleb endale kainelt aru anduma oma eeldustest ja, ja Eesti üks eeldusi, mis oluliselt ei muutu, on suurus või väiksus. Ja, ja valida oma oma lähimat partnereid ma arvan nende hulgast, kes, kellel, kes oleks ka enam-vähem sama suurusjärku ja ühisel nõul siis kujundada noh, näiteks ütleme, sellist väikeriikide väiksemat väiksemat, humoorikas, omavates, isenesest, riikide seisukohtades, suuremates globaalsetes konfliktides ja koostades, siin on väga palju tegemist ikkagi paratamatult sellise omades teatud ideaali nägemust silmade ees, aga siiski ka sellise olupoliitilise hetke ärakasutamised jälle. Millal on missugusele kaalukausile oma väikene kaalubilt juurde panna? Vajalik nii meie enda jaoks kui, kui meil ka sama suurusjärku teiste rahvaste riikide jaoks kui ka globaalse tasakaalu huvides. Üks kõige niisugusema elavam hetk sellest 88. aasta ühispleenumist või õieti esimene, mis mulle alati meelde, kui ma sellele sündmusele üldse mõtlen, see siis, kui sõnastati seal neid lõppdokumente ja kõik, me olime juba suhteliselt nagu üles krutitud, et ikka paneme nagu ikka mängima sõnastuse ikka nagu tugevama argumendi ja ikka niimoodi vihasemalt kirja tähendab mismoodi peaks olema sesse kadunud Juhan Viiding vaatas seda asja pealt. Ja ühel hetkel ütles selge häälega sinna vahele ja pange siis sinna paberitesse ka kuskile kirja, et tegelikult me soovime kõigile head tervist ja pikka iga. Mu meelest see oli väga kainestab ja, ja täpne asi ja ma arvan, et see on nagu juhtmõte, millest ka võiks juhinduda nii oma siseriiklikus kui rahvusvahelises, kui igasuguses muus tegevuses. Jah, see on üks eeldusi tõepoolest ja tervise, võimalikult pikk tegutsemisaeg, mida tähendab pikk iga on elementaarne eeldus mis, mis tahes seisukohast ja mis tahes eesmärgil midagi ära teha. Tervist ja pikka iga soovime kõigile, kes aateid ja haritust hinges kannavad. Pleenumi meenutused selleks kevadeks lõppevad. Aga meie vaimuinimesi kuuleb argipäeva saates rääkimas juba esmaspäeval, 14. märtsil. Siis on stuudios Maimu Berg, Signe Kivi ja Marju Lauristin. Kuulmiseni.