Jõudu ja tervist, operetisõber ümberringi õitseb, linnud laulavad, muru kasvab ja seeme tärkab. Seda kõike silmas pidades räägime tänases Belkanto muusikaprogrammis rahvusvahelise operetiajastu viimasest kümnendist ja kuulame paremaid palu Viini ja Berliini operetikoolkonna tollaste arvestatavate tegijate loomingust. Stuudios on Tiit Made. Need meeleolukad, muusikalood on siis komponeeritud 70 aastat tagasi ja need mehed olid viimased taanlased operetiturul. Niisiis uue ja vana võitluses Atlandi ookeani tagant pressis peale muusikaline komöödia. Sealne publik tahtis laval näha tegelikku elu ja ihkas realismi. Sinivereline Euroopa klammerdusega oma mineviku külge ka muusikateatris. Kuid pidi õige pea kapituleeruma ja pärast teise maailmasõja lõppu oli operetiajastul sisuliselt kriips peal. Kui üksikud erandid kõrvale jätta, mis iseloomustasid eelkõige saksa keelt rääkivaid maid või nende mõjusfääris purjetanud skulptuur riike. See käib ka Eesti ja Põhjamaade kohta, kus operett jäi publiku silmis ligitõmbavaks veel paarikümne aasta jooksul. Täna tuleb juttu siis nendest operetiheliloojatest, kes paistsid silma 1900 kolmekümnendatel aastatel. Valitsejad valmistusid palavikuliselt 20. sajandi teiseks suureks sõjaks kuid lõbujanuline kõrgklass ja peagi sõja tandritele saadetav noor põlvkond ründasid teatreid, varieteesid restorane tantsusaale nagu teadlased, peagi pannakse nende meelelahutuskohtade uste ette suured tabad või pommitatakse maani maha. Ja siis, kui seda saab mööda, annab Euroopa, kui sajandeid meelelahutustööstust edasi viinud. Ja valitsenud keskus teatepulga Põhja-Ameerikas üle ning hakkab ise suure innuga mängima seal loodud muusikale. Need heliloojad, kes operetiajastu loojangul silma paistsid, olid ikka rahvaesindajad, kes seda meelelahutusala üle poole sajandi olid arendanud siis keskeurooplased, austerlased, ungarlased, sakslased ja tšehhid teistel kui mõni üksik itaallane ja prantslane välja jätta. Tollal 70 aastat tagasi, vähe sõna sekka öelda. Tänased muusikalood on ikotostali pool, laupäev Frami Eduard kümneke, Ralph Bernatski, Roberts Taltsi ja Fred Raymondi minu operettidest, mida suure innuga ka omal ajal Eestis mängiti. Berliini koolkonna üks väljapaistvamaid esindajaid, Edward kümneke on opereti kohta kirjutanud operentoniks meelelahutuslik tükk. Sellel libreto peab olema sädelev, kuid segatud paraja hulga sentimentaalse sega. Töötaja soovib näha olukordi, kuhu ta mitte kunagi elus ise ei satu. Muusikat peab kandma üks kuni kaks hästi meeldejäävat meloodiat ning unistavad viisid peavad vaheldama kiirete rütmidega. Nendest tõekspidamistest lähtudes käiski kolmekümnendatel aastatel aktiivne konveierlik operetikirjutamine lõbujanulised Berliinis sest selleks ajaks oli konservatiivne Viini publik pööranud operetiuuendustele selja. Berliini materjalid, eriti jaga metropol teatria Kurphyostendam teater innustasid saksa heliloojate kõrval ka austerlasi ja ungarlased Ongi, nii et ei saa öelda, nagu oleks Berliini operetikoolkond liitnud vaid sakslastest kompaniste. Sakslased olid vaid linke ja kümneke võlts taustal ja Raymond olid austerlased. Aabraham pärines Budapestist ning Bernatski oli moraavia Tšehhi. Kuid neid sidus asjaolu, et nad lähtusid oma teostes saksa publikumaitsest. Mõtlesid ja tegutsesid teatud aja Berliinis ning suur osa nende menuteostest oli maailma esiettekandel just selles linnas või Leipzigis. Kuuldud hoogne Pasodoblon, kümneki operetist ahvatlev leek mis on ka olnud 1935. aastal Estonia mängukavas. See tükk käsitleb saksa poeedi ja helilooja eetia Hoffmanni tegevust nii oma ooperite komponeerimisel Nende proovisaalides ettevalmistamisel, kuid mõistetavalt domineerib seal tema aktiivne lülitumine. Naiste vastuolulisse maailmakümnekesi oli pärit juudi ärimehe perekonnast. Ta alustas oma karjääri rikoomiliste ooperite komponeerimisega pidas mõne aja Berliinis dirigendi ametit ning kirjutas Max Reinhardti poolt lavastatud tükkidele saatemuusikat Hitleri Saksa oma valitsejatele eriti istunud kümneke päritolu. Tema ameerikapärane muusika, kus oli läbi põimitud erinevad statistilised elemendid fokstratis, Simmist, bostonist, Kunivalzini määrati füüreri poolt kõlastusväärseks. Teoseid nimetati degenereerunuteks ja meloodiaid neegrimuusikaks. Tõsi, valss oli seal taandunud. Viiulid olid andnud ruumi trumpetitele, saksofonile ja rütmigrupile. Kümneke komponeeris ligi 30 operetti, milledest kolmandik ilmestas teise maailmasõjaeelse Euroopa teatrite repertuaari. Tema toodangust on rahvusvaheliselt tuntum siiski varasema loomisperioodi pärl. Meloodiline ja hoogne onupoeg pat Taaviast, mida ka Eesti teatrites on aegade jooksul mängitud koguni 14 korda kuid rahvusvahelistel lavadel leid hästi läbi ka vaadeldava perioodi meistriteosed, suur patune ja õnnelikku reisi. 30.-te aastate alguseks oli Viini opereti teine kõrgperiood ammendunud. Seda tituleeritakse operetiajaloos Viini klassikalise opereti hõbedaseks ajastuks ja selle eriti aga viini valsi viimaseks Mohik taanlaseks jäi vitaalne ning tohutult viljakas Roberts Talts. Stansseli unika Algne kuju möödunud sajandi kerge samm sellises muusikaelus. Kõigepealt Tal õnnestus vaatamata rasketele aegadele elada 95 aastaseks. Veel 90 aastaselt seisis ta dirigendipuldis ja juhatas Viini teatrites operetietendusi. Ligi 65 Loomingu aasta jooksul komponeeris ta 77 operetimuusikat 100-le filmile ling ligi 1500 laulu, ekslaagrit ja viiekümnendatel aastatel hulgaliselt ka muusikat tollasel populaarsetele jäärebüüdele. Annelise Rottenbergeria Nikolai Eda laulavad tüüpilise valsi duetti tema operetist kaks südant, kolm neljandikku taktis. 20. sajandi alguses tegutses Tolskel Viinis ja dirigeeris seal 420 korda Lehari lõbusale etendusi kuid asust 1924 elama Saksamaale. Seal olid palju paremad töötingimused ja teenimise võimalused. Tema meloodilised operetid läksid Berliinis, Leipzigis, Dresdenis, Hamburgis, Düsseldorfis ja mujal Saksamaal paremini kaubaks kui koduses Viinis. Kuid alates 1946, kui ta naases Ameerikas sõja paavst kodusesse Euroopasse ja asus elama oma veel okupeeritud viini, muutus ta kiiresti nii Viini kui ka sõjas laastatud Saksamaa opereti ja meelelahutusele iidoliks. Miinison tema auks nimetatud ka see tänav riigiooperi lähedal, kus ta ligi 30 aastat elas Eestis Anstoltzi oper ette mängitud 15 korda kuid viimati nii ammu kui 1935.-le aastal Vanemuises Mil etendati tema parimaks peetavat teost nimega Veenusii. Looks. No igatahes on ketse Võiks öelda, et ligi 100 aastat säranud ja hiilanud operetiajastu peied peetigi Berliinis või üldse Saksamaal. Kolmekümnendatel aastatel käisid ka eesti opereti artistid, lavastajad ja muidu asjamehed nagu palvereisil Saksamaal, et õppida, ennast täiendada ja sealt šnitti võtta. Nad käisid teatrites uusi lugusid vaatamas ja imesid endasse kõiki uusi suundi ja lainetusi, mis operetimaailmas parajasti ilma tegid. Kõik pandi kõrva taha ja võeti koju kaasa. Ühel oli portfellis mingi uus Kesk-Euroopa uudis, operett, mida siis palavikuliselt eesti keelde ümber pandi, faabulat meie oludele kohandati ja mõne nädalaga esitamisküpseks harjutati. Kuus kuni seitse balletiteatrit tegelesid korraga pea ühtede ja samade tükkide lavastamisega. Eesti kultuurielus käis halastamatu konkurents. Publiku kroonid tuli kätte saada ja võimalikult kiiresti. Publik oli aga nõudlik ja tahtis näha aina uusi lugusid. Oli juhuseid, kus just just välja tulnud uudis operett oli Eesti teatrilaval juba väheks vähem kui aasta pärast. Oli ka juhus, kus ühe korraga mängiti ühte ja samat operetti kahes kolmes teatris. Teisisõnu tollased eesti teatrid rühkisid Euroopa muusikaelu esirinnas polnud kaugeltki nii konservatiivsed nagu tänapäeval ning hiilgasid oma operatiivsuse ja repertuaari avaruse poolest, mida tänastele teatritegijatele ei saa mitte kuidagi ette heitmatajat. Muutunud oli tükkide muusikaline ülesehitusvalss oli küll veel alles, kuid mitte enam nii valitsevale kujul kui Kalmani, Lehari, millekeri, Oskar Straussi või Leofally ajal. Üha rohkem tantsiti moodsaid tantse lastiga Ada uusi tantsusaalides tuntud lööklaule ja anti popule väärsemaks muutuvale Tšassile võimalus oma kaasa haaravust ka teatrilaval demonstreerida. Ka tükkide sisu oli muutunud. Tegevus kolis lossidestia õukondadest, Igapäevase masse miljöösse trahvide, vürstide, hertsogi, printside ja keisrite elu. Vidlejaliseerimine hakkas taanduma tavaliste inimeste ja nende probleemide ees kuid hingemattev armastus jäi selle kõrvale. Kerkis aga truudusetus flirtimis, himu, partnerivahetus ehk siis samuti igapäevane elu. Kadus ka Viini opereti klassikaline ülesehituspoiss leiab esimeses vaatuses tüdruku. Poiss ja tüdruk lähevad teises vaatuses tülli poisse tüdruk lepivad kolmandas vaatuses ära ja igaüks saab oma uue koolkonna opereti normaalne faabula arenes järjepidevalt, sisaldas küll konflikte ja vastuolusid, kuid polnud enam nii ühe vitsaga loodud kui Viini kuldse ajastu meistriteostes. Esile kerkisid oopused mõne tuntud inimese elust ja revüü operetis, mis iseenesest pidasid kõige kauem vastu ja mängiti veel ka siis, kui Ameerika muusikal kõvasti pealetungis. Eestis oli kolmekümnendatel aastatel hästi populaarne ungari päritolu, kuid Berliinis ja hiljem Ameerikas omale muusikalise komöödia revüü ja filmimuusika komponistina nime teinud Paul Aabraham. Rajal mängiti tema uue helikeele ja tavapärasest opereti faabulaste erinevalt teoseid korraga mitmes Eesti teatris. Abraham õppis Budapesti muusikakoolis ning pidas 1926. aastal ka Budapesti operetiteatri direktori ametit. 1930 asus temagi elama Berliini, kus komponeeriski oma esimese tõelise kassa teki. See oli Victoria ja tema hu saar. Abrahami töid hinnati kõrgelt, teda peeti Kalmani ja Lehari mantlipärijaks. Tollasest revüü, opereti, meelelahutuse ja Kinokeskusest. Berliinist levisid tema uued teosed momentaalselt mitte ainult üle Euroopa vaid ka Atlandi ookeani teisele poolele. Eestis mängiti reeglina tema uut teost juba samal aastal, kui see tuli Berliinis välja. Kuuldud lugu oli omal ajal Euroopa tantsusaalides nõutud ja tantsitud fokstrotti lugu Aabrahami teisest menutükist Havai lill mis oli Leipzigis näha kuulda 1931. aastal ja tekitas veelgi suuremat furoori kui aasta varem välja tulnud Victoria Abrahami kolmas suur edu oli järgmisel aastal esietendunud Savoy ball mis oli kassatükiks veel ka kaheksakümnendatel aastatel meie Estonias. Sellest tegid eestlased Moskva kesktelevisiooni tellimusel ka korraliku vaatefilmi, kuid päris hea võimaliku tulemuse rikkusid ära vene keeles esitatud laulud, mis siinset kõrva kõvasti riivasid, kuid vene vaatajatele ilmselt meeldis. Voldemar Kuslap esitavad mad lääni stiidi armastuslaulu. Jaa. Kõvarindel hukkuda. Savoy balli tituleeriti 70 aastat tagasi Saksa ajakirjanduses nahkhiirekaasaegseks variandiks. Praegu on näidanud, et need kaks operetti pole omavahel ei võrreldavad ega ka mitte konkurendid. Nahkhiirt mängitakse regulaarselt tänaseni, kuid Savoy ball on langenud praktiliselt unustusse. Isegi Euroopa rikkaliku varustatusega plaadipoodidest ei leia selle operetihelisalvestusi omale ja lavastas selle tüki Estonias Acolüüdike sisemängis Mustafa rolli, mida 50 aastat hiljem esitas võrratult Jüri Krjukov lases lavastuses leiaga publiku pahviks Natalie Mei hiilgavate tualettide paraad millest ilmus ajalehtedes pikki kirjeldusi. Pärast Hitleri võimuletulekut tuli ka juudi verd Abraham helistada laevale ja otsida varjupaika Ameerikast. Pärast sõja lõppemist naases ta haige mehena Euroopasse ja asus elama Hamburgi, kus ta üksinduses ja unustusest 1960. aastal suri. Omaaegse populaarse opereti komponisti teoseid esitletakse tänapäeval väga harva ja sedagi peamiselt kas Ungaris või saksa keelt kõnelevatest maades. Ralph Bernatski oli Aabrahami kõrval üks peamisi tegijaid Berliini opereti elus 30.-te aastate esimesel poolel tema valge hobu võõrastama ja on peetud selle ajastu stiilipuhtamaks esindajaks. Benazzge on kirjutanud üle 100 opereti ja laulumängu ning ligi 500 Schlaagerit. Tänaste hindamiskriteeriumid. Nende järgi võikski öelda, et hobu on suure tõenäosusega 30.-te aastate parim operett. Malt saksa muusikateatrid mängivad seda tänaseni kindla regulaarsusega. Väljatulekul läks lugu Berliinis ühtejutti 400 välja müüdud etendust, siis tuli peale aga 1933. aasta. Paljude etenduses kaasa löönud juudi soost näitlejad pidid Saksamaalt lahkuma. Valge hobu kolis täielikult Ameerikasse, kus seda Broadwayl mängiti üle 200 korra. Omal ajal saksa kultuurist palju toitu saanud Eesti on kolmel korral seda menutüki lavastanud. Minu ema teadis öelda, et temaaegne noor põlvkond olnud sellest operetist lausa vasikavaimustuses ja käinud seda teatris kümneid kordi vaatamas. Austria päritolu Freid Raimond on meie opereti publikule ehk vähem tuttav parim 1937. aastal Berliini metropol teatris esietendunud tohutult populaarne revüü operett mask sinises on tänaseni Saksamaal mängitav. Meil on seda tükki mängitud vaid ühel korral 40 aastat tagasi Vanemuises ja sedagi lühikest aega, sest tollane parteiline ideoloogiline tsensor pidas maski Tartu vaimule ebakohaselt siivutuks ja isegi sündsusetuks looks. Kuid 30.-te lõpuEuroopas mängisid kõik raadiojaamad temperamentsed poplaulu juulis ka Budapestist, mille 60 aastat tagasi tegi publikule südamelähedaseks Legendaarne Austria varietee ja operetitäht Marika Rec kes veel 75 aastaselt innukalt teatri ja varieteelaval kaasategija kadestamisväärselt tantsu vihtus. Siin on see tema ja saksa ob tenori Karl Ernst Merkeri esitluses salvestus on tehtud 1975. aastal. Raimond oli väga hea pianist ning töötas Berliini kaba reedes klaverimängijana kaupmeheharidusega, Raimondo kas aga osavalt ära kasutada 30.-te aastate juudivastast meelsust Saksamaal ja rajal kiiresti valitsejate silmis väärtuslikuks komponistiks tõusta? Pärast suure sõja lõppemist asus ta elama Šveitsi komponeeris veel kolm keskpärast opereti, aga tema aeg oli möödas. Nõnda palju siis tänaseks operetiajastu viimastest mahikaanlastest nendest sõjaks valmistuva Saksamaa pealinnas Berliinis tegutsenud andekatest meestest kuulmiseni.