16. sajandi keskpaik enne Liivimaa sõda siin Eestimaal olukord meie ümber Läänemere ääres ja kaugemalgi, räägib professor Jüri Kivimäe. Ma olen kunagi pealkirjastanud ühte ülevaadet, millest ei saanudki eriti asja. Et Euroopa oli uue aja künnisel. Teab need ülevaade pidi siis tegelema sellise ajaloolasele omase spekuleerimisega, et millal lõppes ära keskaeg, millal algas uus aeg ja kas vahepeal oli mingi ülemineku periood, kas see oli varane uus aeg või varauusaeg ja nii edasi, siis sest et kuskil 90.-te aastate algul ei olnud vanemad kolleegid sugugi veendunud, et on olemas mingisugune vahepealne periood, varane uus aeg, mis tänapäeval on, on üldiselt omaks võetud ja paika läinud, aga ega me päris täpselt ikkagi ei tea. Kooliõpikute seisukohalt on ju see, et millal siis see keskaeg lõppes ja, ja võib ju küsida ja mängida nende aastaarvudega ja see on omapärane, sellepärast et on pakutud kõigepealt Lääne-Euroopa seisukohalt, et see lõppes juba 1453 ära ja see on väga hea aasta. Siis lõppes saja-aastane sõda Prantsusmaa ja Inglismaa vahel, mis oli tegelikult aastaarvudes kauem kestnud, aga teda hüütakse tänaseni 100 aastaseks sõjaks. Ja oli kadunud ära üks impeerium Euroopa kaardilt, see oli siis, kui 1453. aastal türklased Konstantinoopoli vallutasid. Siis pudenes ära, Bütsants. Nüüd sellest on üksi vähe, teised ütlevad, et ei, ei, ei, ei, et keskaeg lõppes 1492 ja no olgu peale, et teeme siis 1492 on siis Kolumbuse avastusreis Ameerikasse. Aga ka see on alati üliõpilastega, teen nalja, seda, et nad, et kus siis oli niimoodi, et 1492. aasta oktoobris Kolumbus meilis, et ma olen nüüd, et ma olen nüüd jõudnud jõudnud Ameerikasse ta jõudnud tagasi varem, enne kui 1493. aasta märtsis. Aga millegipärast ikkagi 1492 paistab nagu väga mitmes plaanis Euroopas ja mitte ainult Lääne-Euroopas, vaid ka kesk-ja Ida-Euroopas olema üheks niukseks kummaliseks pöördepunktiks. Ja loomulikult Ameerika avastamine, seal on suured järelmõju. Ja ei tohi öelda, et nad üldse kunagi ei puudutanud, Liivimaad. Aga võtaks nüüd teistpidi veel, et kas siis Euroopas oli kõik rahulik, kuni siis 1558. aastani välja siis seda ka päris väita ei saa, aga mõned tegurid on oht minu arust tähtsamad. Tähtsamad on see, et vaatame Euroopa rahvastiku peale, mis siis oli juhtunud? Meil on tohutu suured erinevused kirjanduses, aga hinnangutes on mingil moel kokkulangevaid arvamusi, näiteks et Euroopa rahvastiku on hinnatud aastal 1500, umbes 69 miljoni peale. Aga pange tähele, 1600. aastal on juba 89 miljonit tähendab hinnanguliselt 20 miljonit juurde tulnud see tähendab seda, et terve 16 sajand on väga oluline juurdekasv. Kuid enne 1000 viiesajandat aastat ütleme, meil oli 1340. aasta paiku soli musta surma eelõhtu Euroopas hinnatakse 70-le miljonile ja aastaks 1400, mis peaks olema siis musta surma mõju nii-öelda põhi 45 miljonit. Nii et 1400.-st aastast 45-lt miljonilt 1500 aasta 69 miljonini. Hea küll, jätame need arvud, neid on parem lugeda paberilt kui kuulata. Aga üldiselt arvatakse, et 15. sajandi lõpuks iis taastus enam-vähem Euroopa rahvaarv mis muidugi taastub erinevalt. Esiteks maa rahvastiku osakaal on hakanud vähenema ja on toimunud selle majandusliku depressiooni tõttu. Linnastumine. Linnad tõusevad esikohale. Ja loomulikult tekitab see küsimus, et kuidas rahvas ära toita sest linnade linna rahvastiku arv tõuseb. Nüüd kuulus prantsuse ajaloolane Fernambrodell arutles selle üle, et no jaa, et nüüd need keskaeg on tõesti otsa saanud, sellepärast et neid rahvarohkeid linnu enam lihaga ära ei toida. Järelikult tuleb nendele anda, mida mingit teraviljatoitu. Seega siis leiba üldtähenduses, aga leib võib tähendada ka veel mitut asja, leib võib tähendada putru ja leib võib tähendada ka õlut. Kui vedel leib. Nii et seal tekib terve rida küsimusi. Nali naljaks, prodelli arutluste juures, aga, aga kuidas need linnu ära toita, see tähendab seda, et see annab väga tugeva tõuke majandusele. Aga ennekõike ma nüüd, kui jõuda majandusest natukenegi kaugemale, enne ma toon veel siis niisuguse asja, et et Euroopa ajaloolased vaatavad väga hoolikalt ja on juba aastakümneid tegelikult vaadanud looduslike olude peale. Ja ammustest aegadest on vaieldud niinimetatud väikese jääaja peale üle, mis on väike aeg, äkki jääaeg on, on sisuliselt kliima jahenemine. Ja sellel on erinevaid arvamusi, millal ta võiks alata. Marginaalselt tähendaks see seda, kui viikingite asustus Gröönimaal hävis täielikult ja Gröönimaaga sidemed katkesid, mis tähendas seda, et kuskil niisuguses äärmuspiirkonnas nagu Gröönimaa toimus jää pealetung väga tugevalt Kesk-Euroopas ja Lääne-Euroopas on Lääne-Euroopa puhul on vaadeldud seda Philippe Emmanuel löru alla, Türii kuulus-kuulus uuring sellest, kuidas jääliustikud suurenesid Alpides ja kuidas toimus tähendab siis viinamarjade saagikuse langus, mis toob kaasa muidugi veinitootmise kahanemise ja nii edasi ja nii edasi. Nüüd mis puudutab seal Liivimaad, otseselt see veel mitte, aga kummaline on see, et, et väikese jääaja uurijad on täheldanud, et see raskem kõige raskem periood 16 sajandi teine periood ehk siis Liivimaasõja või sõdade periood. Ja siin on näha jätkuvaid viljaikalduse näljahädasid ja üsna regulaarselt tagasi tulevad katkulained, mis omavahel on muidugi seotud niisuguste episteemiliste haiguste levik ja see ei ole mitte ainult Liivimaa, et ükski ükski katki ja puhkeLiivimaale lõpe Liivimaal, vaid nad reeglina tulevad läänest itta. Nii et on omane kogu Kesk-Euroopale sageli Lääne-Euroopast tulevaid laineid. Me suudame täheldada teatava ajalise nihkega. Niisiis, kui see nüüd need andmed, see andmestik need paigutada, nagu me võime ka russokroonikast väga hästi välja lugeda, kirjutab katkust ja näljahädast väga-väga piltlikult ja väga-väga-väga huvitavad tähelepanekud panna nüüd siis sellel Liivimaa sõdade sündmustiku peale siis see veel omakorda tugevdab seda, aga läheme nüüd tagasi Euroopasse rohkem. Nüüd mida siis tähendas see, see, ütleme, see Kolumbuse meelitud Ameerika avastamine? See tähendab muidugi uue maailma avastamist vaid ka selle kasutusele võtmist. Ja mul on alati silme ees kuulus film 1492 Sheraar Depardieu ega peaosas. Mis on siis paradiisi vallutamine, kuidas toimub see tegelikult see majandamine ja seal see on? Seda peaks koolides näitama, et mõista, kuidas toimus Ameerika avastamine. Nüüd ennekõike tähendab see seda, et, et üks üks tõukejõud Ameerika avastamisele või üldse Euroopa-väliste alade vallutamisele Euroopa ekspantsioonile oli muidugi see, et väärismetall sai Euroopas otsa või see oli nii vähesel määral olemas. Mis tähendab see, seda, et kullaga on nagunii omaette probleemid, juba siis oli see probleem ja ma ei tea, kui palju seda kulda siis vahepeal on nii palju juurde toodetud, et nüüd siis Eestis praktiliselt ühe firma kätte on kuld kõik koondunud, mis momendil liikvel on. Aga see oli väga tähelepanu, väärne, kuld kullaks. Tähtis oli muidugi hõbeda sissetoomine ja kui ma kasutaksin siin mingeid andmeid, mis on see viljastanda Hispaania sadamalinna statistikat 16. sajandil siis vahemikus 1503 kuni 1520 toodi sisse uuest maailmast 14 tonni kulda. No te ütlete, et mis see siis ära ei ole? Ma arvan, et võib-olla kaks tonni võib panna kuskile mingi pisikese veoauto kasti või kuni neli tonni, nii et seda me võime ette kujutada. Kui palju seda siis oli? 1000 521540 kasvasse kuld, aga 19 tonni peale. Ja 1000 541560. Pange nüüd tähele, siin Liivi sõda on juba alanud kuni 67 tonni peale, nii seal juba märkimisväärne kogus. Aga see ei ole huvitav, minu meelest huvitav on hoopis, mis sai hõbedaga? Hõbeda sissevoolust on meil see viljasadamas paremad andmed 1000 521540 86 tonni ja 1000 541560 sedasama periood, nüüd see viimane periood, 488 tonni hõbedat. Nii mida selle hõbedaga siis tehti? Ennekõike on küsimus selles, et hõbe on siis väga suurel määral ikkagi selle olemasoleva väärtuse alus ja sellest münditi mingitki raha. Ma ei saa siin mitte lahti nüüd tagasi tulla siin teha kiirparalleeli Liivimaale, sellepärast et nüüd mida tuleb ka mõelda seoses Liivima sõdadega kogu selle ajastuga, et Liivimaal ju hõbeda kaevandust ei ole kõige lähem võimalik hõbeda kättesaamise kohta, on sugugi mitte ei Venemaa ega soome, poola, vaid Rootsi. Rootsis kaevandati, kuigi ja hõbedakaevanduse kohta ma ei, mul ei ole praegu käepärast neid andmeid, kui palju hõbe, aga hiljem tuleb rootsi pask seal ka vaskraha ja kõike muud sellist. Aga ikkagi küsimus selles, et, et kui kasutada väärismetallraha see ei ole mitte nii, nagu meie ma päris täpselt ei tea, mis on keemiline koosseis meie väikestele eurodelt, siis küsimus on selles, et, et hõberaha no siis tuleb see hõbe sisse tuua ja sellest rahamüntide. Nüüd samal ajal oli olukord, kus hõbe voolas ka välja näiteks Vene kaubandus ka Liivimaalt, Poolast, aga välja nii et eksisteeris hädaoht. Et see vääring kaob käibelt muidugi mitte ainult libime omavääring, vaid Liivimaal ka ütleme siis, 1558. aasta eelõhtul oli käibel väga palju erinevaid vääringuid, ennekõike ma ütleksin dollar ei, ei üldse mitte naljaga. Sontaaler, seda me teave, aga Taler dollar on üks ja sama sõna ja selle algus kohtunud õieti Böömimaal tähendab Joachim Stahli orust kus õpetaja kaevanduses hakati siis seda Joachim staalerit müntima ja see sai üheks väga oluliseks vääringuks Liivimaal. Nii et vot siin ma osutan sellele nüüd, aga mis toob siis tagasi siit Liivimaalt see viljasse. Nüüd see toob tohutu suur hõbeda sissevool oleks umbes niimoodi, et kui me nüüd siis Eestisse toome nüüd kuus korda rohkem kulda sisse täna kui on kõige põhilisemad ta kullavaldajate valduses siis langeb selle kulla väärtus või hind, siis ei ole ta enam nii kõrge, kui ta momendil on. Ja see tähendas seda, et muidugi väärismetalli niisugustes suurtes kogustes sissetoomine õõnestas Euroopa majandust tekitas inflatsiooni ja tekitas hindade revolutsiooni, mis on eraldi ja väga huvitav ja keeruline teema. Aga ma lihtsalt osutan sellele, et kõigi nende sõdade, Euroopa arengute kõrval on oluline ka, ütleme olulised need kaks teemat, ühelt poolt siis väike jääaeg ja teiselt poolt hindade revolutsioon. Nüüd peale selle, kui vaadata veel kord tagasi rahvastiku poole, siis meil on tegemist ju niisuguste ootamatute liikumistega rahvastiku puhul, kui ma kasutan Euroopa rahvastiku hinnangulisi üldandmeid siis me näeme, kus tegelikult 16. sajand peaks olema Prantsusmaa sajand sest Prantsusmaa rahvastiku hinnatakse 1500. aastal 16 koma neljale miljonile 1618 ja pool miljonit ja no see kasvab siis veel seitsmeteistkümnendal sajandil paari miljoni võrra. Selle järel aga tuleb kohe. Saksamaa, mis on koondmõiste, ei ole ühtset Saksamaad. Ja selle rahvastiku 1500. aastal, ütleme, Saksamaa territooriumil on hinnatud 12-le miljonile kasv aastani 1600 kuni 15 miljonini. Seejärel tuleb Itaalia mis põhjendab ka seda, kuivõrd olulist rolli Itaalia märkis tollases tollases Euroopa elus. Ja kui nüüd küsimus on selles, et aga avatud fotot, kus siis jääb Venemaa ja Venemaa on nüüd järgmine kuskil Hispaania Portugali kõrval, kui Hispaania eraldi võtta, siis Venemaa on eespool, aga 1500 hinnatakse Venemaa rahvastiku üldarvu üheksale miljonile. Ja pange tähele, 1615,5 miljonit. Nüüd küsimus on selles, kas on erakordne rahvaarvu tõus? Ei, ma ei ütleks seda, see on maade liidendamine, tähendab Venemaa kui Moskva suurvürstiriigi territooriumi erakordselt suur laienemine tänu liidendamiste ja vallutuste arvel. See tähendab seda, et me näeme nüüd sellel 16. sajandil. Küsimus ei ole mitte ainult Ivan neljanda julmustes, mida tavaliselt kooliõpikutekstides igale poole esikohale pannakse, vaid me näeme seda, et toimub väga selle riigi kujunemine sellisel kujul. Ja tähendab Venemaa tõuseb, tõuseb niimodi esile. Ja meie lähemad naabrid Skandinaavia 1500 hinnatakse pooleteist miljoni peale, maksimum kogu skandinaavia rahvastiku ja see tõus on vaevalt kuskil 2,4 miljonini 1600.-ks aastaks. Ja tavaliselt öeldakse, aga kuhu jääb siis Inglismaa ja Inglismaa on suhteliselt väikene Inglismaa 4,4 miljoniga 1500. aastal, kui kiudorid on võimule tulnud. Ja noh, tõus on siiski märgatav 6,8 miljonit 1600. Vaadake sellised relatsioonid, umbes, mis osutavad sellele, kes on tegijad Euroopa poliitikas. See on nüüd esimene küsimus, nüüd poliitika seisukohalt võiks ju öelda, et tervet seda uue ajakünnist iseloomustab tugeva keskvõimuga feodaal monarhiat, väljakujunemine, ma vaatan veel suurelt ringilt Lääne-Euroopast. Ja see rahvastiku arv Prantsusmaa puhul on väga tähelepanu väärne. Ja see osutab ka muidugi nende poliitikale. Valvaade poliitika, sellinne Porboone, Valoade poliitika on siis võrdlemisi tugev ja läheb konflikti nüüd üha kasvava Habsburgide poliitikaga. Tähendab Karl, viies Hispaania kuningaks valitud Carlos, esimene kellest saab Saksa-Rooma riigi keiser Karl viies ühendab endas siis dünastiliselt Habsburgide pärusvaldused Saksamaal, Austrias ja Hispaanias. Ainuüksi Karl viienda all, see on muidugi kunstlik, suur monarhia, sellist polnud Euroopa ajaloos Karl Suure keisririigist saati nähtud. Aga siiski, Saksamaa on siin väga väike osa selle juures. Ja lisaks sellele muidugi valdused, meretagused, valdused, ookeanitagused, valdused uues maailmas, mille tõttu see on see tavaline õpiku formelat. Karl viienda riigis ei, ei loojunud päike mitte kunagi, sest see on niivõrd suur. Ja konflikt muidugi Habsburgide ja valu Aade vahel oli juba puhkenud, sest see on kuulsad Itaalia sõjad, mille vahetut mõju ei ole eriti palju 1494 kuni 1559 kestnud hõlmas terve selle perioodi, kus lahing käis itaaliapärast. Ta oli, oli nõrk, nõrgenenud kriisis majanduslikult poliitiliselt ja mõlemad Prantsusmaa ja absburgid üritasid seal nagu oma kanda kinnitada. Ja võib-olla ainult on see jah, et siin Tallinna allikates on mainitud seda halba haigust, mis, mis Itaalia sõdade ajal levis ja prantslaste armee sundis Lõuna-Itaaliast kiivuga tagasi minema. Selle nimi oli mahla Françoosa ehk prantsuse haigus, suguhaiguse levik ja seda on Tallinna allikates ka siis mainitud, see on nüüd esimene, mis tuleb. See on niisugune pisikene kultuurilooline side itaalia sõdadega nüüd. Me näeme seda teiselt poolt me näeme kiudorite Inglismaa esiletõusu. Hea küll, Henry, kaheksas on veel suuresti hädas. Üritatakse ikka kuidagi klaarida vahekorda Prantsusmaaga. See päris ei õnnestu, aga kooliõpikus seisukohalt jällegi õudsalt hea meelde jätta. Levima sõjad puhkesid 1558. aastal. Täpselt samal aastal krooniti valge Hermeliin kraega. Ilus kaunis krae peal. Nooruke kuninganna Elizabeth, esimene inglise kuningannaks. Täpselt samal aastal. Nii see tähendabki udurite Inglismaalt esiletõusu ja veel, mis sinna võiks juurde nendest tähendab siis me oleme juba näinud siin Habsburgide võimu siis Prantsusmaa esiletõusu ja meil langeb ja veel üks aspekt, mis nüüd Liivimaa puhul pähe nagu mõju avaldab, aga siiski ka Liivime allikad räägivad sellest türgi hädavad. Tähendab, türklased olid kõigepealt löönud Ungarit, kuulus maha chi lahing 1526, millega Ungari kaotas sellisel kujul oma oma iseseisvuse, läheb suures osas türgi võimu alla, kuni siis türklaste hädaoht peatatakse just nii-öelda 1530. aastate alguseks, aga see hädaoht jääb püsima, see jääb püsima sellepärast, et Ungari territooriumile on türklased kanda kinnitanud. Ja ma usun, et minu kooliajal oli see üks popimaid ajalooraamatuid, seal ägeri tähed, kesa Kardoni ägera tähed, mida me lugesime ja mis on täpselt just selle selle ajastu tunnid tunnismärgiks. Nüüd liigume sealt edasi põhja poole ja tuleme siis nagu lähemasse kontsentrisse ja lähen, kontsenter on, muidugi on Põhjamaad ja me näeme siin huvitavaid arenguid, kus Põhjamaad aastal 1500 veel formaalselt kuulusid kokku Kalmar juuni nime all ja see hakkab nüüd lagunema, tähendab, seal on häda selles, et on, on noor rootsi aadlik, mitte nüüd kõige kõrgema klassi aadlik Gustav Vasa kes saab Lübecki kaupmeestelt toetust, rahalist toetust tundub nii väga moodsa poliitika moodi ja lõppkokkuvõttes ta läheb vaikselt rootsi tagasi ja 1523 rootsise seisuga. See ei ole lihtne, aga saab alguse, pikkustab aasa, valitsusperiood sureb 1560. aastal ja see tähendab ikkagi, et nüüd Rootsi ja mitte mitte ainult Rootsi, vaid Rootsi, tähendab siis Rootsi Soomet meie tänapäevases tähenduses eraldub nagu Taanis, nii et sinu need tegijad, kes hakkavad tulevikus nüüd Liivimaa sõjas oma rolli üle võtma Taani, Rootsi, Rootsi, Soome, nii ja nüüd edasi liikudes mandri poole tagasi on tegemist, mis siis on Liivimaa lääne vahetult lääne naabrit. Vahetu läänenaaber on muidugi Leedu. Leedu ja Leedu taga seisab nagu tänagi Poola. Seal vahel on küll üks kummaline moodustis, see on see, mida nimetatakse Ida-Preisimaaks ja üldse noh, see on siis ja need preisi valdused ka Poola tänase Poola territooriumil. Mis on oli teinud ootamatu ajaloolise ajaloolise pöörde, saksa ordu, viimane kõrgmeister sekulariseeris Saksa ordu ja moodustus Preisimaariik. Mis on esimene protestantlik riik terves Euroopas? See on nüüd kummaline pööre ja sega on preisi faktor, mis kahtlemata hilisemas tähendab õieti juba Liivimaasõja eelõhtul mängib väga palju kaasa. Nüüd selle kõrval uuesti tagasi, Leedu. Leedu suurvürstiriik on juba Neljateistkümnenda sajandi lõpust alates personaaluniooni Poolaga, tähendab dünastilises uniooni Poolaga. Aga see ei ole veel lõplikult vormistatud. Leedu ja Poola lõplik nii-öelda ühisriik vormistatakse 1569. aastal Sigismund teise augustiajal. Ja sellest ajast peale me võime rääkida Lesbos poolitast või sellest niisugusest sellest sellest tõesti sellest riigist, mis kahtlemata on nüüd oluline tegija kogu Liivimaasõja ja sõdadetandril. Nüüd Leedu roll on keeruline selles mõttes, et Venemaa laienemine toob juba vahetult kaasa pidevad konfliktid Leeduga. Leedu ja samas kõrval on siis leedu ja Liivimaa poliitika vahekord, nii et ühesõnaga, kui Leedu otsib või liivimaa otsib leedult tuge, siis tähendab see tollases poliitilises mõttes automaatselt toob kaasa suhete halvenemise Venemaaga. Senimaani, kui Venemaa oli veel, no ütleme, et 1480.-te aastateni võidelnud veel oma rolli eest ja, ja vene maade kogumine Moskva suurvürst ümber vürstiriigi ümber ei olnud päris lõpliku lõpule viidud ei olnud võib-olla see hädaoht nii oluliselt suur, aga nüüd ta hakkab üha rohkem oma niisuguseid hädaoht hakkab muutuma akuutsemaks, tõsisemaks ja teravamaks. Seega siis näeme poliitilises plaanis niisuguseid arenguid nii-öelda laias ringis kui ka sisemas ringis lääne mereruumis tervikuna mis ei ole soodsad nüüd Liivimaale üleüldse mitte. Võiks, tähendab, võib ju küsida niimoodi, et noh, et et Ma ei teagi täpselt enam, ma hakkan kahtlema vanades kooliõpiku teadmistes, mida ma olen ise aidanud levitada. Ja et kumb siis oli enne, kas, kas oli see, et kana või muna, eks ole, kas olid looduslikud olud, mis halvendasid, mõjusid inimeste mõistusele ja sellest hakkasid tekkisid igasugused tülid ja konfliktid ja sõjad või vastupidi, on see kõik kokkulangev ja, ja ammu need juured ulatuvad tagasi kaugematesse saienditesse. Põhjusliku seosed ei ole meie Tänapäevasel vaatenurga alt, kui me ulatame oma pilgud tagasi kaugesse minevikku, sugugi mitte nii selged, näiteks mõtlen ainult selle peale, millised sõjad kestsid Euroopas Kesk- ja Lääne-Euroopas siis see paneb väga sügavalt mõtlema. Nüüd ütleme ma mainisin itaalia sõdumis lõppesid katoogambreci rahulepinguga 1559. Ja võiks öelda, et okei, et siis oli asi selge, aga ei kohe tulevad ju peale prantsuse ususõjad. Tahaks seda, järgneb teisele ottide või noh, selles mõttes prantsuse Calvinistide ja katoliiklaste sõnad, mida on ajaloolasi, kes ütlevad ei, ei, ei mis te nüüd räägite, et need ei olnud ei, ususõjad, puhas prantsuse kodusõda erinevate rühmituste vahel, võitlus võimu pärast, mis teatavasti lõppes ju Andrei, neljanda Henri neljanda võimuletulekuga. Usu küsimus oli seal oluline, aga siiski siiski mitte mitte kõige peamine. Mitte ainult see samas kõrval, meil on olemas ja erinevatel aegadel erinevate autorite poolt erinevalt nimetatud Madalmaade vabadusvõitlus või nimetatud ka Madalmaade revolutsiooniks või keegi tahab nimetada ka seda Madalmaade võitlusi hispaanlaste vastu. Ja need sõjad on täpselt samamoodi kaasaegsed Liivima sõdadele. Nii et kui niisugused kaks suurt sõja Dannart juba võiks öelda jah, et sellega võrreldes on Saksamaa suhteliselt rahulik, ta ei ole nii rahulik, sellepärast et luterlik reformatsioon oli Saksamaal lõhestanud ja ka seal on need pinged olemas, ütleme ja võib öelda laias plaanis, et anda 1618. aastani kolmekümneaastase sõja puhkemise on veel aega aga konflikte on piisavalt, nii et see tegi veel omakorda küsimused, et miks sõjad, et kuidas neid sadu siis peeti. Ja kui Johvribakeron küsinud seda rääkinud sõjalisest revolutsioonist, tähendab, millal toimus siis ennekõike siis sõjataktika ja relvastuse omas ja see pakub, paigutatakse seitsmeteistkümnendasse sajandisse, enam-vähem siis ei saa siiski eitada, et tulirelvade kasutuseletulek ja kasutamine nendes sõdades alates ütleme, hugenotid sõdadest lõpetades ja, või siis ütleme, tulla alla Madalmaade lahing kuulsate lahingute kuni Liivimaa sõjatandrile välja. Tulirelvad mängivad oma rolli juba niiet siin on veel üks asi, tähendab, toimub, teatub teatud niisugune nihkumine üldistes arusaamades, mis lõppkokkuvõttes annab, annab aluse väita, et siin on tegemist uue, uue ajakünnisega. Kuid ma päris lõpuks tahtsin jätta veel ühe aspekti, mis on kõige tähtsam, mis võib-olla poliitilises plaanis peetakse kõige olulisemaks saanud siis Venemaa esiletõus. Venemaa esiletõus on, on keeruline, sest et siin on nii palju erinevaid tegureid, aga see lihtne seletus on muidugi see, et, et ta on, teda püütakse seletada. Ivan Groznõi, Ivan, neljanda või ma arvan, viimasel ajal taas eesti keelde juurutatud Ivan julma kuigi sama hoolde ma küsida, aga ta võib-olla Ivan hirmus ja kõike moodsast venekeelse vene keeles kroosne võib mitut pidi tõlkida tema isikuga kellele, nagu atresseeritakse kõik, mis Venemaal juhtus. See päris nii siiski päris ilmselt ei ole, aga ikkagi siiski on terve rida märke, mis Liivimaa olukorra nii-öelda ära tähendab. Ja seda juba ammu enne enne Ivan neljandat, kes 1547. aastal saab nagu oma oma täieliku valitsuse ja keda siis ka nimetatakse mitte ainult enam suurvürstiks vaid ka tsaariks. Tseesar ehk siis siis selle keisri nimetust, nii nii nimetab teda ka russo oma kroonikas ja, ja paljud teised Liivimaa autoritega nimetatakse keisriks, aga sansaara ehk ehk see saab nüüd, küsimus on selles, et, et poliitika ei ole ainult tagasi, viidab tema isiku isikuambitsioonidele, vaid see algab juba siis, kui Moskva suurvürstiriik liidendab Novgorod kui toimuvad esimesed küüditamised Novgorodis 1400 kaheksakümnendatel aastatel, kui Novgorodis suletakse sakslaste bet. Tähendab hansakontor. Kui Liivimaa Narva vastu üle Narva jõe ehitatakse Ivangorodi kindlus, millega viiakse lõpule Vene läänepiiri või siis selle nüüd me võime juba rääkida peaaegu siis Moskva suurvürstiriigi läänepiiri, ütleme, kindlustust, ahel. Aga ikkagi ta on nagu peegelpilt üle Narva jõe. Ja sealt edasi tulles siis lõpuni lahti seletamata veel sõda 1000 501503 mis siis, no väidetavalt Liivimaale rahu 1502. aasta võiduka lahingu järel pikkadeks aastakümneteks, aga siiski on terve rida märke, mis viivad edasi. Nüüd ütleme, Ivan Groznõi nii võiva neljandani ja üks on muidugi see, et ta enne veel, kui ta jõuab niisuguste aktsioonideni, nagu Liivimaa kallaletungimine on, on kaks momenti, ükson tatari khaani, riikide vallutamine Kaasani ja Astrahani omad vahetult enne 1558. aasta sõjalisi operatsioone. Ja juba selles osalevad tatarlased, kes tulevad marukiirusega üle Liivimaa piiri ja rüüstavad ja lahkuvad peaaegu sama kiirusega siga lei juhtimisel. Mis pidi. Ma kujutan ette, et kohalike inimeste mällu ajaloolisse mällu väga sügava mulje jätma ja isegi võib-olla rahvaluulesse jätma teatud jälgid tatarlased. Siis lisaks sellele veel üks moment enne kui 1558. aasta eelõhtusse välja jõuda. See on väga kummaline konflikt. See on õieti Rootsi-Vene sõda 1554 57. Selle vahetuid mõjusid Liivimaale oleme me vähe tähele pannud ja see on omamoodi keeruline asi tal tema põhi põhiraskus näib nagu olevat siiski seal Karjala piiril sõdimine Viiburi pärast. Aga me teame Soome lahe põhisopp ja ka isegi näiteks Narva kaubandus oli häiritud. Tähendab, mereteed olid suletud, seal see konflikt oli. Gustav Vasa, kes oli noh, talumehest kuningas, nagu teda mõnikord ka nimetatakse, oli võrdlemisi ettevaatlik, ta väga lootis, et Liivimaa tuleb appi. Aga nii ma seda ei teinud. Sõlmiti küll rahu, ja selle tulemuseks oli muidugi see, et Gustav Vaasa, kes 1560. aastal küll suri, noomis oma poegi, ütles, et vaadake te, et kunagi oma näppe Liivimaa asjadesse ei pista. Vaevalt oli küll jah. Gustav Vasa surnud, kui Erik Neljateistkümnes juba kohe 1561. aastal kanda kinnitas. Jah, küll vormiliselt Põhja-Eesti Harju-Viru salkkonna ja Tallinna, nii et siin on need kombinatsioonid, kus me tuleme nüüd lähemale sellele tulipunktile 1558. aastal. Aga miks nad seda Liivimaad himustasid? Miks Venemaa himustas, miks Rootsi mustas mikstani himustes? Selle üle on palju vaieldud ja erinevaid seisukohti. Esimene seisukoht, mis selles on, need, mis on väga vanadest aegadest käibel olnud kirjanduses, et kui te nüüd näete, et siin on tegemist suurt üha tugevnevat feodaal monarhiat väljakujunemisega, tugeva keskvõimuga riigid nagu Rootsi nagu Taani nagu Venemaa, nagu Poola, kui ka Poola-Leedu, siis selles Läänemerd ümbritsevate riikide ahelas on üks nõrk lüli. Ja see on Liivima, tähendab Liivimaa pidi fataalselt saama selleks ohvriks. Et ta võetakse lihtsalt ära, killustatakse, lagundatakse, purustatakse. Miks on teine küsimus väga kaua aega on eksisteerinud ikkagi üks seisukoht, et loomulikult täiesti arusaadavalt Venemaa seisukohalt Venemaa vajas sadamat vaja sadamaid, vajas ligipääsu Läänemerele kõrvaldada see ordurüütlite riik. Selleks saaks vaba käega suhelda Lääne-Euroopaga. Siin on argumente, mis räägivad selle kasuks. Tõepoolest, Liivimaa tõkestas paaril juhtumil Lääne-Euroopa ekspertide, sõjaliste ekspertide relvameistrite liikumist Venemaale. Kuid selle vastu on ka vastuargumente, mõned relvameistrid ja läksid hoopis Liivimaalt endalt Moskva teenistusse. Need oli rohkem kui üks läbikäimine Moskvaga või Venemaaga oli palju tihedam. Ja siis küsimus selles, et siiamaani oli ju alati olnud võimalus suhelda vahetult läbi Liivimaa linnade ja Lääne kaupmeestega. Nüüd küsimus selles, kui suleti Hansa kaubakontor Novgorodis, siis tegelikult ta mõni aeg mõnikümmend aastat hiljem ikkagi kord avati ja suleti, kord avad ja suleti ta kiratses isenesest. Aga tähtsam on see, et kui Moskva suurvürstid oleksid valmistanud ette mingisugust kaubanduslikku platvormi ülevõtmist, sinnad, poleksid oma tarkusest Poleks pidanud Novgorodi kaupmehi küüditama. Selle asemele toodi Moskva kaupmehed ja mujalt kellel ei olnud muidugi oma oma kundesid ega oma klientuuri ja keda ka Liivimaa kaupmehed sageli ei usaldanud. See oli üks küsimus, nüüd. Muidugi veel juhtus hoopis teistel põhjustel asjaolu, et Liivimaal 1539. aastal lõplikult hakati rangelt jälgima seda, et võõras kaupmees võõraga ei kauplex. See tähendab seda, et kui venelane Novgorodis tuli Tallina ja sai siin kokku saksa kaupmehega kes ei olnud tallinlane ega Tallinna kodanik, siis nemad omavahel kaupa teha ei võinud. See tähendas seda, et võõrast külalistekaubanduse keeld tabas muidugi olukorras, kus Novgorodis kaubandusele ära lagunenud. Et suurem hulk venelasi hakkas valguma Liivimaa linnadesse kaubanduslikke suvides. Kuits siin tehti neile takistusi ja tõkis. Asi ei ole sugugi mitte väljamõeldud nii-öelda venevastase kaubanduspoliitilise abinõuna vaid sedasama rakendasid Tallinna kaupmehed kui Liivimaa kaupmehed näiteks ka oma kaasvendade lüübeki hansakaupmeeste suhtes. Nii et siin tekkis 1552, oli väga terav konflikt Tallinna Lübecki vahel ja nii edasi ja nii edasi, nii et küsimus sellest, et kuidas siis, et kas see nüüd on argument selleks, et Venemaa vajas väljapääsu Läänemerele, kas see toetab seda teesi või mitte, on natukene veel õhus ja viimane argument kus olid siis venelastel laevastikud, mis ei saanud välja, kas need olid kuskil metsas valmis ehitatud ja ootasid. Tähendab, me teame ju tegelikult Venemaa ajaloost, et suureulatusliku, laevastiku ja kaubalaevastiku enne Peeter esimest ei olnud. Ja see tähendab ka seda, et ikkagi tuli küsimuse alla, kui nüüd, et Narva näiteks vallutati venelaste poolt ja kuulutati sisuliselt vabasadamaks lubati kõigil sinna tulla kauplema, mis oli väga suureks konkurendiks ju Tallinnale, mis jäi Rootsi võimu alla siis ikkagi ju ei ole tegemist seal Vene laevadega, vaid need on kõik laevad, mis tulevad Lääne-Euroopast. Siin tekib omamoodi Liivimaasõja ajal nii-öelda paati sõda Rootsi laevad, kes takistavad Lääne-Euroopast tulevate laevade edasist purjetamist seilamist Narva ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Nii et küsimus sellest, et kas ja kuidas oli vaja Venemaal tungida Läänemere äärde, on tagantjärele konstrueeritud, tähendab Vene uurijad näiteks küll Juškin ei ole suutnud leida, ta ütleb, lükkab ümber selle, teised. Stas allikates ei ole seda, et nüüd ilmtingimata on tarvis mere äärde jõuda. Ja ma arvan ka seda, et, et ka teiste riikide puhul siin on ikkagi suurvõimu ja suurriikide poliitilised ambitsioonid, mis käivad selle Liivimaa peale. Muidugi, kui need nüüd rääkida tulla tagasi sealt selle juurde, mis oli konkreetseks ettekäändeks Tartu maks või, või nõndanimetatud meemaks 1554.-st aastast alates juba siis see on omaette teema ja ma arvan, et et nende ettekäänete leidmine, mis tänapäeval tunduvad lausa kummalised ja, ja võib-olla võib-olla isegi niisugused otsitud ettekäänded näitavad siiski ka seda, et niisugust konkreetset poliitikat, sihiteadlikku poliitikat, Liivimaa vallutada ja sadamalinnad ja tähtsamad keskused ära võtta Venemaa poolt, et see ei toimi, nii et ikkagi tuleb rääkida niisuguses niisugustest suurtest ambitsioonidest, mis Venemaa kõrval ma ei vähenda, seda küll, aga Venemaa kõrval olid täpselt olemas põhimõtteliselt ka Poolal ja ma ei tea, võib-olla aja jooksul ka tekkis Rootsil, kellel ei olnud see nii olnud ju üle merekolooniat ja nüüd äkki oli nii, et see on niisugune keeruline poliitiline sõlmitus, mis just kujuneb välja just 1558.-ks aastaks mil tatarlaste ratsanikud tuiskab läbi Liivimaa ja Inglismaal kroonitakse kuningannaks Elizabeth, esimene. Kes Toronto Ülikooli professor Jüri Kivimäe kuulas, Piret Kriivan, pakume veel kuulata arhiivilõiku, kus legendaarne raadiohääl Hardi tiidus räägib, millest mõtlesid 16. sajandi lõpus kuninganna Elizabethi alamad. Realise nimetasid hinge, et me oleme vana rõõmus Inglismaa Horner, England ja siis püüdsid ka välismaalaste liidi demonstreerida seda, kui kui nemad oskavad õigesti elada. Ja nad tõid kaasa ka välismaalt kaugele pele tagatise asumaadest igasuguseid uuendusi, kui nad leidsid, et see on väga tore ja ja sobiv asi, tõi ta Inglismaale. Ja olgu öeldud, et seal samal ajal, mis ma praegu räägin, siis emale aga jõudis Inglismaale väga massilise sulatuses. Suitsetamise tubakas, tubakas muidugi Ameerika. Ameerika mandrisaadus, aga õpiti, suitseb. Ja esialgu oli see suitsetamisega niisugune lugu, et vaimulikud hakkasid sellele vastu. Nemad. Umbes paari kuuga on see inimene sisemised tuhaks põlenud ja need ära hävitanud. Nii et isegi üks Londoni piiskop Levitati rahva hulgas kõigi võimalike vahenditega kõikides kirikutes. Aga nii imelik kui see ka pole tubaka vastu toimunud võitlus Inglismaal tol ajal isegi kõrtsis ja see oli suitsetamine keelatud. Aga ka selle asja, mis mudelite hind 1597 esmakordselt sisama kõrts seal Exeteri linnas, see Royaleklarens Week laeva kõrts seal esmakordselt, siis lubati kõrsi suitsetada. Ja isegi lennutati Piipe. Neile, kes soovisid suitsetada, anti piip laenu võtta ja osta tubakat ja tõmba. Ja siis oli niisugune lugu sellega, piibu valmistajad hakkasid ka nüüd moodustama omaette ettevõtlike nõukogus praegu ütleksime siis aktsiaseltsi v midagi niisugust, hädakasid Piipidega. Kas siis sellele patenti võtta? Kuninganna muidugi ei olnud selle asjaga nõus ja tema arvasid Mihverzbartendilas kõik, kes tahavad teha piibust lehvalt, seda, selle varsti olid ka need, kes sisse vedasid Piipe Hollandis, seal oli juba varem ka piibu tõmbamine moodi läinud. Ja nii siis oli see asi, et see oli esimene paik seal eksitäri linnas. Aga Parstisel ta läks, piibu tõmbamine, suitsetamine lahti kogu Inglismaal, Londonis, eriti. Nii, et näete juba siis püüti suitsetamise vastu võidelda, on üks huvitanud türgimaal olevat. Kuulsime palju surmanuhtluse suitsetamise puhul, aga need susside Me võitis ikkagi, tuleb välja, et selle vastu võitlejad ei ole saavutanud otsustavaid tulemusi. Selles uues sõjas. Eesti lugu Liivimaa sõjast saab uuesti kuulata vikerraadiopunkt ee kaldkriips eesti lugu.