Liivimaa sõda on Vana-Liivimaa aladel aastatel 1558 kuni 1583 peetud lahingud ja relvastatud konfliktid. Üks osapool on Liivi ordu, Riia peapiiskopkond, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnad ja teisel pool vana Liivimaale sissetunginud. Ivan, neljas ja Venemaa. Tartu Ülikooli professor Anti Selart räägib, mida kujutas endast Venemaa 16. sajandil. Venemaa enne Liivi sõda, mida Venemaa üldse kujutas endast 16. sajandi alguses ja keskel, mis see Venemaa vähendas? Venemaal me mõtleme enamasti kõiki, mida samal ajal nimetatakse ka Moskva suurvürstiriigis. Selle riigi valitseja 16 sajandi esimesel poolel oli lühidalt öeldes Moskva suurvürst. Kuigi tema tiitlist olid veel nimetatud paljud teised riigid siis olid tema dünastia valdusesse tulnud ja mida ta valitses? Lääne-Euroopast vaadates kutsutigi, seda subjekti kõiki tihti Moscoviaks samasse. Vene ajaloolased on ikkagi öelnud, et kutsuda Moskva suurvürsti kõiki Moscoviaks vene ajaloo kontekstis ja vene keeles. Ei ole päris õige, sellepärast et just umbes 16. sajandil tulebki vene keeles käibele rassiia Venemaa kahistaga graafiast tehakse teatud mäega vahet Vana-Venemaa ehk siis vene russi ja moodsa uusaegse Venemaa ehk siis kas siia vahele. Ja kuigi selle kahe ajastu piir on vaieldav, mõnikord võib ju selle välja viia peetega esimese ajani siis ikkagi 16. sajandil saab minu meelest küll täiesti korrektselt ja ausalt rääkida Venemaast. Venemaa ei olnud seejuures muidugi territoriaalselt see, mis ta on tänapäeval. Venemaa oli palju väiksem. Tema juurde ei kuulunud tollal need alad, mis praegu on Valgevene, Ukraina riigis. Need kuulusid Leedu suurvürsti kõigile mis tollel ajal 16. sajandil oli valdavalt personaalunioon Is Poola kuningriigiga ja hiljem 1569. Ga liitus ühiseks Poola-Leedu poliita riigiks. Oska kõiki, valitses suurvürst 1533. aastal suvisugust Vassili, kolmas jäi temast tegelev troonipärija, kolmeaastane laps, Ivan tulevane Ivan, neljas või siis eesti pruugis Ivan Julm. On selge, et väike laps ei saanud ise riiki valitseda. Ja tema eest tegid seda teised. Esialgu mängis asevalitsejana olulist rolli Ivani ema Jelena Klenskaja kes oli pärite tuntud klinskite tüksti suguvõsast. Suguvõsa ise pärines see ju kas Leedust ja oli Moskva suupisteid teenistusse asunud suhteliselt hiljuti. Ivani lapsepõlv oli kahtlemata keeruline ja heitlik. Erinevad rühmitused õukonnas võitlesid omavahel. Paljud kaotasid selle võitluse käigus elu. Ja muuhulgas kui Ivani ema Jelena Klenskaja 1538 suvi siis kahtlustati omalajal mürgitamist ja k. Teadlased on tema luustikust leidnud elavhõbedajälgi. Mis aga ometigi ei pea tingimata tähendama, et ta mürgitati. Tollal ka naiste poolt kasutatud kosmeetika sisaldas sageli suurtes kogustes elavhõbedat. Ivan sai oma aja Venemaa kohta suhteliselt korraliku hariduse, tema hilisemad tööd näitavad, et ta oli suhe lugemusega eriti vaimuliku kirjanduse osas ja tema lapsepõlvele kujunemisele. Nika esimestele valitsemisaastatele avaldas väga suurt mõju Novgorodi peapiiskop ja hiljem alates aastast 1542 kuni surmani 1563 Moskva metropoliit makaagid. Just makaagi mängis väidetavalt ka suurt rolli, kui 1547. aastal esimese Moskva suurvürstinna Ivan neljas krooniti tsaariks. Saagiks olid Ennast mõnikord nimetanud juba varasemadki Venemaa valitsejad. Teatud juhtudel näiteks Ivan, kolmas seejuures tähelepanuväärselt juste suhetes Liivimaaga või Hansa linnadega. Ja saagiks oli erinevaid valitsejaid. Varasemaid üksuste nimetatud, mõnikord ka kirjanduslikest tekstidest ametlikult saagid tiitlit moskvavalitsejad varem kandnud ei olnud. Saagi tiitli enesele võtmine Ivani poolt tõi endaga kaasa tiivulised rahvusvahelised probleemid. Nimelt paljud Moskva suurvürsti kõigi ja nüüd saage kõigi partnerid ei olnud nõus tunnistama tunnustama saagi tiitlit. Küsimus on selles, kuidas seda sage tiitlit teistesse keeltesse tuleb tõlkida. Suurvürstitiitlit oli tõlgitud kas siis tõepoolest suurvürstinna või mõnikord kuningana. Nüüd aga nõudis tsaar, et tema tiitli rahvusvaheliseks tõlkeks peaks olema keiser. Tähendab, saag on valitsejate hierarhias võrdsel pulgal, Teiskitega seisab sellisena kõrgemalt kuningatest. Seda enam ette savi jaoks oli väga oluline. Tema võimu sünnib aga see, et ta on oma võimu saanud sündides, pärimise kaudu. Ja 16. sajandil Moskva õukonna juures vene vaimulike poolt välja töötatud legendi järgi pärines Vene soovikovitšitte valitsejadünastia kellestki trossist kes eri variantides oli kas lihtsalt oma väepealik või hiljem ka augustuse vend oli saadetud valitsema Rooma keisri poolt reisima. Lysis loodi fiktsioon tinastilises sidemest vene vürstide ja rooma keisrite vahel. Samal ajal 16. sajandil mitmel pool Venemaa naaber kõikides tulid võimule madalamat sünnipära valitsejad valitud kuningad nagu Rootsis, kus ta kaasa või poolas Stefan patori keda Ivan, neljas mitte mingil tingimusel ei olnud nõus tunnistama enesega võrdsena. Ja see ei olnud mitte pelgalt diplomaatilise etiketi küsimus, vaid oluline tegur k riikidevahelistes suhetes. Kuni võimaliku sõjapõhjuseni välja. Ivan neljanda valitsemisaega selle algust. Iseseisvalt hakkas ta valitsema. 1545 iseloomustavad mitmed reformid. 1549. aastal kutsuti kokku Venemaa kogu senski sabor reformiti haldust. 1550. aastal anti välja liblikseaduste kogu ja 1551. aastal peetud Stoklaavi saab siis 100 peatüki. Kirikukogu reguleeris tähtsaid ja päevakorras olnud küsimusi Venemaa kirikuelus. Seda aktiivset reformi tegevust on mõnikord seostatud Ivan neljanda lähikonnaga. Venemaal olid omad selged välispoliitilised huvid nii ida kui lääne poolt. Kõigepealt Venemaa suurvürstid olid 16 sajandi alguseks laiendanud oma poliitilise mõju Kaasani ja Astrahani khaani kõikidele. Seejuures ei olnud see mõju, hakkab püsiv ja vastu hakud Venemaa kontrollile viisid korduvatele sõjakäikudele, mille lõpptulemusena nii kaasangu Astrahani 1500 viiekümnendatel aastatel liideti. Venemaaga kaasaisse korraldati 1545 kuni 52 neli sõjakäiku ja 1552 kaasand vallutati. Astrahanis sai 1554 võimule Moskva poolt kontrollitud ametisse seatud Khan ja Ali. Kui ta aga asus poliitiliselt koostööd tegema Venemaa vaenlaste hulka kuuluva Krimmi khaani riigiga, siis 1556 vallutati ja liideti kaastrahan. See tähendab, et Venemaa oli väga suurel määral paljurahvuseline riik ja ka palju usuline. Ivan neljas oli rõhutatult õigeusklik valitseja kahtlemata isiklikult vaga inimene, kes pani väga palju õhku usulistele kombetalitusele ikoonide austamise, ühe pühapaikade külastamisel, aga samas tema riik ei olnud sugugi usuliselt homogeenne. Moskva suugvistide saažide teenistuses oli väga palju islami usku inimesi. Venemaa sõjaväes moodustasid Kaasani ja Astrahani, aga ka teiste tatagi piirkondade sõjaväeosad nagu kassiimovi väeosad. Väga meened väeosad mängisid väga olulist rolli. Rääkimata juba sellest, et Venemaa ida ja põhjapoolsetes osades elas rahvaid, kelle Kristjani seedimine oli veel väga pinnapealne. Või siis ei olnud veel üldse alavadki. Lääne pool oli Venemaa kahtlemata kõige olulisem partner ja sealjuures ka kõige ohtlikum vastane Leedu suurvürsti Ivan neljanda põlve ajal siis personaaluniooni Poola kuningriigiga, mis tähendab siis, et Leedu suurvürst ja Poola kuningas olid üks ja see sama isik. Seejuures aga seadusandluse poolest sõjaväe korralduse poolest. Finantside poolest olid Leedu ja Poola kuni 1569. aastani aga eraldi riigid. Põhiliseks tüliõunaks Moskva ja siis piltlikult öeldes Vilniuse vahel olid territooriumid, mille kohta Ivan neljas esitas pretensiooni, et Need on tema tagus valdus. See pretensioon oli esile tõusnud juba Ivan neljanda eelkäijate ajal juba 15. sajandil. Küsimus oli selles, et Leedu suurvürstiriik territooriumi põhiline osa asus nendel aladel, mis kunagi olid kuulunud rõhutu. Võtsite dünastiale vana veneajajärgu. Moskva valitsejad üritasid neid alasid tagasi vallutada ja saavutasid seejuures mõnikord ka edu. Oma osa etendasid siin ka vene väike pükstid, kes asusid Leedu ja Moskva piirialadel. Leedu valitsejate püüded oma kõigi haldus korrastada ja kõiki tsentraliseerida põrkusid nende vürstide vastupanule ja moskvavalitsejad oma kohta, pakkusid neile privileege, laiemaid vabadusi, suuremat iseseisvust. Ja seetõttu oli selliseid kohalikke väike, võiksite, kes Leedu poolelt nii-öelda läksid Moskva poolele. Põhiline edu Leedu alade liitmisel Moskvaga aga saavutati Moskva valitsejate poolt siiski sõjalisel teel ja viimasena jah. Uurimustes on märgitud, et kohalikud, ka idaslaavi elanikkond ei olnud nendes võitlustes tingimata Moskva poolel. Sarnased. Probleemid valitsesid sarnased poliitilised vastuolud valitsesid ka Rootsi ja Moskva vahel. Moskva suurvürst Ivan neljas oli liitnud 1478. aastal noogo Kadima. Sai püsivaks tüliõunaks Rootsi kuningriigi ning Venemaa vahel. Piiri tõmbamine Karjalas. Vahetult enne Liivi sõda, Liivi sõja eelõhtul 1000 554557 peeti maha järjekordne Rootsi-Vene sõda. Rootsi oli see julges suhteliselt värskelt iseseisvunud kunagisest kalmegümnioonist. Seega kuulus Kotsi kuningate vastaste hulka Taani kuningriik. Millest omakorda tulenes, et Taani ja Venemaa valitsejatel olid pigem ühised huvid. Niimoodi ka Liivi sõja ajal. Just nimelt näiteks taanlased on korduvalt olnud rahulepingute vahendajad. Vahe kahude sõlmijad, Ninge teinud korduvalt Moskvaga pigem koostööd. Moskva riigi diplomaatilised suhted aga ulatusid ka kaugemale Lääne-Euroopas Inglismaale näiteks Inglismaast sai Venemaa tähtis kaubanduspartner Liivi sõja ajal. Aga kuna need kaubad, mida inglased Venemaale toimetasid, kuulasid tollases mõistes nende strateegiliste kaupade hulka ja nende vahendamist Venemaale üritati Läänemere-äärsete riikide ja linnade poolt takistada siis võeti just Liivi sõja ajal kasutusele merede Arhangelskisse. Põhja-Venemaal Ivan, neljas ja inglise kuninganna Elizabeth pidasid omavahel diplomaatilist kirjavahetust. Diplomaatilisi, saatkondi ja kirju vahetasid omavahel ka keiser ja Venemaa tsaar. Keiser lootis Venemaast liitlast tühki siis osmanite riigi invasiooni vastu. Venemaa valitsejaid. Diplomaadid andsid seejuures korduvalt diislile sellesuunalisi lootusi, kuigi teoks Su Türgi-vastane koalitsioon Moskvat saagist osalusel kunagi ei saanud. Küll aga kasutasid teiseks, et sars 11, aga Poola ja Leedu riigi vastu. Kui mitte muul viisil, siis vähemalt potentsiaalse surve avaldamiseks. Nii 16. sajandi alguses, muuhulgas paavsti ja keisri saadikud Moskvasse pidid reisima mitte otse läbi Poola, Leedu, kõigi need suure ringiga läbi Põhja-Saksamaa ja Liivimaa. Kuna neile Poolas või Leedus oleks tehtud takistusi. Sarnased poliitilised sihid Venemaa suhtes olid ka paavstide kabastid, unistasid Moskva valitsejast kõikvõimsast tähtsast liitlasest türklaste vastu. Pealegi aga lisandus lootus, et Venemaa õnnestub tagasi tuua Rooma paavstide alluvusse, ehk siis teisiti öeldes õnnestub luua kirikuni joon et vene kirik teatud tingimustel võib-olla hakkab taas tunnistama paavsti ülemvõimu. Või hakkab tunnistama paavsti ülemvõim. Selliseid ettepanekuid Ivan neljandale paavsti ülemvõimu aktsepteerida ja luua Türgi-vastane liit esitasid paavstid ridamisi. Mingit reaalset tulemust nendel üleskutsetele aga ei olnud. Seda enam, et ju pärast reformatsiooni Euroopas eneses usulised vahekorrad olid väga ebakindlad ja segased. See unistus aga jäi ja hiljem Liivi sõja lõpuaastatel ja vägast Liivi sõda tegutses selle teostamise nimel ka paavsti legaat ja Liivimaa ajaloos silmapaistvat osa etendanud ja sõit Antonio posseviina. Muidugi suhteid Venemaaga suhteid Ivan neljandaga, nende suhete tähtsust paavsti jaoks ei saa ka üle hinnata. Me võime öelda, et kirjavahetus oli tihe või mingil perioodil gigavahetus tihenes ja mingil perioodil oli suhtlemist vähem aga ka selle nii-öelda tiheda suhtlemise perioodidel piirdusse maksimaalselt kahe kolme kirjaga aastas see tähendab diisli ja paavsti seisukohalt. Nende kogupoliitika seisukohalt oli tegu pigem ikkagi kas nendest marginaalse teemaga aga teemaga, mille jaoks uute põletavamate küsimuste kõrval jätkus tunduvalt vähem aega. Ja lõpuks, Venemaa lõunanaabriteks olid Krimmi khaaniriik kust korraldati kõiguaalseid sõja Getki läbi terve 16. sajandini. 1571. Kõnni sõjaretk lõppes Moskva põletamisega. Tõsi, järgmisel aastal sai Khan Devledki rei aga juba omakorda moskvavägedelt lüüa. Seejuures kemikaanitsaid Moskalt andamit kuni seitsmeteistkümnenda sajandini välja. Kuigi tegelikult muidugi oli see nominaalne anda. Ja siit ei tulenenud vähimalgi määral moskva valitsejate poliitiline sõltumine. Kemikaalidest. Milline võis nüüd olla Ivan neljanda välispoliitiline programm? See on tegelikult küsimus, millele Kristaga graafias on pööratud väga palju tähelepanu. On esitatud väga palju erinevaid ja väga poleemilisi seisukoht ja omavahel kokku leppida ajaloolastel seni täiel määral ei ole õnnestunud. Pealegi mis puudutab Ivan Groznõi Ivan julma välispoliitilisi sihte, siis vaevalt olid nad Aja jooksul muutumatud. Ja samuti võisid nad olla erinevad suhetes erinevate partneritega. Kui me nüüd vaatame kitsamalt Liivimaa seisukohalt, siis küsimusele miks ikkagi Ivan Groznõi Liivimaale kallaletungis on pakutud mitmesuguseid vastuseid. Traditsiooniline seletus näiteks eriti vene ajalookirjanduses, mis mõnedes vene õpikutes siiamaani esile kehtib on idee, et Venemaal oli vaja sadamaid. Et agendada oma väliskaubandust, on ettekujutus, just nagu oleks hansalinnad monopoliseerinud Venemaa kaubavahetus sellisel määral. Et Venemaa vabadus ise otsustada oma kaubanduspartnerite üle ja hindade üle oli olulisel määral takistatud. Ja seetõttu oli Venemaal just nagu vaja vallutada sadamalinnad, et iseseisvalt omaenda laevastikuga kaubavahetust edendada ja oma riiki moderniseerida. See seletus on kahtlemata ebatäpne, sellepärast et ju ka enne Liivi sõda oli Venemaal negatiiv olemas. Narvast ida poole oli Läänemere Kannik Vene riigi valduses. Ja 15 sajandi lõpul oli Nagoya idakaldale rajatud Ivangorodi linn. Niisiis, Venemaal oli Läänemeresadam ju tegelikult ka enne Liivi sõda olemas. Kas laevad ka olid olemas? Ei, laevu ei olnud, aga laevuga ei tulnud ka siis, kui Narva või Pärnu või Haapsalu olid Liivi sõja ajal mõnda aega vene valitsejate käes. Aga ega Liivimaa linnatelgi ju keskajal enda sugugi laevu ei olnud. Ideed Venemaa majasse, sadamaid ja laevastiku sündis tegelikult Liivi sõja ajal mitte venelaste, vaid Läänemereaegsete kaubalinnade elanikke peas. Nimelt lähtudes oma maailmanägemisest oma huvidest üritasid nad vastata küsimusele, miks ikkagi Ivan Liivimaale kallaletungis ja leidsid oma kaupmehe elus seletuse, et küllap ta tahtis kinni vallutada. Ja see oli ka oluline propagandistlik argument näiteks Liivimaa linnade jaoks. Liivi sõja algusperioodil, dokumendiga üritati hankida Saksamaalt raha ja muud toetust, väites, et nüüd tahab, ta tähendab Ivan meid vallutada ja kui see tal õnnestub, siis kahtlemata tungib ta edasi kaugemale juba saksa hansalinnadele kallal. Selle tõttu on nüüd hädavajalik neid aidata. Aga vene enda allikates tollest ajast kaubavahetuse edendamise ideed tegelikult ei leidu. Ja kahtlemata võib seda pidada pigem histograafiliseks fiktsiooniks ja mitte Ivan neljanda reaalseks motiiviks selle sõja alustamisel. Diivan kruus, neil ei olnud vaja akent Euroopasse veel ival koos, neil oli see aken kogu aeg olemas, et tal ei olnud vaja raiuda, see, tal ei olnud seda vaja raiuda. Liivimaal olid kehtimas teatud regulatsioonid, mis puudutasid kaubandust mille eesmärk oli takistada selliste kaupade Venemaale toimetamist, mida see oleks võinud kasutada sõjaliselt. Liivimaa vastu. Oli püütud takistada välismaa meistrite tööle asumist Osco valitsejate teenistusse. Sellised reeglid tegelikult pärinesid juba väga ammusest ajast ristisõdade ajajärgust ja nende eeskujud pärinev tegelikult Vahemereruumist ja teatud üksikutel juhtudel tõenäoliselt meistrite vaba läbipääsu ja mõnede kaubaartiklite lubatavusele keelatavuse küsimust. Moskva diplomaatide ja liigima esindajate vahelistel kohtumistel arutati 1550.-te aastate Vene-Liivilepingud käsitlevad seda küsimust ja nõuavad näiteks meistrite vaba läbipääsu. Aga vaevalt oli see nii oluline küsimus ka Moskva valitsuse jaoks, et sellest nüüd tingimata oleks olnud põhjust sõda alustada. Edasi juba Leedu-Vene suhete puhul mainisin Moskva ettekujutust, et üks teine ala on tegelikult kunagine Moskva valitsejate valdus ja see tuleb tagasi vallutada piltlikult öeldes siis üks või teine maa on põline Venemaa. Kas niimoodi arvati ka Liivimaa kohta? Ka siin on ühest vastust tegelikult raske leida. Igatahes otseselt seda kunagi Ivan neljanda või tema lähikondlaste poolt ei formuleeritud vähemalt mitte enne sõja algust. Kui me näiteks vaatame dokumente, mis saagi nimel välja on antud. Systema titulatuuris, kus loetakse üles tema valdused ei tule Liivimaa Liivimaa linnad kunagi ette nende programmina Tartu ja Narva või hiljem Liivimaa lisatakse tibulatuur alles pärast seda, kui need linnad maa on päriselt vallutatud. Ajalookirjanduses võibki leida väidet, nagu oleks juba 1554 Ivan neljas ühes dokumendis ennast nimetanud Liivimaa valitsejaks. Aga see väide põhineb ühel vigased publikatsioonid. Anaaldokumendis. Seda Liivimaad seal titulatuuris ei esine. Samas Liivimaa väikeriikide ja Venemaa vahelistes suhetes oli traditsiooniliselt momente, mille põhjal Ivan võis arvata, et Liivimaa on tegelikult temale alluv maa või on vähemalt kunagi olnud tema esiisadele alluv maa nimelt juba 15 sajandi lõpust alates. Vene-Liivilepingute sõnastus oli diplomaatiliselt ebavõrdne, see tähendab, kui keskajal sõlmitud lepingutes näiteks Novgorodi ja saksa ordu vahel käsitleti lepingu sõlmijad võrdsete partneritena, kes vahetasid saadikuid, pidasid läbirääkimisi ja siis leppisid omavahel ühes või teises asjas kokku. Siis 16. sajandi alguseks oli läbi löönud uus sõnastus vormel, mille järgi levima saadikud tulid moskvavalitsejat paluma. Ja see siis ta andis neile seda, mida nad palusid. Tähendab, partnerit ei olnud enam käsitletud võrdse ja samuti esines hiljemalt 1474.-st aastast alates lepingutes punkt, mille kohaselt Tartu piiskop pidi maksma kas Pihkvale või hiljem siis Moskvale andamit venekeelse sõnaga tonn. Ja ka selline andami maksmine tegelikult potentsiaalselt tõi ettekujutuse, alandades vahekorrast. Me küll tegelikult ei tea, millesse andam seisnes, kui suur ta oli, kas ja millal seda tegelikult maksti. Aga nii nagu teda lepingutes fikseeritud oli, võis ta anda põhjust ette kujutuseks, et Liivimaa on vähemalt kunagi olnud pele valitsejatele andami kohuslane tähendab alamsuses. Oma rolli Liivimaa ja Moskva vahelistes suhetes Ivan Groznõi ajal mängisid ka usu küsimusega. Ja tõenäoliselt kaugeltki mitte kõige viimast kaid. Nimelt Liivimaal oli ju 16 sajandi keskpaigaks võidule pääsenud reformatsioon, vene kiriku vaatepunktist oli reformatsioon midagi veel hullemat kui katoliiklased. Vene kirgliku poleemika jaoks oli tegu hereesiaga mille kõige tähtsamaks omapäraks vene vaatepunktist oli ihkuna klast ikonna klass ehk siis pildi rüüstamine. Liivimaa Heeweetikud olid need, kes hävitasid ikoone, leegid sellega midagi eriti jõledat ja jumala teotusliku. Nüüd võib küsida, kas Ivan ei näinud valitsejana oma ülesannet ka õigeusu taastamisest. Liivima sarnased küsimused tõusevad esile ka Vene-Leedu suhetes sellel samal ajajärgul sest 16. sajandi teisel poolel oli reformatsioon ka leedus laialt levinud ja sealhulgas mitte ainult Endiste katoliiklaste vaid ka paljude endiste õigeusklike hulgas poolehoidu leidnud. Liivi sõja esimeste aastate ene poliimikas ja ka diplomaatias on nimelt õigeusu kaitsmise ja heriitikute karistamise teema esiplaanil. Nendes esitatakse kontseptsioon Vene-Liivi suhete ajaloost, mille järgi Liivimaa kuulub algusest peale Vene saagidele juba Jaroslav Tark, keda 16. sajandi allikad nimetavad saagiks on siis tegelikult Kiievi suurvürst. 11. sajandi alguses rajas Liivimaale linnad koos õigeusu kirikutega. Ja hiljem, kui Liivimaale tulid sakslased, siis venet saagid lubasid neil selle eest, et nad andamit tasuvad sellel maal elada. Aga siis Ivan Groznõi alaealisuse ajal, kui ta ei saanud ise täie jõuga valitseda Läksid sakslased uhkust täis autosid ise päiseks enam andamit ei maksnud ja loobusid oma õigest usust küpsetasid kirikuid, purustasid ikoonid ja hakkasid hoidma luteri usu poole, mille kohta vene keeles on ilus sõnamäng, Juttav, mis assotsieerub sõnaga juuteid siis metsaline pahakuhi ja sellisena on Ivanniku hea valitseja kohustus uuesti õiglus jalule seada. Õigeusk taastada. Seejuures muidugi me võime Ivannid tegelikes tegudes ju väga hästi näha, et ta neid omaenda poolt osaliselt sõnastatud printsiipi ju tegelikult kuigi hästi järginud. Võib öelda, et tegelikus usupoliitikas oli van hoopis väga pragmaatiline kuni selleni välja, et diplomaatilistest suhetest näiteks osmanite riigiga kasutati vormeleid, mida oli võimalik aktsepteerida ka islamiusuliste poolt. Usulises retoorikas oli luteglus hullem veel kui katoliku usk, aga samas Vene tsaari teenistuses oli väga palju Lääne-Euroopast pärit inimesi ja nende hulgas pigem rohkem protestante või katoliiklasi. Ja need, kes Ivan neljanda ajal Moskvas sama kirikuga ajasid, olid nimelt luterlased ja mittekatoliiklased suhetes omaenda teenistuses olevate islami usulistega oli usu küsimus pigem kõrvaline. Kuigi 16 sajandi esimesel poolel oli mõningaid endisi tatagi valitsejaid õigeusku sunnitud siis tegelikult Divanni ajal see enam mingi nimetamise aegne praktika ei olnud. Linnade vallutamisel tuli ette programme kas islamiusuliste katoliiklaste või veel enam juutide vastu nagu leedus. Aga needki olid pigem ühekordsed sündmused, mis siis ei saa teha järeldusi pikaajalise usupoliitika kohta. Tõsi, juutide sissepääsu Venemaale üritas Ivan takistada ja, ja ta korduvalt deklareeris, et tema eesmärk Kont juudid oma maalt ära ajada. Aga kui sa seda deklareeris, siis see tähendab tegelikult juudi kaupmehi näiteks, kes vahendasid idamaadest mitmesuguseid imeravimeid. Venemaal leidus. Venemaa välispoliitilistest ambitsioonidest 16. sajandil rääkis Tartu Ülikooli professor Anti Selart. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Juba Ivan kolmas, kes võttis ette kõikide vene alade ühendamise, armastas kirikukelli. Räägitakse, et 1478. aastal, kui ta vallutas ja liitis Novgorodi siis muretses samal aastal linnale kellad. Kellamängu Venemaal armastatakse kirikukelladest, on tehtud luuletusi ja loodud laule ja üht tuntumat rahvalaulu, nüüd kuulame lastekoor. Raaduga on tegutsenud Tallinnas huvikeskuses Kullo 40 aastat. Koor on rahvusvaheliste konkursside laureaat ja võitja. See koor on kõikide laulupidude pidev osaleja õigeusu kiriku jumalateenistustest osavõtja nii Eestis kui ka vene Maal. Ja laul, mida me kuulame, kannab pealkirja Vetchernais on õhtu kell.