Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. Tere, head kuulajad, alustame uut hooaega 16.-st sajandist, oleme taas ja ikka veel sellel hooajal. Sellesse keerulisse muutuste rohkesse sajandisse mahub palju algusesse maailma avardumine. Reformatsiooni aeg. Sajandi teine pool tähendas Läänemere jaoks sõdu ja veel kord sõdu. Sellest suurest sõdadeperioodist riikidest, kes sõdisid ja sellest, miks sõdida lahingutest kangelastest ja eestlastest keset neid sõdu räägib Eesti lugu. Saates on Toronto Ülikooli professor Jüri Kivimäe ja saate toimetaja Piret Kriivan. Ja täna alustame sellest, mis sõdadest me üldse räägime. Olulisematest teame nimetada Me kõik Liivi sõjaks, aga saate pealkiri on tegelikult Liivimaa sõda. Miks nii? Professor Jüri Kivimäe? Ja selle üle, kuidas, kuidas need sadu õieti nimetada tasuks ja kirjutada eesti keeles, sest võib kirjutada saksa keeles ei ole mingeid probleeme, võib kirjutada inglise keeles, ka ei ole probleeme isegi vene keeles kirjutada, see ei ole suuri probleeme. Aga seal selle sõja võis. Sõdade tähistamine eesti keeles on paras probleem. Ma tuletan seda meelde, et võib-olla üks esimesi kindlasti vast mitte päris esimene, kes kirjutas Vene-Liivi sõjast, oli kuulus eesti ajaloolane Hans Kruus, kelle magistritöö kannab pealkirja Vene-Liivi sõda. Muide, tema alapealkiri oli 1558 kuni 1561. Ta kaugemale ei läinud oma magistritöös. Nii veider kui see ka ei ole, see on ka ainukene, mis eesti keeles siiamaani on sel teemal üldse ilmunud ja silmus. Nii kaua aega tagasi kui 1924. aastal. Aga kui natuke sellesse kruusiraamatusse sisse vaadata, siis ta kirjutab mitte ainult Liivi Vene-Liivi sõjast, mis on meile väga suupärane. Enamik kooliõpikuid kasutab seda teaduslikud uurimused, üldkäsitlused ajaloost ja kultuuriloost igal pool. Aga kruusil on, ta räägib ka lihtsalt Liivist. Ja siis tuleb juba mõtlema hakata, mida ta silmas peab, ilmselt Liivimaad. Ta kirjutab liivi linnadest. Järelikult on need Liivimaa linnad ja ta räägib Liivi ordust, mis on nüüd kõrvuti Vene-Liivi sõjaga ka väga populaarne, igal pool räägitakse. See on kõik muidugi õige, selles mõttes, et see Liivi on tagasiviidav kunagi hammustesse keskaja alguses, hammustas aegadesse ja seostub liiblastega, kes andsid Liivimaale nime. Aga siin, kui Liivimaad kasutada maa, kui territoorium ei või, kui tohib ka nii-öelda riigi või rikkondluse tähenduses, siis tekib natuke naljakas. Niiet tegelikult me räägime Liivimaast selles tollases mõttes ja seda on tänapäeval väga lihtne ette kujutada. Suures joones pastab selle Liivimaa-ala või territoorium siis tänase Läti ja Eesti vabariigi territooriumile ühes võetuna. Nüüd kui läheme siis selle Liivi ordu juurde, mida ka eesti keeles me tänaseni kirjutavad, palju siis tegemist on ju õieti saksa orduharu Liivimaal ehk saksa ordu Liivimaal ehk lühendatult, siis peaks olema kõlama rohkem Liivimaa ordu. Järelikult ka ei ole mitte Liivi ordumeister, mis võhikule ja ütleks, et see on kindlasti liivlane, vaid see on Liivimaa ordumeister. Nii kui nüüd vaadata, mismoodi siis nendes teistes keeltes neid asju on räägitud, saksa keel on lihtne, neil ei ole mingeid vahe, seal ei ole Liiwiš kriik. Mis peaks olema siis Liivi sõda, vaid on lihvlendishak, riik, mis on Liivimaa sõda, ka vene keeli on limonskaja Vaina ja see ei ole mitte lipskajavaina, vaid see on Liivimaa sõda. Inglise keel on Talibani on vor võimu ars, mitmuses sõjad. Ja, ja, ja seal võib muidugi tekkida arusaamatusi sellepärast, et, et suur ja lai inglise keel lubab endale kahte moodi, kui ta tahab rääkida liivimaalastest, siis kirjutavad, et nad only wownyans ja kui ta tahab rääkida liiblastas, siis ta ütleb, et need on kallid. Need peaksid olema siis kas liivi rahvas või Livižpiinl või, või lips. Niiet see on nüüd see vahetegemine, et minu arust siin on see küsimus ja võiks muuta, kui muidugi selleks soovi on, ma arvan, et uus põlvkond ajaloolasi, nende hulgas on väga vähesed, kes on soovi avaldanud Liivimaa sõjakirjutamiseks, Juhan Kreem, võib-olla üks vähestest, teised piirduvad ikkagi vana traditsiooni kohaselt, muidugi võib öelda seda, et kui kõik inimesed ühtemoodi aru saavad, mis seal, mis seal Liivi sõda on, siis no las ta olla. Aga kui inimesed ei olegi aru saanud, see sõda on, vaid tahavad seda alles tundma õppida. No siis võiks, võiks ükskord proovida ka seda muutust teha, kui sa üldse enam võimalik on, aga Ma olen seda jonni üles näidanud juba väga, väga ammu. See on üks asi. Tuleb tunnistada endale teadvustada endale seda vahet Liivi ja Liivimaa. Ja no ma arvan, et see võiks olla sellepärast, et, et Peame siis luguga eestlaste sugurahvast ja välja surnud liiv lastest ja jätame nendele nende au ja, ja uhkuse kunagises uhkes ajaloos, eriti 13. sajandil, kuid ka hiljem ja ja räägime siis. Aga et nad andsid sellele maale nime Liivimaa mis on muidugi tulnud ladinakeelsest Livooniast, aga me ju päris täpselt ei tea, kuidas ta kasutusele tuli kunagi väga-väga ammustel aegadel, nii et et see on Liivimaa ja, ja kui seda haarab kogu Liivimaad, siis on see Liivimaa sõda, see on minu niisugune üks argument selles arutluses. Aga sellega kõik asjad ei piirdu. Me ei tea, kui palju neid sõduali. See on, huvitav, seda ma olen häälo kirjanduses vaadanud, et eriti jah, inglise keeles kirjutatakse mõnikord, et nüüd sõduli palju nende polid, Liivimaa sõjad, Livowninguvas. Ja viimasel ajal, kui ma nüüd kuskilt kontrollisin kunagi vikipeedias, kuidas neid asju kirjutatakse ja tunnen, et sõjaajalooline sõjaajaloosuund on väga tugevalt esindatud ka eestikeelses Vikipeedias. Niiet Me kunagi arutasime kolleegidega, et noh, et tegelikult vist on kolme, kolme erineva liivimaa sõjaga tegemist. Ja see on huvitav ja need on kõik seotud Venemaaga või venega, isegi selle venega seoses on ju, see on ju kokku lepitud, me räägime Venemaaga, mõtleme tegelikult venet, mis ei ole veel päris minema sellises mõttes. Ja 16. sajandi kaasaegsed. Nojah, Balthasar Russo kroonikas kirjutab mõnikord ka, et on tegemist Venemaaga. Aga enamasti ta tahab kirjutada siiski Moscovia. Ja üllatav on see, et ka isegi moodsas inglise keelses Ajalookirjanduses on ikkagi see Moscow ja on jäänud püsima eristamaks tema hiljem hilisemast Venemaast. Niisiis mitu sõda siis neid oli ja noh, on arvatud selles suhtes, et esimene, see vene ja Liivimaa sõda võiks paikneda juba nii varasel ajal kui 1000 480481. No siin oli õieti tegemist Pihkva ja Novgorodi ja Liivimaa orduvahelise sõjalise konfliktiga. Ordumehed läksid Pihkva alla ja pärast toimus venelaste rüüsteretk Kesk-Eestis. Kuni siis noh, Tarvastu ja Viljandi ja üsna üsna tugev rüüsteretk oli kadunud Vello Lõugas alati juhtis mu tähelepanu, et kuule, seda tuleb rohkem tõestada ja vaadata, et see oli ju sõda. Nii see oleks esimene, teine sõda on ju palju paremini tuntud, see on siis sõda Venemaa ja Liivimaa vahel, 1501 kuni 1503. Ordumeister von Klettenberg. Täpselt Volter Fompletab. Mul on hästi meeles Eerik-Niiles Krossi artikkel, kui ma ei eksi, kas oli Postimehes, kus ta kirjutab, et see on Eesti ajaloo kõige märkimisväärsem lahing? Ta pidas silmas Plettenbergi võidukat lahingut venelaste üles Molina järve ääres 1502. Ja kui natuke järele vaadata, siis see on üks väga kummaline lahing, sest me õieti palju temast ei tea. Üks korralik lugu Smolina lahingust on kirjutamata tänaseni. Venelased väidavad, et nemad võitsid ja, ja Saksa ajalootraditsioon väidab. Plettenbergi väed võitsid. Ja siis tuleb kolmas faas. See on siis Liivimaasõja algusfaas. Ma tulen tagasi nüüd ringiga andscruusi juurde. 1558 kuni 1561, nagu tema kirjutas. Hiljem on hakatud back. Kui ma ka Margus Laidre on rõhutanud eriti, et 1562 võiks olla see see veelahe siis see on siis esimene jooneks sõda Venemaa ja tähendab Vene sõda Liivimaal. Nüüd miks esimene faas on sellepärast et pärast sõda küll sõda jätkus. Aga meil kaob ära üks osapool selles vanas niisuguses konstruktsiooniks on Liivi Liivimaa laguneb ära. Liivimaa oli lagunenud ja siis järgmises faasis lisanduvad, jäi faasid, s võiks öelda isegi lisanduvad veel siis ka Rootsis istule Poola ja Leedu, mõned tahavad kohe öelda Poola, Leedu, Taani ja asi läheb üldse palju, palju keerulisemaks. Nii, ja kui võtta see esimene daatum, millega siis need periood võiks lõppeda, siis lõpudaatumiks eeldame, ootan niisuguse keskmise kirjanduses pakutakse 1580 kolmandat aastat. See on siis Venemaa ja Rootsi vahel kolmeks aastaks sõlmitud vaherahu plussa jõe suudmes. Ja tegelikult muidugi sõda käis edasi, aga see oli noh, niisugune vaherahu hiljem seda pikendati. Aga tähtsam on võib-olla see, et aasta varem siis 1582. aastal Pihkva lähedal jam Sappovskis sõlmiti rahu Vene ja Poola vahel 10-ks aastaks ja see on ka vaherahu. Ja vot nüüd sellest ajast peale see siis toob nüüd niisuguse niisuguse efekti õieti 1583.-st aastast, noh ütleme näiteks Tartu puhul, kui kui, kui venelased pidid oma oma väed Tartust välja viima ja poolakad sisse kolisid ja poolakad kirjutasid ühes Kroonikas, Tartu toomkirik oli täis tsaari kaeru, et nad pidid enne. Või oli see Maarja kirik, et nad pidid kiriku puhtaks tegema, kui nad saini said, siis seal missat pidada katoliiklikud poolakad. Nii et see on nüüd vana traditsioon 1583. Nüüd ma läheksin siit edasi ja juhiks tähelepanu veel Margus Laidre kirjutatud artiklile, mis on ilmunud nii ammu aega tagasi, nagu, kui ma arvan, et aastal 2000 mõeldes nii kaua aega tagasi, tavaline ajaloo lugeja unustab selle ära ja enam kunagi ei loe seda, aga see on väga märkimisväärne artikkel peaaegu eelmisel sajandil. Ta kirjutab saja-aastasest sõjast Eestis 1558 kuni 1660 või 1661, no ütleme, et seitsmeteistkümnendasse sajandisse me veel ei lähe. Aga tal on, tal on väga huvitav jaotus seal paljuski õigus osutada. Ta pakub selle esimeseks perioodiks Vene-Liivi etapi. Pange tähele, ta kirjutab ikkagi venemine Liivi 1000 558562, esimene periood. Siis tal tuleb Taani Poola etapp 1563 kuni 1570, mis on ju õige, aga ta õieti selles kattuvad kaks etappi. Nimelt samal ajal mul on hästi meeles loeng Tartu Ülikoolis läinud sajandil, kui ma õppisin Tartu riiklikus ülikoolis, kui Helmut Piirimäe luges meile erikursuste Rootsi ajaloost ja ta rõhutas, kui oluline on mõista Põhjamaade seitsmeaastast sõda 1563 kuni 1570, mis käis Rootsi ja Taani vahel. Nüüd Margus Laidre pakub seda ja see need etapid tuvad, tähendab poola aspekt sel perioodil on kahtlemata sees, aga kui Piirimäe lisas aga, et olge väga tähelepanelikud, et selle taani ja Rootsi vahelise Põhjamaade seitsmeaastase sõja üheks põhi põhitandriks oli Liivima. Nii et see on niisugune huvitav, Sid, sinu ja siis tuleb. Laidre pakub välja vene etappi, mis algab siis aastast 1570 ja jõuab aastasse 1595, ta läheb üle selle traditsioonilise 1583. aastal. Niiet mina arvan, et sellega Margus Laidre osutas. Tema põhieesmärk olid küll selles loos rahvastikukaotused, aga ta osutas seal vajadusele, et need asjad võiks ükskord ka selgeks rääkida. Ja tema lähtus väga paljuski sellest, mida Lääne-Euroopa Kirjanduses või muu maailma kirjanduses oli, oli üldse euroopa sõdades 16. sajandil räägitud ja kirjutatud. Ja see oli niisugune värske tuul ja aga väikestes oludes mingit erilist suurt debatti sellest ei tulnud, ainult natukene oli Heldur palliga väitlus temal samas akadeemia veergudel selle üle, kui suured olid rahvastikukaotused. Nüüd see oleks nagu üks niisugune, sellega ma tahan nagu, nagu pildi täiesti segi ajada. Mis ongi väga õpetuslikult väga huvitav, sellepärast et see sunnib inimesi mõtlema, rääkima ja otsima, ehk õieti, et ajaloos ei ole ühte ainsat tõde, vaid on väga palju erinevaid arvamusi. Mis aastal Liivi ordu hävitati või lõpetas tegevuse, kas see oli siis 1583? Ei sugugi mitte, tähendab seal tekib küsimus sellest, et kumb siis kas sõjaliselt või või juriidiliselt tähendab sõjaliselt on küsimus selles, et seda, see on, see tavaline asi, et seda selleks peetakse kuulsat härgmäe lahingut 1560. aastal, kus Liivimaa ordu välivägi läks oma viimasesse kuulsasse lahingusse maamarssal Filipp salphantelli juhtimisel ja purunes täielikult. Tähendab, see on see hävitav löök ja noh, siis tuleb levima jagunemine mitmeks kaheks pooleks, õieti siis 1561 on hästi kokku panna, kuigi tegelikult mõjutused on juba varasemast 1561, Põhja-Eesti läheb Rootsi alla ja, ja lõunapoolne osa siis Poolal tähendab õieti nad lepivad poole, aga see on, see lugu on iseenesest palju, palju keerulisem. Nii et 1561 võiks öelda siis puht nii-öelda juriidilist poliitiliselt sõjaliselt 1560 juba. Aga ma, ma lükkan sellega ümber, sellepärast et siin on mõned niuksed, vanad ordu käsknikud kes sõja ajal pugesid Tallinnasse peitu. No nendel ei olnud, nemad, linnus langes, maaavaldused olid ära läinud ja siis nad mängisid Tallinnas endiselt veel oma oma, jätsid nagu mulje, et nad on endiselt kas kontuurid oma kontuuri seisuses, alles neid on päris mitu sellist, kes, kes liikusid edasi-tagasi. No kuidas võtta, see on umbes niimoodi, et, et jah, et mingi mingi valitsus on langenud, aga üks minister peab ennast endiselt eksministrina, ütleb, et mina olen minister, edasi näiteks. Aga sellega vist asjad veel ei piirdu pärast, et meil on eesti keelde tõlgitud terve rida viimastel aegadel terve rida huvitavaid uusi raamatuid päris uusi, aga, aga siiski, mis on laialt levinud mujal maailmas? Ma pean silmas ennekõike Erik Krist Janssoni raamatut ristisõdadest. Ja teiseks Robert Frosti raamatud Põhjasõdadest. Nüüd see on väga omapärane ja ma ei tea täpselt, kuidas praegu Tartu Ülikoolis üliõpilasi õpetatakse nendel teemadel, aga, aga kui nii hakata võtma, siis mida pakub Erik Krist Janssen oma oma laialt levinud raamatus ristisõdadest. Tal on järgnenud ka Ameerika Ühendriikides töötav ajaloolane William Morgan kes on kirjutanud väga palju ka ristisõdadest ja Liivimaa ja Balti ja, ja, ja, ja kõigist muudest sõdadest seal. Kusjuures nendel on üks ühine joon. Nad viivad ristisõjad praktiliselt välja 1558. aastani. See on see, kus me tavapäraselt alustame Liivima sõjaga. Robert Frost oma põhja sadade raamatus raamatut alustab, mis on ka eesti keeles nüüd olemas. Et see on nüüd see 1000 see Ärgme lahinguga ja sellega nüüd siis mõõgavennad said lüüa. Mina küll mõtlesin, mis pagana mõõgavennad, sest mõõgavennad olid lüüa saanud juba 13. sajandil, aga nii seal seisab. Ja sellega lõppesid need ristisõjad. Ühesõnaga, mis moraal, mis sellest siis järeldub, järeldub, et kogu see Liivimaa keskaeg, mida nüüd siis ka Eesti raadio kaudu on Eesti rahvale nii kaua aega juba valgustatud, on üks puhas ja üksainus ristisõda ei ole seal ja kui sõda on sõda, siis tuleb aru saada, et kogu aeg käib sõda. Millega ma nõus ei ole, sellepärast et kui me, kui me leiame ka sõdu ja neid on kahtlemata pea igal sajandil ja, ja neriti 14. sajandil, siis ikkagi ma ei oska kuidagi mõista seda loogikat, mis on Christian sonil ja karbanil või ka Frostil Briti sõjaajaloolased. Et kuidas siis näiteks sedasama sõda 1000 501503, mille Klettenberg siis nii võidukalt lõpule viis, et kuidas see on ristisõda? See seal, ma jään eriarvamusele. Nüüd aga mis siis, mis siis 1558. aasta järgnes, nüüd võtame sedasama Robert Frosti raamatu. Tema raamatu pealkiri on inglise keeles ja ka eesti keelde tõlkinud põhjasõja-Noven Voaks. Need on siis, mis algavad 1558. aastal, lõpevad loomulikult suure põhjasõjaga 1721. aastaga, niisiis unustage ära rahulikku ja kultuuri, lembelist või õdusat Vana-Liivimaad või, või Baltikumi ajalugu, see on sõda kuni 1721. aastani, permanentne sõda. Vot siin ma tähendab ajaloo kirjutas, jätab niisuguseid tugevaid Jälgi lugejatele ja nende nende nende mäludesse ja nende arusaamades nende, nende arusaamades minevikust ja möödanikust. Ja kujutame nüüd ette üht üht üht täiesti asjatundmatud, aga heatahtliku kultuurihuvidega lugejat ja kes loeb siis seda Baltikumi ajalugu loeb kõigepealt Christian soni läbi, siis Frosti läbi ja ütleb, et ei, ei, ei seal ei ole midagi muud, kui seal oleks pidev sõda olnud. Ma ei tea, kuidas selline, kust on tulnud selline omamoodi varjutus. Selline noh, niisugune kultuurilooline varjutus mineviku käsitlemisel, et sealt midagi head ei ole oodata, kelle, kelle ja, ja mis huve teenib selline arusaam. Et kas tõesti see Ida-Euroopa peab olema siis nii metsik, jääb nii barbaarne, kus kõik käivad sõdimas ainult ja, ja sellest maast päris hästi aru ei saa. Nii et see on poliitikategemine juba. Teda võib nii tõlgendada, kuigi ma arvan, et et Frost ei mõelnud selle peale ja Kristjan seal ka ei mõelnud selle peale, aga kuskil on jah, mingisugused lühiühendused toimunud, mis ei pruugi kõigile lugejale võiga ajaloolistest kolleegidele üldse mitte maitsta, nii et mai tea mida teha selle Liivimaa sõjaga, kas neid on üks või on neid palju pillanud, algasid ja millal nad lõppesid, aga see konkreetselt? No ja mida ma tahaksin käsitleda haldus ikkagi 1558. aastal. Aga miski ei ole püha. Sellepärast et vaieldud on ajalookirjutuses ka selle üle, millal tegelikult toimus Liivimaale sõjakuulutus Ivan neljanda poolt, kes oli 1557. aastal ja kuidas siis 1558. aastal sõda õieti puhkes. Aga kui möödas oli aasta 1583, siis edasi tulid Rootsi, Poola, Leedu, Taani ja nemad pidasid sõdu siis kellega Venemaaga või Liiviga. No ei, enam mitte Liivimaaga, siis on Liivimaad kui sellisel kujul ei eksisteeri, ehkki jah, kas see on hea küsimus, sellepärast et Balthasar russokroonika pealkirjas seisab ju teatavasti Liivimaa provintsi kroonika. Ja kummaline on see, et Russovi kroonikas lipsab paaril korral läbi ka Eestimaa või Eestimaad ühes kohas, isegi et ta teeb, nagu sealt algab juba niisugune väike vahetegemine selle Eesti- ja Liivimaa provintsi vahel. Aga ma julgeks siit kaugemale minna, sest saab väga hoolikat kõrvutamist erinevates tekstides, nii et Liivimaad kui sellist enam ei ole, aga ma peaks ütlema nagu russo vil ka paljudel teistel tama ettekujutuses jääb alles. Ta hiljem tuleb uuesti kasutusele ja jääb alles kui Liivimaa provints ja lõppkokkuvõttes ta ju eksisteerib kuni selle ajani, kui baltisaksa Läänemere äärsed provintsid, nimetustena likvideeritakse, kui hakkavad tulema kasutusele, kui tuleb kasutusele Eesti ja Läti näiteks. Nii et see on see sellele vaatamata, niiet siis sõjad muidugi iseenesest ei toimusid juba siis päris peale 1580 kolmandat aastat, muidugi ühelt poolt Venemaa osaleme, teiselt poolt Rootsi Poola endiselt segatud nendesse asjadesse. Seal on endiselt terve rida omavahelisi sõdu, neil ka nii, et seal ajas on on Rootsi ja Poola uniooni küsimus, kas see tuleb välja või mitte. Et ja ja Rootsi rekkatoliseerimise küsimus, mis tekitab pingeid ja kõigil nendel sõdadel vägendab praktiliselt peaaegu enamikel sõdadest, mõtleksin, jätaksin välja võib-olla rootslaste sõjakäigud, ütleme näiteks Novgorodimaale on sõjatandriks ikkagi need endise Liivimaa-alad. Nii et selles mõttes ei saa sellest päris mööda. Nii et mõnes mõttes toetan Margus Laidre, et kui, kui ta näeb seda nagu nende sõdade sõjaaastat protsentuaalselt ülekaalu teatavas perioodis, rahu aastatega võrreldes. See on küll väga tugev. Mida need Liivimaasõja või sõdade aastalt tähistasid eestlastele kui sellele niisugust üldhinnangut saab anda. Ja. Seal on nagu, kui, kui võtta nüüd nii-öelda ette rutates aga mõnikord võib ka hinnanguid anda ette ja pärast neid vaidlustada ja nendega vaielda on on see, et ega me väga palju eestlaste seisukohalt ei oska sinna midagi öelda. On üks on kindel, et väkke kutsumine, mis läbi keskaja eksisteeris ja ma päris täpselt ei tea, võib-olla Ain Mäesalu on need väkke kutsumised ja malevate moodustamised. Kreem ka ammu ära rääkinud, tähendab, eestlased osalesid enamikes nendes sõjakäikudes, sest see oli, see oli, see ei olnud vabatahtlik, vaid see oli ikka sunniviisi aeti, aeti talumehed välja. Kus ja kui palju ja millal ja mismoodi selle kohta vestlust ise vaikivad. Meil ei ole tõendeid selle kohta praktiliselt, aga me teame üksikutest allikatest tuleb välja, et ja seal oli ka sakslaste kõrval teisi, tähendab mitte kõik jalamehed ei olnud eestlased või lätlased või ka osaliselt liivlased, vaid nende kõrval oli ka, oli kindlasti ka mingi osa sakslasi. Aga nii et nii et ma võin öelda seda, et, et siin 1558. aastal küll mobilisatsioon kukkus läbi mida siis Liivimaa ordu üritas teha. Aga eestlasi nendes lahingutes eksisteeris ja eestlasi eksisteeris või eestlasi võttis osa mitmel pool nendest lahingutest, kuni siis võib-olla kõige markantsemalt näidetena, mida tunneb iga koolipoiss Eestis on Ivoshenkenbergi või Livima Hannibali väejõuk kus eestlased möllasid kõrvuti kõrvuti sakslastega või oledki suurel osal niuksed eestlaste väeüksused. Teiseks, mis eestlastele tähendas? Ta tähendas muidugi häda ja viletsust kui ainuüksi maalin silme ette pildi sellest kuidas, mis juhtus 1558. aastal jõhvi kirikus, kus erinevate allikate järgi ma päris täie täie kindlusega ei saa väita, aga mõned allikad räägivad sellest, kuidas rahvast täis Jõhvi kirik maha põletati. Sarnast pilti võib näha mõnest Ameerika ajaloolisest põnevusfilmist, aga need asjad on juhtunud ka siin maal. Nii et selliseid häda ja viletsust, röövimist ja, ja rüüstamist ja mahapõletamist seda kindlasti palju. Ja ta tähendas ka kindlasti seda eestlastele, et see tähendas rahvastikukaotusi selle üle nüüd Laidre ja vaidles oma oma vanema kolleegiga, Heldur Palli ka selle üle, kui suured need kaotused on, nad kõik on hinnangulised, Meiudia ja, aga lõppude lõppkokkuvõttes on ka väga kummalisi asju, mis mõjutusi need on, need on ühelt poolt kultuurilised mõjutused kuni kõikvõimalikust sõjasaagist, mis sattusid talupoegade talumeeste kätte, Hispaania pükstest ja, ja relvadest rääkimata. Ja pole siis väga imestada, kui kurjustatakse Liivimaasõja lõppu perioodidel, et need maamehed käivad, püssid seljas ja lõpuks me ei tohi siin ka ära unustada seda, seda protesti. Meil on ikkagi küllaltki vähetuntud ja üks väheseid eestlaste vastuhakk, kui üldse nii-öelda hilisel keskajal. See on nimelt 1560. aasta ülestõus, mis Jaan Krossi romaanis on nüüd küll legendaarses kirjutatud, aga kahjuks me temast eriti palju ei tea, aga seal häälekalt talupojad nõudsid oma õigusi ja oma kohustusi ja et neid ei ole kaitstud ja et nende koormised on kõrged. Ja see on küll fakt iseenesest, nii et siin on mitut moodi, aga meil on sageli juhtunud ju niimoodi sellise küsimuse üle, ma olen väga hea meel, et ma nii pikalt seda vastan. Sellepärast et et ajalugu kipub meil alati olema nagu nende ajalugu, kes seda Liivimaad juhtisid vägesid juhtisid, poliitikat tegid aadlimehed, piiskopid, ordumeistrid, ordu kontuurid ja Foktid linnade bürgermeistreid ja raed. Aga kuskil kõrval on olemas vaikiv enamus. Ehk eestlased, eestlased, eestlastele lõppes kogu see suur sõdade periood Rootsi alla langemiseks. Ei jah ja ei, tähendab Põhja-Eestis kindlasti. Aga Lõuna-Eesti läks ju ju Poola alla ja seal tekib see küsimus, et. Veel üks moment sellele, mis, mis mõju võis olla ennatlikult ette rutates on, on, on kindlasti huvitav puht rahva meeleolude, uskumuste ja, ja kiriku küsimus. Rootsi võimu algaastatel Põhja-Eestis oli tükk tegemist, et ikkagi saada maarahvast kirikutesse. Ja need vähesed teated, mis meil kiriku Vi situatsioonidest on, räägivad, et ei räägi just eriti, et rahvas on korralik, nad on korralikud kristlased, ma ei räägi juba ammugi sellest, mida kirjutas. Mida kirjutas Balthasar Russowa eestlaste kohta oma kroonikas. Et ja nende kommete langusest ja, ja kõlvatust, elulaadist ja torupillimängimisest ja joomisest ja kõike muud. Aga ikkagi, ma mõtlen seda, et Rafa vanarahva vanade uskumuste esiletulek, nii et ma viskan siit kivikese kohe, ütleme ütleme näiteks Pirita kloostri juurest, millele osutab ka osutab Balthasar Russavama kroonikas jesuiitide Tartu jesuiitide aastaaruannetesse, kus kus Tartu shiidid räägivad, kui toredad on need inimesed, nad käsitlevad neid talupoegi seal kuskil Tartumaal või Lõuna-Eestis nagu nagu väikseid lapsukesi, kes nad tulevad kõigi nende ja suidibaatrite juurde ja on nii õnnelikud ja, ja rõõmu täis, et nende juurde tullakse ja siis panevad ja soidi paatrit kirjaga mõningaid vanu uskumuse vorme, mis neil on seal, nii et need siin on, toimub mingisugune. Ma kujutan ette, et toimub mingisugune tagasilangemine. Ja sellise kui kiriku võimu ka isegi olukorras, kui me oleme usupuhastuse järel mille mõju ei tohiks üle hinnata, sest ma arvan, et 1558 oli Liivimaal vaevalt keegi, kes ütles, et ma olen täiesti selgel luterlane ja ma tean, et ma olen luterlane. Selliseid noh, niukseid, mustvalgeid eristusi ei olnud, nii et see on veel üks moment, mis lisab sinna juurde ja selles mõttes Rootsi aeg tundub nagu natukene nagu valgemana ja, ja Poola aeg Eestis nagu, nagu hallimana või tumedam ana. Aga ma arvan, et siin on baltisaksa vanaajalookirjutuse niisugused varjutused peale. Sellepärast et baltisaksa ajalookirjutus oli, oli üldiselt protestantlik luterlik ja loomulikult pidi katoliikliku läheb peale vaatama natuke teistmoodi, nii et eesti ajalookirjutus on baltisaksa ajalookirjutusest pesas nagu välja kasvanud, sinna ei saa mitte midagi teha. Ülikooli eesti õppetooli professor Jüri Kivimäe rääkis sellest, mis on Liivimaa sõda ja miks me peaksime nimetama 1558. aastal alanud vene ja Liivimaa ordu ja piiskop kondade vahelist sõda just Liivimaa sõjaks. Nädala pärast saame teada, mis toimus 16. sajandi keskpaigas Läänemere ääres meie ümber ja kaugemal Euroopas ehk miks sõditi? Miks vana Toomas sõdis lihtsalt hästi, ilmselt aga koduloouurija Kaljula Teder rääkis 1967. aastal Eesti raadios saates loo vanast toomast, kes Liivimaa sõjas ära käis. Kes vana Toomas solvunud oluline isik olnud või, või millega ta seoses on olnud? Dokumendid räägivad selle kohta, et vana Toomas asetati raekoja otsa aastal 1530 aga siis raekoja torn gooti stiilis, mitte nii nagu barokne stiil pragunema barokkstiilis, veidi hiljem ümber Arulgema gooti stiilis teravik ja sinna pandi Toomas ots. Mis siis vana Toomas on vana Toomas on tuulelippe, mis kujutab Tallinna linna sõjasulast või täpsemalt öeldes lipurid. Seal on üks väike harkis jala mehekene, kellel on suured vurrud, kellel on suur mõõk külje peal ja käis, kannab tema lipu. Aga riietus on temal kuueteistkümnendas sajandis, tähendab lühikesed põlvpüksid puhvis, mille seisund, lõhised ja samuti ka kuue varrukas Office'i sellises lõhisid on niisugune vana toome välimus, aga see näitab tema ametit ära, kes tooli. Toomas sai endale niisuguseid lill seotud järgmise legendaarse sündmusega teatavas tooli Eestis, Liivi sõda, mis algas 1558 ja lõppes 1000 583. aastal. Ja selle minu arust oled, oli üks juhtum väikese poisikese iga väikese Toomasega, kes rannast pärit oleva kaluri lesknaise poeg. Ja selle kohta on ilmunud kalendris muistend, mida see muistend räägib? Omas oli väga pisike poiss, kes väga armastas lasta vibupüssist Tallinna, mis oli tol ajal niisugune traditsioon, et maikuus tavaliselt valiti laskurite kuningas. Laskurite kuninga valimisest võtsid osa suure gildi liikmed Kanuti gildi liikmed ja Mustamäe vennaskonna kaubasellid. Need kogunesid suures rongikäigu kokku igaüks oma majaesisele ja läksid siis muusika saatel läbi pika tänava Rannaväravaesisele Paksu Margareeta ette, kus oli rooside aeg ja selle kõrval asus papagoi aed. Papagoi aed sai oma nimetuse sellest, et seal oli märklaud. Nimelt papagoi, kujundus, uks ära värviti kirju. Selle papagoi kuju valmistas suur kild. Kui vana oli küllalt kõlbule sisternist, remontis selle vana papagoi kujuga härra sipandjalist jalaalusele pika lati otsa ja kes selles linna nimekates meestest osa oli niivõrd osav, et suutis noolelasuga pika ridva otsas selle linnu kuju alla tuua. Seda valiti laskurite kuningaks. Ja see oli üks suur hauanen. Enne laskurite kuninga valimist oli papagoi aedega pisike toomas. Tema oli omasuguste hulgas kahtlematult kõige parim laskur. Teised poisid hakkasid narritava väikest toonased ka sinna kuju pihta. Poiss vaidles vastu ja, vaat nii-ütelda õiguse tõestamiseks väike toomas laski vibupüssist noole kuju pihta. Kuju kukkus maa, olnuks tema suures soos, siis oleks teda tulnud valida laskurite kuningaks, kuna ka tema oli nimetu kalurile see pisike poiss, siis loeti teda. Nonii, sihukses huligaani teoks anti talle mõni kõrvakiil, karistuseks kästi temal ka papagoi kuju paika panna ja poiss lõpetaski märklawa asetamise õigel ajal, justkui sellega ta toime tuli, tuligi läbi suure Rannavärava mäelaskurid kohale ja seal algaski suurte meestel laskevõistluse. Kuid see poisikesetemp sai teatavaks üle kogu linna. Läks üle kogu linna teavet, pisike poiss sai sellega toime, milleks suured saksad, suured kaubasellid, röövlid ja gildi liikmed raiskasid terve päeva. Tulemuseks oli see, et suuri kildi Olthermann, kelle kõrvu lib hulkunud ka jutt pisikese poisi saavutusest kutsuski poisikesi enda juure. Hirmuvärinaga läks poisike suurigi Altermanni juure, aga imestuses tehti talle ettepanek astuda õpilasena linna vahtkonda. Poiski võti seal, millele ettepaneku vastu ja kord korral tõestlaski poisike tema laskis, ei olnud mitte juhuslik. See oli ka visa pideva treeningu tulemus. Nii saavutas ta suurimaid positsioone, kas sai täiskasvanuks inimeseks ja kui ta Liivi sõja päevil puutus oma vaprusega silmavõitlustes, siis valiti teda linna vahtkonna lipuriks. Samas põlves laskis ta kasvada, endal ka suured vurrud küljel kannistab pikka mõõka pidupäevadel lippu käes. Ühesõnaga vana Toomast nägi niimoodi välja nagu nimetu tuuleni raekoja otsas. Sarnasuse tõttu hakkas linnarahvas nimetu tuulelipu hellitavalt kutsuma vanaks toomaks. Ja. Kes mis ja kui Eli linnavalvuritel Raudki paar rullijalt Tahes-tahtmata geneeriliste ja mis, mis? Mis on halb, mis seal ja vana Toomas hästi tea, okei, Mäeleta. Talpüksid tuules puhevil raudkübar vill. Tahes-tahtmata ei kõike meelespea. Mis halba missat? Mis on? Nagu vana Tooma sättida ja kõik ei mäleta, teame Spee. Kuid linnavalvurina raekojale seisma pea ei, Eli näete, Ultteli nii võimsalt näitati, et päikselised oleksid kõik tänavad. See oli katkenud 67. aasta saates Tallinnast. Ta tornid paistavad kaugele arved, haugi ja Ülo järmuti laulu vanast Toomast esitas Vello Orumets. Nüüd vaadake, palun, mis meie saate kodulehe luutan. Aadress on vikerraadiopunkt ee kaldkriips eesti lugu.