Ei pea selle üle kurvastama, et imesid olemas ei ole. Sombuse ilmaga võib seda asendada hinge säramine, kui ta muidugi olemas on. Kirjanik Leonid Leonomisenad, hinge säramine, hingesoojus, kuid olemas on aastatega, aga kipub ta vähehaaval kaduma ja tagasi me seda enam ei saa. Me kibestuma muutume ükskõikseks, kalgiks kaalutlevaks, kogume varandust ja kindlustame seda. Ning lõpuks ühel päeval märkame, et põlema midagi, mida hing igatseks, mille üle rõõmu tunneks. Ja selle tühja tühise hinge võib siis loovutada kas või vanakuradile, kui too teda tahtma peaks. Aga miks see kõik nii on läinud, seda ei oska iseendalegi seletada. Milliseid mõtteid tekitas Rein Raua luuletsükli hingepüüdja lugemine? Kuulame seda täna Mare Martini ja Lembit Petersoni esituses. Karaski kaarik tõuseb metsade tagant. Nimi hobused kaariku ees. Nad ujuvad tuules tuld, sülgavad vees. Neid juhib neid juhib noor raudkäega mees. Ta jahib. Ta jahib üht hinge. Ääretud väljad nüüd ootavad, ootavad mind seest tõuklevad tahkunud naljad ja tuikudes tuikab, rin siin piire ei ole. Ei paista. Pudel pihta, ei löö. Mees, kui sa ohtu ei haista, pea endasse, matab sind. Ja sa ei saa mitte midagi teha. Kui palju kordi enne seda nyyd pingule tõmbunud. Aga kes seda ikka tähele paneb, kui uksele koputada, kui tuul akna taga jõulukui ükski jäljerida ei vii, üle lahke lume tagasi tule juurde. Ja nüüd aitab. Tagasi loo juurde. Lugu ettevaatamatusest poisist. Luik raske kaarik tõuseb metsade tagant. Vaariku ees on neli hobust ja ta sõidab väga kiiresti. Hobuseid juhib noormees, kellel on kindad käes. See juhtub varahommikul, kui päike pole veel tõusnud, aga mõnedes majades on inimesed juba ärkvel. Tattalitavad õues toovad vett tuppa, käivad laudas, loomad vajavad hoolt. Ühes kohas oli kogu pere õuele kogunenud poissi saadeti teele linna. Kooli tahtis minna. Meeles, ta nägigi juba linnatolm eemalt paistmas. Need olid huvitavad. Need olid paljutõotavad. Oma väljanägemisest, ta ei hoolinud. Kaasa loetavad õpetussõnad laskis kõrvust mööda. Siis ta läks suletud akende tagant jälgisid teda pilgud. Nii sõbralikud, kõik kadedad. Näha ei olnud midagi, aga heli muutus järjest teravamaks. Teravamaks. Siis murdus miski. Karkeemaldus. Tema keha oli tühi, kuigi ta sõi ja jõi. Tema sõnad olid tühjad. Kuigi ta vastas küsimustele. Teda ei olnud. Nobe nii nobe on kaarikujooks, mis merd job, kõrbeks, põllumaad sooks. Ta tuleb ja kutsub ta silmi. Soni jõud. Ta jälgede lilledel lämmatab põud, sest elu ei suuda ta kanda. Vähemalt ta üldse jutustama. Aga see ei ole minu süü. See ei ole üldse süü. Sest süü on nagu tugeva lõhnaga lill. Tema seemned langevad mulda. Siis tulevad rohelised võrsed ja see on tegelikult väga kena. Kõik on alguses väga kena alles pärast vaevaga hoitud ja kasvatatud õis. Salajane soov on su laual vaasis öösel. Seal õhk. Ei oleks sinna ta parem välja kitkuma nagu rahu, siis oleks kõik teisiti. Isegi meri oleks teisiti. Võib-olla hoopis palju suurem. Ja, ja meil on tugev usk, et taga on, et me hingepugev tusk kohta hüüa meie, meil on tugemusk, et taganeb Me hinge pugev tusk lämburenga võlu all, sest suur on lumm, mis püsib põlu all. Ei ole keegi kutsunud, need kestva, näevad, põgenevad. Need, kes seda kuulevad. Avavad tervituseks oma õppejõud. Taga nutiaid jätkub kõigile. Oo, liiga vara vist kevadel võtnud on lumeoo liiga kiires voolus, upuvad jõed. Maanso laadik mulda, metsik Kettume. Puhkematagi närtsivad hüljatud tõed. Puhkematagi värsked on noored ihad, puhtast väsinud taevast. Lugu ei pea. Aga et nende rännaku viljad on vihad. Kõdradont, tühjad, kuivad puud, nad ei tea. Sina tasase Skatkiski kuhja maga, on allikast, mis toob igavest vett. Kujuta ette, et ohud on selja taga. Kujuta ette, et kevad on meelepete. Ära ehmata unes. Ära liiguta, see läheb mööda. Kuu läheb pilve taha. Ma armastan kevadet, tegelikult väga. Mulle meeldib, et päikeselaik liigub igal hommikul mööda akent edasi. Aga ma kuulen ka, kuidas õhk sumiseb ja mööda tänavat käies näen inimeste nägudest, et saladused on sündimas. Kõik nad ei ole ilusad. Vaevuna aeglaste laevade lael tajuda aegade vaenu herra vajuda kaebluse kaevatud kaevu kaelas kaetatud laekast laenatud pael. Kõik nad ei ole ilusad. Ei täna ega homme. Kas inimene peab mõtlema isegi siis, kui ta ei oska ega taha kui tal pole aega? Võib-olla see, kes arvab, et ta ei mõtle, ainult arvab, et ta ei mõtle, aga tegelikult mõtleb siiski. Ta arvab, et teab, et ta ei mõtle, aga tegelikult ta ei tea, mida ta mõtleb. Seda ei tea keegi. Mõtted lausa kobrutavad tema meeles, aga nad tulevad ja lähevad lennates. Nii et ta ei pane tähelegi, kust nad tulevad ja keda nad teenivad. Ainult nende jäljed jäävad maha ja jäljed jäävad. See on üks vastus. Üks paljudest võimalik. Vastustest niisketel niumatel nilbuseni mõttel nii viimseni homme. Kelle vibu tabas alati märki? Kui luik raske kaarik jõudis lume väljaservale, muutusid. Talle tuli vastu vanamees, kes kandis seljas vibu ja vööl nooletuppe talijahil. Aga praegu vaatas ta niisama ringi. Tema vibu tabas alati, ehkki kaarik pidas kinni. Ma tean küll, kes sa oled, ütles vanamees. Siis on ju hästi? Vastas kaariku mees. Vanamees ei ütlenud rohkem midagi, vaid võttis tupest noole, sihtis hoolikalt ja laskis nooldavas kaariku meest otseselt vasakusse silma. Nüüd sa ei näe mind enam, ütles vanamees. Sa ei saa mulle enam midagi teha. Kaariku mees ainult naeris. Ta võttis noole silmast välja, murdis kolmeks tükiks ja pani endale põue. Projegi liigagi armastab surnute jumal. Ja teenreid on paljus servivatust riivatumal. Sest on ikkagi nõnda, et usk iseenese jõusse kasvab kokkupõrget tõsta ja kes kardab oma nõrkust, otsime neid üha uuesti imestusega mõeldes. Kas mina olengi see kõige tugevam, see pole ju võimalik kunagi peanuga mina lüüa saama. Maad võtab kindel usk, seni veel, mina, tugesid, pole vaja. Samuti õiglust. Täna piisab sellest, mis on homme. Ta vaata, ta muretseb. Jälle nad tulevad, et teha samu vigu, mida tema on teinud. Ta avab suu, et ütelda, pidagem, ma tean, mida te teete, aga see on vale. Kuulake kogemuse häält. Nemad ei lase tal rääkida. Õigusega sina meid õpetad. Kas sa arvad, et me ei tea, milline sa ise kunagi olid? Kas sa arvad, et me ei tea, mida sa ise kunagi pühaks pidasid, mida mõnitasid? Peatu ei peatusegaariksel teelsest leidnud ei ole ta sadamat veel ja raske on kandam ja raske meel sest maitse peab olema puhas, seal veel siis kaebus valada mürki. Luik raske kaarik seisis õuel. Vaata ütles kuningas kaariku mehele, kes oli sel hetkel tema külaliseks, muuseas just sobivasti, sest õuenarri vaevas kõhutõbi. Vaata hoolega, see kõik, mida sa näed poolt sul pole minu vastu mingeid võimalusi. Jõuga sa mind ei võta, selle eest hoolitseb sõjavägi. Ja millega võiksid sa mind meelitada? Varaga naabergi jaoks? Õndsuse ta saju ei salga, kes sa oled? Kogemustega odavamaltki, püsivamaltki ohutumaltki. Sinu püüdlused teevad tühjaks täiesti tühjaks. Ja vastaskaariku mees siia, tulin maha, asjata. Kuningas muigas. Ja vastaskaariku mees. Siin pole mul teha midagi. Kuningannana, naeris ja vastaskaariku mees, oleksin võinud kaugelt mööda sõita kuningas võidu rõõmutses. Sest su hing Väga harva räägivad inimesed sõnumis midagi tähendavad rõõmneid kuulata on siis suur. Aga harilikult seda ei ole, kuigi nad on muidugi ka lihtsalt niisama väga kenad, aga seda ikkagi ei ole. Ja nii tulebki, et keegi ei viitsi enam süveneda tagasi loomisest, rääkimata. Ja nii tulebki, et kaarik võib jõuda lähedale. Kas tõesti, kas tõesti miski ei saa tema vastu? Lugu naisest, kes uskus nägemusi See lugu algas palju varem. Üks naine uskus nägemusi kuigi ta neid ise kunagi ei näinud. Kui keegi nägi, siis seda jutuks oli tal alati ja see pakkus talle suurt huvi. Lõpuks ei pidanud enam kiusatusele vastu ja mõtlesid välja kaks nägemust mida ta nagu oleks ise näinud. Need olid küll kahvatud ja hallid aga see-eest üsna tõepärased müüdud igal naisel omast käest midagi rääkida. Ajapikku hakkas ta oma nägemusi isegi uskuma. Kuskil südamesopis mäletas ta ikkagi, et need on tegelikult tema oma väljamõeldised. Ühel päeval tuli luik raske kaarik. Tegelikult ma mõtlesin kõik need lood ise välja, aga mul oli sellega oma tagamata. Aga tema muudkui tuleb. Ta vaatab mujale. Ta kuulab, kuidas tema süda tuksub. Süda tuksub väga kiiresti. Mees luik raskesse kaarikusse kihutab minema. See ei olnudki nii raske, kui ta kartis. Mõnikord tuleb ta tüdrukule meelde. Sest maitse peab olema puhas, seal veel. Selline oli siis Rein Raua lugu hingepüüdjast, mille esitasid Mare Martin ja Lembit Peterson. Saate valmistas ette Piret Pääsuke.