Saatesarja ühe luuletuse lugu valisin täna mälestuskillu, milles Aira Kaal kõneleb oma luuletuste teke tõugetest. See pala on aastaid tagasi avaldatud raamatus teose sünd. Kõigepealt kõneleb Aira Kaal seal ühe oma luuletsükli sünniloo sele tsükli leiate Aira Kaalu luulekogust pihlakad mere ääres. Kuulakem siis Aira Kaalu mälestuskillu, esitab Eevi Rauer. Palju asju kirjutatakse endalegi ootamatult. Enamasti juhtub seda luulega, sest luuletuse saab ühe korraga lõpule viia, enne, kui jõuad selles kahtlema hakata, kas maksab teda kirjutada või ei. Minuga juhtus kord nii. Kõige harilikum talvel pidin hommikul kell seitse tõusma, see nõuab väikest erisuunitlust, sest ma ei tõuse igal hommikul nii vara. Ja olin äratuskella helisema pannud. Kuid vastu ootusi ärkasin ilma selletagi. Pikemalt mõtlemata jooksin vannituppa ja kööki, peagi oli valmis. Istusin diivani servale, seda mõnuga juua ja paar mahvi suitsu tõmmata, enne kui riietuma hakkan. Juhuslikult langes mu pilk äratuskellale. Uurisin teda tükk aega ega uskunud oma silmi. Oli alles kell kolm öösel. Teistes tubades magate rahulikult, kuid mina olin nüüd eriti erk. Sain esimesest hämmeldusest üle ja situatsioon hakkas mulle meeldima. Kujutlege neli tundi nagu maast leitud. See viis mind järsku nii ülevas meeleollu, et haarasin laualt paberid, heitsin veel jahtumata asemele pikali ja hakkasin lamades kirjutama. Täiesti ettekavatsemata ja endalegi ootamatult kirjutasin lehekülgede kaupa värsse armastusluule motiividel. Selliseid motiive polnud ma enam kaua aega kasutanud. See oli enam-vähem mu tudengipõlvelaad, kui ma õieti mäletan, kirjutasin mitu tundi vahetpidamata. Ajuti muidugi vahtisin lakke, mis oli nagu pilves taevas ja püüdsin kujutluste voolus mõnd kindlamat punkti tabada, mille ümber kerida uus motiiv. Töölex voolavalt. Äkki helises äratuskell ja veel sellise hirmsa plärinaga, et lõpetasin nagu viimsepäevapasun häälest. Tont võtku, kell on seitse. Oli vaja valmis panna ja võimlema minna. Kuid nüüd ei tahtnud ma mingil tingimusel minna. Tegingi popi, jändasin oma värssidega veel tundi poolteist ja heitsin siis uuesti magama sest olin nagu tapetud. Paari päeva pärast oma toodangut kriitiliselt üle vaadates leidsin, et ühtset terviklikku luuletust sellest ei saa. Küll aga viis kuni kuus lühikest ja üksteisega kokku kuuluvat. Teiste sõnadega olin kirjutanud terve tsükli. Tsükliline kirjutamisviis on mulle omane enam kui üks kord on juhtunud, et kirjutan valmis mingi pika joru pärast tõmban jooned vahele või lõikan kääridega katki ja ongi tsükkel. Seepärast jagan ka oma luuletuskogud alati tsükliteks, olgu see parajasti moes või mitte. Ja daatum kuulub ka asja juurde. Ma paneksin vahel isegi kuupäeva, kui see ei tunduks nõnda narr. Aga mu enda jaoks. On sel kuupäeval ka oma poeesia. Tsükkel läks käiku pärast seda, kui olin talle veel ühe motiivi lisanud. Ja tükk aega kõhelnud, kas ikka saata loomingule või mitte. Ilmus 1970. aasta oktoobri Loomingus ja koosnes seitsmest luuletusest kuld-lehtla. Ma läksin sinuga jõe liivadele Aruküla koobastesse kus surm käis kannul, meil vabastav laul, looduse kättemaks välja, jäätud, kirevasse, kinno ja suurim mure. Juurde sai kirjutatud vabastav lauda. Nii ilmus tsükkel omad ummikult esialgsel kujul. Mis öelda, välja jätteist, kirevasse, kinno oli tõesti rabi. Suurim mure ei tundunud teistest nii kindlalt kokku kuuluvat. Ja see üks, mille hiljem kirjutasin, kas pean ka sellest rääkima? Käisime sõbratariga vaatamas hispaania filmi, las räägivad. Laulu, mis filmis külas olen valmis nimetama ebakonventsionaalsuse hümniks. Serval laias vabas Itaalia laadis esitatud meloodiat kuulates lõi minus jälle kord lõkkele vana noorpõlve igatsus olla seesmiselt vaba. Olla väliselt teiste moodi. Kui harva saad olla seesmiselt vaba. Kui tihti kannatad mingis surutise all? Kinnisus võib-olla. Aga vahest ka see, et sul ei õnnestu alati väliselt olla küllalt teiste moodi ja meie äärmiselt konventsionaalses linnas jääd seetõttu sagedasti ise endale jalgu. Sellesama surutise alt vabanemise motiivi kohandasin oma tsükli vajadustele, andes talle teise allteksti. Teel koju sorteerisime oma muljeid. Mu kaaslasele oli avaldanud kõige sügavamat mõju kose pilt mis oli tõesti suurejooneline. Kuid mind paelus laul, las räägivad. Juba kinos tundsin, et see ei lähe must niisama mööda ja vormisin väljenduse vabastav laul. Krised lasin ta koju jõudes esimesele ettejuhtuvale paberi killule, sest neil puhkudel ei ole ju aega otsida parajat formaati. Võib-olla on see luuletus tsüklis liigne ja teisest ooperist. Kuid siiski on mul hea meel, et neid sai ilmudes kokku seitse, sest seitse on mu lemmik, kaalub see kahvel. Aga muidugi sellised lapsikused puudusid mul ainult mu varases nooruses. Nüüd olen neile ruumi teinud, sest ebausk on ainuke usk, milles sul ei tule pettuda. Duda tan nagu vanaaegne ornament, mis kaunistab igapäevaseid tarbeesemeid. Oma kogusse pihlakad mere ääres lisasin luuletused, suurim mure ja kuupaistel. Miks mannat, lisasin? Kas ei, soodustasid tsükli vääritimõistmist ajakirjas ehk jah kuid raamatus mitte arvanna. Suvel 1954 sõitsin Saaremaale oma tädi Maali ollimatusele. Mitu aastat polnud ma saarel käinud, oli selline olukord. Nende aastate sees oli surnud ka mu ema ja maetud samale Pöide kalmistule. Mul oli viha hinge peal, et ma oma ema matusest ei saanud osa võtta. Ja suutmata tädi leinatalitust lõpuni jälgida, läksingi nüüd esimest korda. Ema hauale. Oli helebe kased, pärnad Roetasid silmipimestavalt. Kuskil läheduses hakkas kukkuma kägu. Ma ei tea, kuidas mul tagasiteel õnnestus üksinda läbi metsa tulla, sest rahvast oli palju. Minagi suundusin matusemajja. Aga üksinda ma tulin ja kividel kändudele istusin. Ja metsavaikust ma kuuletasin. Ja vaikus oli väga sügava. Lõpuks otsisin käekotist paberitüki ja väikese punase pliiatsijupi ning panin midagi kirja. Tartusse jõudes lugesin selle veel kord läbi ja libistasin laua laekasse. Mulle tundus, et ta vajab tublit töötlemist. Vahetevahel oma kaustas orides sattusin sellele jooneline paber ja punase põiki kirjutatud kõverad read. Et volga paremat kaasas ei olnud. Lugesin uuesti läbi ja panin tagasi, et kunagi hiljem töötanud välja praegu ei oska. Alles kaks-kolm aastat hiljem, kui koostasin oma järgmise luuletuskogu käsikirja hakkasin reaalsemalt ja täitsa kainelt vaatama, kuidas teda siis ikkagi töödelda. Ja leidsin, et luuletus oli algusest saadik valmis majutud vist isegi punkti ega koma. Nii see ilmuski esimest korda. 1958. aastal kogus meretuuled. Ma läksin ema hauale Ma läksin ema hauale ja istusin seal kägu kukkus minule kui muistegi. Kui palju kordi kukkusta. Nii palju kordi kukkus ta kui mitu aastat emata. Jäi mälestus Su lauludest jäi mulle pilk, su silmadest, jäi lahkuminek minule. Ja üksiolek sinule. Ei saa? Ei teisiti ei saa. Poenake. Võid kägu kase otsas Kuda jätke jaoks ta ja tuul võib mööda metsi hulkuda. Jääb tuuleks ta. Kuid inimene, ilma emata on vaeneda. Kuid inimene ilma sihita on inimene ise endata. Ei ole enam inimene, ta. Luuletuse realid on väga täpsed. Isegi see, mitu korda kägu kukkus. Ema surmas polnud kaua aega möödas. Kuid mina olin emast ilma juba sest ajast kui algasid mu tõsised lahkuminekud koduga. Ja minu arvutus käis selle kohta. Ma küll ei mäleta, miks ma neid värsse valmimata luuleks pidasin. Võimalik, et seal on liiga palju ütlemata jäetud. Võimalik ka, et mind viis segadusse Juhan Liivi like intonatsioonide liiga tugev esinemine luuletuse teises osas. Ja kuigi ma luules hindan originaalsust üle kõige ei suutnud ma siin midagi muuta ega ka luuletust avaldamata jätta.