Kunagisest loominguliste liitude kultuuri pleenumist möödunud 15 aasta puhul, tänavu aprillikuu alguses klassikaraadio saatesarja kevadmõtted kakstuhatkolm rääkima kultuuriinimestest leidis nii mõnigi, et üks ja teine asi meie ühiskonnas oleks praegu justkui samasse seisu jõudnud, kus see 15 aastat tagasi oli. Justkui oleks nõndanimetatud ametliku avaliku arvamuse kõrval, mida väljendatakse tuntumate arvamusliidrid Te uhkete lõunasöökidel ulatuslikele, juhtimiskonverentsidel, riigi toel toimuvatel foorumitel ja kongressidel. Et nende kõrval toimub veel üks teine mõttevahetus, mida peavad riigiametitesse ja erakondadesse mitte kuuluvad kultuuriinimesed. Inimesed, kes on võtnud vastutuse meie rahvuse, kultuuri ja keele kestvuse asjus, kuid kelle arvamus selle enne kirjeldatud avaliku arvamusega alati kokku ei lange. Niisuguste mõtetega lõpetasin meie vaimuelu pealinnas, Tartus Ülikooli raamatukogus viiendal aprillil toimunud vaba vaimupäeval peetud ettekannete salvestiste kuulamise vaimupäeva korraldas kolmanda aprilliühing. Eestvedajad olid Agu Vissel ja Agu Kull ja see oli pühendatud 15 aasta möödumisele loomeliitude kultuuri pleenumist 1988. aastal Toompeal. Sellest pikast konverentsipäevast pakun kuulata nelja ettekannet eesti keele ja kultuuri päästmisest praeguses Eesti vabariigis. Kusjuures see päästmine on vaata et sama keeruline kui 15 aastat tagasi, aga siiski annab lootust paremaks pööramisele räägib meie tunnustatud keele professor Tallinna pedagoogikaülikoolist Mati Hint. Riigil on raha vähe arstiabi ja hariduse kõrval ka kultuuri jaoks. Sestap on paljud kultuuriinimesed pidanud oma töö jätkamiseks mitmesuguseid projekte kirjutama, et need rahajagamisel teiste oma taolistega konkureeriksid. Kultuseni viidud projekti mõtlemine on eesti kultuurile sama võõras nähtus, kui oli pärast sõda juurutatud ruut pesite kartulipanek. Siit ja sealt projektidega hangitud raha ei taga kultuuriprotsessi järjepidevust, kinnitab Pallase ühingu esimees ja mitmekülgne Tartu kultuuriinimene Enn Lillemets. Ta toob esile ka mitmeid meie kultuurielus võimendavaid hirme. Siis kuulame Tartu Maarja kooli direktorit Jaanus Roobat, kes räägib esmalt paaris tähelepanekust teise aprilli vikerraadio argipäevasaate asjus. Ja seejärel tõestab Jaanus Rooba veenvalt, kui tänapäevaselt kõlavad Anton Hansen Tammsaare tädi ja järeldused kui neid ajalooteljel ja eelmise sajandi Eestit kõige enam mõjutanud sündmuste taustal taas üle lugeda. Kõigepealt aga kuulame lõike Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppejõu Maarja Lõhmus pärli ettekandest. Eesti avaliku teksti areng. 88. aasta pleenum tegi tõepoolest selle võimalikuks, et hakati rääkima teemadel, mis olid tabud ja kujutage ette sellist olukorda, et ajakirjandus, mis on tsensuuri all ja siis on pleenum, millel räägitakse kõigest, mis oleks avalikes tekstides tollel perioodil välja tsenseeritud. Iseenesest oli see täiesti uskumatu olukord ja käia siis Eesti Raadio saatekeskusest sealt läbi, kust need lindid sisse jooksid, teatavasti seganti ülev stereoraadios otseülekandena siis niipeatoimetajad, kui liikus ka seal raadio juhtkonda, nad ainult vangutasid teadnud, ei saanud aru, mis toimub, et see on võimalik meil praegu, kuna me oleme kõik selles perioodis tulnud ja teame, kuidas need tekstid on. Ja, ja kõige raskem on meil just selline ümberorienteerumine. Ühest tähendussüsteemist, mis on kindla struktuuriga, kus on kindlad mõisted, definitsioonid paigas, kus on need tõlgendatud liikuda teatud üleminekutega täiesti uude struktuuri uude mudelisse ja leida sealt üles struktuuri poolest samalaadsed definitsioonid ja tõlgendused. Ja pärast 90.-te aastate alguse suurt murrangut ja me peaksimegi sellest alustama, sellepärast et tekst ikkagi väljendab tõesti seda, mis toimub ja, või noh, ühelt poolt peegeldab ühelt poolt konstrueerib seda ümber, aga ta on alati seotud mingi koodiga, mingil viisil ju reaalsusega. Ja peame rõhutama seda, et toimus suur murrang. Murranguid on ju ennegi toimunud, aga küsimus on selles, et see murrang toimus tõesti neljal väga olulisel tasandil, et murdus siin ülemineku aeg, üleminekuhetk oli kõikides olulistes valdkondades muutus sotsiaalpoliitiline struktuur keskkonnafüüsiline ja ka sellised ruumiline tajumine, tehnoloogiad, kogu selline tehnoloogiate muutumine, uued kõik kompuutrid ja süsteemid, mis on tulnud ja sellega seoses igasugune kontseptsioon, maalne, esteetiline keskkond, ühesõnaga neli suurt tutust korraga. Tähendab sotsiaalne kõnestruktuur, sotsiaalmajanduslik, poliitiline struktuur, siis ruum, keskkond, kõik tehnoloogiad, kõik siis ka sellega kaasas käiv kontseptuaalne esteetiline defineerimine. Ja need neli süsteemi nende üheaegne muutumine. Ma ei usu, kas üheski ühiskonnas, eriti Euroopas tohtinud, muidugi Ida-Euroopa on põhiliselt samas olukorras, aga ikkagi see on väga tõsine muutus, et isegi paar nendest elementidest oleks piisav, et anda tööd suurele hulgale teadlastele, defineerijatele, tõlgendajatele, aga sel hetkel, kui see toimus neli suurt muutust korraga. Ja need kõik on omal viisil arenenud, tekitanud täiesti uue keskkonnal. Et sellega kaasaskäimine on olnud raske. Pealegi teades, mis 15 aasta jooksul toimunud on, on ikkagi see, et ei ole võimalik olnud ju ette defineerida. Me käime samm-sammult, me ei tea täpselt, mis toimub järgmisel hetkel. Ja võib-olla just sellepärast siin on ka see vastus küsimusele, miks see tekst on nii tähtis. Sellepärast et sellises olukorras, kus on tõesti niivõrd suured muutused ühiskonnas kontekstis täiesti eriline roll ja just sellepärast, et tiks visioneerib ja ehitab üles mõttemudel leid ja võrdleb neid, arendab noh, rääkimata sellest dialoogilisusest, mida ma alguses nimetasin ja just nende mõttemudelit visioonide Isonäärsuselega tegelemine on äärmiselt oluline, aga see omakorda põhineb ikkagi ju ikka tõesti Kadefinitsioonidele teadmistel ja nüüd kui suures pildis vaadata ajakirjandusega praeguseks ajaks on toimunud ja kui siin domineerib suurel hulgal ikkagi tõepoolest sellist kergemat ajakirjandust, millest on raske kohaneda ja millest, kui inimesel on kindel hulk ütleme, ressurss on piiratud tähelepanu ja aeg kaks põhiressurssi. Ja kui on tähelepanu ikkagi limiteeritud ja samas on sellist väga kerget tühist, kollast teksti väga palju, siis on selge, et selliseks tõsiseks keskusest eluks jääb ressurss isegi väheseks. Ja seoses selle suure muutusega ongi, mis asi on toimunud üheksakümnendatel, toimus praktiliselt seda võibki nimetada suureks paradigma vahetuseks. Sellega seoses muutus süsteem muutus tõepoolest ühiskonnaklasside või siis sotsiaal, Algsete klasside muidugi ja ka haritlaskonna olukordi ja positsioon ja mitte paremuse suunas. Pigem halvemaks ja need uued kontseptsioonid või ütleme niimoodi, see, mis toimus 80.-te aastate lõpul, see aasta 88 defineerimine, see korraga katkes 90.-te aastate algul, sellisel ajal, kus oleks ta tulnud tegelikult uuel ringil väga aktiivselt hoopis ettevõtta. See anti käest, anti teistele ringkondadele ja võiks öelda, et 90.-te keskpaik on kultuuriinimestele avalikule tekstile suur kriisiaeg. 94 95 aastat on just need aastad, kus praktiliselt üks tähendussüsteem siis veel sealt nõukogude ajast pärit väärtussüsteem üritab selles mudelis veel säilitada. Aga samas on peale tulnud sellise uue struktuuriga uue mõttelaadiga uute väärtustega. Ajakirjandus, ma pean siin silmas Eesti Ekspress arengut. Eriti huvitav on vaadata just nimelt sirbi ja Eesti Ekspressi paralleelset arengut ja mõelda, mida see ikkagi tähendab, kui on sirbi tiraaž olnud aastal 88, ligi 100000 või 90. oli see nii ja Express, kes alustas nullist, aga alustas selle uuem mentaalse mudeli kujundamist tekstis väga teadlikult väga sihipäraselt, alustas selle ülesehitamist ja võitis endale selle läbi tõesti selle nii-öelda uue publiku, uute otsingute poole liikuvad noorema põlvkonna. Ja siin on huvitav vaadata just seda, et mõelda tagasi ka, mis ikkagi oli sirp, et kui sirp 40. aastal loodi, siis andkem endale aru, et ta loodi ikkagi spetsiaalselt Nõukogude intelligentsi kasvatamiseks. Tali spetsiaalselt selleks loodud leht. Aga mis näitab, kuidas on ühiskonnas ja kultuuri arenguga ikkagi et see käib tsükliliselt perioodidega spiraali mööda, et mingil hetkel 60.-test alates ju tegelikult võeti see leht ikkagi kultuuriharitlaste poolt tõepoolest üle ja hakati ajama seal kultuuriasja ja see kulminiseerus 80-le, et aastate lõpul teiselt poolt, kui tekkisid uued võimalused ja uute nii-öelda majandushuvidega seltskond lõi Eesti Ekspressi, siis oli ka päris selge, et sellel on omad eesmärgid ja huvid. Ja kui vaadata algus Eesti Ekspressi kultuuri osa, siis on see nõrgem ja see on kasvanud ja tähendused on olnud võimalik neid mõisteid ja definitsioone kujundada. Tähendussüsteem selles uues olukorras on hakanud tihenema, nad on saanud endale positsiooni, nad on saanud endale materjali juba selle 10 aasta jooksul, mis on kõik muutused toimunud. Sõnaga Nad on saanud selle kapitali siis väga oluline moment on veel siin rõhutada korraks, et kogude ajal olnud Eestis väga tugevalt ametlik tekst ja mitteametlik tekst ja selle vahe on olnud suur ja on olnud ka selline poolametlik tekstis lehtede tagakülgedel, raadio õhtutundidel ja mõnikord televisioonis, et meie enda kultuuris, selle avaliku teksti kogemus on omal viisil väga spetsiifiline. Oleme harjunud sellega, et see on jagunenud. Et seal on midagi, mis on normatiivne ja difitsiaalne ja siis on midagi, mis on vastu vastu tekst. Ja ma ei ole päris kindel selle üle peaks mõtisklema, kuidas on asjad praegu, kas on ja kust tekiks siis avalik tekst vastutekstina. Küsimus on tegelikult laiem ja nüüd ma korraks põikan identiteedi uurijate juurde. Ma arvan, et väga huvitavalt on sõnastanud identiteedi struktuuri Manuel kasteld jagades põhiidentiteedil nagu kolmeks legitiimsed, identiteedid, siis resistantsed, kahto identiteedid ja preilid, identiteedid. Ühesõnaga et on võimalik ennast määratleda kultuuris, ühiskonnas kolmel erineval viisil kas legitiimne poolt olles millelegi millegi vastu olles või siis lihtsalt konstrueerida midagi uut, kolmandat olla projekt, identiteet ja selle alusel võiks täiesti vaadata ka eesti kultuuri ja eesti teksti. Et siin on need tasandid valt eriti nõukogude ajal olemas olnud ja nüüd võiks mõtiskleda seda, et kui toimud struktuurimuutus ja nagu ma juba ütlesin, 90.-te aastate algul või keskpaigas, õigemini oli suur kriisiaeg sihtidega tegelikult see oli kurb kriis, kui järele mõelda, aga meil ei olnudki nii jumalikult tarka inimest, kes oleks söönud vat nüüd nüüd ühiselt, meil on õigus olla ja kasutada legitiimsed, identiteeti, legitiimsed teksti ja olla ühtlasi ka sellises projekti huvidega selles mõttes, et kohandada ennast selle uue maailmaga, mis meile avanes ja harjuda sellega selle asemel mulle tundub, et just nimelt seevastu identiteet vastu tekst ja sellega harjumine oli see 90.-te aastate keskpaiga suur kriis. Kui te loete tähelepanelikult, ma soovitan teil vaadata 96. aasta kultuuriministeeriumile tehtud raportit ja siis kultuuriintelligentsi arutelu. Ümberministriks oli parasjagu Jaak Allik, Need tekstid, nüüd oli ka vestlused ja artiklid, ajakirjanduses soovitan kindlasti ülev otsida, keda vähegi huvitab, mis on üheksakümnendatel toimunud. Ma leian, et see on üks võtmetekst ja võtmeolukord Eesti mõistmisel. See oli nii definitsioonide kriis kui tõlgenduste kriis ja sealt oli võimalik edasi minna kuidagi ja seal oli väga selge olukord. Vanad definitsioonid ei aita edasi, samas ei aita kurtmine, need tartlased sellisel viisil esitatuna ei tulnud enam esile ja see on väga suur traagika. Aga oli ka teine pool nooremat põlvkonda eesotsas Märt Väljataga kand, kes uskusid sellesse, et on võimalik uuesti üles ehitada väärtussüsteem ja definitsioonid tõlgendused, nii et sealt saab edasi minna. Ja see on tõesti üks võtmekoht. Maarja Lõhmus rääkis Eesti avaliku teksti arengust rääkides vajadust, et demokraatlikku kultuuri tuleb arendada, tekitada keskust, elusid, arutelusid kõige laiemal tasandil. Seejärel kõneles kirjanik Arvo Walton pikemalt aadetest jätkanismist ning sisestus kõnetooli. Keele professor Mati Hint. Läbi ajaloo on oma rahvuse salgamine olnud maarahvale ja hiljem aktuaalne eluline probleem. Kui me tuletame meelde suurmeister Jaan Krossi loomingut, siis suur osa sellest tegeleb sellega, kuigi tema poolt valitud, aga tal oli see pigem sotsiaalseks tõusuks vajaliku sotsiaalse päritolu mahasalgamine ja selle ületamine. Kuid ärkamisajast alates on siiski põhjust rääkida rahvuse maha salgamisest. Anti eesti ideolooge. Loogia üle arutledes nimetatakse kõige sagedamini Ado Grenzsteini ja hilisajaloost Gustav maani kui selge programmilise rahvusliku defetismi ideoloogia. Kuid ma sooviksin, et ei Kress, teine Taani ei, ega ka tänapäevaseid rahvuslikud efetismi. Rahvusliku René kaotluse ideoloogia ei käsitatakse ühemõõtmeliselt. Sest Grenzsteini polnud üksnes õnnestumise soovitaja, vaid ka eesti keele arendaja. Tema toimetatud olevik oli oma aja kohta väga moodne ajaleht, kust ta maalgi ei olnud üksnes stalinliku ajaloovõltsija ja rahvussõnagaat vaid ka vaimu ja võimu vahekordi. Väga julgustavalt analüüsinud publitsist ja nõukogude aja kohta üsna hea eestikeelse entsüklopeedia peatoimetaja peale selle küberneetika isa Norbert Wiener'i eesti keelde smuugeldada. Tänapäevased rahvusRenegaatlike mõtteid avaldavad inimesed, intelligendid võivad olla väga toredad ja vaimukad taadid, kelle tegevuses oma rahvuse, eesti keele ja kultuuri halvustamine on ainult üks tahk. Kuigi kahetsus. Väga selgesõnalise tsitaadi Kaarel Tarandit Eesti üliõpilaste seltsi liikmelt, 1988.-st aastast, loomeliitude pleenumi aastast. Niisiis tsitaat vaieldav on ka see, kas me ilmtingimata siin peame, elame muidugi põnevam rääkida omavahel köögis keelt, millest keegi teine aru ei saa. Mõtlesin, mis meil rahvuse hävimise ümber viimasele seal on lõkkele löönud, näitavad, et rahvusena olemine pole enam normaalne kuidagi poolenisti vägivaldne, parem surgu juba välja, kui et vägisi säilitama hakatakse. Niisiis jõululäkitus 1991, jõululäkituses 188 oli EÜS-i liikmeks astumise aasta. See ei ole noore mehe uitmõte, vaid ideoloogia, mida on korratud hiljem mitmes kirjutises, sealhulgas palju põhjalikumas artiklis kasvurast oskused mis on avaldatud ei sirbis 26. mail 2000, kuid ka Eesti üliõpilaste seltsi albumis 18 aastal 2000. Selles viimases seatakse eetiliselt küsitavaks vabadussõja lantesteeri etapp kui vennatapu, sõda ja ka vabadussõja järgnema reform kui omandi pühaduse vastu eksimine. Niimoodi on seatud küsitavaks Eesti riigi olemasolu alust, hobused ja muidugi ei ole viidatud kirjamees ainus, kes sellist ideoloogiat on esitanud. Ja ma olen üsna kindel, et kirjutaja on sellest ideoloogiast hoolimata päris hea rahvuslane, niikaua kui rahvuskindlalt kestab. Võib olla on ka Eesti televisiooni peadirektor Ilmar Raag, Eesti üliõpilaste seltsi liige 1989.-st aastast päris hea rahvustelevisiooni juht. Kuigi oma juba kuulsaks saanud essees elu pärast eestlust toob ta Grenzsteini laadis ratsionaalseid argumente eestluse, eesti keele, eesti kultuuri ülalpidamise ja kestmise otstarbekuse vastu. Tuletaksin meelde, et Kaarel Tarandi artikkel ilmus 100 aasta juubeli-na sellest sündmusest, kui Jaan Tõnisson valiti Eesti üliõpilaste seltsi esimeheks. Jaan Tõnisson tegutses ka väga tagasihoidlikult kindlameelselt, kuid järjekindlalt ja järeleandmatult Ado Grenzsteini ideoloogia vastu. Mul on siin mitu punkti, millele ma saan nüüd lühidalt üksnes viidata ja üks nendest on homo sobeetikuse punkt. On siin järjekindlalt pähe taotud, et Me oleme homosobeetikuse üks väärtuslik tekenereerunud autundeta ja äripaistuta inimliik. Et enne ei muutu Eesti elu normaalne, eks kui siin peremehe õiguse saavad need, kes ei ole homosobeetikused või siis, kui peale kasvab uus põlvkond. Ma ei ole nõus, me ei ole Amosoweetikused, homosobeetikused olid juurteta ühelt löökehituselt teistele rändav paremad Iirimaad. Tanja totsi, migrantide mass, need inimesed olid juba loobunud oma kodumaast, usust, kommetest, esivanemate haudadest, tihtiga emakeeles. Kodueestlased ei ole, ongi sellised olnud. Ma arvan, et sedasama oma Hobeetikus oli Eestis vaja selleks, et panna meid vaguralt kuulama uute misjonäride kuulutust, vaguralt loobuma nende kosmopoliitse sõpruskonna heaks ka eesti rahvaomandist ja pärast. Nii on läinud pump kaudsete hinnangute järgi kuulub kolmveerand Eesti majandusest praegu välismaalastele ja suur osa sellest on ära kingitud naeruväärse hinna eest. Ma arvan, et nendel kahel asjal sellele ideoloogiale ja sellele, mis seal toimunud majanduses on omavahel seos. Kuid mul ei ole praegu võimalik seda teile siin esitada selle ajanappuse tõttu. Kuid koos Kaarel Tarand kondlika loodan ma, et eestlasest võib siiski saada veel peremees. Kuid rõhutan, et omamiseks tuleb kõigepealt olla, olla ise, olla vaimus peremees. Jääda selleks, kes juba ollakse eestlasena üks punkt on kas omada või olla kogu iseseisvuse aja on omamisest võõrutatud, rahvast võrgutatud üksnes omamist, idealiseerima ja olemist jätma teisejärguliseks või sellest koguni loobuma. Vene okupatsioonivõim tahtis meie identsusest võtta mälestusegi oma riigist sest niimoodi loodeti luua homosobeetikust. See ei õnnestunud, kuid nüüd küsima kuidas taastatud Vabariigis jõutud sinnamaani, et praegu peale kasvanud põlvkonnal on väga ähmased teadmised 50 aastasest okupatsiooni perioodist isegi sõnu, nagu kolhoosnike sovhoosnik tahetakse kustutada järgmise põlvkonna ajalooteadusest. Nii tuuakse puuduliku ajaloo identsusega sugupõlv, kes ei tea selgelt, mis on tema sidemed selle maaga, tema ajalooga elulaadiga oma vanemate kagi. Niisiis olen ma arvamusel, et mitte teadmine, aja lootus oli Hamosoweetikuse tunnus ja see on küll asi, mida ei tohiks järgnevale sugupõlvele mitte ühelegi üheski vormis, mitte ühegi ideoloogia sildi all külge Okida. Kuid muidugi mäluta inimesed on manipuleeritavad sellistena poliitikutele, Ostu hüsteeriale ideaalne saak. Ma ütlen siin selle sõna, mida ma olen korra juba ütelnud. Eesti koolis on Eesti iseseisvuse ajal eesti keele õpetamisel rakendatud koloniaal ilmamudelid, eesti keele tundide arv eesti keelele osaks saab tähelepanu on väiksem kui võõrkeele tundide arv ja võõrkeelel osaks saav tähelepanu ja sellega on juba suur osa emakeele õpetajaidki hakanud leppima. See on kurb kokkuvõte, sest sellisel puhul me peame lõpuks küsima, mida on meil ette heita keelepoliitikasse okupantidega kes kannatasid 35 aastat rahvusliku kultuuri loosungeid, peaasi et see oleks olnud ideoloogi seeritud ja ei tõstatanud küsimust, kas väikese keele elushoidmine on majanduslikult kasulik ja tasuv või ei ole. Teine väga. On küsimus on suhtumine eesti kirjandusse. On ju eesti kooli ideoloogiast liikumas niisugune suund, mis tahtis eesti kirjandust ja kirjandusõpetust Eesti koolist üleüldse lahustada teistesse ainetesse. Minu arusaamises. Kirjandusidentiteedi kujundamise äärmiselt võimas vahend võimaldaks kujundada ajalooteadvust, ütleme tasujast Seitsmenda rahu kevadeni oleks võimalik anda ajalooline identiteet pealekasvavale põlvkonnale ja nüüd ma lõpetan selle võimu küsimusega. Sest kui 88. aasta pleenumil Mikk Mikiver küsis Rohaviku sõnadega, kui võim on rahva käes, kelle käes on siis võim siis me teadsime ja teame nüüd, et tol ajal oli võim kitsa kommunistliku ladviku käes ja praegu, kus võim on põhiseaduse järgi Eesti kodanikkonna käes, teame me vähemalt viimaste valimiste põhjal et kui võim on kodanikkonnaga käes, siis on ta tegelikult raha käes. Sest ausalt, eetiliselt ja läbipaistvalt 300 miljonit deklareeritud krooni omandanud ärimees kiitleb sellega, et ta võib luua parteisid igaks uueks valimiseks. Ja oli veel üks kokkuvõte ja see kokkuvõte on selline. Lootusetuses on lootuse märgid. Rahvuslane, taotlus on minu arusaamises lähenenud ehk juba samadele piiridele, kuhu 1988. aastal oli jõudnud võõras võim oma kavatsustes rüvetada eestlaste koduma ja suruda peale rahva DNA ratsionaliseerimine. Siis tuli pööre, ma olen kindel, see pööre tuleb ka nüüd, ta on juba tee. Tänan teid. Rääkis tunnustatud keele professor Mati Hint eesti keele ja kultuuri hetkeolukorrale keskendus oma sõnavõtus ka Pallase ühingu esimees ja mitmekülgne tartu vaimuinimene Enn Lillemets. Jututube ei saa üle tähtsustada. Vaata et üle nädala toimub mingis ringis suuremas või väiksemas getos haridus- või kultuurifoorum et seejärel muutuda mõne nädalaga pelgalt paberiks, kui sedagi. Kunagi sügaval vene ajal kevadistel Tartu kirjanduspäevadel, mis oli tol ajal üks väheseid enam-vähem vabu kultuuri tribüüne Eestis oli juttu teksti mõistest. Sedasama teksti tähtsustamine algas juba siis, millest Maarja Lõhmus ennist rääkis. Oli juttu teksti mõistest ning selle rakendusvõimalustest ja piiridest. Valmar Adams sattus ärevusse, tõmbas kopsud teatraalselt õhku täis ja protesteeris. Kui nii edasi läheb, siis minu leida on ka tekst. Adamsi oli ehk hirm nahas, et leida tema abikaasa muutub nii abstraktseks vaimseks et kaob hoopis käest ja kes siis veel tema lehvivat geeniust siin maa peal ümmardab. Nali naljaks, aga kultuuris võimendub sama hirm praegu seoses sõnadega projekt ja kontseptsioon. Sellest hirmust ajendatuna kõnelen kolmest sündroomist ja ühest motiivist. Esiteks projekti sündroom. Kultuuri kui inimolemise viisi määrab suuresti eri rahvaste mälumaht. Kultuuri elujõud on järjepidevusest ning võimest töödelda loendamatuid seoseid, mis üha tekivad. Seda järjepidevat kulgemist on hakanud Hormaliseerima jõudsalt lagundama. Projektistumine. Projektipõhine sunnismaisus on nagu ruut, pesiti kartulipanek. Selle ohjeldamatu juurutamine lõhub kultuuri ning halvab sünteesivat mõtlemist. Lagundamisest saab koguni omaette kunstiharu. Terveid kultuuri pühitsetakse kui lagunevat projekti mõistet kultuur asendab mõiste jätkuprojekt. Pidevus, sidusus ja ühtsus hargnevad laiali ja pudenevad olematuks. Inimesed lahterduvad getodes, mõtteloome killuneb projektides. Asja teeb hulluks see, et ei osata enam uuesti tükke kokku panna. Ei tajuta kokkukuuluvust osa ja terviku suhet. Projekti loomise kunst jõuab välja kretinismi. Oskus kirjutada projekti tõuseb tähtsale kohale. Looming, sündmus, mõtte, idee ise samal ajal on teisejärguline, tasemest rääkimata. Blufi pedaal surutakse põhja. Silma torkab kolm omadust. Kolm vaala. Atraktiivne, alternatiivne, eksklusiivne. Need mõisted ronivad projektidest ka ajakirjandusse. Tasub tajuda ohtu ja karta blufi, kui müügisõnad sama artikli piires korduvad. Aga kui sul hakkab nende pärast piinlik või häbi, siis sa ei saa olla edukas. Teiseks edukuse sündroom. Ühel päikselisel talvepäeval tuli mulle Tartus raekoja taga vastu kena noormees Krišna iit ja pakkus müüa brošüüre. Siit saatejuhtnööre saate kerge vaevaga teada, kuidas olla edukas, selgitas ta. Viimane sõna tegi kohe ärksaks pärima, kuidas edukus tema usuga kokku klapib. Ega õiget vastust ei saanudki, sest noormees polnud ilmselt selle peale tulnud, et mõelda, mis ta räägib. Kui haridus taandada edukusele, siis naljalt harituks ei saa ega vaimselt avatud inimeseks ei kasva. Vaba, avatud, haritud inimene ei saa ju kuidagi piirduda ainuüksi ingliskeelse pahatihti veel libaingliskeelse maailmaga. Ükskeelne maailm on piiratud ja suletud maailm. Küsimus ei ole ainult eesti keele tulevikus. Kui mäletate, siis enne emakeelepäeva korraldatud uuringul kooliõpilaste hulgas isegi ei küsitud teiste keelte väljavaadete kohta inglise ja eesti keele kõrval nüri ingliskeelseid fraase kunstiteoste, näituste lavastuste, eriti tantsulavastuste, mitmesuguste muude ürituste puhul peetakse justkui maailma kultuurisaavutuseks mis asja juba iseenesest paika panevad ja väärtustavad. Mõttepingutust vaimuka emakeelse vaste leidmiseks ei peeta vajalikuks. Ei viitsita otsida inglise keelega nagu kunagi vene keelega arvatakse kuhugi jõudvat, aga kuhu? Heasse, uude, ilma teisele planeedile või nirvaanasse tihti jõutakse absurdi vaieldakse pikalt ja lehekülgede kaupa, millise nimega reklaamida Eestit kas Estonia või Estland igaüks geniaalne inimene tuli lõpuks peale, et küsida, aga miks ei võiks nimetada Eestit Eediks? Edu inimene kasutab ära, mis ette tuleb. Edukas inimene on millegi omanik, tal on mingi kapital, mille ta paigutab kuskile. Mida rohkem tal seda midagit, miskit on, seda edukam ta on. Mõte inimene, vaimuinimene küsib, miks ja milleks, missugune kultuur, milline keel. Kas KEEL KUI ISE korjuv prügimägi ise arenev risukeel või täisvereline kultuuri organism, kodu, mida hoitakse korras. Kus lõpeb tolerantsus, algab saamatus või ükskõiksus. Mahl järgi teiste keelt ja kõnet, sõnavara ja väljendeid. Esialgu on see naljakas, ma tajun seda ise suurepäraselt. Aga varsti on lips läbi, kujuneb harjumussõltuvus. Kolmandaks omaniku sündroom. Omanikutunne on kaksipidine. Ühtpidi on see vajalik, annab võimaluse olla hea peremees. Teistpidi on ohtlik, kui see tunne väärastu hoiakuks ise ei tee ja teistel ka ei lase. Kelle oma on eesti kultuur, kes on selle kandja, kellele on reserveeritud eesõigus selles seista? Kes valdab eesti kultuuri autoriõigusi, kas partei ja valitsus või loomeliidud? See ei saa olla ainult väljavalitute privileeg. Värske Wiedemanni auhinna laureaat Helju Vals tuletas emakeelepäeval meelde Juhan Liivi. Minu erakond on eesti keel. Kui 2001. aasta sügisel tuli päevakorda eesti keelenõude kaotamine ja riigikogu liikmeile suutis ohutunne koondada korraks rõhuva enamuse meie keele inimestest. Seda valusamalt puudutas aga näiteks Enn Tarto, Mart Mere, Andres Tarandi, Paul-Eerik Rummo hääletamine keelenõude kaotamise poolt. Viimane oli koguni üks vastava eelnõu esitajaid. Ma ei valinud neid imesid mitte päris juhuslikult ilmselt esitama neile ühel või teisel põhjusel kõrgemaid nõudeid kui mõnele teisele nõudeid, mis on kõrgemad parteist ja valitsusest või loomeliitudest mitmesugustest sunftidest. Keda siis lõpuks uskuda usaldada. Mart nutt selgitas Eesti teatriliidu üldkogul, kuhu ta seletusi andma kutsuti, et keelenõude säilitamisel poleks olnud nagunii sisulist kaalu. See olnuks oluline üksnes eestlase enesetunde jaoks. Aga seesama enesetunne ongi väiksearvulise kultuur rahva jaoks põhilise tähendusega. Enesetunnet vääristades saame väärikuse. Siin on väga kohane meelde tuletada kaheksakümneaastast Sonda emakeele õpetajat Meinhard laksi. Tema on see mees, kes 1994. aastal tuli mõttele, et meil peaks olema Kristian Jaagu päev. Ta hakkas selle mõtte toetuseks allkirju koguma. Viis paberid riigikogu kultuurikomisjoni Tõnis Lukasele. Paberit kadusid. Meinhard Laks alustas uuesti viis aastat järjekindlat tööd, viis sihile. 99. aastal sai mõtte tegelikkuseks. Võime püüda endale ette kujutada Meinhard laksi närvikulu, miks mitte ka rahakulu Tallinna vahet sõitmiseks. Selle viie aasta jooksul kogesta ametnike partei, laste, eesti kultuuriomanike, jutumärkides umbusklikke pilke ülevalt alla. Nüüd on 14. märts ainus otseselt eesti kultuuriga seotud lipupäev meie kalendris. Mis ajendas Meinhard Laks, mis sundis teda tagant kodust saadud hoiak, eneseväärikus, seesama enesetunde asi. Ja lõpetuseks väärikus kui motiiv. Hiljuti seltskonna sattusin kokku umbes kolmekümnese neiuga, kes muuhulgas mainis, et ta oli käinud esimest korda valimas. Päris huvitav kogemus, aga rohkem küll ei viitsi minna, leidis ta. Tema mõtteavaldus tekitas küsimusi. Neiu jätkas. Mulle pole üldse tähtis, mingi eestlane olemine ja Eesti riik inimene olla on palju olulisem. Väga hea. Aga kui ma olen inimene, kes ma siis tegelikult olen, kas ma annan endale sellest aru? Eestlase jaoks on see küsimus alati teravam eksistentsiaalse kui ameeriklase, aga ka prantslase või venelase jaoks. Eestlasena elamine ei saa kunagi olla sama mugav. Ameeriklase prantslase venelase kriitiline mass on nii suur, et veab igal juhul välja. Ka toores jõud ja massikultuur võib appi tulla, kuidas kellelgi kunagi, aga Islandil või hõrja saartel või Eestis on teisiti Islandlasel või kõrialasel või eestlasest on kultuur iga kodaniku asi, mitte üksnes väljavalitute privileege. Me kõik siin vastutame. Kultuur on meie kodanikuõigus. Mugavuse ja loiduse jaoks on kodanikuõiguseks kalk võiste mõtleva olendi jaoks innustav ja ainulaadne väljakutse. Liiati kui inimestel on oma riik, mida juhtub harva. Me kõik oleme kutsutud selle riigi kodanikena, valijatena iseseisvuse kandjana, küsima eestikeelse filosoofia teaduse ja kirjanduse järele. Ja rikka eesti keele järele siin ja praegu ka siis, kui meile selle eest ei maksta. See ongi demokraatia eestlase jaoks. Väikse arvulistel rahvastel ei ole aega ära oodata püsiprojekti ehk kontseptsiooni väljamõtlemist ja piisavat rahastamist ning asja seni edasi lükata. Meie elu siin on tõhusam ja tihedam Pluhvimise ruum väiksem, juhul kui meie paleus pole just projektiteater. Eesti vabariik. Rääkis Tartu intellektuaal Enn Lillemets, mahutame sellesse saatesse ka Tartu Maarja kooli juhataja Jaanus Rooba sõnavõttu. See algab teise aprilli viker raadio argipäeva saate kuulamise muljest ja seejärel küsite Anton Hansen Tammsaare kombel, mida oskab eesti rahvas oma iseseisvusega peale hakata ja kuhu kaldub eestlase õiglustunne? Marju Lauristin, Heinz Valk, Kaur Kender, olite stuudiosse kutsutud ja seda jutuajamist, mis seal toimus, võib ka laiemalt vaadelda ja võib teha teatuid tähele pannud, kuid nendest meeleoludest, mis stuudios minule kui kuulajale tundus. Heinz Valk rääkis sellest, et enamasti, kui mõne teise eestlasega kohtunud siis esimene asi hakatakse kritiseerima ja rääkima, mis halvasti on ja pahast ja keegi ei tule ja ei räägi, mis on hästi, harva räägitakse, mis on hästi. Et see on selline soigumine. Nüüd, kui tervikuna Heinz valgu sõnavõtte jälgida, siis joonistus just tema sõna Ootlast välja pessimistlik hoiak Eesti tuleviku suhtes. Ta mainis, et näiteks juutidel on oma raamat, aga eestlastel ei ole. Et näiteks Kalevipoeg ei ole Heinz valgu jaoks mingi raamat, mille eestlased võiksid. Kender rääkis oma ekstravagantsust visioonist Eesti tulevikust, et unistusest, et Eesti võiks olla Läänemere Sitsiilia, millel oleks siis tähtis osa maffial ja noh, siin on see sensatsiooni maik tundaja. Kaur ütles, et ta tunneks uhkust, kui see nii oleks maailma silmis. Ma ei tea, kas Kaur mõtles seda tõsiselt või oli see lihtsalt tema iroonia. Aga Marju Lauristin selle vastu oleks tundnud, häbi selle pärast, Eesti selline oleks Kaur unistus. Ja Marju Lauristin oli siis selgelt joonistus välja positiivse hoiakuga. Eestis on olemas kultuuriline baas, millele toetuda Lauristini arvates, mille alusel identiteeti Eestis määrata. Ja ta tuletas meelde Lennart Meri sõnavõtu 88. aasta loomeliitude pleenumil, kus esitati siis jätkuvalt küsimus. Küsimused. Kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme? Leida ühisosa meie oma eesti kultuuri pinnalt, millele siis toetuda. Ja see kõik vajab sügavamat mõtestamist, kes me siis oleme ja kust me tuleme ja alles siis võime luua visiooni, et kuhu me läheme. Ja Lauristini arvates on siis jällegi käes murranguaeg. 88. aastal oli küsimus, kuidas astuda Nõukogude Liidust välja, nüüd on küsimus, kuidas astuda teisele poole uute liiduvabariikide perre tähendab siis Euroopa liitu ja kuidas meie, Eestina oleme sellesse protsessi asetatud. Mis koht on Eestil selles protsessis? Ainult haritlased võivad seda teha, seda mõtestada. Ja kõik me teame seda unistust valgest laevast vast, mis on nüüd siis saabunud? Riiklik suveräänsus on meil käes, aga edasi? Tammsaare on 36. aastal noorte ajakirjas tulevikku rajanud, söönud järgmist. Tuletame meelde praeguste vanade kurbloolust, nemad kõik on tulnud enam-vähem elukoolist sarismi Survalt, kus oli muuseas vähe seda, mida nimetatakse vabaduseks. Aga ometi pidid nad hakkama just seda teostama, mida nad nii vähe olid õppinud ja millega oma kasvamise arenemise ajal eluliselt mitte kunagi kokku puutunud. Me kõik teame, millega see lõppes suure ummikuga, milles summa alles praegu. Ja veel sellest samast artiklist keskealised ja vanad, kes pidid vabadused teostama, polnud seda noores eas õppinud. Neli on igasugust maailma tarkust pähe tuubitud mitte aga seda, mis vabadusega peale hakata, kui ta sulle kui küps õun rüppe langeb. Ja võib öelda, et täiesti ajakohased sõnad 36.-st aastast. Ja siis Tamsar rääkis 36. aastal siis ummikust, mis tõesti siis meie mõistes nüüd 40. aastal siis ka teostus. Kui Eesti oma iseseisvuse kaotas, kas me siis ei osanud oma vabadusega midagi peale hakata? Küsimus eilse sirbi esileht on väga kujukas siinjuures, kus on toodud sirbist. Sirbis on selline fraas toodud 1950.-st aastast raamatust 10 aastat Nõukogude Eestit. Ja sõnad on sellised, siin. Aeg algas 10 aasta eest Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi väljakuulutamisega. 21. juulil 40. aastal võttis Eesti töötav rahvas oma elu ja saatuse juhtimise lõplikult omaenda kätte, et Eesti põlve uueks luua. 21. juuli 40. aasta on eredaim päev eesti rahva ajaloos sel päeval saavutus Eesti töötav rahvas, pika ohvriterikka võitluse tulemus oma ihaldatud eesmärgi. Lõpetas alatiseks Vitalismi orjuse, kehtestas nõukogude võimu, sai täieõiguslikuks peremeheks oma isade sünnimaal, saavutas tõelise, riikliku iseseisvuse rahvuslikkusel raamatus on. Mõnes mõttes on absurdne lugeda selliseid ajaloolisi tõsiasju, sest meil on ju nüüd 10 aastat aega möödas, samamoodi nagu 50. aastal räägiti ja küsimused on enamasti samad. 18. aastal sai Eesti esimese iseseisvuse sealt 40. aastal. Läksime Nõukogude Liidu rahvaste perre siis 90.-te alguses ja siis loomeliitude pleenumi käivitamise toel saime uuesti iseseisvaks ja siis Euroopa liit, kuhu me läheme, eitasime kommunismi, nüüd ehitame kapitalismi, on üks ühes äärmusest teise võitlemine, mõisted on samad. Vabadus, suveräänsus, iseseisvusrahvuslik sõltumatus. Et vägisi tekib küsimus, kas on üldse väliste, suurte muutuste kõrval ka toimuma sisemist arengulist muutust, kvalitatiivset muutust. Inglastel on oma seiks piir, sakslastel oma Göte, venelastel, Tolstoi, eestlastel on oma Tammsaare. Ja Tammsaare on selline suur pann, kes õpib ise tundma, mis on vabadus läbi kogu oma loomingu seda näha näiteks vana Andrese poja Indreku elutee läbi kogu tõe õiguse oma vabaduse otsingus. Et see näitab, et millised on inimese vabaduse piirid suhetes maaga, suhetes jumalaga, suhetes ühiskonnaga, suhetes iseendaga ja lõpuks kuidas inimene peab oma saatusele alistuma. Ja eriti ilmekas. Karin on, on praegusel momendil Tammsaare viimane romaan, põrgupõhja uus vanapagan, vara pagana vahekord Kaval-Antsuga ja võiks öelda, et Tamsar jätkas oma tõde õigust kujundades Vana-Andrese kuju, vana paganax ja Pearu kuju kavalandsuks mis ses teoses iseloomuliku või päevakajalist on, on just see, et Tammsaare äratab oma teosega meis õiglust tunda kui ta seda viimast Tammsaare teost loeb näiteks nagu samadel alustel loodud teos Kivirähu Rehepapp näiteks. Selle meeleolu on hoopis teine trangaap, võiks öelda päevakajaline. Aga loomeliitude pleenumi teemal Marju Lauristin ja Heinz Valk rääkisid, et nende jaoks on see see pila särama. Rehepapp, mis on väga populaarne. Ja võikski öelda, et Rehepapp on ajastu märk sellest, et et oleme see nimetatud Rehepapp plus, viltu olemine, viltu kaldumine Kaval-Antsu poole, eks nii-öelda. Ja see on seesama asi, millest Mati Hint hommikul rääkis. Nii, need olid siis mingid küsimused et optimistlikult tegelikult vaadata eesti minevikule. Ja, ja neid nendele küsimustele me saame alati vastata, kui me vaid ise soovime iseendasse süüvima. Et kes me oleme ja kust me tuleme. Siis meil on oma suurvaimud olemas, kellele toetuda, kellelt leida ühisalust. Ja üks näide on siis Tammsaare kes on jätkuvalt päevakajaline, aga praegu. Ja see vabadus, vabaduse otsing on iga inimese sisemine asi. Ja mitte keegi ei saa meilt seda nõuda ja ainult inimese individuaalsust saab see uus sündida. Ei saa kellelegi ettekirjutusi teha, et iseennast tundma, pida ja kõige selle eest me vastutame ise niikuinii. Võib-olla ma lõpetaks Tammsaare enda tsitaadiga. Et Tamsar on öelnud meile süvenemiseks ja mõtestamiseks ajaperspektiivis. Unustatakse, et pole ometi esimene kord, kus võim rõhub aimu tänini, pole ta teda lõplikult lämmatega murda suutnud. Küllap vajab ta enda nüüdki uuesti sirgu. Kui aga ometi vastu pine peaks tõestama, siis tuleb oodata Lääne kultuurikadu. Meil kõigil on palju tähtsam väline joon kui sisemine sügavus. Ometi tahaks loota ja uskuda, et meil kõigil, kui mitte täna, siis homme on olemas noorsugu, kes pöördub oma isade-emade puru aineliselt teelt kõrvale ja anduv vaimsetele huvidele. Vaimsele arengule. Tahaks seda kasvõi sellepärast, et tänapäeval püütakse vaimsidki asjad pöörata ainult tulu ja karjääriallikaks. Nii et on, mille üle mõtiskleda ja süüvida iseendasse ja mõista, kes me oleme. Ja kust me tuleme, et siis luua visioone, kuhu me läheme. Aitäh. Rääkis koolijuhataja Dust Jaanus Rooba. Need olid neli sõnavõtud Tallinna ja Tartu vaimu inimestelt nopitud viiendal aprillil Taaralinnas peitud konverentsilt 15 aastat loominguliste liitude kultuuri pleenumist. Mõneti erinevad sellest, mida iga päev lehest loeme ja raadiost kuuleme. Kõigi Tartu konverentsi sõnavõttude tekstid on kolmanda aprilliühingul kavas trükituna kogumikus välja anda. Tartu konverentsi sõnavõtte üle kuulates jäi mitmest kõnest kõrva kahetsus, et Eesti kultuuriavalikkus on pihustunud ja killunenud, et igaüks ajab justkui oma asja ja tulemus kannatab süsteemi puudumise all. Ühiskondlik kokkulepe, sidusus, sealhulgas sotsiaalne sidusus, olid kõneks ka jüripäeva aegu Haljalas toimunud kuld suuri hoidjate konverentsil ja 25. aprillil Tallinnas aset leidnud avatud ühiskonna foorumil. Konflikt ja kokkulepe. Kultuurihoidjate konverents peaks saama järje 26. novembril Põlvas. Nii et vaimuinimeste mõtte on endiselt Terk. Rahvas ootab meid teid ja hindab oma intelligent printsi vaba vaimu. Eesti raadio tänab viienda aprilli Tartu konverentsi korraldajaid, kes ettekannete salvestusi klassikaraadioga lahkelt jagasid. Rohkem kui tosina pikema sõnavõtu hulgast tegi valiku tänase saate toimetaja Kaja Kärner. Saate helioperaator oli Helle Paas.