Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa, me räägime teiega täna vaiksest nädalast vaiksest neljapäevast, suurest suurest neljapäevast, suurest reedest vaiksest laupäevast ja veidi ka lihavõttepühadest. Et kes just kombestikku pole uurinud ja võib-olla ka kirikuga pole otseselt seotud nende jaoks tegelikult ongi kõik see lihavõtted ja suur reede ainult ja ainult usuga seotud, nad ei näe seal taga, et seal on ka rahvakombestikku. Jüri Kuuskemaa, kuidas on, tegelikult on need olnud kunagi ka talupoegadele pühad. Vaadake nii nagu kirikule ja igale kristlasele on suur ehk vaikne nädal keskne kevad teha. Nii on see ka rahvausundis, mille paljud sugemeid on jõudnud kristlikku suurde vaiksesse nädalasse. Ja palju neid rahvausundilise kombeid on ju üle võetud küll kreeklastelt, roomlastelt ja meie oma siinkandi põhjamaistelt, talupoegadel, küttidelt ja kaluritel, sest vaadake, see on ju alati olnud aegade algusest peale, et kui inimesed hakkasid tajuma seda aasta ringi kui niisugust, siis nad olid kurvad, kui algas sügis, loodus hakkas nagu hääbuma ja surema. Ja nad olid hirmul talvel, et see loodesse võib-olla ärka keelule, et see aasta ringi jääb viimaseks. Järgneb häving. Igavene pimedus, külmus surm ja nad olid alati õnnelikud. Nii nagu meiegi oleme, seda sõltumata sellest, kas me oleme usklikud või uskmatud. Kui kevade annab endast esimesi märke, kui päevad hakkavad muutuma pikemaks ja soojemaks ning tärkab uus elu tärkavad taimed ja lilled ja rändlinnud tulevad tagasi ja loomad hakkavad tiineks jääma ja poegima. Ja vaadake, see on inimsoole igipõline igiomane, et seda aastast looduses sündi, surma ja taassündi tähistada pidulikult ja selleks, et seda paremini teha, on aegade vältel tähistatud seda aasta ringi ja seda taas sündiga jumalatega. Sest vaadake, on ju juba Muinas-Egiptust egiptlastele oli assiiris, kes on ju selles mõttes sarnane Kristusega igal aastal sünnib ja sureb ja sünnib taas ja selles on see suur analoogia ja sellega seoses on põhjust meenutada tegelikult suure ehk vaikse nädala sissejuhatust, mida teie oma küsimuses küll ei maininud. See on kas palmipuudepüha ehk kurba päev, üks päev, üks nädal enne lihavõtteid. Ja sellega seoses mitte kirikliku inimestele võib tunduda jahmatav. Mida te kavatsete teha neid Otepääl Öeldi, jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgaks, tarka meilt pähe, head sõnad suhu ja et see niimoodi läheks, peeti sobilikuks urtatava hommikul, kui pere veel magas, et keegi meestest soovitav. Peremees võttis vitsad ja need selle vitstega sahvassis igale pereliikmele ja luges need sõnad peale. Miks see nii toimus? Padjake, see vitsaga löömine, see on rituaal, mida tunnevad väga paljud rahvad juba Kristuse-eelsest ajast ja mille mõte on eluvits. Et see peab andma sulle elujõudu ja kõike muud head, mida siin oli nimetatud. Ja vaat see Urbimise komme on ka pärit aegade hämarusest Jon meilegi jõudnud, kusjuures keegi enam ei tea, miks ja millal. Vaadake, kui meil on siin Eestis urbe päev ja me seostame seda pajuokstega siis kristliku kiriku pea linnas Roomas ja lõuna pool ülepea on see palmipuudepüha, aga vaadake, meil ju palmid ei kasva ja selle tõttu meie oleme sunnitud palmid asendamas siis kohaliku taimestikuga ja paljudel võivad jooted küljes olla, siis on see ka märke, et nad hakkavad peatselt haljendama. Ja niisamuti on ka meie suurtel naabritel vene- naabritel, kes nimetavad seda järgnevas krissennie ka pajupühapäevaks, mitte palmipuudepühaks. On siis nüüd see sissejuhatus kogu sellele loole sellele nädalale ja siis on nagu mõni päev vahet, kus midagi väga suurt ei toimu, aga sellegipoolest on kombeks, et olnud kombeks kõikidel nüüd muidugi ainult tõsiusklikele inimestele. Et sellel nädalal peetakse nagu vaikust ja rahu ja ei ole soovitav teha mitmesuguseid Larmakaid töid, mis on seotud kolkimise ja tagumise ja kõige niisuguste asjadega. Ja samuti on siis veel niimoodi, et soovitatakse, et keskenduda nii nagu vastu lõpule kohane siis nagu psühhoanalüüsile enese üle järele mõtlemisele, sellele mõtlemisele, mis on tehtud valesti, mis on vajalikust tegemata jäänud. Et ennast nagu hingeliselt puhastada selleks suureks tähtpäevaks, mis on nädalalõpul tulemas. Ja nüüd mis puutub suurde neljata, aga siis vaadake, selle puhul on ka veel eriti öeldud, et Eesti rahvad tavades, et et kära tekitavaid töid ei tohi sellega mudel vaikse nädalapäevadel teha, et muidu Kolgitavat Jeesuse külje luid Ilmarmute kombel. Ja iseäranis pidi Jeesus kannatama just teedega töö tegemise pärast suurel neljapäeval ja suurel reedel. Ja need tööd, mis olid ebasoovitavad, olid kurikaga pesu kolkimine, kangaspuude lõksutamine, puude raiumine ja saagimine, kõik see oli ebasoovitav. Mõistagi ka ehitustegevus, sest vaiksel nädalal ehitatu variseb kokku selle lammutavad nimelt kurjad vaimud. Ja samuti seostatis siis suure neljapäeva kommetes päris liigutaval kombel see kristlik Jeesuse ja surnud esivanemate austamine, nõiahirm ja kevade aitamine, maagiliste taigude kaitse, kevad kiiremini ja paremini tuleks. Vaadake, kui me võtame need evangeeliumid ja loeme siis suure nädale Kristuse passioon sündmusi siis seostub suure neljapäevaga ju püha õhtusöömaaeg Jeesuse palvetamine, Õlimäel. Jeesus on õnnistanud viimasel söömaajal leiba ja seda on sadakond aastat tagasi soovitatud teha ka kõikides peredes, kus leiba küpsetati. Et vajuta tage ristimärk enne leiva küpsetamist Pätsidele nii peale kui alla. Ja veel on üks niisugune huvitav pärimused. Jeesus olevat nutnud suure neljapäeva hommikul Õlimäel. Me teame ju tõesti evangeeliumist, et karikapalveepisoodis jessas, löönud hingeliselt kõhklema ja hüüdnud suure häälega, et isa, lase see karikas minust mööda minna. Kuid hiljem võttis ta siiski selle, mis raske missiooni enda kanda. Ja vaata, rahvausus on siis kristus nutnud ja sinna, kuhu ta pisaraid langesid, sinna olevat ärganud herned. Ja vot sellepärast sobib suurel neljapäeval ja reedel süüa just soolaga keedetud herneid või ube, mida nimetati lei nõubadeks ja orden sellele toidule sobib jõuadaari või mahla ja mida sel kombel ka talukeskkonnas kutsuti Kristuse pisarat, eks nüüd, mis puutub naljategemisse ja vigurdamisse, siis neil päevil ei olnud see sobiv ja Pärnumaal öeldi näiteks niimoodi, et naerial jääb suu kõveraks. Abja saga olevat tõstetud lasterikaste peredega taredas isegi uksed hingedelt maha, et vältida ukse hingede kiusamist. Peeti soovitavaks suurel neljapäeval tegeleda koduste koristustöödega ja samuti hooldada oma koduloomi. Ja üks väga südamlik komme, mis oli, et mõned Eesti perenaised pidasid vajalikuks igal vaikse nädala hommikul leibadel leiba anda oma loomadele oma käega. Ja näiteks Väike-Maarja kandis andis peremees suurel neljapäeval ise loomadele leiba ja silitas neist igaühte. Kas pole liigutav? Nüüd siis samuti tehti väikest nõidust, mille pärast muidugi pastorid ei olnud, mille pärast pastorid joonud, vaimustatud näiteks selleks, et lindude munemine edeneks eeloleval hooajal toodi neljapäeva hommikul tuppa, laastab neid, nimetati linnu laastudeks ja setus peeti soodsaks Kuvita höövli lastusid ja joosta kolm kardenber tare. Et siis tulla linnupesadesse nii metsas kui ka kodus, palju rohkem mune. Ja kõige Antsakam komme, muna õnne heaks, mis on eesti rahvakalendrist kirja pandud mall Hiiemäe, Eesti rahvakalender, kaheksas köites lugeda väga huvitav teos. Tõmba kukk kolm korda pükstest läbi, siis munevad kanad paremini edasi. Suur neljapäev on üldse peetud soodsaks päevaks nõidadele, sest vaadake, vanasti on see üldine komme nüüd just neljapäev, mitte ainult suurel nädalal või vaiksel nädalal, vaid aastaringselt. Kui oli vaja mingisuguseid vastutusrikkaid nõidumisi toime panna, siis oli neljapäev selleks kõige parem päev küll pisu ana tegemiseks, muudeks sellisteks olulisteks teguriteks. Nüüd see päev on ühtlasi väga hea päev näiteks ka ravimtaimede korjamiseks, nii et selle tõttu võib seda neljapäeva siis ka farmatseutidele Japteekritele meelde tuletada. Et need taimed, mis on nopitud suurel neljapäeval, on tugevama ravitoimega, kuid muudkui esmaspäevased või pühapäevased. Ja mõned kavalpeadest rahva meedikud lootsid ka ilma rohtu deta toime saada. Ja ehk ilma kirurgilise sekkumiseta ja soovitati näiteks niisugust vigurite neljapäeval nakkushaiguste tõrjeks ette ja näiteks Sarsi, mida tuleb teha, võta ennast alasti ja pugeda kolm korda hobuse looga alt läbi, aga see toimib ainult siis, kui te teete seda vastupäevakude päripäeva ronite Logas läbisse. Mu isa oli ka rauaravim vrakke, tänapäeval on ju väga pentsikuid ravisid näiteks noh, austusväärse orientaalse nõela ravi kõrval on keegi Tallinnas avanud ka püramiid Travi arvates püramiidi vormi all on siis ka tüvedest vabanemine eesti rahva traditsioon, seda sellist hookuspookust ja mustkunsti veel ei tunnistanud, aga ravi osas on rahvausund küll üsna võiks öelda, ehk natuke lihtsameelne, aga sümbol on oluline. Et suure neljapäeva hommikul võtaks raudasid. No see ei tarvitse nüüd hobuseraud olla nagu vanasti, see võib olla ka võib-olla mingi raudlusikas või kulp astusele peale ei ütle jalad kõvad, kui raudtee. Või siis kui Tartu on nõrgad, siis hea kuulaja, võtad siis mingi raudkahvel kätte ja ei astu siis ütle siis sitke kui raud ja siis saavadki käed tugevaks, silma. Aeroobika. Nüüd muide tervishoidu puutuvast ja iluhooldusest nii palju, et sel neljapäeval ei ole soovitav juukseid sugeda sest siis minevat nad halliks. Aga noh, me teame, et praegu on moes hästi sassis juuksed, mida siis veel mingisuguse želatiini kokku kleebitakse, et jumala pärast juukseid sirgelt kolju ei langeks. Nii et see sobib ja siis veel on, oled, kuid kellelgi teist juhtub olema luupainaja. Siis te saate selle lubainevastasel moel, et kui te kolm aastat järjest valmistate neist endale piitsa piitsa, aga teete seda siis suurel neljapäeval ainult seal ja pärast kolme suurt neljapäeva, kui see pits on valmis, siis kui luupainaja tuleb, sirutage talle ja siis te saate sellest lubanest lahti. See on üks kindel vahend. Nüüd jahimeestel on veel soovitav on neljapäeval teha ristile lõke siis see aitab suurendada jahiõnne, aga ärge palun valige mõnda suurt asfalteeritud maanteed vaid tehke ikka kuskil külavahelistel metsateedel, sest seal teatavasti on seda auto alla jäämise oht väiksem ja samuti on ka suuremad šansid, et sarvik või mõni tema käsilastest tuleb teiega siis seda jahiõnnelepinguid stsenaristile sõlmima. Aga Ühel pool eesti külades valmistati juba siis suurel neljapäeval kiike, et pühapäevaseks rõõmupeoks olla aegsasti valmis. Nüüd vaadake, head kuulajad, tõesti, ma ütlen, vaadake, meil on igas kirikus mingisugused kunstiteosed, mis on seotud suure nädalaga. Oli ja muidugi eelkõige põhisümboliks olev Kristus ristil, mis võib-olla enamasti nii altarimaalidel nimed, triumfi ristil kui ka siis altarikrutsifiksi, mis mõnikord on üsna tagasihoidlik metallist kuju aga arendatumalt tantsida süžeed või selle suure nädala sündmusi kujutatud sellistel võiks öelda maailmaklassi kuuluvatel kunstiteostel, nagu seda on püha vaimu kiriku peaaltar, Bernt Notke töökojast, kus on siis nelistseeni Jeesuse passiooni loost ja samuti välistiiva välisküljele on kristus. Veritsevad The haavatega ja okaskrooniga ja tema veri voolab armule karikasse selle märgina, et kris kirikus võib saada osa pühitsetud Sagramendist nagu osa Kristuse verest ja ihust. Ja samas on ilmselge ka vihje, et sellise kannatava Kristuse näitamine altarile olulisel kohal pidi inimestele sisendama seda mõtet, et kui jumala poeg kannatada ja andis oma elu inimeste heaks, et siis igaüks meist peab kannatama. Aga võib-olla see, et selle teadmisega on veidi kergem kannatada kui ka jumala poeg, on pidanud kannatama verd valama. Aga kui me nüüd tahame üle suure reede juurde siis suur reede on õigupoolest rikkunud reede kui nädalapäeva maine terve aasta ulatuses. Sest vaadake asjaolu, Jeesus pälvis ristisurma just reedel. See on kujundanud uskumuse, et reedeti ei tohi alustada mitte midagi, mis peab jääma kauaks kestma. Ei tohi karja välja lasta, abiellu heita, laeva vette lasta ega laevareisile asuda. Ja seda aastaringselt. Ja samuti ilmselt ka laenu ei maksaks võtta pangast, et muidu ei jõua tagasi maksta ja üldse võib pälvida selline reedene algatus hukatuse ja iseäranis sobimatu seda kõike teha on suurel reedel. Nagu kogu vaiksel nädalal. Jällegi on lärmamine ka eriti ebasoovitav, sest iga vasarahoop lööb Kristusele naelast sügavamale Puhjusse ja mälestata, kus siis Jeesus Kristusesse, teisi surnuid ja söödaku napilt ja askeetlikult ka ubadega, tanguleent ja hapukapsa ja odraleent. Aga selle Kristuse passiooni looga seoses ma tahaksin sind veel meenutada, et kõige arendatumaltan selles suurenädalase žestik evangeeliumist esitatud Meie Tallinna Oleviste kiriku Antonis vabandust Maarja kabeli välisseinal, kus paikneb Oleviste koguduse eestseisja Hansbawelsi mälestus, nagu altar võikenotav aastatest 1513 14 ja seal on kujutatud kaheksast stseeni Kristise passiooni loost alates siis sissesõidust Jeruusalemma siis on seal järgmisena püha õhtusöömaaeg. Siis on karikapalve järgnevat nii hästi. Jeesuse ülekuulamine, Kristuse vahistamine, Kristi Jeesuse ülekuulamine, ülempreester kaiva sees, kristlase piitsutamine, jessas ülekuulamine, ase asevalitseja, Pontius, Pilatuse ees ja Kristuse risti kandmine arvatavasti seal keskel arvas, on olnud ka Kristus ristil, aga see kujutis ei ole säilinud. Arvatavasti purustati reformatsiooni ajal, kui Tallinnas oli pildirüüste 14-l septembril 1524. aastal. Ja pole kahtlustki, et et meie kristlikus kunstis katoliku ajal oli väga paljudes kirikutes altareid, mida siis kaunistasid just stseenid evangeeliumist ja Christie sepassiooni loost ja muide veel üks komme, mida ma unustasin mainida ka, mis võib tunduda tänapäeva inimesele veidi kummastav seoses palmipuudepühaga, kuivõrd Jeesus kasutas siis eesli salgu oma sissesõidul Jeruusalemma rahvas hõiskas teda, kui kuningate siis paljudes kirikutes oli keskajal puust eesel, mille selga oli pandud siis puust Kristuse kuju ja nii-öelda suurema näitlikustamise nimel korraldati siis selliseid kiriklike protsessioon, ristikäik, et veeti seda eesli ees puust eeslit puust Kristusega ja rahvas käis järel, preestrid ka ja palvetasid ja vehkisid nende pajuokstega ja siin, nii et ühesõnaga seda lavastati, see oli nagu etenduseks osa, nagu sellest sina, sest ta ministeeriumist. Kuid nüüd suure reede juurest läheme vaikse laupäeva juurde siis sellel päeval midagi nagu erilist ei toimu ja öeldakse, et Kristus puhkab laupäeval hauas ja peab valitsema ristilöömise tragöödia. Järgneb vaikus. Et sellel päeval vaadatinaariale ja hulgajale vanasti kui pühaduse röötajale aga rahvas eriti talurahvas, suhtus surnud Jeesusesse väga koduselt ja võiks öelda vennalikult, nagu hõimlasesse hingede rändamise ajal ja teistel surnute austamise juhtudel, mis teatavasti on aastaringis meil koondunud mihklipäevast kuni jõuludeni põhiliselt mitte ainult hingedepäevale ja vaiksel laupäeval usuti, et risti löödud tulla mis tahes perre kodukäijaks arguse sõna kodukäijat ei ehmata, kas sellepärast, et sellel ei ole mingisugust niisugust tegelikult kurja ja pahatahtliku vaid see on lihtsalt teispoolsusest tulija ja näiteks sellega seoses jäätis Sangastes suurel laupäeval või vaiksel laupäeval pärast omale õlitamist sauna v nõu värske vihaga, et hauast tõusev jumala poeg saaks tulla jama haavu pesta. Ja ka meil Kodaverest Äksistan selliseid teateid, et kibu ja vist jäeti sauna. Ja küllap poldi üle Eestimaa kunagi keskajal hingeliselt valmis selleks usklikest peredes, et Jeesus Kristus võib sel ööl ilmutada koputamate siseneda ükskõik kelle sauna ja kui see tõesti juhtuma peaks siis tõuseks sellest viha jätjale väga suurt õnnistust. Ja inimesed ei tundnud muret selle pärast, et Jeesust löödi seal kuskil kaugel lõunamaal Palestiinas, Jeruusalemmas risti. Aga arvati, et ta võib tulla ka minu juurde sellel ööl. Nüüd selle vaikse laupäeva sümboliks kirikus, nii nagu oli palmipuudepühal eestliga Kristuse puukuju on püha haud. Kuna see püha haud on ka ainult üks ja Jeruusalemmas sisaka usklikud kõigis maades ihkasid sellest kas või sümboolselt osa saada omaenda kodukirikus, siis on paljudes katoliku ja kreeka õigeusu kirikutes ka suurem või väiksem sümboolselt Kristuse hauaks nimetatav laegas mida kasutatakse vaikse nädala jumalateenistuste liturgias. Ja sel ajal, kui kristjan hauas pole veel üles tõusnud, tulebki valmistada selleks, et ta võiks tõusta. Ja mõnel pool Eestis toimetati siis seda suurpuhastust juba suurel neljapäeval. Aga teisel jäätis puhastusrituaal just vaikseks laupäevaks. Ja vaadake, see on ka eriti oluline lihavõtte eel Kristuse ülestõusmispüha eel see puhastuskodune, sest toimus kõige talvis vana ja halva maagiline väljarookimine ja see pidi aitama põle peletada kurjust ja nõidust ja pidi aitama kaasa sellele, et Jeesus Kristust saaks kergemini lihtsamalt hõlpsamalt oma hauast üles tõusta. Aga need kombed on võetud Kristuse eelsetest tavadest. Ja nüüd, laupäeval, siis pärast lõunat läks kõikides peredes suureks keetmiseks küpsetamiseks, sest järgmisel päeval pidi lõppema paavst ja võis taas maiustada ja söömisest mõnu tunda, aga ma meenutan teile veel heitel verivorstid. Neid seostati Lääne-Eestis ka Kristuse verega ja püha kakule tehti ka peale õnnistus, ristid kolgata risti mälestuseks ning meie setud lasksid mune, võid kohupiimasaiu kirikus lausa armast, lausa õnnistada. Nii, ja millal nüüd siis juba rõõmustama võib hakata, kas esimesel lihavõttepüha hommikul? Rõõmustama võib hakata jah ööl vastu pühapäeva vastu lihavõtteid ehk Kristuse ülestõusmispäeva sest nüüd on Kristuse ülestõusmist päev. Ja vaadake, sellega seoses sobis veel lihavõttepüha hommikul Velurbida, et endile endale mune Munsteldada. Sest et juba soome-ugri pärimustes rahvausundis folklooris on munakeskne element loomisloos ja elu sümbol. Ja vadeke nende munadega, olin siis nüüd niisugune lugu, et vanasti käis laupäeval ka juba munade värvimine pühapäevaks neid värviti siis taimevärvidega kuumalt ja koor hõõruti üle või ka, et ilus läige jaks munade värvidele omistati ka tähendas punane armastus, Kristuse veri, sinine ustavus, roheline lootus, kollane põlgus, valskus, hall tasadus valges hütis võrke. Se munade Munsteldamine tähendas seda, et see munade vahetamise kinkimise asja värk oli nii hästi laste rõõmustamiseks kui ka noorte armumängude sümboliks. Sest vaadake, kui sa andsid kellelegi Punase muna, siis sa tõotasid sellega nagu armastust. Aga kui sa andsid kollase, siis sa näitasid seda isikut ei salli. Sest see kollane on, võib küll ilus olla, aga kui ta väljendab põlgust, siis munas teadis, et selle andja juurde ta ei, ta ei, tal ei tasuks tagasi tulla, vaid ta peaks otsima mõnda teist paarilist, kes temasse paremini suhtub. Ja vaadake, siin oli siis niimoodi, et setu ja Iisaku kandis võeti seda munade asja väga sportlikult. Need olid tõelised spordivõistlused, munaveeretamise võistlused, aga see pole muidugi Eestile ainuomane. Ma tean selliseid asju ka Saksamaalt rahvausundist, kommetest. Et selleks, et seda munade rallit korraldada, siis selleks valmistati spetsiaalsed puus trennid ja siis võistlejad lassid, munasid neid ränne pidi veerema ja mõistagi siin kehtis võitjaks jäi see Aega veel ei võetud, sest küla tavadessioonid kronomeetriti veel ei olnud, et võeti võit mõõta sajandiksekundi täpsusega. Seda aega, kui palju see muna veeremine punktist A punkti B võtab, nii et ärge võrrelge seda siis nüüd tänapäevaste rallisõitude või siis nende sinaste jooksudega. Nii et siin oli maa kaugus oli oluline samuti munad olid siis sel päeval lihavõttepäeval kiige Mäelsest kiikumine oli väga oluline, aga muidugi kiikumine. Olgu teil meenutatud head kuulajad, et sellel ei ole mitte ainult üksnes lõbustav sümboolika, vaid sellel on ka tegelikult seksuaalne sümboolika, mis vihjab siis suguaktile ja viitab sellega ka viljakusele. Ja sellele Kristuse ülestõusmine peab virgutama uut elu andma ka inimestele, loomadele, taimedele, kõigele ja sellepärast, sest see muna ja kiikumine on seotud ka erootika, aga aga muidugi, see on väga delikaatne. Sellega ei tormata mitte esiplaanile, aga kiikumine seal oli veel samasugune nõiamõju, nii nagu vastlapäeval liulaskmine sest kiikumine edendab aia rukki kasvu ja samuti siis rääkimata talutüdrukutega sõprustamist, eks ole, juuste kasvu niisama. Ja siis sellel taeval mõistagi olid siis juba ka liharoad laual. Laud oli rikkalik ja mõistagi, sellel päeval käisid ka kõik taluinimesed kirikusse ja pärast seda siis söödi ja joodi, kiiguti ja pidutseti. Kuigi võib-olla need pidur on nagu verivorstid ja nii edasi. Tänapäeva inimese jaoks ei tundugi midagi nii väga erilist olevat, aga vaadake vanasti, kui see toidulaud oli ikkagi palju vaesem, siis oli ikka tõeline pidusöök. Jüri Kuuskemaa, mis te arvate, miks see on nii, et kui näiteks võtta jõulud, siis olgu inimene usklik või uskmatu jõulukombestiku teatakse päris hästi, nii seda, mis on rahvakommetega seotud, nii seda, mis on kirikliku poolega seotud lihavõtete puhul vaikse nädala puhul minu arust ei teata õieti kumbagi poolt ja ka õieti kumbagi poolt usklikud välja muidugi arvata ei tähistata meie peredes eriti miks see nii on, miks see nii on kujunenud? Seda on minul raske öelda, sest kui me võtame oma suuremaid naabreid venelasi, siis nendel on ju lihavõtted ja Kristuse ülestõusmine palju suurem püha kui jõulud. Ja sel puhul ju, eks ole, venelased, vene usklikud suudlevad vastastikku ja Vjatavat Kristosvas, Kress ja Kristus on üles tõusnud ja teised vastavad poiss võistinovosgress tõepoolest üles tõusnud. Ja seda võtavad nad tõesti niimoodi trumphaalselt. Vaadake, kui nüüd selle üle järele mõelda, siis ühelt poolt mõistagi on teinud oma töösse nõukogude aegne võitlus religiooniga, et usk on oopium rahvale, nagu me teame Stalini-aegsete viisi. Ja teisalt on, võib olla tegemist sellega, et vaiksel nädalal või suurel nädalal suurem osa sellest on ikkagi paastuaeg, eks ole, kuus päeva on veel niisugused ka kiriklikus, sellised Vaiknemy noorne, eks ole, ei tohi nalja teha, ei tohi lõbutseda, vaid mõtle järele, raputa nii-öelda hingeliselt tuhka pähe. Aga vaadake ikkagi, kas inimesed ei taha ju nii väga, eks ole, inimesed ikkagi eelistavad sellele vaiksele alandlikule järelemõtlemisele nagu võib-olla toimekamat elu ja see vastab tänapäevasele inimesele enam. Sest kes see siis tahab ennast hakata järjekordselt süüdistama, et küll ma olen ikka niru ja jobu või rumal ja paha ja ma pole seda teinud ja ma olen seda toda hoopiski teinud ja siis on nagu noh, ütleksime, psühhoanalüüs, jänesehingeline puhastumine, siis on üks ebamugavamaid ja see on väga ebamugav toimik. Mugav on siiski värvida mune koksida, eks ole, sest see on niisugune rõõmsameelne, optimistlik ja, aga kuna lihavõtte aegu õigupoolest nendest kommetest, mis näiteks minu lapsepõlve olid jõudnud siis munade värvimine muidugi kohustuslike paju utud toodi ka, on palmipuudepühal toodi sisse. Aga seda Urbimist ma enam ei mäleta, et oleks olnud meil kodus ja mina olin muidugi linnapoiss võib-olla maal, mõnel puhul see tava veel pärast teist ilma sedagi mõnda aega püsis aga see atraktiivsus piirdubki siis nende munadega nagu meie jaoks ja nendes peredes, kus oli nagu vene mõjusid tehti siis seda Pascateks ole kohupiimavormi, millel on lõigetel peal ka HS, VS Kristas. Kristosvas Kress, eks ole, need ja samuti siis neid kulidž, eks ole, neid rosinatega väga häid kollaseid saiu või kringli moodi mida siis venelastega sidet omanud eestlased, kas siis nagu said või mõned ka mõned perenaised ka ise tegi testiperenaised. Nii, ja sellega võrreldes on jõulud oma kuuse ja küünalde ja siis selle kingitustega on ju palju atraktiivsemad ja seda enam, et need, see on nüüd niisugusel pimedal ajal mil on tõesti niisugune tunne, mis võib-olla mata Wism ürgajast, et mõnikord mõtled tõesti, et päevad on nii lühikeseks, pimedaks ja külmaks jäänud, aga mis siis juhtub, kui päike teist ühel päeval läbi põleb ja siis ongi kõik, see ongi elu läbi. Aga ürginimesed kartsid seda väga ja rõõmustasid ja nähtavasti see rõõmustamine sel puhul, et 25.-st eks ole Kristusesse sünniga, sündimisega taevaga, seostajatelt, päevast, mis varem roomlastele võitmatu jumala päev, solingvictuse päev, päikesejumala päev, siis on see õige päike, tõeline tõeliselt on see päikese sünnipäev tõepoolest sest alates sellest päevast muutub päev kukesammu võrra pikemaks. Seda märkasin ka meie nii-öelda vanad manatargad, kes oskasid taevast vaatajad jälgida ja näha, nägid neid protsesse. Ja siis nad rõõmustasid ja nad said aru, et hukatusest me oleme selleks korraks selle pääsenud ja vot see seismine selle hukatuse serval pääsemine sellest pimedal külmal vastikul ajal, kui see on seotud veel niisugune tuledega ja ja on seotud siis ka kingitustega, siis mõjub nagu inimese psühholoogial enam ja on ligi külgetõmbamisele. Praegu seda tänapäeval muidugi on, mina leian väga kahetsusväärne, et Kaubandus on labastanud jõulud püüdes seda muuta Ta juba oktoobri lõpus algavaks osturalliks. Ja mul on kahju, et Tallinna linnavalitsus on lasknud ennast mõjutada, paigutades jõulukuuse juba novembri keskel raekoja platsi. See on, mida nüüd liiga palju nii nii-öelda ninale hõõrutakse, kui Rich rahvalikult väljendudes lavastab ja kaotab nagu oma väärtusse ja seda hinnata. Ma usun, et jõulukuusk ei tohiks varem jõuda, kui paar päeva enne jõulusid toomapäeval, sest see on traditsiooniline jõulutsükli algus. Ja siis hinnataks seda ka enam, sest mis on haruldane ja vähem kättesaadav on alati palju hinnatud see kui see, mida saab noh, tasuta ja kes kestvalt pidevalt ja see muutub lõpuks tüütuks. Juba mõnda aega on tegelikult kaubaletid ka šokolaadimunadest ja tibudest ja jänesest ja kõigest muust taolisest atribuutikat lookas. Kas see tähendab, et meil ka vaikne nädal ja lihavõtted muutuvad kaubanduslikuks? No vaadake, see on nüüd tõesti üks kahetsusväärseid kapitalistliku maailma Jüri nähtusi, et kõik püüa, kõik hingeline, kõik ideaalne ja idealistlik ja see, mis on olnud inimestele püha, püütakse muuta kaubaks ja minu jaoks tipp minnes, selline vaimne allakäik on väljendunud ühes artiklis, mida ma lugesin kunagi diagonaalis ajakirjas kultuurielu, kus keegi kirjutas artikli kristus, müügimees. Nii et mitte midagi, püha, vaid äri, et ärikuidas müüa teatud vaateid ja selliseid asju, mina põlastan, mina kuulun veel nii-öelda selliste vana põlvkonna hulka kellele on elus ka midagi püha ja mida ma ei tahaks. Ära lavastatakse, aga mis puutub lihavõttemunadesse jänkudesse, no neid peab olema muidugi. Ja teine asi on see, et ega siis kui need kauplejad võivad ju teha mida tahes, aga ega siis inimene ei tarvitse kõigi ogarostega kaasa minna. Aga samas hiljuti ma juhtisin, vaatamata lõikusest ulmefilmist, kus oli kaubanduskompanii, oli vallutanud ühe riigi ja võtnud selles võimu üle ja see oht varitseb ka meedet, mingisugune kaupmeeste ühing võtab üle valitsuse forov funktsioonid ja määrab meile uued usu ja rahvakombed. Kui palju ja mida ja millal me peame ostma, millise protsendi oma palgast? Me peame kulutama šokolaadist lihavõttemunadele, kui palju Texastele, kui palju kosmeetikale ja nii edasi. See utoopia on usutavam, kui üleüldise heaoluriigi saabumine.