Mõttelt meis nagu elav, nii palju sõnastamata, et ma arvan, et see on nii väike osa, mida inimene jõuab üldse enesest ümbritsevast ära sõnastada. Ja eks ju see on kindlasti juba geenidega meisse pandud, tegelikult ma arvan, see on muidugi hästi optimistlik arvamus. Aga ma arvan, et traditsioon ei sure. Et on olemas igasuguseid katkestamisi ja unustamisi suuri sõdu, mis kõik segi paiskab. Aga et noh, nii nagu kõiks vaaridadest neeger valinud või äkki üks lapselapselapselaps täiesti mustel. Midagi kandub edasi täitsa seletamatul kujul ja ma arvan, et sellel täiesti seletamatul kujul olen mina ka täiesti ehe traditsiooni kandja. Tervist, mina olen Urmas Vadi, Kristiina Ehin on Raplamaalt pärit tortus rahvaluulet õppinud luuletaja, kes eelmisel nädalal esitles Emajõe kaldal oma teist luulekogu Simuna päev. Lisaks sellele tegeleb ta ka tai chi kuldpuu puidutööga ning on Eesti röövpüüdjate seltsi abi päälik. Luulest ja maailmapildist räägib Kristiina Ehin, võru poetess Kauksi Ülle ja semiootikut luuletaja Timo Maran. Oma luulet esitab Kristiina isa. Tuled lõõtsettedes hõõtzettedest poosi, maasikad punased kui sepapajaraud, eemal üle kahe kivikangru, vanavanemate talu haud, korsten, vundament ja purunenud klaasid kiile kumisema sallikal. Siinne tarmusid ja armastasid, kuni juuksed olid hallikad. Lähed lõõtsutades õõtsutades puusi, nägu kannaksite täigi, valed ihad. Tema jälgedesse võrsub üha uusi kaski, kellel helevalged vihad. Minu jaoks selle luulekoguni, mis kõige olulisem katsumas on olnud ülikoolis rahvaluule õppimine ja samas ka rahvalaulude laulmine ja sellega nende õppimine. Et seal on mul nii niisuguse teise dimensiooni ja ta on andnud tegelikult teise dimensiooni Est luuleajaloost arusaamisel koolis meile taotakse pähe, et eesti luule algab kusagilt Petersen idest ja Koidulatest siin täiesti vale. Ma ei saa sinna midagi parata, see, mis siis algab, see on ikkagi saksa eesti luule eestiluule on nii vana, et ma ei oskagi öelda kahe ja minu jaoks eesti luule ütleme, ma ei taha praegu võib-olla kogu Eestile, millest rääkida, räägime näiteks naisluulest. Ta algab kindlasti esimesest talunaisest, ütleme võib-olla isegi väga paganlikud talunaised kuskilt täitsa irg aegadest, kes mõtles, kuidas ta saaks sõnastada seda, mida ta tunneb või mõtleb või kuidas öelda seda nii, et see oleks minu õeldud minu jaoks eesti luule säält. Ja mis siin nagu huvitav on see, et meil on ka kui selle ilma kandi eks, kõige suuremaid rahvaluulearhiive ja täis suulist pärimust, mis kirjutatud nii, et tuhandeid-tuhandeid värsse sellest vanast regilauluaegsest maailmas ste neljast kirjutatud. Ja mina loen seda nägu, luulet, jää sinna midagi teha, minu jaoks on luule. Või enamusel juhul nendel lauludel ei ole helisalvestisi. Siis jääbki järgi see, et see on meie luule. Kas sa enda luules ka öeldud selle regilaulu poole tagasi, et kas sa tahaksid olla see talunaine, kes siis lina lõikab või? Ei, mina olen tänapäeva inimene ja parim, mis ma saan sellest maailmast, saadan mingisugust äratundmist, mingisugust järjepidevuse tunnet. Ja see teeb uhkeks nagu heas mõttes uhkeks mind. Ja annab mingi tugevuse. Kauksi Ülle, sinul hiljuti ilmus luulekogu käänu päim ja Kristiina luulekogu pealkiri on Simuna päev. Kas sa tunned ka mingisugust sarnasust enda ja tema tekstidega? Tekstide vahel ilmselt sarnasust ei ole, meil on käekiri väga erinev ja keel on erinev, millest me kirjutame aga nii nagu muusik, kas on noodid ainult märgid, mis avavad sellise helide maailma, nii on ka luules sõnad ainult märgid, millega tuuakse ilmsiks mingi maailm ja see maailm, mida me ilmsiks toome, noh, seal on meil tugev hingesugulus. Selline maailmavaateline. Me mõlemad oleme nagu tegelenud peale kirjanduse rahvaluulega ja müütidega. Ja siis meie mõlema jaoks kirjandus ei alga saksa juhuluuletustega, vaid maarahva kirjandus algab ikkagi juba nende regilaulude ja juttudega. Ja see maailmapilt on meil nagu mõlemal kirjanduse kirjutamisel aluseks. Ainult et noh, see on kahtlemata väga erinev. Et ühelt poolt Kristiina seda on väga moodsad, aga nende tagamaa on tõesti noh, väga sügav, et seal on luuletused, mis viivad tagasi 13.-sse sajandisse, kui meie maa sai teistele ja, ja need on nagu sellised tõeliselt hingeminevad tekstid, nii et kui tütred leidsid need minu laua pealt, siis nad nõuavad aina uusi väljatrükke ja loevad siis sõbrannadele ette, need saavad jälle endale ja Mayna trükin Kristiina kolme nelja luuletust välja ja muidugi aina jagavad neid edasi. Sa oled enda tekstide puhul rääkinud etnoputurismist, kas tema puhul panetega kuhugi sinna lähedale? Et selles mõttes on Kristiina etnofuturistlik kum kui mina, et mina nagu olen ikkagi mitukümmend aastat selle etnopoolega tegelenud aga siis tuli ühiskonnas niisugune defitsiit, et just seda fundamentalismi ja oma kultuuri tundmist nappis. Ja siis ma pidin sinna nagu edasi süvenema ja sellega rohkem tegelema hakkama, nii et mina nagu selle turismipoolega sellega tegelevad mu sõbrad, et mina olen rohkem nagu sihuke kes ütleb, et kuidas vanasti oli, proovib seda noh, kas restaureerida või selle seda või või kasutada või et selles mõttes ma nihkusin kuidagi sinna fundamentalismi poole rohkem. Aga Kristiina on niimoodi, et tema on nagu ikka tõsiselt etnofuturistlik, kirjanik tõesti, tal kõik ajastud ja kõik ilmad ja kõik nagu kohtuvad ja ja mis peamine, see luule on nii nauditav. Tegelikult see ka, et see ei ole mingisugune suur, sügav valu, seal on küll kurbusenoot olemas, aga seda kõike võetakse kuidagi rõõmsalt hästi kirkalt või muidu räägitakse, et noh, enam midagi ei ole ja enam seda usku ei mäletata, neid kombeid ja seda ühiskonda. Et nagu sellega kaasneb mingisugune kurbusega, mulle tundub, et temal seda ei ole või noh, on, aga seal on mingid rõõmsamad toonid nagu esiplaanil. Mida sina arvad? Vot vot see on nüüd huvitav küsimus, see on niimoodi, et vanasti oli selline asi nagu mõrsja itk siis kui pruut hakkas mehele minema, siis mõrsja ei tohtinud kunagi olla rõõmus, vaid pidi itkuline olema ette valmistada ennast järgnevaks eluks. Ja siis, kui oli juba nagu kihlad välja kuulutatud, siis ta pidi nagu palju mõtisklema. Ma jäitkema ja meie kultuuris on see natukene kaugemasse minevikku jäänud, aga selle meie vana kultuuriga väga sarnanen ersa ja moksa kultuur mordva. Ja seal on näiteks niimoodi, et siis kui see tüdruk, kond, mõrsja ja tal tulevad varsti pulmad, siis ta läheb õue ja siis ta peab hakkama itkema tantsida nagu nukkude peal juba harjutanud ja ta on seda harjutanud juba niimoodi kuulnud, et kuidas vennanaised ja õed ja noh, kuidas on nagu läinud ja itkenud ja siis tal nagu sõnad on peas, aga siis peab toimuma see, et ta itke pise läheb kaevu juurde ja siis hakkabki sellise uluvad itkuviisiga siis nutma oma kaevule, kellega ta jätab hüvasti, kuna ta läheb hoopis mehe kaevust jooma. Ja siis selline nagu seda see vahetus, mis vanasti oli, et siis ühest staatusest teise minek ja see oli peaaegu nagu meie naistel vanasti selline nagu šamaanikasvatus, et neil pidid väga suured võimed olema niimoodi, et tänapäeva šamaanikoolid nii suuri ei anna nagu vanasti nad pidid olema, et üldse seda kõike värki ära majandada ja pidada. Ja see, mis võib tunduda Kristiina luuletustes kurbus on tegelikult hoopis sügavus. Noh, julge inimene ei ole see, kes uljalt ütleb, Ta läheb vaid see, kes kaalub kõik läbi ja mõtleb parimad variandid välja, et võita või midagi ära teha. Et selles mõttes see Kristiina luuletuste kurbus on pigem selline tarkus ja kaalutlemine ja võimaluste otsing ja mingi selline nagu mõrsjaitku kurbus tegelikult. Nojah, aga selle itkuga ongi ju niimoodi, et sa pead mingisugused asjad endast välja nutma või siis Hitkema täitsa saaksid rõõmus olla, see rõõm on nagu kah ülekaalus. Jah, just nimelt, et selles mõttes on see Kristiina luulekogus peidus niisugune asi ja selle vana kultuuri need võtmed ja noh, ma ise tegelen nendega ka, aga minu selles luulekogus on folkloristid jaoks nad väga selgelt väljas. Et palvel on Pealkiri palve jäidkulik. Aga Kristiinal on nad natuke varjatumalt, et sealt juba niiviisi oskama seda sealt võtta, siis vastu kas siiralt või siis tõesti targalt. Jüri sõnu. 19000 hõbemarga eest niidi maha momaa. Saaremaal kõrkjate vahel nägin koledaid asju. Kring viimase linnuse ümber tõmbus kokku ja 13 musta ronka lendas kraaksadest Liivimaa poole. Olen saatuse saadik õnnetu pealtnägija, kes peab kirja külge kinnitama oma vendade surmakarjed. 658 talve olen olnud teel kare paber vastu kuuma ihu. Aga minus setukas on vana ja mantel liiga maakarva. Et keegi võtaks veel kuulda, kui hirmunult hirnesid hobused, kui raius rist. Kui külmalt kõlisesid hõberahad. Taani kuninga taskus. Sa ütlesid seda, et sinu luuletused on seotud selle rahvaluule, aga mitte kõik. Mingisugune võluline liin läheb kyll Silvi. Kuivõrd palju peaks selle taustaga kursis olema või saab nüüd lugeda lihtsalt? Nii harva lihtsalt niisama palju kui aeg. Mul on nii paljud inimesed öelnud Eesti inimesele, kes tavaliselt üldse lugeda kellaajad või et ma lugesin su lahkamise niisuguse elanud, et võib-olla aastaid luulet lugenud. Michalist hakkan seda meelt, et seda ma olen tegelikult väga silmas pidanud. Saaks lugeda ilma erilist taust olematele. No tegelikult see oli ka üks põhjus, miks ma tahtsin teha oma esitlust seal Emajõe ääres. Ma tahan, et minu naabrinaisel, kes pesumajas täna ei olnud võimalik mu luuletusi kuulda. Ja ma tean, et ei tule mitte kunagi kirjanike või kuhugi sellisesse kohta. Seegi, kui kutsuda sööti, tuleks. Küll aga tuleb kindlasti Kirjanike Majja Timo Maran, kes nagu ka Kristiina Ehin kuulub Tartu kirjandusrühmitusse Erakond ning Timo Maran räägib, mida tema jaoks Kristiina Ehini luule tähendab. Ma ei oska tegelikult luulekogude kohta tavaliselt midagi eriti arukat ütelda, mu meelest hea luule ei vaja mingeid lisaselgitusi enda juurde, seal peaks juba kõik olemas olema ja see peaks suutma kõneleda iseenda eest. Ja Kristiina Ehina kirjutatu on kahtlemata just, ma arvan, seda tuleb lugeda ja sellega kaasa minna, mitte aga hinnata Ta ega arutleda, et vaata, kuidas ta kirjutab ja miks just niimoodi. Simuna päev on mu meelest hästi elus raamat nagu Kristiina kirjutatu üldse olema kipub. Seal on hästi palju avatust maailma suhtes avatuse ja empaatiaga, aga luuletajate puhul vist nii, et kui seda on, siis peegeldub, kirjutas kõike isiklikest läbielamistest, ajalooliste sündmusteni, aja kulgemisest. Ja ka luuletaja enese elurütmid salvestuvad raamatusse. Nii on Kristiina teine raamat Simunaba mõtlikum ja läbi nägevam kui esimene kevad. Astrahanis oli mu meelest pigem säärane tulemise raamat täis imestust, märkamist ja vaimustust ka vaimustust kirjutamise enda suhtes. Mulle tundus kõrvalt vaadates, et Kristiina otsis ennast vahepeal et üks tajumisviis sai otsa ega kandnud enam säärane tütarlapse luule, millega ikka alustatakse. Aga mul on tõeliselt hea meel, et on endas uue nägemise leidnud. Olgugi, et ta nüüd kirjutab rohkem vabavärsis. Mulle endale isiklikult meeldib riimitud luule rohkem sügavust ja läbi nägevust on Simuna päevas väga kindlasti aukartust äratavalt, et mitte öelda kadedaks. Tegevalt palju. Luule on Kristiinal ilmselgelt eluga seotud osadena olemisest, jänese väljendusest ning seetõttu ka hästi mõjus. Siin pole kohta säärasele postmodernistlikule võõrandamisele, kus kunst ja kirjandus ning autori isiklik elu ja kogemus lahus on. Ma ei taha sellega öelda, et peaks kirjutama tingimata autobiograafiliselt või realistlikult. See on pigem küsimus ümbritseva maailma tunnetamisest. Kas seda vahetut tunnet mahub tekstidesse või siis mitte. Ja mulle meeldib lugeda just säärast luulet, kus sa seos eluga tajutav on. Samas on Simuna päev ka tugevalt läbikomponeeritud luulekogu. Pealkiri pole siin tähenduslik mitte ainult selles mõttes et luulekogus leidub palju sügise kujundeid ning ilmselt ka sügisesel ajal kirjutatud luuletusi. Ajaliselt on Simuna päev ju 28. oktoobril. Puud on siis juba hõredad, sajab tavaliselt. Ja hingedeajani on samuti loetud päevad. Kui taevas on selge, on ta kõrgel. No see on säärane muutumise aeg, kus kõik seguneb kõigega. Samas on see ka lagunemise, aga selginemise aeg. Ja vot säärast tunnet säärast läbi kasvamise tunnet on Kristiina luulekogus palju sees. Ma ei oskagi seda luulekogu kuidagi teisiti kirjeldada, kui pean hakkama rääkima, milline Simuna päev on. Kristiina ise ütleb oma raamatu tagakaanel, nii. Minu Simuna päevas on õnneliku üminat, kirkust ja laadakära. See päev on aastatepikkune ja ulatub tagajalgupidi kaugesse minevikku välja. Ja tõesti, selles luulekogus on tugevalt veel ajaloo ja esivanemate mõõda Simuna päev kui unustatud kommetega püha ühest kaduvast ajast, mille tähendust või siis tänapäeval keegi õieti ei näe. Luuletused jüriöö küüditamisest kujundit Pariaagidest ja esemade leeri kleitidest. Säärane Simuna päev on. Ega ma suurt rohkem ei oskagi ütelda, ma arvan, et kui ma ei tunneks Kristiinat isiklikult ülikooliajast ega poleks temaga samas kirjandusrühmituse ses erakonnas arvaksin ma ikkagi, et see on väga hea raamat. Meil erakonnas üldiselt on kirjutamata reegel üksteise raamatuid mitte avalikult arvustada. Nii et selles mõttes olen, ma sain isegi lubamatult palju rääkinud. Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Ei leidnud teed läbi lumepärlite rahut, rahe. Me ei ulatunud avam. Theo pehkinud just. Mõttetan, mürgised mõõgad, ihuvad maades aegsed tunnete ja kerkivadki küüru. Tõlkimisjuhistest kerkib jumal nagu samovar, Ivari. Sa näed äkki jäist elulõnga jooksmas file oma kuumade sõrmeotste. Kristiina Ehin, kui lugeda sinu teist luulekogu Simuna päev siis see maailmapilt, mida sa endas kannad või mis seal olemas on ja millest sa kirjutad. Mulle tundub, et ma ei eksi, kui ütlen, et see on paganlik kasse. Sinu jaoks selline ainuvõimalik viis olla ja kirjutada selles maailmapildis. Tegelikult ma ei ütleks, et see on paganlik. Ma ütleks, et see on päris maaliaslik ja päris maaniastik selles mõttes, et et see on päris, kes on pärimust täis. Et kui sinna alla käib midagi paganliku ja maousulist, sest see võib nii olla, aga ma ise neid sõnu enese mõtetes ei ole tegelikult kasutanud. Ja ma arvan, et pärismaalaseks saab ka õppida. Ja tänapäeva inimesel on võimalus. Aga kahjuks neid võimalusi väga palju ei teadvust, et mina olen tegelikult rakk, tydruk ja rakesele sündinud ja tegelikult see, miks erilise identiteediga koht alles hiljem ülem Pinet seda, kui keeruline on mu päritelu ja tegelikult on see andnud mulle hästi palju juurde. Minu päritolu on kokku pano Läänemaa talupoegadest ja ja natuke on seal Lõuna-Eestit, natuke Põhja-Eestit ja natuke hokis Saksati Rootsit. Ja mul ongi tunne, tänapäeva inimese asi on õppida oma keerulist pärit tundma ja selle kaudu midagi leida. Et väga väheseid sellega õnnistatud, et need on mõlemalt poolt näiteks üdini setud või igas mõttes eestlased. Et paraku me oleme juba sellised maailmakodanikud ka oma geenide poolest. Paikkondikustan seal vähe, aga sellele vaatamata võib õppida päris mooniaseks. Aga kas sõna paganlik kas ei meeldi või ei kasuta teda sellepärast, et see on kellegi teise, kellelegi võõra pandud, et sellel on mingisugune naeruvääristav osa juures. Mina ei mõelnud seda niimoodi. Tegelikult mulle õudselt meeldib siis enam ta on nagu olla vist veel natuke võõras, et ma seda niimoodi julgelt enda puhul kasutaksin. Võib-olla tal on natukene sihtivusele vastandumise maik juures, kuigi iseenesest ei peaks alane. On küll vist jah, aga sina ei taha vastandada. Ilmtingimata mitte. Sa oled saanud ka sellest kultuurist religioonist midagi enda jaoks väga vajalikkus, ütlesi tähendab mulle. Kindiste ja Läänemaa osa minu see on väga usklik. Arvatavasti need asjad või mida sa oled saanud või kogenud, et need ei ole ju kuidagi sellised käegakatsutavad, et kui ma küsin, et mis asjad on need asjad, mis kuuluvad selle pärismaalase juurde ja mis asjad on need, mis sa oled saanud näiteks sellest kristlikust kogemusest või ei saagi neid kombata? Tegelikult need tahutatavaid vist küll ei ole, et ma ei tea ise, et ma oskan kirjutada ilmselt Elleni olemas, et Eesti kunagi risti või sest et seda ei oskama mustvalgelt näha. Ühed asjad on lähedased kaasa toonud, teised teised ja see pärismaalane, minu mõttes ta võib-olla ongi natuke sünkretistlik oma usus ja olemises, et selline radikaalne maausulise siis tänapäeval on võib-olla natuke liiga ühes kinni. Mulle tundub ka, et nad on kuidagi need radikaalsed maausulised on. On väga selles enda ideaalses maailmapildis kinni, et tõesti, et lähme metsa tagasi ja põletame, olete aga et noh, tegelikult on ju olemas tänapäeva inimestel selliseid vahendeid, mis ei kuulu sinna, aga võivad alluda nendele põhimõtetele, mis neil on olemas ja austada neid reegleid, mis nende selles religioonis on neile tähtsad. Et selleks ei pea nagu viiskudega käima, et võtke saapad jalgu. Aga selleks, et nagu midagi enda jaoks leida, et selleks ei pea ka ilmtingimata jõueidsi pöörama või või kuskilt mujalt seda leidma, et meil on nii, Polli, vot see on see, mis ma Simunapäeval seal on aasta nüüd ja mida me selle pärismaalase all mõtlen, tegelikult selline rõõmus pärismaalased, milles on hästi palju avastamise ruumi veel mu enda jaoks. Kui me ennem rääkisin sellest klast pärit olemisest, siis tegelikult mingi aeg seal dist koormanud või vähemalt nagu ma ei ole leidnud midagi ühist kohaga, eriti kus ma olen päri, välja arvatud mu oma maa, mis tähendab koiduväravast. Aga praegu ma leian, et aga midagi, midagi toredat on sealt pärit olemisest, et see on natuke nagu tuulehoo. Et näiteks hiljuti ma proovisin laulda Rapla rahvalaule ja tegelikult viisi üldse ei meeldinud. Mulle meeldisid, panid seinad ja pallit tervikuid, aga viisid oli minu jaoks vähe ette või siis mingil hetkel saingi aru, et miks sa peaksidki mulle meeldima, et me oleme sinna küüditatud rahvas sinna rakkesse Läänemaalt ära põgenenud rahvas nagu väga pallinud Traklema tegelikult ja võingi väga julgete teraapia regilaulu läänema viisidega või miks mitte hoopis rootsiviisidega. Et ma olen ju kokkupanu. Tavaliselt need inimesed, kes seda avastavad ühtäkki, et oi, et minus on veel mingisugust Taani, Norra ja Saksa ja Poola verd ja võib-olla ainult kübeke kuskilt mingisugust setu pärimust. Et nende jaoks on see kuidagi suur tragöödia, et issand, eks ju, kes ma siis olen, et see on minu meelest hästi sümpaatne, et et sa oled kuidagi hästi rõõmsa leplik sellega ja samas päris moodus selles kogus on ka kuidagi rõõmsameelne, et ta ei ole selline just nimelt seesama asi, et paneme viisud jalga ja halb on olla. Ma ei tea, oled sa nõus sellega? Jah, väga tahaks, et see nii oleks, kiisusid järeldus on aga, aga siis ikka hea olla olema endal selle juures et mingit näpuga tantse tagaajamist see lihtsalt inimeste ennast väsitav lõbuks. Ja mulle tundub, et tegelikult see autentsus on ju ainult see, et kui sa suudad selles traditsioonis püsida ja olla siis sa võid need tänapäeva asjad enda jaoks nagu sellesse tähendusse viia. Tõesti, kas või puht praktilises mõttes endale vanast nii palju õppida, et paraku on. Kui tänapäeval lähed poodi, siis kõik asjad on mingid Itaalia ja Lõuna-prantsuse kaubatist Riiata poolest, mis puutub ja saabaste ei anna lihtsalt tänapäeval suu ja Eesti kliimasse Eesti tingimustes ütles, et raske on leida midagi kohast otsida sellest samast rahvakultuurist. Mingid asjad nagunii paigas, nii, materjalid on paigas, Barakanist vilt see tegelikult, mis materjalile annab meie kliimast sooja lambanahk on see, mis annab sooja. Ta kaitseb nii tuule kui vihma kui sellise lörtsi ja vinge põhjamaa kliima eest, eks. Aga neid materjale mujalt ei saa. Need peaksid olema meie turul meie toodetud ja meie inimeste austatud tegelikult. Et see on sihuke materiaalne näide, aga minu jaoks niisama käega katsutav kui midagi muud. Et ühesõnaga sa ei saa teha mingi copy-past kusagilt Itaaliast Eestisse, et, et seal peab olema selline mugandus vahel või väga täpselt teadma, et mismoodi ta siia sobib. No võib ikka teha ja nii, aga mõned asjad on lihtsalt nii aegade jooksul nagu mingisuguse proovi läbi teinud. Ja tegelikult ma arvan täpsetega Alliksardi et regilaulu keel on ka midagi väga eesti keelele iseloomulikku väga loomulikku. See on muidugi seal väga palju arhailist ja tänapäeva inimesele võõras tunduda, aga ennast sinna maailma nagu korraks sisse vaata mis hakkab toimima või see on tõesti, seal on ka tänapäeva inimese, ma olen täiesti kindel, väga palju avastamisruumi. No jäsemed moonduvad mu kaunile kehale kasvavad karvad. Tunnen oma suus hambaid kui selget surma. Kogu mu rauge rahu, armastus on asendunud kilede verejanuga. Kuulen valgusest oma hallide sugu vändide ulgu. Juba tunnen nende hallide koonduda täit puudutusi oma noorel nahal. Oleksin tahtnud elada nende juures ulguda kuud ja imetleda kujukesi. Nemad aga ei võta mind omaks, sest ma silmist paista mügarlik inimjuunis. Päris paljud inimesed hakkavad koolist luuletama kuidagi niimoodi, kes igavusest. Et see on aeg, millal nüüd sa pead maha istide kellegi teise juttu kuulata, mingeid mõtteid laste pilgul aknast välja käia. Mina olengi hakanud võtma natuke kooli selline inspiratsiooniallikana. Ja tegelikult ei olegi väga harva, et sellised juhtumid. Ta kergitab kulme, vaatorite, näed mind siin esimest kõrt ja küsib, et kas te olete ennast siia registreerinud, siis ma ütlen, lihtsalt teeme tellin lihtsalt inspiratsiooni saama. Ja siis ongi nagu täpselt nii et hea õppejõud tegelikult tõeliselt inspireerida. Isegi väga kuiv tegelikult inspireerida, sest seal lihtsalt vihaseks, kui halvasti mõni inimene rääkida, kui igavalt ja kuivalt ja kuidas tallele mingit ettekujutust, kuidas inimestele pilte ette luua sellest, millest ta räägib vees inimesi huvituma panna sellest, millest ta räägib. Et õppida, õppida ja luuletada. Tagantjärgi mõelnud koolis on mul vist viise, on ainult üks aine päris ausalt, minu viis ja see on fantaasia. Kli sellist ainet pole kunagi olnud, aga lõputeenistusele Ma mõtlesin selle juurde. Et tegelikult selline fantaseerimine on mind aidanud läbi sellest. Hästi paljude lihtfantiseerimisest on ka minu luulesse jäänud. Kas fantaseerimine on ka põhjus, miks see luuletus on seal veel midagi? Arvatavasti on, et miks sa luuletud? Tegelikult isegi mitte fantiseerimine, kujutlemine, sellest siis sama asi. Ma olen mõelnud, et jube kihvt, kui oleks selline pool, kus mõtlemine läks täiesti legaalne, täiesti lubatud käikski levik ujutlemise ja kui me üldse kõnelda õpetaja suudaks siin olles, ma tahaks selle selle kooli õpet igasse õppele, olete minu meelest selline koolikult õpikekssegi läbi luuletamise läbi läbi luule kaudu, mitu kujutlemise löödi, et hea meel, et vähemalt mingit otse veidi, ma olen sellises koolis õppinud vähemalt kõik koolid enda jaoks sellisteks teinud. Ja isegi ülikoolis mulle nende õppejõude, kes on küll kerge imestuse, aga siiski käänev, täiesti rõõmuga suhtunud sellesse, kui olen mõne essee asemel kirjutanud pika luuletuse millega tegelikult näen, lähen nüüd sama palju vaeva 10-st, seega oleksin läinud. See asi, mida ma oma esitlusel ka ütlesin, aga mida me siis nagu hakkasin pärast mõtlema, sellele meeliks esilisada, et ma ütlesin seda, et need oleksid minu jaoks nagu üsna kergesti surnud? Ma hakkasin mõtlema, et see ei ole päris õige. Kõigepealt ise öelnud ka, et lihtsalt kergesti ma ütlesin nimetajat, kui need on juba tulnud, et siis nad on ühe hooga ja mõni on isegi vahepeal poole pealt ok, ma jään, et siis ma olen köidet luuletasin mitte kuidagi meelitada või ära osta, vaid ma olen neid ähvardanud. Umbes nii, et kui sa nüüd kohe ennast lõpuni ei tee siin, ma jätan sinnapaika selle peal luuletus ongi üsna ruttu valmis saanud. Aga mis ma jätsin sinna lisamõte, oli see tegelikult? Ta on nagu kunst nende luuletuste ära ootamisest. Sulev käest ärapanemises endale ütlemisaset. Teinekord, et ma ei kirjuta seda sõna, ma kirjutan selle 20 sekundit, kaks tundi hiljem. Et seal kõige raskem mitte kirjutada on raske kirjutamine. Kui see hoog läheb, ei ole raske. Tänase litri tegid Külli tüli, Meelis Michelson ja Urmas Vadi kommentaare ja häid mõtteid uuteks saadeteks ja jutuajamiseks saatke emaili aadressil vadi ät r punkt ee. Kõike häädia, olge terved. Haaran mööda minnes kinni lahtistest juhtme otstest jalad hüpatavad lööduna langevat tolmuks. Suudan anda elektrit elektrile endale elektrile sellele salapärasele plusside ja miinuste rägastikule. Surmani Jaanusele, elektrile, lumevalguses, vehklevale, suvekuumuses, skeerlevale, elektrile, elektrile. Sured sinagi, mu loenguliste käsivarte haardes, upud pulbitsev energia elaga. Lipper otsib väravaid kirjandusilmas.