Tere Meist igalühel on oma koduküla kodulinn kodumaakond ja see on meile kõigile väga tähtis. Lisaks tahab igaüks meist ka seda, et tema kodupaik oleks tähtis ja tuntud ka teiste inimeste jaoks. Ning siit algabki vist maine piirkonna maine, linna maine, küla maine ja sellest me täna räägimegi. Aga räägime ka sellest, milline on maakonnalehtede roll kohaliku maine kujundamisel ning stuudios on Sakala peatoimetaja Eve Rohtla, Pärnu Postimehe peatoimetaja Margus Mets ja saatejuht Virumaa teataja peatoimetaja Rein Sikk. Niisiis, Eve, kui sulle öeldakse, Rakvere, Lääne-Virumaa, mis sulle tuleb kõigepealt? Meelde no kõigepealt tuleb meelde, mulle ta arvas, loomulikult see palju kõneainet pakkunud loom Rakvere vallimäel. Siis tuleb meelde Rakvere teater, sellepärast et üks Ugala andekamaid näitleja vaid läks seda teatrit juhtima. Siis tuleb meelde Marko Pomerants, kes on selline haruldane maavanem olnud sealkandis. Ja tulevad meelde hea mainega söögikohad. Ja kohe praegu ei tulegi muud meelde. Nii aga Margus, kui sulle öeldakse, Viljandi ja Mulgimaa, mis siis sulle meenub? Aga ma ütleks seda Rakvere kohta, et töö on nii kultuurne inimene, tal tulevad sellised väga intellektuaalsed asjad meelde. Minu tuleb Rakverega seoses esimesed asja hoopis hästi auklikud tänavad meelde, mida ma mäletan juba sügavast Nõukogude ajast ja minu arust on siiamaani on jäänud. Paraku on minu jaoks alati nagu Rakvere sümbol ja kui ma mõtlen Rakvere, siis need auklikud tänavad ja teine Rakvere lihakombinaadi lihatooted, kuigi selles absoluutselt mitte mingisugust seost Rakvere linnaga. Et ilmselt on igal inimesel tegelikult erinevad erinevad sümbolid, erinevad seosed erinevate linnadega. No vot, sellepärast ma tahangi teada, ütleme noh, Rakverre, mul on oma isiklik suhe ja ma tõesti tean seda, et Rakvere linnas ja Lääne-Virumaal tuntakse heameelt selle üle, kui keegi mainib seostes teatrit, tarvast ja nii edasi. Me kindlasti ei tunta hea meel selle üle, kui mainitakse auklikke tänavaid. Aga milline on sinu Mulgimaa visioon, Margus? Mulgimaa sellepärast, et ma korrused, Eve Rohtla, Sakala peatoimetaja, nii et sellega seoses alati, kui ma võtan viljade mõtte Maire peale. Aga. Vot ei ole Viljandi kohta sellist ühte sümbolit, mille pärast mul tuleb meelde Silmete kohe juuksed nagu kesklinn, natukene Viljandi järv, kui ma mõtlen, mis sealt järve äärest nüüd konkreetselt üks lagunenud restoran seal sõude, vabandust, mul tuleb meelde, et ma nooruses üle selle järve ujunud pigem mingid sellised isiklikud seosed ja või mälestused või. Aga tõsised, noh, mõtlen tegelikult Sakala ja Jakobsoni peale muidugi ka võib-olla mitte ainult seetõttu, et ise ka nagu leheäriga äriäriga seotud. Aga kui, kui mina mõtlen näiteks Viljandi ja Mulgimaa peale siis mulle meenub esiteks pööraselt kaunis vaade, mis avaneb Karksi-Nuia Ast selle. Kus kus, kus siis tõesti saab näha hästi-hästi, kena loodust ja teine asi, mis mulle meenub, on Viljandi folk. Ja, ja sellega on minu jaoks Viljandi ja Mulgimaa sümbolid ka, nagu piirduvad. Discaike loodusvaade ja üks selline tippüritus. Nii ta on ja millest see tuleneb, et visioonid on niivõrd erinevad ses mõttes, et sinu, sinu, Viljandi ja Mulgimaa vaade on kindlasti teistsugune kui, kui minule margusel. Kuna minu vaade on võib-olla sellepärast teistsugune, et, et Sakala lehe tegija on, olen ma pidanud ju väga paljude inimeste vaateid vahendama. Ja täpselt nii nagu Margus ütles, nagu sa isegi ütlesid oleneb ju maine millestki või kellestki sinust endast täpselt see, mida, milliseid radu sa käid, see sulle meenub? Viljandit on ju peetud kõige negatiivsemaks näite puhul jõmmide linnaks ehk siis niinimetatud rullnokkade linnaks kus sa saad kindlasti peksa, kus ööklubisse lähed, kui sa oled võõra näoga ja sellest linnast pärit ei ole. Ja sellest me tahame hirmsasti vabaneda sellest mainest. Aga on kindlasti inimesi, kellele meenub viljandi seoses folgiga ja Viljandis on ja palju teisi üle Eesti tuntud üritusi, näiteks ka vanamuusika festival, kus sa selle austaja oled? Aga paraku ei hakkaks, on märksa vähem ja teatakse märksa vähem, sest vanamuusika austajaid on vähem kui rahvamuusika austajaid. Ja siis on ümber Viljandi järve jooks, mis nüüd taas esimesel mail toimub, kust võtab, kus võtab osa järjest rohkem ja rohkem väga tuntud inimesi ja suur hulk inimesi jookseb ümber Viljandi järve ja samamoodi ka praegu algasid ja noored on noore tantsu festival ja, ja, ja ka teater ja samamoodi, kui sa oled loodusearmastaja, siis seostub see soomaaga Viljandi järvega lossimägedega. Et noh, täpselt neid radu pidi, mida sa käid, see sulle meenub geen, nii et ma arvan, et see inimene on, on ise selle mainekujundaja ka teatud kohast või teatud inimesest. Seda kindlasti, aga kui nüüd vaadata natuke globaalsemalt, siis mitmetes kohtades on püütud ka oma mainet kujundada. Pärnu linn on seda kindlasti teinud, aga kas ka Pärnu maakond, Margus? Sest Pärnuga seoses onju mis, mis tuleb tõenäoliselt igal igal Eestimaa inimesel meelde on ikkagi see vist suvepealinn mida, mida on taotud nii palju, et teinekord tundub nagu liiast, aga Pärnu maakond, kas, kas kas mainega tegeldakse, kas seda püütakse luua, kas otsitakse? Ma olen nõus sellega, et tegelikult Pärnu linna mainevarjuta Pärnu maakonna maine nii-öelda Pärnu välise inimese jaoks, noh võtame näiteks tallinlase tallinlase jaoks temaga tema seostubki Pärnumaa kellegagi. Pärnu. Ja seda suvepealinna sümbolit on viimastel aastatel nii palju pruugitud minu meelest ka üle tähtsustatud, seda Pärnu linna suve mainet. Et justkui suvi jääks muudes linnades tulemata ainult Pärnus, on see õige õige õige õige suvi. Et milles Pärnu suvepealinna fenomen on, tõesti on õnnelik linn selles mõttes, et ta paikneb praktiliselt mere ääres, ei ole Eestis ühtegi teist linna, kus sisuliselt kesklinna vahetus läheduses valge liivarand võimelda, Tallinnas on Piritale ka ikkagi oma kuus kilomeetrit, nii et ta ei paikne kesklinnas Narva-Jõesuus kus on ka ilus puhas valgerand, ütleme seal ei ole sellist linna Narva jääb ikkagi tunduvalt kaugemale, selles mõttes ta on ainuainuainu ainulaadne. Aga tarnaca enda jaoks ta suvepealinn on, sellist tähtsust ei oma. Jaa-jaa, see suvepealinna maine kahjustada, et võib-olla Pärnu mainet ülejäänud üheksa kuu jooksul, sest enamikel inimestel väljastatud pärand seostubki ainult suvega tuleb juuni, juuli, august, et ma justkui kas Pärnus selle aja jooksul käima ülejäänud üheksa kuud on ta minu jaoks nii-öelda out väljaspool igasugust huvi, maine, maine piir, et see on nagu selles mõttes seda, kui palju tõsisem probleem. Ja kui sa küsisid selle maakonna kohta, siis ega teised linnad, võtame siin Kilingi-Nõmme või Sindi. Neid linnu ütleme, teatakse väga vähe, et nende jaoks on tähtsust pärnakate enda jaoks, nad on nii-öelda uus magalad või kujunevad uus magalalt, aga Pärnu maakonnast on kaks sellist saart ütleme kus omamaine on, need on kindlasti mani ja, ja Kihnu, kus on selline noh, etnograafiline tähendus ja see on ka mitte nii-öelda viimastel aastatel tekitatud, vaid ta on ka kuskil juba ütleme, 10 20 aastat tagasi olemas. Selle võib öelda seda, et kas siis need hulgaliselt suvitajate firmade suvepäevaliselt, kes sõidavad kihnu, et kas nad lähevad sinna Kihnu sellepärast et, et tutvuda sellega, kuidas Kihnu naiste sukapaelad seotud või kuidas ikkagi need looduslike värvidega seelikute tehtud on? Ei ole ju, tegelikult nad lähevad sinna, et ütleme ausalt kaks päeva sisuliselt pildituks juua, sealt õnnelikult, siis tagasi tagasi tulla. Et seal on ka need käärid, selle maine ja selle selle vahel, nii et ma mõtlen, et nagu Pärnu maakonnas on kaks sellist keskust Pärnu vaieldamatult ja teine on siis. Kihnu kui, kui nüüd sinu poolt mainitu peale mõelda, siis Nende väikeste saarte puhul tegelikult me saame selle seostada ühe kindla nimega Mark Soosaar, kes on ikka pööraselt teinud nende kahe koha maine jaoks, kas ta nüüd hea või halb, see on iseasi, aga ta on täiesti olemas. Kas Mulgimaal on kindla kindlalt tegeletud mainekujundusega või on see lihtsalt nagu noh, tuleb, et iseenesest. On küll ja Karksi-Nuia rahas on seda väga hoolega teinud Karksi-Nuias don saanud Kitzbergi kant ja suure töö tulemusena. Sest sest seda kasutatakse nüüd. Seda Kitzbergi ja tema teoseid ja teose prototüüpe ja tollel ajal elanud inimeste talusid ja ja, ja seal neid kohti, kus nad on elanud kasutataksegi praeguse maine kujundamisel, näiteks suvel tuleb välja nüüd Ugala vabaõhulavastus komöödia talu millest loodetakse saada, või loodetakse teha suur rahvapidu, kus keedetakse mulgiputru ja milleks on juba ostetud või hangitud kaitseliidust ma ilmatuma mitmeliitrised suured nõud ja suured kulbid ja, ja uhked kokad, kes neid leemekulpi liigutama hakkavad. Ja samas on ju seal Kitzberg sedasama ürgoru nõlva peal, vaatab sinna imekaunisse loodusesse mägi mändidega ääristatud looklevale teele ja, ja sealtkandist on ju tuntud Mogri Märt oma rahaga ja, ja võib-olla natukene seda mulgi kadedust ja muiklust üldse. Ja sal Kitzbergi mailine Kitzbergi muuseum eesotsas suurepärase inimesega Asta jaaksooga, kes räägib sinuga mulgi keeles, nii et, et kõrvadest hakkab helisid tulema. Seda nii tore kuulata. Et see kant on nüüd küll väga hoolega teinud tööd selle nimel, et saada endale hea maine. Lisaks on nad arutanud aga ka oma vapilooma ehk paganat vanapaganat või vanakuradit või, või kuidas nad seda nimetavad ja selle üle on siis pika arutelu, et kas see on hea või halb, et miks peab olema vana Karksi-Nuia vapi peal ja selline linna sümbol. Aga teised linnad küll pigem on kaotanud oma maine noh, näiteks Mõisaküla, kust on kadunud raudtee ja kus ei ole rahvusvahelist piiripunkti ja, ja võhma linn, kust on kadunud lihakombinaati, kus ei ole noh, seda, seda niisugust oma mina, need linnad leidnud, aga on väiksemaid kohti näiteks Pilistvere, mis mille, mille maine seisab siis ka suurepärase kirikuõpetaja Salumäe ja tema kiriku taustal ja kus on see suur kivi kalm, eks ole, kuhu kogu Eesti rahvas tuleb ja viskab oma murekivi ja mis järjest tõuseb ja tõuseb ja, ja mis on saanud siis küüditamiste tähistamise kohaks. Et endiselt oleneb ilmselt sellest väga tõsiselt, kes seda mainet kujundama hakkab ja kui suure südame süda kui suureks südameasjaks Nad on, nagu sa nimetasid Mark Soosaar, nii on ka olemas Mulgimaal ja Viljandimaal inimesi, kes tahavad mainet kujundada ja täpselt täpselt nii nad teevadki ja nii see maine sünnibki. No Rakvere Rakvere juures ma lisaksin siia seda, et tegelikult millest sa alustasid kuma küsisin Lääne-Virumaa Rakvere kohta, et meenub, meenub see tarvas, meenub see Tarvase hiigel hiigelsuur skulptuur, kuigi tegelikult arvestades muistset nimed arvanud ei ole selle selles midagi hullu, kuigi tõesti see tarva valmimine, need tohutud debatid selle ümber. Ma arvan, et nad tõmbasid Rakverele küll piisavalt piisavalt tähelepanu. Ja teine koht, mis nüüd hakkab ennast tõstma just nimelt sel suvel ja läbi lauluisa Kreutzwaldi 200. sünnipäeva on siis Kadrina Valdja neeruti kant, kus siis toimuvad suvel vabaõhuetendused Kalevipoeg ja see ei ole tavaline Kalevipoeg, see on Andrus Kivirähki Kalevipoeg, nii et igaüks saab ise arusaadav, ennustada, mis sealt tuleb. Aga kuidagi tundub, et Kadrina tahab enda Enda vankri ette seda kalevipoega Kreutzwaldi täiesti teadlikult rakendama hakata. Ja tõenäoliselt annab Rakvere mainele ka ühteteist juurde tõesti see, mis juhtub homme, kui Rakveres toimub Kalevipoja maailma esiettekanne ikkagi 14 tundi järjest loetakse eesti rahvuseepos esimest korda maailma ajaloos, et see on, see on ka miskit, aga nüüd ma tahtsin sinna maale jõuda. Et milleks kohal seda mainet, milleks on vaja mainet külale, milleks on vaja mainet linnale. Ja, ja kas sellest mainest on siis tõesti kasu, sest nagu Margus tõi siin näited olgu, minnakse kihnu, tõmmatakse ennast pildituks. Mis, mis kasu sellest kihnul siis on, eksju kihnu võib-olla tahaks tõesti mitte sellel turismihooajal neid suve päevalisi, kes ennast pildituks tõmbavad, vaid võib-olla tahaks mingil väiksemal ajal neid inimesi, kes tõesti Kihnu kultuuri vastu sügavat huvi tunnevad? Milleks siis on mainet vä? Vaata mõista, Rein, kuulusin sinuga seda Rakvere mainet sinu pilgu läbi, mõtlesin seda, et see maine on paljuski vendudes enda silmadest läbi selle, kuidas sina seda Rakveret vaatad, et sa vaatad sa tarvast ja sa mõtled seda, et homme loetakse Kalevipoeg. Et mina päris nii mõtle mul. Ma kunagi lugesin tõesti, et see tarvas sinna pandi, mis see tähendab ja nii edasi, aga ma olen selle enda jaoks nagu unustanud ja kui ma palju saladust, et kuigi ma poole majastal Pärnus poolenisti ma olen ikkagi Tallinna ja nii edasi. Et minu ja väga paljude tallinlaste jaoks on Rakvere, Virumaa eelkõige ikkagi nagu mõisad ja vanade mõisate linn ja või maakond. Et enamik meist vist ei lähe sellepärast sinna, seal loetakse Kalevipoega ette või lähevad lossimägedesse jalutama, lihtsalt pigem otsitakse kontakti nii-öelda selle ajalooga, tõstetakse üles vanad restaureeritud mõisat, ma ei tea, kas ratsutatakse seal või, või, või süüakse hästi ideede, vaba porgandit või, või mida, mida, mida iganes, et see on selline noh, looduskeskus ja, ja naljakas küll, et tegelikult noh et Rakvere linn iseenesest nagu tallinlase jaoks ei kujuta minu meelest sellist noh, tõmbekeskus, pigem see virumaa tervikuna, oma mõisate ajaloo hõnguga, kauni, kauni, kauni loodusega. Ja, ja selles mõttes täiesti erandlik võrreldes Pärnuga, kus just tõmbekeskus ka tallinlase jaoks linn, aga mitte niivõrd ka Pärnumaa suhteliselt noh, ütleme mitte nii kaunis loodus kui, kui virumaalane. Nii, aga ma tulen tagasi oma küsimuse juurde, milleks on vaja, milleks on vaja mingile kohale mainet, kas selleks, et kedagi tõmmata sinna või selleks, et see koht oleks enda jaoks tähtis. No mina arvan, et, et on ka mitut sorti inimesi, alati on olnud erakuid. Neid inimesi, kes poevad metsa peitu koobastesse, kes tahavad olla iseendaga oma mõtetega ja ja kellele ei lähe korda see, mida temast arvatakse ja kes ei taha ka teistest mitte midagi arvata. Neid on ju vähemuses. Suurem osa inimesi tegelikult on väga haavatavad selles suhtes, mida temast arvavad, võetakse, mida temast räägitakse. Kaasstaari geenidega inimestel, kuigi võib arvata, pean püsti, selg on sirge, läheb nii, et, et must maa on järel ja ei lähe talle korda. Teine paksu nahaga poliitikud, tegelikult on inimesed kõik haavatavad ja väga läheb neile korda see, mis nendest või nende ümbrusest arvatakse. Ja loomulikult on hea, kui arvatakse, hästi. Ja nii nagu oma kodus me püüame teha kõik selle nimel, et kui midagi on halvasti läinud, siis me parandame ja õpime vigadest ja, ja teeme jälle paremini. Et, et ikka tahet, eks see teada anda, et see koht, kus mina elan, see on kõige parem minu jaoks ja tulge vaadake, kui tore siin on. Ja selleni seal on ju ka Viljandi hakanud nüüd vaeva nägema. Eelmisel nädalal jooksis läbi uudis sellest, kuidas Viljandi plaanib Paia risti panna Seitsmenda meetrine mulgi mees, mis osutab Viljandi suunas. Ja see mõte on lihtne, et noh, need, need inimesed, kes vihisevad Tallinn-Tartu maanteel 100 kahekümnese tunnikiirusega, pööraksid korra pilgu ja mõtleksite taha, siit saab paremale keerata. Sest need, kes pööravad sealt paremale, nendel ei ole seda mulgimeest vaja, nende jaoks hakkab süda põksuma Paia ristist ära keerad, sest kohe-kohe on kodu. Aga, aga meie siis pakkusime Sakalas omalt poolt, et üksi mulgimehest on vähe, et võiks teha sellise mulgi burgerirestorani, et kus siis tõesti mis tõesti sunnib sealt ära pöörama ja, ja korraks maha istuma, sest sest lihtsalt pilk ei sunni pöörama Viljandi poole, vaid vaid võib-olla üks väike mulk Donalds ja mulgiburger ja siis mõelda taha, mis ma siis ikka nii kiiresti sinna Tartusse lähen. Äkki lähen läbi Viljandi ja, ja jalutan korraks lossimägedesse, kõnnin üle rippsilla, sest viis aastat pole seda teinud. Heidan pilgu Viljandi järve peale sest seal Viljandi järve ääres seal pingi peal, seal oli ju minu esimene armastus, istusin kõrvuti ja kallistasime, tuleta meelde kasvõi nostalgiliselt neid neid aegu, nii et ma arvan, et ainult hea pärast püütakse oma mainet päästa või siis vastupidi, kui main hakkab väga alla minema, siis võetakse jälle jõud kokku ja hakatakse mõtlema, et võtame nüüd midagi ette. Asi läheb mäest alla. Aga teiselt poolt, kui me toome mingisuguste üritustega kohale hirmus palju rahvast. No see selle koha pealt klassikaline näide tõesti, ütleme noh, Viljandi folk, niimoodi tuleb pöörane rahvamass kokku teevad, teevad igasuguseid asju, mitte korkamite, teinekord ka mitte meeldivaid ja kohalike elanike jaoks tegelikult see, mis tõstab seda mainet. Võib-olla nende jaoks väga piinav nädalavahetus, kui sulle ei meeldi näiteks kandle kinnistamine, eks ju, ja regilaul Margus, naera. Mina oleks hästi pragmaatiline, võib-olla isegi natuke küüniline ja ütleks niimoodi, et mainet on vaja selleks, et, et raha saada. Ja kui mõnel piirkonnal on maine siis tulevad sinna elama inimesed sesse mainekas koht ja jätavad oma tulumaksu nii-öelda sinna kohaliku vallale ja omavalitsusele kasutada. Kui tehakse üritusi, kutsutakse kokku kandlemängu kuulama või mingit pulli võitlust või mida, mida iganes, siis tulevad need inimesed ka sinna, jätavad sinna oma raha ja annavad kohalikele natukene tööd. Et väga paljuski on tegelikult ka see asi kõik rahas kinni. Või olla veel problemaatilisem, et mitte ei tule inimesed elama ja toovad tulumaksu, vaid inimesed ei lähe teise linna elama, vaid jäävad elama hea mainega sinna edasi. Täpselt täpselt õige, et see on siis, kui niimodi rahast lähtuda, väga paljud asjad on nagu rahas kinni ja kui me mõtleme seda, et kui palju on Eestimaal selliseid kohti mis ei taha nagu raha teenida oma mainega, siis ma ütleks, et väga üksikud, võib-olla ma mõtleks Manija peale, kus iga selline purjus turist on suisa õnnetusi ja kuna ta on tõesti nii väike ja arhailine saar, siis noh, seal ei mõelda nii-öelda selle selle selle raha peale ja pigem Pukat hukatuseks sellele väiksele väiksele kohale. No tegelikult tegelikult. Ka maine, mida ei ole olemas, võib tuua raha sisse, kui raha juurde jääda, näiteks täna just küsis minu käest üks inimene, et ega ma ei tea Virumaal mingisugust külakest, mida keegi ei tunne, kust ta saaks väga odava raha eest endale osta mingisuguse talumaja ja ta võiks kindel olla, et isegi siis, kui ta seda Talumäe lukku ei pane, sinna sisse keegi ei lähe, sellepärast et kuna seal kohal pole mainet siis pole seal ka kuritegevust. Et kas selline noh, null või alla nulli maine, see, see ju tegelikult on ka kasulik või sest mõni koht võib-olla ei tahagi olla võrdne suvepealinnaga kevadpealinn, aga ma ei tea, millega mõni kohtab ollagi, lihtsalt koht ei kuskil. Jah, võib-olla see kõik oleneb inimesest. Aga ja ongi ja see maine, nagu me siin natuke saate, alguses naljatasin, et ahv, Rakveres mulle auklikud tänavad realisti nagu kultuuri näidata, maine ongi paljudel kohtadel erinevi erinevaid, paljude inimeste jaoks, et kui võtta Pärnu näide, siis Pärnu okei, sest see üleliialdatud suvepealinna keskusega hakkama võtma neid teisi nüüd seal Pärnu ümber neid kohti siis Sindil ja Paikusel, mida tallinlased vaevalt poolt, et teavad, on selline magalamaine kujunemas, et inimesed lähevad Pärnust välja elama, elavad Zeelatuseks, sõidavad Pärnusse tööle. Samas sellised väikesed linnad nagu ütleme, Kilingi-Nõmme Pärnu-Jaagupis nendel ei olegi erilist mainet, sest nad ei ole väga atraktiivse suvituslinnad või suvituspaigad ja samas nad ei ole ka linlastel magalakohaks, ütleme, et seal selline maine nagu justkui peaaegu et puuduks. Ja kui me lähme mööda Pärnu rannikut lõuna poole, see on Läti poole, siis sellised kohad Uulu-Võiste kabli, Treimani Need on sellised hästi väikesed suvituskohad ka kauni rannal, kus sa saad üksi olla just vastandudes. Just. Mulle, kus elu elu pidevalt keeb või lähme üles ülespoole, Läänemaa poole tõstama, noh, tulevadki ütelda Manilaid, Kihnu, ka sellised väikesed suvituskohad, kuhu inimesed kunagi elama ei taha tulla. Ma tahtsin nüüd Margusele siia kohe juurde rääkida, et need kohad, mis sa nimetasid, mis puudutab kabli Treimani lemme, Häädemeeste, Häädemeeste, Jaagupi, need on viljand laste jaoks väga olulise mainega kohad, need on viljandlaste suvituskohad, seal on viljandlaste suvituslinnakute, nad on juba aastakümneid tagasi muretsenud endale talumajad. Nii et viljandlase jaoks tähendab see kant suvituspiirkonda, mitte Pärnu. Ja, ja ma, ma imest tähendab, mul tuleb meelde see, see hetk, kui me läksime seltskonnaga vaatama Reiu jõe kaldale, seda kurikuulsat ajaloolase ajaloolist esimest välietendust. Siis peatusime Kilingi-Nõmmes ja järsku vaatasin, et mis nüüd siis rongkäik, selline laulupidu kurbade silmadega Mercedesed järjest tulid siis sealt ja siis ma tundsin ära, et Viljandi ärimehed tulevad pühapäeva õhtul koju. Et, et see oli jah, selline hästi huvitav, nii et et kellele, kuidas. Sa just peatusid sellel ühel suvisel suurüritusel sel Reiu jõe ääres, mida korraldatakse, ma just tahtsingi küsida, et huvitav kas mingile kohale maine loomiseks piisab sellest, et teha üks, üks suur ja oluline üritus. Ma vaatan näiteks siin, vaataks, vaataks Soome poole, kui palju on seal pööraselt naljakaid ja põnevaid festivale, mis hakkavad toimima just nimelt läbi selle festivali, siis saad teada selle koha, näiteks näiteks on meil koht, kus peetakse küüslaugu festivali koht, kus peetakse pohlafestivali koht, kus peetakse leilivõtmise maailmameistrivõistlusi, selle koha, nime ma isegi tean heinale. Kuigi ma pole seal käinud, aga, aga ma tean seda. Ja ka teiste kohtade puhul ma ei tea isegi mitte nime, aga ma tean, et toimub mingisugune suve super üritus ooperifestivalide ja seda küll, aga saun linnas on juba omaette fenomen niimoodi. Kuigi, kuigi noh, sama samas samas reas. Ja kui ma mõtlen Eestimaa peale, siis kahe Virumaa piiri peal ida ja läänepiiri peal asub selline koht, mille nimi on Avinurme püti, pealinn, kus iga aasta korraldatakse jaanipäeva eelõhtul suurejooneline pütilaat ja, ja see nagu toimiks. Aga mida teie arvate, kas ühest sellisest erilisest sündmusest piisab või peaks kuidagi, ma ei tea, kogu aeg mingit rauda. See sõltub väga sellest, mida sa mainega tegelikult saavutada tahad, sest noh, näiteks Pärnu puhul me rääkisime kohvist suvepealinna omast, nüüd püütakse värvust teha ka terviselinna, ütleme, sanatooriumid on muidu olnud ka nõukogude ajal seal aga see ei lähe hästi läbi, sellepärast ses bränd on välismaalaste jaoks, sest nende sanatooriumid klientuuri on 90 protsenti välismaalased. Põlissoomlased ja eestlaste jaoks on need veel veidi liiga kallid ja võib küll öelda, et Pärnus on väga tervislik õhk, tuleb mere pealt ja pargid ja kõik nii edasi, aga see bränd ei lähe. Ja püütakse just pookida nii-öelda Pärnule selle suvepealinna ja tervise linnaley juurde, nii-öelda skulptuuri, linna brändi. Et Endla teater väga vana ja kuulsad etendused, lavastused ehitati kontserdimaja Need kaks objekti ei tee veel isegi Mark Soosaare ponnistused lühima ööfestivalide ja meedianaise näitus fotonäitustega ja pillinäitustega, et see idee veel ikkagi Pärnut nii-öelda kultuurilinnaks. Ja mis ma tahtsin öelda seda, et kohalike elanike endi jaoks nemad tahaksid näha tega tänavat hoopis haridus linnale, et noored ei läheks Pärnust minema mujale õppima, sest hinnad on Pärnu jaoks hiljem ka kadunud. Suure tõenäosusega selleks on mõned aastad tagasi loodi Tartu Ülikooli Pärnu kolledži, mis on selline teatud mõttes siis hariduskeskus, aga ka veel väga väike, aga neid, kes ütleme, hariduskeskusi võiks, kool võiks Pärnus tunduvalt rohkem olla. Okei, aga see puudutab ikkagi linna, millel on võimalusi korraldada asju tõesti läbi aasta, tal on võimalusi, tal on raha. Aga kui meil on üks küla kas ka siis üks festival võiks seda küla päästa, mitte Eve. Arv üldse tere päevast on, loomulikult on vaja päästa, aga, aga kui me tahame selle küla eesti kaardile tuua või maakonnakaardile tuua sisse, siis oleks seda üritust vaja küll, ma arvan. Sest noh, kus sa saad erinevate inimestega erinevates situatsioonides kokku, siis tekib ikka jututeema, et kus ja mis ja millal kuskile ikka selgub. Aa, see on see koht. Jah, ma käisin seal, mul tuleb meelde küll, näiteks nagu Avinurme ostsin oma esimesele lapsele hälli sead laastukorvis talli. Avinurme, inimesed praegu, kes saadet kuulavad, on täiesti sillas. Ja mulle meenub see kohesest, mulle soovitati, see seal on meistrid, kes teevad ilma ilma nõelteta hälli, kus laps ei saa iialgi haiget, kui ta käsi vastu läheb, nii et et loomulikult tuleb meelde, kohe tuleb meelde niisugune asi ja. Ja suurüritusi, näiteks, võtame seesama Viljandi folk, sa viskasid kinda välja natuke tagasi. Jah, loomulikult Viljandi linna elanikkond mitmekordistub, see on probleemiks saanud viljandile, kümnendat aastat juba korraldatakse see folk väljenda kasvanud sellest samast pisikesest Viljandit kultuurikolledžist, kui seda pisikeseks saab nimetada. Ja, ja, ja nüüd on ta juba kasvanud üle peade. Ja kohalikud inimesed jah, nurisevad, et, et joovad ennast õlut täis ja siis lasevad meie akna alla ja jorisevad ja ei saa mitu päeva magada, aga nad annavad veel andeks, sest veel on asi kontrolli all. Aga võib tekitada probleeme, et sellepärast ongi seesama mulgi kujusal Paia teeristist, tulge meile mõni teinekord ka mitte. Juulikuu kolmandal nädalavahetusel, aga, aga teinekordki tasub Viljandisse sisse astuda. Neljaga, kas Pärnumaa ja Viljandimaa piiri läheduses on saunaküla vist on üks selline mulle meelde jäänud kaardi pealt tunnistan ta ikka Pärnumaalt. Ja Viljandimaale küll, et. Sul on maakonnas väike Väike kohakene kujuta nüüd ette, et see väike saunaküla hakkas korraldama vilepillifestivali konnade ujumisvõistlusi mitte. Ja midagi v teeks hotellid puu otsa näiteks. Ka üle pilve ja ma usun, et trennide jaoks üle fännide jaoks teatud Teatud hetkel see ületab uudise läve, me teame, et sauna külas oletame siis on festival, kus inimesed võivad kõik puu otsas elama. Kas nad järgmine aasta tulevad ka puu otsa elama, sinna tagasi, kas soolaküla saab tuntuks, kas kuidagi kohalike elanik, konnaolukord, elujärg paraneb läbi selle, kas hakkavad tulema Brüsselist mingisugust abirahad sauna külla, et parandada puu otsas elajate elutingimusi, teha sinna teisaldatud tualetid ja kõik muu. Ikka tuleb, kui oskad küsida, usa tahad, kui sa tahad pakkuda inimestele midagi erilist ja sa näed selles endale pere elatise teenimise võimalust. Kui sa tahad niisama nurgas nina nokkida siis ei tule midagi, aga kui sa tahad midagi teha siis sa saad. Õige, aga seda, miks ma seda kõike räägin, üks üritus aastas ei päästa, olgu see või konnade ujutamise võistlus või midagi sellist, aga kui on mingi püsiv, millega kohalike elanikega on sattunud niivõrd püsida, aastaringse püsisissetuleku, sellest, siis on, ses mainis palju rohkem kasu kui ühest ühe kahe kolmepäevasest. Sest ma julgen natuke vastu vaielda just selle koha pealt, et paraku on väga paljude väikeste armsate kohtade elanike eneseteadvus null või allapoole, seda. Tõenäoliselt on siin natuke ka meie ajakirjanike süüd just sellepärast, et eriti eriti võib-olla, kui vaadata nagu üle-Eestilise meedia peale, siis nad on jah, kohad kuskil kuskil ei tea, kus inimesed tunnevad ennast halvasti nad neile tundub, et need on täiesti mõttetus kohas, seal kohal ei ole mingit väärtust. Ja kui nüüd midagi tehes midagi tehes, näiteks näide Kadrina kandist, kus on suudetud panna kogu vald mõtlema selle peale kogu valla, kogu valla taidlejad kogu valla nikerdada. Et me saame, me saame suvel seoses kalevipojaetendustega Neerutis midagi teha, midagi näidata, koolilapsed saavad kasvõi oma laulukesi seal laulda vöökudujad saavad, vöösid näidata ja nii edasi. Selline tegevus tegelikult suudab haarata inimesi mitte ainult kuuks vaid, vaid tõesti vähemasti pooleks aastaks. Et inimesed mõtlevad selle peale, et me näitame ennast heast küljest ja me ise tunneme tänu sellele ennast hästi, rääkimata nüüd Avinurmest müük, kes on tõesti niimoodi hullud oma pütti majanduse juures ja tõesti nad tegutsevad nad, nad pole veel ühte pütilaat ära lõpetanud, kui nad juba mõtlevad sellele, kuidas järgmist teha niimoodi, et ma usun, et see annab seda sellist sisetunnet, et ma olen keegi, ma olen tähtis mammu suudan pakkuda Eestimaale midagi sellest, midagi sellist, mida keegi teine ei suuda või oleme valel teel. Margus. Sa kasutasid ühte ilusat terminit, et sellise istkonna palju selliseid mõttetuid kohti on küll mõttetuid kohti, ma suviti sõidan päris palju autoga sellistest mõttetutest, kohtutes ja end kohtade mõte ongi sellest mõttetusest, mis seal seal on? Et mitte keegi ei kärsata seal šašlõkki, mitte keegi ja neil on andeks, ei tantsi rahvatantse, seal on vaikus, seal ei ole väga palju inimesi, seal üksikud väikesed talud. Et ega Eestimaal ei olegi tegelikult nii lihtne kindlasti leida sellist paika, kus ümberringi oleks mõttetus. Selles heas heas heas. Tähenduses sisalda sellele mõttetusele mõtte kasvõi läbi ühe konnakrooks. Puudutaks ainult seda, et sa saad magada, võib-olla tehakse sulle mulgiputru, võtaks suitsusauna, kui sa seda soovid. Ja ka see on mingis mõttes ka teenistus ja kuigi öeldakse, Eestimaa on hästi palju turismitalusid, siis ma olen viimastel aastatel otsinud selliseid hästi eksootilisi kohtumiseks ümberringi oleks Mõttus, oleks vana talukoht suitsusaun, kõik hästi arhailine, siis mõttetust on suhteliselt vähe, sest kõik turismitalud kipuvad olema sellised turismikompleksid, kus on mitukümmend inimest, ratsutamist. Kandlemängud tantsuõhtud ja kõik nii edasi. Selle koha pealt, selle koha pealt on sul täiesti täiesti õigus, et nagu kõik püüavad pakkuda absoluutselt viimase peal asju ja ja ideerivadele, jah, organiseerijad üle. Eve, sinuga jätkame, jätkame hoopis meie. See tähendab siis maakonnalehtede, ajakirjanike peatoimetajate rollist. Milline, milline on maakonnalehe roll ühele paigale maine loomisel? Hästi tähtis, ta ongi ju kaude selle, selle maine teadvustaja edastaja, et inimesed, kes on millegi heaga hakkama saanud, et maakonnaleht teavitab sellest teisi. Ehk ehk on siis see niinimetatud heas mõttes, kui toome sellise näite, et kana, kes on munaga maha saanud, kaagutab sellest. Munesin. Vaadake, kui ilusa suus on. Ja eks maakonnalehtede ülesanne ongi selles mõttes ka üsna keeruline, et lehel tuleb ju kirjutada ka halbadest asjadest ja ja siis tulebki selliseid lugejate reageeringuid, et mis te nüüd jälle kirjutate sellest peksmisest, mis te jälle kirjutate, et need alaealised on sealt koju viidud öösel ja jälle keegi sai peksa, narkopolitseinik sai peksa või midagi halba, jälle juhtus või, või Volgi festivalil lükati käimla ümber, kus inimene sisse jäi ja, ja sellega kõik kokku sai. Ja et noh, see kujundab ju nii halva maine viljandile, miks te kirjutate niisugustest asjadest, et siis siis tekibki selline tunne, et võib-olla tõesti, et äkki ei tohiks, aga ei saa ju, peab ju kirjutama ja siis hakkadki mõtlema, et kas leht loob kohale maine või see koht loob endale maine. Et kas leht on see, kes kes kõik pea peale pöörab ja kogu 10 aasta töö ära nullib või on see siiski selle inimese enda pikaajaline tegevus või tegemata jätmine, et leht ikkagi siiski ainult vahendab neid asju. Kuigi noh, hea on kuisaks headest asjadest kirjutada, siis on loomulikult maine parem. Margus kas-le loob maineleht või loob koht. Huvitav. Kohaliku lehe eripära on ju see, et kohalik leht kirjutab valdavalt kohalikule elanikkonnale. Ma arvan seda, et tema peab looma kohalikule elanikule ikka selle täieliku realistliku pildi, kuidas asjad asjad tegelikult on, et väljaspool vabanda, võib anda natuke sellist klantspilti koha kohapeal toimuvast, aga kunid ma jälgin pidevalt seda, mis meie maakonnalehed kirjutavad ja mida aga keskajakirjanduses Tallinnas paiknev kirjutad. Ja väga sageli on see, et Pärnust on väga palju uudiseid, ikka midagi, midagi sünnib suvel, kas keegi tahab pilvelõhkujat ehitada või Soosaar piketeerib rannas elamu ehitamist vastu. Aga kui nüüd mingisugused uudised on kohalikus lehes väikesest külast et kuskil renoveeriti ilus koolimaja või tehti lasteaed seal viiele viiele lapsele või kena kauplus või midagi muud, siis see suures ajakirjandus ei ületuids uudisteläve. Aga nii kui juhtub et kuskil lius või laual sündis lilla kassipoeg või Kilingi-Nõmmes juuksur lõikas kliendil kõrva kõrvakarvad ära ilma tema loata, siis see uudis läheb kohe laiali. Tallinna ajakirjandusse. Ja oledki halva maine loonud. Jah, et mitte keegi ei lähe sinna Kilingi-Nõmme juuksurisse enam aga et väikestel kohtadel on väga raske oma mainet luua ja kahjuks ka meie kohalikud väljaanded nagu kunstlikult tekitada, tegelikult ei saa. Ma kindlasti ei saa, kindlasti peab juba tõesti see väikeste lehtede meie meie rolliks on muuhulgas ka olemine selleks luubik selleks aknaks, mille kaudu nagu suurte lehtede ajakirjanikud vaatavad, vaatavad seda maaelu, mis tihti nende jaoks kipub siis algama sealt, kus lõppevad Lasnamäemajad, eks ju, edasi on täitsa sooja kole niimoodi. Ja, ja, ja tõesti on see, et julgen, julgen väita, et vähemalt vähemalt 60, kui mitte 80 protsenti Virumaa uudistest, mis jookseb läbi Eesti keskpressist, on ikkagi korra korjatud maakonnalehest. See tähendab, see tähendab ka seda, et me peame endale tõesti iga päev aru andma ja samas nagu objektiivseks jääma, aga peame aru andma sellest, et kõik see hull, mis me kirjutame, tegelikult see ju toob meie paigale halba mainet. Või kuidas see asi Nojah, aga, aga me ei saa ju oma inimesele sellele, oma kohalikule lugejale luua ilustatud ja, ja mittetõest maailmapilti või tähendab oma oma pilti biiti oma maakonnast. Probleem on ju selles lihtsalt, et need erilised ja natukene naljakad ja ja, ja pentsikud uudised pakuvad lihtsalt Suurlinna või pealinna ajakirjanikele huvi, need on naljakad ja need on need. Või tähendab inimese, tavalise inimese huviuudised või, või need jumala intrest News, eks ole. Kus, kus juhtus, juhtus midagi, nii erilistetakse itsitada ja nalja teha, eks ole, mida siis suurina inimesel on hea ja teistele rääkida või pihku itsitada, aga, aga midagi ei ole teha, neile ei paku lihtsalt need teised uudised huvi ja meie ei saa neid panna neid uudiseid kirjutama. Nii vargusel on näpp püsti rääkida Tõsna Tõstamaa. Triibulist kassipoegadest villadest tahtsin, tahtsin tulla korraks Pärnu linna juurde veel tagasi, et ega pärnakas ootab lehed veidi teistsuguseid uudiseid, kui ootab Tallinna näiteks Pärnu kohta. Pealinna selle oleks uudis see, kui Pärnu rannaliiva puhastati või sinna avati väga huvitav uus, mingi diskoti, ööklubi vaar, mis, mis mis iganes. Kohalike elanikud, huvitav seoksid, ahaa, näed, loodi uus tööstus, ettevõtte, seal nad uusi töökohti, jah, aa näed, see kalandusfirma lõi uue filiaali, äkki saan mina ka sinna tööle, peaks huvi tundma selle vastu. Ja kui pealinna Kulbahhaa Pärnusse tehti jälle mingi uus ehitusmaterjalide tehas metallitöötlemistehas siis tema jaoks on see pigem selline negatiivne signaal, ei sobi pealinna läksise lipuga vehkima, kes tänavatele, et ei sobi. Et ma jõuan ikkagi samasse kohta tagasi, millest tegelikult algasime, et see maine ja need ootused on kohalikule elanikkonnale ühed teiste sissesõitjad, teised peaks jumala andma mõlemale poolele mõistust, et et see tekitaks sügavamat konflikti. Sest siis on võib-olla tõesti, et ei, kihnlased, ei Viljandimaalt, mõned väiksemad kohad Virumaalt lihtsalt ei soovigi. Nad ei tahagi, et nende kohal maine maine oleks ja siis tulevad need pealinlased sinna lavastama. Et näidake seda lillat kassipoeg. Jajah, aga, aga võib-olla tuleks lähtuda siin sellisest jänkilikust vaatepunktist, et ükskõik, mida räägitakse, peaasi, et räägitakse kui me võtame lähtuvalt sellest, et inimese jaoks kõige tähtsam nimisõna tema, tema elus on tema enda nimi siis järgmine peaks olema tema kodupaiga nimi, olgu see siis Palmse või Võsu või Vihula ja kui tema kodupaiga nimi ükskõik millises seoses meediast läbi jookseb, siis millegi poolest saavad inimesed ikka kõrvust tõstetud, okei, kuskil keegi kakles tegi mingit jama. Aga võib-olla keegi teine on õnnelik, et näed, sa, kui leht kirjutas, siis jama lõpeb tulevikus võib-olla Võsul ei ole enam kaklusi paaris näiteks ja et just see, see, kui palju on Eestimaal külasid, aga mina küll ei julge öelda, aga tegelikult on lõpmata vähe külasid, kelle nimed iga päev jooksevad meediast läbi. Kui me suudame kasvõi oma maakonnalehes saavutada seda, et paljude oluliste külade nimi jookseks, ütleme kord nädalas läbi ele Ja see oleks hea ja selle sinu mõttearenduseks tahaksin öelda, et et et jah, tore on näiteks mul ka mõned pealinna sõbrad, teinekord helistad, näe jälle Viljandi oli raadiouudistest just kuulsin, et jälle te olete midagi põnevat seal korda saatnud ja ja, ja isegi noh, need, mis mõni aeg tagasi tekitasid sellist hämmingut või, või imestust siis siis juba hakkab tulema, näed, et kogu aeg on Viljandi huviorbiidis seal hea. Ja samas isegi kui on midagi halvasti läinud, tõepoolest, siis hoidku jumal, et need külad, kus kõik inimesed elavad, ei muutuks Potjomkini küladeks läbi. Eelkõige siis kõigepealt kohaliku ajakirjanduse suurte ajakirjanduses, mida ju keegi Potjomkini külas elada. Seda kindlasti mitte. Ja muuseas jõudsite tegelikult selleni, millega ma tahtsin hakata saate otsi kokku tõmbama. Meil kõigil on piisavalt ajakirjanduskogemust ja ma arvan, et me suudame ja oskame võib-olla natukene hästi lühidalt nõu anda, et kui nüüd on tõesti ühe küla elanikud siin seda saadet kuulnud ja mõelnud, kuidas panna inimesed meie külast rääkima, et meie küla oleks tähtis nii meile kui ka teistele. Et äkki me suudame öelda mingi lause või kahega ühe hea nõuande ühele külale, mille nime me täna veel ei tea. Aga me homme tahaks kõik teada, kas või sellepärast, et minna sinna, kirjutada sealt väga huvitavaid lugusid. Margus üks hea nõuanne. Mina ütleks seda, et tehke see küla, see paik eeskätt iseendale, elamisväärseks. Koristage oma kodu, koduõu. Viige kõige hullemat. Metallist ja puust, mis iganes kuskile prügimäele, tehke oma kodud korda. Et ja siis hakake mõtlema sellele, et kui teil endal on seal hea elada teie lastele siia, hakake mõtlema selle peale, et kuidas teie kodukoht või Tallinnasse või Rakverele selle jaoks välja näha. Mina arvan, et maine kujundab inimene, kes ükskõik kuskohas millises külastas, satub elama ja mina arvan, ma olen kindel, et Eestimaa külades elab fantastilisi inimesi, seal juhtub põnevaid asju. Ainult et me ei tea sellest mitte midagi. Kui midagi põnevat on, siis andke teada. Seda kindlasti ma lõpetaksin tegelikult tegelikult ühe oma hästi palju räägitud mõttega, see on see, et meil ajakirjanikel on Eestimaalt kirjutamata veel täpselt 1,5 miljonit head artiklit sest nii palju on Eestimaal enam-vähem inimesi. Iga inimese elus on juhtunud vähemasti üks pööraselt huvitav asi, millest võiks ka teistel inimestel rääkida. Aga tõesti, ärme oleme liiga targad, tunnistagem patu tihtipeale ma ei oska seda asja üles leida. Sama puudutab külasid, sama puudutab linnasid ja maakondi. Nii et jätkuks jätkuks meil tahet ja otsimist, küll siis leiame ta üle üles kõik kena Eestimaa pealt ja küll siis on ka maine selline, nagu me võib-olla ise tahaksime näha, et siin neid kääre, millest me rääkisime, ei oleks nii palju. Seega kuulasite saates olid kolme maakonnalehe peatoimetaja Eve Rohtla Sakalast, Margus Mets Pärnu postimehest ja Rein Sikk Virumaa teatajast. Aitäh kõigile, aja Eesti asja ning hoidke oma mainet kõrgel.