Nii kõlas siis magneeti vänd, Gunnar Graps oli frontmann ja kitarril oli Nevill number ja meil siin inglitega tõesti maru hea meel võõrustada külalisena meie siis tõesti tehnikat. Kitarristi Nevil Bloombergi. Tere. Tere, tere. No ühesõnaga. Nüüd ammu-ammu pole nagu väga palju kuulda olnud. Et omal ajal ikkagi üks, üks üks põhipõhi, nagu öeldakse, selliseid. Kidra kidratinistajaid sa olid, et, et mis siis nüüd teoksil kõige kuumemat? Peale pikka pausi? Kui mida sa kutsud täieliku vaikuseaastateks? Just vaikus aastaseks, kuna sellel perioodil ma hoidusin muusika tegemisest ja isegi muusika muusikaga seotud inimestega suhtlemisest, sest teadsin, et, et ju siis see tõmbab mind tagasi ja kindlasti ja seda ma ei saanud endale lubada, sest tegelesin hoopis teise tegevusega. Et siis peale seda pausi, nüüd ma siis esimese katse säästraal. Esineda teistmoodi solistina soologid kitarristi na kunstilisel kitarril ja ja, ja plaanin ka mõnda uut projekti tee ka bändidega. Nii et nüüd on nagu uus tulemine. Aga räägi, räägi, mis siis toimus, saladusi? Täielik vaikus aastaid, et olles nii sügavalt muusikas sees Magnetic Band, Radar, Neville bänd, kõik asjad, et sa võtsid siis täiesti nagu ei finido mitte mingit muusikat. Miks. No sellel selle selleks oli kaks põhjust, üks põhjus oli positiivne, teine negatiivne, nagu ikka need asjad käivad, need kaks poolt on igal asjal peaaegu ka. Et see on positiivne, oli see, et mind tõmbas magneedina uue ala peale ja sellel alal oli väga suur nõudlus. Selleks alaks oli reklaam. Ja, ja alguses ma tegin reklaamimuusikat ja päris palju tegin raadiot, televisiooni, tele ja, ja järk-järgult ma sattusin sellisesse olukorda, kus nimetati kiirabiks, siis kui oli natuke natuke keerulisem töö või raskem klient või keegi ütles ära tehtud töö eest, siis helistati mulle, öeldi Nevile. Tule nüüd sinu klient, tule, räägi temaga ja siis kasutades oma sellist loomulikku loogikat ja ja intelligentsi, ma lihtsalt süüvida sellesse, et mida siis klient tahab jaa, jaa, millega ta tegeleb, ja praegu ma olles nüüd üle 15 aasta olnud reklaamiäris tean, et selle tegevuse ametlik nimi on profileerimine. Ehk siis sa pead ikkagi süüvima sellesse, kellele ja miks sa teed asja ja kes ka kuuluma peab ja, ja nõnda edasi. Aga siis see oli selline, noh, kuidas nüüd öelda lihtsalt heaperemehelik suhtumine sellesse inimesse või sõbrad ja, ja see meeldis. Ja siis need firmad hakkasid mind nagu pinda käima mulle. Et aga äkki sa teeksid teisi asju ka, sest see seal tuleb nii hästi välja, et meil on nüüd mingi kasu ka, et et varem tegime asja, ei olnud kasu ja nüüd on kasu ja äkki sa ikka saad. Ja siis ma puiklesin vastu tükk aega müügiaastakese. Ja siis mingil hetkel ma andsin siis näpu ja siis võeti. Te kogu elu jah, just nimelt et see tegelikult nii positiivne kui negatiivne nagu iga asjaga, et et kui miski võtab ruumi, siis teistest asjadeks ruumi jälle ei jää ja ja niimoodi, kui ma avastasin ennast 15 aastat hiljem, et ups, et aga mis on siis ikkagi see milleks ma loodud olen. Et siis siis tekkis niisugune tunne, et vist on kuidagi ennast ära unustatud, et ma olen sihuke niisugune põhjalik olema oma olemuselt ja süü siin nii palju, et kaevasin ennast sellesse reklaami kaevikusse liiga sügavale, et et kogu maailm hakkas olema sihuke väike triip. Aga neli, ühesõnaga kas kas käed ei hakanud sügelema või hoidsid sa said oma sõrmi soojas hoida siis nii-öelda klaviatuuri peal klõbistades, et kitarri, kitarri täiesti unarusse. Kuskil tekkis kriitiline piir, kus ühel päeval ma tulin tollel ajal siis, kui mu mälu ei peta Sky raadiosse ja ütlesin, et kuulge, et mul on vaja muusika tellida teilt siis nad vaatasid suurte silmadega minu peale, et kuule, et me oleme ikka sinu käest tellinud, et mis toimub. Mul nüüd ei ole küll aega, et ma nüüd tegelen teiste asjadega ja ja see oli siuke nordemoment, et kas, kas jah, ma lõpetasin selle tegevuse, kuna see negatiivne poolsaar oli see stress ja kui sa ikkagi teed iga päev uue loo ja, ja kogu aeg oled noh, kehastuda kellekski, mida sa ei ole, et siis mingil hetkel ikkagi tekib see tunne, et tahaks muutusi ja tahaks puhata sellest. Ja võib olla ka see, et et mingil hetkel ju need turud muutusid nii palju, et, et sellega me ei suutnud enamus inimesi ei suutnud kaasa minna nii kiiresti. Paljud bändid lagunesid ja, ja, ja teesünteerusid vaimselt kaotus ei tähenda näo ja nõnda edasi ja need Aga reklaamindusega oled teinud nüüd praegu lõpparve, et oled sa või on ta ikkagi vaikselt nokitseb, nagu tuksub firmakaanikene ikka vaikselt imeb su kuskilt aega energiat või, või oled otsustanud, et ei, nüüd panen kõrvale ja nüüd keskendu muusikale, et kui sa oled nii põhjalik. Inimene, ma ei ole, ma ei hakka siin keerutama, loomulikult ma unistasin sellest, et keegi teine teeb tööd ja mina siis pühendan looveluvormile kui sellisele. Aga, aga kolm aastat ma katsetasin seda, et kas ikka õnnestub või ei jaa. Mingil hetkel ma tundsin, et ei, et siis ma nüüd ei te ei ühte ega teist hästi ja minu enda jaoks ma olen nüüd mingil hetkel otsustanud, et jah, et nüüd ma pigem hoidun või distantseerunud. Mitte et ma ei, ei lubanud, ma rohkem ei tee, või et kui ma leian motivatsiooni selleks siis ilmselt mul oleks, mida pakkuda. Ma arvan, et see kogemus ei ole Väige, need on päris suured rahvusvahelised firmad, kes, kes on väga edukad ja kellele ma siis tegin seda. Seda kommunikatsioonitööd ja, ja nõnda ja. Ja see motivatsioon peaks olema võimalikult rohkete nullidega. No ütleme nii, et ees võiks olla ikkagi mingi konkreetne number Et siis töö kuidagi ei siis? Motivatsiooniks väljakutse, eneseteostus ja muud sellised kõlavad loosungid, mis õhtu lõpuks lasevad. Seisma dioatsiooniks on heategu. Ja see peab tõesti heategu, mitte lihtsalt selleks, et ja tähelepanu kõrvale millestki. Ja nõnda ja heategusid, tähendab, heategevus on see, mida ma teen, nii-naa ikkagi aitan ja nii muusikuna kui ka kõigega, mis ma saan. Jah, viimati sul oligi kevadel sünagoogis vist mingi tore heategevuskontsert. No sünagoog on eraldi saate teema ses mõttes, et võib täitsa võtta aja maha ja rääkida pikalt sellest mis neid seob selle religiooniga ja nõnda Aga teeme seda, kuulame vahepeal ühe muusikapala ja räägime sellest. Kindlasti meil peaks olema plaadimasinas ansambli peatus Pihls lugu, tšaimaid ka? Jah, tahad paar sõna öelda? Viimased paar nädalat on see plaat sattunud minu auto CD-mängijasse ja ma avastasin taasena endale enda jaoks seda muusikat. Ütleme nii, et see on nüüd see, mis mul on hinge seal meelel. Nii kõlas biitlid ja kõlasid biitlid ja lugu Traimaik haar. Et autos on hea muusikat kuulata. Igal pool erinevalt sellest, kus ma 15 aastat nimelt ei kuulanud ja pigem kuulasin teksti, raadiot Nii et isegi ei kuulanud kodus muusikat, ma ikka hoidusin täitsa viha. Küsimus on selles, et ma tundsin, et nii kui ma hakkan kuulama ning tõmbab tagasi ja siis hävitab koguma noh, igapäevase tegevusega. Sa ei teeni kahte jumalat, ikka asi peab käima kindla fookusega, täpselt nii. Nevil, paljud jah, võib-olla mäletavad sind noorena nagu ägedad lava peal nagu, nagu nagu noor Slazz seal tõmbasid kitarri ja hästi-hästi, kihvt, nägid välja ja teiste nüüd me rääkisime sellest, et pikka aega ei olnud sind siis lavalaudadel iga üldse kuulda muusikalises mõttes, et olid pühendunud tööle. Aga tõesti, sel aastal, kui tähistasid oma esimest juubelit, siis tähistasid seda sünagoogis. Et räägi, millal sa leidsid, on kas siis oma juured. Või, või ütleme noh, nõukogude ajal ju nagu seda asja nagu suurt paslikukse peetud, et, et religioossus oli ju väga huvitav asi, siis sa olid ilmselt ka ateist või. Kommunistlik noor kindlasti. Pioneer. Selle kohta ma võin öelda, rääkida ühe loo. Kui mind kolme aastasena toodi lasteaeda siis kutid tulid mu juurde ja ütles, et kuule, et kes sa oled. No, ma ei tea, ma räägin vene keelt, ilmselt olen venelane. See oli Eesti lasteaed, kusjuures seal ma õppisin siis ka. Tulles koju siis küsisin vanematelt. Kuulge, et kes ma siis oleneb, seal küsitakse rahvas tahab teada. Ja siis ma olin nii pettunud, kui nad ütlesid, et sa ei ole seega teine. Aga parem ära sellest räägi kellelegi. Ja see jäi mulle eluks ajaks meelde, sest et noh, tekkis hästi küsimusi ja niisugune tunne, et miks ma siis ei räägi, kes ma siis olen. Ja nõnda edasi ja nüüd, kui hüpata need tänapäeva, siis kus ma olen nüüd üle kolme aasta tõsiselt tegelenud religiooni õppimisega lisaks kõigele muule siis ma sain teada, et judaismis on selline põhimõte, et sa jah, võid rikkuda ajutiselt mingisuguseid käske ja näiteks ka assimileerida selle nimel, et jääda ellu. Sest et siis sa olles elus, hiljem saad tulla tagasi ja täita kõiki neid käske, mida siis 613, mida kõike tuleb täita. Ja, ja sedapidi siis nüüd praegu mõistan tagantjärgi, et inimesed lihtsalt tahtsid ellu jääda ja see oli isegi kooskõlas nende religiooniga. Aga kui veel sügavamale minna, no ilmselt täna tänast saadet ei piisa. Aga jah, see, mis mind tõi, selle juurde, on tänutunne, vot vahest on niisugune noh, ikka stereotüüp, et inimesed, kellel on midagi halvasti, siis nad lähevad ja küsivad nõu kuskilt mujalt kui, kui näiteks psühhiaatrilt. Ja, ja mul on vastupidi, et mul tekkis nagu selline hea tunne, et et kui ma sain täpselt sellesama kitarri, mis on praegu käes, on, Siis tulin tagasi, Soomest siin Eestis veel ei olnud saada, seda tellisin ja see tuli mulle kätte ära ilma selleta, et peaks aastaid teenima raha kõrvale panema, nagu kunagi nõukogude ajal oli ja võtma võlga ja mis iganes veel kööke tegema, et et saada midagi kätte, et see tulilised mulle, sest et ma hakkasin unistama sellest ja siis ma tükk aega käisin valimas ja ja lihtsalt tuli ja tänutunne oli nii suur, et no nii, et see on ikka mingi märk. Et, et ma peaks ikka vist minemas laupäeval sinna sõnagagi, mis just sai valmis ka siuke ilus, teine ka ja ja siis, kui ma sinna sisenesin esimest korda kuulsin hommikupalvet, siis ma tundsin, et jah, et ma olin väga kaua ära. Et see on nagu kodu. Ja, ja sellest ajast ma hakkasin nagu tasapisi tagasi testimileerum. Siis see protsess käib iseenesest on väga hea tunne. See on osa minust nüüd. Sa ütlesid, et 613 käsku, eks ju, et kas sa oled ikkagi korralik järgi, et sa võtad selle, need kõik läbi mõeldud ja sa püüad neid jälgida igas oma siis tegevuses, elu aspektis, millised on ja kui, siis millised on need, mis on tõesti rasked või kohati isegi mõtled nagu, milleks küll sellist asja, aga noh, kui ikkagi öeldakse, siis pole vaja. No tegelikkuses on nii, et tänapäeval meie tänases materiaalses maailmas me ei ole võimelised täitma kõiki neid käske ja need isegi mõnda ei tohigi täita, sest et seda tuleb täita ainult selles templis, mis asub Jeruusalemmas, mida hetkel ei ole sisuliselt olemas lihtsalt katki tehtud ja nõnda ehk siis umbes pooled nendest no sellised, mida tohib teha ainult seal. Ja see on, see huvitas. Teine asi on see, et muidugi kõik taandub ikkagi 10-le käsule, mis on ka teistes religioonides tuttavad, eks ole. Ja nii lihtne see ongi, need on 10, aga kõik ülejäänud on tuletatud tarkadega Eestis juba igasuguste Tohveditega Tarkendada hakkad inimestel noh, nii-öelda tulid, seosed veel siis tõlgendasid ja tuletasid neid juurde. Ja, ja need on nagu kahte tüüpi vähemalt nii palju mina nendest nüüd praegu aru saanud, et ühed on sellised hästi lihtsad, mida teeme meie iga päev tegelikult, sest et noh, ka nõukogude ajal oli selline hügieenitunne näiteks, et või nõue, et pese käsi enne sööki näiteks. No nii, tundub, et mis see siis ära ei ole, eks ole. Aga nii-öelda esimees on see väga tõsine, lisaks sellele sa pesed oma füüsilist keha. Sa mõtled ka sellele, et sa pesed ka oma vaimset keha siis vaimne negatiivne energia puhtaks. Et see on nagu enne enne söömist, seda tehakse ka peale peale ärkamist ka. Et esimene asi, mis seda tegema pesema käsi, sest et kätel jääb negatiivne energia. Aga näiteks eelistad Casa ikkagi Kossar puhtaid toitud, kas kus neid saab üldse mujal maailmas olen vaadanud, spetsiaalsed poed on olemas, aga meil, kas sünagoogis antakse? Midagi on sünagoogis ja, ja, ja noh, ise ise kuidagi puhastama ei ole ortodoks aalne ütleme siis niimoodi Hellerdadeksuaalne usuinimene, aga elementaarsed asjad näiteks mitte segada piima ja liha omavahel näiteks ja ja siis noh näiteks mis siis veel mitte süüa näiteks sealiha kui sellist ja siis on veel palju muid eluvorme, mida ei tohiks süüa. Mida ma ei teadnud, nagu näitas mulle neid väga meeldis kunagi näiteks krevetid köit, millel ei ole uime mis ei ole kala põhimõtteliselt, et see on sööke juba mingi niisugune elu vorm, mis, mis ei ole, ei, ei kuulu nagunii-öelda puhaste kosmoses tähendab pohh puhast. Vestlesin just pühapäeval emeriitprofessor Kalle Kasemaaga, siis judaismi, müstika voolust Kabalast, et kas sa olete seda uurinud, olete sealt mingeid teemasid enda jaoks kuidagi mõtestanud või kasutanud? Veel mitte, ma arvan, et selles valdkonnas ma olen veel kui laps. Ma tunnen ennast sellise alaealine veel, et tegelikkuses ju näiteks ka see traditsioon, et juudipoiss kolmeteistaastaselt peab olema nii palju haritud, temast saab mees ja ta vastutab oma tegude eest näiteks noh, niuke väga oluline teema. Mina näiteks ei tunne veel ennast 11 aastasena vaimselt. Sest et ma alles nüüd hakkasin õppima ja ja ära tundma neid asju, mis ma juba tegin alateadlikult ja mis ma näiteks ei teinud ja ja nõnda edasi, nii et selles mõttes noh, kõikidele küsimustele vastata ei oska, aga nii palju, kui ma olen kuulnud. No tähendab, ma uurin seda ja neid allikaid väga palju, väga palju internetis ka nii-öelda videotreeningu vormis sa saad seal erinevates keeltes kuulata. Aga see õppimine ongi elu mõte iseenesest täis, mis seal see ongi, see, mis paneb, mis arendab. Et pole viga, meil on ju madonna, kes kabala spetsialist, et, et kui vaja, ei tea, kui suur, aga vähemalt. Ta ta tunneb, et see on talle vajalik. Jah, jah, eks igal sellisel süsteemil on ka oma nagu aspektid, praktiline, vaimne, intellektuaalne, ridasid. Nii on ennast turvata vaimselt või kui näiteks katsumas millegi positiivsega lahest raskem kui, kui mingi negatiivne kogemus, negatiivne sa võtad kokku, hakkad nagu tegutsema või seal on kõik väga hea võte ja siis no vot vot seal on hoopis midagi muud, see on päris raske, sellega enamus inimesi hakkama ei saa. Siis nad on juba tunned nagu hiljem hiljem. Evil mängi midagi, mängi midagi, mingit ilusat teema mingit jah, midagi seda. Ja. Ja miks mitte see luu, mis ma võiks praegu mängida, võib-olla mitte tervet lugu, aga natuke võid ka tervele oma. On, need on palju, aga üks on selline, mis mille on loonud juudi laulja jaa jaa. Ja laulude esitaja naisterahvas, noomis Šemmer. Ta tegi seda 67. aastal ja see laul võitis aastapreemia või teda valiti aasta lauluks sellel aastal. See aasta on väga eriline, et siis oli see kuue päeva sõda Iisraelis jaa, jaa. Ja see oli siis sõdada kevadel siis laul võitis, see laul oli isegi potentsiaalselt pidi temast pidi saama. Taheti teha hümn, aga noh, temast sai siis mitteametlik hümn. Aitäh selle pealkiri lahenduses Haased hirmsal kuld, nelil tahtsin küsida seda, et muusika absoluutses tipus on tegelikult juudi rahvusest inimesi on meeletult palju, et noh, ma ei tea popmuusikast Ma ei tea, pop Dylanist kuni Amy Winehouse, nii ansambel kisse ja lugematud lugematud, et mis on see, kuidas juudi rahval nark just nõnda see on meeletu hulk. Et mis on teinud muusikas ei, mitte muusikas ja ma räägin nagu muusikas, et, et et, et mis on niisugune nagu erine. Seal juudi rahva hinges, et muusika seal nagunii palju ruumi on võtnud. Seal elab. See on hea küsimus et pigem filosoofiline sinu vaatevinklist vaadatuna, aga, aga noh, ma olen natuke mõelnud sellele. Ja minu tänane vastus on selline, et et ma arvan, et vaimsus kui selline üldse igasugune loo loomine, millegi loomine, et see on on nagu loojalt, noh, me oleme sellel hetkel, kui me loome midagi, näiteks ma praegu selle puidukasti ja, ja metalltraatide abil, eks ole, ma tekitasin, heli, see, seda on raske mõõta, see tekitas tundeid, mis on vaimne asi. Ja seoses sellega ongi seda vaimsust on lihtsalt ilmselt sellel rahval piisavalt palju, kuigi samas ka väga vähe, sest et sest, et just see on see põhiline põhjus, et miks on ta nii-öelda maailma laiali. Et aga, aga see protsess sai nii-öelda enesetäiendamise protsess käib ehk siis igaüks ise personaalselt võib muuta nii palju maailma, et näiteks teha sihukest heli mina praegu ja see on üks põhjustest, miks ma siiski arvan, et hetkel on vaimule vaimu tervisele kasulikum. Parem igas mõttes, nii mulle kui teistele. Et ma seda teen, mitte ei tee midagi muud, ma ei ütle midagi halba, aga. Erinevad maailmad, üks on materiaalne, teinud maine ja samal ajal just see, et noh, mõni on ka öelnud, et, et, et et noh, ütleme selliste mänedžeride agentide seas on ka hästi palju noh, juut ette, et nad on biitlite, eks ole, mänedžer on asju, meil on teisi, et, et kas see on, et, et võib-olla on ka see, et aidatakse 11 rohkem, kuna ta on maailma peal, eks ole, laiali siis tuleb ikka õlg alla. Panna ja sellest ma olen kuulnud legende, kuidas noh, see kokkuhoidmise teema ja nõnda edasi ja ilmselt see on see, mis võib-olla paistab silma väga palju, aga, aga samas ma võin öelda, et ega nagu igal rahval on on väga palju küsimusi, minul igal juhul ka iseenda rahvale, iseendale näiteks väga palju küsimusi. Et miks nii, et aga mis nõbedab vähemalt nii palju, kui mina olen sellest välja lugenud, praegu, olles veel laps selles valdkonnas on see, et kõige olulisem ongi iseenda mitte teise, vaid endaga tegeleda. Et nii palju kui sa ise saad muutuda, muuta ennast see muutub, proteesi. Ja minu jaoks on lihtsalt noh, vähemalt nagu rõõm tõdeda, et sa, Neviloojad ikkagi siin Eestis, et noh, ma saan aru, et ikka tööd ja inimesed ikkagi sind hoiavad siin, et, et ei ole ära läinud kuhugi Ameerikasse, Iisraeli. Tal on, mul oli küll selline plaan ja puhtalt isiklikel põhjustel, mida ma tahaks avalikustada, ma otsustasin ümber siia. Ja ma käisin Iisraelis sellise mõttega, et vaadata, et kuidas siis seal on ja sellel hetkel ei olnud selleks veel valmis. See on nagu iga asjaga, et sa lihtsalt ise pole valmis selleks, et ma ei kommenteeri tollel ajal. Mulle tundus, et see on liiga idamaine minu jaoks, et ma olen ikkagi liiga selline põhjamaise hoiakuga inimene. Ja nüüd praegu ma ei oska öelda, see on väga keeruline, mis seal toimub, tegelikult. Jah, aga hea, et mõned talendid ikkagi ka koju jäävad, kuulame vahepeal muusikat. Meil on noortele Eric Clapton lugu siis, kui on, tahad võib-olla selle kohta paar sõna rääkida. Nokka läheb tonit, ma ma teadsin, et peaaegu, et terve elu, et ta on olemas, aga tõeliselt ma avastasin teda ühele huvitavale kooslusele, et et on olemas selline bluusiklubi kus siis käivad inimesed, kellel on see hingelähedane, see muusika selline ja, ja muuhulgas seal on. Mul õnn ja au musitseerida koos sellise inimesega nagu Andrus Põldre, kes naases Eestisse ja nõnda ja teisedki tüübid, kes on minu arust 10 aastat vanemad. Ja, ja noh, kellega on saatus meid kokku viinud. Ja, ja nemad on süstinud minusse selle, no nimetame seda windeidž moodne nimi, aga no ühesõnaga selle aja muusika ja, ja ma süüvida sellesse ja võtsin ta enda sisse. Ja võin öelda, et, et läheb nähtus maailma kultuuris kui sellises sama, mõne nagu pluus on nähtus, mida on raske kvalifitseerida ja, ja selles mõttes see muusika, mis ma kaasa võtsin, siis on kübekene sellest, mis ma olen endast läbi praegu viimased aastad saanud. Ja see on see, mis on hetkel täna minu meelel Klapptooli Erik või siis Eerik flat on ja meil siis Ingridi ka täna tõesti hea meel. Külas Neville Bloombergi kitarrilegend, kes on taas muusika juurde leidnud tee ja, ja see on tõesti viimase peal asi. Aga nüüd paari sõnaga teiste võiks meenutada neid neid kuldaega nõukogude aegu ikkagi seda nõukaajal olid ikkagi teste tehtud, poisid. Magneetik bändiga Nevil käisid ilmselt juba Venemaal ja siis tuli muidugi radar mis, mis on nagu nüüd tagantjärele vaadates vaadates, nagu kõige rohkem meelde jäänud, et ikkagi seal oli ikkagi vist meeletu, meeletu, meeletu maailm. Ma arvan, et et mul on väga vedanud, et ma sündisin sellisel ajal, kus rokkmuusika roll või koht inimeste meeltes olin noh, nii suur. Ja ega ju alternatiiv eriti ei olnudki, et see oli noh, nii-öelda jutumärkides vabadusesektor või kus inimesed siis olid ise nagu nad olid, et ja, ja tõesti noh, see on nostalgiline tunne, kui kui ma tuletan meelde seda, kuidas Tartu muusikapäevadele tulid inimesed üle kogu Nõukogude Liidu mingisugused hipid ja rokkareid ja mis iganes tüüpe, seal oli kõrvalise sulelisi, kes lihtsalt nad ei saanudki, võib-olla saali suisa istusid muru peale. Tahad ma isegi mäletan epaga kuskil aulasse või kuhugi, ronisime kuskilt WC uksest sisse, ikkagi see sai, siis näed. Ja sa oled sihuke nutikas leiavad Pipu, leiad koha, kust ikka tulla? Igal juhul, aga ei noh, lihtsalt see, see vaimne Tunne oli fantastiline muidugi ja siis ma noorest peast ei osanud seda võib-olla nii hinnata, sest et ma sattusin täiesti juhuslikult koba peale hästi noorelt Gunnar Grapsi bändi ja, ja siis ma vaatasin seda kõike kuidagi nii olles distantseerunud natuke ja, ja noh, minu see põhitrikk või, või nii-öelda no haav oli see, et ma tegin järgi kohe, et nii kui ma nägin ja kuulsin, siis ma tegin kohe järgi. Ja seif päästis ja jäi mulje, nagu, et ma oskangi. Aga tegelikult alles nüüd ma hakkasin mõistma, no mis on bluus ja, ja et noh ja nõnda edasi, see on niisugune huvitav teema, pikk teema rääkida. Aga, aga jah, et siis mis, ma võin öelda, et need staadionid, inimesi ja ja see vaimne energia, mida ma hiljuti tundsin, kusjuures teist korda nime täiesti, et kui sa oled kontserdil ja siis sa tunned, et, et inimesed vaimselt kõik tõusevad lihtsalt natuke kõrgemale, kui nad on olnud enne kontserti. Minuga see juhtus eelmisel aastal, kui ma kui ma sattusin Jerbecki kontserdile pori jazzil, see oli uskumatu. No, rääkimata sellest, et see mees on minu muusikaala üks vaimsetest näitajatest. Ja, ja see oli fantastiline, inimestel silmad põlesid, vot samamoodi põlesid nad siis näiteks Tartu levimuusikapäevadel, ma mäletan, et me tulime, siis meie jaoks oli see üks, üks koht, kus me esinesime, sest et kontsertreisid olid päris tihedalt iga kuu. Me olime kaks-kolm nädalat ikka kodunt ära. Ja kui tulime Eestisse tagasi, siis oli alati nii kui midagi sihukeste lõbusad ja, ja värsket uuesti. Nõukogude Liidu stratjumad, eks ole, noh, ateistlik riik muidugi noh, jumal ei tohtinud olla, aga noh, kas oli noh, mingit nagu täiesti selliseid noh, mingisuguseid hetki, kui kaantidelt kätel kindlasti ja mis seal oli? Et ma saan aru, et. Naised heitsid peale, viskusid teele jalge, et kaaviar, šampanja. No kaverit, ma mäletan küll, aga see oli tavaline, see oli. Siis oli siuke siuke siuksed kombed olid, olid nagu kultuuripäevad, tehti näiteks Eesti kultuuripäevad Kasahstanis vot siis seda kaveri rohkem oma elus, ma pole näinud, et see, see, see hulk, mis seal oli, ja selle põhiprobleem, et millist siis võtta, kas musta või punast. Sest et noh, seegi rohkem probleeme polnud. Et mõni nagu oli täitsa hädas, ma mäletan, et ei teadnud, mida siis sisse võtta, endale rohkem? Selleks aga, aga jah. Mis ma võin selle kohta veel öelda? Aga mõtlen just, vot see uskumatu oli nõukogude aeg, eks ole, ja siis teil kas radaris, et Paap Kõlar olid selline sellised trummid nagu katedraal, sel läbipaistev nende kaks basstrummi, see oli uskumatu asi, et ja KIKi kitarrid, et kust ta siis need nagu saite, kas seal mingi viru ärikate kaudu või kuidas see käis või oli väismal keegi? Sugulane no päris täpselt, ma ei tea, kuidas Paap sai trummid, aga ses mõttes. Aga iseenesest ma mäletan seda näitemängu, mis noh, see oli omaette näitemäng, kui, kui need trummid üles pandi, siis paljudes linnades pillimehed tulid proovi ja ülespaneku ajaks saali vaatama. Nii soomes perfoomes ja siis ma istusin trummi taha ja mängisin natuke selleks, et tahab, siis saaks keerata soundi nii nagu talle meeldib. Ja siis, kui ma tõusin püsti, võtsin kitarri kätte, siis oli vot siis oli juba kõikide suu lahti, sest nad ei saanud aru, kes on kes. Ja nõnda, et siis ma veelgi Darryga mängi olnudki hoopiski teist ja nõnda siis jah, aga no igalühel mulla aidaa aitas esimesena minu belli. Mis oli siis välismaa pill näitas hankida Gunnar. Et see oli veel sellel ajal, et siis tema soome hea kolleeg Remmu tõi talle pilli ja siis mina sain siis esimese sellise pilli, mis oli noh, nii-öelda nagu pildi peal. Nagu ma unistasin kunagi. Ja nõnda aga, aga Roderis nii palju kui ma mäletan, oli väga teokas direktor Raivo seersant, mis oli väga omal alal väga professionaalne ja ja väga tuntud ja tunnustatud ja tänapäevani, minu meelest. Ja tema siis ajas need asjad korda kõiki. Ühesõnaga hankis neid vahendeid, mis oli vaja. Siis sul oli ju ka bänn Evil Blumberg, bänd, mis tegutses mõned aastad ja nüüd, kui sa oled taas tagasi areenil siis kuidas sa ilmud, kas sa oled teed soolokontserdid, oled ainult sina ja kitarr laval. No mis siin salata, ma alguses unistasin teha ka bändi ja mõtlesin, et küsisin oma kolleegide käest, et kas nad on valmis ja huvitatud ja nad on valmis huvitatud, aga, aga siis selgus, et mina ei ole selleks valmis, et ma pean ikkagi asja rohkem ette valmistama. Mäles mändi poole pealt. Aga, aga olles ikkagi nüüd äris päris pikka aega üle 15 aasta. Minu mõtlemine on natuke juba selline turunduslik ja natuke pragmaatilise selle koha pealt mälesmendi kohapealt ja siis ma ma hakkasin planeerima, et mis ma siis, mis on reaalne teha täna ja kohe. Ja et siis ma arvasin, et jah, et, et soolo on reaalne, sest et siis sa sõltud iseendast põhimõtteliselt see on muidugi ränk töö kordades suurem töö ja aga samas ka see, see tagasiside ja see, see vabadus olla üksinda bänd. Et see on raskesti kirjeldatav üldse, et kui sa ületad selle kriitilise piiri, kus sa oled võimeline suhtlema inimestega muusikaliselt täispikka kontserti. Et see, see on midagi väga vägevat ja, ja eks need viimased kolm aastat ma olen ennast siis selleks tuuninud väga erineval moel on olnud ka väga selliseid raskeid hetki ja, ja ka läbikukkumisi. Ja kõik nad on selleks, et, et ma saaks edasi liikuda ja, ja nüüd siis on mõned kontserdid on juba olnud. Sellel suvel on olnud põhuteatris esimene kontsert, mida siis korraldas džässiliit. Ja oli väga vahva, oli, oli väga tugev vihm, kusjuures ja, ja nagu vabas õhus sai seal mängitud põhimõtteliselt trepi peal. Ja see oli väga vahvast inimesed hoidsid rohkem kokku ja, ja need, kes tulid, olid just need, kes tulid, levi vihma. See vihm, Vihma selline sirin andis sellise müstilise varjendi kogu sellele tegevusele, mis seal oli, oli väga hea. Ja siis, ja nüüd siis sellel nädalal, laupäeval, seitsmeteistkümnendal kuupäeval kell 17 kuidagi nii kokkusattumus Viljandis kitarrifestivali raames soolokontsert, mis on siis Viljandi nukuteatri väikses saalis. Et see on väga vahva tunne, et kuuluda kitarristide hulka. Kui sul on tulemas ka oktoobris tuur ja millalgi ka plaat Joy millal neid saab näha-kuulda, saab infot. Veidikene pihin need avalikult see plaatide olema need valmis ja, ja, ja ma arvasin, et et need lood, mis ma juba esitan elusast päästis kontserditel, et need esises on, et istun oma stuudios. Akustiline kitarr, mikrofon, eks ole, mina ja salvestan mõne nädalaga valmis ja siis, kui ma alustasin selle, siis ma mõistsin, kui naiivne ja kui oskamatu ma ikka veel olen, selles valdkonnas, et ma ei osanud arvata, et see, kui sa ei näe, vaid ainult kuuled igat krõpsu, igat väikest nüanssi, ERSO, fokusseeritult, kuulajad, ainult seda, mis sa teed. Et siis on hoopis teine tase, ehk siis ma põhimõtteliselt ma nüüd üritan salvestada seda muusikat, mis juba on olemas mida ma juba esitan ja planeeritult, ma loodan, et see aasta saab ikkagi see plaat valmis. Me loodame ka seda ja me loodame sind siis vaatama tulla. Laupäeval, seitsmeteistkümnendal septembril kell viis Viljandi nukuteatrisse Viljandi kitarrifestivalile. Mängi midagi meile lõpetuseks. Kas see tuleb siis nüüd näiteks midagi sellist, mis tuleb album peale ja ma arvan küll. Lühilatsioonik.