Head raadiokuulajad, te kuulate saadet siin, me oleme koos Tõnu Pedaru ja Maris ükstiga on stuudiosse jõudnud meie tänane külaline, kelleks on ütleme siis laia speldise loomeinimene, Chimme Ashilevi, tere. Tere. Loomeinimene ütlesime me sulle sellepärast, et sa oled nii näitleja kui muusik, kui kirjanik ja praegu üldse õpid lavastajaks. Pesin, ma just lõpetasin, lõpetasin tera eelmisel nädalal, teil oli Marib optina külalised Marian mu kursada mariga lõpetas, nii et enamus, kes selles garamaazovite tükis, millest mari rääkis. Ühesõnaga, me kõik olime ühel kursusel ja lõpetasime suvel kooli. Diplomeeritud lavast. Diplomeeritud lavastajaga, aga praegu näpud sügelevad, põhimõtteliselt tahaks lavastada, kas, kas on midagi ka juba selles mõttes tulemas, et, et noh saaks nagu rakendustest praegu ma teame ja Mari rääkis eelmine esmaspäev, kuidas te olete ikkagi totaalselt rakkes. Väga pikka aega nüüd, et kõigepealt siin Eestis on, ju, siis lähete Soome ja siis vist Euroopasse edasi. Mul on nende valdkondadega kuidagi niimoodi, et ma. Ma ei tea eksisteeringi sellistes erinevates ruumides niimoodi vaheldumisi ja, ja kuna ma praegu olen siis väga intensiivselt oma igapäevases elus näitleja, siis ma ei tunne, et midagi oleks puudu, sest ma teen seda kuidagi täiega. Aga, aga kui ma ent saadet siis ma teen saadeta, kui ma kirjutan, siis ma olen täielikult kirjanikena kuidagi nii ongi, et mul nagu siiamaani pole mingeid konflikte nagu väga teravalt tekkinud. Sellest pikast nimistust, mis ma enne ette lugesin, jäigi mul mainimata, et sa oled ju ka telesaatejuht. Et seal on nagu selles mõttes nagu alati lihtne nagu fookus. Ait oli igati, et me sinna esimesel tunnil rääkisime nagu vaimsest tervisest, et täna Vaimse tervise päev, et võib-olla inimestel võib olla, tihti ongi see häda, et tahaks nagu alati on midagi muud. Ja selle asemel, et keskenduda sellele, mis parajasti käsil, on need, võib-olla seal on mingisugune koer. Koerakutsikas vähemalt jah, et kust hakkavad nagu kihva keeranud, et, et, et sul on nagu selles mõttes nagu. Okei. Noh, kogu aeg ja ma arvan, et kui te räägite siin vaimses tasakaalus, täna on ju siis see ei ole nagu ühekordne saavutus, kui see on kord käes, siis tuleb seda pidevalt nagu edasi hoida ja, ja minu arust need meetodid ja need vahendid ka nagu vahelduvad. Kuidagi. Noh, et see on nagu mingi pidev protsess, pidev teekond, päris naljakas, et see niimoodi on, ma ei tea, miks see niimoodi on, miks inimesed ei võiks olla lihtsalt nagu paigas ja rahul? Ma ei tea, see on imelik. Tundub, et, et sul ja ka marile ja kõikidel kamraadidega, kes seal Von Krahli laval praegu tegutsevad, et kas see ongi nagu mingil määral ikka hea võimalus neljatunnise etendub tuses, kus te seal leid kramaasovi karaktereid seal kuidagi kihastate või saate sa nagu mingi kalu jooga eest või noh, ma ei tea, ühesõnaga see on ka mingisugune nagu väljaelamine noh, kuidagi mingi ravi nii kehale kui vaimule, vähemalt iseendale küll ka. Et selles mõttes on, et seda etendust ei saa anda kuidagi lõdvalt või kuidagi niimoodi poole pepuga. Et, et ühesõnaga lavale minnes võib-olla juba mingisugune väsimus sees ja hirm ka nagu üldse lavale minna, aga aga kui seal see neli tundi selles selles suures keemiskatlas nagu läbitud saab, siis see tunne on ikka väga elus kuidagi. See tunne on ikka väga sihuke. Pärast etendust alati lähme otse saalist õue, sest et kraalisi saalist saab otse õue minna. Ja siis kummardame päris maailmale reaalsusele salati kuidagi lennata õue pärast seda tohutut plahvatust, mis etendus on üleni higisena, ealist näädi, aurata, lehede kriisate kummardada päris maailmale, selles mõttes on päris vägev tunne ja pärast seda on ikka küll väga väsinud olla, aga samas nagu väga kuidagi valmis olla. Nõme mariga eelmisel nädalal rääkisime ka, et see tükk nõuab temalt nagu väga suurt eneseületust või siis sellist suurt pingutust. Ta tõi välja selle, et lisaks suurele füüsilisele koormusele selles näidendis on temale palju tegemist ka sellega, et võidelda nii-öelda selle kurjusega. Tõsi, ta on ja eks ta üks sihuke eksortsismi ka olen mingis mõttes. Etendus, tähendab, tegemist ei ole sellise narr tiivigiga või mingisuguse otsese nagu looga, pigem on tegemist sellise rituaalse sündmusega, et 12 garamaalserit Von Krahli teatris, siis ta on niisugune niisugune rituaal pigem. Ja kui sa teed rituaali, kui sa viid rituaali läbi, siis sa pead arvestama, et sa puudutud puudutad nii ingleid kui kuradike siia. Vaatame Chimm, sind vist võetakse selle rituaali käigus vähemasti poolpaljaks, kui mitte enam siin ühe pildi peale, vaata. Säärejooks on ilusti näha ja, ja kehaga paljas. Et mis seal laua peal siis tehakse siin. A ei, minuga ei tehta õnneks laua peal midagi. Ei olegi sinoditel küll, aga seal laual tehtakse nii mõndagi. Ja jah, seal on mina aa okei, ja see on lihtsalt üks tore stseen, kus no ja neli, neli tunni, kes ikka mäletan ju võimul ei tulnud kohe meelde, aga tõepoolest, et siin-seal etenduses saab ka näha, kuidas mind süüakse, näiteks. Hoia igavene tore näha, et, et sa oled jumastada. Eelmine kord mari käis siis testi, sigines väike muret, kuidas noored vastu peavad, kõige, ma kujutan ette, et mikser pea, et need noored ja tugevad igas mõttes. Aga, aga ei ole häda midagi. Neli etendust, mis sa ütlesid, on olnud, on olnud ja, ja, ja, ja läheb läheb aina edasi. Ei ole hullu midagi, aina tugevamaks, saatesetilises läheb paremaks ka, ütleb kas ta läheb paremaks või ta muutub, et eks ole, et see on ikkagi meeletu. Eks ole, iga õhtu mingi neli tundi. Läheb küll paremaks, ma arvan, et kuna see etendus nõuab meilt alati väga palju igalt ühelt, kes seal osaleb siis ainus viis kuidagi toime tulla on ennast ületada ja tõesti, iga kord, kui sa ületad ennast viis korda nädalas, siis võib arvata, et sa nagu kuskile poole ikka arened vist et ja noh, kui inimesed arenevad, siis nad on kuidagi võimekamad, ma arvan. Nii et. Ja, ja see etendus kogu aeg kasvab ja me ise kasvame selle sees. Mis ei tähenda, et peaks munema hullult, et tulla vaatama, et ah, tuleme viimaste etenduste v tulge kohe. Ja, ja võib käia mitu korda, eks ole. Ütle nüüd, vaata, osadel inimestel kindlasti on, et noh, meil siin esimesel tunnil rääkisime, et, et, et kindlasti on raske inimestel, kui isegi sa tunned, et on abi vaja hulluarsti juurde minna, on päris hull asi. Aga mõnel on, võib-olla tekib, et Dostojevski, et, et ma ei tea, mis värk on, et see on ikka nii raske, et kas peab olema kindlasti läbi lugenud Dostojevski siis garamaasuvid või, või vähemalt mingi muugi teose enne, kui kui, siis nüüd tulla teid vaatama sinna No Dostojevski tasub ju alati lugeda, ega see on, ma arvan, et inimesed, kes on lugenud garamaalse võidud, lähevad meie etendust vaatama, neil lihtsalt tekib ilmselt oma sihuke huvitav võrdlusmoment, et sest et see ei ole otsene tõlgendus sellest raamatust, vaid ikkagi selline poeetiline kunstiline interpretatsioon. Ma arvan, et see on lihtsalt põnev, aga aga no mis ma oskan öelda, ühesõnaga ma arvan, et inimesed võiksid küll väga võiksid lugeda. Ta lehena nii-öelda puhta lehena, kui ma ei ole lugenud Tammsaaret, ma ei ole lugenud, aga tosterskit ei ole, et kas, kas tasub tulla. Ja, ja see seal ei teki mingeid kääre, seal ei ole mingit. Ühesõnaga see ole viktoriin, see on ikkagi elamus, avatud, avatud plahvatus, avatud rituaal, kuhu kõik on oodatud ja ja, ja ühesõnaga ei pea nagu muretsema, et kas mul on piisavalt eelteadmisi. See on, see on tore, sest, et jah, ei taha, et tuleks mingi lugemiskontroll pärast visatakse osa välja lihtsalt sellepärast, et aga meie praegu tahaks nüüd teha väikse muusikalise vahepeatuse ja täna on meil siis siis muusika valinud tšemm simmasse levi võtab siis nagu diskuri rolli ja, ja nagu räägi ka siis selline rääkiv diskor teistkümnest rääkivat Discord, mis muusika balaneid võiks käima minna. No avaloona kuulsid kuulajad kiuuni aidsi, mille selle loo nimi oli News ja tjuuni AIDSiga seostub mul just see Viljandi aeg ja kogu Ukuleeled teema, mis on nüüd hiljuti tulnud, meil kuidagi kursusel on tekkinud kuule epideemia inimesed järjest ostavad neid minulgi lukule jälle siin kaasas. Sa tahad minna ja lihtsalt, tähendab nõmmel on üks naine, kes on põhiukulele maaletooja siin, et ühesõnaga, et guugeldage Nõmmetaja Ukuleeled siste leiutada üles, et on väga tore naine. Ja siis kiun, jõudsime asendisse Ukuleeled vaimustuse pealt justkui, aga, aga mis veel seostub mul Viljandis veedetud kooliajaga ja nüüd läinud suvega, Anna on friit Foxis. Neil tuli uus album välja ja ma tahaks lastasid ühte lugu, mille nimi on šain kaldkriips Anaidimend. Aga mis, mis, mis see Viljandis Viljandi friit Foxis puutub, vanasti öeldi Viljandi asemel vist selline, et seal ka nagu peaaegu nagu friit Voxis on seal mingisuguseid seoseid. Või Viljandi folgipealinn on ju, mis? Ma ei tea, see on väga lihtsalt hästi isiklik, minu enda isiklik ajalugu, mäletan, kuidas ma seal sügavatel mustadel viljandi öödel kütsin ahju ja kuulasin Friid Foxisi Nende seda eebeedia albumit, mis meil eelnevalt olid väljas ja kuidagi nad minu jaoks väga nostalgiline, aga noh, ma võin pärast seda lugu rääkida veel sellest, ma tahaks praegu tegelikult lihtsalt peale panna. Räägime juttu loomeinimese Chimmessileviga, kes siis tegutseb tõesti väga mitmel rindele, juhib Eesti Televisioonis saadet, Op mängib lavastustes, on ise õppinud lavastajaks jäätšimkoni tullagi sinu õpingutee juurde, siis kõigepealt läksid sa ju Tallinna ülikooli õppima audiovisuaalset meediat just ja siis tegid sellise, kannab pöörde ja jõudsid Viljandisse näitlemist ja lavastamist õppima. No kuidas siis niimoodi? Kui kannapööre see oli ja üldse, mida sa sinna läksid, mis sind nagu huvides, kelleks sa saada tahtsid? No ühesõnaga, tähendab ma lõpetasin audiovisuaalse meedia ära, siis ma tahtsin hakata sarju ja filme tegema, aga ma kartsin näitlejaid, ma tegin oma lõputööks komöödiaseriaali pilootosa kursavenna Margus Karuga. Siis ja siis ma mäletan, kuidas meil oli, noh, Ain Lutsepp näiteks. Võtsime ühte stseeni ja siis mul oli selline tunne, et ei, et selle eest peaks uuesti tegema, on, ja siis ma nagu läksin, Ain Lutsepp, pöördütlesin, et mulle tundub, et me peaksime ikka nagu ühe duubli veel tegema. Ja siis ta ütles, et ei, ei vaata pärast üle, et seal on kõik olemas. Usu mind, saad aru, see on korras. See oli noh, et kuna mul tol ajal oli see aukartus näitlejate vastu oli nii tohutu suur, et, et ma olin nagu võimetu nendega isegi rääkima, siis siis noh, riigil oleks tahabki sellise põntsu. Seda mõtlesingi, et noh, et nii ei saa teha filme kui näitlejatega rääkida ja siis ma läksin Viljandisse õppima näitlemist ja lavastamist, et saada nagu see näitlejate keel selgeks või nii. Aga vahepeal ma jäin kohe sinna, ma lõpetasin Tallinna Ülikooli ära ja siis ma aasta aega töötasin siin ja seal ja siis kirjutasin alustasin oma romaani, mille ma siis nüüd välja andsin. Ja siis ja siis ma läksin Viljandisse. No ma korra veel hüppan selle Margus Karuga koos tehtud komöödiasarja juurde tagasi, no kuidas te kõigepealt üldse Ain Lutsepp sinna mängima meelitasid? Tähendab see on üldse noh, sel hetkel tundus uskumatu, et keegi meile sinna näitlema tuli, sest seal olid veel igasugused näitlejad, keda juba tollal me väga-väga austasime nagu Tambet Tuisk ja Riina Maidre ja ja teised, et, et, et noh, ma ei tea, nad olid kuidagi vastutulelikud ja noh, eks ma nüüd saan aru, et nad on ju ka inimesed ja otsivad uusi kogemusi ja väljakutseid ja ja see ei ole nagu noh, muidugi teed ju kaasa, kui tundub põnev, lihtsalt nagu tol hetkel, kui sa alustad, siis noh, ei ole nagu seda tunnet, et mu ideedel või minul oleks mingit kaalu või väärtust, on ju mingisuguses kultuurilises plaanis, noh, ma ei tea Alustaval, eks ole, ma kujutan ette, eks seal filmi lavastal, tal ei ole vist ka seda nihukest noh, vastavat professionaalset tiimi, kus sa võid lihtsalt ise öeldi, et sa tahad seda, näitad sa tahad seda? Päris nii ei ole, et meil oli kogu tiim, oli selline noor. Kõik kõigi jaoks oli see nagu sihuke varajane. Tööaeg nagu elus. Kui sa olid noorem, siis kui palju sa üldse teatri vastu huvi tundsid või kui palju selles teatris käisid, arvestades seda, et et aastaid tagasi oli sul näitlejate vastu väga suur aukartus, millest see tulnud on? Ma arvan, et see algas sellest, et Tallinna ülikooli ajal. Ma sattusin Von Krahli teatrisse kursavend Sass Henno viis mind vaatama ühte nende lavastust ja siis ma läksin veel ühte lavastust vaatama Mati Undi stiil. Ja siis avati pannoo 99 teater ja ma nägin seal Tiit Ojasoo lavastatud padjameest. Ja ma nägin ka Draamateatris Priit Pedajase lavastatud Madis Kõivu kirjutatu. Pagan, miks mulle see nimi meelde ei tule? Igal juhul oli, olid siuksed kolm, kolm väga olulist lavastust, mille etendustel ma käisin korduvalt ja need kuidagi muutsid. Mu elukäiku selles mõttes, et ma avastasin, et neis oli mingisugune selline vägi ja selline võimaluste rohkus, et et sellised nakatas mind kuidagi jäädavalt ja ilmselt sealt see algas ja juba Tallinna Ülikoolis, kuigi ma õppisin audiovisuaalset meediat, siis meil oli hästi teatripõhine õpe. Me tegime siukseid minilavastusi ja näitasime ise, siis see ainult võimendas seda. Pisikute levikut kehas. Nüüd, kui sa oled lõpetanud, siis ka lavastaja lavastajana kooli, et, et kas sul on siukest julgus söakust vaid juba neid kamandada võimalikke nii öelda näitlejaid, kuidas sa ise tunned? Ja enesekindlus on küll ka tõusnud, mitte mingitesse kättesaamatutesse kõrgustesse, et ma kuidagi arvaksin endast jõle hästi ja ei kahtleks endas, aga aga ma saan, ma annan võib-olla enda enda ideedele ja, ja vaistule rohkem voli. Ja saan aru, et et noh, see on mu tee praegu. Üks asi on teater ja teine asi, mille vastu sul on selline kehas suure bakteri hulk on kirjutamine. Nägenda sellest romaanist, mis just välja andis. No romaanist tuleb kohe kordustrükk. 21. oktoobril tuleb parandatud, teine trikk välja. Noh okei jah, et see on romaan selle alustamisest lõpetamiseni kulus umbes neli aastat. See on selline poeetiline liuglemine mööda pealispinda tilgu heitudega inimeses sügavik. Kas sa riskisid väikse nii-öelda nalja sellel? Ei no selles mõttes, et need parandatud, et kas seal vahepeal kogusin mõtteid ümber. Ei, see parandatud selles mõttes, et teate raamatute kirjutamise maailmas on, on sihuksed, lutikad nagu trükivead, kes, kes lihtsalt tulevad ja on mida iganes, aga ei tee nad lihtsalt on. Seda minu teksti luges mitu inimest läbi mitu korda ja ikka lipsasid mingeid. Ühesõnaga see on võib-olla kuulajale täiesti nagu ebaoluline jutt, aga, aga noh, mu enda jaoks saad aru, kui sa oled neli aastat töötanud mingi raamatu peale teinud. Kõik inimesed, kes selle kallal on töötanud, on näinud sellist maksimaalselt vaeva ja siis saavad selle välja tulnud raamatu ja seal on mingisugune lause noh, mingis lausa sõnakordus või mingi hästi imelik trükiviga, et nagu kohe kuidagi. Järelikult sisulised väärtused olid nii nii nii kuidagi suured, et nad allutasid kõikvõimalikud sellised vormilised rikk. Et ma ei oskagi öelda, aga igal juhul pärast kahekümnendat oktoobrit tasub minna. Vot siis, mis siis inimesed on, on, on, on öelnud sinu kirjatüki kohta, et poiss oskad kirjutada küll. Põhimõtteliselt öeldud küll, aga nende ütlemistega on ka niimoodi, et ma olen aru saanud, et, et mingis mõttes kiitus ja laitus on sarnased selles mõttes, et see on ikkagi mingisugune väline mõjutaja, mis, mis katsub sind nagu kuidagi reguleerida või kujundada, on ju. Ja, ja, ja laitus võib olla väga heasoovlike kiitus, võib olla pahatahtlik, noh, igasuguseid variante on. Aga lõppkokkuvõttes on ikkagi kuidagi enda, ma ei tea, südametunne, mis, mis loeb, ma tean, et mul oli seda raamatut vaja kirjutada. Ma ise tunnen ära, et mis vaist või mis vaim seal elab ja ma väärtustan seda. Ja, ja mul on hea meel, et saan olemas lihtsalt, et nüüd saab siis nagu kunagi järgmise raamatu kirjutada, mis on teistsugune. Ja nii, sest et ei saa ju edasi liikuda kui kui, kuid ei loo neid astmeid või nii, et mulle tundub, et see raamat on ka nagu minu kirjaniku elus üks aste. Ja kuna ta nüüd olemas, siis ma saan nagu minna seda mööda nagu edasi. Siim, aga sul on see Ukuleeled pisut käes, et. Kui järsku mängiksid pillilugu, et seda ei juhtu päris väga tihti ette, et niimoodi see võimalus nagu välja pressida, aga kui pressi näitegressikse? Okei küsisite üpris nagu niimoodi mõnusalt kui täitud pressitajatest, te võiksite ikkagi midagi näpistada. Krimpsus enim rõõmu ikka lihtsalt survestama ja niimoodi, et sa tunned ennast juba varsti pressituna ja, ja juba. Kätkevad nali, vaate vaadake tunnete ära. Siin mulle tundub küll, et rohkem me siit edasi ühtegi plaadi pealt lugu ei pane, nii et andsid käe, võtsime, et minu meelest väga mõnus kuulamine ja kõik kuulajad sellisesse live ise Jim Ashilevi esitus ja kui te tahate näha, milline see ukulele siis tal välja näeb, siis raadio kahe kodulehel on meil täitsa pilt olemas, küpsise Chimm oma ukulele peale. Nojah, aga see plaan ei ole veel teinud. Ei ole, aga noh, kui veel minna natuke tagasi selle 12 garamaasovi teema peale siis me oleme seda lavastust teinud nagu Marigi rääkis neli aastat et ja selle aja jooksul lavastaja pani meile väga südamele, et me õpiksime pillimängu ja arendaksime oma musikaalsust ka siis, kui teda parasjagu Eestis ei ole meiega. Ja seda ka tehti. Nii et ma arvan, et osaliselt ma ikka võlgnen oma Praeguse siukse musikaalsuse kas sellele lavastusele, mis nüüd siis valmis sai, et kui see, kui sul on neli aastat aega, mitte et oleksin neli aastat järjepidevalt harjutanud Pilleni. Aga noh, ma käisin väiksena muusikakoolis ja tol ajal ma vihkasin pillimängu. Ma olin rohkem solfedžomees, aga, aga, aga kui kool läbi sai, siis üldse unustasin kõik ära. Nii et noh, teatrikool nagu taaselustas minus ka selle musikaalsuse või et, et ma ei ole veel plaatide endaga garamaalserites. Me teeme nii palju muusikat, et ma arvan, et plaadid kajale kaugelt Ma arvan ka seda lugu siin juba kuulates sinu esituses, siis me kõik loodame, et see plaat tõepoolest ei ole kaugel, sest minu meelest need raamatud ja need näitlemised jõuad tegeleda küll teel üldse plaat ära ja siis vaatame edasi, eks ole. Muidugi võib vaielda. Kas see on sulle kuidagi nagu, nagu eriliselt armas slaidišõu Heidi lugu või on see seitse, valisid praegu selleks esituseks, on see juhuslik, rohkem? Teate, see on lihtsalt esimene lugu, mille ma enda Ukule jälle peale ära õppisin, kui ma selle auku endale sain. Ja ma õppisin selle üldse mändab haamri järgi, kes on Dresden tolsi laulja, et ma võitsin Dresden Toolse plaadi kaasa ka, eks näis, kas jõuab tänases saates laste või mitte igal juhul, et et jah, ma lihtsalt õppisin selle loo ära esimesena kogu lugu, aga eks eks Reidio heidiga mul on muidugi nagu ka väga sügav ja pikaajaline suhe. Jah, et ega seda ei saa salata, mitte et kui poleks minu nagu tipplemmiklugu, aga aga niimoodi Ukuleeled versioonis meeldite mulle ikka väga. Mingis mõttes võtan SIM, tuli siis ta noh, kuidagi on niisugune nagu Shanghai poi kuidagi positiivne energia, aga, aga samas hästi lüüriline ja, ja natukene kurb või mis sina maris arvad? Ma ei tea ma ikka seda väga kurbliku tooni ikkagi Chimm sinu näost ja olekust välja ei loe. Kui mari meil siin Maribokinene käis külas, vat siis mari küll vahepeal nagu jäi mõttesse ja oli näha, et temas on nagu siukest sügavust sügavat melanhoolseks, nagu rohkem jah, aga sina, pigem ma arvan ja oled ikkagi selline rõõm. No räägi, kus, kus, kus sa üldse tuled, kus, kus sa üldse tuled, et kuskohast sa sündisid ja kust kõik alguse sai? Ai no alguse sai kõik minu jaoks Pelgulinna sünnitusmajas kus mu ema tõi mind ilmale 29. augustil aastal 1984. Ja seal Pelgurannas ma olengi olnud enamus ajast või noh, ma elasin seal pikalt pikalt, kuni ma siis lõpuks Viljandisse kolisin elama. Ja nüüd ma enam ei ela Pelgurannas ega Viljandis, vaid hoopis mujal. Aga ühesõnaga sinu, sa näed välja nagu popmaali nagu tõmmu, ühesõnaga, kuskohast see need, see eksootiline välimus? Kus see aa? See tuli mu isalt. Mu isa on pärit Ghanast. Ja, ja ühesõnaga, selle sain temalt. Palju sa kuidas suhtled isaga oled, on ta isa siin Eestis? Ei, ei, ta elab Ghanas ei ole ise koomasse jõudnud, meil siis ma ise ei ole, mu õde käis ja sai kultuurišokis oli väga naljakas, on nagu siiamaani väga naljakas ette kujutada. Enda õde suhtlemas mu isa käest, et ma olen aru saanud, Ghanas on üpris selline patriarhaalne ühiskond ikkagi täitsa teistmoodi. Et aga mu õde on üsna niisugune, noh, tule, 100 ja et tal on nagu naljalt ei ütle, et millega ta tohib välja minna ja millega mitte, mis riietusega ja nii edasi. Et selles suhtes noh, väga lahe kooslus muidugi. Ma arvan, et noh, vaata vahel nagu on arusaadav, et miks mingitel vanematel on mingisugused lapsed ja miks mingitel lastel on mingit tüüpi vanemad ütles nagu maga nagu natsa, saan aru, et miks näiteks mu isal võiks olla selline tütar nagu mõõde. Just meil käis Monika Tuvi mingi aeg, kus kuu aega tagasi vist rääkis, kuidas tema käis siis Kaisa Kesk-Aafrikas, jah, et sa oled mõelnud, kunagi võiks minna Ghanas muide minu meelest oli väga hea muusika seal Lääne-Aafrika muusika üldse. Mul endal nagu väga meeldib, oled plaaninud ise ka minna. Eks ma villast jõuan kunagi, mul ei ole nagu mingit ruttu veni. No vot, värk ongi selles, et, et ma olen ikkagi läbi ja lõhki eestlane, selles mõttes ma olen kogu aeg siin olnud ja ja muu kultuuriline ülesehitus ja kultuuriline taust on kõik Eesti Eesti, et siis nagu ühesõnaga ma ei ole tundnud nagu mingi tükk oleks küljest ära. Ma pean seda, ma ei tea. Filosoofide tarkade kivi peab minema otsima Ghanas, onju, aga kunagi võib-olla jõuan sinna ja siis, eks näis, mis saab, kirjutan minu Ghana Petrone prindi seal. 2016 paneme tähtajad. Ja siis tuleb meile uuesti külla rääkima raamatust minugana. Veeretatakse vahepeal jälle viisi ketast minu meelest, kas meil ei olnud see mai Vlali valent aine nüüd pandud muusikamasinasse, et Chimm võib-olla paar sõna ka käis sellest ansamblist või võiloost, mis sul nagu olulisem siin praegu. Üldiselt kõik, mis ma siiamaani olen lasknud siin ka ja, ja mis puudutab My Bloody Valentine on see, et neid muusikuid ühendab minu arvates selline jäägitu usk loomingusse ja selline nagu jäägitu usk. Muusikasse My Bloody Valentine on minu jaoks natuke nagu see Lohnessi koll, et mõned inimesed on täna näinud, aga minu jaoks nad on ikka üpris selline nagu mingisugune müütiline olend ja neil pidi ju nüüd uus album välja tulema pärast mingit ma ei tea, 15 aastat või nii ja pole nagu näha alati kuskil. Küsisin Rein fuksilt ansamblist Piia Frovicia Imandravibki siseneks. Kuule, millal sa Mailaadi valentini uus plaat välja tuleb, siis ta ütles, et et ega vahepeal on nagu muid häid panna ka tulnud, et selles mõttes pole hullu. Arvamus on ka nagu tegelikult peaaegu My Bloody Valentine on nagu nad on mõjutatud kindlasti. Aga jah, et ühesõnaga Maybadi Valentin on ka minu arvates selline jäägitu muusika ja, ja see album Lables minule väga armas ja oluline, nii et teine track siis sellelt albumilt nimega Luumor Nii siin me oleme koos simmasse leviga Soome mees, midagi nagu õieti ei tea, mis, mis, mis võiks öelda veel olla alistama, alistamata sinu jaoks, eks ole, seal on lavastamine on need käpas. Nüüd on, kirjutamine on tõestatud, laulmine sai tõestatud just äsja ära, tähendab, kui juba inimesed kirjutavad, et sellist laugust pole ammu kuulnud, eks ole, mis siis veel oleks, saate juhtimine ja no need noh, need on noh, mis, nagu me teame, need asjad lähevad. Kas teil on iseenesest hea saade, teeb ennast ise, aga ongi Chimm, mis on siis noh, praegu ma saan aru, et sa oled nagu, nagu ikkagi rakkes. Aga sa saad vaikselt, eks ole, mõelda muude projektide jaoks ka, et ilmselt suuresti olete okupeeritud selle 12 garamaasovi poolt pikaks ajaks. Nojah, aasta lõpuni kindlasti ja sealt edasi ka nats. Sealt edasi, no räägime lühidalt, et siin võib olla, kes, kes ei tea või, või kes maailma peale satub, et te lähete Soome kõigepealt millalgi. Turgusse Turu linna novembris oleme seal ja siis me lähme edasi Berliini siis läheme Hamburgi, siis läheme Amsterdami ja võib-olla kuskile veel, aga selgub veel. Noh, vaadake, Kristjan, mees on lihtsalt selline lavastaja, et kui kui ta midagi teeb, siis nagu Euroopa teatrikeskused, kõik nagu kikitava kõrvu ja nagu hakkavad talle kutseid saatma, kuna Meil kuna ta sattus nagu meie eluteele ja noh, minu kursuse ja meie sattusime tema eluteele ja me hakkasime hästi läbi saama, siis üks asi viis teiseni ja nii meil ongi nüüd lavastus, mida me jah, praegu mängime Krahlis veel mõned etendused ja siis läheme sellega rändama. Nii, aga mis siis praegu on, ühesõnaga, millega sa praegu tegeled, kui kui sõitendusel püünele ei ole? Ma ei jõuagi mitte millegagi, tähendab, ma loen Keymoftrownsi. See on ainus asi, mida jõuan veel teha. Vaatasin enne, et sul oli nina sellises väga paksus raamatus ja siis, kui ma tulin su juurest ära ja siis ma mõtlesin, et mis raamat see oli. Praegu väga menukas värk ja teavad, need teavad. Mul on mingisugune 55 lehekülge veel lugeda, ma pabistan praegu, et äkki ma ei jõuagi täna enne etendust läbi lugeda, sest mul kursakaaslased on osad juba vaadanud selle sarja otsast lõpuni ära ja siis ühesõnaga seal pidid toimuvad mingid asjad, mis mis on mingid tohutud hullud asjad. Ja ma nagu kardan nüüd, et ma lähen täna traaliat, siis juba inimesed nagu räägivad sellest asjast ja siis ma ei teagi, mis ma olen jaganud 800 lehekülge lihtsalt nagu maitset. Aga kuidas nagu sõpruskond kütab üles, nagu öeldakse, et vot nüüd on see asi ja nüüd on see asi ja nüüd on see plaat, see raamat, et sa seal tegelikult kui ma hakkan mõtlema, seal küll kohatu võrdlusega nagu lasteaias, umbes niimoodi, et kui keegi tuleb, ma ei tea, mingisuguse Hello Kitty, kas on teistel ka anded teinud, nagu võib-olla teised lelud või mängu. Sellega ringlevad, et natuke pushitakse. See on niipidi, aga minu jaoks on see ka naapidi ja naapidi tähendab siis seda, et mind praegusel hetkel oma oma ma ei tea ütleme, kirjaniku elus mind huvitavad tohutult stiilid, erinevad väljenduslaadid ja noh, mind huvitab see, kuidas inimesed oma meile kirjutavad ja mind huvitavad, kas huvitab ka see, kuidas kuidas üks inimene kirjutab fantasyromaani stesse Keymostroonseni näiteks kogusele? Suure saaga esimene osaline ja see, kui see esimene osa on 800 lehekülge ja neid osi on praeguseks kokku 600 ja see saaga pole veel läbi, vaid see kirjanik kirjutab seda edasi, järelikult seda lugu on noh, umbes 5000 lehekülge praegu. Mind lihtsalt huvitab nagu tehniliselt ka, et noh, iga lugu ju algab ühest sõnast ja, ja siis see sõna sõnale järgneb teine sõna sõnad moodustavad lause, okei, loo alguses on lause, et kuidas õnnete mõni raamat on siis noh, 50 lehekülge on ju ja väga hõredas hõredate reavahedega siis on nagu kaheksasajaleheküljeni lugu. Ühesõnaga noh mind praegu väga-väga huvitab, nagu, et mis kannab mida ja mis, mis stiil on mis mis üldse moodust moodustab nagu, mis teeb fantasyromaanis fantasyromaani, mis teeb mingist realistlikkust. Ma ei tea Gmaili Chattidest koosnevast romaanist nagu mingi tänapäeva noorteromaani nii edasi, et. Noh, loomulikult see on nagu väga äge raamat ka selles mõttes ma soovitan ja ma olen kuulnud, et siis harjunud ägeneb. Ja sa ütlesid, et siin huvitav isegi see väga, kuidas inimesed kirjutavad meile ja see on ju tegelikult väga keeruline tee, sest et internetis sa ei saa lugeda välja seda emotsiooni, millega see sulle kirja saatja selle teksti edastab. Ikka saab ju, või noh, oleneb kirjast, aga aga isegi kui ei loe emotsiooni välja, siis seal on ikkagi mingi teatud stiil. Noh, inimene valib oma sõnu. Tema laused on mingi teatud pikkusega, Takas kasutab neid smaili nägusid või mitte, on ju? Noh, see on kõik minu jaoks, sest ta on kui hästi põnev. Väga paljud inimesed näiteks ei tea õigekirjast eriti midagi, see on päris naljakas. Sest sa Oled sa praegu, osaliselt oma päevast või sellises korilase või jahimehefaasis kogud midagi mingeid teadmisi ja siis korraga, kui sa oled nagu kogunud, võinud, laadinud, kumuleerunud, kas sa siis toimub plahvatus, et et sa nagu lõvi, kes valmistub hüppeks või, või et sa kogud mingit materjali mingisuguse enda siis ilu ja jõunumbriks? Ma arvan, et kõike seda kannab tegelikult niisugune natukene vähem strateegiline või eesmärgipärane uudishimu elu vastu ja inimeste vastu ja maailma vastu ja reaalsuse vastu. Et see kõik ei pruugi olla kuidagi nagu teadvustatult eesmärgipärane. Aga aga eks need loomingulised hetked tekivad küll siis, kui tunned, et sees juba pakitseb kuidagi, et, et midagi sa ei oska öelda, mida, aga aga mingisugune, ma ei tea, mingi ainese, mingi energia nagu lihtsalt nagu on kuidagi paisunud nii suureks, et nagu ei mahu enam sisse ära ja siis ja siis tulebki kirjutada see mingisuguseks looks või, või siis mängida laval kuidagi välja. Igale üle, mina olen küll tänasest etteastest nii ära võlutud, et siin ei ole enam midagi teha, et selles suhtes ma loodan, et see, mis seal sees, pakitseb ja kibeleb kirjutama või näitlema, et siis paned selle ikkagi muusikasse ka kirja ära. Ja ta on filmid on ka veel tegelikult suures osas tegemata. Olgem ausad, et oijah tööpõld. Me oleme teadvustanud, tööpõld seisab ees, suur ja lai. Paraku aeg nüüd kõneleb sellest, et et me paneme nüüd viimase muusikapala varsti valmis, näpp läheb juba siis stardinuppu peale. Võib-olla siis Chimm paar sõna. Noh, kaks sõna, mändab haamer, kes laulab siis selles ansamblis Dresden Dolls, mis nüüd hakkab mängima tema järgi ma õppisin siis selle veidi veidi kriibi ära, eks ole, Amanda tegi isegi Ukuleeled, kaver, plaadimängijat, haamer, reformist kes sai nagu kitsa veidi või midagi sihukest. Et tema järgi ma õppisin selle ära, aga, aga mis Dresden Dolls mulle andnud on samuti samuti sihuke noh, jäägitu usk loomingusse. Ja selline nagu lakkamatu uudishimu ja edasiminek kuidagi nagu elus ja inimeste seas. Ja noh, eks nagu kõige üldisemalt on Dresden Dolls ikkagi sihuke armastusepõhine bänd. Nii et ma arvan, et armastust on ka selles loos nüüd, mille nimi on sing. Aitäh Chimm tulemast saatesse. Inimesed 12 garamaasuvit on veel Krahli laval veel mõnda aega. Jah, aitäh sulle, Chimmija jääme kuulama siis sinu poolt valitud tänast viimast lugu ja seejärel juba rahvusringhäälingu uudised.