Tere teatrisõbrad ehk nõustute, et sügis on parim aeg kogeda kadu, veiko võlu? Ma ei mõtle praegu lehesadu linnapargis või rabamatka vaid siiski kaduvikku kogemist teatrisaalis. Hooaja algus on rutakas, üks esietendus seisab teise kukil ning kõigest rääkides muutuks saate sissejuhatus liiga pikaks. Kuid maailmadramaturgiat saab siiski anda mõne näpunäite. Saleerija, Mozart, Indrek Sammul ja Martin Milli kehastuses tantsivad oma surmatantsu Viljandi Ugala laval Andres Lepiku lavastatud Chaferi Ama teosest. Soovita istun ja kirjutan juurde viis tärni. Sealsamas teatrikohvikus on aga publiku ees Urmas Vadi kirjutatud lavastatud minu isa 20 aastat hiljem. Rääkimata muust heast-paremast, mida pakub Viljandi. Eesti Draamateatris on aga esimesed publikukajastused saanud Priit Pedajase punane Ain Lutsepp ja Uku Uusbergi ka väikses saalis ning Ingo Normeti suures saalis lavastatud Hemingway viies kolonn. Möödunud saates räägitud Margus Karu romaanil põhinev nullpunkt on kuuldavasti Rakveres saali nooremat rahvast maast laeni täis toonud ja rääkides veel Rakverest ja sinna juurde jälle kaduvikust. Sis Pipi Pikksukk ja täismäng. Selle poole teel ongi Rakvere teatri repertuaari hõbedased kabjanaelad on 155000 vaataja ees olnud kahepeale kokku 21 aastat ja 400 mängukorda. Me teemegi täna juttu sellest, kas lavastused tegelikult väsivad ja millised on siis teatri grafon nõksud, mida meie ei näe, et kulumise ja kopitamisel õht saali. Või tuleks suhtuda asjasse nii nagu no teater liivakell hakkab jooksma ning igal heal asjal olgu oma kindel algus ja lõpp. Mine võta kinni. Enne aga muusikat tänavused juubilarilt, kes samuti teatrile muusikat läinud, nende seas omaaegse ooperi põhjaneitsi Vanemuises. Muidugi on see Andres Valkanen. Kired on nüüd õnneks vene teatri ümber vaibunud aga ühe teatri lõpu tunnistajaks oleme ometi pidanud olema nimelt põhuteatri põhjustatud maja pakitakse kokku ning Skoone bastionil saadud emotsioonid jäävad tuleviku põlvkondadele ajaloolaste kirjeldada. Jääks teatrilugu ongi just selline nagu keegi seda mäletav. Kui maali riputame seinale ja vaatame, siis teatriõhtu kaob öösse, et järgmisel õhtul korduda, aga ometi alati uuena. Meenutame siis, milliste mõtetega kevadel Semperi-Ojasoo Skoone bastionile üles ronisid. Mõte sellest, et inimesed nii-öelda võtavad üle mingisuguse koha linnas, mis on suhteliselt mahajäetud nagu Skoone bastion siiamaani on ja ehitavad sinna endale kunstitempli, teevad selle kultuuri ja siis lahkuvad nii, et neist mitte midagi maha jääd. See mõte tundus väga kaunis ja ma loodan, et me saame selle mõtte teostamisega hakkama. Väga ilusasti ja poeetiliselt ka see tema ajalikus kuidagi harmoneerub meie teatriprintsiipidega, et me oleme ka number 99 ja kunagi saab sellest number üks ja siis see kaob puhustatis ka, kestab teatud aja ja kaob ja siis me läheme oma eluga edasi, aga loodetavasti see periood, mis ta sul on, saab olema sisukas ja väga ilus. Viie kuu jooksul saime nautida Euroopa teatriavangardi paremikku, olgu seal siis Berliini Volkspüüne või Tartu uus teater. Siis Argo Nookad imestagu, et meie teatrisaade ei olnudki ainus, kes möödunud nädalavahetusel Skoonel küsimas käis. Kas põhuteatris siiski midagi püsivamat ei võiks saada? Miski suletakse, iga hea asi saab üks kord otsa selle pärast tahetaksegi. Skoone bastion on iseenesest sellise mingisuguse teatrihoone jaoks väga sobiv koht, aga antud hetkel on see põhuteater oli planeeritud ajutiselt siin olema ja ta on ehitatud ka ainult suvel mängimiseks, nii et praegusel hetkel see põhuteater tuleb küll maha võtta. Praegu on, ütleme, 85 protsendine tõenäosus, et selle saab üks Tallinna lähedal olevat kogukond endale, aga noh, ma ei tea, või siis teisest küljest võiks öelda, et ideed ei sured. Teater sellise nagu meie hing alles meie mälestustes alles. Ka teatrikorraldusjuht Angela Mooste peab asjasse suhtuma pragmaatiliselt, ehkki tunnistab ka tema, et suvi jääb mällu igavesti. Tegelikult esemele teadlikult ajutine projekt, alates sellest, et siia Skoonele ei saa ehitada püsivat maja, pritsi, ajutine ehitus ja, ja kõik see siia teha programmi viis kuudega tihedad programmid on ikkagi väga suur töö. Mul on väga raske midagi välja tuua või, või tegelikult on lihtsalt jäänud selliseid hetki. Kindlasti see avamine, kui maja oli tõepoolest õigel ajal 30.-ks aprilliks valmis ja meil oli siin avamispidu või siis näiteks see, et ilusat suve tõttu me püüdsime päris palju siinkohal olla ja töötasime siin, kui sa istusid siin muru peal, jäädi inimene, tuleb küsima, et aa, et oi kui tore, et miks te seda tegite ja kuidas te tegite ja soovis jõudu. Et tegelikult sellised lihtsad asjad, loomulikult ka lavastused, mida mängiti, pigem nagu sellised pisikesed eredad hetked. Eks näitleja Kim üks omadusi peab olema ka oskus lahti lasta ja liikuda edasi. Aga kui paluda panna sõnadesse tundmusi, mida põhuteater nõukate peades tekitas, kuidas oli näiteks Gert Raudsepa suhe selle paigaga? Mängisime tsükli hütti, aga no ega see nagu tüki sisse ei kandubki, võib-olla isegi nagu mõtteliselt sobis sinna paremini. Skoone bastioni ise. Ja see hoone kõikide oma lõhnade ja helidega, et kui taastanud Mul on niisugune suhteliselt suletud välistele helidele ja välistele mõjutustele, need seinad seal nii paksud ei olnud, et kõik trammihelid ja, ja kõik kiirabi ja politseihelid ja üldiselt suuremat mürad, kust sinna ikkagi sisse abil tundus nagu mängiks päris vabas õhus, aga ma arvan, et see lõhn alguses, mis reageeris õhuniiskusele, kord oli ta natuke sellisem, laudalõhn, sellega natuke rohkem küüni lõhn ja siis oli jälle laudalõhn ja ma arvan see mõte ise sellisest asjast põhust teatrimaja olla, et see mõjutas võib-olla publikut isegi rohkemat nagu seal iga päev oled tsaari sellega niimoodi eraõiguse tegelikult mõtlema selle peale hoopis iga hetk. Eva Klemets sil seosta põhuteatriga eelkõige koostöö Anne Türnpu ka muidugi suuri r. Aga see ruum, mis sinna ümber loodud, seal me käisime ikka ka paaril korral niisama kohvikus ja ringi hulkumas. Et selles suhtes oli, ma arvan, see väga hea kogemus, et korraks nihukesest mugavustsoonist välja. Ma arvan, et see ongi kogu puru teatri mõte tegelikult olnud, et ta läheb kinni ja see teebki sellest hästi unikaalse ja samas väga valusa projekti. Eelkõige ma arvan, valusa Ene-Liisi ja Tiidu jaoks, kes on sellega nii palju vaeva näinud, aga teisalt, kui seda ei oleks kinni pandud ja ta jätkaks, siis seda installatsiooni ei oleks, milline see mõeldud oli. Kui vaadata mõmmi, mis selle viie kuu jooksul siia on toodud, siis ma arvan, see on kohutavalt unikaalne, et ühe väikse riigiteater paneb püsti põhust maja kõigepealt üldsegi suurima põhuehitise ja kukub viie kuu jooksul siia Euroopa ja võiks öelda maailma Tiproduktsioonid, mis on võib-olla siiski ka inimeste jaoks kindlasti laiendanud kui kunsti pediaatri piire. Ka näitleja Marika Vaarik tõstis samana esile Klemets Türnpu koostööd Küsimused identiteedist, eestlaseks olemisest, suugrillaseks olemisest, aga isegi olulisemaks, kui seda hindab ka Marika Vaarik põhuteatrit kui üht suurt performans seid, millel teatripiiridest väljunud sotsiaalne teade, nagu sageli nooo puhul Skoone bastion, kuhu see kõik rajatised sellest kõige linnaruumis kohata, ühte sellist paika, mis on justkui autoteede rongide-trammide vahel ja mingi väike aiake ümber, aga ta ometi oli täiesti eraldi, et kui sa sinna ruumi sisenesid sinna sellele alale ja siis näha seda hoonet seal, mis on nii, sulandub kõigega alt, see oli fantastiline, sa algab tunduvalt varem kui sinna nüüd sinna teatrisse otseselt sisse minna ja terve suve tunda sellist vabadust me linnaruumis sellist nagu looduses olemist, kus sa võid vabalt muru peal lamada, kus sa võid käsitsi küpsetatud, kõik seal ahised, hõrgutised, need pirukad, need leivad, rääkimata muudest maitsetest, salatitest ja toitudest, mis annab, kui kogu selle meeleolu ja pluss veel seal on kõigele mõeldud, sa tuled sinna lastega, seal on mänguväljakud, kõikvõimalikud võisid seal malet mängides võisid seal lihtsalt raamatut lugedes võisid lihtsalt olla. Need etendused olid boonuseks kõigele sellele, et tunda seal juba varahommikul ennast fantastiliselt hästi, kõik need inimesed, kes sinna saali sisenesid, olid juba eelnevalt häälestatud millelegi nagu maast lahti tõstetud. Loomulikult, kui me saime aru, et see põhuteater tuli nii äge maja ja et sellest tuleb loobudes ta oli ju ehitatud kergehitis, on ikkagi ta ei peagi talve vastu. Absoluutselt. Üldiselt võib öelda, et no ei ole hullemat asja, et maha võetakse jälle seal lage plats, sellest on meeletult kahju. Loomulikult. Eelmistes saadetes oleme rääkinud kõrvalpilgu vajadusest teatrikunstis näiteks dramaturgi rollist prooviperioodil, kes lennukaid ideid täis lavastaja taas maa peale tagasi tooks. Kuid oletame, et lavastus on valmis. Esietendus selja taga siis, kas menuki puhul on rutiin trupile paratamatult saabuv tunne. Kuidas siis hoida, proovis viimse detailini läbi mõeldud tervik elavana ka viimse mängukorrani. Kas võiks aidata lavastaja aeg-ajalt, kas või salajased külastused rea etendusele või on mängulust juba puhtalt näitleja enda professionaalsuse küsimus ning otsustajaks nõudlik publik saalis? Teatriteadlane ja Tartu Ülikooli õppejõud Riina Oruaas, teie olete nüüd jõudnud otsaga Tartusse jälle tagasi või? Jah, olen veel suur osa ajast Tallinnas, aga oluline osa minu tegevusest on Tartus draamateatrisse, tulid toru, mis pärast siis sellepärast, et tuli teha valikuid. Töötasin seal kirjandustoas ja töötasin suures osas draamateatriarhiiviga, nii et ühelt poolt olin ma otsapidi sees, sellest küljest teatrit tehakse ja teiselt poolt siis kukkusin kokku neid materjali ja ma töötasin ka läbi seda arhiivi selles mõttes, et arhiivi korrastamist nagu süsteemi või andmebaasi loomist siis see tähendab seda, et ma sain täiesti uue pilgu teatri ajaloole. Ja nüüd ma olen väga õnnelik selle üle, see kogemus on mul olemas. Nüüd, kui ma õpetan oma üliõpilasi No siis ta äkki oskate vastata ka, milline võib olla näiteks draamateater lavastuste hulgast kõige rohkem mängitud? Peast ei oska aga see peaks olema pilvede värvid. Kredeleida, tulge siia. Kuhu te jätate meid ka tänane inimest, täielgi oleks õigem ära sõita. Võib-olla järgmise paadiga, selleks pole enam kohta, ülehomme pidime hakkama lina kitkuma, nisu niitmise algus, rukkivihud tuleb sisse vedada. Tädi Guekesid. Kartulivõtt. Seal oli päris muljetavaldav olis etenduste arv. Praegu muidugi, mida ma tean üsna täpselt kõige kauem repertuaaris olnud lavastus on, raha, uputas mitu korda, teie olete rohuuputust vaatamas käinud täpselt ühe, miks? Sellepärast, et see on selline lavastus mis on ühekorraga selge, et seal tegelikult on olemas testis teatri võlu, et kuidas see masinavärk hakkab tööle. Töötab ja töötab ja töötab ja publik tuleb juba 10 aastat või rohkem. Vaatab seda, kuidas see käib ja siis tuleb uus publik. Ei, see masin läheb jälle tööle. Aga see ongi ainult masin. Andrus Vaarik, teie lavastatud Rahauputus jõudis publiku ette kuuendal aprillil aastal 2002 oskasite siis eladeski arvata, et see kuulikomöödia on tulnud, et jääda ja tollase direktoriga mul oli isegi plaan, et ma võtan käibest protsendi tegelikult lavastustes asunaga, siis lokaalne ahnus sai must võitu ja ma võtsin ikkagi mingisuguse konkreetse lavastus summa välja, oleks pidanud tegema. Ja see on tore, mõistev, õpetasin Martin Veinmanni sinna sisse Jan Uuspõllu asemel. Ja siis ma vaatasin, naersin ise nagu laps. Aga ma sain unistuste trupi. Lutsepp käib mul ikka aeg-ajalt ütlemas, et kui veel mõni komöödiat nende ämblikuvõrgustik küünlajalgade vahelt saab küll ja küll et võiks midagi siukest trusti nalja teha, aga tundub, et trupp siis järelikult ei väsi, kui nad niimoodi räägivad mõisa kõigi eest rääkida, aga seal tekib oma fenomen 10 aastat mängida ühte tükki järjest, siis tüdimus kui niisugune nagu kaob ära isegi vist see on juba ta mingis mõttes väga automaatne ja samal ajal publik toidab oma rõõmu ja tänulikkusega seda. Nii et sellest on küll vist Andrus, kui paljude tunnete lavastajana sellist vastutust endiselt oma noh, lopsuke sees, et peaks nagu aeg-ajalt ikkagi üle vaatama, kuidas tal seal läheb kuskil mingi aeg peale esietendus näitlejad lavastajast, Tagemad, sellepärast muidugi tagan oma ihu hingega seal sees ja nad tunnevad inimesi paremini kui lavastaja, kes peab tegelema nende kõigiga, mitte igaühega eraldi ja kuigi mulle meeldib vaadata vastu, kardan vaadata vahepeal, kui ma uputust vaatasin, siis ma mõtlesin, et peaks nagu proovidega. Ma pole ka mingi lavastama näitlejatest. Liina Tennosaar omaaegse Pärnu Endla epillar Padid punniewa koti tehase, et üle 170 mängukorra kogunes mitme hooaja vältel, on see teie jaoks selline isiklik rekord, kui korda kokku lugeda? On vist küll, kuigi ma pean ütlema, et see 170 korda kõik ei olnud minu omad, et ma vahepealne sünnitasin endale väikese epu ja siis mängis umbes ma ei mäleta, kas kuus või seitse korda minu eest ka Katrin haukas. Aga jah, me jõudsime seda tõesti nii kaua mängida, et meil kõigil jõudis vahepeal meil ka palju lapsi sündida, et selles mõttes see aeg oli hästi pikki etenduste arv oli ikka päris suur, aga see etenduste arv oli suur ka päriselt, sellepärast et see oli meil väikse saali tükk. Et sinna ju väga palju inimesi ei mahtunud. Et siis on võimalik asju nii palju mängida, noh näiteks palju uhkemad fenomeni on noh, tõesti näiteks Draamateatri rahauputus ja siis ma olen mänginud Lennuteatri suures saalis üle 100 korra etendust. Linda tahab lahutada näiteks. Kui koguneb neid mängukordi juba 100 või kusagile sinna kanti, siis näitleja ikka inimene, kes tahab ju midagi uut ja huvitavat. Töötluse tüütuks ei tüüta üldse, sest noh, reeglina mängitakse palju lavastusi, mis on hästi õnnestunud. Ja noh, kui te küsite konkreetselt näiteks punn java kohta, siis sellega ei olnud üldse võimalustki, et kuidagi ära laguneks, sest meie lavastaja Priit Pedajas istus meiega koos laval kõik need 170 korda. Ja märkused olid pärast iga etendust. Kuna meil oli lavastaja nagu kubjas kukil, siis meil ei olnudki lagunemisvõimalust. Andrusel on selles mõttes õigus, et noh, mingil hetkel tekib endal ka tunne, et oled targem kui lavastajat. Kui lavastaja käibki vahest vaatamas ja teeb märkusi ühe või teise koha kohta siis. Ma ei tea, võib-olla on mingi kangekaelne või? Mul on nagu tundunud, et see on täiesti ebavajalik või et me nagu ise publiku veel tšekimäära palju võib või palju ei või palju läheb liiale. Selles mõttes palju mängimine on hästi tore, et sa saad proovida ja katsetada, kui kaugele sa oma mängu liialdustega või, või alla mängimistega minna võida. Kuigi samal ajal seal usklik ka sellepärast et publiku intest oi jaa. Ja näitleja ürgne soov, mis peab igas näitajas olema soov meeldida tegelikult publikule väga lihtne meeldida ja see häälekas reaktsioon, mis saalist tuleb, see ei väljenda terminaali arvamust, tihtipeale see on, ütleme, 30 protsenti, kõige vähenõudlikumad publikut võib olla tegelikult näitleja, läheb liimile, ma lähen ise liimile, selles mõttes hea oleks siiski, kui lavastaja aeg-ajalt vaataks ja tõmbaks ta selle lavastuse nagu algsesse raami või vormi tagasi. Ülle tänulik lavastus kui tervik, ikkagi niisugune tasakaalustatud süsteem, seal oleks hea, kui lavastajaga vaataks minule endale pidulikule vastu, aeg-ajalt vaatad. Andrus, teil kured läinud, kurjad ilmad näiteks, läks ka ju kaugelt üle 100 korra. Kas Merle karu soonideks aeg-ajalt käis ja vaatas üle, tegi märkuse. Merle karusoo käis üle kahe kuu, umbes niimoodi. Lelle palused TÖÖ plamiseks kaks etendust järjest. Ühel õhtul vaatab järgmine hommiku märkused proov ja järgmisel etendusel ta kontrollib, kas etendus loksus tagasi tasakaalu ja see oli ka väga hea. Sain teada, et sellised rumalate poiste sõrad nagu viitja munn ja nuss on hästi humalaid samad mehed või üldse rääkida ka igasugune küsimine nende sõnade tähenduse kohta pidi olema rumal jutt ja suur häbiasi ulakat poisid seletasid. Olevat siiski kokku panna. Seab olevat keelatud asi. Mati Undi vannud kunagi oma etenduse, temale meeldis see protsess suma Doha, mis toimus proovides ja ta olemas juba järgmisesse seiklusest salati peale esietendust. Aga no ja kui ma sihuke näitejuht olin, siis ma muidugi jõlkusin pea igal etendusel minu tehtud. Kui palju seal kasu oli? Millest sisse sõltub küsimus teile mõlemale, see, kas üks lavastus käib maha, seda võida püsib tervikuna ilusasti koos, nii nagu lavastan mõeldud tegelikult tugev prooviperiood. Ma arvan ka, et kui ikka raamid on paika pandud ja lavastus on kompaktselt tehtud, siis tal ei olegi eriti võimalust laguneda. Ja hea auto, kes toidaksid kõik see aeg, kui sa mängid, mida sul on veel avastada, et ta on niivõrd mitmekihiline ja, ja geeniusi mängida on ikka kasulikum kui kolumnist. Mis sa arvad ja, ja jube hästi mõjuvad need nii-öelda mänguvahed, et ütleme, sa mängid hooaja mingisugust tükki mängib palju, siis tekib ju noh, suvine paus ja siis, kui toimub taastusproov ja sa teed selle tekstiraamatu uuesti lahti ja loe selle uuesti läbi ja mul jälle sel sügisel näiteks sedasama miga Millu, Aho, kaos taastama, minnes Tartusse Vanemuisesse. Mul oli nii suur rõõm lugeda, et vau, niuksed laused, niuksed, võimalused siin veel on, mis mul kõik kasutamata on ja palju järjest mängides ikka tekib mingisugune rutiin. Tekivad mingid teatud tonaalsus, et sul on juba liigutused sees. Aga kui jäävad jälle pikad vahed sisse ja pidevalt on selline pidev reanimeerimise protsess, toimub, see ei ole nagu areng või teatri võlu ongi selles, et ei anna, täna võib olla 100 protsenti erinevatel põhjustel siis ma tean, et ma saan seda järgmine etendus parandada. Kui need vahed lähevad väga pikaks, siis, siis see järjepidevus kaob nagu väga iga kord läheb lihtsalt meenutamise ja taastamise peale. Teatris on selline halb asi, et see tasakaal natukene paigast ära, sellepärast et mõnede tükkidega tekivad augud kohutavalt suured ja see on sihuke natuke hirmuunenäo moodi, sätendas seal. Ja siis on ikkagi näitleja iseseisva töö kodus tekstiraamat lahti, uuesti läbi mõelda, lahutada nagu osadeks materjal tagasi. Jah, ja mõelda sellele, mis lavastabavis rääkis, aga kui ikkagi on mõni tükk, mis noh, tegelikult ei inspireeri näitlejad kindlasti on ju ette tulnud selliseid asju, siis mismoodi seal laval ikkagi asi elama panna ja kui võib-olla tuleb mängida seda ka väga palju kordi järjest. No näiteks mõned lastetükid jõuluajal, ma tean, lavalise tuligi vabandused improviseerida. Mina olen läbinud ühe täiesti hullumeelse perioodi ja see oli nukuteatri etenduskale väät jälle punkt, komm oli lasteetenduse nimi, soli Toomas Lunge kirjutatud muusikal. Andres Dvinjaninov, libreto pakun ja me mängisime seda jõuluajal kolme nädalaga üle 70 korra. Nii et meil oli iga päev neli etendust, laupäevad, pühapäevad olid pidupäevad, sest siis oli ainult kolm etendust. Ja ajas ikka küll ausalt öeldes pea täiesti segi. Sest seal põhimõtteliselt motiveeris see, et noh, oli etenduse tasu, kuna oli neli etendust päevas, siis ma sain vastu jõulukohutavalt palju raha. Et see oli nagu see põhistiimul. Ja siis ma sain veel nagu, et kui ma need etendused olid läbi ja ma olin selle suure hunniku raha saanud, siis ma sain aru, et mul on endale veel jõulukingituseks saanud ka jalalihased. Sest ma mängisin pipra. Oh, mul oli niisugune suur poroloonist mumm ümber. Vahepeal ma võisin püsti tõusta, aga enamasti ma pidin seda tera sees kükakil oleme kükakil tantsima, jooksma treppidest üles ja alla. Aga see ajas vea küll kuskil keskel ikka nii sassi, et kui sa oma mingit tantsu tantsima hakkasid, hoidsid, ma ei mäleta. Ta, kellel Raivo Tammel käest kinni tegid paar keerutust ja püüdsid öelda järgmised sõnad, siis hakkasid mõtlema. Oot, kas ma võtan ennast selles etenduses või ma tegin seda tund aega tagasi? Tahaks enam, ei saanud aru. Põhimõtteliselt meil läksid etendused hästi, me tegime seda rõõmuga. Sest noh, laulud olid toredad Ta, aga väsimus oli küll tol ajal suur. Ei olnud sihukese hullumeelse perioode küll olla, aga ma mõtlen, et ega sellel konveieril päris teha ei saa, on ju elus asi ikkagi tegelikult igal õhtul sa näed ehtsat Šagallik. See juhtub nüüd kaheksa. Originaalne pakub originaali. Teatri võib Kettustada või alistuda või ükskõik, aga ta jääb alati kuskil alles. Sellepärast seda fenomeni ei asenda mitte miski. Seda ei ole vaja eriti Karalleerida, ausalt öelda selle vastu. Nagu koprad pealegi rabelegu. Ei pealegi rabelegu naersid selle peale kabeli kellelegi. Tuule häält, kus seda oodata ja võitlus käib, ei tea, kes keda uuri, võidab ja Ki lootusetus olukorras ainult loota, tasu. Mõnely sa rõõmu vaid lauluq seis. Pealegi rabeleb ummisjalu klaveripunktis põhimõttelist jäävad nimele, kabeli lae kukkus. Evelegi habelegrib jällegi Abeli hõimude hõimu ripuks. Eestis saavutatud mängukordade arvud ei ole muidugi võrreldavad bürood või või vestendiga ja meil on endal muusikalinäitleja Nele-Liis Vaiksoo, kes küll prodell või vestendil ei ole veel kätt valgeks saanud, aga sellelegi poolest Saksamaal ooberhauseni muusikale teatris töötasid sa nele ja mängisid seal kui mitusada või 1000 korda vampiiride tantsusaart. Vot, ma ei oskagi nüüd päris numbriliselt öelda, et ma alguses küll pidasin järge, et mitu etendust täpselt, aga ikkagi seal kuskil 100 150 peal läks asja, siis ma mõtlesin, et ah mis ma nendest siin ikka loen. Et kõige lihtsam võib-olla ongi arvutada, et ma olin seal poolteist aastat ja nädalas siis maksimaalselt kaheksa etendust suveperioodil siis kuus etendust, et niimoodi me seal mängisime. Millal saabub see hetk, kui sa hakkasid kalendrisse riste tegema lepingule? Nonii no esimesed pool aastat läks tegelikult väga kergesti, et kuna seal trupis oli väga palju inimesi, kes oli seda juba aastaid teinud, kes olid sellesama tükiga olnud ennem Berliinis juba ka Hamburgis, mõned isegi kõige esimese staadionist Stuttgardi aegadest ehk et see tähendab, et nad on juba kuus-seitse aastat sedasama asja teinud ja nemad kogu aeg juba, nii kui esietendus ära oli, hakkas rääkima, et oi, kuidas ei viitsi jagudes üheksa ja kui tüütav see kõik on ja oi, kaks etendust päevas ja jube väsitav siis alguses Mullenetesse, millest te räägite, et jube tore. On ju, et publik on super ja etendus on super. Aga siis jah, üks pool aastat olime ära teinud kuskil märts-aprill, ma mäletan, et kui ma sain esimese puhkuse võtta paar päeva, siis need kolm päeva tundus täitsa nii. Appi, ma ei oska aga mitte midagi peale hakata, et oligi ja siis ma mäletan, et ma pidin tagasi minema appikele, et see tundus niivõrd suur eneseületus, et nüüd uuesti minna seda tegema. Et aga siis jälle paar etendust ära lähed jälle nagu selle rea peale tagasi, et saad nagu selle veduri peale ja siis laseb edasi. Nele, kas Reabjale saamine tähendab tegelikult ikkagi autopilooti? Ei saa öelda sellepärast, et publik on iga õhtu erinev ja seal ei saa seda autopilooti tegelikult panna ka sellepärast, et, et seal on ikkagi konkreetselt selle vampiiride tantsufännid ja neid on seal tuhandeid üle Saksamaa ja inimesed tulevadki kohale teises Saksamaa otsast, et seda vaadata. Meil oli see naine, kes on vaadanud seda 69 korda, temast tehti isegi seal Oberauseni kohalikus lehes artikkel sellest, kus tal olid kõik need pile Teid ette näidata, et ta on käinud, nüüd vaatame seda, ise elas kuskil, ma ei tea, mitmesaja kilomeetri kaugusel ja ta käiski kuus korra vähemalt kindlasti vahel isegi kaks, kolm korda ja ta istus alati teatud kindlal kohal troika vampiiride hambad kohe tellitud endale. Nii et ja siis ta tihtipeale ikkagi pärast seisab seal ukse juures, ütleb, et oi, näe, tänase laulsid seda nii modi või miks sa täna niimoodi tegid seda, et nad on isegi minu meelest karjuvad kui lavastaja või, või need assistendid kõik, kes seal on, et kui midagi on niisugune väga muudetud asi. Aga saksa täpsusest me teame ju legende, kui täpsed ollakse just selle koha pealt, kui palju see etendus nüüd võib erineda päevast päeva või nõutakse täpselt samamoodi nagu eile, nii ka homme sellist kvaliteeti hoiatasin sinu töö. Improviseerida lubatakse. Ega väga ei lubata, et meil on seal kohal ikkagi teatris, on öelda assistent, kelle töö ongi päevast päeva värskena hoida, sest ega lavastaja seal ei ole, tema tegeleb juba muude tükkidega. Samamoodi on meil nii-öelda tantsu kapten, neid kaks tükki, kes hoiavad seda, et ka tantsuliselt oleks siis sobilik. Igas osakonnas on nagu oma üle vaadata ja ja kes vähemalt nädalas korra või kaks käib seda etendust vaatamas ja nädalas korra on siis nii-öelda nõudsession, kus siis antaksegi, seal hakkab asi käest ära minema, seda tuleb parandada põhiliselt. No põhiliselt ongi see, et tuleb hoida energiat, et lava peal kiputakse ära väsima, et kogu aeg iga õhtu peab olema nagu esietendus, tuled lavale, jälle on esietendus, et sa pead kogu aeg võtame ette, et sul on saalis ajakirjanik, kud, suured staarid, autorid, et sa pead kogu aeg esitama maksimaalselt hästi, mis seal on üks soolotants kolme tantsija vahel nagu põhiliselt ja nemad harjutasid seda küll absoluutselt iga päev. Kui etendus hakkas kell kaheksa, siis kell seitse või salati sealt Grapist kuulda, et palun jälle need need tantsijal tulla proovisaali ja teeme selle tantsu läbi, et ikkagi kogu aeg tehakse sellega tööd, et see etendus ei väsiks ja tuleb seal olla selles suhtes ikkagi tasemel, et ei saa ise ka ära väsida. Aga kui me nüüd räägime teemal lavastuse väsimine, siis mis mõtted sul tekivad, kui siin Eestis öeldakse, et noh, on juba mängitud 30 korda küll ja tundub, et hakkab nagu ära vajuma. Nojah, eks ta ühtepidi natukene naljakas on, aga teistpidi jällegi mõelda, et kindlasti ehkki on raske hoida ka värske, kui seda mängitakse hästi harva ja tihtipeale on nii, et tükk tuleb välja, siis mängitakse seda võib-olla esimesed kuu, kaks mängitakse 10 etendust või kahe kuu peale kokku 20 etendust, aga pärast seda ta hakkab niimoodi tilkuma, vahel on kolme etendust, vahel on üks etendus, mõni kuu ei ole üldse väga raske, justkui pikem paus sisse, et näiteks tõesti Pipi Pikksukk vahel juhtub, et on ainult üks etendus kuus, siis on küll nii, et lähed, järgmine kuu, mõtled Issver, et see on selline nagu kahetunnine suur nii-öelda nagu monoloog tükk, et Pipi ainult räägib see kaks tundi seal, et neid dialooge tekib seal jube vähe, tegelikult ja siis mul on küll, et isver, vaatad nagu täiesti uut asja, hakkad jälle uuesti seda läbi töötama. Ja siis nädal aega enne enne etendust ma ikka võtad juba jälle lahti oma tekstiraamat. See, et Eesti näitleja peab olema nagu iseseisvam, iseseisev töö, peaks olema meie näitlejale siis hoopis rohkem, võib-olla nagu temaga kaasas võrreldes näiteks saksa näitlejatega vä? Jah, kontroll on minu meelest seal suurem, et seal kogu aeg keegi koputab õlale, et seal ei ole, ei teki üldse seda momentigi, et ma lasen ennast lõdvaks. Minul oli veel lisaks, et kuna ma saksa keelt ei ole õppinud mitte kunagi, mul oli lisaks veel iga nädal oli foneetika tund jätkuvalt kuni lõpuni välja. Kes käis ka iga nädal seda etendust vaatamas ja siis ma sain iga kord ka veel temalt märkuseid, et mis ikkagi nüüd see sõna nüüd ikkagi, et see e-ei ole ikka päris nii nagu ma ütlen seda E või e-või, et siis on ikka mõtled, et opikene siis terve tüki mõtet, et kuidas seda, et nüüd siis paremini, et oleks veel rohkem siis saksa keelepärale, et et seal on, ei teki, jah, võib-olla. Eks seal on kogu aeg, on nagu keegi hoiab sul ora nii-öelda turjal. Kas sinus artistina midagi muutus, kui sa nüüd seal Saksamaalt tagasi tulid, jälle Eesti teatrites tööle hakkasid, oled sa nõudlikum enda vastu nõudlikum ka kolleegide suhtes, olles näinud seda, kuidas töö tegelikult käib. Ma olen võib-olla rohkem eneseteadlikum, ma tean, mis on minu väärtus, mida ma oskan ja mida ma saan veel paremini publikule pakkuda, et sinna ma läksin tegelikult täiesti üksi, et mul ei olnud ühtegi sõpra, ei olnud nagu kellestki kinni isegi haarata tuge kuskilt selles suhtes saada, et siin Eestis on tihtipeale, et sa ikka tunned ja tead juba inimesi. Hästi mugav on see, et aga seal oli jah, põlevatel sütelginnid seda võrra targem ma nüüd olen. Aitäh, Nele-Liis Vaiksoo ja head kuulajad, me saime siis teada seda, et ilmtingimata ei sõltu lavastused asi minna sellest, kui palju kordi üht või teist tükki mängitakse, aga edu sulle. Pigem vist ikka õnnelik on see näitleja, kellel läheb etenduste arvu kokkulugemine vahetevahel segi. Kui palju siis ikkagi on erinevused etenduse lõikes lubatud, millest need kõnelevad? Või kas on siiski peamine see, et näitleja on hammastega ülesandes kinni ega lase lavastaja loodud tervikul kildudeks pudeneda ükskõik mil moel? Veel kord teatriteadlase Riina Oruaas mõtteid. Mõne lavastuse kohta saab öelda nii, et lavastus justkui veel elab oma elu seal laval edasi ja muundub ja muutub ka nende mängukordade ajal etendusest etendusse. Ja ees nimelt sellisel juhul, kui lavastus elab, kas ta biopuutuma ei pea, kas lavastus, mis on nagu väga kindlalt paigas, kogu see struktuur, mis on siin ehitatud, on väga tihe, lõpuni välja töötatud, viimase detailini riik on oma koha peal ja kui see kõik hakkab tööle ja ta nii töötabki alati, siis on see tegelikult teatritegemise meistriklass. Aga siis tulevad juurde igasugused muud asjad, tuleb uus publik. Mis kliima on see päev nagu publiku hulgas, et me ju teame, et publik teeb etenduse. See on tõesti tõsi ja see on teema, millega teatriuurijad tänapäeval väga palju tegelevad. Teine suhtlus, elavate inimeste üksteise mõjutamine, ühes ruumis, koosolemine, see on teatri puhul eriti oluline. Muidu meil oleks kas tühi lava või siis proov. Aga selleks, et saaks tekkida etendus, selleks peavad nad olema koos. Etendused ikkagi erinevad erinevad, milles annab tunnistust. Kui on selline asi, et saalis aru, et näitlejal on kuskile kiire siis see kindlasti ei räägi teatri kasuks. Et see on professionaalsuse küsimus. Teatrisse suhtumise küsimus, et kuidas näitlejad teevad, kui näitleja tõesti mängib poole jõuga, sest seal on tunda või milles on asi sellisel juhul, kas lavastus ise on trupi ära väsitanud? Siin võib mitu olukord olla, et see võib-olla tõesti see, et näitlejad ei taha seda enam mängida või nad ei ole algusest peale tahtnud seda mängida, ühel hetkel nad enam ei suuda seda ära peita. Et mis see lavastus ei olegi nende jaoks oluline, siis peaks nagu teater millegi üle mõtlema, et miks näitlejad mängida ei taha, et kas teater on meil siis vabrik ja siin võib-olla tõesti seesi, et see lavastus ongi oma aja ära elanud. Räägime etendusest kui sündmusest, siis selle juures räägitakse ka sellest, et see, mis toimub lava ja saali vahel, et ei ole hermeetiline selles mõttes, et seal ei ole ainult neid näitlejaid, ainult need vaatajad, vaid et need, kes sinna tulevad, need ju võtavad sinna kaasa kõik see, mis on nende ümber. See meie igapäevane elu, sotsiaalne näiteks see kõik mõjutab meid. Ja võib-olla tõesti selline lugu, et mõni lavastus, mis on päris kaua aega repertuaaris olnud, et tema aeg saabki läbi ta väsitlik, aga publik tahaks vaadata, milles sa siis nagu väljendub, aga võib-olla siin on mõned selle lavastuse välised asjad, mis müüvad, et neid olukordi, kus vaatajad tahavad väga vaadata asju, millel ei ole väga suurt kunstilist väärtust, et neid on juba publiku huvi, ei ole alati kvaliteetse või nagu sisuka lavastuse karantiin. Ka siin on neid baktereid tuhandeid, mis määravad selle, miks publik tahab ühte või teist lavastust vaadata. Aga teisalt on jällegi teater sellise, mingis mõttes paha valiku ees, et täissaali on teatrile vaja oma tulu teenimiseks, teisalt jällegi kunstiline aspekt, millest me räägime, et mida teater peaks tegema, mida truck peaks tegema, kas peaks lavastaja korraks käima vaatamas oma teost üle, mis siis, et 10 aastat on mööda läinud kontroll läbimängust? On vist väga raske ja väga riskantne on sellisel puhul öelda, et tuleks teha nii et teatrist teavad seda kõik, et kõige olulisem reklaamikanal on võsa, telefon, seda nii palju nähtud, kuidas võib suhelda pressiga ja saata pressiteateid, teha intervjuusid, panna kõik reklaamtulbad täis plakateid ja publikust tuleb või ei tule. Peale esietendust on väga kehvalt müünud saal korraga täis või vastupidi, eriti halbadel juhtumitel on see, kus ostetakse pileteid ja siis on esietendus ära ja siis ei osteta enam midagi. See on täiesti õudusunenägu. Millest see siis võib kinni olla, nad ei ole veel. Läinudki, eks ikka esimesena tulevad kõige huvilisemad, mingi kontrollgrupp tuleb ja kui sealt läheb kumu liikvele ja see on hea kumu, siis tuleb ülejäänud publik järele. Ja see ongi see võsa, telefon ja teatriinimesed teavad seda väga hästi, kui tugevalt see töötab, see kuumumis liigub inimeste vahel. Nii et parem mitte halvasti mängida ja mitte mõelda selle peale, et ekstra 10 minutit kiiremini Kindlasti lihtne, sest me ei tea, kes on saalis ja ma ei tea, mitmele inimesele ta ütleb pärast seda, et see oli kohutavalt halb lavastus. Ära mine seda vaatama, et mitte mingil juhul, sa raiskad oma aega. Riina Oruaas, milline teie nähtud paljudes lavastustest on võib-olla selline, noh, me ei saa seda ühte õhtut taastada, see on kaduv kunst, aga mille te hea meelega taastaksite ja võib-olla laseksite veel ja veel mängida tükk, mis oli alati uus huvitav Evers. Üks selline, mis mulle mõjus alati, mida ma ei näinud, nii palju, kui ma oleksin tahtnud näha, aga ma vaatasin teda hiljem väga palju kordi. Video peal oli Eesti ballaadid. Ei, see oli tõesti selline lavastus, mis avanes iga korraga järjest nagu tihedamalt odavamalt ja siis, kui ma hakkasin nende materjalidega tegelema, uurima, juurde sisse muutuma, hakkasin juurde uurima rahvaluulematerjale. Lavastus läksime isik lahti. Praegu on tõesti nii, et piisab nagu mõnest viisijupist ja mul käivitub see pilt, mis seal toimub. Võime vist ikkagi tõdeda, et Eestis püsib lavastusmängukavas senikaua, kuni publikut jätkub. Väsimuse märkide leidmine on osaliselt ikka kohvipaksu tõlgendamine ning võib-olla lihtsalt ka maitse küsimus, mis ühele vana ja kulunud see teisele teatrisõbrale traditsioon, mida tuleks au sees hoida. Küll aga võime öelda teatrimekades Londoni West, Endis ja New Yorgis Broadwayl ollakse antud küsimuses märksa halastamatumad ning viimane sõna jääb rahastajale. Paigutavad saalist tühjad kohad, on jutt trupi ning orkestriga lühike. Londonis Royal Albert hoolis rullit eelmisel nädalavahetusel lahti punased vaibad ning kahe kontsertettekandega tähistatigi muusikali Ooperifantoom 20 viiendat sünnipäeva. Ja põhjust justkui oleks, sest Londonis on üksnes hüljatud lauldud fantomist kauem, kuna New Yorgis on kõik ülejäänud suur muusikalid fantoomi poolt ammu surnuks võisteldud. Au hindun teosele jagunud küll peaosatäitjate, küll lavastuse kategoorias ja muusikali on tänaseks lavastatud 25. riigis ja 149. linnas. Näinud on seda üle 100 miljoni inimese. Ja kui lugeda kokku kõik kassaseisud, on just Weberi, ooperifantoomaegade edukaim rahaveskid meelelahutusmaailmas üldse. Vabandama hakkas, ei kirjutanud ta teadlikult hitti. BBC-s nädala eest antud intervjuus tunnistas ta, et ilmselt ei osanud keegi prognoosida, et mõni tema lavateostest, olgu siis kassid või seesama Ooperifantoom jääb mängukavasse 20-ks aastaks. Teatri publiku maitsen tabamatu sa iial, mida publik ühes või teises teoses ühtegi leiab, rääkis Veeve. Royal Albert Halli laval olid möödunud nädalal needsamad tähed, kes ka 25 aasta eest Michael Crawford ja Sarbraitman. Viimane ehk ka Weberi enda kunagine muusa. Ma ei kirjutanud ooperifantoomi mõeldes Saarale, alustasin tööd sellega täiesti eraldiseisvalt, tunnistas Weber. Kuid loomulikult olles Saara Bratmanniga abielus, hakastanuid, lugusid laulma ning muusikali esmaettekande ajaks oli teosest juba kolm üldtuntud hittsinglile. Maailmalavade päris esimene Weberi fantoom oli siis kiiri lavatäht kolm Wilkinson nimelt muusikali proovijate kannetes ning hiljem esitas ta seda rolli Kanada esmalavastuses Torontos. Ka Wilkinson mõtiskles möödunud nädalal Londonis Ooperifantoomi menusaladuste üle. See on imeline muusika, mida laulda on, seda alati olnud. On kirjeldamatult hea selle partii juurde tagasi tulla nagu täna õhtul. Siis tunnetki, miks see on nii edukas ja miks see on nii võimas. Ülima aastast 2001 Londonis fantomine üles astunud John Owen Johns lavastas ajaloos kõige rohkem kordi fantoomi kehastanud näitleja nelja aastaga 1400 etendust. Tema arvates on selles muusikas see maagiline miski, mida mõistab kogu maailm ühtmoodi. Ja just seda oligi täna õhtul siin hea tähistada, märkis näitleja pärast kontserdi lõppu Royal Albert Hallis möödunud pühapäeval. Meile lähematest riikidest on oma emakeeles saanud Ooperifantoomi vaadata seni ainult rootslased, taanlased ja sakslased kiivalt kaitstud partiid ning teatreilt erilisi tehnilisi võimalusi nõudes. Sisu paneb ka omad piirid. Ent lootus jääb näiteks Ooperifantoom rahvusooperis Estonia või miks mitte Vanemuises. Ja küll see kunagi ikka juhtub ka. Eetrisse. Ja ongi tänased teatriootavad räägitud. Lõpetama jääb muusika Vanemuises välja tulnud operetist lõbus lesk, peaosas rahvusooperis laenatud heli Veskus ning Vanemuise enda kuldne sopran Karmen Puis. Saatejuht ja helirežissöör on Meelis Kompus. Jääme kuulmiseni täna kahe nädala pärast.