Tere, selleks veel üheks maailmaks on täna värvide oma. Muistsetest aegadest on inimesed värvidele sümboolseid tähendusi andnud, nendega seotud loendamatuid, uskumusi ja kombeid ja mõistagi rituaale. Valge ja must, punane ja kollane, rohelisest rääkimata, nad kõik sõna otseses mõttes kubisevad igat sorti Dustest salapärast ja kindlasti ka vääritimõistmisest. Ühesõnaga meid ümbritsev värvipalett on vägagi rikkalik ja nüüd jääbki vaid üle teada saada, milliseid omadusi siis inimene neis aegade jooksul näinud on ja missuguseid maagilisi toiminguid sellega seoses siis läbi viinud. Pärimustele, kommetele ja rituaalidega pühendatud sarja tänases saates räägib värvidest folklorist Marju Kõivupuu ja mina olen Haldi Normet-Saarna. Marju kõige lihtsam ja samas igavam oleks elada must-valges maailmas õnneks nii pole. Kas on olemas ilusaid ja inetuid värve? Tere kuulajatele minu poolt ka. Ma arvan, et ilusaid ja inetuid värv ei ole. Sellist ilu ja inetust sõltub tegelikult vaatajate maitsest ja peegeldub läbi selle kultuurikeskkonna, kus inimene elab, sellepärast et kui me läheme minu arust väga kaugele tagasi, siis värvipalett skaala peegeldab küllaltki täpselt seda keskkonda kus inimesed mingil hetkel on elanud ja missuguseid pigmente värvide valmistamiseks värvisegude valmistamiseks on võimalik hankida. Ja tegelikult eks ta kipubki niimoodi mõlemad, näiteks värvikombinatsioonide põhjal me näiteks tänapäeval ka eristame ühte rahvust teisest või vastandame neid. Ja kas oleme üllatunud, et või imestunud või meeldivalt või ebameeldivalt jahmunud, et kuidas sellisel või teisel sündmusel võidakse kanda nii ja niisugust rebi riideid või, või jumestatakse ennast liialt atraktiivselt või? Ma toon sellise näite täiesti teisest vallast. Et Kopli kanti ehitati täiesti tüüpilised Tallinnale kivitrepikojaga elamud, aga paraku ilmselt ehitajaks oli siis slaavi vene traditsioonidega inimene tarvis need majad sinistesse, toonidesse ja kogu linnaosa oli nii-öelda tagajalgadele aetud, sellepärast et öeldi, et need majad tuleb maha lõhkuda, sest need ei sobi sellesse kultuurikonteksti teiseks üle värvinud absoluutselt aga fundamentalistid lähenemine, ühesõnaga, sinised lauad maha võtta ja asendada need kollased ja pruunid ega, või äärmisel juhul rohekate toonidega. Nii et nii see paraku jah, on mingil põhjusel ilmselt see meie keskkond, kus meie siin oleme harjunud põhjamaal elame olema, see kajastub ka meie värvinimetustest, sest sageli just pooltoone veerandtoone me nimetame ka loodusest pärit taimenimedega, ütleme näiteks värvi kohta, et see või teine on pihlane või, või pihias. Et sellega antakse siis edasi teatud sellist oranzicatooni, mis on just iseloomulik teatud küpsusastmes pihlamarja kobaratele ja, ja kui ma siin vaatasin taimede välimäärajaid läbi aegade, siis mul oli huvitav, ma sain ühe inspiratsiooni, et vaadata, missuguste värv edasi andvate omadussõnadega taime määrates kirjeldatakse taimi. Ja ma julgeks öelda, et siin äraütlemata huvitav uurimistöö mõnele üliõpilasele, kuidas värvide nimetused, toonid, pooltoonide kirjeldused on läbi aegade muutunud. Võtame ülendavad värvid, võtame masendavad värvid, võtame rõõmsad, värvid, leinavärvid. Mil moel on nad aegade jooksul inimese elus kaasa rääkinud ja mida on nendega aegade jooksul ette võetud? Jah, vaieldamatult värbon sümbol ja värvidele on läbi aegade antud erinevaid sümboolsid tähendusi. Ja muidugi ka värvisümboolika on enesestmõistetavalt siis kultuuriti erinev, aga samas on värvisümboolikaga üks, üks teatud noh, suhteliselt üks universaalsem sümbolsüsteeme meie kultuure, kas üldse võib olla intrigeeriva mon vaieldamatult punane värv, see on vere elujõukive sõjavärv ja noh, näiteks kui India, Hiina pruudid kannavad punast, siis nad teevad seda sellepärast, et see sümboliseerib õnne ja viljakust. Muuseas ka ju meie kalendrites märgitakse pühasid punase värviga olete märganud, eks ole. No muidugi, kalendrikujundused on erinevad, aga üldtavaks on saanud seemneargist päeva tähistame mustaga ja pühasid päevi tähistame punasega ja samas on ju ka punane ohuvärv, eks ole, kui me vaatame kõiki hoiatavaid märke ja, ja igasuguseid niisuguseid sümboleid, millega me tahame juhtida, erilist tähelepanu, siis ikkagi kasutatakse punast ravikeskajal kujutati ka kuradit siis punases rüüs või punase nahaga, sest et punane on ka siis põrgutule ja needuse, aga lisaks sellele ka siis sellise ohjeldamatu kire värv, iha värv ja, ja võib-olla võrgu ja ohjeldamatu kirgas sinna vahele nüüd lausa võrdusmärki tõmmata saab, aga mõtlemiskoht on ikkagi ja, ja samas eks ole, on ju siis ka püha punane uni, Risti kirikus on krite mälestusmissa siis preestril on punane rüü seljas, mis omakorda sümboliseerib valatud verd ja kui me siit edasi läheme meie lähimineviku nõukogude aega, siis seesama punane lipp sümboliseeris midagi hästi, mäletavad, eks ole, töörahva kannatusi ja, ja nende valatud verd ma siin olen ka tudengitele loengutes meenutanud, et kui me näiteks loeme vanu eesti rahvalaule, et seal võrreldakse või niisugune parim kompliment ongi, kui tütarlast kirjeldatakse mehelemineku eas tütarlast, siis see punane epiteedina on aina positiivse väga. Kui sa nüüd ütled sellelegi, et ta on punane, siis sellel on otsekohe väga tugev poliitiline varjund juures ja noh, me teame, eks ole, ajaloost ju ka punase ja valge poliitilist tähenduste ja sageli sümbolkeel, mida on kasutatud niivõrd tugev, kuigi ta on lühiajaline, et ta nagu varjutab võib-olla teinekord isegi saade võib-olla selle aastatuhandepikkuse traditsiooni, aga meie lähiminevikust teame, et sa ei tohi tütarlapsele öelda, et küll sa oled ilus punane, eks ole, et siis otsekohe ilmselt tekib selline väikene konflikt, mine sa tea, võib-olla ei, tegi ka võib-olla mõnele see vastupidi, on just nimelt ka poliitilises mõttes komplimente, aga see selleks sajandite taga võis ju olla mis iganes, aga meie mällu on ikkagi kinnistunud see, mis on toimunud meie lähiminevikus õudselt ja selleks kulub tõenäoliselt mitu põlve, enne kui taaskord mingisugused sellised sümbolsüsteemid kassis, teisenevad muutuvad, aga samas kui me vaatame rahvarõivakomplekte siin lähemas ümbruses, siis esimene niisugune värvikombinatsioon on ikkagi olnud jah, punane, valge. Et väidetavalt siis esimest punast värvi on saanud ka sedasi, et kangast on leotatud siis roostes mees ja perenaised, nagu me kõik oleme, me teame, eks ole, et roosteplekkide vastu aitavad ainult plekikäärid ja, ja hiljem on siis sellist harjuskitelt soetatud sellist valge lõnga, punast lõnga, millega on kirjatud siis valgeid rõngaid ja vaieldamatult punased kirjad valgel taustal mõjuvad efektselt mõjuvad dekoratiivselt, nad äratavad tähelepanu ja nii ta paraku on. Nojah, ja üht suurt värvide pillerkaari näeb loomulikult ka meie laulupeo rongkäigus. Jah, no võib-olla laulupidude rongkäigus on jahet, Milani kirevamad on siis saared olnud ja saarte rahvarõivad on üldse niisugused tähelepanu väärsed meie suhteliselt võib-olla sellises pastell samas tonaalsuses, aga eks seal olid ka teised olud, mehed sõitsid merd, saare naistele, toodi erinevaid kangaid, mida siin ei olnud saada ja küllap ka mitmesuguseid mineraalseid värve, millega sai kangaid värvida, sest noh, meie loodusest on tuttav madarapunane, mis vaieldamatult saartel ja läänerannikul annab teatud spetsiifilise punase tooni. Aga mujal tuli jahika leppida selle potisinisega, et on üks ilus rahvalaule, et mis käib umbes sedasi, et kui lammas sünnib sinine, siis ei ole Villa värvimistega kusekorjamist, et noh, teadupoolest eks ole, sinise saamiseks nagu potisinine ütleb, kasutati hapendatud uriini, siis perenaised korjasid seda, siis poti hoidsid voodi all ja siis, kui mõni pere laps kogemata kombel jalaga sellele potile pihta sai, siis perenaine olla ohanud, et ma nädal aega korjasin, tema ühe jalahoobiga lõi ümber ja erinevaid värve, mida on kasutatud ikkagi jah, et loodusest saadavad punased ja siis seesama potisinine. Seekord on juttu värvidega seotud kommetest, rituaalidest jääb pärimustest. Stuudios on folklorist Marju Kõivu. Nii no punane on meil nüüd kõvasti tähelepanu saanud meie värvidele pühendatud seekordses saates. No räägime siis mustast ka, Me teame, eks ole, kirjandusteost punane, must, et nad on ka omal kombel vastandvärvid ja Lääne ühiskonnas on must, on nad siis ikkagi kõigepealt leina ja allmaailmavärv, aga seda seostatakse ka siis nõidusega. Noh, me räägime mustast maagiast ja noh, näiteks ma ei tea, marti võib-olla oskab rääkida paremini, oskab võib-olla ka mind parandada, aga noh, näiteks Hiinast tähistab just must põhjakaart ja talve, aga ka Hingvistlik hävingujumalanna kali on olnud siis must ja on siis teada, et kuninganna Victoria ajal näiteks mustast pool vääriskivist valmistatud ehted olid leina märgiks, kui ta leinas oma abi. Just nimelt et ja sellise muneda lõigi ise sellepärast et oma meest leinati seda loobussi säravatest ehetest ja sealt on ehk ka siis tulnud see muste kui leina värv väga tugevasti meie kultuuri, sest mitmed teooriad on arvanud näiteks, et meie nii-öelda siin oma maa rahva leinavärvideks on võinud olla ka veoleti ja, ja kollase kombinatsioonid, aga noh, need on suuliste teadete põhjal tehtud järeldused ja võib-olla ma siin väga julgeid üldistusi ei teeks, aga tahan vist rõhuda sellele, et must ei ole mitte alati olnud üheselt leinavärv. Ühe teooria kohaselt on ka valgele inver absoluutselt, sest näiteks seda just Aasia rahvaste puhul on, on ta leinavärv ja, ja näiteks arvatakse olevat kummitused valged, sest noh, valge värv on nagu läbipaistev, et ta ei varja midagi. Tegelikult eks me juba lapsepõlvest ka, eks ole, valge lina nii-öelda selline ese või, või ühesõnaga kummitust joonistame või kujutame siis mingi olend, kes liigub millegipärast valge lina kujul, et kas seal sees on siis kedagi või midagi. Aga noh, ütleme näiteks, kui on mingid sellised rituaal, maalid, kus etendatakse siis surnute kojutulekut, kaudsed seosed on ju ka meie mardi- ja kadrisandi kommetel sügisel hingedeajal tulevad ennast näitama, siis näiteks kadrisandid on ka riietanud ennast valges, mis lubab aimata siis nende selle kombe seost hingede uskumusega. Kadrisandid peaksid olema valged ja jah, seda muidugi eriti niimoodi, et kadrid on valged, ilusad, et noh nagu tütarlapsed ja mardisandid olid siis jälle vastupidi, mustad jaga alusega sellised, aga jah, nende maskid veeringut võib samastada ja ongi samastatud ka kunagiste hingedekujutelmad ega, või nii-öelda hingede ootamisega, et kust need mardid tulnud olnud juba laulud ütlevad, et kusagilt sealt lahkunud esivanemate maalt meie poole tagasi annavad märku ja tahavad teada, kuidas meil läheb. Ilmselt raadiokuulajad küsivad, et kui must ei ole olnud alati leinavärv, et mis siis olnud, et noh, näiteks ka muuseas pruun on olnud leinavärv värv, mis sümboliseerib mulda, mis sümboliseerib sügist, et just seal on pruun olnud leinavärv, sest ta nagu ka sümboliseerib alandlikkust ja vabandust ja mitmedki mungarüüd on ju pruuni värvi ja pruuni karva nagu vanemas eesti keelepruugis on öeldud ja see pruun on siis sümboliseerinud ka nii-öelda maailmast tagasitõmbumist. Aga, aga mida on tähendanud pruun meie lähiaegade poliitikas ja mida sümboliseerinud pruunid mundrid? Ma arvan, et sõjas ajaloolased oskavad seda paremini lahti seletada. Jah, ja siis vaieldamatult üks selline tore värv, mida lapsed armastavad ja mis on sümpaatne kollane, et teda on siis nii-öelda kulla, valguse, päikesevõrdkuju ja, ja samuti kulda või kollast värvi on peetud ka siis intelligentsi sümboliks, et noh, ka näiteks islami traditsioonis, nagu ma ütlesin, et loodetavasti marti siis täiendab, parandab ja korrigeerib mind, et kuldkollane andis tarkuse, tarkuse hea nõuandesümbol. Ja samuti noh, näiteks traditsioonis on jälle kas kahvatukollane või selline natukene selline sidrunikollane tähendanud ka karedust ja häbi ja ka Euroopas siis kollast seostatud näiteks arbikslusega, samal ajal on ta Hiinas kuninglik värv, nii et me vist kunagi rääkisime ka lilledest ja mul praegu tuleb esse kollasega seoses meelde, et taaskord, eks ole, kultuurid on erinevad jah, et kollaseid roose kingiti kergelt naisterahvastele, aga see ongi nii huvitav, et ta võib tähendada absoluutselt kontrast sealt vastupidist absoluutselt, ja erinevate rahvaste puhul ja, ja mida siis veel ümber leida on nagu rahvalaulgi ütleb, et kuidas loodus kevadel ennast rohelisse ehib, on väga ilus vaadata, et minge varakevadel loodusesse, kui palju rohelisi toone te leiate ja nii on saanudki iga rohelisest siis sellise elu, kevade, nooruse, lootuse värv ja rõõmu värv, eks ole, kui kevadpühad on tulemas, esime oma koda roheliste okstega, mis annavad edasi nii-öelda eluringi jätkumist, taassündi, aga muidugi tänapäeval roheline on siis ka see värv, mis sümboliseerib keskkonda, sealhulgas ka muret keskkonna pärast ja muidugi roheline tuli, nagu me teame, meil on ilus kõnekäänd, kaad, roheline tuli, eks ole, see tähendab nii otseses kui ülekantud tähenduses, et tee on vaba ja, ja noh, meil on kolm värvi, mis meil alati kätte paistavad, ongi siis see kollane, punane ja roheline valgus, soovides et kõigepealt siis need märgutuled olid kasutusel raudteel, aga nüüd siis ka meie tänavatel ja teedel, et punast ja rohelist. Me märkame igav päev, et punane keelab, roheline lubab. Ja muuseas näiteks roheline värv on ka tänapäeval taimetoitlastele toidukaupade märkimisel kasutusele võetud, et siis kasutatakse looduspuhast. Nii et tõepoolest, kuni me niimoodi käime läbi aja, siis märkame, kuidas eri aegadel eri kultuurides need tähendused muutuvad ja kui ma ise mäletan noorest põlvest, kui see ostetud kodus värvitud villast lõngad, need Ani liin, värvipakikesi, mis olid jubedad ja määrisid ja vanemad inimesed mäletavad, ma olen ikka küsinud tudengite käest, et kas te teate, mis värv on näiteks elektrisinine ja vanaroosa ja, ja need on sellised põnevad, et tänapäeval praegu on üldiselt taas populaarseks muutunud taimede seente käbidega, mille kõige aga me ei saa tekstiili värvida ja selle aasta kevadel, kui maikuus Eesti Rahva Muuseumis oli järjekordne rahvarõivakoolituse nii-öelda siin pidulik lõpetamine ja autasustati ka siis inimesi, kes teevad näputööd, siis ma tõsiselt nautisin seentega värvitud toone. Et loodusest saab selliseid ainukordsed ja kuna sellist värvi tämbrit ma julgeks seda sõna kasutada, on väga raske korrata, et seal saab ainult nagu ühekordse värvimiseks käigus, siis teeb tekstiilid minu arvates Ki hinnaliseks ja vaieldamatult selle koloriidi ainukordseks. Ja ma kujutan ette, et see on omaette rituaal, kaasa seentega värvimine, ohja tähendab, selles mõttes ma võiks seda muidugi kirjeldada, mul hakkab silmades jooksma kasvõi seesama mu oma kodukandis Lõuna-Eestis Mõnistes tehtud ja üles filmitud ka need kõikvõimalikud naiste käsitöö päevad, kus siis kujutage ette, kus on püstkoda ja, ja naised on seal ümbersele lõke. Lõkkel podiseb pada, kus siis keedetakse, värvitakse neid lõngu ja siis aeg-ajalt keegi tuleb oma tokiga, tõstab välja, vaatab, kas on piisavalt hea toon ja laseb ta siis sinna jälle tagasi ja kuidas need lõngad võetakse välja, kuidas nad jahtuvad, kuidas nad riputatakse räästa alla kuivama ja korraga Hävita palju sellepärast, et, et see annab jälle omakorda võimaluse kirjata kindaid-sokke kampsuneid, kas siis toon-toonis või, või selliste värvidega ja noh, iseenesest juba värvitaimede korjamine on rituaal, et kui näiteks siin on kirjeldatud, kuidas saarte siin kihnu naised ja, ja saarte naised on käinud madalat korjamas või kui, siis minnakse loodusesse, et õigel hetkel korjata. Ta just sellises vajalikus kasvufaasis taimi nende käest seda värvi paremini, et saada, kuidas korjata seent mitte söömiseks, vaid värvimiseks, et see on, selles mõttes on ta nagu kogukondlik tegevus, et inimesed tulevad kokku, naised tulevad kokku, nad suhtlevad omavahel, nad vahetavad retsepte, nad istuvad ja valvavad selle paja juures, joped seljas, rätid peas, Zorgivad midagi ja, ja kui seda kõrvalt vaadata, siis tekib tõepoolest selline tunne, et see on selline salapärane nõiaköök. Noh, nagu ikka, eks ole, kõik olgu see siis sepapada, värvipada või kus, kus nagu koos ollakse, toimetatakse, et see on selline selline vaene rituaal, kuhu siis pääsevad ligi ainult väga kannatlikud ja asjasse pühendunud inimesed ja need värvid on püsivad, mida on siis tekitatud seente või taimedega. No kindlasti see muidugi sõltub ka sellest, kuidas siis suudetakse see värv kinnitada, et mida sinna juurde pannakse, et kes, kes kuidas seda värvi kinnitamist ette võtab, et mida ta lisab, aga noh, üldiselt küll ja minu arvates nad ei pleegi niimoodi ära ja teine asi on ka see, et nad ei ole võib-olla silmale natukene jõhkrad, et vot praegu tänu arvut diile ja kõigele sellele mida näiteks ma ei tea, minu arvates isegi animafilmide koloriit on kuidagi niisugune. Araabia väga kontrastne ja agressiivne, jõuline tungib peale nagu silmale ma ei tea, mõjuvad nagu sellised pastelsed ja mahedad toonid niimoodi turvaliselt ja rahustavalt. Ja muidugi, mis mulle iseendale nagu taimedega värvimise juures on sümpaatne on just nimelt need niisugused erinevad, niisugused murtud toonid, et kui ma lapsepõlvest mäletan, et pärastsõjaaegsetel lastel, mis meil oli, eks ole, meil oli, milline pliiats ühes otsas oli, sinine, teises punane värv ja kui seda keelega katsuda, mida ei tohtinud teha, oligi ta siis olidki jube tri mürgine. No vot seesama, eks ole, keemiline pliiats juba sõna ise ütleb, et sellega sai teha nagu kahte värvi läksime kooli pärast sõda, mis meil oli, meil oli maksimaalselt, eks ole, kuus värvi põhivärvid ja eriti õnnelik oli see, kellel oli pliiatsikarbis juba 12 ravi ja siis need esimesed viltpliiatsid, millise, millega sai teha nagu seda säravat, aga, aga samas pastelsed kriidid ja pastelsed värvid võiks nagu minu arvates küll lastele kätte anda, et nad harjuks ka sellega, et tegelikult on olemas ka niisugused mahedamaid ja natukene rahulikumad ja, ja nüansirikkamad värvitoonid meie ümber. Ja kindlasti noh, värvidel on väga suur mõju meie tervisele, me isegi tänapäeval räägime väga palju värvi ja kunstiteraapiast, kus inimesed siis püüavad oma tervist mõjutada siis alateadlikud värviteraapia kaudu ja minule teadaolevalt on üldse värviteraapia kui niisugune saanud alguse siis Ameerikas, kus siis pandi ka kirja esimesed sellekohased raamatud. Ja kui läheme jälle taas ajalukku tagasi, siis ka näiteks Teeba sammas templites olis erinevatel värvidel erinev tähendus ja noh, kõik ma usun, on kuulnud ja tänapäeval väga palju ka sellest räägitakse, et noh, et idamaade filosoofia järgi siis inimesel on need seitse energiakeskust ehk tšakrat ja siis need on jälle omakorda seotud erinevate värvidega, see tähendab, et siis igatseda tšakrat või keskust nagu valitseb üks värv ja mis siis omakorda juhib nagu erinevaid omadusi, et noh, näiteks punane värv valitseb seksuaalsuse üle ja, ja kui, siis sellest sõltub ka füüsilise elu kestvus, noh, millest me alguses rääkisime, et see on ka üpris loogiline, et kui me siin iseennast katki teeme, siis jookseb meile seda punast verd näpu peale, mõnikord see hirmutab neid, aga samas ju siis terase tähelepanemise korral võib täheldada, et kui seda verd tuleb natuke liiga palju, siis inimene siit ilmast lahkub ja verejooksude stseen alati suhtutud ka niisuguse noh, ütleme siis väga tõsiselt, eks ole, reaalselt on verd lastud, kui on tarvis mõnest haigusest vabastada ja, ja nii edasi ja nii edasi ja näiteks oranžiga on seostatud siis niinimetatud põrnakeskust, et sellest sõltub meie tundeelu ja sotsiaalne aktiivsus, et öeldakse, et kui siis see keskus ei toimi, et siis on näiteks inimesed on pessimistlikud ja neid on siis reumaatilisi liigesehaigused tabavad kollast värvi on seostatud siis niisuguse jõu ja päikeseenergiakeskusega, et see tšakrakeskus, mis on ülevalpool naba, et see päikesepõimik või kuidas seda siis nimetatakse, et kui see keskus on inimeselt tuge, siis inimene on selline rahulik ja mõtlev ja aga kui ei ole, et noh, siis näiteks inimene on selline pinges ja kardab kõike, tal ei ole erilist eneseusaldust ja nii edasi ja nii edasi. Rohelisega on seostatud südamekeskust, sinine värv seob meid siis kosmosega ja on arvatud, et see tšakra asub siis kurgu kohal, et sellest sõltub näiteks meile nii vajalik oskus, kes me rääkimisega avaliku esinemisega tegeleme, et temast sõltub inimese kõne eneseväljendusi, intellekt, vaimsus ja siin on indigosinine ja violetne on siis kaks ülejäänud värvi, et indigosinist on seostatud selle salapärase kolmanda silmaga, millega me jälgime seda teist maailma, eks ole, püüame sellest aru saada gaas ja siis on seotud ka nägemise, kuulmise ja haistmisega ja noh, vanad rahvad on uskunud, et värvidega on võimalik olnud ravida. Ja selleks siis suleti inimesed ruumidesse ja lasti nendele siis vastavat värvi valgust, mis pidi siis nagu tooma nende probleemidele leevendust või Antiga juua seda värvivett, mis siis arvati nii-öelda olevat kuidagi seotud nende keskuste või tšakrate katseebilis probleem leevendama. Huvitav, kas leevendus ka? No vot, mina ütlen selle kohta niimoodi, et kui inimene ikka väga usub sellesse Ta aitab siis kindlasti mingis osas ta leevendab ja, ja sõltub siis igast konkreetsest muidugi haigusest või tervisehädast. Jah, ma arvan siiski, et see, see usk on väga oluline, mis seda toetab, et et kui inimene usub, et need asjad on enam-vähem nii nagu ma siin püüdsin kirjeldada, et siis ta tõenäoliselt kuigivõrd ikka abi saab või nagu üks inimene mulle Võrumaal ütles, et Ta peris terve süsti, aga parem baseks sai. Ja kui me alustasime sellest, et kas maailm on must või valge, siis ongi hea lõpetada sellega tegelikult maailm ei ole must või valge, sest erinevatel sümbolid teil on erinevad tähendused ja ükskõik, kuidas inimene seda tõlgendab, ta tõlgendab seda kas oma kogemuse seisukohalt või, või teiste kuuldu põhjal või veel mingi traditsiooni põhjal, tal on õigus asju näha ka nii, nagu tema seda näeb. Selline oli seal ja veel üks maailm, tänane saade värvidest ja nende mõistmisest või mittemõistmisest. Stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna helirežissöör maris Tombach. Nädala pärast kohtume orientalist Martti Kaldaga kuulmiseni.