Tere hommikust. Eile oli juttu, kuidas Paulus loobus kogudusel toetuse vastu Misest ning abielust et viimseni kogu oma elu ja jõu pühendada Kristuse teenimisele. Ta võrdleb seda spordimehe pingutusega. Eks te tea, et kes võidu jooksevad, jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks. Iga atleet don askeetlik kõigis asjus. Nemad ju selleks, et saada närtsivad pärga, meie aga, et saada närtsematut. Mina igatahes jookse, nõnda jäi mitte nagu suunata boksi, mitte nagu see, kes peksab tuult Vaidma, virutan pihta oma ihule ning teen ta oma orjaks. Et ma muile jutlustades ise ei muutuks väärituks. Algkeeles läheb metafoor tegelikult kaugemale, kui tõlkest paistab. Viitab heeroldile, kes võistlusel võitjad välja kuulutas ja tähendab et ma pärast teistele võidu väljakuulutamist ise ei jääks nende hulka, kes ei võida mingit auhinda. Kirjutades oma noorele kreeklasest sõbrale ja kaastöölisele Timoteosele, kes oli tõenäoliselt sama suur spordisõber, kui ta ise apelleerib Paulus otsa, kui endastmõistetavana Atletika alastele kogemustele. Ja kui keegi võistleb, ei saada ameti võidupärga, kui ta ei võistle atleese korra kohaselt. Selgelt avaldub see mõtteviis manitsuses. Harjuta kreeka gümnadze ennast üha jumalakartuses, sest ihu harjutamine on kasulik vaid piskuks. Jumalakartus aga on kasulik kõigeks ning tal on praeguse ja tulevase elu tõotus. Lause on tähendusrikas, sest konventsionaalset Kreeka moraalistid näiteks Seenophanes euriipidest joogenes kaldusid Atletika treeningut pidama täiesti väärtusetuks, aga Paulus on teist meelt. Vihje spordile ei ole esimese sajandi kirjanduses haruldaselt stoik epic Teetosel on neid sama palju kui Paulusel. Ja orjana sündinud epiteetus ei olnud kindlasti mitte tegevsportlane. Kuid igaüks, kes tunneb mingit spordiala, saab aru, kas autori üks või teine viide sellele rajaneb isiklikel kogemustel võimite Epic, Teetose vihjad, Atletikale on teksti ilustavad. Kirjanduslikud võtted. Pauluse omadega moodustavad osa autori mõttelaadist. Isegi kui me oletame, et paljud Pauluse ütlused olid ainult katsed köita lugejaid sellega, mida ta arvas neile huvipakkuvat. On võimatu kujutleda, et elu lõpul, tehes uhkelt kui võtet oma andumusest suurele eesmärgile, laskuks ta tühipalja kirjandusliku võtta rakendamiseni. Rada, mida mööda inimese mõte rändab niisugusel silmapilgul on hoopis teine. Nüüd ta seisab. Mulle tallel õiguse pärg, mille issand, õiglane kohtunik tollel päeval annab mulle 60 aastat tagasi, 1951. aastal kirjutas mõisaarvet Paul enne oma teistkordset arreteerimist ja 25-ks aastaks Siberisse saatmist. Ühte on tarvis ja selle ma leidsin elus, mis jumalat usalda, võib. Rahu, sain kõiges kui omaks ma võtsin jumala-d ja mis mulle see tõi? Mina võin eksida, tema ei eksi, käsi tal kindlana, juhatab mind. Tema, mu lootus, kui seisan üksi, usaldan teda, ei usalda end läbida, kannab mind vaenust ja pilkest läbiga pimedast kahtluste ööst. Hajutab pilved toob võrratut, selgust, ellumisrikas, usaldusest. Palvetagem, issand, täidame süda rahuga, mis on ülem kui kõik meie mõistus ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi oleme andeks andnud oma võlglastele. Aamen.