Tere pühapäeva hommikust. Olen sellel nädalal rääkinud apostel Paulusest ja eriti tema spordihuvist. Kui midagi selle kohta kokkuvõtvalt öelda, siis võiks ehk olla. Ühine on neis mõttekäikudes ja tunnetes loobumine isiklikust mõnust ja naudingust millegi suurema nimele. Ei ole juhuslik detail, mis võiks olla ka teistmoodi vaid vastab apostli eluhoiakule. Pühale üks kõiksusele. Aga seda ma lausun, vennad, aeg on piiratud, tuntud on ju lõpuks nii et ka need, kellel on naised, ometi on, otsekui neil ei oleks ja need, kes nutavad, otsekui nad ei nutaks. Ja kes rõõmustavad, otsekui nad ei rõõmustaks, ikes ostavad, otsekui nad ei oleks omanikud. Ja kes maailmast saavad kasu, otsekui nad ei kasutaks ära. Sest praeguse maailmategumood on möödumas. Paulusest rääkimisel võiks loomulikult rõhutada ka mitut muud külge. Näiteks üpris oluline on tõik, et Paulus oli väga haritud mees. Kui enamik Jeesuse jüngreid olid lihtsad töömehed, siis tema kuulus oma kaasaja tippharitlaste hulka. Paulus oli maailmakodanik. Ta sündis Tarslases Rooma provintsiks liikia pealinnas. Kuigi me ei tea üksikasju ta õpingutest saida ilmselt korraliku kreeklase tähendab Helenistliku hariduse. Ta stiil on küll kohati piinlik, kui ta rabidega polemiseerib. Ta on istunud kuulsa Rabiga maalija jalge ees ja piiblit ta tunneb väga põhjalikult. Kuid üldiselt kirjutab ta nagu kreeka kõnemees. Ta kirjade stiil on küünilis toilisele teatriibile vastav. Ta võiks palju retoorilisemalt ja kaunimalt. Aga ta ei tee seda. Korintlastele, kellega tal oli kõvasti muret, peab ta seletama. Ka mina, vennad, ei võinud rääkida teile kui vaimsetele, vaid pidin rääkima kui lihalikele. Nagu väetitele lastele Kristuses. Jootsin teile piima ega andnud tahket rooga, sest seda te ei oleks veel talunud. Kui egade nüüdki veel talgu. Ta tuletab neile meelde kui ma teie juurde tulin, vennad ei tulnud maa eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile jumala saladust. Sest ma tegin otseseks teada teie keskel ainuüksi Jeesus Kristust ja teda kui risti löödud. Ja ma olin teie juures nõtrusesse kartuses ja suures hirmuvärinas ning mu kõne ja mu jutus ei olnud ahvatlev tarkus, vaid vaimu ja väe kaudu tõestamine. Et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid jumala väes. Paulus ei demonstreerinud kaaskristlastele oma vaimumuskleid. Ta laskub tavalise inimese tasemele. Ja ainult vahetevahel võib kogeda, kuidas ta päris argistes ja ebameeldivatest asjadest rääkides lubab oma vaimul ja stiilil tõusta kõrgustesse. Aga Pauluse tarkusest ja taidurlusest mõni teinekord tänase pühapäeva hommikul tahaksin mainida vaid kahte asja tema elus ja kuulutuses mis on minu jaoks isiklikult olnud äärmiselt liigutavad, jalutavad kõigepealt suur usumees, Paulus ei saa oma tõvest terveks, palve peale. Pärast ülisuurte ilmutuste saamise mainimist ta kirjeldab. Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai saatana ingel mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks. Olen sellepärast kolm korda issandat palunud, et see mu rahule jätaks. Ja tema on mulle öelnud. Sulle piisab minu armust, sest vägi saab täieliseks Nutruses. Viimases kiitlan hoopis meelsamini oma Nutrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. Seepärast mul ongi hea meel mõtluses jõhkruste käes vaevades jälitamistes ja kimbutamistes Kristuse pärast. Sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev. Paradoksaalne ent niisugune on valitud tööriistaosa. Ja teine asi on Paulus avarus ja avatus mis iseloomustab teda lisaks talandlikkusele. Mis iganes on tõene iganes, auväärne iganes, õige iganes, puhas iganes, armastusväärne iganes ülendav. Kui miski on vooruslik ja miski on kiidetav. Sest kõik head asjad on kokku võetud Kristuses. Olgu, Paulus, olgu apol salgu keefas, olgu maailm olgu elu olgu surm olgu käesolev olgu tulev kõik on täie päralt, teie ise aga olete Kristuse päralt ja Kristus on jumala päralt. Ja nii ta kirjutab oma armsatele sõpradele, Philipi koguduses. Ma püüan taibata Kristust ja tema ülestõusmise väge ja ta kannatuste osadust saades tema surmataoliseks. Et ehk kuidagi jõuda ülestõusmisele surnuist. Ei, mitte, et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik. Aga ma taotlen, et ehk saan selle kätte seepärast, et Kristus Jeesus, minugi on kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle kätte olen saanud. Ühtagama ütlen, aurustan kõik, mis taga ja sirutan eeloleva poole. Ma püüdlen sihtmärgi poole, jumala üleva kutsumise võiduhinna järele Jeesus Kristuses. Kuivõrd nüüd on täiuslike mõtelgem just seda. Ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll jumal ilmutab teile ka selle kummatigi sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem sama rada edasi. Tehkem siis seda rõõmu ja tänuga, teades, et jumal on ustav, kes meid kutsub tema, kes meis oma hea töö on alanud. Küll ta lõpetab selle oma tulemise päevaks. Palvetagem Jeesuse õpetatud sõnadega. Meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au nüüd ikka ja igavesti. Aamen.