Olen aastaid imetlenud üht meest Võrtsjärve mängudel. Ta tuleb sangpommi rebimise võistlusele tagasihoidlik dress seljas ja võidab. Vahel tuleb jagada ka esikohta. Kuid ilma medalita pole kunagi jäänud. Minu arust küll üks kümmekond aastat, kuigi aasta läheb alati aastale aasta juurde. Ja kui vaatad kõrvuti kaks korda nooremat meest ja teda siis jälle imestad, et kus tal see sitkust tuleb. Pealegi, kui vaatad särgi varruka serva alla, siis niisuguseid hirmuäratavaid musklipalle sealt vastu ei punnita. Aga ometi, faktid on faktid. Kas see on siis una Antonile kaasa antud sünniga või on ise ka tulnud vaeva näha, et see sportlik mina on niivõrd heas vormis? No ma usun, et me kõik oleme pärit lapsepõlvest ja minu lapsepõlv langes sellesse aega kui eesti küla oli väga kehvas olukorras, nii, nii nagu praegugi ja ilma tööd tegemata ei saanud lihtsalt ära elada, vaatamata aastatele ja nelja 15 aastaselt tuli ikka seal suvel heinakaarele minna hommikul kella viie-kuue vahel ja nii käis päikeseloojanguni välja. Ja kes siis vastu pidas, sellest sai asja, nagu öeldakse päris selge, hiljem lisandus ka teadlik spordi tegemine. Ma siis eriline jõumeest midagi polnud ja pole seda kunagi olnud ja pole ka praegugi. Aga ma olen erandlik nähtus. Võib-olla küll, sest et olen oma 70 kilogrammise kehakaalu juures tõuganud 100 kilu ja samal ajal jooksnud 800 meetrit kahe minutiga ja isegi maratoni olen korra läbi jooksnud ja vot see, see kombinatsioon on mul võimaldunudki 35 aastat sangpomm, mis püsida vormis. Pole puudu olnud omal ajal noh ma olin, oli jah, üks üks sellisest noh, võib-olla 100-st võib ütelda nii, kes kes tipptasemel trennide tegijana, neid peaks tegelikult muidugi tuhandeid olema, et üks Erki Nool esile kerkiks, minust ei saanud kunagi suurt sportlast, aga mõned aastat kadunud Helmut leedugejal Tartus sepa koolis käies sai päris tõsiselt trenni tehtud ja nelja minuti ligidale 1000 viitsada joostud ja noh, see võimaldas siis epa koondises püsida ja tal on Tallinn-Tartu linnavõistlustel osaleda ja nii edasi, aga noh, päris tipus ma muidugi ei ole olnud kunagi selleks noh, lihtsalt ei olnud aega ja eksvõimetest jäiga puudu. Ja see, et omal ajal pidi tegema, muidu ei saanud hakkama see on siis kas need külge jäänud või sest kui viimase elumaja ehitamine oli siis teadupärast ju väga palju tegi Uno Anton ise vundamendikraavid ja segud ja kivid ja õigesse kohta ja punnitada ja tuua ja ega metsast keegi ei tule ju. Tüvi ise koju. Tuleb lõigata ja saeraami juurest tõsta mitu korda neid prusse ja laudu ja hööveldada ja jälle vedada ja jälle staapeldada ja see on ka ju niisugune pidev töö ja, ja ühel aastal ma mäletan, et vastus küsimusele, et kust see võit tuli sangpommi rebimises, siis oli vist vastus niisugune. Ega ma pole spetsiaalset trenni teinud, aga maja ehitamine, see ongi see trend. Noh, nii on see siiamaani kestnud, ega möödunud aasta sai väikene töökoja kre tehtud ja tänavu väikene masina kuuria. Nii on see siiamaani käinud ega seal, aga aga nagu enne ütlesin, et eks me kõik oleme pärit lapsepõlvest ja ja eks ikka vanemat ilmselt pole kõige suuremad süüdlased, ma usun, et nad on mulle lihtsalt tervistan antud. Sellega mul ei ole. Noh, ütleme, et viimased 40 45 aastat probleeme olnud tervisega. Kõige tähtsam. Samal ajal jälle see tagasihoidlikkus, mis selle juurde käib elu juurde võitude juurde. Üks kaotaja mees küsis, et kuidas sa ikka vormis püsid ja ma kõrvalt kuulsin, vist oli isegi sõnastus niisugune. Natukene sauna taga näppisin pommi enne siia tulekut, nii et pisut ikka enne võistlusi peab harjuma ka selle sangaga pommiga sesse. Kivi tõstmine on natuke teistmoodi. Noh, eks samasse lepakoolis tõsine trenn, mis seal mõned aastad selleaegsete. Noh, ma olen ka selleaegset Eesti spordikuulsustega koos harjutanud nagu Eino Ojastu ja kadunud mehed pärnakivi ja virkus, siis ei olnud ka enam nii tipumehed, nad olid minust 10 aastat vanemad, aga aga ma nende nende tegemist nägin ja need mehed ka veel 35 aastaste meestena nad trennis võisid väga hasarti minna ja tõsiselt seda asja võtta ja noh, minul nendest nooremana oli väga-väga palju nii vaadata ja õppida nende meeste käest ja ja vajan ennast tunnetada. Lihtsad ja sport õpetas täpselt teadma, tundma, mida jõuad ja mida ei jõua, ma usun, selle poolest on see sport ülimalt tähtis, ükskõik mis elu valdkonnas, hiljem tuleb tegutseda, aga ta õpetab ennast tunnetama. Ja, ja see, et vanemad tuleb tänada, kui nad ka enam elavate kirjas ei ole on ilmselt väga õige, sest noh, Eino Ojastu tütar tuli nüüd olümpiavõitjaks paraolümpial. Nii et täiesti terved sportlased ei jaksanud meile kulda ära tuua ega medalit, aga aga tema tõi ära. Nii et kui peres on ikka ja see pisike hästi sees, siis ja toetus vanemate poolt ja see võib isegi päris nii-öelda küpses eas veel maailmas ilma teha. Vaat sellest seisukohast ma, ma ei saagi aru, kuidas ikka osa meie mehi Barcelonas noh, see altminek võib-olla veel oli veel mõistetav, aga nühid terved olümpiatsükkel täielikke prohvidena kaasa, et teha, olla ikkagi ükskõik, kas siis sponsorite või riigi ülalpidamisel ja täielikult kõrbeda. Näiteks Pertelsoniga natukene halvasti läks, sellest ma saan aru, sest et seal on nii-öelda välk ja pauk seal, seal võib igat juhtuda, ega seal pole teised ka papist poisid, vastas olgugi Pertelson on kahtlemata väga võimekas Atli. Aga sellistel noh, pool vastupidavusjõualadel, kus ikka see tegevus käib päris päris mitmeid minuteid, kuidas seal noh, nii katastroofiliselt saab kõrbeda. Sellest ma tõesti aru ei saa. Ju seda analüüsitakse ja loodame, et vigu saab parandada, kui neid tehti. Nüüd ei maksa arvata, et minu vestluskaaslane keskustelu, objekt on nüüd ainult sangpommiga tegelenud, spordiga kaugeltki mitte. Ta on Viljandimaal mitut ühismajandit juhtinud ja omal ajal meest edutati. Aastaid tuli olla suure tuntud Tarvastu riismajand eesotsas ja siis ma mäletan, kui me sõitsime põldude vahel koristuse eel vaatasime neid massiivi aetud põlde ja rääkisime saakidest ja piimakarjast. Siis kaldus jutt ühele teemale, mida tollal nagu kõva hääl ei räägitudki talude tagasisaamine. Nüüd on see kuidagi see aeg käes ja, ja räägitakse järjepidevusest ja tülikas vahel. Sageli see tagasiandmine või saamine ja nende lahkumine sellest majast või talust, kes seal on vahepeal elanud. Aga omal ajal oli see siiski võimalik, kuigi seda nii lausa nimetatud. Ja korra isegi vist oleks eluohtlikuks saanud. Inimeste mõistmine, keda oli küüditatud või kellelt oli võetud õigus oma kodukohas elada, aga kes ometi tulid tagasi ja tahtsid jälle samas kohas elamist jätkata ja paljuski sai neid aidata. Jah, ega siin muidugi teadlikumad majade juhid läksid seda teed juba kuuekümnendatel saartel. Noh näiteks siin Viljandimaal kunagi väga tuntud mees Mart linnas oli selline mees. Minul Tarvastus tööle asudes oli, oli juba 40 eluaastat selja taga. Mul oli väiksemas majandis kogemus olemas ja, ja noh sellel ajal juuni ritult rajati neid niinimetatud agro linnakuid, noh, minu põhimõte oli algusest peale või noh, selleks ajaks oli ka täiesti selge juba, et ilma eestimaa küllata eestimaad olemas ei ole. Ja 80.-te aastate algul, kui Tarvastus tööle asusin, ma põhimõtteliselt vanu talukohti nii-öelda maaparanduse käigus lihtsalt ei lasknud likvideerida. Tihti oli nii, et omanikud said selle eest kompensatsiooni ja lausa noh. Ja see kompensatsioon võis teatud noh, midagi ikka vähegi säilinud olija võis võrdlemisi soliidne olla. Mitu autot võis kätte saada seal mõne vana reheeest, kui, kui nii sai korralikult kaela määrida. Noh, mina seda teed enam ei läinud ja kui vähegi puu olemas veel oli püsti, siis see pidi sinna püsti jääma ja hakkasime forsseeritult remondi korras neid vanu talusid taastama. Vaatamata sellele omandiküsimused ja siis seal muidugi enamikel juhtudel olid seal sees nii-öelda võõrad inimesed osa osalisena sundkorras sisse pandud. Ja kõige rohkem oli Tarvastus kolhoosi bilansis korraga 120 sellist majapidamist. Ja minu ja, ja ka meie majade juhatuses spetsialistide soov oli võimalikult maksimaalselt nendesse peremees lehida inimestele nad püüda sõna tõsises mõttes kaela määrida, kui nii võib ütelda ja teiselt poolt siis majandi poolt maksimaalne abi nendele. Ja nii, nii see kestis laulva revolutsioonini välja, võib ütelda. Ja selle eest ilmselt mind sinna viimasesse ülemnõukogusse valiti kima, ma julgen seda arvutust ma väga paljudele inimestele sai, sai ikkagi kaasabi osutada oma kodu rajamisel. Ja see oli see ülemnõukogu, mida juba rahvas valis, aga ta kandis veel endist nime. See oligi nagu üleminek riigikogu tekkimisele järgmine kord. Ja siis oli inimesi, kes kaebasid selle peale lihtsalt läksid kadedaks, et kui üks pea kui ahervaremeteks muutunud talu majandi jõududega taastati ja siis hiljem selgus, et sinna sai tagasi elamise kunagi seal elanud ja seal sunniviisiliselt kaugemale viidud pere või selle pere järglased siis kahjuks oli niivõrd itaallasi meie hulgas, kes hakkasid rusikat viibutama ja kaebekirju saatma. Aga Me meenutasime seda sellepärast, et, et ega maal on mõistliku elupoliitikat vaatamata kõigele aetud ka varem, mitte ainult viimastel aastatel, kus need tulemused on sageli üsna küsi, märgigagi seotud, aga muutused kord juba on säärased. Ühtedele sobivad ja teistele on rasked ja kolmandatele ei klapi üldse. Üks asi kindlasti, miks Uno Anton veel meeldis rahvale oli see, et ta tunnetas oma õigusi, aga ka oma kohustusi. Ja ma usun, et see ütlemine, mida üks raamatupidaja kord ütles Uno Antoni kohta, et tema maksab majandi kassasse autode ja tehnika kasutamise eest rohkem raha. Oma ehitustega seoses, kui teised spetsialistid kokku. No ma usun kindlasti, sest et noh, eksa eesti külamees ikka olevat olnud selline, et ega ta omast ei loobu kergekäeliselt, aga, aga võõrast ei innusta nagu öeldakse ja ma usun, et sellel pinnal jah, tuli vahel silm kinni pigistada, kui, kui ikka mehest tuli, asjamees tööd tegi või naine. Ja igatsus ja asja pärast ma tüli norima ei hakanud. Aga samal ajal tuli latt, et väga kõrgele seada, sest et ega ka siis ikka majandite spetsialistide töökoormus oli, oli ikka väga suur ja, ja ma olin nõrk administraator, ma tean seda ise ja mina nii-öelda rusikat lauale lüües inimesi tööle panna ei, ei osanud, ei suutnud ja ei tahtnudki. Ja ma sain nii-öelda kollektiivi mängima sõna tõsises mõttes ainult tänu sellele, et ma noh, ei küsinud kellegi käest rohkem, kui ma ise teha suhteliselt, aga küsida tuli palju. Ja siis muidugi piditise ise tegema igas küsimuses. No üks selline näide, mind ju veidi pool poolvägisi ikkagi Tarvustusse tööle lõppude lõpuks elukoht oli juba mujal, noh, mitte küll kaugel seal, tosin kilomeetrit kõrval pere, seal lapsed koolis ümberkolimine enam ei tulnud kõne alla. Samal ajal siin rääkisime nendest ehituste ehitussoodustustest ja need olid võrdlemisi soliidset vähemalt 10000 rubla, näiteks, kes, kes oma elumaja uut ehitus või kapitaalselt taastas, vana see 10000 oleks omale ka ära kulunud, kui, kui sai ehitatud. Aga ma ei saanud ise seda kasutada selle pärast just, et elasin kaugemal, siis ma oleks pidanud. Tarvastu kolhoos oleks pidanud siis hakkama sõna tõsises mõttes Viljandi linna ehitama sest meil käis päris mitukümmend inimest Viljandis tööl. Ma ei saanud neid ehitussoodustusi enam siiski nendele laiendada, kes läitis Viljandisse ehitasid? Mingit garantiid ju polnud, inimene oleks need soodustused välja võtnud, Viljandis maja valmis ehitanud ja pärast kolhoosist ära läinud. Need soodustused kehtisid ikkagi ainult kolhoosi territooriumil ja Mustla aleviku territooriumil. Need kehtisid, sest Mustla oli nii tihedalt siiski Tarvastuga seotud. Mustla aleviku lääne toetuseta laiendasime. Sellel ajal ma võib-olla seda nii põhjalikult ei selgitanudki, kui, kui praegu aga kolhoosi juhatuse poolt võeti otsused vastu volinike koosolek kinnitas ja nii see kestis päris mitmeid aastaid. Ja selgus peab olema, kord peab olema ja korrast peab kinni pidama. Siis rahvas mõistab ja usaldab ja tuleb kaasa. Aga Tallinnas käies ülemnõukogus tuli juba laiemalt veel muretseda ja arutleda mitte enam ainult Tarvastu ja Viljandimaa pärast, vaid terve Eesti asja pärast. Ja muutuste ajal eriti on keeruline öelda, mida homme teha. Ma tean, et Uno Anton hilja, mitte ainult temal, vaid tal oli ka mõttekaaslasi. Olid omad ettepanekud peaminister Savisaarele, aga need ei läinud idanema. Noh. Eks ikka omanik peab oma oma vara haldama ja valdama ja eks eks, et see põllumajandusikka sellist teed läks me ikka väga järsult püüdsime neid omandi vorme muuta ja igasugune kontroll kadus siiski ära. Ja selle selle nahka läks väga paljudes maapiirkondades elu ja sõna tõsises mõttes kanti kanti laiali, kuna kuna peremeest enam ei andnud, sest Eestimaal ikka võib ütelda, et 60.-test aastatest 60.-te aastate algusest peale majandite etteotsa valiti inimesed ikkagi kompetentsuse alusel neid inimesi nüüd tagantjärgi ja sellel ajal eriti süüdistamine läks moodi ja see on väga lihtne. Aga vähemalt siin, Viljandimaal ma tean ju siin mitut põlvkonda majandijuhte janu, kuna lava tutvuste alusel neid kui 10-st üks läks paika või, või kaks aga, aga 85 90 protsenti oma kompetentsuse alusel. Kus need mehed jäid ka paika nendel muudatuste ajal seal seal suudeti siiski sellist lauskatastroofi vältida. Aga, aga kus noh, eks osa mehi oli muidugi ka rahva selles halvas halvustava suhtumise ära teeninud ja kus nii-öelda lauluga siis vanad olijat minema löödi. Uued, uued noh, lihtsalt niisama noh, üks sõna tõsises mõttes isegi isegi onupoja poliitika alusel Venno, kes ilusamini oskas rääkida, paika pandi ja ja mõnedes majandites noh sõna tõsises mõttes elementaarse ebakompetentsuse see, selle aastane mitte ainult olude ja omandisuhete muutumise tõttu, vaid vaid ka elementaarselt eba ebakompetentsed inimesed said paika ja lihtsalt igasugune elementaarne kontroll kadus ära. No võiks isegi julgemalt öelda, et tulid kohati ametisse mehed, kellelt olid väga suured taskud ja need taskud said üsna ruttu täis. Jah, seda ka muidugi ja see tõi, tõi tüli, tülid majja ja kahte head asja tülitseda ja töötaja koos mitte kunagi ei saa. See on ka päris selge ja ma püüdsin seda sellist olukorda alati, püüdsin vältida, pole midagi parata, oli suurmajand mitukümmend spetsialisti, igal igal juhul oma arvamus, aga iga esmaspäeva hommikul meie püüdsime tarvete ära klaarida ja mõtlesin, et siin rusikaid taskus sihvad. Aga muidugi nüüd omandireformi käigus muidugi käisid tülidega need asjad, aga veelkord, et noh, siin Järvamaal me teame, on ju mitmet, majandit pea peaaegu säilinud ja seal võidakse neid süüdistada, neid, neid mehi ja neid inimesi, kes ei ole valmis laiali minema ja kes sõna tõsises mõttes mõni arvab, et nad takistavad nüüd talude teket ja eks omanikustamine peab ka seal edasi minema. Aga mis ikka kõige tähtsam inimestel on töö olemas, tootmine on säilinud? Jaa, jaa. Kui, kui omal ajal ülemnõukogus tõesti, ma olin ka üks, üks väheseid nendest, kes põllumajanduse omandireformi läbiviimise aluseks ikkagi selle tööosaku siis hääletasid ja mille eest süüdistatakse mind ja mõnda teist meest veel siiamaani. See tööosak oli see just mis andis võimaluse kohapeal inimestel otsustada oma asju, kui oleks põllumajandusreform läinud noh, nagu kogu kogu omandireform niinimetatud kollase kaardi alusel, ma kardan küll, et olukord oleks veel halvem olnud, ta andis just kohalikele inimestele võimalust, selles oli see eesmärk, need muidugi, kelle noh, need inimesed, kes, kes tõesti vägivaldselt tara viid, omal ajal need süüdistavad, nad oleks oma EVP-sid tahtnud seal kohapeal kasutada. Selleks siiski sellist otsest võimalust ei ole. Noh, kaudselt nüüd on muidugi juba igasuguseid võimalusi tekkinud. Aga nüüd see ei huvita eriti enam kedagi, sest et põllumajandusega lihtsalt ei tasu. Tegelikult põhiküsimus on nüüd selles Jah, ja tookordne valitsusjuht lõi ka kuidagi väga üheselt ühe turu ukse kõige suurema turu ukse maainimese maa toodangu ees vist liiga kergelt kinni. Ja siin sai ka püütud veenda ja aga ei tulnud midagi välja. Tol korral noh, sellest pole siiani midagi välja tulnud, olgugi et ka praegune peaminister on selles valdkonnas lubadusi andnud, aga ju need mehed on vähe liikunud mööda Eestimaad, ma usun, kui siin Mulgimaal ringi liikuda ja neid aastaarvu arvusid vanade talulautades Entel-vaadata, siis me näeme, et seal on 1900 kuni 1914 on väga-väga kapitaalseid ehitus Eestimaal tehtud külas. Ja need ehitused tulist alles siis, kui, kui Eesti põllumees sai ikka Riia ja Peterburi turule raudtee kasvaks. Ja nii me teame tervet maapiirkonnad, on ju praegu väga-väga keerulises olukorras ka sedasama turu tõtt. Et siin ma usun riigimeestel ikka peaks olema mõtelda. Natukene mitmekesisemalt tuleks ikka mõelda, kui me praegu mõtlema, minu arvamus on küll selline ja ma usun, et julgen arvata, et 90 protsenti maameestest mõtleb samamoodi kui mina mõtlen. Ja meie meelestatus ja usaldus riigivõimu vastu praegu külas küll ei ole selline, kui kui peaks olema, ma julgen küll nii välja võtta. Mina ei tahaks nii resoluutne olla, aga ju see mees, kes iga päev maal töötab ja elab. Ta on faktidega rohkem varustatud. Mis veel mehest mehe teeb, on sõnapidamine. Kui ma ikkagi midagi pean väga õigeks, siis ma nii talitanud ja kui teised ütlevad, et nii ei saa, siis ma kas või astun tagasi. Aga ma jään ikka iseendaks. Ühtede valimiste eel käis ju Viljandimaad läbi palju kandidaate ja mõned esinesid väga efektselt, olid kaasas brošüürid ja oma meeskond ja ja ma tean, et valijad muutsid Võrtsjärve mulgipoolsel rannal kiiresti meelt peale mõne mehe nägemist ja kuulmist ja nende lubaduste kõrvade paitamist. Ja Tarvastu isegi kaalus võimalust, et ühele säärasele uudsele nooremale targemale mehele majandijuhi kohta pakkuda, et kõike seda ellu viia, aga see asi läinud susisema. Noh, need on jah ikka kaks ise asja töö tegemine ja ja seal üleval Toompeal mudamaadlust pidada, neid neid võimalik kõrvutada ei ole. Ma julgen küll ei aruta. Ja tõesti see see rahvale ka ikka ikka peale ei lähe tõesti omale selliste kõigiks elujuhtumiteks garantiide paikapanek erinevus on. Erinevus selle, selle igapäevaeluga on natukene liiga suur maja ja ma ei taha öelda siin, et mehed nüüd palju teenivad ja väga rikkalt elavat ja nii edasi, aga lihtsalt taust on natukene liiga tagasihoidlikult tagasihoidlik, selleks et nii neid asju ajada mõne mõne meie riigimehe Euroopa reis läheb ju palju kordi rohkem maksma, kui külamehe aastapalk on ja need mehed võiks selle peale natukene rohkem, võiks mõelda. Samal ajal kui vanematelt on häid omadusi kaasa antud elu on neid ka veel karastanud ja jumal tervist andnud siis noh, võib öelda, et raske on, aga saab hakkama. Ja minu jaoks ei ole siin midagi imelikku, et esimehest ja ülemnõukogu saadikust sai metsamees kõige alama astme metsavaht. Kuid mitte ainult. Metsavaht on oma talu ja telefonikõne ajal, et kus me kokku saame ja millal siis oligi nagu raske koht see, et viljakuivati peab ööpäev läbi töötama, et mina olen õhtuse unega ja abikaasa ummikusega, et me peame nii jagama, et vili saaks kuivatatud. Ka mets, kuidas ta siis nüüd aitab või kui palju ta aitab peret? Noh, mets on kehval ajal alati eesti rahvale appi tulnud ja kui mul seal aga Tallinnas täis sai, siis tuli mõelda, mida teha ja kahjuks mu elukohajärgses majandis korstnas oli ka asjad nii kaugele jõudnud, et noh, oleks tulnud jälle otsast peale hakata, sest seal ma kunagi hakkasin võrdlemisi tagasi hoitlikes oludes hakkasin pihta ja ma vaatasin minu vanuses juba, et kas, kas ikka sellel on mõtet. Ja teine asi oli muidugi ka see, et ikkagi jah, need osad osa neid olu poliitikuid püüdis nii väita, et need majandijuhid hoiavad elu hinna eest oma kohast kinni, et nad ei saa muidu elus hakkama. Ja noh, minu jaoks selline väide on absurdne ja seal kohe vahetult ela elukoha naabruses oli väikene riigi metskonna üks vahtkond oli ilma peremeheta juba rida aastaid olnud ja see mets oli seal kaunis kaunis raamas ja ma mõtlesin, et ma proovinud, kas ma suudan seda veel korda teha, et mul on vähemalt 10 aastat tarvis tööd teha. Et kas ma 10 aasta jooksul ise puht nii oma oma käega seal 400 hektari peal sellised elementaarsed tööd suudan ära teha ja nüüd saab neli aastat täis ja nüüd ma vaatan, et kipub seal mõnes valdkonnas isegi väike tööpuudus juba tulemas 400 hektarit metsa ühele mehele, täiesti paras pindala siis noh, ma mõtlen siin hooldustööd, kultuuride hooldused ja sanitaarraiet, sanitaarraiet noh nüüd neid astil taheta lubada enam metsavalvetöötajad tal teha, samal ajal pereliikmetel jälle lubatakse seda tööd teha ja ma põhiliselt olen oma perega nende asjadega hakkama saanud. Noh, kui need hoolduskultuuride hooldustööd ja need Gorbatšovi palk ja need on muidugi väga tagasihoidlikud, et on ilmselt kõige madalamad riigitöötaja palgad Eestis üldse. Aga siis, kui noh, kasvõi sellest sanitaarraietest sealt tarbepuitu tuleb muidugi vähe, aga, aga noh näiteks kohaliku kooli kütte, ma olen siin juba rida aastaid nii põhiliselt ära varunud või vähemalt poole sellest ja saab hakkama. Ühesõnaga. Ja, ja ma olin jälle üllatunud, kui kuulsin, et suvel, kui siin ka laste pered on maal ja üks poeg, elaski isa ema juures veel et siis oli neid suid lauas. Kui sööma hakati üle 10. Kümned ei olnud, aga aga noh, mõni töömees oli abisse siis küll, aga noh, nüüd on siiski mul poeg on juba täiesti omaette, et peremees ta on EPA kaugõppe diplomaat koos koos oma abikaasa minu mini-jaga ja nad on ise väikese taluperemehed juba, aga, aga noh, poeg on nüüd noh, talvel on ta minul abis olnud väga palju. Aga noh, ta õpib muidugi ja ta on mujal ka tööl käinud ja praegu on ta näiteks Saksamaal suures talus kombaineriks praegu aga eelmine aasta oli ta kolhoosnik Ameerikasse. Ärgu kuulaja imestab. Ameerikas jah, on. Ta õppis ja töötas ja ajas asju, nii õppis kuidas kolme nelja inimesega 1000 hektarilises talus töö ära teha. Aga selle farmi kõrval, kus tema töötas, oli kolme, 4000 hektariline Warm veel olemas. Nii et meie, see praegune naturaalne tagasi naturaalne tagastamine, tagasiminek nendele poksitaludele ja noh, see on seal muidugi killustab ja võtab meie jõu ära asja ja suurtalud ja ja ka ei ole midagi imestada ja neid on juba olemas ja neid tuleb veel suured erafarmid. Ka suurfarmid, aga, aga muidugi mitte mitte enam siis selle kollektiivse omandi alusel, vaid vaid puhtica, ainuisikulise omandi omandi alusel. See praegune ühe kahe kolme lehma talud ja see nii nagu ka minul on seal paariga hektarit maad kasutan ja võib-olla seal aasta keskmisena kümmekond siga laudas kolm kolmneli lehma, see on kõik selline noh, äraelamise moodus, praegu on üleminekumoodus ilmselt ja, aga ma olen vaatamata sellele küllalt kitsale olukorrale, praegu olen ikkagi optimist ja läheb aega ja küll noored mehed panevad need asjad paika uuest. Iga jutuajamine peab lõppema ja ma usun, et Uno Anton ja tema pere vabalt hakkama. Aga on vanemaid inimesi, on neid, kes enam ei jaksa nendel on tõepoolest raskevõitu. Ja mis mulle meeldis, oli see, et vestluskaaslane tõi esile ja raadis tänu kellele tal on omadusi, mis on aidanud mitme ameti juures. Jah, oleme ju oma suguvõsast pärit, oma eestimaalt pärit ja head peab teadma, peab tunnustama. Ja vestluskaaslane ei öelnudki ühtki sõna, nagu sageli on kombeks läinud maal, et linnas on hästi, linnainimesed on eelistest, ta rääkis vaid maainimese elust tööst, mis on takistanud ja mis võiks aidata? Ta. Nii et mees ikka oma liistu juures. Mis ma oskan öelda? Et olgu seda tervist, siis on ilmselt kõike muud ka ja vahepeal kõlas päris veendunud, et ma usun, et noored siiski lükkavad selle vankri jälle paremini teele. Nii peab see olema nii on see alati olnud ja nii, nii saab see ka edaspidi olema. Ma olen selles täiesti veendunud, et vaatamata nendele probleemidele ma ikkagi püüan optimist olla.