Mitter otsib väravaid kirjandusilmas. Tere, mina olen Sven Vabar. Kirjanik ja kunstnik Toomas Vint hakkas üheksakümnendatel kirjutama hoopis teistmoodi. Vanasti mõnele meist meeldib rohkem vana vintpingile enesele aga uus vint. Kuid kui palju on selles uues vindis järel vana, sellest me tänases litris räägimegi. Lisaks tuleb juttu veel olemise õõnsaks tühjusest maleva loomeilmas ning loomulikult vabadusest, ostmisest ja müümisest. Sest just sellest räägib vindi äsja valmis saanud romaan minu abielu prostituudiga, mis peaks müügile jõudma suve lõpupoole. Lisaks Toomas vindile kõnelevad veel Mati miinius ning Mehis Heinsaar. Katkendeid värskest romaanist loeb Vanemuise näitleja Indrek Taalmaa. Kuid 90.-te keskel hakkasite uuesti rohkem kirjutama rõhutasite mitu korda, et see, kes nüüd kirjutab, see on hoopis üks teine wind kui see, kes kirjutas kaheksakümnendatel kuude, sellel skaalal nüüd selle enda valmisoleva romaani paigutaksite, minu abielu prostituudiga. Kas on ikka selle uue jätk või on selles midagi ka sellest vanast vildist? No selle vana vintis kuidagi sinna kõrvale või ära või selja taha visata. Päris naljakas, et tegelikult tervenenud põlvkond on lakanud praktiliselt kirjutamast. Sõnaga Unt, Vahing, Saluri saat kõlas, see on selline kummaline olukord, et mul oli ka päris pikk paus, oli seitse aastat, kus ma mitte midagi ei avaldanud ja proosakirjanikule on selline kummaline olukord, et kui ümbritsevad olud väga palju muutuvad, siis neil kirjanikel, kes kirjutavad tänasest päevast neil näevad nagu kaardid hirmus segamini, sellepärast et proosa tegelikult mingil moel kogu peegeldab tänast päeva tänaseid suhteid ja see kõik nõuab mingisugust settimist ja otseselt mõelda arusaamist ajast, aja muutumisest ja ajahetkeseisust. Ja selles mõttes mina tulin üsna kenasti toime oma sellesamase, seitsmeaastase pausi, seega ma tegin endale väga paljusid asju selgeks, mis nagu vahepeal olid muutunud sootuks. Teiseks, kui noh, räägime paradigmadest, siis tegelikult toimus väga täpselt paradigma muutus. Ma ei olnud võimalik enam teha kirjandust eelmise paradigmas vees olles või eelmisest paradigmast lähtudes siis ütleme oleks pidanud mingisugune noh, ütleme ajalooline romaan või ütleme, täis tagasivaateline, ma ütleks, ajaloolist kirjandust oleks saanud teha. Aga selleks, et kirjutada tänasest päevast selleks pidi üsna palju ise liituma ei anta, siis muutusid, ma tegin kõvasti tööd selleks, et muutuda. See oli siis, kui te ütlesite, et te olete kolm aastat lugenud postmodernistlikke jobust struktoralistlike mõtlejaid, kes oli see töö tegemine. No see on ka töötegemine, tegelikult see ei puutu kirjandusse, pigem puudutab kunsti. Sellepärast et tol ajal mind hakkas äärmiselt huvitama küsimus, miks kunst on just selline, nii nagu ta meil kunstisaalides äkki juhtus maailma. Vaat siin on tõepoolest tegemist äärmiselt märgatava radikaalse paradigma muutusega. Tegelikult minu meelest postmodernism ei ole pelk kriitikute või kirjandus- või kunstiteadlaste väljend, meeldis. Postmodernism on täiesti reaalselt eksisteeriv mõtlemine, see on see, mis lähtub sellest meie tänasest maailmast, sellest samast äärmuseni viidud turumajandusest. Sellest, et Me ei saa enam mingit ideed anda puhta ideena, vaid me peame selle idee pakkima mingisse pakendisse, mis läheks müügiks. Ja ütleme, kui modernism ajas rinna ette ja ütles, et vot näed, see on minu idee, siis sellesse ideesse süveneti ja seda Need võeti noh, nagu tööriistaks siis postmodernismi puul on selline, et ta võetakse vastu pakendatud kaunis pakendis tehakse pakend lahti, aga teda ei võeta seda teed, mis seal pakendisse ei võeta tööriistaks sellepärast et keegi ei viitsi enam selle sisse süveneda, teda vaadatakse kolmandasse riiulisse ja siis pööratakse sellele selga. Toomas Vindi kirjanduslikust loomingust ning selle seostest tema piltidega pajatab Vindi kauaaegne tuttav kunstikoguja Matti miinust. Minu jaoks muutus, toimus kusagil 78 või siis kui oli see appessaabeesi juhtub muidugi kunstnikuna on mulle alati meeldinud, aga jah, alates sellest saab Eestist ta mulle üldiselt kirjanikuna meeldinud ja ma lähen, noh, sellest peale olen ma kõike lugenud. Eks esimesi osi ma ei ole lugenud, kuna ma ei saanud lugeda, tundusid mulle niivõrd igavad tollel ajal ja ei köitnud mind. Miks sellest juhtumist alates, kas ta siis hakkas teistmoodi kirjutama? Minu jaoks ja köitvad ei pane asja käest ennem ära, kui sa oled ta läbi lugenud, et seal vaata nagu ühe hingetõmbega läbi enamus tema viimase ajaraamatud on olnud sellised. Kas ta raamatuid ja pildid, noh, need on väga sarnased mingis mõttes, aga samas nagu esindavad mingit kahte poolust, et noh, teie, kes te tema pilte ikka ka hästi tunnete, et mismoodi siis need sarnanevad või erinevad need tema raamatuid ja tema pillid. Pigem minu jaoks nad erinevad, on siiski mingi erinevus, et võib-olla just need varasemad asjad oli nagu rohkem võib-olla just nimelt sarnanevad. Et võib-olla just nimelt see oligi see, miks ma ei saanud neid lugeda, et ühesõnaga, et seal on ta mingise kirjanduses manis, võib kirjeldada mitut müstiliseks realistiks, eks ju, olete nõus minuga mingi metafüüsilise, kus on seal olemas, aga kirjanduses mulle see ei meeldi. Mulle meeldib, mulle meeldib, aga kirjanduses on üldiselt külmaks. Ma ei ole sellega nõus, et maalid on nagu unelm, unelevad ühesõnaga mingi hälve või mingi noh, mingi ärevus on ka nendes maalides olemas, vähemalt mina näen seal mingit ärevus ka ja, ja kui sa vaatab esimese pilgu, viskab pildile peale iluks takk, ilus, rahulik. Aga tegelikult ta ei ole seda. Kunagi oli Tomsteti telesaade oli ja siis oli seal väga ärev muusika oli taustaks, ema mulle ütleb, et kui ilusad maalid ja kui jube muusika, et absoluutselt ei sobi kokku. Ma muidugi temaga nõus. Ma ei ole nagu eriti kunagi Tommi raamatus näinudki niivõrd ärevus, kuivõrd just tema piltides minu jaoks ei ole enam nii väga ärevad. Võib-olla see noh, lõppematu maastik, see, nad on oma emale juba, eks, siis võib-olla see oli nagu või kunstnikuromaanis ka mingi ärevus olema. Kui te hakkasite teistmoodi kirjutama, siis need teie romaanid selles mõttes läksid mängulisemaks, ütleme kunstnikuromaanis näiteks peategelase korrutamine kahega või kolmega või ütleme, kirjutamine kirjutamisest ja sellised tunnused muuhulgas postmodernistlikule kirjandusele omistatakse selles mõttes ta ise hakkasite ju ka niimoodi kirjutama, ta ise muutsite oma stiili niimoodi, et asetasid sellesse uude mõttemudelisse, mille vastu ta samas võitlesite kirjutas artikleid lehtedes. Seal on nad ka rohkem lahtiseletamist vajav asi, ühesõnaga mina enda arust võtsin selle kauni pakendi, võtsin selle pakendi lahti, leidsin seal postmodernsed ideed üles ja nüüd ma hakkasin neid kasutama. Ja loomulikult, kui antakse mingid tööriistad, millega on võimalik oma tööd paremini teha, kiiremini teha, need ei pea nagu ütleme, käsisaaja käsi kirvega, kõike ja tahuga, nagu vanasti oli, siis ma loomulikult kasutan kõiki neid vahendeid ja võimalusi, mida nüüd ütleme, uued ideed annavad. Ma ei sõdi või ei võitle mingisuguse post, mõternistlike suhtumist teede tõrve paradigma vastu, vaid ma ei saanud aru, kuidas saab võtta ainult väliseid vormivõtteid ilma nendele sisu vaatamata. Ja muidugi suur mure oli mul terve selle asja juures, et need jumalast antud anded nagu kunstianne, selle tähtsus või väärtus kuulutati tühiseks, sellepärast et kõik taandus ainult mingisugusele mõttemudel. Kellele ja mis kõige hullem oli, et mingid uusi ideid ei tulnud, see oli nagu masin, mis töötas tühikäigul. Ja tõepoolest, kui vaadata modernismi ajajärku, kus kunst uuenes praktiliselt iga kolme nelja aasta tagant, siis praegu on kunst seisnud mingisuguses väga kummalises, nii külmunud või pigem lõdiseva seisundis, mis on enne lõplikku ilmumist. Ja kõik need ideed, mida kasutatakse, neid pidevalt, korrutatakse nagu ühte teist, kolmandat, neljandat lauset lõputult erinevates variantides, tegelikult kaasaegne kunst, see peaks Hiiumaainimesele vaatajale, publiku, kõikidele meeltele, ühe korraga, see on selle uue kunstikeele õige kriteerium. Kui tekib olukord, et loojalt esitatakse mingisugune tellimus, mida looja vastuvaidlematult väidab ja püüab just nii, nagu temalt oodatakse, siis minu jaoks see ei olnud enam loomine vaid see oli manipulatsioon, mida endas sisaldab kogu kaasaegse kunsti NATO-s. Aga samal ajal kummaline on see, et need samased ilmingud, mis kujutava kunsti puhul olid need nagu kirjanduseni ei jõudnud, kirjanduses on siiski turureeglid ja nüütavat sinna eesti kirjanduses. Kummalisel kombel need turureeglid hakkavadki nagu võimutsema vist või õige pea. Meie ideaalide üle, noh, ma veel pole kuulnud praegu sellist asja, et ütleme, kirjastaja ütleks autorile, et kuule, et vaata, näed, et sul on siin mõned poliitiliselt ebakorrektset kohad, et äkki seda teeksite. Ümberõied, kuuled, su lõpp ikkagi on kuidagi pessimistlik, viska sinna mõned sellised optimistlikud noodid sisse siis nagu oleks toredam. Vot nii. No ma saan aru, et teile see ei meeldi, aga kellele siis teie kirjutate või kas teie ei mõtle lugejate nõudmistele? See nüüd selline tore küsimus. Ma siiski olen nagu modernismi põlvkonna toode, see tähendab, et need väärtushinnangud ja ideed, mis asi on kirjandus, mis asi, looming, need on noh, nagu varases nooruses nagu selgeks saanud ja praktiliselt noh, mina näiteks olen eluaeg teinud ainult seda, mida ma tahan mõlema vene aeg mingitele soovidele või kaanonitele allunud ja noh, ma loodan, et ma ei hakka seda ka elu lõpuni tegema, tähendab, lugejate soovidega arvestada. See tähendab, olla manipuleeriv, veeritav, see tähendab olla mitte ise olla keegi teine, aga siis ma kardan, et kui vaatan peeglisse, siis ma ei tunne ennast ära ja äkki hakkan veel selle kujutisega vaidlema, kes mulle vastu vaatab. Ma kaalun, kas ma pole mitte Mudisti raamatul liiga vara riiulisse pannud ja otsustan selle esimesel võimalusel uuesti välja võtta. Samal ajal tikub vähem nukker mõte et võib-olla ma ei olegi võimeline mudistit kuidagi teistmoodi lugema. Ma mäletan, et raamatut ära pannes tegi mind murelikuks Mudisti müüt mille ma olin enda jaoks ise valmis sepitsanud, hakkab mõranema. Ja kui ma lugesin paika, kus ta toonitas, et raha on tema jaoks tähtsam kui tunded siis ma ei tahtnud oma silmi uskuda. Ma võtsin viibekese käest raamatu lehitsen viimaseid lehekülgi ja leian raamatu lõpust kätekoha, mida ta veel lugenud ei olnud. Ütlen, et mõned mõtted kõigutasid õige kõvasti, mu ettekujutus kunstnikust ja kunstist üldse. Võib-olla ma olen vana kooli mees kuid mis liig, see liig. Ma loen. Mis mind rõõmsaks teeb, on raha, seda keegi niisama ei anna. Õudselt raske oli seda saada, sellepärast oskan seda hinnata. Kui raha kulutan, saan rahulduse õudsalt hea raha raisata. Ma ei saa aru, miks ja pärast tegemist peetakse halvaks tooniks. Arvan, et see on ärakate väljamõeldis. Mõtlen neid, kes teenivad selle pealt, et nad kuulutanud rahast rääkimise halvaks tooniks. Ma köhatan. Lootes valjema häälega toonitada loetud katkendid tähenduslikkust panna viibekese mõtlema kunsti erilisest osast, hingele ja vaimule. Rõhutada nende lauset, jõhkrust, mis lõhuvad maha romantilisust idee mis läbi eelmise sajandi oluliste osa kultuurist ehtis ja selle minu jaoks sõnulseletamatult õiliseks muutis. Viibeki kehitab õlgu. Meie tüdrukutele meeldib ka raha kulutada, vahel on valus vaadata, kuidas nad laristavad. Ega ma ise parem ole. Sa lugesid praegu neid lauseid sellise tooniga, nagu siin oleks midagi valesti. Aga kõike tehakse raha pärast. Mis sest halba, kui mudist maalib teose, mis mu hinge puudutab ja selle eest raha küsida. Igaüks seda ei oska. Mul on meeles, kuidas tookord Mudisti maali vaadates hakkasid mul korraga silmadest pisarad voolama. Ma ei saanud sinna midagi parata. Ma nutsin, kui ei leidnud endas ainsatki põhjust, mis oleks sundinud pisaraid valama. Mulle makstakse selle eest, et loodus on mind kenaks teinud. Klient tunneb minuga olles sageli seda, millest ta undki näha ei osanud. Mõni mees hakkabki suurest naudingust nutma nagu väike laps. Kummaline, aga tookord kunstinäitusel Mudisti maali eest tonnidest tuli see mulle pähe. Suule ilmub korraga üleolev Mui. Kui ma saan aru, et mingis mõttes viibeke võrdles praegu kunstihooratööga. Aga kohe muie kustub nagu vastu tuhatoosi põhja surutud koni. Viimase suitsuviiru annab mõtte, et ega ma ise hilja praegu ei olnud nutma puhkemisest just eriti kaugel. Uni tuleb ütleb viibeke, asetab raamatu käest ära, öökapi peale sukeldub peaga padja sisse ja paneb silmad kinni, et jääda hoobilt magama. Otsekui kassipoeg. Jätkame vestlust Toomas vindiga. Ühes intervjuus teilt küsiti, et mis te nüüd järgmisena kirjutate, siis te ütlesite plaanis kirjutada rahastuks raamat, aga et Kender ja Lõhmus juba ühe kirjutasid, et nüüd võtate midagi muuta ette või siis teisest küljest toodetega. Ma vist öelnud, et te tahate nüüd kirjutada ühe raamatu aastas, aga äkki vahest tahaks ühe aasta vahele jätta või teha midagi muud, et maalida rohkem. Et noh, kas see ei ole nagu millegi muuga arvestamine kui teie enda tahtmine? Tegelikult ma kirjutan sellest ikka, mida ma tahan. Aga nüüd see üks raamat aastas, see on selline kummaline nagu arv, millel on tegelikult üsna lihtne põhjus talvel päevad nii neetult lühikesed, et ilmavalgust on ainult mõned tunnid ja siis seal kaks tundi maalida, see ei tasu vaeva. Ja siis selleks, et sisustada seda talvist pimedat, veedad aega selleks ongi tarvis kirjutada, sest muidu on elu ju äärmiselt igav. Ja noh, ma olen üldiselt sellisest seltskondlikust elust väga tagasi tõmbunud ja minu jaoks on kirjutamine eelkõige selline põnev meelelahutus. Kui mul näiteks ei oleks kõrval maalikunsti, siis võib-olla ma ka ei kirjutaks, sellepärast et mingil moel maalikunst lubab mulle kirjutada, sellepärast et teatavasti kirjandus ei ole tänapäeva Eestis korraliku inimese amet, sest et mul tuleb raamat välja ja seal tuttavad küsivad, paljud, said selle eest, eks mul ole päris häbi öelda, et vot näed, mina tegin, eks ole, seal aasta otsa romaani kirjutades tööd sain sellest nii palju, et keskmine kuupalk siis on natuke alla selle miinimumpalga. Et kas see nüüd nagu tasub seda romaanikirjanikust A vaevalist tööd ja vaevanägemist. Aga see, et ma kirjutan, vaat see on nüüd jälle üks selline modernismi põlvkonna või noh, ütleme meie põlvkonna selline harjumus või eluviis, õigemini mulle õudselt meeldib see projekti remark, seal kolmekrossiooperisse litsitlevad litsivargad, varastavad, kerjus kerjavad, tahaks alati täiendada. Et kirjanikud kirjutavad ja kunstnikud maalivad, see on lihtsalt selline eluviis, mis ei taha vanas põlves nagu seda asja ümber toda või ümber kehastuda või lasta ja kui ots-otsaga toime tuled, siis miks ka mitte. Rääkisin, talvine eluviis on kirjutamine ja mis, kui päev hakkab pikaks ja valgemaks, siis tuleb sinna juurtega maalimine ja ja tore elada. Pidades silmas seda, kuidas ta hirmuäratavalt haiseb, võib arvata, et ta ööbib lagunevatest, majades või trepikodades või keldrites või jumal teab, kus. Ta on sõna otseses mõttes kodutu ja kindlasti ka rahad. No ma võin eneseirooniliselt kujutada ette, mismoodi tema allakäik algas mitu aastat. Tagasi võib-olla tühisena näivas perekonnatülist mis aja pikkus süvenedes võttis mehe päriselt jalust maha ja ta hakkas vajuma lõputusse mülkasse. Mulle tuleb meelde, kuidas ta kroonist münti endast eemale nipsutades näitas välja oma üleolekut rahast. Ta räägib oma kannatusest nagu hoobeldes ja teatraalse üles puutusega. Mõjuse tekst mõnest näidendist, milles ta kunagi mänginud ning jätab mulje, et ta ei anna endale vähimatki aru olukorrast, millesse ta on jõudnud. Ehk on see näitleja elukutseviga aastaid mänginud teiste elusid ja ei suudagi enam oma elu võtta millegi muu kui rollina mis on lavastaja tahtel talle mängida antud. Ma mõtlen, et mis oleks juhtunud siis, kui oleksin teda kõnetanud. Tere, Mihkel. Mäletad seda hommikut, kui öine torm oli kõik pihuks ja põrmuks teinud ja sa kamandasid nagu suur väejuhtmeid venelastele näitama, kuidas eesti poisid tööd suudavad teha? Ta nägu läks vahest naerule tõmbunud ja ta oleks mulle kambamehelikult õlale patsutanud. Kohus on mees kadunud oled? Ma pole sind aastaid näinud. Ma ei hakka ütlema, et mina olen kogu aeg olnud seal, kus peangi olema. Ainult tema on meie seast ära kadunud. Ma kutsun ta külla. Ja kui me pärale jõuame, ütlen Kristjanile näed, vana malevakaaslane, tulin. Mis peale saan näha järgemööda oma naise kohmetust, ebalust, vahest kasvavat raevu, Ki. Meie senine suur riid ununeb Uuest olukorrast saab alguse värske tüli. Algul hingitseb õige pea võimsa leegiga, põlema lahvatab aga siis kuulata päti häält. Tunneb maleva kaaslases meie kunagise hea sõbra ära. Talle tuleb meelde, kuidas paljude aastate eest sai perekonniti külas käidud laste sünnipäevi peetud. Ei, ma ei usu, et ta leebub. Ja ma ei usu, et ma enam tagasi pööran ning mihklit kõnetan. Aga korraga. Lööb mulle pähe, et see see, mis ta rääkis, on Hammy tekst Becketti lõppmängust. See oli üks tema paremaid viimaseid rolle. Mäletan, kuidas me läksime, esietendus peojärgsel päeval kunstnik Vennetti poole. Kuidas Mihkel tassis Vennetti käpidi ateljee akna juurde ja rääkis. Tundsin kord üht hullu, kes arvas, et maailma lõpp käes. Ta oli maalija. Ta meeldis mulle väga. Läksin teda hullumajja vaatama. Võtsin tal käest kinni ja vedasin akna juurde. Vaata ometi, ütlesin. Näed, seal tärkab oras. Ja vaata sinna. Seal paisutab tuul kaluripaatidele. Purje kui ilus see kõik on. Ainult tema rebis oma käe mu käest lahti ja läks tagasi oma nurka. Ta oli hirmuhigis, sest tema oli näinud ainult tuhka. Uskus, et tema üksi on ellu jäänud. Kogemata. Ma taipan õudust, tundes, et Mihkel oli mu kohe ära tundnud. Sest mina ei ole muutunud vaest ainult veidi priskemaks läinud andes mulle etendust, ootas, et minagi tema ära tunneks. Rohkem millelegi mõtlemata kiirustasin. Tagasipingil, kus pätid olid istunud? See teie viimane romaan minu abielu prostituudiga, see on ju ka mõnes mõttes raha, romaan, see ostmise ja müümise teema, see on see teema, kuhu see jutt lõpuks välja jõuab ka, kui nii laiemalt vaadata, siis mulle tundub, et see mingisugune teema, millest te olete kogu aeg kirjutanud sellest ajast peale, kui te kirjutama hakkasite kirjutatu, aususe või vajalikkuse teema vastandatuna, siis mingisuguse müümise teemale. On tegelikult selle romaani nagu algtõuge kirjutamiseks oli see, et me kaldume asju, nähtusi olukordasid nimetama ja nagu ütlema, et näiteks, et prostituut on prostituut ja meie jaoks on selles väikeses sõnas juba hoiak, mingisugune silt, mida me oleme enda jaoks üles riputanud ja selle prostituudi lahendus peaks olema ühene, labane, müüdav need. Samal ajal on turumajandus vallutanud terve tsiviliseeritud maailma. Õnneks ta tervet maailma ei ole veel alla saanud. Ja nüüd tekib küllaltki kummaline vastuolu selles, et me oleme nüüd pannud selle siidi üles ahhaa, et prostituut, seal midagi väga paha. Pole midagi, mis, mida rull kõlbaks korralikul kodanikul kõlbaks osta või nii edasi. Tervesse meie hoiakute ring tõmbab selge vahe korraliku kodaniku ja prostituudi vahele. Aga samal ajal prostituut müüb seda, mida tal on müüa ja mille järgi on muutmine. Ühesõnaga tema toimib ju oma elus täiesti puhtal kujul turumajanduse reeglite järgi. Niimoodi, et see meie, tema halvustamine viib meid ennast süsteemist kõrvale ütleme sama võiks öelda narkootikumide kohta, vaata et näed, et aga narkootikumid on ju ka nõudlus ja aga noh, narkootikum, see hävitab inimese ära, aga kui inimene korralikult preservatiivi tarvitades käib prostituudi juures, siis põhimõtteliselt ta vist ei hävine, vastupidi, ta võib-olla kogeb mingeid õnnehetki. Ja siis tema enda suhtlemine koduses perekonnaringis võib olla sootuks leebem, normaalsem ja toredam. Pärast seda turumajanduslikku tehingut. Te ütlesite enne, et tal oli plaanis kaks raamatut sel aastal kirjutada. See kahe raamatu lugu oli selles, et praegu kirjutan ikka kogu aeg novelle paralleelselt suurema romaani tööga ja see raamat peaks tulema pealkirjaga õnneliku lõpuga lood ja see on noh, natukene selline äraspidine, õnnelik lõpp, mis, ütleme ühele tundub ühest vaatenurgast tundub õnnetu peategelase vaatenurgast või siis ühiskondlikust vaatenurgast ja teisest küljest ta paistab päris masendav ja jube jube lõpp olevat ja mõtlesin, et nagu paneks sellise novelliga, kui paneks välja veel aasta lõpuks, sest nüüd see romaan peaks ilmuma kas augustis või septembri alguses, aga ei maksa neid lugejaid ka nii ära tüüdata oma raamatut. Ikkagi noh, üks raamat aastas on meie väikese lugejaskonda turu jaoks isegi liiga suur toodang ja kõik vaatavad, et vint on üle mõistuse viiakas ja noh, keegid temata kirjutab igavuse peletamiseks või elu sisustamiseks, sest noh, seltskonnas on ikkagi palju aastaid aega raisatud ja ja mulle meeldib eriti marssal prust, kes ronis lõpuks seltskonnast välja istus oma kork seintega toas ja muudkui sõitis mööda kadunud aja jõge. Litter otsib väravaid kirjandusilmas tuumas vindist, räägib kirjanik Mehis Heinsaar. Minu jaoks on see ikkagi, see on jah, see on huvitav, fenomenaalne see on nagu näitab veel kord, et mis imesid nagu loodus inimesega teeb, kellele ta annab selle kirjanikuande, kellena annab kirjaniku ja maalikunstnik kandmine, muusika on lisaks, eks ole, mõnel see on siis nagu lihtsalt üks mina olen rohkem kuskaudu mingite tuuge või tahtmise või seda horisont igavesest välja elanud, eks ole, et, et see tõesti noh, kinnitas, et kui sul on lisaks veel tuntakse valdamisele see värvitunnetus ja see seal vindis, eks ole, on ju olemas, et kirjanikuna ta ikkagi rahuldab oma agressiivseid tunge. Selline vihasem matšenkonna maalides on siiski leedeni mediteerima, aga tema reaalsuse varjund laadib mõlemat maalikunsti kui siis proosat. No vindi puhul ikkagi, mis mind võlub, on võib-olla ikkagist visuaalne nägemine, veisemaalikunstniku silm, samas tema asjades ikkagi seal on see maastikul tunnetus, liikumine ja see hõng on nagu olemas ja eriti just 70.-te lõpu ja 80.-te novellides inimeste omavaheline suhtlemine ja liikumine, et kokkusaamised ja lahkuminemisel. Et siin kuidagi valu ja ehedalt tuuletatud visuaalne aspekt sealjuures, et need on nagu minu jaoks mingid ajaloolised ekskursioonid olid, eks ole, ajalukku tähendab, kui ma tahan nagu enda jaoks mingit Eesti ajalugu paremini kätte saada, siis ma ei loe mingit 80.-te aastate ajaloo õpikut, mis kaheksakümnendatel 70-lt toimus vaid näiteks Tallinna või mingit Põhja-Eesti maastikud, siis ma saan selle ajaloolise ekskursi nagu vindi tolleaegsetest raamatutest kõige paremini kätte selle hõngu, eks ole, asjad nagu kahe sõna vahele Venaalsetesse toimitakse keele olemise esimene visuaalne muusika, eks ole, siin alati nagu meeldinud tema puhul. Mis puutub siis 90.-te see siis nagu oma visuaalsuse mõjumiselt nagu midagi kaotanud, aga kuna ma ise olen juba siin piisavalt kohal olev kaasaega nägev, samal ajal siis raamatuna, tähendab, need asjad on liiga ligidal, selles mõttes ma olen nagu vanamoodne raamatuinimene. Raamat peab olema minust kaugel kirjutatud ja, ja siis raamat, mis nagu ajas kaugemal kirjutatud või käesoleval hetkel, et see on nagu väljarändamine mingis kas parki või, või piknikul, eks ole, siis need Toomas Vindi siis pööre, tere mängija tantsud moodsate saatele siis kahekesi. Et need ja siis väikelinna romaan ja suuri sõnu akvaariumis. Isegi jah, need on need raamatut või isegi need kolm novellikogu kõige rohkem kellel on noh, ütleme siis seal eriti mis pööraja veere mängust, see politsei vist viimane lugu oli seal veeremäng, kus, eks ole, see, mis ametimeest oli, ronis autori minategelase tuppa, eks ole, keset tööd, võrds oma elu mure, asi läks selle samal ajal seal väga realistlik, aga samal ajal tuli mingisuguse veeremängu kummalistele lingvistilise veeremängu ohvriks langenud, et selline kerge reaalsus, mis vindi puhul on siis läbi põimitud väga tugeva reaalsustajuga, ma arvan, et see on tema üks neid pluss väga tugev reaalsustaju, mis on läbi põimunud teatava kerge süliaalsuse kastmega ja melanhoolia, aga mis on lindis kahtlemata olemas. Selline visioon Algne kunstniku pilguga nägemine maastike kirjeldus sinna juurde, et see kõik loob, eks ole ikkagi teatava keele, muusika või selle stiili, sellise korduva töö väga elusa asja, eks ole, võib-olla mugavusega vähemalt välja mingisugused lugeja mugavused, lugejal on oma tugitool, et lugejal on omad raamatut ja kinnistunud neisse ja teadis nende raamatute kaudu seda autorit heaks, eks ole, et raamatuid kirjutatud autoril see reaalaeg, eks ole, et kas ta elab nüüd, mis ta nüüd kirjutab seal näiteks nagu ei kattunud, kui ma võtan 80.-te vindi kätte, siis ma elan ikkagi seda olevikus uuesti läbi, eks ole, ta ilusti ja ta on minu jaoks ikkagi kaasajas, oleme, eks ole, vint, eks ole, ma lugesin kunstniku romooniale, lugenud siis pool seda Hinny ja peab ütlema, et kõik on nagu sama, mis enne mingi ridadevaheline tihkusi või hõng või olemise tants, et tõesti, et see on nagu 70.-te lõpu 80.-te vindil on tema ikkagi see olemise tantsis raamatutes kõnekam või kõige ise laevam või tal on oma elu autori tahtest sõltumata, selles mõttes on see võib-olla kõige ilusam. Et autor Toomas Vint võib-olla nüüd kaasajal tundub raamatute järgi juurde lugenud palju eurodeerituma, kas raamatute isa olemine või see lugu ise on võib-olla siis sellega liiga kontrolli alla nadi lugu ise ei ole enam nii vaba või oma elu elada, see ongi, eks ole, lugeja privileegid, valid nagu turisti privileeg vanidaks, ta sõidab Uus-Mere samale või siis Kanadasse või Kanaari saartele, eks ole. Mina valin selle privileegi vindi seda endale, et samastan end selle 80.-te olustikku, kus ma olin alles poisike, eks ole. Samastan end mingi müütilise ajatunnetusega, mis võib-olla üldse ei olnud see, mis ta ütleme, horisondi tunnetes, ta elustamine oleks sisse ja seda annab nagu tollest ajast paremini ikkagi edasi eest viin sinu jaoks mitte niivõrd Walton mutt või hunt, eks ole ta mingi oma aja kroonik selles mõttes kõige täpsem öelda poeetiliselt kõige täpsem omaja kroonik. Jätkab Toomas Vint. Ka kui rääkida edaspidistest plaanidest, siis on kange tahtmine kirjutada avamehe naise teist osa, mõtlesin, et kirjutaks nüüd teise osa kojamehe issand kui esimene osa oli 60.-te aastate lõpp, siis teine osa peaks olema juba kaheksakümnendat aastat ja kardan, et siis see kuidagi väga hirmsasti kisub kolmanda osa juurde, kus oleks nüüd milleeniumi kolmanda osa ütleme, ajaliseks tähiseks. Tegelikult ma tahaks hoopis kirjutada raamatut, mille pealkirjaks oleks kolm punkti, nii et visuaalselt olekski ta niimoodi. Raamatu pealkiri oleks kolm punkti. Aga see oleks väga avameelne ja peaks rääkima nendest inimesed tunnetest, mõtetest, soovides, tahtmistest, mida ta ei julge välja öelda ka iseendale. Umbes niimoodi, et oh, ma tahaks, et see sureks ära, oi, tühistan, tühistan. Ei, ma ei ole kunagi niimoodi mõelnud, ma ei ole kunagi niimoodi tahtnud. Küsimus on viietes, küsimus on selles samases mingisuguses romaani alumises kihis, mida autor ka selgelt endale ei teadvusta. Ühesõnaga, oluline oleks, et see hõng, et see natukene metafüüsiline vari libiseks üle teksti siit-sealt, kolmandast neljandast kohast, soovinet jälle, et lugeja neelaks selle konksu alla ja, ja siis tema mõtted, nagu leiaksid ka tekstivälised lahendused. Minu meelest kõigele vapustavam kirjanduslik elamus on üldse mul materlinki pimedate finaal meil ei kirjeldata, meile ei näidata seda, mis tegelikult seal sünnid võib juhtuda. Ja noh, minu jaoks on see ideaalkirjandus. Kas see on ka just selles tähenduses see idee kirjand et kui te rääkisite, et need uued võtted, mida te hakkasite kirjanikuna rakendama üheksakümnendatel, et Need tekitasid teie loomingust sellise idee pöörde, et need lood ei olnud enam mitte olmelood või ütleme, see ainese mitte olmeline, vaid see oli just nagu idee, et see ideedega mängimine Sõige vanas romaanis kasutasin ütleme sellist Bastishi nagu annekese rist Väikelinna romaanis, jah, annekese esimene saunapidu seal, nagu tegin Tolstoi selle esimese palli Pattishi ja ütleme, kui näiteks lõppematu maastik, kus ma teen partišina daam koerakesega ära siis noh, ühest küljest, see on kirjanduslik tsirkusetrikk noh, seal on näiteks lõppematu maastik, kus on üks ja sama süžee praktiliselt kirjutatud kolm korda, erinevalt läbi see on see asi, mis teeb selle kirjutamisprotsessi, teeb õudselt huvitavaks see püstitada endale mingisuguse ülesande ja nüüd püüad selle ülesande teostada. Ja täpselt samuti on nende ideedega palju draamat juures on senini ma loen Ramsi läbi ja ma ei saa aru, miks on see raamat kirjutatud. Mina ei saa näiteks muidu raamatut kirjutada, kui ma ei tea, miks ma seda kirjutan. Ja see on nüüd ütleme selline kontseptuaalne sihtmärk, milleni pean jõudma. Aga nüüd ütleme sellised kaasaegse kirjanduse võtted, need on sellised sobivad võimalused või sobivad vahendid, millega ma ei pea liigseid lauseid kirjutama, see on, et üks asi ka, miks ma ei salli üldiselt dialoogi. Dialoog on selline kummaline teksti vorm, kus peab asjatuid sõnu kulutama, kuigi noh, samas selle lääne kirjastaja võtab käsikirja ette, vaatab esimene asi nii kõvasti dialoogi, kena see raamat meil läheb ilmselt inimestele või ütleme, keskmisele lugejale tõenäoliselt meeldib seda raamatu lugemismomenti nagu venitada või lugeda mingisugust tühja kohta. Ta võib, talle meeldib samuti nagu sealse samana Nicolson jälle vihje uuele romaanile muleeris kirjutamisprotsess ja muudkui ühte lauset tippis šaning sellest filmist ja ja noh, inimestele meeldib simuleerida igasuguseid tegevusi, kuna dialoog, see ei võta sellist vaimset pinget kui ütleme mõtteliselt pingestatud lõik või lause ja talle meeldib näidata endale, et ta loeb, aga tegelikult Ta lükkab mingit hetke edasi. Minu jaoks on seesama kirjutamisprotsess kõval leiutamine ja kui on võimalik kasutada rohkem vahendeid, mis annavad mänguruumi, suuremat ja võimsamat miks ka mitte neid kasutada ja kirjutamine, leiutamine minu jaoks. Seekordne litter on otsakorral. Lisaks Toomas vindile kõnelesid saates veel motimiilius ning Mehis Heinsaar katkendeid vindi peagi ilmuvast romaanist. Minu abielu prostituudiga luges Indrek Taalmaa Vanemuise teatrist. Saate panid kokku Külli tüli ja Sven. Juba kahe nädala pärast on eetris uus litter. Senikaua võite saata kriitikat ja kommentaare nii lõppeva saate kui litri kohta üldse. Meiliaadressile vadi ät r e. Kohtumiseni. Lipper otsib väravaid kirjandusilmas.