Tere hommikust, head kuulajad. Meie tänane külaline pühapäeva hommikul on Priit Vesilind Eesti ajakirjanikke ja fotograaf, kes on töötanud ajakirja National Geographicu juures enam kui 30 aastat praegu vabakutselise publitsistina. Tere hommikust. Tere hommikust. Brite lahkusid Eestist 1944. aastal kahe aastasena. Milline teie lahkumise lugu on? Nagu teistel, Me pidime otsustama, kus poole minna ja meil oli olukord, et isa oli insener ja ta töötas Krulli vabrikus, kus tehti sõjaväeasju ja oli aja kasulik inimene mõlematele, sakslastele ja venelastele. Kuis venelased tulid sisse Narva läbi tema pidin ennast ära peitma. Ühe sõbra puu keldrisse ja pani meid ema ja Peebuga vennaga laeva peale, et minna tshehhi. Kuna kruvivabrik oli ka skoda tshehhi omatud ja me olime siis augustikuus, läksime Paldiskist saksa laevaga, tantsi siis alla Tšehhi. Aga see suurem suurem päev oli septembrikuu 22, kui punane armee oli värava juures ja inimesed pidid tõesti põgenema, siis oli õli, tankid põlesid Tallinna sadamas ja laevad ootasid, et said välja minna, tulid siis sa sovjeti, pommilennukid ja kaks laevalangused ja tuhanded inimesed said surma, uppusid ära. Seal me olime natukene õnnelikumad kui need mõned teised, kes jõudsid ära. Me oleme siinses Tšehhis pool aastat, kui kui sõda lõppes, siis hakkasime liikuma. Ennem kui sõda lõppes, hakkasime liikuma lääne poole, kus tuli ameeriklased, jaa, jaa. Ja Inglis Inglisarmee, eks ole, pidime jalutama läbi sellest front lainis inglise keeles front Line, eks ole siis eesliinist ja, ja see tulemus oli väga dramaatiline ja oli täitsa kardetav palju inimestele ja kui praegune on inimestel, on seda see hirm, sõjahirm, mis nad sellel ajal nagu võtsid endale hinge sisse. Kas see isa oli selleks ajaks neile järele saanud ja isa tuli järele, kui mu nimi Tšehhis isa, siis tuli viimase laeva peale, hüppas sadamas sõbrad, karjusid, et Paul, hüppa, hüppa. Tõsiselt hüppama, laeva peale jõuda. Ta oli viimane inimes inimene, kes sai välja Tallinna sadamast, siis leidis metsa seal tsehhis, siis läksime edasi ja Saksamaale, kus oli. Peale sõda lõppes, oli meil seal laagris siis neli aastat, juhtusime, et kus võime minna ja kuidas elu läheb edasi. Seepärast vahepeatust elu Tšehhoslovakkias elu Saksamaal oli siis Kaislengeni laagris, Kaislemi laagris oli niisugune keskpunkt, et ta Ameerika, Armeenia Nacenz, nemad olid, need korraldas need, kes korraldasid. Ja nad viisid inimesi rahvuse määralt keskpunktidesse kuna nad leidsid, et ei saa panna juudid näiteks ja poolakas samasse laagrisse ei saa panna leedulased ja, ja itaallased sama kohta, et see klapi oli suur mure neile, et mis teha nende inimeste, kas oli ligi kuus seitse miljon inimest, kes rändasid iroopa teedel õlut, kuidagi võimalus koju minna, aga see viga, mis ta tegi, on, et nemad arvasid, tähendab Ameerika armee ja arvasid, et kõik tahavad koju minna. Ja tuli välja, et, et inimesed ja Poola inimesed eriti ei tahtnud minna. Ja see oli suur üllatus nendele siis nemad pidid siis ehitama täitsa oodatamatu nisukene struktuuri, eks ole kusagilt neid inimesi panna. Sest me istusime seal käitlangeni laagris siis kolm ja pool ligi neli aastat ennem kui Ameerika pakkus kohad. Tegelikult oli see Kaisengeni laager, mõnede kirjeldused Kohaselt nagu väike Eesti linn, täpselt nii nagu te teate, siis, et mul on raamat, niisugune raamat on just nimelt ja nüüd välja andnud raamatu, see oli ootamatu ja see raamat Ta, see me tegime nagu me olime need mudilased case ning enne mudilased need, kes ei mäletanud täpselt, miks me olime sea limoli vedeled, nagu see kardetav tunne ei olnud meil nagu ei ei tulnud sisse meile me arvasime, et väga tore on mängida siin mägedes ja Saksamaa oli lõbus ja kõik, nii meie kasvasime üles, mõtlesime, et et see kestimine laagri lihtsalt üks tore koht, kus me oli meie esimene s, kodune, esimene esimesed mälestused tulid sealt. Ja Soome arvestasime, et võib-olla see on üks niisugune, nii erinev mõte, et teeme sellest üks raamat ja võttama paljude inimeste memuaarid, fotopildid ja paneme kokku niisugune raamat, mis seletab, kuidas me tulime ja kuidas me tundsime ja mis meie elu oli seal ennem selle sõja alguses sõja lõpu vahel. Kui palju te ise täna sellest ajast mäletate? Tulime Ameerikasse, ma olin kuus aastat vanas, mäletan, viska paar aastat seal lasteaiaaastad. Muidugi meiei vanemad poisid ja tüdrukud, nad said rändada, läksid teiste linnadesse ja olid sakslastega nagu kursuses, aga meil ei ole, sest meil oli ainult meie ema isa ja meie naabrid. Ma mäletan küll. Meid kaitsesid nii palju, et, et meil ei tule seda, et me ei pruugi karta selle tõttu mõned tegid seda paremini kui teised. Ja me leidsime selles raamatutegemises, et mõned mõnedele inimestele on, on täitsa niisugune seoloogiline draama. Ta, võib-olla need olukorrad olid nii nii halvemad, nendele ja iga igasugused eks trimmida. Kui rääkida veel sellest kaslingenest, siis nii imelik kui see ka ei tundu, siis mingis mõttes võis seda pidada selliseks eestluse kantsiks. Seal peeti eestlaseks olemist kuidagi väga oluliseks tähtsaks. Nojah, aga muud meil ei andnud. Ja ikka lootsime, et lähme tagasi varsti Eestisse ja siis tuli Jalta ja Potsdami emme siis suured võimud otsustasid, et ta enam ei saa minna. Oleks saanud minna küll, aga ja Venemaalt tuli siis niuksed ohvitserid, kes katsusid meid meelitada tagasi minna, aga väga harva, keegi läks. Võib-olla nendel, kellel oli haige ema või isa siin ja need läksid tagasi, aga aga me ikka jäime Saksamaal ja mõtlesime, et keegi, mis ma hakkab meid nüüd aktsepteerima ja aitama. Kuidas te saiti ameeriklasest, te olete küll eestlane ja aga, aga samas olete te ka ju Ameerikas? Klane vaata, oli konkurents, et kus me saame minna ja tuli välja 47. aastal, et Ameerika määras üks niisugune ja kuulda, kui see on eesti keeles kvoot kvooti, et nii palju inimesi saab tulla. Aga siis, et neid valida. Nad määrasid eta. Peab olema sponsor, et keegi peab kutsuma, keegi pead vastutama meie eest andma esimene maja, esimene töökoht mehele. Aga siis oli üks kirik, luterlik kirik, happens Sloveenia lääne poolel, kes tahtis just nimelt inseneri ja väikse perekonnaga lihtsalt niisugune perekond, kes saaks aidata kasvada seda väikest osakonnaga, kus me läksime, me olime siis need inimesed. Ja meie sponsor oli üks norra päritud mees ja üks saksa sakslanna, tema naine saavad nemad, said aru sellest Euroopa olukorrast. Ja läksime siis septembrikuus augustikuus 1949 laevaga Ameerikasse kaks pakki käes ja ei teadnud inglise keelt, ei olnud, aga saime läbi. Kuidas elu seal kiriku juures Pennsylvanias välja nägi? See oli huvitav mulle, nagu ma käin, ikad, noor, ma olin kuus-seitse aastat vana ja tuli välja, et ma oskasin laulda. Oli väga ilus soprani hääl, poisina võti mind siin kirikukoori. Ja veavate ajal soolot ja see oli täitsa peaaegu nagu nad Adokteerisid meid. Nagu nende väike perekond aitasid meid, andsid meile ka mööblit ja ja teistpidi ka, et oli väga tore, seevastuvõtt oli täitsa kena, teistel ei olnud nii head õnne, teistel, teised läksid tööle kurje kohta kusagil. Barakide sisse, aga meil ei ole ka, meil läks õnnelikult. Mis edasi sai? Läksite õppima? Olime selles väikses linnas ja isa ütles, et oleme siin, oleme siis oleme siis ameeriklased? Muidugi ta ise läks, iga kuu sõitis neljast 400 miili Torontosse, et laulda eesti meeskooris. Sooda hakkas praktiliselt mõtlema, vaata, ei ole mõtet alla, eestlased enam, aga ise oli ikka. Laul ise käis laulmas, Torontos sõitis viis tundi iga. Toronto Eesti meeskooris, kus seda juhatas tol hetkel Roman Toi Ja ja toi oli üks hea sõber, hea sõber. Ja muidugi tema tõmbas sinna ja nii, aga läheme teiega edasi, Priit. Õpingud. Pinglingu aastad. Minu õpingud jäävad, ta vaatab ja olime ikka päris noored või ilma konkurentsiga ilma. Teadusega on õige sõna nautš, teadmised, teadmised, ema isa ei olnud harjunud, et kuidas see süsteem töötab ja et kus meid siis viia ja kus me peaksime ja nüüd katsuma sisse saada. Soome pidime vennaga ise seda tegema ja arvestama ja valima ja, ja uurima. Ja kahjuks me uurisime kõik väga kallid kohad. Ja me läksime väga-väga heade koolis väga heasse kooli ka just nii ja, ja natukene liiga kallid olid vist ema isale, ema pidi esimest korda tööle minema ja. Niimoodi me olime neli aastat ja neli aastat. Soo. Ma mäletan ikka, mina ise läksin kooli, ma õppisin inglise keelekirjandust. Isa vaatas selle peale, ütles, et aga, aga poiss Abatmikate midagi tegema, kui sa lõpetad seda, et sellega ei saa midagi teha. Insener muidugi, tema oli praktika inimene ja üldiselt kõige rohkem inimesi eestlastest, kes jõudis, jõudsid Ameerikasse, läksid just selle töö peale arhitektuuri peale ja konstruktsiooni töö peale niisuguse töö peale olime arvanud, oli niisugune mina, kes läksime, saab peenemate kohtade. Ja seal oli nagu me olime nagu mustad lambad. Selles meie grupis. Aga siis jõudsimegi märkamatult nende nahhaalselt graafikuaastate juurde, neid oli 30, mida te pühendaksite oma elust sellele ajakirjale, mis nüüd ka eesti keeles ilmuma hakkas, et ilmselt võib oletada, et seda tööd ühelt poolt iseloomustab selline suur vabadus ja ja, ja hästi palju reise ja hästi huvitavaid reise. Aga ega ma ju tegelikult ei tea, missugune see töö on, seega missugune see töö siis on? Mõnikord väga igav. Kui sa istud üksinda mingisuguses motellis ja vaatani, otsinud CNN-i, televisioonis ja ei tunne kedagi, siis see asi ei ole nii romantiline või nii põnev. Aga muidugi oli väga tore töö ja nii palju rohkem maailmast. Aga ma nägin, kui ma oleks ootanud. Ja see põhjus, et miks ma sellest ise sain. Ma usun, et ta terve elu, kui ma olin üksinda seal väikses linnas ja ja laagrist, et pidin seda küsimus vastama, et kes ma olen. Inimesed küsisid, kes sa oled, mis rumal nimi, see on priid, sest naljakas nimi kunagi kuulnud ja oled, kus kohast Estoniast ei ole kuulnud Estoniast? Seal me olime nagu talverasva, eks ole. Nad ei oskanud kuidagi meid kuskile panna. Pidin ikka seletama ja Mailis, ma võin öelda, kui mitu korda ma olen kirjutanud servi jätki peale, väike balti merekaart, näitan inimestele, vaata, siin on Eesti ja siin on soov ja siin on Rootsi ja me olime siinse väike maas, oleme meie. Sa oled näiteks nimi ära vahetada. Ma tean praegu esitada selle all Ja, ja seda, see oli ka minu vennad, Wen venna nimi oli Peep. Ja muidugi see ei kõlba. Peep oli inglise keeles nagu ja see on üks väikeloomajääl ja nägu, seda tohi tarvitada. Zoo Priit oli natukene keeruline muidugi, aga paljud kutsusid mind britt ja britt ja harjusin ära sellega, et kes ma olen, see oli see küsimus, eks ole. Ja Ma arvan, et see töö, mis ma tegin nagu vastas selle küsimuse ja ma sain selle mitte ainult endale, aga Eestimaale, et seletada maailmale, et kes me oleme, solist selles suure tähtsusega mulle, et ma sain seda jutuks 1980 aastat. Seda saavutada ja kirjutada, et teised võivad siis teised eestlased, Ameerikates võivad seda võtta ja anda sõbra jult. Vaata see on, kes me oleme. Me oleme see inglise keeles, seletab hästi ära, mis meie olukord on ja kus me praegu oleme elus. Ja ma olen kuulnud mitmete inimeste käest, nagu Neeme Järvi ütles mulle ükskord, et vaata, me kandsime neid kaasa neid eksemplari, Lässundil, krahv, kus, kui me läksime välismaale, et nii, et näidata, et kui keegi küsib, et missugune maa, missugune riik, missugune inimesed te olete. Lihtsalt andis kährik talle ja selle põhjuse peale on, on see ring nagu saanud nagu lõpus lõpetada, eks ole. Sellest esimesest jutust siiamaani. See on nagu ring, läkk läks kinni mulle või lõppes ära. Ja see on sellelt, selle baasil põhjusega, ma olen väga uhke siin olla ja ja on niisugune vägev juhtmas homme ja, ja tänaga. Kui rääkida veel sellest tööst National Geographic, kus siis millised olid need kõige põnevamad lood? Teha saite. Kõige põla oli kindlasti Berliini müür langemine läksin ka sinna ja, ja vaatasime, kui sakslased tantsisid selle müüri peal ja kuidas tegid augud sisse öösel. Inimesed hakkasid tulema läbi sellest müürist. Pisarad tulevad praegu, sellest mõtlen, et need inimesed olid välja nagu vangist kirjutas sinna siis natukene silmad pühkisin ja siis kirjutasin rohkem ja tunne oli, et vaata, nüüd on mittesakslased, aga eestlased tulevad välja sealt. Et siis pool sümboolne niisugune asi on juhtunud ja maailm on, on muutunud, maailm on muutunud ja mina olen seal selles kohas, selles kõige tähtsamas kohas maailmas. Ajal, kui on kõige tähtsam olla seal Väga sünge on õige sõna tunne tuli, et vaata, et see on nagu elu kõige kõrgem punkt, mis ma oleks saanud fotodjorinalistina, eks ole, et olen siin sellel ajal ja vaatan, kui need inimesed tulevad selles vangist välja. Kuidagi ajalugu on nüüd keeranud paremale poole. See ajakirjaniku töö on vahel selline, et et seal tuleb ette väga palju head, väga palju selliseid ülevaid momente nagu Berliini müüri langemine, aga vahel juhtub ka konflikte. Vahel juhtub ka selliseid asju, mis võib-olla ei ole nii meeldivad. Kui palju neid teie National Geographicu karjääris? Ette tuli mõned ka, näiteks ma kirjutasin svilancast, kui sõda oli päris pidev budistide ja tamili tiigrite vastu ja ma olin seal, olin. Kuidas on eesti keeles võsaid, enesetapu, enesetapu kaadrid olid seal Sammeult haigeri veidime, elasime nendega paar päeva selle saare ida pool ja see oli täitsa mõistetu, et need inimesed, noored inimesed, 14 13 aastat kantside kaelas ringi niisugune mürk, mis nad pidid võtma siis, kui nad, keegi on neid kätte saanud. See oli väga huvitav loogiliselt eriti, et inimestel, noortel inimestel oli nii tugev põhjus, et nad oleks enda elu ära võtnud ja et nende hulgas nende nendega elama ja rääkima ja, ja. 1979. aastal õnnestus teil reisida Eestisse ja kui suur šokk söörimiste nägi? No ma ei saa öelda, et ma ootasin seda paradiisi, mis ema, isa, millest oma isa rääkisime ja ma sain aru, et et olukord on natukene teistmoodi. Aga kole küll, et, et see asi oli nii madalale langenud, kui tulid Georg otsiga üle mere ja olid seal sadamas see see kui must asjad olid. Ja kui põruks olid asjad läinud. Niisugune kurb tunne tuli kohe peale ja jäi muga kaks päeva, esimene kord, kui ma tulin siia, lihtsalt ei saanud ära seda kurbe tõllat. See oli nagu kasvas mu peale, et iga päev läksime, läksin madalamale. Seal aga, aga siis peale kahte päeva, kui natukene juba helgemalt sai ringi vaadata, mis te Eestis tegite? Vaata esimest korda, kui ma käisin seal 71 71 isegi käisime kaheks kolmeks päevaks abikaasaga tulime vitsata Georg otsiga Helsinkis vaatama ja see oli kuus-seitse aastat ennem kui see ülesanne, mis ma tegin mässundil graafikule. Soo, räägime siis sellest 79 reesus, seal on tähtsam jutule. Muidugi mul tuli vastu Lennart Meri ja kiina meri. Sa, nemad nagu kaitsesid meid. Me maalin fotograafiga koos sellega kaasas ja esimene asi kohe jotell Virusse ja variaadee vaadata ja sauna minna ja kõik, nii et hea mulje oleks Eestist. Samas oli hoopis teistmoodi vastuvõtt, esimene kord tuli. Ja muidugi ja meri oli niisugune väike plaan, et kuidas me saame Eestist meie olukorda juttu välja anda. Ja tema oli teinud kokkulepp selle veksa grupiga seal väliseestlaste, see sidemete areng, et nad võtaks mind seminari selleks suveks ja siis võtaks mind teistele kohtadele erinevatel kohtadel, mis teised, kus teised ei saa ja sellega annavad mulle parema pildi. Kõik, mis on siin, tutvustasid mind teistele inimestele, need, kes said natuke kriitilisem ja võib-olla teise mõttega, kui oleks ametlikult täitunud. Siis peale Sanaari läksime tagasi. Tulime tagasi 20. 20 päeva turistiviisaga ja pildistasime siis pidime kohe ära minema, kuna siis leidis Moskvas intuuris, et me olime seal. Keegi oli kaevanud, et mis need mehed teevad Eestis? Kõne tuli Salofaheks, eks ole ju, ütles, et vaata, et ta suur mees musta nahajakiga tuleb ja ootab teid sadamasse. Et minge sinna, läksime lihtsalt mani, läksime laeva peale, läksime ära. Ja minu meelest me saime küllalt materjali selle veaga, aga see ei olnud mitte. Ametliku loaga, mis me tegime, oli meri ja Elo Koidu tegemine. Koit oli see esimees, selle väikse esines ja tuntud niukene komminist, aga ausalt ta oli ikka eesti mees. Ühesõnaga, salaja käisite pildistamas igasuguseid erinevaid paiku Eestimaal. Täpselt nii. Ja, ja see võis olla päris ohtlik. Kui ma oleks ise sajud seda öelda, nii elegantse Olla sellise ajakirja nagu National Geographic tegevtoimetaja, mida see, mida see tähendab, mida see endast kujutab? Vaata see graafika on üks ajakiri, milles saab olla ikka uhke ja paljudes kohtades ei ole seda võimalust ikka midagi viga ja midagi, nagu aga National Geographicut teeb seda tööd nii korralikult ja nii täpselt, et tunned ainult uhkust selle üle, kui sa ennast ennast tutvustad teistele, et ma töötan, mässundiv jätkus siis seal ikka positiivne ja nagu suur hea üllatus nendele, et ikka inimesed arvavad head sellest ja mäletavad, et see on ikka soliidne ja niisugune tore ajakiri. Tähendab. Et seal ajakirjas ei pea tegema oma tõekspidamistega mingeid Promisse täpselt nii ei pruugi kompromissi teha. Litsalt peab objektiivselt kirjutama ja rääkima, mis on ausalt, nii sellepärast et sa ei saa kirjutada valesti, need, meie uurijad tunnevad kohe ära, ütlevad aas, ei ole nüüd täpne, see ole õige, Is beat nutma ja Sontiliso katsume kirjutada esimest korda ei viidet või tõtt, eks ole. See annab meile võimalust mitte karta, mis juhtub, et kui me kirjutame õige juttu, siis ei ole midagi karta. Midagi ei oota, et keegi hakkab kritiseerima. Ainult stiili kritiseerivad, aga need fakti ei saa kritiseerida. See ongi hea tunne, kui sa oled ajakirjanik, et, et võib rahul olla, et midagi pahade juht oled tõe poolel nii-öelda. Ja ma seda lauset ei lausunud hästi, aga. Me saime vist mõttest kõik aru, aga läheme edasi. Kui te ütlesite ennem, et et võib-olla, kui te olite Ameerikasse läinud ja, ja ei tundnud iga kord seda, et täpselt aru, kes te olete ja ameeriklased ei saanud täpselt Aru teie teie nimes jahiasse tekkides võib-olla mõnel puhul elevust, aga mõnel puhul võib-olla keegi juba enam ei viitsinud Ki teiega edasi kuidagi rääkida äkki, et kas, kas te tundsite ka sellist? Noh, mister rassismi, aga kas te tundsite kuidagi, et nad ikkagi päris omaks? Teid ei võta. Olen nii tundnud, mõnikord kui ma olin väikse väike poiss, ma ei mõtlenud sellest üldse, ma just mõtlesin, et ma olen tavaline poiss. Naabripoisid ja tüdrukud arvasid, et Priit on tavaline nimi. Nad ei saanud aru, et väljas maas või väljas külast. Et plitu ei olnud. Soo, see elu oli päris normaalne, kui ma olin väike, aga siis, kui olime juba gümnaasiumis ja ülikoolis saime aru, et meie nimed olid natukene erakorralised siis mõni nelke sai, ei viitsinud suga rääkida või ei viitsinud sind tunda. Nad võtsid selle, Priidu nimega lihtsalt ei mäleta, ei tahtnud mäletada, see on liiga raske, ei jaksanud lihtsalt seda mäletada. See nagu tegi selle ekidele katne valita. Sellega ma nagu mõtlesin, et kes on kes ansambel ja kes ei ole või kes on huvitatud minusse jutusse, kes ei ole selle nime nimi, oli ikka see nagu eesmärk, et kui sa oled huvitatud minu nimest, siis sa küsid, mis see nimi on ja mis nimi tähendab, see on kummaline nimi. Aga need, kes vastased, oijah, okei siis nendega nagu jaluta edasi rääkimist. Soo, son natukene liiga esoteerika teile, aga. Aga kas, kas see te olite teisest rahvusest, et olite noh, ühest küljest ameeriklane ja teisest küljest ka eestlane kas see oli teile kuidagi näiteks takistuseks karjääriredelil tõusmisel? Või ei olnud seal? Vahetegemist tead sa, see on, see on, see on hea küsimus. Ma kunagi tundnud seda ennem kui ainult 10 15 aastat tagasi, kui oli nüüd peatoimetaja valik National Geographicut ja ma olin ka selles vaikses nimekirjas, et võibolla mind pannakse ülesse. Ja mul oli üks sõber, sa väga andekas kirjanik, kelle nimi oli Bernardo Hanien, Dali Armeeniast rääkisime ükspäev ja ma ütlesin, et kas nad võtavad Ohanyanid või vesilindu selle kõrgema kohale, kas nad saavad seda teha. Et esimees ei ole mitte mingisugune Clark Melchior või nii, selge. Kas see on nendele tähtis. Ja me otsustasime, et jah, on kui sa nii kõrgele tõused ja sa oled selle selle firma või selle mängi siini nagu esimees. Sul peab olema lihtne selge ameerika nimi ja kui on valik üks mees või teine mees, sa valid see, kellega on kergem läbi saada, sellepärast ta nimi on Peugeot või Peugeot Johns meist Johnsmest, kõik need, mis praegu on olnud, eks ole. Ja võib-olla enda peas on see, aga see on esimest korda ja ainukene kord, kui ma mõtlesin, et võib-olla see on takistus mulle, et ülespoole ja trügida. Mis on olnud suurim tunnustus, mida talate elus saanud siis fotograafina või, või ajakirjanikuna? Vaata, ma arvan, et Eestis on olnud arusaamine, et ma olen fotograaf ja ma tõsiselt eriti ei ole fotograaf. Aga mul ikka võtnult pilte seal, kus ma lähen ja mis ma teen ja ma olen pildiraamatut välja andnud, aga ma ei ole olnud Kärsku fotograaf. Ükskord tegin enda juttu, tegin pilte, aga ainult üks kord nendesse kolmekümneaastast pildid on ikka meeles. Kui ma lähen välja, ma võtan nii palju pilte, kui ma saan, et nemad annavad mulle neid detailid, eks ole. Iga pilt on nagu näitab mulle, kuidas kirjutada ja mis värv oli see maja või, ja missugune inimene, mis ta näo, kuidas ta nägu välja ja see on mind ikka aitanud. Aga ma ei, ei, ma ei. Ma ei tunnista, et ma olen olnud kunagi National Geographicut ja see on delikaatne asi teiste fotova kühvlitega. Et mind nagu hoidakse. Aga räägime ikkagi ehk sellest tunnustusest kuidas andeid tunnustatud ajakirjanikuna, mida ta ise leiate, mis on olnud võib-olla selline noh, teie kui inimese jaoks kõige meeldivam või meelitavam. Noh, mitte nüüd aumärk, aga, aga selline tunnustus, kiitus. Õlalepatsutus. No muidugi, kui Eesti riik andis mulle ordeni ordoni valge täht, see oli üks moment, kus ma sain aru, et ma olen midagi päris head teinud. See oli, see oli täitsa suur au ja ma olin. Muidugi ma arvasin, et see on niuksed, Tzipin kõrgem koht minu karjääris. Eestis ma olen, jah, see on, peab ütlema ausalt, et see on väga väike tiik. Mitte teatud inimene, ma olen ana olemas maailmas Ameerikas, aga siin ma olen natukene väikes, inimesed teavad, kes ma olen. Ja ma olen ikka mõtelnud, et see annab mulle natukene kunstliku niisugune tunne eta. Et see ole täitsa aus, eks ole, et ma, ma ei ole nii palju saavutanud, nii palju teinud, et ma võiks olla kellelegi nagu tähtis inimene ka siin ma olen ja muidugi see on nii tore mulle, aga ma ikka tunnen, et natukene häbi, et ma nagu teeninud sale. Räägime raamatute kirjutamisest ka tuli teie ellu pärast tööd National Geographic, kus see võib öelda, et vahetasite, mugava prestiižse ja uhke töö ja mis siin salata ka hästi tasustatud töö ilmselt sellise noh sellise suuruse vastu, mis on natukene nagu ebakindel raamatute kirjutamine, ei pruugi, ei pruugi nii-öelda olla see, mis leiva lauale toob või, või kuidas sellega on. Sellega on nii, et ma teen mitte raha pärast neid raamatuid, aga ma teen südame pärast, et mis on tähtis mulle kirjutada. Ma saan aru, et ma olen vanem inimene ja kui ka oma kestan kirjutavad. Ma tahtsin just niisuguse jutt nakkuse, raamat, käisnemini, raamat, see oli tähtis mulle, et nagu tulevikus inimesed saavad aru. Natuke rohkem sellest ajast. Ja. Sõpradele ja sest Singing, Revolution, kui see film tuli välja kahe, katsusin sinna trügida sisse ja ütlen talle öelda selle tastile. Ma teen raamatu teile. Sellest oli nii tähtis mulle see Eesti laul ja keele, kuidas need kõik kokku tulid selle revolutsiooniga. See oli see täitsa vahva jutt ja see pidi nagu pikendama ja suurendama. Südametöö mitte, ma ei ole raha teeninud sellest. Mulle ükskõik, ma olen pensioni peal ja mul tuleb teisi rahaajaga. Aga räägime sellest lauljast revolutsioonist, et see raamat käib käsikäes Tseemsem Molyndosti filmiga, laulev revolutsioon. Mil moel see teil sündis? Ma läksin vaatama seda filmi Washingtonis ja ma olin nii ja sellest ta liigutanud. Ma käisin, ma läksin, kastsin, ütlesin, vaata, ma olen Priit Vesilind ja ma olen kirjanik ja ma saan võib-olla teid aidata, aga vaid kas ma saan teid aidata, ma ütlen, et see film sellest imm vaja üks raamat, mis nagu räägib sügavamalt sellest jutust, sellepärast et film on ikka film, on natukene Supushul, eks ole, ei, liiga sügavale ei lähe. Ta oli nõus ja ma ütlesin talle, et ma teen selle lihtsalt teile, et ma ei oota midagi sellest, aga peab olema midagi, mis aitab Eesti rahvast nagu enna enda saavutused väljendada. Ja sellega siis ma tegin selle. Ja Ma ei saa öelda, et ma, et see on nii hästi läinud raamatumüük, aga ikka ma olen uhke, et see materjal on seal olemas ja kui inimesed tahavad seda olemas, kahju ainult, et seal eesti keelekeelde pandud, aga ausalt, see on natukene liiga lihtne eestlastele. Ma kirjutasin seda, teised inimesed, inglise keele lugejad saavad Eestist aru. Mitte et ma teen nüüd eestlastele uudised, eks ole, ja sellepärast jutt on hästi teada, et sind, selle, mina ise ei ole võimeline sinna rohkem materjali panna, aga ma saan kirjutada seda just, mis tutvustab Eestit teistele, kes ei tea Eestit. See on nagu minu põhimõtte minu töö, et ma kirjutan, lihtsalt loed, mis teisiti ei ilmu välismaale Eestist ja see esimene jutt oli ka niimoodi. Mainisid. Et kirjutate praegu oma keskkoolipõlvest. Kas teil on veel mingi raamat? Käsil ei ole, ei ole, aga on teil mõni idee fix, mida ta tahab, et kindlasti kirjutada midagi, millele te olete mõelnud, no ikka on, ikka on kusagi meeles, et kirjutades nii ja naa ja ennem kui ma lahkusin, kui aafrikus mul oli suur projekt, tahtsin Vitos päringi vitus Berlingi jutu ära seletada, see, kes läks taanlane, kes läks üle ja siberi, sel ajal Petteri Saar, Petteri ajal. Ja tema nagu leidis Ameerikat, teiselt poolt. Ja ma arvasin, et see on päris tugev teema, et Venemaal leiab Ameerikat. Hakkasin seda plaani ja sellest seal oli justkui Aafrikas olija rahade kriisis. Ja toimetaja pidi valima, et mis me hoiame, mis me ei hoia ja mõtles, et see maksab liiga palju raha. See leib jäi pooleli. Seda raamatut ma tahaks ikka teha. Kuna Berlin ellingu perekond elas Tallinnas sellel ajal tema naine ja tema lapsed elasid siin, kui tema läks sinna reisima Siberisse ja laskasse. Soo, selles ei ole paljud teatud sellepärast, et venelased sovjeti, te tahtnud sellest palju rääkida, kuna Behring ei ole mitte venelane don taanlane nendele see sobinud, et eksvälisinimene on nüüd üks kõige suurem nüüd vene nimi. Seda ma tahaks teha seda raamatut, niisuguse raamatuid mul on ikka, võib-olla on võimalused, olen. Kui meiega on vahepeal liitunud kuulajaid, kes saate algust ei kuulnud, siis meie külaline täna hommikul on Priit Vesilind, Eesti ajakirjanik ja fotograaf, kes on töötanud ajakirja National Geographicu juurest ligi 30 aastat. Aga lähme siit edasi, te olite esimest korda Eestis, niisiis 1971. aastal pärast seda, kui te lahkusite 44. milline oli see Eesti siis ja milline on ta täna? On see üks ja see sama? Ei ole, ei ole, sa esimene eesmärk, kurazzafas siis endaga nagu Lägis läbi saat tänava peal keegi sellel ajal keegi ei julgenud üles vaadata. Mitte mitte. Naeratas oli, see oli võimas, seda ei tohtinud teha, kui mina naeratasin inimesele, ta nagu peitis nägu ära ja mõtlesin midagi hirmus hakkab juhtuma. See oli nagu suur üllatus mulle. Ma arvasin, et inimese ise laamika elab ja kui keegi naeratab nende Lennart vaelatva tagasi. Aga see oli, see muidugi ei ole väga naiivne. Sel ajal aga inimesed ühte teist ei usaldanud. See oli vist kõige suurem asi, et kõik kartsid, et keegi hakkab kaebama. Ja see on niisugune sioloogile olis vist siiamaani natukene olemas. Eestis, aga mina arvan, et see on palju kadunud ära, et ma enam ei, palju seda üldse ei näe. Aga see võttis terve ja põlvkond seda nagu ära. Kivist aega, et meil on ilmselt täna ka veel Lääne demokraatia nii mõned sammud minna ja kas see võiks olla eriti, et kui te võrdlete meid näiteks muu Euroopaga, ütleme Ameerikaga noh, kindlasti me oleme teinud väga tublit tööd ja selle üle tasub olla uhke, aga ei tasu ka loorberitele puhkama jääda, et tasub edasi vaadata. Ma pean ütlema, et meie Ameerikas Me Ameerika Eestis seltskond, me oleme nii uhked teie üle, mis te olete saanud teha kõik, et me kõik nagu peatsema karjume, väli ja vaata, mis Eesti on teinud, Eesti on number üks ja uhked õiele, et lust vaadata, kui ma tulen siia, kui hästi kõik on läinud ja missugune stiil teil on? Tähendab, mitte ainult iseloomaga, aga stiil, just riideid ja, ja hooned ja kõik, mis te teete, on nii. Minu meelest kõik nii hästi ja nii õigelt tehtud. Võib-olla sellepärast, et ma olen ise Eslane ja mulle tundub, et, et 20 30 aastat tagasi, kui ma läksin näiteks kusagil Eestisse hoone sisse, ma ootasin kõige hirmsamad asju, väljakäik, et teadsin, et see oli must ja korrast ära. Ja nüüd ma lähen hoone sisse ja ootan, et kõigel paremal sellepärast, et Eesti on niimoodi ise keeranud ennast ringi, et õnneks stream'i, eks ole, oli kõige hullemini, seal on kõige parem. Teised on kusagil keskel, eks ole. Kas sa ääba niimoodi seda märkinud, kui sa ise elad siin, võib-olla sa ei näe? Võimalik küll, sellepärast ongi hea küsida. Aga kuivõrd tänade märkate veel mingit okupatsiooni taaka, on seda üldse alade inimestes. Õnnelikult, ma, mul ei ole palju põhjust nendega rääkida, ma arvan, et ma usun, kui ma hakkaks siin tööd tegema ja tegema intervjuud inimestega nagu uurima ja natukene kaevama, kaevama sügavamale, siis ma leiaks seda küll, ma näen natukene. Vee peal, seda aga ma siia tulemas, meil on väike maja Pirital ja meil on väike auto seal ja ja lipp lehvib ja meil on siin väga tore tulla, meil ei ole seda näha, et keegi on ikka selle vana aega. Meeleolu. Huvitav nüanss teie elus, mille kohta ma tahtsin ka küsida, et vähemalt veel mõnda aega tagasi olite reisilaeval giidiks ka sellel samal reisilaeval käis vahel giidiks ka selline nimi nagu lehvalesa pikki kes laevaga reisisid. Ja me maksame Volendsat tulla sinna peale üheks tunniks ajaks. Kedanskis ta tuleb ja me anname talle, ei tea, mõned tuhanded dollarid ja ta räägib meiega ja jutt on juba tuntud. Ma olen seda neli korda kuulnud, sama jutt. Aga väga, väga tore jutt ja ta on väga niisugune soliidne ja väga naljakas mees ütlema et treening, eks ole. Ja sellega ja, ja nüüd tuleb välja, et, et Mihhail Gorbatšov on kah tuleb, on meiega liik, tuleb selle laeva peale Saint-Peterburgis meiega rääkima. See on niisugune hea nendelt, kes, kellel, kellel on raha vaja, tulevad vist. Kas selline suur kruiisilaev või seal? Väiksem, väiksem sealisele sõidame. Rikkad inimesed ikka ja need, kes saavad seda teha ja paljud, kes on pensioni peal, kõik, kes on, kes on hästi teinud elus kellel on vaba aeg ja kelle tervis on hea ema talle üks, 50 aastatel 50 või 60 või nii inimesed, kelle lapsed on juba ära läinud, kes saavad minna oktoobrikuus ja mitte juulikuus näiteks. Ja need on väga nõudlikud ja väga huvitavad inimesed, nende, nende huvi on ikka ajalugu siin balti balti meri on ajalooline kruus, said või oodata päikest või tantsijat, aga ajalooline linna ajaloolised linnad nagu seda kauem ja Danskjaaja ja Tallinn nüüd on, see on suur üllatus nendele väga huvitav on, et vaata, mis ajalugu on siin olnud ja see on see meie jutt, eesti jutt, keegi ei õpi Ameerikas seda koolis. Sa tuleb ikka suure üllatus nendele, et mis siin on. Ja see on siis voila plahust, eks ole, läheb edasi, et lähvad tagasi ütlema, vaata missugune asi on siin, üks väike maaaegne nimi oli eesti, vaat kui tore, see oli. Tänavatalanced, põlle all mondid ja sealiha ja eks ole see, see mulje on kõik seal raekoja platsist. Olde Hansa ja kõik see koht ja see on nii hästi tehtud nagu teated, eks ole. Nii hästi tehtud, annab inimese nii hea mulje, et nad lähvad tagasi ja räägivad sellest, et vaat kui tore on eesti. Suure krite elu täna välja näeb, kui palju te olete Ameerikas, kui palju te olete Eestis, kuidas te oma aega jagate? No ma elan, ma elan Ameerikas, kui ma elaks Eestis eesti keel, oleks parem. Aga meil on perekond muidugi seal meie meie juures ja see vanaisa aeg on väga tähtis ja väga tore aeg mulle dolla vanaisa. Vaatame lapselapsi ja oleme nendega ja paljudel lapselapsi on. Meil on kaks kodu kodus, seal meie ümbruses ja üks on Los Angelesse ja teine on siin neli tükki. Et vanaisaks olemine on üsna kosmopoliit. On küll, jah. Maailmade. Ja viimane küsimus. Kuidas te veedate tavaliselt pühapäevi? Puh ausalt, vaatan sügisel, vaatan pallimängu jalgpallimängu, televisioonis. Andeks ei oodanud. Suur aitäh, oli ülimalt meeldiv teid intervjueerida, härra, suur aitäh. Jutusaade tänaseks lõpetab.