Rändajad rändajad. Kuula rändajat. Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist. No juba mõnda mäega oleme seigelnud Brasiilias, aga kõige muuhulgas on kindel seegi, et ilma oma suunaseta poleks Brasiilia see, mis ta on. Ja nõnda siis pühendame tänase saate sellele maailma v rohkeimale jõele ning kõigele, mille või kellega ta seotud on. Ja uskuma. Ta on suur ala uskumatult rikkaliku elustikuga ja seal sai veedetud mõned nädalad. Aga täna mõtleme just selle peale, mis on Amazonase olemus. See habras flöödilugu on salvestatud ühel Amazonase indiaani rahva rituaalist. Ja see muusika tuleb õieti tee, loobi jalaluust valmistatud flöödilt. Ja see rahvakillu nimi, kes seda nihukest üpris kummalist muusikat teed. Kad, Nad elavad Amazonase ülemjooksul ja sellel muusikapalale oli ka selles rituaalis ja üldse Jukkade teadmistes väga kindel tähendus. See oli õieti signaal. Mees tuli jahilt ja andis märku oma naisele, et pane pada. Mina toon nüüd süüa. Ja Amazonase mets on teatavasti maailma kõige ula duslikum, troopiline vihmamets. Ta on tohutult suur, tohutult palju asukaid, alates taimedest, loomadest, lõpetades inimestega. Nonii, hõimudega, aga teistpidi on see hiigelsuur tervik väga habras, umbes sama habras ja kummaline kui see flöödilugu. Ja tänases saates me katsumegi seda hiigelsuurt, kuid väga habrast kera kuidagimoodi lahti harutada. Ja ma ise sain isiklikult nagu aimu, mida Amazonase vihmamets õieti tähendab. Kui me lendasime, siis sinna metsade keskele saab Paalost Brasiilia rannikulinnast muusi linna, mida nimetatakse siis Amazonase vihmametsade pealinnaks. Ja see lend vältas neli tundi ja läbisime ligi 3000 kilomeetrit. Võib-olla tähelepanelik kuulaja mäletab, et monausist oli juttu eelmises saates omamoodi ka äärmiselt põnev ja omapärane linn seal keset džunglit. Ja selle ümber ei ole tuhandete kilomeetrite ulatuses ühtegi suurt linna. Ja kui me nüüd lendasime seal siis viimased umbes nii poolteist, kaks tundi oli seal lennukiaknast välja vaadates tiibade all ainult silma piirini ulatuv roheline niukene, ühtlane laam, mida siis lohistasid, nii sihukesed hõbedased Joe lingid ütleme ja siis hakkas nagu kuidagi endale ka pärale jõudma, et mida see tähendab, lennukiga lennates ei näe kaks tundi mitte midagi muud kui ainult metsa ja, ja see on ainult siis osa sellest tohutust metsaalast ja numbrite keeles Anda pindala ligi viis miljonit ruutkilomeetrit, noh, see number vist ütleb vähe, aga panna ütle vähe. No et millega võrrelda, et see on just see, et, et mis tähendab viis miljonit ruutkilomeetrit. Et näiteks, kui ta panna Euroopa kaardil siis oleks niimoodi, et Amazonase metsadega oleks kaetud äärest ääreni kogu Euroopas välja arvatud Venemaa ütleb juba rohkem jah, ja, või jälle, et kui teistpidi, et kui palju eestisid, sinna mahub 100 Eestit lõdvalt, aga tegelikult veel palju rohkem neid eestisid, mahukesin upuks ära sellesse rohelusse. Jube lugu seal nagu mingis mõttes niisugune globaalselt ka võttes väga-väga suur mets. Ja ta on, ütleme, maailma troopilistes vihmametsadest neid on ju teistelgi mandritel, aga kõikidest maailma troopilistes vihmametsadest moodustab ta ligi poole see üks terviklik mets. Ja no kui me rääkisime siin varem, rändasime Aafrikas, siis maailma suuruselt teine terviklik troopiline mets on see Kongo metsseal Aafrika südames. Aga see on võrratult väiksem kohe ma saunas. Nii et temast saab rääkida ainult ülivõrretes ja ta ka maailma kõige liigirikkam mets. Mõnes mõttes loogiline, sest see on nii tohutu suur, siis sinna ikka mahub neid elukaid ikka üksjagu. Ja noh, jälle numbrite keeles võrrelda näiteks ütleme kas või Eesti looduses olevate liikidega, siis siis imetajaid, sest jumal kokku teada 64, aga Amazonase metsades 250, kui Eestis on üle 200 linnuliigi, siis Amazonasele 1006 saada. Need vahed on ikka pöörased ja rääkimata puuliikides, on kummaline, et et siin on nii palju puuliike. Et teadlased ei julge öelda, kui palju neid on kindel on, et neid on rohkem, kui neid on suudetud määrata, Määrata on suudetud kuskil 10000 puuliiki nagu Eestis panna isegi põõsad juurde, siis me saame ikkagi kokku meie looduslikke liike kuskil 80 10000, ühel pool 80, teisel pool. Ja, ja miks elustik siin nii tohutult liigirohke on üks põhjus, jah, et mets on Amazonase mets on väga suur, aga teine põhjus on ka see, et siin on ideaalsed tingimused elustiku liigirohkuse. Kas, sest esiteks on siin väga soe, seda me saime oma naha peal kogeda, tavaline oli kuskil 30 kraadi ringis ja mõnel päeval oli ikka ka 38 kraadi. Aga imelik, millega eestlane kunagi troopikas olla, siis ära ei harju. Et kui sa siis näed neid jõgesid ja, ja sa kulged nendel jõgedel nädalas, mitte kaupa, siis sa mõtled, et noh, et kui väljas on 38 kraadi, et lähen, jahutan ennast vees. Veetemperatuur oli, kraatasin seda erinevatel päevadel, aga näiteks ühel päeval oli ta igatahes 37 kraadi sama, mis väljas, summa, mis väljas, või teistpidi jäänud meelde sellest ajast, kui oma lapsed väiksed olid, et seal ju vannitamise vee temperatuur väga täpselt ei karastajast eriti ei ja sisse minnes. Nojah, lähed nagu vanni või lähed nagu tite vanni. Ja mõnikord oli tõesti üks juhus oli meil selline, et kui väljas läks tormiks kõva tuul oli, vihma tuli ja temperatuur oli alla 38 kraadi, siis me igatahes läksime kaelast saadik sooja lihtsalt. Et jah, siis oli juba külm ja väljas oli juba justkui külm, kui oli 30 kraadi. Et seal nii palju vett on. See põhjus on muidugi selles, et, et lihtsalt sajab hirmus palju. Nii et lihtsalt aastas sajab siin kuskil kuni 3000 millimeetrit, et ehk siis ligi neli korda rohkem kui Eestis. Arvame, et Eesti on vihmane maa, seal sajab siis neli korda rohkem. Ja kokkuvõttes piltlikult mõelda, siis on nagu niisugune Euroopa suurune kasvuhoone. Ja loomulikult on see elu seal tohutult pulbitsev ja mitmekülgne. Ja et see mets on selline, nagu ta on. Selle põhjuseks omakorda on see, et asub maailma kõige v rohkema jõe kallastel ja see maailma veerohkeim jõgi. Ajalooliselt on kummaline, et kui Lõuna-Ameerika kaardil vähemalt mina olen küll harjunud kujutlema Mozonast nagu niisuguse tuhandete kilomeetrite pikkuse jõena, mis saab alguse siit kusagilt peaaegu Vaikse ookeani rannikult idas, ehk siis andide jalamil ja siis voolab kohutavalt pikalt läänest itta läbi kogu Lõuna-Ameerika mandri ja jõuab lõpuks ja Atlandi ookeani, siis on olnud aeg, kui seesama Amazonas voolas hoopiski vaiksesse ookeani. Ja see oli aeg, kui andide mägesid ei olnud olemas. Aga siis need antide mäed kerkisid kuskil 15 miljonit aastat tagasi, panid nagu suured tammi ette sellele jõele. Ja siis oli kummaline aeg, kui miljoneid aastaid kogunes ja andide taha, kes hiigelsuur järv, sest veel ei olnud kuskile voolata. Ja siis mingil ajal kuskil 10 miljonit aastat tagasi oli see veetase tõusnud nii kõrgele, et ta üle andide ei saanud kuidagi voolata. Ja siis ta otsis väljapääsu hoopiski mütsi ja Atlandi ookeani suunas. Ja siis algas voolamine siis nagu läänest ida pool. Aga et seal jälle koha peal olles seal Amazonases sõites sellel õigel Amazonasele, noh, nii-öelda õige Amazonas algab selle koha pealt, kus Rio Negro ehk siis Amazonase suurim lisajõgi ja need muud veed, kui saavad siin keset Brasiiliat keset lõuna Ameerika mandrit, vot selle koha peal, kui me seal nüüd sõitsime ise selle jõe peal, siis noh, see avaruse tunne seal ei ole võimalik kirjeldada, aga aga noh, niuke hea piltlik näide on see, et proovisin seda pildistada korralik optika, hästi võimas lainurk objektiivil ja siis ma seisin seal paadipäras ja püüdsin leida niisugust kohta, et pildi peale jääks mõlemad kaldad korraga hulk aega, passisin kohapeal, tundus, et nüüd ma saan, siis ma tegin selle pildi ära, aga siis selgus, et see parempoolne kallas oli tegelikult keset jõge olev saar. Ja sealt läks jäel kilomeetrid edasi jõgi. Kui näiteks Eestiga võrrelda, siis võib-olla suurimate järvedega on teda paras võrrelda. Et näiteks tavalises olekus on selle jõe laius väga tihti 15 kilomeetrit, ehk siis meie Eesti kõige suurem sisejärv Võrtsjärv selle läbimõõt on siis nagu tavalises olekus. Aga siis, kui tulevad need üleujutused või kui minna Amazonase suudmealale siis vetepind paisub mitmekordselt ja, ja Mozonases suudmes, seal on ta kuskil voolav jõgi on kuskil 80 kilomeetrit läbimõõdus, see on siis võrreldav meie Peipsi järvega, mis on juba Euroopas kuskil neljandal-viiendal kohal oma suuruse poolest. Peipsi idast läände on sellise laiusega. Nii et see on kirjeldamatu, õieti ja, ja siis on see jõe pikkus. Geograafid ütlevad, et see on 6000 kilomeetrit ja ütlevad veel seda, et see on siis natuke gene lühem kui maailma kõige pikem jõgi. Maailma kõige pikem jõgi on Niilus. Aga siis aastal 2007 tegi National Geographic väga võimsa ekspeditsiooni, otsides Amazonase lätteid ja nemad küllalt kõrgel geograafilisel teaduslikul tasemel määrasid, et Amazonase jõgi on tegelikult mitte natukene üle 6000, vaid ligi 7000 kilomeetrit, kõik need ikka pikem kui nii ilus. Ja siis nad mõõtsid ka sama meetodiga ise üle ka Niiluse said Caniilusele pikkust juurde. Aga nende kahe jõemõõtmise tulemus oli see, et tõepoolest, Amazonas on mitte ainult kõige veerohkem maailmas, vaid ka kõige pikem. Aga selle üle kogu maailma geograafid ei ole veel üksmeelele jõudnud, vaidlevad praegu omavahel, et millal need kooliõpikutes jõuab, eks paistab. Muidugi siis, kui võtta nüüd juurde need Amazonase lisajõed ja haru ja et kõik kaku seal Lõuna-Ameerikas, siis see Amazonase jõgikond, nii seda nimetatakse geograafide hulgas, siis see on ka loomulikult maailma kõige suurem jõgikond. Ütleme siis teiste sõnadega, see on see voolavate vete võrgustik, mis on tegelikult ühtne, ühtne, terviklik, väga keeruline vete labürint. Ja see vete labürint haarab näiteks Lõuna-Ameerika pindalast ligi 40 protsenti. Nii et olgu selle pikkusega, kuidas on, aga fakt on see, et Amazonas on maailma veerohkeim jõgi, see on kindel ja, ja kindel, on ka see, et Amazonase jõgikond on maailma suurim. Ja siis on siin erakordselt tähtis kogu selle Amazonase jõe ja metsaelurütmis on iga-aastased üleujutused. Et oli huvitav, et sellel aastal, kui sinna sai mindud, noh see oli siis ligi aasta tagasi või täpsemini poolteist aastat tagasi, aprillikuus just enne Amazonasele minekut sai käidud noh, minu jaoks niisugusel iga-aastasel kohustuslikul käigul Soomaa üleujutustele ja siis Soomaa üle ujutustelt otsemaid Amazonase üleujutustele, sest seal oli just kaalanud tulvad ja tulvaveed. Ja noh, see võrdlus lühidalt öeldes on umbes niimoodi, et Amazonas on Soomaa kuubis ainult kuubis, noh, kas ainult on, et see on, see on lihtsalt soomaa, noh, need elamused, mida ma olen seal ligi 20 aastat igal kevadel nagu saamas käinud, saime uuesti on näiteks see, et et sa saad sõita puude vahel paadiga ringi Soomal ja saab jaamazonasel saab siis seda teha võrratult palju rohkem, lausa lõpp puhtalt niisuguseid metsi. Me liikusime seal, mis on pooled sestsaadik, ehk siis kuskil kuue-seitsme meetri ulatuses tüvi vee all. Et neid oli seal lõputult, sel ajal No minul on selja taga Sooma sügisene külaskäik äsjane ja ja viie kilomeetri Trine riisa rabamatk ja see oli ka lõputu, lõputu, lõputu seal nende lauka järvede ja kõige vahel käia, nii et see on meie oma kohalik väike Amazonas, jah, tõesti. Jah, mingis mõttes nii-öelda seal, Amazonasele on ka neid soid aga, aga kõik see on seal meeletult võimsam. Ja eks sellepärast kõik maailma loodusesõbrad sellest unistadagi, et sinnakanti saada meie näiteks selle jõe üleujutus võib-olla üks niukene kelmika me elamus oli see, et me läksime ühel päeval väikse paadiga mööda soolase haru jõge mööda ülesvoolu, et me tahtsime jõuda ühe väga ilusa joa alla, mis on mitme meetri kõrgune ja ja siis pidime seal ujuma ja suplema ja ja meie, see on väga hea looduse tundja, sõidab seda mööda seda arujõge ja siis ütleb, et ei, meil tuleb ümber pöörates, peab see juga peab kuskil siin olema mitme meetri kõrgune, jõuga sõidame tagasi, no ei ole siis lõpuks tuleb tollega pähe. Loomulikult juga on ära uppunud üleujutus, jah. Ja siis oli asja nimi jah, ja, ja see on niisugune huvitav, et siis minu maailmas kõikvõimalikes paikades ujumiste kollektsiooni lisandus siis selline hõrk variant, et sai ujuda veealuse joa kohal. Ja need Amazonase vihmametsa iga-aastased väga korrapärased tulvaveed määravad selle hiigelala elurütmi väga kindlalt. Seal on niimoodi, et noh, kui meie soomaal on, ütleme, see tulvavete rekord on kuskil ligi neli meetrit tõuseb vesi siis Amazonasele anda tavaliselt üheksa meetrit ja, ja maximum kuskil 13 meetrit. Ja nendel tohutu Mitteväljadel sinna valgub ka koos selle tulvavetega kohe elu, et kõik see Amazonase elustama isiku elurütm on aastamiljonitega kujunenud selle järgi, et näiteks kalad, kes elavad Amazonase jões, lähevad nendele üleujutatud aladele ja väga tihti on neil siis just see aeg kudemisaeg. Ja see on jällegi väga täpselt looduse rütmide järgi paigas, sest nüüd on vesi ju sageli puude võra deal aga puude võradest ikka aeg-ajalt pudeneb mitte midagi söödavat, noh näiteks igasuguste puude vilju ja, ja muid söödavaid taimeosi, aga teisest küljest ka putukad, kes on nüüd üleujutuse ajal just paljunema sigimas ja paljud siis putukad või putukad võtta vastu sealt puude võradest pudenevad vette. Ja need, kui kalamarjast tulevad siis kalamaimud, siis neil on kohe hästi rikkalikult süüa. Ja kui on siis palju kalu ja palju muud elu, siis tulevad, et niisugused Amazonase jõe suuremad loomad jälle omakorda seda rikkalikku toitu hankima, noh, seal on neid palju, aga võib-olla piisab, kui nimetada seda krokodilli moodi elukat, kellest me pärast räägime põhjalikult, aga aga see on näiteks must Cayman, kes kasvab kuni kuue meetri pikkuseks, tema leia peal siis omakorda toitu sellepärast et, et on hästi palju kalu seal. Et seal on palju teisi kummalisi loomi, kes, kes elavad muidu seal ikka jõesängi osas, aga nüüd lähevad kaladele järgi igale poole nii-öelda metsa alla. See must Cayman kõlab küll üsna hirmuäratavalt ja ta ongi niisugune tumedat värvi ja ja see on kõige suurem, kui me krokodilli moodi elukas, aga, aga neid on seal veel igasuguseid inimesele ohtlik. Kui sa talle jala suhu pistad, siis võib-olla ongi seal sama, mis krokodilli ka, et kui sa talle jalgu jääd või lõugade, et siis võib-olla juhtubki midagi, otseselt ei ründa inimest. Tal on kõht täis, ei nutta, pole harjunud selle saagiga, tema peamine saak on kalad ja näitaja nagu otsib. Ja siis, kui see suur nii-öelda pidu hakkab lõppema ja kõik see jõgi ja lisajõed Amazonasele tõmbuvad jälle vanasse sängi, siis nad kannavad endaga kaasas kirjeldamatult suurel hulgal igasugust orgaanilist ainet kõigelt sellelt tohutu suurelt alalt ja see jõuab lõpuks välja Atlandi ookeani ja Atlandi okeanis omakorda leiavad mereloomad, kalad, igasugused delfiinid, imetajad, toitu, sellest rikkalikust andamist, mis mööda seda maailma suuremat jõge tuleb, nii et igas ööpäevas kandub oma Soonaselt ookeani keskmiselt üle miljardi tonni mitmesugust looduslikku materjali. Kolossaalsed numbri jälle raske ettekujutada, raske ette kujutada, aga igal juhul nad mõjutavad siis noh, mereelustiku elu sadade kilomeetrite ulatuses siin ookeanis, igal pool ümberringi. Ja vist iga eestlane kuulnud seda Amazonase vihmametsad on ohus, need hävitatakse ja võiks heita niisuguse kaine pilguga sellele, et kui palju seda metsa on siis hävitada praeguseks ajaks. No see on tõsi, et teda on tohutult palju hävitatud, et näiteks numbrite keele seal aastal 1991 kuni 2000 vähenes Amazonase metsade pindala kuskil 450000 ruutkilomeetrit. Jälle paneme Eesti võrdluseks 10 Eesti jagu, 10 aastaga vähenes. Ja siis tihti kujutletakse vist kui ei olda süvenenud kagu sellesse suurde metsa. Et põhiliselt miks seda metsa siis raiutakse, noh, et kellad ikka puusaamiseks. Puusaamine ei ole peamine metsade hävitamise põhjus siin. Et ma ise nägin ka, kuidas tavaliselt puid raiutakse siin Amazonase metsades, kui me vahel kolasime seal puutumatutes metsades, siis tavaliselt Need, kes siin röövraiet käivad tegemas, nad raiuvad nii-öelda ühekaupa neid puid, üks mees läheb metsa, otsib eriti väärtusliku puu, saab selle maha sealsamas kohapeal, saeb laudadeks ja kannab lihtsalt seljas jõe äärde et siis need parvetada see kuskile mujale või viia paadiga ära. Ja see nokkimine on pigem niimoodi, et võetakse kõige väärtuslikumaid, kõige haruldasemaid puuliike niimoodi ühekaupa. Kuigi on ka suuri kompaniisid, kes teevad ikka silmapiirini metsa paljaks, kui seal on hästi palju seda väärispuud. Aga ikkagi ütlemise puusaamine ei ole peamine metsade hävitamise põhjus. Vaed põhiline on ikkagi inimasustuse laiendamine sellel alal. Ja see algab tavaliselt sellest rajatakse uued teed. Amazonase metsades on rajatud tuhandeid kilomeetreid teid. Ja üks kõige noh, kuidas öelda, auahnem projekt on peaaegu lõppemas, see on siis niimoodi, et selline tee, mis ühendaks kahte ookeani, see oleks küll võimas ja, ja praktiliselt on ta juba valmis. Brasiilia osa tuhandet kilomeetrit on juba valmis siis Peruu poolel, noh kus siis on soolase ülem jaoks läbi sündide peaaegu valmis ja on jäänud veel üks mingisugune mõnesaja kilomeetrine lõik siin kusagil Peruus. Ja siis oleks tee täiesti valmis ja kui see ükskord valmis on, siis siis juhtub see, et vähemalt nende tee-ehitajate kujutluses. Et siis ju on kaks ookeani omavahel ühendatud teega ja siitkaudu hakkavad kulgema tohutud kaubavood mis tähendab, et koos sellega nende teede äärde hakkab imekiiresti tekkima inimasustus. Mis vajab kõike seda, mida üks inimasustus vajab, uued linnad, uued linnad, uued tarbemaad, palju puitu, uued võimalused pääsemiseks seni ligi pääsmatutele metsaosadele. Nii et hetkel see Te ei ole veel valmis. Aga vähe on puudu, kuidas ta toimima hakkab, praegu näed hiigelteed, mis on siit läbi rajatud juba põhjast lõunasse. Nende puhul on näha veel küll seda, et ega seda tee korraspidamine on ikka paras vägi, tegusest, vihmad, pori, ühesõnaga need igal aastal juba need valmis olevat. Teed muudavad ikkagi mitmeks nädalaks läbimata üks väga tihti sellist teed läbida ühe hooga. See on ikka tõeline kangelastegu praegusel ajal. Nii et suur väljakutse loodusele ütleme niimoodi, aga selles suunas asi liigub praegu ja see tähendab täielikku muutust mõnekümne aasta pärast kogu oma Soonasel. Aga praegu lihtsalt inimasustust tuleb peale nii-öelda igast küljest ja põhiline on ikka see, et inimestel ei ole elamise ruumi, mets nii-öelda aletatakse ja selle asemele rajatakse tarbemad, mitte nii sageli põllud, Kuigiga, põllud, põhilised karjamaad. Ja see on juba niisugune mitmekümne aasta Brasiilia kogemus, et et need inimesed, kes lähevad nüüd sinna metsa ja võtavad selle metsa maha ja tahavad seal kuidagimoodi nagu oma elatist teenida, siis lihaloomade kasvatamine nõuab palju vähem vaeva kui põllupidamine. Lihtsalt sa saad oma tulu kergemini kätte. Aga kui ühe lagedaks raiutud maa peale lastakse veisekarjad siis see tähendab seda, et see maa jääb igaveseks viljatuks võrreldes sellega, mis ta enne oli vihmatiivad selle vilja osa mullast ära. Sellel maal ei hakka kunagi kasvama enam selline mets, nagu ta kasvas, selle asemel tuleb selline kidur karjamaa, kus loomad vaevalt oma kõhu täis saavad. Sel viisil on nüüd see Kaunase metsade pindala vähenenud, siis need ütleme 10 aasta jooksul kuskil viiendiku võrra. Noh, kuidas sellesse suhtuda, mõned ütlevad ka, et mis te halate, et neli viiendikku on alles teised ütlevad jälle, et, et kui ta samas tempos jätkab, et siis on ju ikka varsti katastroof käes, et samamoodi jätkuda ta mingil juhul ei õis. Ja vot selles situatsioonis me parajasti praegu oleme. Ja siis need muidugi, kes kõnelevad sellest, et kuidas need metsad ikkagi on väga tähtsad kogu maakera jaoks. Et millised on nagu nende argumendid selle põhjendamiseks. Üks põhjendus on kindlasti see, et siin elab hiigelhulk elusolendeid, keda mujal ei leidu praeguse ühe viiendiku võrra, metsade vähendamine on hävitanud sadu taime- ja loomaliike maakeralt täielikult lõplikult neid enam tagasi ei saa. Ja et see on nagu siis ütleme, maailma elurikkuse hävimine. Aga teine, niisugune suur asi on see, et Amazonase metsad mõjutavad kliimat, et globaalselt ja noh, see ei ole ka üldse lihtne teema. Ma arvan, et koolipingis juba esimest korda kuulsin seda tuntud hüüdlauset. Ta Amazonase vihmamets on maakera rohelised kopsud. Seda on hästi palju korratud. See pole paraku tõsi. Sest kui puud toodavad hapnikku, siis nad samal ajal ka neelavad süsihappegaasi. Aga nad toodavad tõesti ülemäärast hapnikku. Ja tõesti seovad hästi palju süsiniku siis, kui nad on kasvu eas, kui nad on noored. Aga Amazonase metsad on ju vanad, põlismetsad põhiliselt ja seal on see hapniku ja süsinik tasakaal üsna tasakaalus ja nii-öelda maakera jaoks hapnikku üle sealt ei jää. See Amazonase mets elab oma elu seal, kasutab ise ära, kasutab iseenda tasakaalus hoidmiseks kõik ilusti ära, kõik on korras. Maakera seisukohalt oleks palju õigem öelda, et maakera rohelised kopsud ehk peamised hapnikutootjad on, on hoopis ookeanid ookeanides elavad vetikad, need on hoopis tegelikult võib-olla maakera peamised hapniku tootjad praegusel ajal. Aga küll on tõsi, et see vihmametsade mõju on väga suur näiteks niiskusrežiimile või noh, v ringkäigule. Ja kui me ikka lendasime seal Amazonases kohal ja, ja me nägime seal all seda Selvat ehk siis nihukest lõputut madaliku vihmametsa, mille kohal olid nihukesed, udu ja aur. Niimoodi kerkis siis kujutleda, kui tohutul hulgal aurab siit vette õhku iga päev ja see moodustab kusagil vihmapilved ja sajab elustava vihmana hoopis kusagil mujal maha. Ja kui siit neid ei tuleks, siis see teine koht jääks lihtsalt põuda. Seal oleks katastroof. Et midagi taolist, kas on nüüd kindlasti on see väga mõjuv Lõuna-Ameerika ja Põhja-Ameerika jaoks kas ta on globaalselt mõjuga? See on väga keeruline, ta meile ka mõjub ja kas ta otseselt meile ka mõjub, see on pagana keeruline küsimus, aga vaat selles see asi ongi, et kui ta on nii suur tükk loodust, siis seda uuritakse jätkuvalt. Ja mingid seosed, globaalset seosed on kindlasti selgitamata Amazonase metsadel ja kogu maakera kliimat. Ja selles mõttes tuleb sellesse suhtuda ikka äärmise ettevaatusega ja seda kõike uuritakse edasi, seda uuritakse edasi ja mingis mõttes, kui piltlikult jälle mõelda, siis kogusa Amazonase hiigelmets on umbes nii rikutud, nagu on üks suur käntsakas juustu kusagil sahvris, mille kallal on käinud hiired. Hiired on närinud sinna auke igast servast ja kiired, nüüd oleme paraku meie, aga kokkuvõttes see just ei ole enam see, mis ta oli augud sees. Et see, see on võib-olla see on niisugune väga piltlik seos. Ja kindel on, et Amazonase elukooslus on äärmiselt õrn ja eriline, sama õrn ja eriline, kui on see jõukade rahva flöödiviis, kes on Amazonase ääres elanud tuhandeid aastaid. Selline oli siis tänane saade Amazonasest ja tema ümbruskonnast, mis on üks meeletu, meeletu ja silmale hoomamatu ja raamatumaa-ala millest tuleb juttu. Järgmises saates. Vaatame läbi Amazonase hiigelalade avastusloo. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula.