Tervist, mina olen Urmas Vadi tänu, pöörame oma pilgud seest välja, sest käimas on kirjanduslikud dessandid. Algamas Helsingi raamatumess, kus peakülaliseks on Eesti Kalevipoeg, ilmub inglisekeelsena. Kuidas tulla toimekultuuriga, teab Kivisildnik. Eelmise nädala kultuuri kajab päevik ja pastakas oli Vahur Afanasjevi käest head kuulamist. 27.-st 30. oktoobrini toimub Helsingis raamatumess ja sellel aastal on Eesti selle messi peakülaliseks. Ehk siis Viro, Jan Kaus, sina oled oma tiimiga selle selle korralduse taga ja kui Eestist tavaliselt küsitakse, et, et noh, on sellised lend küsimused, et kellele seda luulet või eesti kirjandust kaasaegset ikka vaja on või ei ole üldse siis tundub eriti ülbe ja uhke, et korraga soomlastel eesti kirjandust vaja. Mida sa pidid tegema või, või kuidas see niimoodi kujunes, et Eesti on Helsingi raamatumessi peakülaline, et mida sa pidid selleks tegema? Jan Kaus. Ega väga palju ei peagi tegema, peab lihtsalt nii-öelda näitama üles huvi ja nagu näitama üles valmisolekut midagi taolist teha. Selles mõttes, et Helsingi ei ole ainuke raamatu, mis maailmas mis kasutab neid pea külalisi, kaastaks, et eelmine aasta oli Helsingi raamatumessi peakülaline Prantsusmaa näiteks et raamatumessidel on kombeks pea külalisi kutsuda. Soomlased kasutavad selle kohta väljendit teema maa ehk siis teema. Ausalt öelda mina ei saagi seda nii-öelda enda teeneks kirjutada neid, et Eesti kutsuti Soomesse Helsingi raamatumessile peakülaliseks, et selle taga ei ole ainult mina, vaid ka mitmed-mitmed, teised inimesed. Põhimõtteliselt piisas sellest, et Eesti kultuuriministeerium näitas välja nii-öelda ametlikku huvi. Ja Helsingi raamatumess reageeris sellele. Ja nii lükati kästud käima. Aga mis on siis Eesti teema või kuidas Eesti kirjandus meie naabritel on ka ikkagi väljapoole paistab, et mida nad meist loevad? No eesti kirjandusega on üleüldse ju see väikene probleem, et kuna tegu on väikese kirjandusega siis seda tõlgitakse teistesse keeltesse suhteliselt vähe. Et iga tõlge, mis ilmub siis ükskõik missuguses keeles, on nii-öelda käsitletav sellise väikese saavutusena. Soome on selles mõttes vähekene paremas seisus, et Soomes eksisteerib, on väga suur hulk selliseid tõelisi estofiil inimesi, kes, kes tõesti vabatahtlikud omaalgatuslikult tahavad vahendada eesti kultuuri, sealhulgas eesti kirjandust ja. Koondunud lausa lausa organisatsioonidesse millel on juba tõesti korralike väärikas ajalugu ja taust. Aga sellegipoolest eesti kirjandust ilmub või soome keeles ikkagi suhteliselt vähe ja noh, tegelikult vastupidi valitseb samasugune olukord, ega siis soome kirjandust ka ju väga palju neid eesti keeles ei ilmu tika, nende suurte keelte kirjandused domineerivad rahvusvahelisel kirjastusturul, kui nii saab öelda, et ega eesti keeles ilmub ju kordades rohkem noh, eriti inglisekeelset kirjandust inglise keeles tõlgitavad kirjandust prantsuse keelest tõlgitavad kirjandust, vene keelest tõlgitud kirjandust. Aga raamatumessilt, minu meelest on sellised suurepärased võimalused just ka väiksematele kirjandustele ennast kuidagi rohkem kuuldavaks teha. Ja noh, mulle tundub, et, et raamatumessid on ka selles mõttes mõlemapoolselt kasulikud, et mitte ainult siis soome lugeja isaned suuremat valikut eesti kirjandusest ja seeläbi paremat ettekujutust eesti kirjandusest. Vaid eesti kirjandus saab ka sellist piiritagust, vastukaja saab võib-olla vastukaja teisest kultuuriruumist. Sest kuigi Soome ja Eesti tunduvad esmapilgul üsna sarnased ühiskonnad, siis siis vaadata siis juba meie lähiajalugu ilmnevad väga suured erinevused. Ja, ja ka kaasaegses kirjanduses arvatavasti ikkagi rõhuasetused on soomes tihtipeale mujal kui Eestis. Ja mulle nagu tundub, et sellise vaimse verevahetuse mõttes on, on raamatumessid eriti head kohad, sellepärast et kui mingi maa kirjandus valitakse messi põhiteemaks siis koheselt toob endaga kaasa ka kirjastuste suurenenud huvi ja selle kaudu me saame ka nagu sellist laiemat vastukaja. Me saame siis nagu näha, et kuidas suhtuvad soomlased näiteks Ene Mihkelsoni või Indrek Hargla, et millised mõtted, need autorid Soome lugejates tekitavad milist resonantsi. Jan Kaus, äkki sa loetledki, mis tekste sellel raamatumessil soomlased ja muidu teised inimesed ka osta saavad, et ühesõnaga, kes on need, kelle raamatuid on tõlgitud, need on ikka hästi palju. Õnneks saab kohe alguseks öelda seda, et see valik ei ole mitte ainult kvantitatiivselt uhke vaid ta on ka väga mitmekülgne. Et ikkagi on õnnestunud tekitada värskeid tõlkeid seinast seina, ütleme nii noori, vanu naisi-mehi nii psühholoogilist, realismi kui ka kui ka fantaasialende nii luulet kui proosat, et selle üle on mul kõige kõige suurem heameel, et noh, loomulikult ilmub paarkümmend uut soomekeelset eesti kirjandusteost, aga et nad on niivõrd erinevad alustades Ene Mihkelsoni katku hauast soome keeles, siis ruttu hauda. Niisugune selline painav ja samas detailne ja ääretult oluline sissevaade Eesti lähiajalukku ja, ja noh, ka selline filosoof hilisemalt mälu käsitlev teos mis ju noh, mingis mõttes, ma arvan, soome lugejatele paljudele hakkab, hakkab haakuma noh, kasvõi sellesama Sofi Oksase neilgi tekitanud puhastusega. Noh, need raamatutele mingis mõttes käsitlevad samu samu aegu samu teemasid, aga ka väga erinevalt. Või siis, või siis noh, ütleme, Soomes kirjutatakse üsna palju romaane, just nagu kaasaegsest ühiskonnast kaasaegse ühiskonna teema probleemidest ja ma arvan, et selles suhtes jällegi on väga huvitav vaadata, kuidas läheb mari saadi romaanil Lasnamäe lunastaja, mis siis käsitleb ju kaasaegse Eesti kitsaskohti venelaskonda Eestis eestivenelaste mentaliteeti ja sotsiaalset sotsiaalset asetatust. Isiklikult mul on väga hea meel, et Indrek Hargla raamat Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus ilmub ka messi ajaks soome keeles. Just selline ajalooline krimka, mis võib-olla Eestis ei olegi eriti eriti levinud Hargla täitis siin sellise väga suure ja olulise tühiku. Mis võib-olla siis Soomes selline žanron vähemalt krimka žanr on, on palju levinum kui Mehis Heinsaare novellikogu ebatavaline ja ähvardav loodus. Ja kuigi Einzortan on juba varemgi soome keelde tõlgitud, noh, härra Pauli kroonikad on ilmunud ilmad soome keeles, siis sisest nagu seoses seoses messiga saab tema selline üsna omanäoline looming ka suuremat, suuremat vastukaja. Aga jah, neid ütleme loetelu loetleda oleks mul nagu väga raske, sellepärast et, et igast raamatust tahaks pisut pikemalt rääkida, iga raamatule on ka ju väga-väga hea meel. Kirjanduslikku dessanti ette valmistades ei olegi oluline, milline on korraldaja maitse, oluline on see, et ilmuks võimalikult palju eesti kirjandust ja, ja ilmuks tõesti eripalgelisi teoseid. Et noh, Olavi Ruitlasest alates Ene Mihkelsoniga lõpetades Viivi Luigega alustades märgiga lõpetades ja kõik, kes sinna vahepeale jäävad. Tõnu Õnnepalu, Doris Kareva, Maimu Berg, eesti haikukogumik ilmub mäletatavasti, sellel on kolm autorit Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärve, Asko Künnap. Ja selle raamatu Soomendaja Hanno hoitimine, tuli siis mõte, et messi ajal võiks korraldada soomekeelse eesti haiku võistluse. Teatavasti eesti haiku silbiskeem on traditsioonilise haiguga võrreldes lühem, mitte viis, seitse, viis, vaid neli, kuus, neli. Ja me kutsume kesis messi ajal inimesi kõiki, ütleme põhimõtteliselt kõiki neid sadat tuhandet külalist või külastajat siis üles kirjutama soomekeelseid eesti haigusid. Ja siis Jürgen Karl Martin, Askoja, Hannu valivad sealt parimad välja, siis premeerime võitjaid. Messi viimasel päeval. See väga kaunis kataloog, mis sul käes praegu on ja see messiboks, see on must kuup. Et räägi, miks must ja miks kuup, et mida see tähendab suhteliselt morbiidne tundadest. Ta tundub jah morbiidne, aga tegelikult ta kuna ta on niivõrd niivõrd suur, eks ju üheksa korda üheksa korda üheksa meetrit, siis ta on tegelikult väga avar ja õhuline ja ta mingis mõttes mõjub messile üleüldse väga hästi, sellepärast et raamatumessid on tegelikult ruumina üsna väsitavad. Seal on ju meeletul hulgal stendaja bokse igas tenniseboksis räägib midagi ja noh, selline sinna audiofoon messidel väsitab üsna kiiresti. Ütleme, kui alustada selle musta kuubi praktilistest parameetritest, siis üks, üks mõte oligi see, et et must kuup oleks selline koht, kus seda kära oleks vähem ja kus saaks nagu järele järele pisut jalga puhata ja, ja hinge tõmmata. Aga muidugi noh, meil on ka messiboksis oma programmi seal kogu aeg vaikne. Aga eks ta, eks ta sümboliseerib tegelikult minu jaoks nagu eesti kirjanduse sisulisi mastaap, et ta, ta on selline noh, ütleme ikkagi ka Soomes suhteliselt tundmatu, selline tume maa. Laiem publik ei tea sellest suurt midagi, aga kui see, kui sellesse siseneda, sinna sisse minna, siis avaneb üsna üsna rikas ja mitmetahuline pilt. Tahtsime kuidagi sümboliseerida seda, seda eesti kirjanduse, sellist pulbitsemist ja mitmekülgsust ja nii-öelda liigirikkust. Ja noh, samas samas luua mingisugune üsna kontsentreeritud ja selge ruum teatud selline maamärk, messimelus mille poole on siis hea suunduda, millest on võimatu mööda vaadata. Jan Kaus, kas sa oled näiteks internetis kohanud ühte ühte pilti, selle pildi on teinud alla Pugatšova. Ja see pilt on siis tehtud sinu näost ja, ja van Helsingist kokku. Van Helsing on siis kuulus filmikangelane, kellel ühes käes oli vist saag ja teises mingisugune mingisugune ketas või mingi muu mingisugune püssi või midagi sellist, noh, et kes siis hävitab kolle. Ja seda pildi allkiri oli samasuguses kirjas. Jan Helsing, oled sa seda näinud, mis sa arvad sellest? Ma olen näinud küll ja ma panin selle isegi oma Facebooki küljel ülesse. Ja naljakas on see, et et tavaliselt ma sisestan sinna oma Facebooki küljele mõningaid tsitaate läbi loetud raamatutest, kui mõni raamat on mulle väga sügava jälje jätnud, siis ma soovitan inimestele, et lugegu noh, et äkki keegi vaatab ja loeb ka noh, tavaliselt noh, mul on seal umbes mingi 300 sõprat, noh tavaliselt need raamatusoovitused siis saavad seal ütleme, need meeldivad siis mu sõpradest umbes seal viiele kuni 15-le. Aga kui ma, kui ma riputasin üles leian Helsingi pildis siis, siis tegin ma kohe nii-öelda meeldimise rekordid, see meeldis peaaegu 50-le sõbrale targasti ja mulle mulle mulle endale pilt väga meeldib. Et tabab midagi väga-väga-väga olulist, aga no loomulikult me ei lähe sinna Helsingisse, eks mingit kaost tekitama. Et lahendus ei ole, ei ole kausega kaos. Helsingisse läheme ikkagi pigem korda looma, et noh, ma olen. Ma olen just nagu mõelnud seda, et Eesti ja Soome vahel on väga palju sellist nagu füüsilist reisimist. Väga palju räägitakse sellest, et Soomes elab kümneid tuhandeid eestlasi ja noh, paljud neist kavatsevad zoomi jäädagi ja noh, seda me teame juba ammu, kui palju Soome Soomest käib turiste Eestis, eks ole, et mitte ainult Tallinnas, vaid ka kaugemal. Et see füüsiline reisimine kahe maa vahel on ääretult tihe, et siis kuidagi tahakski sellele sekundeerida sellise vaimse reisimisega, et inimestel oleks võimalik võimalik teha ka nii-öelda vaimseid hingelisi, Reisa iga maa kirjandus viga, rahva kirjandus sisaldab, on mingit mingit sellel sellel rahvale omast meelelaadi või või elutunnetust. Ja noh, mulle tundub, kui leidub neid soomlasi ja noh, kindlasti neid leidub, kes tahavad mingil moel pisut lähemalt tutvuda Eesti meelelaadiga või või tundma seda, seda meelelaadi pisut lähemalt siis noh, arvan kirjandus on selleks nagu väga-väga hea võimalus. Kas te olete tundnud vastupandamatut soovi mitte haarata, võib-olla revolvrit, aga siiski kultuuri vastu võidelda võitlusest allveesügavuses? Akvaarium 37. Tere head vikerraadio kuulajad, MINA, OLEN, tark Kivisildnik ja tänases akvaariumis räägime me kultuuritaagast. Me mõtleme kultuurile vähe või ei mõtle üldse ometi. Me tunneme vaistlikult kultuuritaaka oma turjal ja üritame sellest igal kombel vabaneda. Millest tuleb loomastumine, kehakultus, epideemiline kirjaoskamatus ja vajadus eesti kultuur välismaale küüditada? Selle kõige taga on sisemine vabadus, mis sunnib meid kultuuri vastu võitlema. Kultuur ei ole ainult ilusate vidinate ja nipsasjade valmistamise käsitööoskus. Kaugel sellest. Fultuur on üks salakaval ja ohtlik asi. Kultuur on maailmapilt, sellest maailmapildist tulevad väärtused, mis on hea, mis on halb ning need kinnismõttelised väärtused sunnivad meid langetama mõistusevastaseid otsuseid. Kogu elu meie ümber on üks suur katastroof, sest kultuur on meile peale sundinud valed otsused. Me kõik tahame hommikul 11-ni magada nagu mina, aga kultuur ütleb teile kasige tööle. Ja massid lähevad Rähem silmis läbi pori ja sügistuule, kus kurat, inimesed tahaksid osta alkoholi, aga kultuur ütleb. Sina pead oma raha andma Kreeka korruptantidele ja saksa liigkasuvõtjatele ja raha läheb süüde, ei ole Ansip, Savisaar ega julma südamega Jeesus Kristus. Halbade otsuste taga on see äraneetud kultuur ehk lahtikirjutatult puudulik maailmapilt, halvad väärtused ja nendest tulenevad nõdrameelsed otsused. Me ei mõtle sellele, aga me saame sellest väga hästi aru. Hoiame vaistlikult igal võimalusel kultuurist eemale. Oli suuri lahkujaid, on ametikohti, mis vajavad täitmist ja kus kaalutakse jällegi eri persoonide sobivust sellele. Ma arvan, et ka meie saates suur osa sellest sellele teemale kulub. Vassiljevist me juba rääkisime, tema on siis üks üks persoon, kes, kes kindlasti ja täiesti täiesti. Ma arvan, et õigustatult võib kandideerida ka mingi mingil määral Eesti parima sportlase tiitlile, näiteks. Panite tähele, kuidas inimmõistus tõrgub tegelema Steve Chopsiga, kuigi tegu on nädala kadunukesega lisaks sellele suure ettevõtte juhiga, aga isegi rahahunnikud hoia meie mõttelõnga enda juures, kui on võimalik hakata jalgpallist jahuma. Kuid erinevalt rahva teenritest läheme meie edasi Steve'i personaalküsimusega. Kes ei tea, mis Steve tegi, siis olgu selgitatud, et tema oli ärimees. Tema müüs puuviljapildiga läpakaid, moblasid MP3-mängijaid, tahvleid, Krihvleid ja muud sellist nänni. Meil neid puuviljapildiga asju kodus ei ole, sest nad on väga kallid. Need on nii kallid, et karju appi, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Korralik jalgpall maksab ka tüki raha. Aga ikka on eemalt hea vaadata. Varalahkunud Steve juhtum on hea näide tarkadest otsustest. Maailma kultuur näeb tänapäeval ette eriti keeruliste mobiilide tegemist. Steve tegi lihtsaid maailmapildi järgi, tuleb teha koledaid läpakaid, aga Steve tegi ilusaid. Globaalväärtuste järgi tuleb teha odavaid MP3 junn Steve, aga risti vastupidi, tegi hirmkalleid flaiereid ja kõik hakkasid neid ostma. Kõik peale meie kallid vikerraadio kuulajad, absoluutselt kõik. See on huvitav, et lahkus ju meie seast üks firmajuht ja, ja seega kajastus mis, mis Steve Jobsi surma saanud, meenutab popstaari oma, et sind, Silmete tulevad printsess Diana surma Jacksoni sõrmed. Et noh, surm on igal juhul traagiline, aga, aga nüüd analüüsides seda, mis, mismoodi ühiskond sellele käitub, siis, siis tegu on, tõstis noh, juhtumiga justkui oleks justkui oleks popstaar surnud. Ja mis siis noh, mida siis võiks nagu, mis on siis nagu tema panus? Ma tean, et Neeme tahab kindlasti siin lisada, aga et ta põhimõtteliselt on loonud kultuskaubamärgi Ta on loonud kultuseseme. Steve'i surmast pläravat paljud, aga keegi ei räägi asjast sellest, et Steve'i elu üks tippelamusi oli pahameelemürgi manustamine, mida teie kindlasti teha ei tohi, sest selle eest pannakse meie kultuuris vangi. Me võime vähimagi kahtluseta väita, et Steve'i ebakultuursete, ent ülimalt kasumlik otsuste taga oli ajumürk, see juhtus nii. Stiivil polnud midagi teha ja ta sõim mürki siis stiili aju lakkas normaalselt funktsioneerimast ning ta vabanes skulptuuri maailmapildi ja väärtuste ikke alt. Ent pange nüüd hoolega tähele. Ricky sajudelleeriumis langetas Steve ebakultuurseid, kuid väga viljakaid otsuseid. Ilmselt saate isegi aru, et Steve'i ebakultuursus tõi talle sisse hunniku miljardeid. Nii et ka kõige rikkamad jalgpallurid, bändimehed ja piraadifilminäitlejad on tema kõrval nagu vaesed puuvilla nopijad. Näeme neid isegi, kuidas kultuur nagu Hiina müür seisab meie ja suure raha vahel. Mina ei oska teha selliseid mobiile, mille inimesed avalikus kohas välja võtaksid, sellega hooplekside kõik vaataksid, imestaksidegadestaksid, kuradi kallis. Sellist mobiil ei oska teha Nokia Siemens, ega teie kallid vikerraadio kuulajad ja ütleme ausalt, sellist mobiili ei oska teha isegi endine linnapea Tõnis Palts. Aga Steve tegi valmis ja peale selle veel hulga muid väga praktilisi iluasju. Vaadake rikaste inimeste vidinaid ja te mõistate, et kultuur on pidur, kultuur on hävingu ja allakäigu kindel tagatis. Selge, et Kalevipoeg ja tema väiksemad sigitikud tuleb saata Soome. Tehku seal põtrade elu põrguks, et poleks piinavalt valus käia soomes kraavi kaevamas. Paraku ei suudame kultuuri kadudeta küüditada, ikka jääb midagi alles. Küsimus on selles, kuidas saada toime selle osaga eesti kultuurist, millest keegi välismaal kuuldagi ei taha. Mürgi söömist ma ei soovita. Surete veel maha või kargata aknast alla. Mingid mürgisööjad just tapsid korvpalluri ära. Mürk on ikka väga halb. Teine mu meelest palju tervislikum ja vähem sportlik viis kultuuritaagast vabanemiseks on kultuuri tundmaõppimine. Vaata oma silmaga, mis see kultuur on? Uuri, millist maailmapilti ta levitab ja millised on tema väärtused. Ning pane neile lollidele väärtustele miinusmärk ette. Keera kultuur pea peale ja raha tuleb hullult hakkab raha tulema. Järgmisel nädalal esitletakse ühte suurt, väga ilusat ja võimast raamatut. Selleks on loomulikult kalevipoeg, mis saab 150 aastat vanaks. Aga see ei ole mitte lihtsalt kalevipoeg, vaid see on inglisekeelne tõlge mis jookseb eestikeelse tekstiga paralleelselt. Ja seal on täiesti uued illustratsioonid. Ja seal on ka kommentaarid ja saatesõnad, et selline väga võimas, mahukas ja uhke asi, mis on nüüd järgmisel nädalal välja tulemas. Marin Laak, sina oled kalevipojaga kogu aeg tegelenud ja oled ka selle raamatu taga seisnud. Ja enne kui me sellest raamatust ja sellest tõlkest ja nendest illustratsioonidest räägime, siis ma küsiks midagi väga üldist selle kalevipoja kohta, et kuidas suhtud sina eestlaste retseptsiooni kalevipojast, et milline see on. Ja milline on sinu oma, on seal mingi nihe sinu jaoks? See on selline väga-väga hea ja, ja intrigeeriv küsimus, sellepärast et ühest küljest on selles Kreutzwaldi 1853. aastal alustatud ja siis lõpuks 1861. aastal trükki jõudnud tekstis, mida ta ise nimetas Eesti rahva ennemuistne jutt tõepoolest sees üks vägi, mis on kuni tänase päevani erinevaid loomeinimesi sügavalt kuidagi sisse tõmmanud, et selles on mingisugune. Ma olen öelnud ka kunagi teksti sisemine hullus ja see tulebki kõige paremini välja just nende kõikide nendes ma julgeks öelda küll sadade kui mitme, mitte mitte mitmete sadade Kalevipoja eeposest pärit järgnevate intervjuu isolatsioonide kaudu väikeste motiivide kaudu teiste luuletajate tekstidesse jõudnud tükikesed või siis tervik Kalevad eksib terviklikud nagu ümber kirjutatud ootused või ümbersõnastused, nii nagu aeg liigub meis enestes, nii on püütud ka seda Kreutzwaldi narratiivi kuidagi ümber sõnastada, ajaga kaasa tuua. Noh, ei pea kaugele minema. Christian Crystwaldi Kalevipoeg kaks null on minu meelest mitmendas trükis Me Selverites müüa kõige viimase näiteks on vist ETV-s jooksev teleseriaal kalevipojad, mis on siis võtnud väga tüüpiliselt lühemad tiivi, jällegi sellest Odo Soome minek, Soome minek sellest epa tekstist. Ja noh, see ongi väga iseloomulik, et, et ei ole kasutatud tervet nagu seda narratiivi vaidlen üksikud juhud, need on nagu noh, nagu sellised südamed, uksed või nagu pulseerunud eri aegadel eri erimotiivid ja muidugi mingil juhul ei saa üldistada niimoodi, et eestlaste retseptsioon, meid on ju palju ikkagi. Seda küll, aga mida ma selle all silmas pidasin, on pigem võib-olla see koolist loetud lühikokku võtta. Ja ma arvangi seda, et väga palju ma ei tahaks nüüd öelda, et on ära rikkunud või et on mõjutanud Eno Raua kindlasti suurepärane kokkuvõte lastele, kus on ära toodud põhisüžee kõik need juhtumised, see on selline kõige, kõige lihtsam tavam noh stoori või jututasand, aga, aga mind isiklikult on, on ääretult paelunud see osa Kreutzwaldi tekstist mis on ikkagi sügav luule ja mis räägib inimesest, milles on melanhooliat ja kurbust. Ja ma olen tähele pannud, et just see, et siis see on nagu inspireerinud ka eriti luuletajad edasi kirjutas, et noh, siin on, võib rääkida üksikutest motiividest muidugi noh, ühest küljest keeleline tasand, milles on tõelisi luuleta pärle, mida noh, mingil juhul Eno Raua ümberjutustus ei too välja, seda ei saagi nõuda. Ei ole eesmärk, kuid teisest küljest ka see niisugune küllalt keeruline Kalevipoja või Kreutzwaldi Madagiselda Kreutzwaldi loodud eepose teksti või lugulaulu sisemine struktuur, mis, mis tundub, et on kas intuitsiooni ajel või väga geniaalselt läbi mõeldud. Et need eepose teksti lähemalt uurides on mitmeid kindlad pea motiivid, mida siis eepose sisemine struktuur kordab järjest edasi igas laulus või igas loos või siis noh, nii tsükliliselt ja, ja mis hakkavad nagu seda järjest enam võimenduma, kuna sellise fataalse lõpuni või või see on nagu selline regilaulu värsistruktuuri kordamine makrotasandil. Ja ma arvan, et selles peitubki selle Kreutzwaldi teose vägi noh, näiteks musta linnu lendamine musta linnulend, mis tähistab niisugust märki nagu teekonnast allmaailma, need on sellised väikesed märgid või väikesed motiivid, mida tegelikult ei loe välja. Noh, ma olen ise kirjutanud sellest unemotiivist, kuidas Kalevi kõige lihtsamad tasand järgan, laisk magab, aga tegelikult on tema unel niisugune väga läbimõeldud ja tema saatust ette näitama tav tähendus. Et just une ajal antakse talle teada, tuleb tema, tuleb keegi jumalik hääl annab talle teada, mis ta peab tegema, kus ta on eksinud just unedes antakse juba ka lugejale mõista, et tegelikult on juba algusest peale tegu väga arhetüüp saatuse tragöödiaga. Võib ka nii lugeda. Noh, muidugi ei saa kõrvale jätta seda, et selle Kalevipojal on meie rahvusele ja identiteedile hästi oluline roll olnud. Arvatavasti neid ei saa hästi lahutada, aga sina just näed seda, kui kui teksti head teksti Ma ei saa päris niimoodi öelda, sellepärast et ma olen kalevipojaga tegelenud seoses ühe suure rahvusvahelise projektiga, kus me pidime ta tõesti esitama, nagu ta kalevipoega tähendab Kreutzwaldi Kalevipoega teksti tasandil, mis mind viis ka nüüd selle tõlketeema juurde ja nagu tõlke, tõlke otsimiseni. Miks ma siin praegu olen rahvuseepose Naan teda muidugi ära kasutatud igal ajal, noh, ta on olnud selline märk tekst, mis, mida, millest on, mida on ära kasutatud, on tehtud sellest loosungeid, niisuguseid noh, nagu tegelikult selles ei ole midagi halba. Tuletagem meelde. Ei saagi olla, tuletagem meelde meie laulvat revolutsiooni Isamaaliidu plakat Teid, eks ju, veel minu isamaa ilu hoieldes vaenlase vastu võideldes on Kalev tekst laulva revolutsiooni nimi, laulud ja Isamaaliidu plakatid on ka Kalevipoeg on seal kujutatud, see kojujõudmise teema mängiti läbi ka siis Eesti vabariigi uuel loomisel. 90.-te alguses, teisest küljest muidugi on, on kalevipoeg olnud, ma olen just eessõnas kirjutasin niimoodi, et eestlased pilluti laiali 44. aastal ja kodu kaotamise traagika ju igale inimesele eraldi oli ju pöörane ja teadmine, et sa ei saa mitte kunagi tagasi tulla, kuigi loodet ja loodet ikka, et tullakse tagasi ja, ja selles mõttes, kes need kalevipoja lõpuread, aga ükskord algab aega nagu ühendasid eestlasi ka kõigil kontinentidel, ühendasid ka koduga ja, ja ühendasid omavahel. Marin Laak, kui nüüd liiguks selle selle raamatu ja selle tõlke juurde konkreetsemalt, siis selle tõlkijaks on Triinu kartus. Räägi, milline on see, see tõlkelugu ja, ja milline on see tõlge ja kes on triinu kartul. Triinu kartus oli sügavalt loominguline inimene, keda lihtsalt saatus, saatus 12 aastaselt paiskas Eestist kodumaalt ära ja kes kindlasti kui ta, kui see oleks nii olnud. Ma arvan, et oleks meie hulgas võib olla tuntud luuleta, võib-olla ka tuntud filoloog ja kirjandusuurija. Aga võib olla ka kunstnik. Sellepärast et, et kui niimoodi konkreetselt rääkida, faktidele toetuda, siis siis Triinu kartus on andnud välja Austraalias luulekogu Varjude mäng ja Austraaliat oligi tuntud. Luuletajana ja ta esines, esitas oma luulet mitmetel eestlaste üritustel kirjandusõhtutel ja tema kirjad näitavad, et ta luuletas, luuletas veel kuni hilise eani veel üheksakümnendatel ja hiljemgi ja taga tõlkis luulet inglise keeles näiteks. Näiteks just eile saadeti mulle tema tõlke teda koore luuletustest, mis olid väga head. Nüüd, kui rääkida haridusest, kes ta siis on ja kust ta tuli. Ta oli lõpetanud TPI laagri Oldemburg Eesti kooli ja seejärel pinud kolleksi Scentis ja käente päris ja täiendanud ennast Hispaanias. Need olid ühesõnaga Inglismaal, Inglismaa, siis kolledžites ja sealt ka tema suurepärane inglise keel, mida näitavad ka Kema lõbu, tema nagu nende koolide tunnistused. Ja täiendanud ennast veel käsitöö alal Tasmaanias. Et ka eessõnas ma kirjutan, et ta oli sügavalt loominguline inimene, kelle käe alt sündis tekstiilikunst, mis väärinuks näitus ja et noh, nagu pidin kuskil leiba teenima, ta teenis leiba kangastelgedel kudumisega aga ta lõi ise mustreid, näiteks stiilid, mis nagu tulid mida ta lõi, olid tõesti sellised, kuhu ta võiks oma autori nime alla kirjutada. Oleks võinud. Aga kuidas jõudis Triinu kartus kalevipojad Elkeni? Kalevipoeg oli, ma usun, et enamusel meie eksiili elama sunnitud eestlastel kodus Galeb aga selline raamat, mis võeti kaasa. Et kas Triinu kartus jõudis ka selle tõlkeni kuidagi praktiliselt selles mõttes, et, et ta tahtis oma lastele ja lastelastele rääkida, mis Kalevipoeg on Marin lakk? Jah, tõlkeri jõudmise lugu oli selline noh, natukene võib-olla mänguline, isegi see kõik algas Kalev Valgusridade tõlkimisest oma tütre Ede vabariigi aastapäeva kõne jaoks 96. aastal ja see oli juba aeg, kus, kus eestlaste hulgas Austraalias ja ilmselt ka mujal oli väga palju neid, kes enam eesti keelt ei osanud. Noh, nii ei, ei vallanud nii-öelda noore nooremaid eestlasi ja nende Ps isegi. Ja nende jaoks oli vaja teha selle kõne kokkuvõte inglise keeles ja Triinu proovis tõlkida uuesti neid algusridu algas siis kõigile tuntud alguses ridadest laane mulle kannelt Vanemuine ja proovis uuesti tõlkida, sest ta tundis ilmset luuletajana väga sõnatundliku inimese inimesena, et ta teeks seda pisut teistmoodi kui, kui Jüri gurman, kellel, kes oli esimeseks kale juba inglisekeelse tõlkijaks 82. aastal Ameerikas vist oligi nii see lugu, et ta hakkas tõlkima ja ja see tekst, et mida enam ta tõlkis, hakkas nagu prooviks enda jaoks tõlkima ja ta enam see tekst teda kaasa tõmbas. Ja nii ta kirjutab ka oma oma kirjades ja, ja siin on jälle see, millest ma alguses rääkisin sellel Kreutzwaldi regivärsile siis Kalev regivärsile, kui folkloristid ütlevad, on mingisugune sisemine, vägitriinud paeluski luuletajana sõna inimesena teda paeluski just see keeleline külg ja, ja muidugi ka see niisugune noh, ilmselt müstiline või, või loomis, müütiline lugu, mis on ikkagi meie eestlaste oma lugu aga pigem pigem teda küll see keeleline külgu tõesti, see nagu noh, luu, selle Kreutzwaldi luule ilu ja regivärsi ilu. Muidugi, ja nagu me teame, on Kaleva Keba ühtlane. Aga need kohad, kus on, siis noh, kus ei ole see lugu oluline, vaid on see luulekeel oluline on, on tõesti väga kaunid. Ja need kindlasti peaks rääkima ka selle raamatuillustratsioonide eest, mille on teinud Gunnar, Neeme ja ja nii palju, kui Marin Loksa enne meie vestlust nädal tagasi veidi rohkem rääkisid, et et on olnud ballaslane, keda tegelikult ka Eesti kunstiteadlased väga hästi ei tea. Ja ta on ka kirjutanud luuletusi, kes oli Gunnar Neeme ja mis illustratsioonid need on sellised. Minuni jõudis Gunnar Neeme Gunnar Neeme Kalevipoeg. See on selline raamat Gunnar Neeme Kalevipoeg Daydelises nägemuses in artistiga, artisti kriis on välja antud 80.-te 984. aastal Austraalia Eesti seltside liidu poolt. Ja see oli meie raamatukogudes olemas, ma jõudsin sinna selle, tema selle raamatu nii sellepärast, et, et meie kalevipoja uurimise suur rahvusvaheline projekt nägi või nagu nõudis või ootas, et tuuakse kohe sellise algteksti kõrvale kirjandusliku teksti kõrvale ka noh, kõikvõimalikku visuaalset materjali, pilte ja kunsti ja, ja ka muusikat, mis on sellega seotud nagu intellektuaalselt. Ja nii hakkas asi hargnema ja Gunnar Neeme on joonistanud üle 200 Kalevipoja ainelise. Ja see on väga eripärane kogu sellepärast, et et need ei ole illustratsioonid, Galeb teemadele, nad ei ole mõeldud raamatuks mitte algusest peale, mitte mingil juhul ja seda lootust ei olnudki, kui, kui Gunnar Neeme hakkas neid joonistama selles raamatuski, ta kirjutab ise, et ta, et isa luges talle Kaleva teksti ette ja see, et pildid on sündinud, et justkui lugemis, tema lugemismuljed, mille ta nagu siis valas või ma tahaks seda, tõlkis pildikeelt visuaalsete kujundite keele väga pika aja jooksul, nii et esimesed pildid ta alustas nende piltide tegemist 64. aastal. Nüüd põhiosa sellest kollektsioonist on loodud, et seitsmekümnendatel nii et kunstiinimesed tunnevad ilmselt nendes ära sellist täitsa 10.-te omase modernismi niuksed, mängulist, naivism ja ja selliseid lihtsaid mängulisi kujundeid. Aga neemele on omane niisugused, tal on oma niisugune kujundikeel, mis on, milles niuksed kinni rahvuslikud kinniselemendid, mis muidugi Austraalias olid olles elades eksiilis, olid väga nagu, nagu rääkisid oma lugu ja lõpmatust igatsusest võib-olla koduma ja Eesti kadunud Eesti vastu. Ja, ja kui nüüd näiteks triinut paelus ehk pigem see Kalevipoja või Kreutzwaldi regivärsikeel ja Se poeetika ka see niisugune lauluvus siis Kunnarit pigem tõmbas, selline mütoloogiline ja müstiline jõud, mis siis seob. Kuidagi annab võimaluse minna tagasi loomisaegadesse EAS-i loomismüüdi loomismüüdi tasand, et selles mõttes on jah, Kalevi meie oma meie oma loomismüüt. Marin Laak, kas seal on ka kogemust, kuidas loevad Kalevipoega, Ma mõtlen just seda konkreetset, seda tõlget need inimesed, kes ei tea midagi Eestist, noh ja ei ole ka estofiilid, et kas seal on sellist kogemust juba, et mida ja kuidas, nad loevad kalevipoega. Jah, seda on väga raske. Oleks väga raske vastata, et me räägime lugemisest, siis no kuidas me saame sellest teada. Me saame teada lugemisest ja sellest, kuidas midagi mõistetakse selle kaudu, kuidas sellest on uuesti kirjutatud. Ja Kalevipoeg ei ole siin erand. Me võime, see võib olla kriitika, mis on ka kirja pandud, lugemine aga, aga, aga kõne kõnekad, kõnelevad ka needsamad uued kunstiteosed või kirjandusteosed, nüüd inglisekeelse Kalevipoja puhul on meil nimetada üks luu. Google galeriid, mis on romaan, ulmeromaan on ilmunud Ameerikas ja on ka meil raamatukogudes, milles kirjutab meie raamatu saatesõnas meie president Toomas Hendrik Ilves oma väga suurepärases saates sees. Aga ükskord algab aega, mil ma tulen mootorsaega läbi Kadrioru pargi. Lõikan kada tarvis hargi, roidan mööda võsa, ääri hiies, ohverdan pasknäärineri väljal leiboristide, tapan läbilingu viske. Aga ükskord algab aega supi, sind saab tasa praega kaelas Vanemuise kannel. Saiakäigust väljub Anvelt. Pihk, kõik pirud leeki torkab, suitseb malborot marhorkat. Küllap ükskord hing saab, päitsed. Valge kitli, pikad käised. Emajõkke suubub niger kõigest kogetust saab siiber, kuni Kalev Kolgib siili, saad sa selle Hiina piiri, ostab presidendipere Islandi ja surnumere. Aga ükskord algab aega valge palett kõrge laega. Küll siis kalevite poega tuleb tammekepi toega oma lastel õnne tooma. Eesti põlve uueks looma. Olavi Ruitlane Kalevipoja modifikatsiooni esitas Merle Jääger. Kui ilus on Vahur Afanasjevi elu? Seda on muidugi väga raske öelda, aga milline oli tema eelmine nädal? Neljapäev, kuues oktoober 2011. Hommikul tööle kõndides hakkas palav üllatavalt ilus, sügisel peaaegu nagu välismaal. Õhtul panime Mare töötuppa nääritulukesed üles ükspirnikali läbi, aga ülejäänud põlesid nagu ei midagi. Jääksid, näärituled olid niiviisi ühendatud, et kui üks pirn läbi läks, siis oli kogu ahel kustus ja terve pere pidi järjest pirne vahetama. Tahaks teha nii, et oma lapsed ei peaks taolist närvisöömist ja ajaraiska taluma. Et asjad kas oleksid nii head, et ei läheks rikki või nii odavad, et saaks kohe vana ära visata ja uue osta. Mare juhtis tähelepanu, et nii ju ongi meie majandusele üles ehitatud selle peale, et vanad asjad visatakse kiiresti ära, ostetakse uued. Mõtlesin, et üleilmne majandussüsteem on juba tükk aega rikkis. Miks me seda nii paaniliselt remontida üritame, nagu vene ajal nääritulesid, viskaks ära, võtaks uue. Reede, seitsmes oktoober 2011. Jäine esikus mantlit volidest toppama ja märkasin, et vein ei ole mitu minutit mulksudes. Siis korraks vilksatas, valmis hakkab saama. Tuleb välja uurida, kui palju maksab akvaariumipump. Enne pudeldamistan tarvis süsihappegaas välja ajada ja raputades on see tüütu töö. Õhtul vaatasime Alessandro Hodorkovski kultusfilmil topo pärast paarikümmend minutit ja Mare magama, nii et ta ei näinudki, kuidas tulise rauaga neegrit märgistati ning muid jõledasi tehti. Laupäev, kaheksas oktoober 2011. Peale hommikukohvi lasime jõhvikaveini syphooliga teise nõusse ja lisasime käärimise peatamise aine. Ma ikka ei osta akvaariumipumpa selle 25 euro eest, mis pump maksab, võin raputada küll. Pärast lõunat tegime laisa inimese jalutuskäigu. Sõitsime autoga Peterburi maanteed linnast välja, keerasime hülgasele. Kaheksakümnendatel taheti seal fosforiiti kaevandada ja kunstilise liialdusega võib öelda, et hülgase karjääri pärast lagunes nõukogude liit. Üks põhjus, miks fosforiiti ei saanud kaevandada, olid muistsed kivikalmed. Mulle meenuvad neid vaadates Ladina-Ameerika templid ja hauakambrid. Muistsed eesti asukad olid ka väga ratsionaalsed. Kivikalmed on kohe muistse põlluservas. Ehk siis kalmed ehitati põllult korjatud kividest. Õhtul tuli üle pika aja mõtteeetrit võtta. Pühapäev, üheksas oktoober 2011. Ärkasin kirgastavalt mõnusa eetri elekter liigestes surisemas. Mul kipuvad liigesed valutama ja eeter on ainus, mis tõesti aitab, aga viimastel aastatel pole üldse isu seda võtav kardament võib ajudele hakata ja haiseb kah hirmsasti. Hea, et aiasaaduste ja seente aeg oli aga väga mõnus, et seeläbi on ei pea enam kupatama keetma, võib sügist nautida. Koduveini villimine ongi veel viimane sügistöö poolest elu taas töötoa ehitamine sai ka valmis, nii et lõpuks ometi saame mõlemad rahulikult kodus tööd teha. Esmaspäev, 10. oktoober 2011. Küll need esmaspäeva hommikud on rasked. Õieti peaksin ennast kõigil päevadel kell kaheksa üles peksma, siis oleks kergem. Aga kuidas sa saad pühapäeval une nautimata jätta? Õhtupoolikul käisin prantsuse keele tunnis. Brüsselis elades sain töökoha kaudu tasuta keeletundides käia ja see oli hirmus piin. Ei tea, kas see on Eestis kaasõppurid, kodusemad ja õpetaja parem või käivad asjad tõesti nii, et ise kinni makstud asi tundub toredam. Õhtul vaatasime prantslased Bornakat. Videokaamerate võidukäik kaheksakümnendatel tegi porno odavaks ja koledaks. Ka see Marctor selli Filvike erand. Üle poole ei kannatanud vaadata. Teisipäev, 11. oktoober 2011 rügasin kõvasti tööd. Ees on mitu välismaal käiku, nii et seda enam tuleb ära teha. Äsja hakkasin ka uue suurema kirjatöö kondikava kirja panema. Näis, mis sellest tuleb. Romaan, stsenaarium või järjekordne omapäi jäetud faili kõvakettal. Õhtul tuli meelde, et ostsin ju pühapäeval turult kotitäie jõhvikaid. Egas midagi, jälle üks sügiste, keetsime moosiks. Ja jälle hilja magama. Kolmapäev, 12. oktoober 2011. Ema saab presidendilt elutöö preemia. Kesin endale Baltika tehase poest tumedat ülikonda ostmas. Saingi ja odava kahvel. Ja Mare sai Ivo Nikkolo suvekleidi suvel ostnud tee. Õhtul grillisime veinipudelitesse. Ilus päev. Ilus vein, ilus naine, ilus elu. Tänase saate tegid Kivisildnik, Viivika Ludvig ja Urmas Vadi kultuuriga päevikut pidas Vahur Afanasjev. Kuulake meid ka vikerraadio koduleheküljelt. Kõike head ja kohtumiseni.