Tere hommikust, kell on 10 minutit, 10 läbi 16. oktoobri hommikul ja raadiomaja ümbrus kahiseb kuldselt sügis. Mis muud tähendab muu hulgas ka seda, et inimesed kuulavad rohkem raadiot, loodetavasti aga kindlasti vaatavad ka rohkem televiisorit. Ja sellest on inspireeritud ka tänase jutusaate teema, mina olen Margit Kilumets ja minu külaliseks on vabakutseline ajakirjanik Piret Tali. Tere hommikust. Tere hommikust. Sina oled üks väheseid Eesti ajakirjanikke, kes ma ei tea, kas ma julgen kasutada sõna julgeb kirjutada televisioonist kriitiliselt. No nagu sa ütlesid, et igalühel on oma lehm ojas joomas ja telekanaleid, mis suhtuvad kriitilisuse väga isiklikult, et sulle helistab pärast mõni kuriprodutsent või, või arvab, et sa oled sellega ise kuidagipidi seotud, aga aga noh, miks näiteks on siis telesaated nagu kehvem materjal kritiseerimiseks kui riigikogu, et ma imestan, et keegi julgeb üldse Toompeale ronida, kui need iga sammu eest saavad, nii et tolmab, et et Ma oma arvates ei ole nagu loomult väga kuri, küüniline ja negativistlik inimene. Et noh, kui keegi kellelegi kallal hammas teritab, et noh, minu arvates omal ajal ju näiteks Kersna telekolumne tuletades meelde, siis ma olen tema kõrval väike roosa beebi. Milline su enda suhe on televisiooniga, et kui palju sa seda vaatad, kas sa oled näiteks mingite kindlate kellaaegade Uri või mingite kindlate sarjade fänn, et milline sinu suhe on televisiooniga? Kui meil televisioon otse eetrina töötab, siis seal töötab ETV2 lasteprogramm põhiliselt, et ma olen väga üksikasjalikult kursis Timmu ja lammašauni ja teiste tegemistega ka, kui ma vaatan telesaateid, siis ma vaatan neid netist mulle sobival ajal ja ja siis kindlasti ma üritan kõigega, mis Eestis tehakse, mingil määral kursis olla ja noh, internetis vaatamine on selles mõttes puhas rõõm, et seal saab edasi kerida ja seal saab vaadata tiitreid ja ja noh, ma arvan, et tegelikult neid inimesi, kes otse-eetris saateid vaatavad, jääb järjest vähemaks, et noh, nii palju on igasuguseid salvestamisvõimalusi ja ja järelvaatamisi kuulamisi ja ja, ja ma arvan, et, et kuivõrd üldse õiglased on need mõõdikud, mille järgi hinnatakse telesaadete vaadatavuse. Et need inimesed, kes vaatavad päevas kolm pool neli tundidele, meeletult suur hulk minut täiesti huviga tahaks, tahaks näha neid inimesi, sest noh Ma olen küll teadlikult vältinud, et meil helitapeet kogu aeg mängiks ja pilditapeet, et see, see ei tee kedagi targemaks ja siis sa kunagi ei tea, milline hetk sellest sulle endale või kellelegi teisele tekitab mingisuguseid seosetut seoseid mõõdikutest rääkides nende inimeste jaoks, kes ei, kujutage endale ette, mismoodi neid teleedetabeleid kokku pannakse, et siis on mingi hulk peresid, majapidamisi Eestis, kus seda nii-öelda televiisori vaatamise aega mõõdetakse, kuigi nii palju, kui kui mina saan aru, ei ole võimalik aknast sisse piiluda ja vaadata, et kas inimene sellel ajal, kui tema telekas mängib näiteks võsareporter või, või midagi muud, et kas ta seda ka vaatab või praeb samal ajal köögis kotleti, et seda nagu tegelikult ikkagi kindlaks teha ei ole võimalik ju minu arvates ei ole, aga eks see võib-olla on siis kuidagi õiglasem variant kui see päevikuuring, et ma mäletan, et üliõpilasena sai neid päeviku uuringuid läbi viidud seal puidu inimene sai kätte omale keskmisele raamatu paksuse asja ja pidi seal linnukesi joonistama ja eks ta muidugi joonistas siis kultuurisaadete taha linnukesi ja ja noh, et see on ikka see, et kui küsitakse inimese käest, et mis ajalehte sa loed, et kas see on õhtuleht või Postimees, siis kõik ütlevad, et postimeest pärast on kursis õhtulehega. Et ma ei tea, kuidas siis nagu siuksed, sügavad labased hobused toimivad paremini. Aga igal juhul on televisioon teema, ilma milleta seltskonnad läbi ei saa, ei saa hommikul bussis sõita, nii et sa ei kuule, mis juhtus eile õhtul seriaalis pilvede all ja inimesed, kes, kes proovivad isegi seda teemat vältida varem või hiljem, tuleb neil tunnistada, et seltskonnas on keeruline, isegi oma tuttavatega on keeruline, kui sa ei ole väga paljusid asju näinud, on ju nii? Nojah, et minu arvates on ikkagi huvitavam jah, rääkida telesaadetest, kui see prouade ringkonnas võtab maad, arutamine selle üle, milline puhastusvahend põranda lihtsamini puhtaks teeb, et noh, see, et inimesed on muutunud suurteks hügieenikuteks, arutlevad selle üle, et millise vahendiga parketti puhastada, minu arvates on palju igavam kui see, et keegi arutab seal kasvõi tantsu saata, et või laulusaate Finesside üle ja ja noh, samas, eks ole, see tegelikkus, mida televisioon loob, on ikkagi küllalt võimas. Olen koolis gümnaasiumis meediat õpetanud, siis mul on tunne, et see kiht, mida noored võtavad meediast omaks, on just see, et kõik vaatavad mingeid kindlaid saateid, millele terve Eesti pööraselt kaasa elab ja, ja siis kõige massimeedium kihvt, hoolimata sellest, kas see gümnaasium asub siin Tallinnas kesklinnas või, või kusagil väikelinnas. Kui iseloomustada kuidagi nüüd alanud sügishooaega telemaastikul, siis milliseid omadussõnu sina kasutaksid? Ma arvan, et seal, selles on mõnevõrra meeleheitlikust. Kui vaadata seda, et TV3 üritab iga hinna eest kaardile jõuda, et hoolimata Soome Rootsi eksperdist, kes neil seal on ei üllata see sügishooaeg seal millegagi ka peale selle, et seal on, räägitakse küla inimestega, poedaga, seksis saatesse, eks, ja küla et ETV-l läheb ju selle edetabeli järgi järjest paremini, kui mõnikord sinna on ainult jõudnud pealtnägija ja Õnne 13, siis Õnne 13. täht hakkab nüüd kuidagi kasvatama ja, ja, ja noh, Kanal2 jätkuvalt õnnestub see programmi kokkupanemine ikkagi, nii et enamik reitingukohti on sõjal ja noh, sügisel tundub, et kõige rohkem ilma teevad ikkagi siis sellised lavastuslikult telesarjad ja, ja noh, mida nagu kogu aeg, tundub, et on väga vähe on sellised publitsistlikku saated, et et noh, selles mõttes teeb mulle rõõmu, et AK nädalal läheb hästi. Et noh, mida iganes aegluubis endast kujutab. See nädal on kordades parem. Ja, ja noh, kui, kui nüüd kuidagi sõnadesse panna seda, et inimesed tahavad vaadata sarju ja mitte publitsistikasaateid, et saada targemaks ja paremaks, et siis ristikese, kellegi teise elu elamine pärast tööpäeva lõppu on, on kuidagi lihtsam kui kaasamõtlemine. See võib olla nii küll jah, et mul on tunne, et kõik, mis on maailma, kelle kanalites välja mõeldud, et millegipärast siin kordub niukses koomilises visiotiirilises võtmes mõnevõrra, et kui mingil hetkel kõik kanalid üritasid teha tookšõud, et sageli kipusse nagu sedapidi olema, tooki oli palju ja show'd oli vähe. Et siis nüüd üritatakse teha ikka veel sinna lahkuvale reality rongile peale hüpata. Et noh, mind nagu hämmastab see, et kust Eestis leitakse kõik need inimesed, kes alati noh, ilmselt on see mingi grupp inimesi, kes igas telesaates käivad osalemas, et ma lugesin huviga kommentaare selle. Vali mind, vali mind saate kohta, kus oli härra, osales kelle nimi vist oli ergo, kes oli suutnud ka käia saates, kus ta, no ühesõnaga, see oli tema neljas telesaade, kus ta võitis mingi reisi, et ennem ta oli võitnud ka raha ja siis veel midagi, et selles mõttes on tänuväärne, kui meil on ka olemas selline elukutseline telesaadet osalemispublik, et kui ta paljastab tõehetke selle ta lapsena nülgis kassi või panin käsi põlema ja siis nüüd eks ole, järgmises telesaates kohtub unelmate tütarlapsega, kes 30-st soovitavast valib tema siis see maailm on ikkagi imeline jah, aga oma parimat kaardita mängis maha sellega, ta ütles, et tema lemmiksöök on kapsasupp, et võib-olla ta valiku ring oleks tunduvalt suurem. Nii et nalja saab ka. Aga nüüd sa oled visanud õhku nii mitu otsa, et ma ei tea, millest parasjagu kinni haarata, et natuke keskenduda. Ütleme siis veel kuulajad, et selle, meie tänase arutelu mõte Piretiga on selles, et lihtsalt mõtleksite kaasa oleksite meiega nõus või ka ei oleks, et et see oleks niisugune võimalus juurelda protsesside üle Eesti telekanalites. Me ei taha kedagi mutta tampida, me ei taha kedagi väga suurtesse kõrgustesse tõstame, lihtsalt avaldame oma väga isiklikku arvamust. Kui rääkida seriaalidest, siis pilvede all. Meeldib endiselt, peab ütlema inimestele, aga Vistaks ütlema naistele, sest ma kujutan ette, et see on siis siiski selline telesari, mida, mida suures osas armastavad naissoost inimesed. Milles selle seriaali fenomen seisneb? Ma arvan, et ta on nagu pildikeelelt natuke kaasaegsem, seal ei ole päris sellised igapäevased näitlejad, et sinna toodi ju Juhtrullides kaks täiesti tundmatut noort näitlejat ja ja seal on selline lugu, mis töötab, et poolõed ja, ja perekond ja vastuolud ja ja noh, ma olen sellest sel sügisel lugenud küll rohkem nagu sisu, annatatsioone, kui, kui seda seriaali jälginud, aga eks ta on nagu mingis mõttes selline keskmise naisteajakirjade ema, et noh, sama sama hea umbes kui see ajakiri saladused, mida ajakiri, saladused, vaid saade, saladused, kus mängitakse maha lugusid elust enesest. Ja, ja ta on ikkagi küllalt filmilik, et ma julgen öelda, et Toomas Kirsi paremaid produktsioon Sealt edasi, kui me läheme korraks õnne juurde, siis sa ütlesid, et õnne paremad päevad on möödas. Ma tean, et inimesed, et võib-olla ei ole kursis selle stsenaristi vahetusega vahepealseks Kallas ja, ja siis jälle ei kirjutanud ja, ja mulle küll tundub, et, et see vaatajate kaotus võib mõningal määral olla seotud selle vahepealse teise stsenaristi ka päris ei mõelnud seda. No ajad on paremad, ajad on möödas, noh, lihtsalt vaadatavus on langenud, aga aga ta on nagu laupäevade lahutamatu osa, et noh, see, mis nagu selle asja juures on võluv, et on nii kaua kestnud, et 18 hooaega ja, ja et sa oled suutnud jälgida tegelikult inimeste vananemist ekraanil või või noh, nagu see, et, et kui, kui sa oled nagu väikelinnast pärit, siis jälgida oma koduteatri näitlejate elu siis läbi paarikümne aasta. Et, et see, see on huvitav jah, et, et need Teet Kallase dialoogid siis läksid paremini peale kui, kui lennuki dialoogid, aga aga ma arvan, et Õnne 13-l on väga truu ja järjekindel publik. Et ja, ja noh, kindlasti ühise Prosa lavastus on ka nagu tõsiselt hea, sest noh, peab tunnistama, et ohtlik lend on sisustanud nii mõnegi minu õhtu mis on ka tema tehtud siis, et, et noh, ta sobib televisiooni hästi. Aga, aga õnne fenomen. Ma arvan, et ega see kustu see tähti kustu. Nii et pigem oleks nagu tore, kui see kõik kestaks edasi, seal tulevad nagu lapselapsed ja nii edasi. Jah, ja see on ka rahvusringhäälingu nisugune kaubamärk, millest, millest tulekski kinni hoida. Et need, kui kui sa sellisest laupäevaõhtusest meelelahutusest mõtled, siis siis sa mõtledki nagu õnnest, eks ole, rahvusringhäälingu võtmes või no selles mõttes tõsi jah, et mulle olete, seostub see sellega, et kui ma varem läksin isale külla, siis see oli nagu aamen kirikus, et nagu siis kas oli laupäeva õhtul tegime sauna või mitte, ei teinud sauna, siis ta pani joonelt tuppa mingil hetkel seda Õnnet vaatama, et noh, need ja siis, kui ma kunagi sattusin temaga koos esietendusele, siis ta nägi Eero Spriit tyhja kivimes ütles härra Margna siin. Et nende inimeste reaalsed elude rollid on juba nagunii kokku sulandunud, et seda raske raske eristada ja minu arvates paljudele inimestele, kes ei ole seda aega Eestis läbi elanud, on see nagu hea võimalus ka jälgida seda, kuidas tegelikult Eesti elu on muutunud. Sest kui alguses õnne oli, eks ole, perekond siis tagastatavas majas, kes tahtis osta hirmsasti oma maja ja räimi süües kogus raha selle jaoks siis nüüd on ju ikkagi nagu kõik olud muutunud ja elu on läinud paremaks, et noh, ma tean, et paljud väliseestlased vaatavad seda just nagu selles mõttes, et saada aru sellest, mis siin toimub. Et ta on ikkagi nagu selline tõsieluline. Jah, aga kuigi jah, peab tunnistama, et kui ma mõtlen meelelahutusest rahvusringhäälingu kontekstis NSV meeldib mulle kordades rohkem ja kui sa ütled, et, et see on väliseestlaste jaoks ekskursioon Eesti ajalukku, see õnne siis selliste praeguste noorte põlvkondade jaoks on Eesti NSV ENSV-nimeline seriaal siis võimalust tutvuda meie lähiajalooga kõige sellega, millest neil tegelikult ju ju väga sellist selget ettekujutust ikkagi ei ole. Selles mõttes, see oli minu jaoks kunagi huvitav, kui ma vaatasin näiteks vennapoegade ajaloo õpik. Kas esimene Ojale õpik neljandas klassis, kus seletati mõisteid oktoobrilaps kommunistlik noor ja pioneer, et noh, ma mõtlesin, et jah, tegelikult Nadine sündinud sellel ajal, kus nad ei saa seda mäletada lisaks sellele, et aru saada defitsiidist ja, ja vabavabaduse ja sõnavabaduse puudumisest, et noh, tänapäeva noorus ju põhimõtteliselt ta arvabki, et nad on kogu aeg elanud sihukestel elu tõusuvetel. Aga, aga, aga noh, kui ma julgesin kusagil piiksatada, et umbes Eesti NSV on tore, et siis ma sain igast küljest kommentaarides tolmab, et jälle see nõukogude nostalgia ja nii edasi, aga ma olen jätkuvalt sellega nõus. Et, et et kui inimesed suudavad oma minevikku üle naerda on see nagu kordades lihtsam ja arusaadavam nende jaoks, kui see käib lõputu hala sellest. Sest noh, mida sa nagu seletad kasvavale põlvkonnale seda Sa täitsid pastapliiatsid, linasid nad vaatavad sind nagu lolli, kui seda näidatakse, televiisoris on seal midagi muud ja see on ka küllalt nagu õpetlik, et seal nagu seletatakse mõisted lahti, et mis on REM ja nii edasi. Sest noh, asi, mis minu arvates nagu noorte seas nagu arusaamatu minu jaoks on see nostalgia, et nad panevad need maleva pluusid selga ja nad päris täpselt tegelikult ei tea, mis asi see malev oli. Et see ei ole nagu see, et sa käid 10 päeva nagu pinke värvimas. Kui me nüüd selle ENSV juurest läheme selle sügisese suure sellise lootuskiire juurde, mille pealkiri on kalevipojad siis milline sinu esmamulje on, et väga sellist, mulle tundub, et, et mingit sellist revolutsiooni sellel seriaalimaastikul siiski ei toimunud. No ma ei tea, kas seda keegi ütles, et no kõigiga ootasid väga, et terve suve mina sain aru, et, et ühes või teises kohas käis ikka jutt sellest, et no küll nüüd tuleb ikka uus kiri ja, ja teeb ikka paneb tõelise paugu, et sellist asja pole varem nähtud. Aa, see oli küll huvitav. Või noh, selles mõttes, et seriaal on seriaal ja ma ei usu, et seda kuidagi vaataksid rohkem mehed, kes seda peaks olema, nagu see nii-öelda sihtgrupp võiks olla nagu selle pilvede all seriaali vastukaal naistekas, et siis teine meestekas. Jah, aga ma ei tea, kas Eesti Need, mehed, kes käivad tegelikult Soomes ehitamas, on nagunii rafineeritud, et neile huumor, mis seal on nagu pinget pakuks. Et see ei ole ikkagi ju noh, ta on pigem nagu selline võib-olla niisugune natuke Kauris vajalik, et niisuguse lihtsa inimese õnnetu olemine ja vaese intelligendi läbielamised selles osas, et ta ei oska tsementi teha ilmselt ajavad, et ajavad keskmise tõelise niuke ehitaja endast välja, et pigem selle selle asemel ta võiks talle kaasa elada. Aga ma arvan, et see võib-olla on ka nagu prouadele pakkuda pigem pinget, et aru saada, mis seal Soomes siis ikkagi toimub. Et noh, mida nad seal siis teevad, et kui ka ma ei teagi, mitmes härra seal Soomes tööl käib, et ja nad ikkagi üritavad seda ju koguda lugusid, et noh, räägi oma Soomest tööl olemise kogemusega, aga minu arvates seda, nagu seda reaalsust on seal võib-olla nagu vähe. Jah, ja kui inimesed vaatavad seda seriaali sellepärast, et nad armastavad häid eesti näitlejaid, et siis minu isiklik arvamus on see, et näitlejate headus ei korva sellist pildi lahjust ehk et kui ta nagu teletehniliselt on, on minu arvates ikka nõrguke. Et, et ma, ma nagu ei ma nagu ei suuda andeks anda seda, kui televisioonil on nii suured võimalused tuua sulle koju selline intelligentne, hea ja huvitav pilte, sa pead vaatama sellist haltuurat noh, selles mõttes. Ta on ju, et et ta nagu. Ma ei tea, kas see tegevuspaik Soome on mõjutanud asja niimoodi, et seal on nagu selline Soomelik elutempo, et sa jõuad kaks korda köögis ära käia ennem kui nagu midagi väga juhtub, aga aga noh, kohati need dialoogid on üsna vaimukad. Alguses, kui ma lugesin seda annatatsiooni, et on nagu mehed nagu erinevas eas, et seal 50 40 30 20, siis ma mõtlesin, et huvitav, kas see on mingi telemäng, et seal on kindlasti nagu Soomes tööl olevate meeste võistkonnad, kes igaüks koondub ühe näitleja kõrvale ja siis nad hakkavad võidulabidad kätega vehkima või midagi taolist, aga aga siis selgus, et huvitav, et hoopiski nagu selline draamaseriaal. Et, et noh, seal vist kui ei näha vaeva selle nimel, et ta oleks nagu selline särtsakas ja pingeline, pigem tiksub mingisuguses sellises tempos, et see meenutas mulle väga ühte filmi Charmuschi film linnas, kus oli ka üks osa tehtud nagu Helsingi et seal nagu neli meest istusid autos, rääkisid, kes neist on suurem luuser koguses Helsingi kell viis hommikul, nagu selles seisneb. Et noh, minu arvates on see ka nagu midagi taolist, et et. Mul on natuke, see meeldib see, nagu see haavatu abitu, intelligentne Indrek, kes seal on. Ja see on kindlasti seriaal, mille üle viimasel ajal on on võib-olla kõige rohkem vaieldud, et on sellised inimesed, kellele see see tingimusteta meeldib ja siis on selline teine partei, kellele see nagu sugugi ei meeldi, et, et ma arvan, et see on seriaal, mille pärast nagu kõige rohkem karvupidi kokku minnakse, võib-olla isegi kodudes, ma kujutan ette, jah, see võib küll nii olla jah. Et kui mul oleks nagu valida mingi kindla peale seriaale, siis ma võtaks juba nagu kälimehed. Nüüd ma kuulen juba, kuidas inimesed ja õudne ei olnud. Aga mulle meeldib. Mis sulle siis meeldib kälimaste? Et nad küll. Ma saan aru, et saatsid Peeter Oja vangi ja asemele tulid nagu kaks poeetiaga. Süüdistate mind halvas maitses, aga mul on naljakas et et väga palju nagu tehakse nagu huumorit huumori pärast, aga seal kohati, see on ikkagi nagu naljakas. Ja noh, Merle Palmiste, selline perekond, pandili tipsi on väga tore ja, ja, ja siis alati Ago Andersoni ekraanil nähes läheb suu kõrvuni ja need on üsnagi nagu siuksed. Võib-olla siuksed. Lihtsad, aga töötavad naljakas. Selgelt selles küsimuses ei hakka sinuga vaidlema, see jääb sinu enda südametunnistusele, aga aga me lahkume neid seriaali radadelt, sest muidu me ei jõua rääkida millestki muust ja vestlussaated, Need avameelsed vist sel sügisel peaks ütlema, selle epiteedi on, on ka selline uue hooaja hitt. Et sa jõudsid juba mainida Kadri Kõusaare saadet. Mis räni on küla, millised on siis sinu esimesed sellised hinnangud sellele saatele, kas töötab? Minul on alati kahju sellest, et kui mingisugused linnainimesed on otsustanud, mismoodi näeb ülejäänud Eesti välja, et ülejäänud Eesti on siuksed, karvased ja hambutud tegelased poe tagant ja siis, kui me läheme neile külla ja teeme nendega intervjuud, siis saavad kõik meie sõbrad linnas kõvasti naerda. Et mulle selle seriaali juures, kui mulle midagi ei meeldinud, siis see vastandamine, et kõik need, kes rääkisid linna linnas, siis olid nagu täitsa plaanitud inimesed kohvikutes ja ja siis arstid ja kirjanikud ja, ja Seksoloogid ja siis käsitleti tee neid maainimesi siis nagu mingisuguseid reservaadis, elavaid indiaanlasi või mingeid pärismaalasi, kes on nagu tõelised metslased, kes ei jaga nagu maailmast suurt midagi. Et kohati mulle tundub, et see, et nad seal rahvamajades kokku said, et et see oleks pidanud ka haarama sellesse projekti sotsiaaltöötaja, et kas kõik need inimesed on nagu teo ja vastutusvõimelised, kes rääkisid ja kas nad olid nagu päris Päris esimeses Kainases ja noh, mis mulle selle juures nagu hämmingut valmistas, oli see, et, et ega see ei olnud ka just teletehniliselt kõige küpsemalt üles võetud ja, ja siis, kui üles mitut saatejuht heidab abituid pilke kaamera suunas ja samas eks ole, itsitab vande Seltslaslikult istudes keset küla inimesi. Noh, see jätnud nagu sellist muljet, et ühele või teisele poolele kaasa elaks. Ja kui mul oli sellest esimesest saatest sihuke helge hetk meenassis. Ma vaatasin, et kusagil oli kirjutanud Sandra Jõgeva sellest kunstseemendajas Tiiu, mõned teadmised seksist võikski jääda pimedasse ja teki alla, siis minu niisugune lemmikhetk sellest saatest oli just see, et, et seal proua kurtis, et tema ei ole saanud orgasmi. Kas orgasm on ikka valus ja siis pöördus proua kõusaare poole küsimusega, teie, kes te olete kogenud orgasmi, et kas emakas selles osas ka rappub või mitte ja siis saad juht, kes peaks olema siis enesekindel ja löögivalmidust nagu tõesti mingi otra või Anu Saagim, punastas kahvatus ja ütles, et ma täpselt ei tea, kas rappub, aga valus ei ole. Et siis ei saanudki aru, et noh, kes siis keda nagu intervjueerib kas küla seksi või seksküla, et noh, kui seal nagu pikajalgne kirjanik on, siis nagu seksi kehastus ja ja küla on siis kõik need karvased härrad ja, ja prouad. Et siis noh jah, mulle ei meeldi päris sellised asjad, kus inimestele ei jäeta võimalust nagu näha, et tunneli otsas paistaks valgus, et nende variant ongi olla marginaalne ja imelik. No teine avameelsusele pretendeeriv saade on kanal kahes ja eestlaseks saate pealkirjas sõna avameelselt, eks ole. Ja, ja see on niisugune, natuke tõuseb sealt naba piirkonnast kõrgemale, sageli teemade poolest, aga aga, aga jälle seesama asi, et, et mis imetrikiga Sa peaksid siis ikkagi tegelikult selle Eesti inimese, kes kes ei ole võib-olla väga avatud ja, ja võib-olla ei taha oma kõige salasuurematest asjadest otse ekraanil rääkida, et mis trikiga sa ikkagi ta avanema siis saaksid. Et mulle tundub, et, et selles saates see ikkagi ka päriselt ei tööta. No võib-olla seal on avaavastatud, et selliseid ühekordselt või isegi nagu seeriaks muutuvad dokumentaalprojektid, millel on selline kirgastav Pealkiri on hästi palju vaatajaid koguvad et võib-olla nagu ei saagi sellistest saadetest otsida publitsistikat või, või tõde või mingit ühiskondlikku mõõdet, et nende konkreetne eesmärk on see, et et näidata siis mingi teemaga võimalikult palju vaatajaid koguda, et eks see ongi nagu selles mõttes ju noh, mõnes mõttes nagu üks suur reklaamfilm, mis kogu aeg sind nagu oh, et nüüd räägib see perekond sellest, kuidas nad lahutasid ja nüüd räägib see perekond sellest, kuidas nad lahutasid, et noh, selle saate töövõit ongi see, et mille, mida suurema prominendi ta ennast avama paneb. Seda rohkem siis nagu produtsendi silm särab ja isegi mitte enne sadama paneb, aga mida surema prominendid ära räägib, jah, just. Aga nüüd ennast nagu sealses paljastab seda, seda suurem see töövõit on, et noh, kuidas kõigil Elamis lihtsamaks teeb, et sellele küsimusele see vastust ei anna, aga aga kindlasti teenib oma koha selles tabelis või printimis välja. Et noh, see, mida kõike tänapäeval nimetatakse dokumentalistika, kes on päris huvitav jah, aga kas Eesti telemaastikul, kui sa kiirelt lased silma eest läbi kõik meie programmid, on mõni saade, mis, mis tegelikult tõesti siis aitab sul elada ja su elu lihtsamaks teeb? Mitte lihtsalt ei lahuta su meelt, ei lülita nii-öelda seda stepslite välja, et sa saate saadki tunda, et, et sa hõljud mingis teises maailmas, aga, aga, aga mis paneb sind kaasa elama ja mis, mis paneb sind mõtlema ja, ja võib-olla sa järgmisel päeval teed targemaid ja ja paremaid otsuseid näiteks on mõni selline saarele. Kas sul on? No ma just praegu mõtlen, et sellega on nagu see, et kui sa oled nagu ise selle sees olnud, et kui sa tead, kuidas vorsti tehakse, et ega see sulle nagu söögiisu ei tekita või noh, selles mõttes, et kuidas see nagu noh, ei ole ju väga-väga suurt gurmeetoit või noh, kui, kui ikkagi kõik teevad nagu selliseid pele Magazine, kus eesmärk on see, et keegi tea, raseerib jalgu või otse-eetris või, või tehakse mingisugune kui eksperiment nagu aja peale kammi suhu panemises, kuidas sa seal väga elada aitab või testitakse mingisuguseid? Ma ei tea, nõudepesuvahendeid või pesupulbreid või? No ma ei tea, kui palju ma sellest ennast nagu väga mõjutada lasen, et peab tunnistama, ma ei mäleta selliseid kiirgastumisedki, et võib-olla ka televisioon ei ole üldse õige koht, kus neid oodata. Ja vaatan kella ja sain aru, et, et kui me selle teleteema tahaksime ammendada, siis millestki muust ka jõuda tänase jutusaate jooksul rääkida siis siis ikkagi see kõige olulisem küsimus, et, et mis on puudu. Et kui sa mõtled kõikidele nendele saadetele, millest sa oled kirjutanud, millest sa veel kavatsed kirjutada, et kas siis on midagi, mille, mille järele käivad nagu neelud, et vot, vot vot niisugust asja ma tõesti väga-väga-väga tahaksin vaadata ja seda ei ole. No ega selliseid saateid, mis näiteks teeks inimesele selgemaks selle, mis riigis toimub või või aitaks mingitest protsessidest aru saada noh, ega ei ole, ega neid ei teki ka ja kes, kes neid ikka vaatab, et et noh, põhimõtteliselt mõni selline foorumilaadne saade võiks ju olla huvitavalt tehtult noh, et see ei oleks nagu omavaheline mingi kukepoks, et üks erakond saadab nüüd sinise kuke, teine saadab punasega ja siis vaatame, kuidas nad nokivad ja ja siis kuidas saab nalja, et see ikkagi jääb nagu mingisuguseks selliseks väga marginaalseks asjaks, aga, aga kuidas siis nagu inimene peaks aru saama sellest, mis maailmas toimub, et noh, minu arvates isegi raadio teeb seda rohkem kui televisioon. Et, et ma ei tea, kas televisiooni areng on siis kiirem olnud või, või isegi kohati siis isegi rahvusringhääling üritab olla kommertslikum, kui ta peaks ja tahaks, et kuigi tal ei ole vajadust kommertskanalitega võidu joosta. Et, et võib-olla nagu mingi taoline saade, mis aitaks nagu igapäevaste probleemidega hakkama saada, kui siin tegeleti üks hetk, eks ole, tööotsimise probleemidega või, või siis kas või mingi kinnisvaraprobleemidega või noh, sest paljud isegi noh, kasvõi laupäevahommikused saated tegelevad nagu tühja koha pealt kommertslik tuunimisega, et noh, inimesed, eks ole, kõhnemaks korterid ilusamaks. Aga et noh, kui sellel asjal oleks mingisugune söögid, eks ole, peenemaks et siis oleks nagu mingisugune olulisem tähendus, et noh, kuidas ma, kuidas ma näiteks elades Tallinnas aastal 2011 saan sellega hakkama? See kõlab nagu ettepanek, et midagi sellist võiks olla, vaat kas ei olnud mitte see veerpordi ööse suur ühiskonnategelane jaa, jaa. Ühiskonnakriitik, kes ütles, et ükskõik mida televisioon teeb, et see muutub nagu paratamatult nagu labaseks. Et üritades teha asju võimalikult lihtsaks ja selgeks ja huvitavaks, siis nad muutuvadki nagu oluliselt oluliselt labasemaks. Et noh, on vahel harva mingisuguseid saateid ju olnud, kus hoitakse lippu kõrgel ja mida siiamaani näidatakse, kas mõni telelavastus või või mäletan, üks kunstivoolude saade oli, mida ma lapsena väga andunult vaatasin kaste, nimekki areslongaali või, või noh, kes meist ei mäletaks, eks ole, Jupiter või midagi taolist. Et, et seda kõike ei pea ju valama üle mingisuguse tempoga ja metsiku asjaga, aga noh, võib-olla teine asi on see, et kui me oleme kõik rääkinud kogu aeg sellest, et ajalehtede aeg on läbi, siis võib-olla seal televisioonil on ka halvad päevad. Noh, kui inimestel on juba vaadata Eestis nii palju ka eestikeelseid kanaleid muid Fox Life ja kõiki muid selliseid asju Ja ja konkureeritakse kogu aeg siis ka ketaste peal oleva produktsiooniga, et siis on ju väga raske sundida kasvõi noori inimesi vaatama midagi, sellepärast et see on eesti keeles. Et ta on siin tehtud, et ma ei jaksa kunagi mingi saavutada sellist tehnilist täiuslikkust nagu kõik need suured teleproduktsioonifirmad. Et siis mind on alati nagu hämmastanud, et kui ma olen gümnaasiumis lasknud Noostajatele arvustusi teha, siis nad kirjutavad mingitest saadetest mingites telekanalitest, millest ma isegi kuulnud ei ole. Nad lihtsalt ei vaata neid saateid, mis siin on. Et siis mul on tunne, et hea küll, ma olen võib-olla viimane eestlane, kes siin elab ja kes ei kavatse kuhugi kolida Hispaaniasse Kuala Lumpuris, kellele meeldibki siin võib-olla ma olen ka siis viimane inimene, kes vaatab eestikeelseid telesaateid ja see kõlab nagu hästi nagu niisugune ussisõnade. Ja kindlasti sa oled üks viimaseid, kes nendest veel kirjutada söandab nendest eesti keelsetest ahjust, aga ma ei ole ju ka nagunii õel, kui kommentaarides öeldakse. Jutusaade on niisugune koht, kus räägitakse ikka inimesest endast ka, et see oleks eriti ebaõiglane, kui ma laseksin su Piret nüüd ära, ilma et ma küsiksin, et kui sa ei kirjuta parasjagu telesaadetest ega ei õpeta lastele meedia, et siis siis mida sa teed. Aga ma teen igasuguseid asju, ma loen veel raamatuid ja veel loen. Ja kontsert on kahte poega ja ja mõtlen, mida neile õhtusöögiks teha ja ja kirjutas, Ta on vahel mõne elulooraamatu ja siis ma kirjutan vahel muudest asjadest ka kui televisioon. Et vahel kirjutan Õpetajate lehes jah, elu kirjas ja Eesti Päevalehes ja sest noh, otseselt mul tegelikult praegu, kuna ma olen siis emapalgal, et et minu tööandjad on kolmeaastane ja kuuekuune, siis otseselt maju töökohuslane ei ole. Aga kas sa teed seda kirjutamist, mispärast sellepärast, et sul on sisemine vajadus seda teha, kui me nüüd selle materiaalse poole kõrvale jätame, et et kas sa saaksid näiteks olla nii, ütleme kolm aastat oma pead orja Kaarliga kodus, et sa, et sa ei kirjuta midagi, see tahab ikka sinust välja tulla? No vot, ajakirjanikud on kõik ju edevad, ega neil Sulev sügele, et et ikka nagu see kaardil olemise tahtmine või, või siis teine variant, et kuidagi protsessi mõjutada või siis mingis suhtes nagu paljuski nagu mängu võlust, et, et see on nagu selline, teine paralleelreaalsus, et noh eks elus ole saadud ju tööd kõvasti murda, et valdavalt ma olen ju töötanud kogu aeg nagu kahel rindel ajalehes ja televisioonis ja ja, ja nüüd on võib-olla nagu niisugune aeg, kus on oluliselt mõnusam vaadata seda kõrvalt. Ja, ja oluliselt lihtsam on ka, et ma ei ole sunnitud tegema tööd mingi kohutava pinge all. Kui noh, Päevalehes töötades oli ikka päev ja lugu või või siis kirjutasid suure portreeloo ühe õhtu, aga et et see on nagu selles mõttes nagu tore, et sa ei pea enam päästma nagu ühe õhtuga maailma. Et sul on aega. Ja sul on ka vabadus. Et ma mäletan, kui ma seal akadeemilises ajakirjandusseltsis võtsingi oma magistritööteese ja siis olid vastamisi pandud sinna arutlema Eesti meediakontsernide ajakirjanikud, siis minul oli nagu variant suu täis võtta oluliselt suurem, kui nendel, kes kellelegi leiba peavad sööma. Kui palju sinu poisid sinu eluviisi muutnud on? Ma ei oska öelda, võib-olla ma olen varem magama. Aga, aga selles mõttes on see kõik nagu väga rõõmus ja tore, et pea enam Laenama vennapoegi selleks, et käia mänguasjapoes või, või, või kinos multifilme vaatamas, et, et nüüd mul on endal täiesti legaalne võimalus sinna minna oma lastega ja, ja võib-olla elada taas kord oma lapsepõlve helgeid hetki läbi, et kuna see on olnud hästi tore, et siis pakkuda neile midagi taolist. Ja võib-olla ma nüüd mõtlen valesti, aga kas ei ole ka nii, et kui sul on kodus kaks väikest last, küllaltki tihe päevakava, sest et nad peavad ju jõudma oma noh, vähemalt üks neist mingitesse oma ringidesse, nad peavad õigel ajal süüa saama, Nad tahavad jalutada ja ja et siis see mobiliseerib kuidagi seda töötegemist, et kui sul on vaja üks asi valmis kirjutada, siis sul ongi selleks täpselt tund ja 20 minutit ja mitte, et mul on reedeni aega ja külma viimasel minutil vaatan, et ma selle ära teen. Aega, mul on selles mõttes, kuidas küll oluliselt vähem, et ma pean sellega arvestama taga kas mul on teisest, teisest küljest nagu aega ka rohkem. Et, et kuna mul ei ole igapäevatööd, siis ma ei ole sunnitud püsima mingisuguste sundmõtete küüsis, et noh, ma jalutan ja ja imetlen ja siis see on väga meditatiivne tegevus, et mul on väga palju aega mõtiskleda teemade üle ja ja põhimõtteliselt, et ma olen kogu aeg oodanud seda aega, kui, kui nad kasvavad suuremaks, hakkavad küsima küsimusi ja nendega seal raamatuid lugeda, neil tekib asjade kohta oma arvamus ja kuidas nad seda näevad ja ja, ja see minu arvates on ka nagu väga põnev. Et kui keegi nagu tuleb välja mingisuguse üsna peadpööritava avaldusega teemal, et kuningas on alasti või noh, see siirus ja, ja, ja otsekohesus ja samas fantaasia, et on asi, mis on nagu võib-olla kõrgemas eas läheb kaotsi ja siis seda nagu uuesti läbi elada, on ka. Ega sa esitasid hiljuti oma üht eluloo raamatut, mille sa kirjutasid, Voldemar Kuslap, mis sa oled kirjutanud elulooraamatuga? Eino Baskinit, kas. Kas sul on peas veel mõni mõte ehk et kas sul on veel jõudu ja jaksu näiteks võtta lähiajal plaani mõni inimene ja tema elulugu või on see mõõtnud täis? Noh, kes seda ikka oskan öelda, et tunned. Kuid mul on võlg oma kooli ajaloo teine osa oma sellele gümnaasiumile, kus ma ise olen õppinud, et eks see on mul niisugune klaasi tuhk, mis koputab südamele juba pikemat aega. Aga on mul siis nagu töötegemise vastu ei ole midagi. Aga, aga eks eks tal mõtlema, mis asi see täpsemalt on. Eks nende elulooraamatutega on ka nii, et see on nagu televisiooniga, et mingil hetkel on popid, tooks Rootsis on reality sõude, et eks tekib küsimus, et palju neid inimesi on, kes Eestis veel kannataks eluloo välja või kannaksid, kelles oleks seda nagu väärikust ja kellel oleks midagi öelda, et põhimõtteliselt on siin ju ka elulood kirjutanud teatud Ott Leplandi-ist või kellest iganes, et et eks oluline on see, et, et oleks endal ka mõnevõrra huvitav või, või inspireeriv või et see on ju põhimõtteliselt nagu naljakas, et mingil hetkel, kui ma sattusin võsu klubis esitlema siis Baskini raamatut kohalike, kelle prouadele, et Baskini on ka hästi palju seal Võsul suvitanud prouad küsisid, et umbes mida ta teeb hommikust õhtuni ja siis ma sain aru, et ma olen valmis ehitama neile mina-vormis traktaadi selle kohta. Et siis ma mõtlesin, et see identiteedikriis võib-olla liiga suur, et ma ei saa olla kindlasti nagu lugupeetud eakas lavastaja. Aga et see tuli nagu üsnagi nagu lihtsalt, siis ma mõtlesin, et ja võib-olla jah, et siin võlliga läks asi nagu raskemalt, et tal oli palju enda kirjutatud materjali teatrinalju ja tal oli ka kindlama arusaamine sellest, kuidas need asjad, asjad võiksid käia. Et noh, eks neid erinevaid pakkumisi ju tehakse, et noh, kindlasti ei ole huvi nagu pakkumistaks kirjuta kellestki elulugu ja põhiline, et jõuluks välja tuleb. Et noh, samas on ju ka natuke kurb, kui vaadata praegu raamatupoodi. Kõik need suurepärased kuldtrükiga elulood, mis on suurtest iraažides välja lastud, on seal kolme ja nelja, viie euroga müügis, et noh muidugi tore, et, et on müügis ja nad jõuavad jälle edetabelisse, aga aga ma ei tea, kas ma tahaks ise olla raamatuga või oma raamatukangelasega nagu odav, okei. Aga sa ise loed elulugusid ja on nüüd maailma mastaabis vaadata, et on ju väga palju häid tõlgitud elulugusid ma väga vähe olen tõlgitud elulugusid lugenud. Et mind ikkagi väga huvitab see, mis siin toimub, et ma olen iga kord nagu üritanud ennast õigesse konditsiooni saada mõne eluloo, lugemise või kirjutamise juures ja siis ma mäletan, kui Baskinit kirjutasin, siis sai seal loetud hästi palju juudi kirjandust. Küll Vellerit, hea küll, üht-teist veel, et, et noh, selline lugude pajatamise asi tuleks juurde. Või, või siis see maailma nägemise asi ja, ja siis, kui ma Kuslap kallale asusin, siis ma vist töötasin läbi kõik selle päevalehe Eesti elulugude sarja Eston laste osa, et kõik need Mari Möldre ja Artur Rinne ja eks seal nagu jooksid need asjad juba mõnevõrra kokku, et need ühed samad lood hakkasid juba mõnevõrra tulema teistpidi kokku, et noh, mõnes mõttes on see huvitav, et et, et Eestis ajastu kirjeldus, et kuidas on keegi midagi näinud või kuidas sellest on räägitud ja, ja noh, eks see on ka see, et minu jaoks oleks kõige suurem kompliment, et kuna need raamatud on mõlemad nagu mina-vormis olnud, et, et siis, kui keegi on öelnud, et näed umbes Baskinit lugedes kuulen tema kärisevad häält taustal või et noh, see just ongi nagu see volli, et et see annaks inimesele sellele nagu vahetu kogemuse ja siis samal ajal ka mingis suhtes nagu pildi sellest ajastust, mis oleks nagu eluloo raamatut. Ja tegelikult ma olen ka lugenud kõik need läbi, mis on nüüd kirjutatud ka ära. Et jah, seda otti, ma ei ole lugenud. Et kuna Meil teater ja Kaarli vanaema neid kogub, siis ma olen tema käest nagu laenanud, et seal minu arvates ka sel sügisel või sel talvel on tulemas veel väga palju neid erinevaid elulugusid, et noh, paned paar tükki kokku, saad karjapoisist. Kes sa oled viimasel ajal, kui sa? No ilmselt oled saanud ka natukene mõlgutada mõtteid oma tuleviku üle, et, et mis siis saab, kui poisid lähevad lasteaeda ja sa oled jälle 24, seitse töövalmis. Et kas sa oled mõelnud vahetada, kas, kas see on peaaegu et viimane küsimus, ma saan aru, et sa vaatad kella? Kas sa tahaksid teha midagi muud kui olla ajakirjanik? Ma ei ole vist kunagi olnud selline ajakirjanikest unistaks sulepeaga ministrita või, või paljastada seal Bonnieri väärilisi üritusi. Ega ma ei kujuta täpselt seda ette, et palju ikka täismõistusega kõrges eas inimesi ajakirjanduses tööl on veel. Et eks neid jääb järjest vähemaks kahjuks. Ja ega ma väga ei jaksaks mõnes lehe toimetuses ilmselt nagu piiramatu vaba ajaga 20 aastastega võidu joosta. Aga ega ma ei olegi mõelnud, et ma tahaks kogu maailmatöö ära teha. Et eks see paistab, et ilmselt selle pooleteist aasta pärast, kui ma hakkan uuesti tööturul ringi vaatama, on paljugi muutunud, et ma ei suuda pead anda, et ma kuhugi hoopis poolt ei vaheta ja kuhugi piir ei lähe kuigi noh, ma ei usu, et CV kahe lapsega kodus olev ema oleks nagu ükskõik millise tööandja lahua kõige ihaldusväärsem. Ai, aga minul oleks väga kahju, kui sa läheksid kusagile avalikke suhteid juhtima, et kes siis meile veel televisioonist kirjutab? Tõdeda, et saate aeg on läbi ja me ei jõudnud rääkida pooligi asju. Nähtavasti me ikkagi rääkisime sellest, millest millest inimesed nüüd telehooaja 2011 alguses mõtlevad. Ja, ja täna õhtul siis laulusaade ja tantsusaade ja kõik, mis teid paremaks ja rikkamaks teeb, aga on ka, aga nädal ja tore inglise kriminaalsari, mis mõne inimese pühapäeva õhtut paremaks teeb? Aitäh sulle, Piret, et sa tulid pühapäeva hommikul kodust välja. Meeldetuletuseks olgu öeldud, et täna jutusaates Margit Kilumets ja Piret Tali ja rääkisime põhiliselt rääkisime televisioonist, aga natukene elust ka ja, ja sellest inspireeritud tänase saate viimane lugu televisioonist siis. Lewis ja. Kui ma mängisin ikka Oli elu kui pliiatsi ja neid. Oi, ma mängisin mängudemm. Oi, ma mängiksin laikude mäng siis nagu kull Ajutiselt. Aga lapsed ei leviks ja? Kui ma mängisin Ta oli Puuduvad. Suured plaanid. Kuuend.