Tere, mina olen Neeme raud New Yorgis, tänases keskööprogrammis, rännakud iseendas ja maailmas, alustame koos New Yorgis elava filmi toimetaja Katrin Haibaga sõitu New Yorgist Californiasse. Seda paljude unistuseks olevat teekonda läbi Ameerika idast läände. Katrin võttis sõidu ette läinud suvel. Tänast saadet soovisid alustada ühe huvitava tsitaadiga. Selle tsitaadi leidsin ühest labürindist rääkivast raamatust raamatu teemani labürint kui selline hingeline teekond ja seal raamatu autor kohtas üht inglise bioloogi ühel konverentsil, kus teemaks oli teadus, spirituaalsus ja globaalne kriis ja küsis selle teadlase käest Rupert seal Rec bioloogi käest mis oleks tema esimene asi, mida ta teeks. Et maailma olukorda paremaks muuta. Ja vastus oli vägagi üllatav. Nimelt bioloog ütles, et ma muudaks kõik turistid palverändurit, eks. Et aitaks turistidel tunda end kui palverändur mulle tundus. No vot väga kuidagi intrigeeriv ja põnev selles mõttes, et mul on alati meeldinud reisida ja rännata. Tundub, et ta mõtles palverännakut sellise väga laia mõistena, et et lihtsalt rünnakut, kui sellist natuke sügavamat suhtestumist seal uue kohaga. Nii et nagu selline eneseavastamisrännak läbi teiste kultuuride teiste mõtteviiside, mida siis reisil kohata? Jah, ma arvan jah, seda ja isegi võib-olla seda, et suhtuda sellesse, mida sa seal näed ja koged nendesse kohtadesse, nendesse inimestesse väga austavalt võiks siis öelda, nagu isegi pühalt. Et ükstapuha, keda sa seal reisil kohtad see on sulle see järgmine püha sõnumitooja, et igal kohal ja igal inimesel on, on sinu jaoks mingi teade või, või siis oluline õppetund sinu jaoks. Sel suvel võtsid saanud siit New Yorgist kursi läände. See on suur Ameerika unistus paljude jaoks sõita läände. Jah, see on tõepoolest selline Metsiku Lääne filmidest tuttava suunda selline klassikaline Ameerika road trip läände ja seda ma olin ennem ise tegelikult ühe korra kogenud ka, ma olin siis selline äsja Ameerikasse tulnud ja oma tulevase abikaasaga ostsime vana käri, läki auto, selline hiiglama suur Ameerika auto ja põrutasime sellega siis siit New Yorgi kandist San Franciscosse. Ja siis tõesti oligi niimoodi, et tundus, et elu nagu filmis või selline romantiline, et tofood, suled, Metsiku Lääne kõrbed. Aga samas tagasi vaadates oli selles ka nagu palju pinnapealsest. Et me nagu kihutasime kohtadest läbi ja võrdlesime seda pigem mingitest filmidest tulnud stereotüüpidega, kuivõrd noh, sellega, mis seal tegelikult oli, me nagu eriti ei suhelnud kohalike inimestega me ei tundnud seal suurte lääneavarustes kedagi ja me nagu ei vaevunud ka väga nagu neid tundma õppima, et meil oli selline ideeline filmirännak. Aga seekord nüüd 15 16 aastat hiljem oli reisinud natukene teistsugune eesmärk. Et RESi põhiline nõndanimetatud tehniline eesmärk oli aidata mul ühel vanemal tuttaval tema asjad kolida siit idarannikust läände. Ja aidata tal ka olla talle abiliseks töötubade või spirituaalselt töötubade korraldamisel. Tema nimelt selline huvitav naisterahvas nimega Jessica. Ta sai see aasta 70 aastaseks ja tema elutööks ongi olnud viimased paarkümmend aastat selline rändamine ja huvitavate vaimsete inimestega kohtumine ja vaimsete kohtingute ja töötubade korraldamine ja reis kulgeski nagu algusest peale juba väga sellise vaimse suunitlusega. Et esimene koht, kui me kohale jõudsime, oli Pittsburghi linn ja magasime öö välja ja järgmine päev oli kohe tseremoonia. Lähme teeme siin ühe tseremoonia ja oli juba välja uurinud, et pits purgis on selline iidne vana indiaanlaste püha koht, kus saavad kokku kaks suurt jõge mononga hiilajajalegeeni jõgi ja muutuvad kokku üheks jõeks lähevad edasi ühe jõena ja selle jõe nimi on Ohio jõgi, mis pidavat kohaliku haju indiaani hõimu keeles tähendama hea jõgi ja salongi linnakeskustes selline kolmnurk, kus need jõed nagu niimoodi kokku saavad ja siis mis ka, miks ka mitte, et lähme, teeme seal siis tseremoonia tuligi välja, et see koht, kus, kus nad jääd kokku saavad, et seal toimus parasjagu pargis mingisugune ehitus, et seal olid nagu raudtraadist, aiad ja värgid ees. Aga ega see ei pidurdanud meid. Ja siis 70 aastane Jessica eesrinnas leidis sealt kohe mingi augu, puges oma trummide ja, ja muude selliste atribuutika sealt läbi. Ja siis mina ja siis kohalik Pittsburghi perenaine tema järel Vitsuri perenaine oli selline viisakas Herkel on tal küll natuke tekkisid kõhklused, et issand jumal, et kas siis politsei sind kinni ei võta, aga ikka ikka rühkis ja siis jõudsimegi sinna kohale. Tseremoonia mõtteks oli austada sellist võimast kohta, kus need jõed ühinevad, parasjagu toimus Ameerikas poliitikas selline väga suur kodusõda sinna eelarvepoliitika teemal ja Obama ja vabariiklased olid väga siin vastuseisus ja paistis, et nad isegi on nõus, kuidas öelda, riigi lõhki tõmbama oma erimeelsuste tõttu ja siis pakkuski osaseks tseremoonia põhjuseks, et, et seal kaks jõge saavad kokku ja lähevad edasi ühe jõena. Et see on niisugune väga võimas, ilus sümbol. Et nüüd siis mitte, võiks nagu lüüa trummi seal sellel eesmärgil, et aidata nagu sina ikka ühiskonnast nendel kahel erineval poliitilise suunitlusega leida ühine tee ja minna edasi ühe hea jõena seal siis soovisimegi kõigile jõudu ja sellist ühismeelt ja et leida ühine keel sellises keerulises olukorras. Lõime trummi ja see oli siuke üsnagi avalikuks, et seal mööda jõge käisid väiksed lõbu paadikesed mööda ja, ja inimesed aeg-ajalt vaatasid ja oli sihuke nagu naljakas tunne, natuke läks maa peal või niimoodi. Aga samas me olime nagunii oma mõttes ja idees ja tegevuses sees ja see tundus väga võimas ja õige. Aga pärast juhtus väga positiivne asi, et kui me oma trummi söömise ja, ja püha salvei suitsu olime ära teinud seal ja kõik oma parimad soovid nii isiklikult kui ka Ameerika riigile edastanud väga suur ettevõtmine, väga õilis ja ei no tunduski, et no ikkagi noh muidu mõtled, mis mina siin väike inimene, et noh, ei saa ju mitte midagi maailma heaks teha ja tseremoonia lõpus tuli meie juurde seal kamp selliseid noori tõesti noori, kuskil umbes 18 seitsmeteistaastased Ameerika tüdrukuid. Nad olid väga positiivselt meelestatud, üks rub kohe tuli juurde ja olid pisarad silmas, et oli nii liigutatud, et me midagi sellist tegime. Nii spirituaalne reisis algas Pittsburghis, kuhu edasi? Edasi sõitsime läbi selliste osariikide nagu Indiana ja Kansas ja sellised nagu Kesk-Lääne kandid, kuhu ma ennem polnudki üldse sattunud. Suured maisipõllud Ameerika nii-öelda viljaait riigi keskel. Jah, seal on siuksed suured, igavat tühermaad aga tuli välja, et asi on märksa keerulisem ja huvitavam kui, kui minu selline natukene idarannikult elitaarne ettekujutus sellest. No eks meil kõigil olla ettekujutused seal keskel ei ole tegelikult midagi, et kui Ameerikas reisida, siis ongi see piirkond, kus lennatakse lihtsalt üle sinna keskele, nagu ei satu. Paljud ei satu jah, ja, ja siis keskmine jääbki selliseks ette kujutuseks tühjaks auguks. Ja üks huvitav koht, kus ma seal ööbisime, seal oli noh, jällegi kui lähtuda ideest, et Treiski palverännak valisime selle koha välja lihtsalt sellepärast. Ta ei tahtnud päevas üle 500 miili sõita. Ma mõtlesin, et 800 kilomeetrit jah, oleks viimane piir, mida me nagu päevas tahame läbi sõita. Et mitte ennast liiga ära väsitada ja pikk reis ikka ees ja siis vaatasime kaardi pealt, et mis koht sinna jääb, kus võiks nagu reaalset öömaja leida ja leidsime sellise koha nimega effingem. Ja esimene asi, mis tuli nagu netis selle kohta oli. Mul on üks tohutu suur rist ja keset põlde keset sellist tõelist nagu lagedat maad. Ja selline nagu miks öelda linnakene, mitte päris küla, natuke suurem, aga ikkagi väike koht ja selline tohutu suur, umbes viie-kuuekümne meetri kõrgune rist, kõrgub seal. See on siis piirkonnas, mida Ameerikas nimetatakse ka piiblivööks see keskmine Ameerika lõunapoolne Ameerika on ju väga-väga usklik. Jah, meid sihuke asi väga intrigeeriv, et miks on siis keset sellist väikest kohta ehitatud selline suur rist ja mida see siis kohalike jaoks tähendab ja jõudsime sinna just napilt enne päikseloojangut kohale ja siis küsisime kohe modellist, et kus kohas sa suur rist asub ja meile seletati Andideed aga ei olnudki väga aeglane soristolid tõeliselt, nii suur, et seda igalt poolt näha ja sinna juurde sõites vaatasime, et, et see on põhimõtteliselt täiesti suure neljarealise kiirtee kõrval, kus mööda purisevad rekkad ja tundus nagu pühapaigaks natukene kummaline. Aga lähemal vaatamisel selguski, et seal kirdel oli kohe ametlik silt, et siin on effinghami suur rist ja rekkajuhid, olge teretulnud. Ju siis nagu oligi asja mõte see, et nagu rekkajuhtidele ja muudele sellistele igapäevastele töömeestele pakkuda koht, kus suurt palverännakut võtmata oleks neil kohe võimalik jumalaga otsesidemeid saavutada. Ja materjaliks oli selline laineline plekk millest tehakse laohooneid farmipiirkondades, et Eestiski on, on kasutatud selline selline lihtne, kerge ja odav materjal ja see plekk oli kuidagi selline valkjas Igaljuhul, ta kiiskas seal loojuva päikse käes ja mõjus väga efektselt. Ja samas tundus kuidagi selline autentne ja kodune, et sealsamas kõrval oli kohe üks samasugusest plekist viljaladu, et noh, miks siis mitte, et ehitati viljaladu, siis ehitati seal pühamu ja, ja kõik on nagu selline oma ja see tundus kuidagi ausalt öeldes päris armas ja liigutav, mingi selline nagu elitaarne kriitik minust tahtis küll natuke nalja visata selle üle, aga samas tegelikult ta tundus nagu õige asi miskitpidi selle koha jaoks. Ja, ja kui me seal olime, tulid sinna parasjagu Harli mootorratturite peal sellised kohalikud karvased jõmmid vennad ja, ja need tõesti meelega tulid sinna pühapaika ja käitusid väga pühalikult. Risti juurde jäite te ainult üheks õhtuks ja ööks ja sõit läks edasi lääne suunas. Jah, sõit läks edasi lääne suunas ja tõepoolest, mida, mida rohkem lääne suunda jõudsime, seda avaramaks läksid maastikud. Ja lõpuks Lääne-Kansase ja Colorado osariigi idapiiri lähedal olid sellised täiesti ebamaised nagu kuumaastikud, mis olid siuksed pool lainelised hästi madala taimestikuga, igavesed tasandikud, siis tundus, et vot nüüd on see õige, nüüd on see õige, selline keskLäänud, selline, see peabki olema siuksed, lõputud tasandikud ja see oli hea ja sirge ja autosid peaaegu ei olnudki. Hirmu ei tekkinud, ma olen ise ka seal nelk maanteedel sõitnud ja seal on märgid tee ääres, et järgmine puhkepaik on kuskil 100 miili, siis 160 kilomeetri kaugusel. Järgmine söögikoht McDonald son 200 kilomeetri kaugusel ja siis muidugi hoiatused, et siin neil lagendikel võivad ka möllata tornaadod. Ja ma olen ise olnud ühes tormis, kui praktiliselt nähtavus oli paarkümmend sentimeetrit. Autod olid lihtsalt seisma jätta, sest et taevas tuli alla valget vett ja siis tundus korraga, et oleme täiesti loodus tyhjate käsutuses. Päris otseselt hirmu ei olnud, kuna meil ilmaga üsnagi vedas, et selliseid ekstreemseid ilmanähtus ei olnud, pigem ekstreemsuse, oli see tohutu kuumus, mis, mis suvel seal valdas. Aga ühe korra oleks küll äärepealt tee peale jäänud just selle bensiinijaamade vähesuse tõttu, et ma enam ei arvestanud tõepoolest, et silt oli küll, aga ma ei tea, mingisugune ebaloogiline osa minust. Nojah, kindlasti on siin vahepeal mõni bensujaam tekkinud, et ei ole võimalik, et 160. Rumalale kiirtee ja täiesti ja oligi, oligi niimoodi, et viimased 20 kilomeetrit olid õnneks nagu üsnagi allamäge, et muidu ma oleks nagu noh, lihtsalt teele jäänud. Autosid oli seal veel ka teisi, kes oleks võinud aidata või olitegi praktiliselt üksi seal avarustes. Ma arvan ikka, üldiselt ikka oleks keegi aidanud, et nendel suurtel kividel reedel oli üsnagi palju selliseid Rekaid, et nad kasutavad neid transpordi selliste marsruutidele ja üldiselt rekkajuhid on üsnagi sõbralikud inimesed, osad on päris sihuksed, üsna eriskummalised, võib-olla natukene ühiskonnast. No võiks öelda nagu natukene omaette. Kui sa pead olema päevi ja päevi nendel avaratel tasandikel roolis praktiliselt ihuüksi või kaaslasega, siis tegidki oma maailm. Jah, seda küll, aga, aga sellest hoolimata võib-olla isegi selle tõttu on neil teatud üksteise abistamise eetika olemas, täiesti. Et kui keegi nagu tee peale jääb, et siis nad abi annavad, et olgugi kasvõi võib-olla ideeliselt või poliitiliselt nad vaatavad meie siin idaranniku numbrimärki auto küljes ja vaatan, et oh issand jumal, et meil need liberaalid sealt kuskilt idarannikut, aga sellegipoolest nagu abi antakse inimesele, et päris sellist perifeeriasse üksinda nälgimine, mis tunnet ei tekkinud. Kas selline tunne tõepoolest on, et vaadatakse New Yorgi numbrimärki, öeldakse, et noh, sealt idast need liberaalid Aeg-ajalt oli küll isegi seal selle suure risti juures. Küsisime seal kohalike käest selle suure risti kohta ja nemad siis küsisid meie kohta, et ahaa, et te olete nagu siis teel, et kus kandis siis tulete, kuhu lähete, ütlesime, tuleme siit idarannikult. Ta ütles, et oi kui tore ta sealt minema, aitäh, et seal oli kohe selline nagu vägagi, on tuntav hinnang. Ja ma nagu ei hakanud vaidlema ka lihtsalt viisakalt. Naeratasin selle peale. Küsisin risti kohta edasi. Et Ameerika on küll üks riik, aga neid erinevaid Ameerikaid kohtab sellisel rännakul üsna mitmeid. Jah, seda, seda tõesti, et sellised regionaalsed eripärad on ikka päris tugevad. Nüüd jõudsime siis välja oma jutuga Kansase, Colorado piirile. Veel oleme neil tasandikel, mis seal Kesk-Läänes avaralt laiuvad, aga siis varsti hakkavad ka mäed. Suur rokime, antens kaljumägede ahelik, mis märgib Ameerika mandri selgroogu, kus see sealt silmapiirilt kerkima hakkas, siis oli tõeliselt võimas tunne. Enne seda oli veel nagu sihuke pilvekuhil seal. Ja siis oli mul juba tahame, Need on sealpool ja olidki, et see oli umbes niisugune peaaegu selline tunne nagu merel olles ja näed mingit saart, et see suur tasandik oma sihukse, kerge lainja maastikuvormiga tunduski nagu künnaks mööda sellist suurt avarat merd ja siis järsku on seal üks mägine saar. Kui kaua te olite juba siis teel olnud, enne kui see selgroog paistma hakkas? Ligi nädal aega, et need vahemaad Ameerikas on ikka üüratult suured ja autoga isegi sõites noh, tänapäevased autod on päris head, aga isegi selle kallis pingutus need vahemaad läbi sõita. Ja tihtipeale eriti sellistel suurtel avaratel Läänemaastikel Mul ikka tekkis täiesti niisugune austuse imetlus nende inimeste suhtes, kes seal kunagi hobuse ja vankriga mööda neid avaraid tasandike reisisid ja omale uut elu otsisid. Või siis isegi need indiaanlased enne kui neil isegi hobused olid jalgsi selliseid vahemaid läbisid täiesti müstiline, et kuidas, kuidas on võimalik, et minul oleks küll lootus kadunud ja ma oleks parem kusagile sinna orgu lihtsalt maha surnud meeleheites. Aga enne, kui me sinna selg rooni nende kaljumägedeni jõuame. Kas mingisuguseid selliseid huvitavaid spirituaalset paiku, mida teie otsima läksite avastama läksite oli ka enne seda, rääkisime oma ristist. Me rääkisime neist jõgedest. Noh, see võib olla päris otseselt spirituaalse paigana, kirja ei lähe aga siiski väga meeliülendav vaade olija just napilt enne nende Colorado mägede kõrgumised, kõige sihuksed, lagedamad tasandikud, kus tõesti tuul metsikult mööda neid avarusi huilgas, seal olid suured tuulikute väljad, et suletu kuule, elektrijaamad ja neid oli seal alguses üritasime lugeda näinud, aga lõpuks tundus, et mõttetavaterjale seal sadade tuhandete kaupa ja see oli nagu väga ilus, tõeliselt nagu maastikul skulptuur ja samas ka positiivne, mulle tundub nagu meie ühiskonna arengu ja sellise rohelise liikumise suuna pealt, et et seal on sellised tohutud maapiirkonnad, mis ei ole põllumajanduslik kõlbulikud, et miks mitte. Ja see piirkond ongi seal osad kutsuvad seda niisugust tuulekoridori, eks, et seal tõepoolest sellised mingit takistust ees ei ole, neid suuri mägesid tuulikud tundusid seal väga-väga õigel kohal ja me nägime ka rekkat möödumas ühe sellise tuulikuga. Nad vist siis panid sinna juurde või, või mingi ehitustöö käis ja need olid tohutult suured, selleks läks vaja kolme rekkatelt ühte tuulikut transportida ja need tuuliku labad olid nagu nagu suur valge vaalsele rekka taga. Tõeliselt elegantne skulptuur. Colorado ongi üks Paikus, uuritakse väga põhjalikult just nimelt tuuleenergiat. Ma olen ise käinud sealsetes laborites, kus vaadatakse, kuidas neid tuulekoridore ära kasutada. Aga tundub, et teie sõidul oli siiski see esimene nädal peamiselt autoroolis olemine, kuidas neid pikki vahemaid läbida autoroolis, kas sellist tülpimust ei teki, et ma sõidan täna 800 kilomeetrit ja homme 800 kilomeetrit ja ülehomme 800 kilomeetrit ja maastik on ka suhteliselt üksluine. Kuidas seal autoroolis ellu jääda? Mulle endale isegi täiesti meeldib selline monotoonne autosõit. No võib-olla, kui ma seda nüüd tõesti oma elukutseks teeks, koma rekka juhiks hakkaks, võib-olla viskaks ka üle, aga aga sellel reisil tundus nagu niivõrd selline meditatiivne isegi niimoodi pikalt järjes pikk sirge tee niimoodi autoroolis istuda ja vaadata, kuidas siuksed üsnagi üksluised, sellised tasandikud kõrbed möödusid. See oli nagu omamoodi mingis Is olemine või nagu videomäng või, või midagi sellist ja omamoodi meditatiivne. Mul oli väga positiivne, eriti võrreldes sellega, mida ma igapäevaselt New Yorgis kogenud, kui siin üldse nagu piisavalt hull olla, et autorooli astuda siis leiad ennast pidevalt ummikutes, kus vihased inimesed sulle peale karjuvad, et siis nagu sellised vabad maastikud, kus sai nagu mõnuga gaasi anda ja isegi need kiirus, limiidid olid seal nagu 80 miili tunnis oli täiesti lubatud ja kõik sõitsid sellest rohkem kilomeetrites ka kuskil 140 sinnakanti. Jah, kilomeetrites tundub isegi nagu natukene õudne, see number tundus kuidagi sõbralikum. Aga see allisse nagu vabaduses võis isegi ette kujutada, et omal see auto nagu hobune ja metsik ja seal ma nüüd siis kapp on, kapp on kiiresti üle nende tasandike, et natuke sellised mõtted käisid küll peast läbi tasandike seal vaatasin läbi autoakna, neist mööda tuhisesid. Samas on jälle öeldud, et vaatamata maastike vaheldumisele on Ameerika siiski üsna üheülbaliseks muutunud. Teeäärsed puhkekohad on väga sarnased. McDonaldsit teised kiirsöögikohad, sellised väikesed poed, bensiinijaamad, et seal midagi sellist huvitavat romantilist või mõnele piirkonnale karakteerset nagu ei ole. Paraku see on, et need kiirte kõrval olevat sellised ametlikud puhkekohad. Seal on tavaliselt üsna ühel Ülvalised restoranid nagu McDonalds ja sellised kohad. Aga kui natukenegi teelt kõrvale minna ja kui mõne kohaliku käest küsida, siis leiab väga selliseid põnevaid kohtasid. Vahepeal seal kuskil keskel juhtusime Missouri mingist väiksest osast läbi sõitma ja seal juhtusime väga armsa koha peale kättfisson kohalik kalaliik, seda siis seal pakuti mitmel erineval moel ja restoraniomanikud olid Ameerika mustade perekond, kes oli siis seda juba mitu generatsiooni pidanud ja hästi sellised unikaalsed regionaalset retseptid ja hästi sõbralik õhkkond, et said seda kohalikku maitset natukene kogeda. Ameerika kuulsas filmis smaragdlinna võlur või lisada vaas, on kuulus lauset Jonathan käensaseni Kansase nüüd ka teil selja taha ees olid siis kaljumäed ja Ameerika hakkas seal piirkonnas kohe nähtavalt muutuma. Jah, see oli kohe väga suur kontrast, kui me kalli mägede jalamile polder linna sattusime, polder, siis võiks eesti keeles tõlkida nagu suur kivimürakas et siis linna nimi on kohe kivimürakas ja see oli tõeliselt selline mägede karakter kohe. See oligi nagu tore, et reis käis läbi ja Jessica kontaktide ja kuna ta on mitu korda ameerika läbi sõitnud ja huvitavaid inimesi kohanud, et siis andis reisile võlu juurde. Paljudes kohtades oli tal mingisugune omasugune kontakt ees ja vahet ei olnud, kas teolt seda inimest 20 aastat näinud, ta lihtsalt nagu otsis selle nahaalselt ülesanne inimese andis kella ja siis oli vestlus garanteeritud ja kõik jah, seal polduris oligi tema tuttava on ka selline põnev inimene, astroloog. Tema näiteks rääkis ajaliselt täiesti seal nagu mäestiku jalamil, kuidas tal aias ikka karut aeg-ajalt külas käivad ja, ja samas noh, see ei olnud üldsegi mitte maamaja. Polder on väga huvitav linn, sest et ta on linn, kus on väga paljud kõrgtehnoloogiaettevõtteid ja Doniks Ameerika kallimaid linnu. Ma mäletan, et kui ma ise seal käisin, siis räägiti, et korteri üürid on seal praktiliselt sama kallid kui siin, New Yorgis või San Francisco polder on ka ülikoolilinn, seal uuritakse kõiksuguseid, tulevikutehnoloogiaid, nii et väga huvitav koht seal kaljumägede jalamil. Mulle tundus tõeliselt võluv kohta ja tundus, et elukvaliteet olid tõeliselt hea inimestel. See linn oli väga ilus, väga hästi planeeritud teede kõrval olid rattad. Ühtegi sellist koledat kõrgmaja ei nähtud, et ta oli nagu linnaarhitektuur oli väga-väga hästi paika pandud, et see tundub natukene selline futuristlik isegi mõnes mõttes mulle, et nagu oleks sattunud sellisesse natuke idealiseerida küsitud tulevikuühiskonda kus kõik on ilusad, saledad, rikkad ja kõik söövad väga tervislikku toitu ja räägivad sellist väga tarka ja haritud juttu meile, kui ainult poolteist päevasel aega olla. Päris sellist sügavat tunnetust kätte ei saanud, aga, aga see mulje oli jah, selline, et seal on mingisugune eriline kontsentratsioon koos. Ma saan pulderit nimetatud ka Jabida linnaks. Jaan professionas, et seal elada, peab raha olema orgaaniline toit, looduslähedus, sportlikus saledus. Need käivad just sellise hea eduka ameerika elu juurde. Ma ei tea, kui spirituaalne. Ma rääkisin seal ühe noormehega, kes käis seal sellises budistlikus eraülikoolis Naropa Ülikool, Ameerikas vist ainukene budistlik eraülikool, mis annab välja akrediteeritud teaduslikke kraade. Ja see noormees õppis olla psühholoogiat ja ta ütles jah, et tõepoolest polder väga ilus, aga aeg-ajalt tundubki talle see liiga selline nagu rikaste mängumaa, selline insenerilinn, mis on nagu disainitud teatavaks koosluseks kokku, aga seal jääb puudub ühiskonna mitmekesisusest ja isegi sellistest nagu ootamatused, et kõik on võib-olla liiga korralikult ära planeeritud. Aga samas polderi kõrval asub Denver, mis on hästi suur ja võiks öelda nagu tavalisem linn, aga seal on ka omad getod ja seal on ka kõik ühiskonnaklassid esindatud. Siis too psühholoogiatudeng siis rääkiski, et jah, et kui tal polderi mängumast kõrini saab, siis ta läheb kuskile Denverisse, seal getoklubisid nautima, tasakaalustada oma sellist liiga lidaarset maailmavaadet. Kus teie spirituaalne reisis, jätkus. Me oleme nüüd spirituaalse natuke kõrvale kaldunud, oleme lihtsalt sõitnud ja sõitnud, sõitnud. Edaspidi läks reis väga põnevaks ja otseselt spirituaalselt, kuna Colorados sõitsime edasi alla ehk siis lõuna suunas ja jõudsime välja sellisesse osariiki nagu New Mehhiko. Ja see on selline tõeline spirituaalsuse pesa on igas mõttes nii Jabide esteetilises kehakultuuri mõttes kui ka täiesti nagu iidses autentsus, kohalike indiaanlaste kultuuri. Seal asub näiteks väga kuulus kunstnike linn nagu taos, kus paljud istmelt ja abid on kolinud, aga seal on tõepoolest ka olemas vanad traditsioonilised indiaanirahvaste kodukohad, kus nad seni elavad ja kus nad elavad edasi selles spirituaalsuse, nagu nad on elanud aastatuhandeid. Ja tegelikult sinna meil suund oligi, kohe alguses olime teinud plaani minna hobi reservaati külastama, kuna mu reisikaaslasel Tšassikal oli seal teatud Hobby perega juba selline kolmekümneaastane suhe, nad olid ennegi seal külas käinud ja isegi tseremooniatel osalenud ja, ja päris headeks sõpradeks saanud, nii et läksimegi siis hobidele külla ja see oli järjekordselt nagu täiesti teistsugune maailm. Maastik oli nii võrda, aher, võiks öelda, et see ime on, kuidas inimesed nagu hoppida kultuur on põllumajandusskulptuur, kuidas nad seal nagu seda põllumajandust viljelasid. Ja nad rääkisidki meile, et kõik on tänu sellele, et nad teevad usinasti tseremooniaid, et nad on maavaimude ja ilma vaimude ja kogu selle looduse vaimse poolega nii heas suhtes. Ja nende tseremooniat käivad aasta läbi ja ongi vägagi seotud selle põllumajanduse tsükliga maisi kasvatamise tsükliga. Et neil on selline eriline suhe selle kohaga. Ja hobide lugu ongi selles mõttes unikaalne. Loodame et nende esiisad siis ligi 1000 aastat tagasi rännates mööda seal Ameerika kõrbed ja tasandike järgides maisi kasvatamiseks soodsate piirkondade levimiste kliimamuutusi jõudsid sellistele kaljunukkidele kaljunukkide Allandlike tasandik, kus saab maisi kasvatada. Ja kaljunukid on sellised kõrged nagu peaaegu selline nagu laev, mis kerkib sealt kõrbeb pinnasest välja ja sinna nad elama asusid sinna suurvaim nende esivanemad saatis, kuna neile anti nagu teada, vaimselt, et see on selline koht, kuhu keegi teid tülitama ei tule. Et elu ei saa küll kerge olema, mitte, aga kui tahate nagu rahulikult häirimatult oma asjad ajada, siis saate seal seda teha. See tundub nagu legend, aga tegelikult reaalsuses täpselt nii juhtuski, et seal lubas valge vallutaja seal indiaani hõimu rahulikult edasi elada. Jah, ja isegi võib-olla niivõrd mitte, et lubas, aga asi oli lihtsalt selles, et see maa näib valge inimese silmis ka mulle tundub see täiesti nagu elamiskõlbmatu ausalt öeldes, et kui valged hispaanlased sinna tulid, konkistatoorid, konkistatoorid ja, ja neile tundub täiesti mõttetu koht, et et seal ei olnud nagu võimalik normaalselt elada ja laadset mingit sihuksed, üsnagi kummalised erakud, sihuksed, indiaanlased seal elavad, et ah, mis nendega, et nad on nii vaesed, et meil ei ole, nüüd pole midagi röövida, isegi teadsid nad lihtsalt rahule. Ameeriklased, kui nad indiaanlased maid ära võtma hakkasid nad ikkagi nagu ajasid need indiaanlased ikka rohkem ja rohkem selliste kõnnumaade suunas. Aga kuna hobide hõim oli juba ammu endale sellise eriti kõnnumaa välja valinud, siis neid nagu ei olnud kuskil hullemasse kohta ajada, et nad nagu valisid põhimõtteliselt meelega sellise kõige hullema koha välja. Kuidas kopid täna elavad, kui palju neil sellest tänases elus on sajanditepikkust hõngu alles? Perekonniti on täitsa erinev, aga, aga see perekond, kelle juures meie siis külas käisime, nemad tõesti elavad vägagi traditsionaalse, nad elavad siiamaani seal kaljunukil asuvas külas pereema tema elukutseks on siis traditsiooniliste hopi korvide punumine ja ta ise korjab need teatud kõrbe selliseid Juka taimekiud ja töötleb neid ja siis purumaid korve ja teeb käsitööd ja pereisa teeb hobi traditsionaalseida tseremoniaalses nukke, Kaczynasid ja ka siis tseremoonias kasutatavaid objekte ja neid ta siis teeb tseremooniate jaoks ja teeb ka müügiks on ikkagi nagu raha vaja. Et siis nad elatuvad täiesti raditsionaalsel moel hõim ehituskultuurikeskuse, kus on siis hobirestoran ja muuseum tänu turistidele, siis nad saavad elatuda oma käsitööst, paljudki pered aga on ka täiesti erinevad eluviise, et osad pered ikkagi meil on oma, see vana maja seal alles seal kaljunuki peal, aga tegelikult nad elavad all orus või mõnes linnas paljud töötavad riigiasutustes või siis koolides, seal on isegi näha, et paraku hakkab peale tungima ka selline kristlik religioon üsna tugevalt. Jessica ütles, et kui tema on seal 30 aastat tagasi käinud ja 20 aastat tagasi ja nüüd et siis ta oli täitsa üllatunud, et, et oi-oi, et nii palju siukseid, väikseid kirikuid, et ristimärk on tekkinud siia-sinna, see tundus ausalt öeldes kummaline, et kuidas, kui neil on nagu lastud oma tseremooniat teha ja keegi neid otseselt ei sega, et tänapäeval nagu valge võim enam tseremooniaid ära ei keela, et miks siis nüüd just viimase paarikümne aasta jooksul on kirikud levima hakanud? Kohalikega natukene rääkides sai nagu natukene selgus, selle koha pealt öeldi, et kristlik religioon tundub lihtsalt väga selline lihtne, et kuna just need need usulahud, mida seal propageeritakse et nad pakuvad sellist lihtsat pääsemist, et hobide tseremoonia elu on tegelikult päris keeruline ja see nõuab väga palju pühendumust ja tööd, et aasta läbi need tseremoniaalses tantsud ja need pühad objektid ja kostüümid ja kõik need, et see on paljude eritev, nooremate inimeste jaoks tundub see liiga palju tavaline. Et kristlik religioon, elu lihtsalt lihtsam, et et sa võid nagu elada nii, kuidas tahad, peaasi, et aeg-ajalt palvetada, siis patuta, antakse andeks, siis oledki jälle pääsenud, et, et see tundub lihtsalt lihtsam variant kui palju hobisid, üldson. Hobisid ei ole eriti palju, ma paraku täpset arvu ei tea, aga jääb tuhandetesse küll, aga, aga nad on üks väiksemaid väga iseseisvalt tegutsevaid hõimusid. Aga reservaadi ümber on suur suur Nava hoo indiaani reservaat, kus me ka ringi käisime ja uurisime erinevaid pühasid paiku. Ja Nava on kas kõige suurem tegutseb indiaanihõim. Et siis sa hobid on nagu sihuke väike saareke, seal on avahoohõimu reservaadi keskel ja nende omavahelised läbisaamised, seal on ka sellist huvitavat hõõrumist nagu ikka naabrite puhul. See, et need hõimude hakkaksid nagu koos midagi tegema, see on vist välistatud. Tundub küll jah, kuna nad on kultuuriliselt päris erinevad, et hobid on põhimõtteliselt selline paigal olev hõim, aga Nava hood on olnud selline rändrahvas ja nad Hispaania konkista tooridelt saidalambad ja ka hobused ja siis see kuidagi nagu võimalusel eriti nagu edukalt sellist nomaadielu ajada. Et siis nende müütide kogum ongi rohkem selline rändrahva lambakasvataja mentaliteet, mis erineb vägagi sellisest alalhoidlikust iidsest põllumajandusmentaliteedist, et nad väga eriti segune jah, ja territoriaalset on neil ka oma omajagu hõõrumisi, kuna tegelikult hopid tulid sinna ikkagi 1000 aastat tagasi ja Nava tulid sinna märkimisväärselt hiljem hoppidega isegi tundus, et midagi sarnast on seal eestlastega, et selline nagu paiksus ja, ja oma koha hindamine ja alalhoidlikkus, kuigi see koht ei ole paljuski ideaalne, et eesti keel on selline üsnagi külm ja mitte kerge maa, kus elada, aga ikkagi selline oma koha austus ja ja suhe sellega, et, et siit meid keegi ära ei kanguta. Et see tundus isegi nagu vägagi ühine meil olevat hobidega. Huvitav on mõelda, kuidas selline hõim või indiaani rahvas, kus liikmeid on nagu ütlesid tuhandetes, aga mitte kümnetes tuhandetes suudab üldse elujõuliseks jääda, et seal ei teki geenide segunemist ja sellised sugulaste abielusid. Kuidas selline väike kild suudab säilitada selle oma elujõu? Tundus, et väga oluline ongi seal nende tseremoniaalne elu, seda hakatakse õpetama väga vara, sest et see on, see on neile, kuidas öelda, et nad nad suhtuvadki oma kultuuri kui, nagu ellujäämises vanemad inimesed, eriti rääkisidki meele, et kui meni tseremooniaid ei teeks, maailmakord laguneks laiali. Mina olen käinud indiaani hõime vaatamas Californias ja need mälestused ja muljed on suhteliselt negatiivsed, oli palju. Alkoholism oli paljust, elu, raskust, nähtavat vaesust, kuidas hopid elavad. Kas sealses elus on säilinud veel teatud annus indiaani romantikat või on see samuti suhteliselt troostitu? Jah, eks alkoholism ja selline ühiskonna hiidikuks olemine on ka seal. Kohalikel hobi on avahõimudel tõsiseks probleemiks. Et isegi neil hõimudel, kes ei ole saatuse poolt nii palju võib-olla peksa saanud indiaanirahvad tegelikult kõik on saanud lööke, sest nad on tõrjutud ühiskonna äärealadele. Isegi neil hõimudel on probleeme. Jah, aga mulle tundub, et hobidel on neid probleeme vähem, vähemalt ta seal kohalikega rääkides tundus küll, et meil oli teatud teistsugune hoiak või niimoodi nad isegi Nad olid uhked selle üle, et nad on hobid, et neil on sellised traditsioonid, neil oli noh, tervem enese nägemus ja, ja selle tõttu ka siukseid sotsiaalseid probleeme vähem. Muidugi meie sattusime sellesse väga toreda ja tõeliselt eluterve perekonna juurde ja neil oli olemas telekas, kus parasjagu meie vestluse saateks mängis avatari film. Nii et neil oli olemas kõik nagu, mis oli modernsel osa ja nad säilitasid Kaseled traditsionaalse kultuuri jätnud paistis olevat väga selline õnnestunud kombinatsioon, aga ma tean ka, et mitte kõik perede, ela seal nii harmooniliselt. Kui hopi küla püüda näiteks ette kujutada, siis ma kujutan ette, et see koosneb sellistest mudas tehtud hütidest seal selle New Mexico, New Mehhiko piirkonna traditsiooniline arhitektuur. Hoppidel olid need majakesed rohkem kivist, kuna nende piirkond on niivõrd-kuiv, et, et seal ei olegi isegi seda tradisatsionaalset sellist mudaarhitektuuri väga võimalik viljeleda. Et nad ladusid oma majad kividest ja siis kivide vahel oli natukene nagu mingid õlgasid või niimodi topitud aga enamuses jah, kuiv ja kivine maa. Ja üks väga huvitav, omapärane seik oli seal, et osade majade katusel oinakotkaid, elusaid kotkaid, täitsa ilusaid kotkaid ja siis uurisime ka, et kuidas need kotkad seal, mis nad teevad, tuli välja, et see kotkapoegade püüdmine ja niimoodi üleskasvatamine, et see on osa nende tseremoniaalses tsüklist. Et iga kevad, siis kui kotkapojad kooruvad, lähevad mõned sellised, eriti heas füüsilises vormis ja vaimses vormis olevat nooremapoolsed mehed lähevad sinna kalju lõhedesse ja mägede otsa ja otsivat mõne kotkapesa ja siis palvete ja tseremooniate saatel toovad koju ühe kotkapoja ja siis ühes külas oli need kotkad võib-olla niimoodi kolm või neli ja kotkad sümboliseerivad suurt vaimu, nad kasvatavad selle kotkapoja üles, nad toidavad ja annavad talle juua ja et nad siis hoolitsevad suure vaimu eest ja samas sümboliseeris neile seda, et see kotkapoeg elab neil katusel ja ta vaatab nende tegevusi, et see ehk siis nagu suur vaim hoiab, hoiab neil silma peal. Nad on kogu aeg siis suure vaimuvalve all kotkas oma kotkasilmaga vaatab kütneri tegevused ja siis sügisel viimase tseremoniaalne tantsu ajal kotkas läheb koju tagasi ja siis raporteerib suurele vaimule ja mulle alguses tundus nagu romantiline, tood kotkas läheb koju tagasi, et ah, see on ju tore, siis lasevad kotka lahti. Ja siis pärast oli veel, et eiei nad ikka ei lase seda kotkast lahti, vaid nad tseremoonia saatel ikkagi tabavad selle kotka, ehk siis kotkahing läheb suure vaimu juurde tagasi ja raporteerib kogu selle aastatseremooniatel ja hoopide elust ja kotkakeha siis maetakse väga pühasse kohta kotkaste surnuaeda kus on keelatud piltide tegemine või kõik, et see on üks väga püha koht, kus siis iga aasta need valvur, kotkad maetakse. See on huvitav, kuidas sa kirjeldad hoopis ühelt poolt selline kaasaegne kultuur televiisorid neis majades, teiselt poolt väga traditsiooniline kultuur, kuidas nad ennast ise näevad, näevad ant, ent ameeriklasena näevad nad ainult kaasaegse ühiskonna liikmetena, näevad nad end neil mäenõlvadel elavate välja valitud rahva esindajatena. Tundus küll, et seal oli teatud mentaliteet, et meie oleme miskitpidi erilised. Me oleme miskitpidi sellised väljavalitud, kelle põhiliseks eluülesandeks ongi läbi tseremooniate maailma harmoonia, ülalhoidmine ja võrreldes valgetega võrreldes teiste indiaani hõimudega, isegi. Meil oli teatud selline omaette olek võiks tõlgendada elitaarsusena, kuigi nad olid väga-väga sõbralikud ja ei olnud noh, sellist solidaarsust nagu võib-olla New Yorgist keegi vaatab sulle ülalt alla, et mina olen parem. Ei, mitte seda, aga nad tundsid, et nad on eraldi, et nad on tõesti selline väljavalitud rahvas. Täna peame siin oma reisijuttu pooleli jätma, sest saateaeg hakkab otsa saama. Ma arvan, et hoppide juurde ja sealt edasi järgnevate osariikide juurde veelgi kaugemal läänes tuleb jutuga tagasi siis juba oktoobris. Mis meid siis ees ootab? Liigume edasi naba hõimu, selle kõige rahvarikkama lambakasvatajate hõimu juurde. Seal on väga põnevaid pühasid paiku ja edasi üks mu lemmik kaht täiesti üllatav oli kiirtee number 50, millel oli ametlikult silt Ameerika kõige üksindasem maantee. Pärast meie jutuajamist Katrin Haibaga sain temalt e-kirja, sest üks fakt jäi saates tõesti lahtiseks. Hopi indiaanlaste arv aastal 2000 läbi viidud rahvaloendus näitas, et neid on pisut alla 7000. Tõepoolest väärne, et selline vähem kui seitsmetuhandene rahvakild suudab oma keelt ja kultuuri säilitada, kirjutas Katrin. Mina olen Neeme raud.