Ja fotokooli tänaseks teemaks on pettused. Me oleme tihti harjunud sellega, et pildi peal oli nii ja nii need asjad täpselt olid. Aga kui kaugele võiks ulatuda fotopettuste ajalugu? Seda on põnev teada. Stuudios Kaupo Kikkas ja millal tehti esimene fotolavastus, mida müüdi tõe pähe? No ilmselt minnes kõigepealt selle sinu eelmise lause juurde, siis karta on, et foto nii-öelda fotopettused on täpselt sama vanad kui fotograafia kuna eriti alguses päevil fotograafia juba oma tehniliste nii-öelda võimaluste ja eripärade poolest ei saa öelda, et see oleks nüüd nii täpne reaalsusekujutus, kuigi alguses usuti, alguses oligi fotograafia võlu see, et teda peeti paremaks nii-öelda reaalsuse kujutamise võimaluseks, sest et siiani oli selleks olnud ainult maalimine siis siis õige pea saadi aru, et tegelikult on fotograaf seal hästi palju nii-öelda oma tehnilisi, selliseid eripärasid, mida lausa isegi mõnikord ei saa ära kaotada. Näiteks ma tean, et, et seal, et etnograafia ja, ja, ja seal nende teaduste sünni alguses päevil, kus siiamaani oli kirjeldatud ainult sõnadega neid võõraid maid ja võõraid rahvaid ja kui fotosid kaasa tuli, siis loomulikult see oli täielik revolutsioon ja siis hakkasid tekkima sellised, et noh, nii-öelda erinevad koolkonnad, kes üldse lubasid pildistada või kes ei lubanud pildistada, kes ütlesid siis kuidas peab pildistama, et see põld tuleks võimalikult võimalikult nii-öelda aus ja õige kuni selleni välja, et kästi nii-öelda pärismaalastele selja taha riputada mingi võrk, et nad oleksid sellise võrgu peal tuvastatavad nende suuruste suhe ja nii edasi. Et ühesõnaga Fotograafiat on proovitud päitseid pähe panna, et oleks nii-öelda siis aus reaalsusega kajastus, aga oleme ausad, lähme korraks nii-öelda sellist vein, langeme korraks filosoofiasse või sellisesse arutellu, et fotograaf jah ja ei saa olla mitte kunagi tegelikult tõde, fotograafia on ainult tõde läbi selle ühe inimese pea läbi selle ühe fotoaparaadi tehniliste võimaluste. Et see tõde on alati kallutatud nagu, nagu öeldakse, et alati on fotokaamera kuhugile suunas pööratud või, või kallutatud, eks ju. Et me ju valime juba mingi objekti, mida pildile jätame, see juba, see on esimene nii-öelda vale, et me ei näita, mis sa ju kunagi näidata kõike, me saame ainult näidata ühte hetke, püüda selle ühe hetke kinni. Ja. Nüüd aga on need, kes seal on, neid, kes selle püüavad kinni, aga teised, kes loovad selle hetke, et siis selle läbi kedagi mõjutada. Just et see on, see on nagu see päris teema, milleni ma tahangi kohe välja jõuda, et, et me peame endale esimese asjana aru andma seda, et, et fotograafia ei ole mitte kunagi üks ja ainus tõde, nagu alguses arvati ja tegelikult arvati päris kaua niimoodi. Aga millised on nende päris päris pettuste juurde, kus kus fotograaf on olnud väga teadlik ehte tegeleb pettusega siis kindlasti üks suuremaid pettusi kogu foto fotograafia ajaloos on Robert kappa sõjafoto hukkuvas sõdurist 36. aastal Hispaania kodusõjas. Ja see on muutnud tegelikult Fotograafiat, väärtushinnanguid kogu järgneva sajandi vältel väga tugevalt. Ja see oli üks tõsisemaid nii-öelda reality tšekke või selliseid reaalsuse Pähe löömisi, et ka kõige karmimates kohtades, kus me keegi ei usuks, et keegi 36. aastal lavastas kellelegi nii-öelda surma pildi peal, eksju on pettused võimalikud ja robotkappa muidugi seetõttu sai ka endale küll alles pärast surma, aga sai ka oma mainele ühe väga-väga suure musta pleki ja praegu kappa uurijad, kes on hakanud järjest läbi vaatama kaader kaadri haaval kõiki, tema negatiiv on juba nüüd leidnud neid lavastusi tunduvalt rohkem. Nii et sellised kappa tulihingelised fännid siiamaani ei taha seda uskuda ja vaidlevad vastu, aga üldiselt kõik tõendid siiski näitavad, et jah, need Need, need mõningad surmad on piltide peal lavastatud. Nii et see on tegelikult üks suurimaid pettusi just nimelt seetõttu, et ta paradigmad meie peas teist teistpidi keeranud. Aga see pilt, need, kus see inimene surma saab mis selle taga on, mida see muutis ja kus nad üldse selle peale tulid, et seal lavastust. Kas siin on nagu kaks küsimust, esimene küsimus on see, et muutus nagu ma ütlesin, peas kogu inimeste paradigma, sest et arvati, et fotograafia on tõde. See oli selline esmane suur pettus, oli midagi nii alatut ja midagi, kuidas öelda, see on peaaegu see, et sa sa pettud mingisuguse asja põhiolemuses, et ühel hetkel enam ma ei tea, jõgi ei voola mis iganes poodi, kassa pilvede, liigu, et sa olid nii kindel olnud, et see on see aus reaalsusega kajastus ja nüüd tuli see esimene karm, karm ja suur maailma muutvad pettus välja. Loomulikult, tänaseks on fotograafias pettused, photoshop, itud pildid nii edasi, see kõik on juba nii integreerunud fotograafia sisse, et ega me enam väga ei viitsi erutuda isegi, et kui me siin järgmisel nädalal jõuame rääkida mõnedest värsketest pettustest, mis on viimasel aastal-paaril aastal välja tulnud, siis me juba juba lihtsalt ütleme, et on ikka inimesed on ikka sead, aga samas võtame seda juba kui paratamatut nii-öelda elu osa. Aga sellesama pildi tehnilistest külgedest, kuidas avastati siis fotograafias, ausalt öelda on see, et öeldakse, et valel on lühikesed jalad, siis tõepoolest valel on lühikesed jalad, kui tegu on kuulsate piltidega, sest siis on aega tuhandetel inimestel uurida, puurida seda pilti iga nurga alt, aga kui keegi lihtsalt oma perealbumisse pilte võltsiks, esimeses ei huvita mitte kedagi ja keegi ei saa kunagi ei avasta. Aga tõesti sellesama kapa pildi puhul esimese asjana tuvastati ja et see maastik on natuke teistsugune kui seal, kus lahing päriselt toimus. Nii et see koht lausa otsiti üles, nii uskumatu kui see ei ole, aga see on tsirka 35 kilomeetrit sellest kappa poolt väidetud paigast eemal ja siis hakkasid juba järgnevad järgnevad asjad tulema. Tehti selgeks, et see inimene ei ole see inimene, keda kappa väitis, seal surma saavad, hakati tema tundemärke vaatama, aga väga raske on, kuna see pettuse tõsine uurimine toimus alles seitsmekümnendatel ja siis hakata siin kümneid aastaid hiljem selgeks tegema, et foto on tehtud teises kohas ja teisest inimesest ei ole sugugi nii lihtne. Nii et tõepoolest kuulsad pildid, kuulsad võltsingud, Sa tulevad tihti välja seetõttu, et alati leidub keegi, kes on sellest pettusest mingil määral teadlik või alati leidub keegi, kes on midagi näinud, mõnda inimest tundnud. Ja see võimaldabki ka sellel valel välja tulla. Aga kas see mees leiti ka ülesse, kes? Ei, see mees oli päriselt need selles mõttes, need mehed olid mõlemad päriselt surnud, nii see, kes seal näitlus tol hetkel, kui ka see, kes, kes seal kirjade järgi maal hästi, nii et selles mõttes oli kapal kapal olid nagu kaasautoreid olid olid juba kustutatud, aga, aga noh, õnneks see pettus või noh, ma ei teagi, kas õnneks või kahjuks, kuna aga paljude inimeste jaoks ikkagi muutis, muutis see väga palju maailma, et, et sellised alatud pettused juba nii ammu toimusid. Täitsa välja tuli. Aga mis võiks olla järgmine, selline suurem pettus, mis avastati või mille peale kõik? Mõtlesin, et kuidas see võimalik on. Noh, ütleme neid nagu ma ennem ütlesin, et neid, neid pettusi on olnud ilmselt täpselt sama kaua, kui on olnud fotograafiat ja mõningaid nii ilusaid, las tema olla, absoluutselt, ma tahtsingi tegelikult seda öelda, et ühed kõige nii-öelda mõjusamat pettused on alati seotud sõjapropagandaga ja esimeses maailmasõjas, eriti aga ka teises maailmasõjas, kuna selleks ajaks oli selline propagandamasin nii-öelda välja mõeldud ja tööle rakendatud omas fotograafia teises maailmasõjas küll juba ka film tohutut võimet kujundada inimeste arvamusi ja kõikide hilisemate sõdadega samamoodi sellest on kõikvõimalikud valitsejad alati aru saanud, et meedia ja propaganda tuleb panna oma kasuks tööle. Ja need nii-öelda pettuse pildid ja kujutelma pildid sõdadest on käinud alati sõdadega kaasas. Nii et need on olnud ühed kõige räigemas pettused, mis on lõppenud. Mitte küll otseselt, aga kaudselt, eks ju, sadade tuhandete miljonite inimeste surmadega. Nii et need on, need on, need on omal moel veel kõige õudsamad pettused. Kuigi noh, arvata on, et et kuskil sisimas inimesed saavad tegelikult aru, et tegu on propaganda, aga tegu on pettusega, kuna seda ei serveerita neile otseselt, nagu, kui mingisugust puhas dokumentalistikat, vaid öeldakse alati see sõnum, mida me tahame sulle kalla inimene selle pildiga öelda. Aga kui seda tehakse piisavalt palju, piisavalt agressiivsed, siis ikkagi elu on näidanud, et inimene üks indiviid on nii nõrk, et teda on võimalik niivõrd palju muuta ja kujundada. Nii et need pettused on olnud olnud väga mastaapne lapsed ja, ja suured. Aga tuleme selliste veidi, kuidas öelda lihtsamate lihtsa kohelisemate pettuste juurde mis ei ole küll maailma nii palju muutunud, aga on, on muutnud sellist fotograafide suhtumist ja fotovõistluse reeglite kindlasti karmistumist ja muutmist. Näiteks siin kahetuhandendate aastate alguses pooles isegi täpselt ei mäleta, mis aastasele oli 2001. Ringles sai National Geographic, kus kõrge auhinnapilt, kus helikopteri pealt Ta ronis veest, sõdur mööda nöörredelit helikopterisse ja hai hüppas samal hetkel välja, et teda hammustada. Ja see pani nii-öelda mõttelise alguse siis milleeniumijärgsetele pettustele, ehk siis kõikvõimas photoshop. Loomulikult oli seda juba ennem tehtud, aga see photoshop ja, ja inimeste oskused ja pildi kvaliteet ja digifototulek võimaldas seda nüüd niivõrd hästi teha, sest enam ei saanud keegi küsida, et näitan, negatiivne, näitas slaidi, kus sul see pilt täpselt on. Ja, ja tänaseks on juba väga palju reegleid tulnud foto võistlustesse lisaks sellistesse maailmakuulsatest, eriti dokumentaalfoto võistlustesse. Miks, et mis võimaldaksid kinnitada seda, et see, et tegu on autentse hetkega, aga tol hetkel olid need reeglid tunduvalt lühemad ja tõepoolest selgus, lõpuks jällegi oli vaja, et see pilt saaks auhinna ja alles siis leidis, et kõik need inimesed, kes hakkasid vaatama, et kuramus, ai, tundub mulle kahtlaselt tuttav ja tuleb tunnistada, et see autor oli selles mõttes ikkagi tõeline petturite pettur, et ta isegi kasutanud oma haipilti, vaid ta varastas isegi selle haipildi ja, ja pani siis selle koos oma helikopteripildile pildiga. Ja kuna see hetk oli ikkagi nii ainulaadne, siis, siis tõepoolest ta sai suure auhinna ja, ja seejärel muidugi hakkasid kohe need sahinad pihta ja lõpuks tavaliselt alati ju ikkagi nii suure võistluse, nii maineka võistluse puhul selline pettus läbi läheb. Siis järgneb alati võistluse korraldajate poolne vabandus, sest et mõnes mõttes on see ka nende bläkk. Et nad ei ole natuke tõsisemalt selle pildi tausta uurinud. Ja muidugi järgnevatel aastatel on aina see, see tausta uurimine just võidutöödel aina aina suuremaks läinud. Sest kui me räägime nagu loodusfotograafiast vesisest, dokumentalistilisest fotograafiast, siis siis selle photography fotograafil on alati tuhandeid võimalusi pettuseks. Tänan alati rohkem võimalusi pettuseks kui meil võimalusi kontrollimiseks. Aga siin siin nagu ongi tohutult suur tähtsus ikkagi sellel photography isikul ja sellel, kuidas öelda moraalsel ja vastutustundlikul käitumisel, nii et aina rohkem hakatakse tegelikult seda rõhutama, sest et mida rohkem tehnoloogia areneb, seda rohkem on võimalusi. Ta, ja seda rohkem peaks töötama inimeste südametunnistus. Neidsamu fotosid tehes ja võistlustel osaledes. Fotopettustest räägime ka järgmisel kolmapäeval.