Nii ja fotokoliga läheme edasi. Dokumentaalfoto kohta võiks öelda nii palju, et see peaks olema justkui nagu dokument mille põhjal on võimalik inimestel siis adekvaatne otsus. Kui palju nendes on tõde ja mida sealt peaks siis eristama. Sellest juttu teeme stuudios fotograaf Kaupo Kikkas. Kui palju esineb maailmas veel kaasajal dokumentaalfotot, pettusi, kus meile pakutakse tõe pähe hoopis midagi muud, mis on siis utreeritud või kus on jäetud mõned asjad näitamata? Fotopettusi esineb tegelikult kogu aeg, aga välja tulevad nendest ikkagi reeglina ainult need, mis on kas siis mõne väga olulise sündmusega seotud või võidavad kuskil mingi auhinna, sest sellisel juhul tekivad tuhanded silmapaarid, kes hakkavad seda pilti analüüsima. Tegelikult ei saa ju süüdistada seda üht toimetajat, kes valib mingit pilti ja laseb mõne pettusega foto ajakirja, kuna see tema jaoks väga mõjus ja väga hea pilt ja ta ei suuda kohe tuvastada seda pettust. Samamoodi oleks jõhker süüdistada mõne fotovõistluse žüriid, kes näiteks viiekesi peavad mõnda väga peent pettust avastama või lahkama aga kui tekib kümneid ja sadu tuhandeid silmapaare, kes kõik teavad midagi kuskilt siis väga tihti need pettusetega välja tulevad. Lubasime rääkida täna just nimelt see dokumentaal-ja pressifotopoole pealt ja tõesti, pressifoto on oma reeglite poolest väga jäik ja see on tegelikult ainuvõimalik nii-öelda lahendus hoida selle foto kui dokumendi usaldusväärsust. Sest tegelikult, nagu me ka oleme eelmisel korral öelnud, et sellist absoluutset tõde ei ole fotograafias olemas, kaamera on alati keeratud kuskile suunas, alati on selle kaamera aga inimene. Nii et absoluutset tõde ei ole olemas, aga vähemalt väide, et igasugune manipulatsioon ja tõega mängimine või tõepiiride kompamine, vot see peab olema pressifoto ikkagi väga selgelt ja raudselt keelatud. Näiteks 2006 aasta. Millegipärast ütleme seal nendel aastatel kuidagi eriti palju tuli selliseid fotopettusi välja ja ma ei oskagi öelda, kas pressifotograafid said, said Photoshopi selgeks või, või juhtus see, et nende kuidagi lõputud kriisikolded nagu inspireerisid neid sugustes pettusteks, siis Reuters andis lausa välja manuali kus ta tõi nagu neli ka konkreetset punkti, mida ta väga pikalt kirjeldas ja näidid näited kõrvale andis, mida ei tohi pressifotod mitte kunagi esineda. Ja tuues nüüd siit mõned sellised klassikalised nii-öelda pettuse näited, need, need, need ei ole nagu selles mõttes need kõige hullemad pettused, et need, need ei ole nagu otseselt ei anna meile täiesti vale vale sõnumit, aga lihtsalt fotograaf enda huvides oma pildi mõjusamaks muutmise huvides tahab meile natukene valega looritades sedasama infot edasi anda, et lihtsalt ise karjääri teha, kuulsaks saada, jäta pilt võib olla kas võidakse auhinna või vähemalt pälvis palju tähelepanu. Siis kui me korraks jälgimegi neid Reutersi antud nii-öelda nõudeid siis esimene klassikalisem asi on nii-öelda kloonimine. Kui tavainimene kuuleb sõna kloonimine, siis ta mõtleb lamba ja lamba kloonimise peale, aga fotograafide juures tähendab kloonimine seda, et nad arvutis pilditöötlusprogrammis siis kaotavad midagi ja tõstavad sinna midagi asemele või panevad midagi juurde, et see on selline klooni tööriist ja, ja, ja siis sellega on tõesti, kui nüüd aus olla, siis imelist midagi ära kaotada või midagi sinna asemele panna ja tüüpiline, mida siin näidispildiks kasutatakse, on siis kus on linna pommitatakse ja fotograaf on siis igasuguse suitsuplahvatused ja sellised asjad võimendanud, mida tegelikult ei olnud tal lihtsalt neid pannud siin arvutis juurde. Et kui me nüüd võtame päris nagu laias plaanis siis linna pommitati, asi oli halb, sõda käis ja see pilti annab meile täiesti ausalt signaali. Aga pressifoto, nagu ma ütlesin, peab olema äärmiselt jäik selleks, et oma usaldusväärsust alati tõestada ja säilitada. Ja sellest tuli suur skandaal, reeglina fotograafid saavad alati koheselt pärast sellist skandaali nii-öelda oma asjad võtta ja sealt toimetusest või agentuurist lahkuda. Need kõige tüüpilisem keisson siis asjade kloonimine juurde panemine, äravõtmine sellel teemal on ka üks täiesti värske, eelmise aasta pressifotovõistlused näide kus tuli pettus välja ka ühe sellise üsna üsna teisejärgulise pildiga, mis ei võitnud isegi mitte au, hindude pälvis ainult väikse ära mainimise. Aga kuna see pettus oli nii väike, aga samas väga selge, siis pressifoto siis nii-öelda see non-profit või mittetulundusorganisatsioon tõi selle ekstra näiteks ja saatis selle kohta pressiteate, et nii ei tohi mitte kunagi teha. Teemaks oli siis see, et tegu oli selline kas kas Räckbi või mingisuguse sportmängu niukseid detaili fotoga, kus inimesed sidusid oma käsi. Ilmselt siis ma ei tea, kas viga saanud Kätu midagi taolist kinni ja seal oli lihtsalt kloonitud ära ehk siis võetud pildi pealt ära kellelegi nii öelda mingisugune tossu või Bottase nina, mis oli väga koledasti kuidagi keegi seisis täiesti pilti, mitte puutuv asi lihtsalt, et seda pilti paremaks muuta. Ja tegu olin oma, ma arvan, et ma ei liialda, kui ma ütlen, et tegu oli noh, ühe protsendiga või 0,5 protsendiga pildialast. Aga jällegi, nagu ma ütlesin, siis kui lähtumine on jäik, siis peab, siis peab olema see kõikide suhtes aus ja kui igasugune ärakaotamine on keelatud, siis olgu see või kärbsemusta, aga seda ei tohi sealt ära võtta. Ja see tuli välja niimoodi, et aasta pressi fotos nõutakse kaasa koos sinu võistlustööga ka algfaili, ehk et sa pead esitama ka oma alge, faili sellest, mida sa tegid ja kui sul Roophail ei ole, siis sa pead esitama kaamerast tulnud otsesed JPEG failid siis vist isegi mitu. Ja keegi juhuslikult võrdles seda ja vaatas, et, et see on natuke nagu kahtlane, et midagi on justkui muutunud. Ja tegelikult ta tõmbas tähelepanu sellega et ta oli ka üsna piiride peal töödelnud seda pilti natuke palju värvide mõttes, see oli tavaline klõps, aga ta oli selle keeranud eriti dramaatiliseks, mustvalgeks fotokas, selliseks, kus oli kõik hästi selline teravteraline rõhutada seda nii-öelda valu ja, ja seda mängu jõhkrust, eks ju, tegeleda tähelepanu tõmbas sellega ja lihtsalt siis hakati vaatama ja märgati ka seda, et ühe mehe varbad on kadunud. Nii et ühesõnaga ilmselt sellise kategooria sellise väikse kategooria pettusi esineb tegelikult kogu aeg ja väga-väga palju. Lihtsalt nad ei tule välja, kuna need pildid ei tõuse väga tõsiselt esile. Suure kategooria peitused, sõjafoto lähme nendesamade sõjafotode juurde tagasi, siis kui me esimese punkti rääkisime ära, siis teine punkt on tegelikult lavastused. Pressifoto ess dokumentaalfoto-s on väga selge fotograaf ei tohi sekkuda ei pilti tehes ega pärast arvutis seal väga selgelt väga üheselt öeldud, sa ei tohi mitte midagi muuta, seega on keelatud ka kõikvõimalikud lavastused. Ja näiteks hästi tüüpiline olukord sõjafotode puhul on see, et kas siis nii-öelda mingisugune laip kuskil või mingisugune näiteks selline sümbolina on alati väga tugev sümbol, on näiteks mingisugune selline sõjakoledustest puruks lastud laste mänguasi näiteks see on tegelikult ju, kui me vaatame puruks pommitatud linna ja esiplaanis on näiteks ilma peata nukka ja see on tegelikult sellist tüüpi, sellise fotograafilise keelega pildid on võitnud väga palju auhindu ja kuna tegu on sellise puhta ausa sümbolite keelega ilma verd ja koledusi rõvedusi näitamata, siis ma ütleks, et tegelikult on tegu alati üldiselt väga heade piltidega. Nad annavad väga selge sõnumi, aga kui lihtne on võtta see nukk ja tõsta kaks meetrit teise kohta, et sulle jääks siis parasjagu põlev maja taustaks? Väga lihtne, aga jällegi, kui me oleme jäigad, siis selline asi on põhimõtteliselt absoluutselt keelatud, pressifotoasjad peavad olema nii, nagu need päriselt on, nii et jällegi maailm ja sellest ei muutu. Kas nukk on kaks meetrit paremal, tegu on nagu justkui väga väikse inimliku pettusega, aga siiski tegelikult on tegu väga suure asjaga, kuna see on päike, millest hakkavad suudelased ahmima siis kolmas väga tüüpiline fotopettus on see, et pildistatakse midagi mingis teises kohas teiste inimestega ja öeldakse, et see on seotud selle sündmusega. Ja, ja siin on nagu väga tüüpiline, kui te vaatate näiteks siis sõjapilte näiteks kus sellised kuna viimasel ajal sõjakolded kipuvad olema kõik sellises araabia moslemimaailmas on ju tihtipeale siis on tihtipeale need mosleminaised, kes on siis oma mustas rõivastuses võib-olla ainult nägu või silmad näha ei ole nii-öelda kas nad siis karjuvad appi või nende pilt karjub appi või mis iganes. Ja siis väga palju on selliseid keisse välja tulnud, kus kuskilt külast leitakse mingi hea naine, kes on väga väljendusrikka näoga ja, ja kasutatakse seda pilti siis kirjeldamaks, mingit muud sündmust, et see on samamoodi pressifotost tohutult oluline ja et Peab olema pildistatud seal, kus see on sel ajal, kus on öeldud ja kõik peab olema täpselt niimoodi, nagu kasesündmuse kirjeldus on, eks ju. Et ühesõnaga näiteks seda, et sa kirjutad Afganistani sõjast ja paned kõrvale Iraagi sõjapildi, selline asi, ausus, dokumentalistika, absoluutselt välistatud. Aga sellist asja on tehtud küll väga palju. Selliste asjade selliste pettuste taga võivadki vahel olla hoopis fototoimetajad, kes tahavad hästi anda mingit väga mõjusat signaali ja võtavad mingi teise teema pildi. Aga fotograafid ikkagi ise on loomulikult siin kõige suuremat, et olid, et noh, ega selge on see, et ega siis fotograaf rumal, et ta võtaks testi sellise mitteusutava pildi, ta võtab ikka alati usutava pildi, aga lihtsalt ta jätab ütlemata, et see on täitsa juhuslikult tehtud kuskil kuskil mujal, eks ju. No kui palju seal kasvatatakse sedasi kleebi rebi tehnikat või et või sedasama kloonimisted tuuakse mõni teine inimene asendatakse pildi peale mõni siis kas hukkunu või on seda ka ette tulla. Noh, ütleme, siin on jällegi üks suhteliselt klassikaline, näiteks case, kus on, mille pärast tuli tohutu skandaal Ameerikas kus foto on selline, et rahuvalvaja, see oli veel Iraagis, rahuvalve seisab püssitoruga laste poole ja foto oli, sellest sellest tuli tohutu sõjaväeline skandaal väga kõrgele tasemele läks välja, kuni lõpuks selgus, et fotograaf oli võtnud kaks pilti ja pannud nad lihtsalt lups. Esimene pilt, kus olid lapsed ja sõduri automaat oli suunatud laste pealt hoopis teisele poole ja teine pilt, kus sõdur oli kergelt pööranud ja sinna ilmusid lapsed ei, seal ei olnud lapsi ja toru oli suunatud sinna suunas. Ja nüüd võtsite esimese pildi pealt sõduri teise pildi pealt lapsed ja ma ütlen ausalt, et selline kokkuliimimine, kui sul on puhtalt ilusti pildistatud pildid, võtab aega umbes üks minut. Nii et see kiusatus on mõnikord väga suur võimendavaks oma sõnumit võimendavaks oma pildi kaalukust, kirjutamaks ennast ka maailma ajalukku, et ma olen teinud mõne vinge pildi ja maailma sellega nii-öelda parandanud. Ja, ja jällegi sellest suur skandaal, fotograaf sai koheselt kinga ja fotoagentuur pidi vabandama. Ja ilmselt ilmselt siis need sõjaväelased, kes olid seal paraku pildi peal täiesti äratuntavad ja kes said nagu ka karmid karistused, loodetavasti nad nii-öelda pääsesid siis sellest sellest täiesti ebaõiglasest karistusest. Nii et, et fotograafia on väga võimas tööriist. Nii ausate asjade rääkimiseks, ausalt päris lugude rääkimiseks kui väljamõeldis rääkimiseks ja pressifotograafias on tõesti võimalik ainult üks, 100 protsenti aus lähenemine, nii kui sa kaotad oma usaldusväärsuse ühe imetillukese pettusega siis inimesed mõistavad, kui lihtne on teha suurt pettust. No me jõuame ka veel järgmisel kolmapäeval mõne vetuse peal peatuda ja rääkida ka sellest, et kui ma olengi selline Fotograaf, kellel on hirmus kiusatus luua oma maailm ja kleepida, rebida see kokku, et mis võimalused mul siis on ilma Mosutuksin petturiks, vaid võiksin saada hoopiski omamoodi kunstnikuks.