Ma olen näinud Jõgevamaarahva suurematel kogunemistel kassinurme linnamäel kuidas Kaupo ilmet tõsimeeli koputab värava palgi vastu ja küsib esivanematelt luba sisse astuda. Ning seejärel eest lauljat järelehüüdes tammutakse käest kinni hoides aeglaselt edasi hiiepuu ja kivisuunas. Osaline siis tekib eriline side kauge minevikuga, aga organiseerija, teiste eestvedaja, miks ta seda rituaalset toimingut jälle ja jälle kordab, et esivanemate hingedega kokku saada mida niimoodi ammutatakse või või millesse? Ma mõtlen niimoodi, et meede elujärjepidevusest lähtudes ei olegi teisiti, sellepärast et eesti rahvas on põline metsarahvas olnud ja oli oma hiilses usus maausku ja ta austas maad, kus ta ise peal sammas ja meie esivanemad, kui nad siia 7000 aastat tagasi jõudsid, nagu haal ürikud räägivad siis nad tunnetasid seda ja öeldi, et esimene meie keskel tahkunu läks metsa, temast sai metsa Hiiumaalt, eide sai kivi jumal, kolmandast Hiiumaal ja nii edasi. Ja kuna ma ise põlve sellise stiilset mulgi suguvõsast, siis me oleme kannaku natukene seda ma ei ütle, et me oleksime taarausku, aga me oleme eluaeg nagu pettunud selle elujärjepidevusega. Sellepärast et kui me hinda eelnevate põlvkondade tööd, kes vananenud õiguse meil edasi viia elu järgnevatele põlvkondadele, siis pole teinud suure vea. Ja sellepärast ma tunnetan alati, kui sellisesse pühasse paika astuda nakkuse hiiemägi siin oli, millest juttu oli. Mis on üks Eesti esimesi asulaid, võib Brasiin, kui kunagi pärast jääaega olid uhked järve in nendes suurtes sulg lohkudest teed. Jaa, vaata seda ja seda ka näitavad ajaloolised arheoloogilised uurimused. Et siia tuldi otsima tuge oma eelkäijatel leidma nõu, mida nad oskaksid sellises olukorras randa, milles oldi parasjagu jõutud meedet selle tõttu ma tunnetan, et me peame alati pöörduma ennem, kui me midagi teeme, ikka oma esivanemate poole. Eelnevaid Eestimaa ajalooetapp klassifitseeritakse mitmeti. Aga kuidas mees ise oma seni elatud? Paneks nüüd lahtritesse või pealkirjade alla? Täna me ju nii teie kaudu läbi teie tahamegi tuttavaks saada. No ma mõtlen niimoodi, mul on siin ees nulgi Halmanak number kuus. Ja siis on niimoodi kirjutatud. Neli aasta aega, kui inimese eluiga võrrelda saaks, siis jagaks selle neljaks aastaks. Nii ma mõtlen ise ka küll kevade käed on ju meil siis, kui möödub meil esimene 25, on õige. Tundub küll ja Me kasvame õitsema, Läheme pungi täis sillerdust, vallatust, tormi ja tungi. Me armume pettu. Me armume jälle ja pea ees, jooksime vett või tulle. Ja järgi jõuab suveaeg suve aeg, nii kui Loovia viljakast meid kestab elus kuni oled 50 täis. Ja saabuv sügis ilus ja pikk meie elus kolmas neljandik. Siis näeme ja naudime külitud vilja, mis lastest ja lastele lasteaiast tulnud on välja? Ei tahaks ju talve, ei tahaks külma ega tahaks seda vanadus halba ilma. Ei põdurad tervist ju keegi ei soovi haiged südant või ummistanud tsooni. Siia kuulub üks vana õpetus, vist tark olla, on püsivalt optimist. Ja nii ma olengi sel ajal siia kirjutanud meie Kanada Kanadas elavate mulkide eest. Sellesse meie juubelialmanahhi, mis sel aastal tähistas tema ilmumisest, möödus 60 aastat. Juubeli armanakesele kirjutaja oli Ellen Kirs. Pöörame siis kevade lehekülgi meenutuseks. Noh, võiks ütelda niimoodi, et mina nägin ilmavalgust Tallinnas, olgugi et ma juba nagu ennem ütlesin, et ma olen paadunud mull ja pärit olema Helme kihelkonnast. Jäleebiku las tolleaegse järgi seal hoidma esivanemad ja vanavanemad. Mitte eriti palju me Tallinnas elanud ja ja jõudsime tagasi siia. Juba Tartumaale küll tol korral Pangodi valda Illi külla, uue koosi tallu. Ja niimoodi siis minu tee sealt algaski, sealt alustasin oma kooliteed. Ja ka muidugi seda karjapoisi ametid ja ja sealt pole, tekkiski vaipa, niukene omaette mõtte. Metaja häälsusel looduse vastu. Ja võib-olla ka sellepärast, et panin üksik laps ja minul tuli siis teha kõiki töid alates siis nii karjapoisiametist ja talvel kanna kudumisest ja seepärast temal tütreid ei olnud. Ja kuna ma olin ainuke poeg, siis tuli kõik asjad, mis talus teha, tuli endal läbi proovida. Aga Ma vist arvatavasti ma ühe geeniga seotud väga hiis geeniga oma vaarisa Andrusega. See aadress oli? Noh, võiks ütelda, vaba, nagu me legendi järgi nagu olemas, et pool vaba talupoega. Aga taliga metsas. Ja tal juhtus suur õnnetus, ta lasi maha hurda Helme mõisa mõisniku hurda kes oli see suur mõisnike jaht ja karisid Karksi mõisas veel ja siis teda vahetati lihtsalt selle kurdaaessina järgi ja nii saigi tema siis alusepanijaks sellele vana koosi talule. Helme kihelkonnas koos pinasid põlgnan juba kaugel enne põhjasõda Nabele pulki lennuke kommedena põhjasõda peab, vähemalt seal on teile antud, me arvame, et oleme elanud, seal võis kogu aeg meie suguvõsa. Nonii. Ja teles tekkis mul ka niukene, jahi. Kirg oli mulle nagu kaasa antud ja ma väga noorelt alustasin sellega tegevust ja mulle pakkus see huvi võib olla niivõrd tohutu saagi saamine, aga, aga see loodus ja selline huvi oli mul olemas ja viis mind kokku muidugi väga huvitavate inimestega. Meil ilmus kunagi üks niisugune väike raamat, mis oli looduseraamat või väiksele loodusesõbrale. Sinna oli peale kirjutatud Franklin Roosevelt niimoodi. Et kui seal kunagi elus on raske siis pöördu just selle inimese poole, kes on võimalik, on rohkem olnud looduses. Ja see on tal kindlasti õige. Ja nii võiski ütelda, et kui tuli, siis valik, et mida siis valida pärast keskkooli lõpetamist käigi valitud metsamehe elukutse. See oli aasta 1950 Tartu ülikooli astusin metsandusteaduskonda, siis tol korral oli parasjagu saanud farmis looduse ümberkujundamisega, saan seda veel, nimetati nii omapärase nimega veel tol korral ja ja siis tähendab, oli mõeldud ja teha suured metsaribad ja sinna vahele suured suured kanalid kaevata, teisipidi voolama panna ja selle järgi järvede Nõukogude maa, nagu tal karda nimetati, sihkaks õitsvaks Raadik keset seda suurt kapitalistliku kõrbe ja Meitsi tol korral isegi nimetati kui looduse ümberkujundamise insenerid. Hiljem sain muidugi aru, et see oli butafooria aga tol korral ta siis niimoodi oli. Kuhu siia nüüdse pesa tegemine mahtus, kas enne kahtekümmend viit või, või pärast? Pesa tegemine rikke pärast, kahtekümmend viit. Nii et nagu öeldakse, et kevade lõpul suve alguses. Eks see pesapunumine ole huvitav aeg ja ja kaunis kaunis aeg. Ja eks ta sai kani omapäraselt alguse ikkagi jällegi sealt metsamaid. Sealt Järvseljamail seepärast, et see nagu nagu metsameeste selline sepikoda, kus kohaldid metsamehed käivad, teadsid haigi nähtud ühte kaunist neidu seal metsa vahel ja nii see asi alguse sai. 56. aastal tagasi jõudis finišisse. Teie olite omal ajal ainus laps ja oma peres järglase on. Kaks tütar ja poeg ja tahad kah, millegipärast kaldusid sellesse. Või kiindusid isa elukutsesse meedet nad, olgugi, et meie pered ei ole mingi sundus rakendatud, et et poeg peab kindlasti isa jälgedes käima. Seda pole meil nagu olnud. Ega tütar, aga nii nad valisid ja läksid ka selle metsateele, Jose, neid ikkagi arvatavasti see ei saa eluga otseselt paelus, aga noh võiks veel siis. Ta ütelda, et nendel aegadel olid, need olid huvitavad, näed, sellepärast, et me ju jõudsime metsa Ajal kui just eelmine metsapõlvkond metsameeste põlvkond oli praktiliselt ju selles selles suure okupatsioonide käigus tähendab, 41. ja praktiliselt 44. aastal ju. Ja ka tähendab te kaader, jov, kõige suuremate represseerimiste all kannatasid metsamehed, nad olid seotud kaduma kaitsega, Nad olid kaitseliidus, selline kohustus. Põhised, metsaülemad olid ohvitseri tseriga, nende tähendab nagu üles nädalaid malevate pealikud ja nii edasi. Praktilised ei jäänud järgi metsade sõnabiilse harituid, metsa mehised, kes olid langenud sõdades, kes olid läinud pagendusse, kes vangilaagrites ja selle tõttu tähendab, oli meie just need 50.-te aastate inimesi, kes tõi siis selle selle järgmise põlve metsamees. Kui ka meie kursus lõpetas, siis võid ju sellest vaid väga paljud läksid kohe korraga metsa olemateks. Lisaks peab järjepidevus olema metsa kasvatamine, idee ja sellepärast on ta mind talle ka meeldinud. Sajandite töö, ma vaatan siin, meil on siin metsa metsamees meie metsa vahtisin Peeter sild, tema kuuendat põlve siin. See oli väga tore. See looduselähedus ja ju selle töö juures jääb aega ka mõtiskleda ja ise vaadata, kogeda. Need, linnud tulevad, kaua need pojad seal pesas on, millal lendu lähevad ja millal siis uue looma jälg on tekkinud metsarajale või kraavipervelt, kes ta on ja siis saab see kindlasti välja uuritud, siis tuleb lugeda, rohkem taibata. Nii et metsas elamine, töötamine, see tekitab küsimusi ja küsimustele on ju aruka inimese puhul alati vastuseid vajada, otsib neid, ta saab targemaks, ta teab, miks mõni asi looduses nii on. Seda olemasolevat saab ju ka elustada. Kas teie aega langeb see periood Rakvere metskonnas, kus seal prooviti faasaneid kasvatada ja metssigu aedikutes, et koolilapsed näeksid, saaksid nagu lähemalt vaadata? Sest raamat ja linnaelu on loodusest siiski nagu kaugemal ja sageli steriilne. Jah, see oli täitsa selline aeg, oli meil üks huvitav aeg, sellepärast et ma pean seda ütlema, et. Kuna mul on lähedased inimesed olnud kah metsaametnikud enne siht metsaülem ja ja üldse metsa inimene, metsateenija metsas punane, see on siiski üks niisugune maaelu üks sooladest laen, mida metskonnad paiknevad ikkagi tere maadel mitte keset niuksed kohtasid ja et mitte teie elu välja ei sureks ja, ja nii edasi, siis meie panime sealsistikkuse laulu koorikese käimas pole niuke väga tubli abimees praegune aakri metsale Tõnis ainsa sellise muusikalise ettevalmistumise suure entusiasmist varsti me saime laulukoori kokku panna ja vaatasime, tähendab, tal ei vana, ta on niukene, ajalooline koht, Se Aakre metskond seal oli, tähendab endine mõisate peametsaülema koht oli tol korral olebasteline, oli siin Eesti kubermangus Liivimaal ka veel ja selle viimane tähendab selline mehed või seal Von Valter. Temast jäi maha niukene, suur niukene jahimehe taoline. Me vaatasime sinna, peaksime tegema selle kontori oma keskuse. Ja siis tuli meile tööle selline noormeest tol korral muidugi nüüd on temaga samade Tügitsete jõudnud nagu minagi aga, ja naaber. Ja ta oli bioloog, väga entusiastlik noormees ja võtsimegi, et ja alustasime selle asjaga pihta ja see sai tõesti tehtud sinna tähendab sellel põdrad sees metssead, kitsed, faasanifarm ja nii edasi ja Taali tähendab nii, kujunes kooli lastemekaks. No ma mõtlen niimoodi, ratas käib ringi raekoja, meil siin ka mõtlemisel ta midagi taolist teha, aga nüüd juba see võib-olla hiljem meil on ka selline mõte tekkinud siin meie kandis ja võib-olla uuesti selle meestega panime ka siia ühe niisuguse loomapargi või metsloomapargi maha, tähendab, see oleks nii vajalik esimestele kasvatuse seisukohas ka looduse lähendam ja nii edasi. Üks asi on loomaaed, kus loom istub puuris, teine on vaba, suur Aecus, kohalda liigub vabalt. Kaupo ilmeti kohta ei ole mina kuulnud, et keegi oleks öelnud, et kui tema midagi ette võtab ja võtab ta väga palju, et ta sõna ei peaks, aga ükskord kiskus viltu küll. Kui luua kooli direktorit, tuli sama hästi kui käsu korras vastu võtta, siis oli vist lubadused, ma aasta oleni aitan, aga aastast sai hoopis pikema. Kaheksa ja pärast tol korral ta tõesti tolleaegne minister ja minister härra Heino Teder kutsus mind välja ja ütles, et niisugune asi on, need tuleb sinna minna ja. Ma küll püüdsin talle vastu väita, et panen küll hea kooli läbi käinud ja mulle on meelde jäänud tublid õpetajad. Aga et ma ise ei ole kunagi nii väga ees kuri olnud, et sinna kooli juhtima minna, aga tema leidis, et teisiti ei ole ja tuleb minna ja ja nii ma siis läksingi ja ma ütlesin, et mina küll seal üle ühe aasta küll vastu ei pea, siis ma tahan jällegi metsa tagasi tulla, aga siis ta tõesti möödus ja märkamatult see 10 aastat. Ja see oli ilus, ehk seepärast, et noortega seal on ka kenad yhe noor ja, aga, ja siis paniga noor muidugi, nii et ta langes ilusasti sellisele ajale kokku kokku ja, ja mul oli, oli meeldivad need hajad, aga. Kasvatuses on ka teatud asjad, mul on hästi meeles, me tegime siin ühe niisuguse loo panime kokku 64. aastal Läti Leedu tehnika Meet metsatehnikadirektorite nõupidamisele Moskvas tol korral. Et me hakkame nagu kolmekesi läbi käima, noh, sellest saigi see traditsioon aluseks, ta on väga palju kaasa aidanud nende tehnikumide arenemisele ja suhete vahetamisele ja sea rüütatsianis kriisus. Niimoodi tema nüüd on juba manalamees oli iidne Messa mees seal Läti metsatehnikumi direktor. Ütles, et nii kaua aega võid sa õpetaja oled hini, kui sul juba tekib mulje, nii et sa ei saa poisist enamjagu kiputa leiba tead nagu nagu vitsa näitama, et siis tuleb hakata ametit vahetama. Muidugi nii ei läinud, aga, aga tina, tulin sealt ära. Kaupo ilmeti puhul ongi tema elus olemises ja tegevuses nagu kaks kauget poolust. Üks on minevik sealt alati midagi meenutada. Ja siis vaadata ettepoole, kuidas võiks elu korral ta uutmoodi. Ja see Kaarepere metsakatse ja see ei olnud ju päris tavaline asi. Ei olnud lihtne metsa valvamine, hooldusraied ja jahil käimine. Ja siin oli juba tegevus teaduslikum ja, ja see hakkas meeldima, nii et järgmised aastad läksidki siia, kus on ka praegu elupaika, kus me ka juttu ajama. Jah, siia tema tuli jah. Seepärast, et see oli niisugune huvitav mõte, sellepärast et kui loodi Messay instituut siis oli ka ühtlasi ette nähtud ka metsakatsejaama, tolleaegne tähendab struktuur. Liidus nägi ette sellise asja aetud instituutidele on teatud metsakatsejaamade võrk. Aastat olnud, aga metsakatsejaama ei olnud, siis oligi selline mõte, et tuleb see asi teoks viia ja selleks kohaks valitigi siia sama tolle nimetuse järgi Kaalep pere välja siia Jõgeva külje alla huvitava koha peale. Ja nii siis saigi siia tuldud. Muidugi võiks ütelda niimoodi, et see oli väga huvitav ja paeluv, sellepärast et noh, kõigepealt tulid, suunab maha panna seadusega või nagu natuke kokku puutunud, sellepärast et kui ma juba metsaülema olin, siis ma 59. aastal aasta üsna aspirantuuri kaugõppesse tähendab ja tegeles selliste niukse probleemide ja nende puhul, nagu ettevalmistus selles suhtes oli olemas. Me tegime siia selle tee arvureetumi, no siis siin mitmesuguseid katsekultuurid ostis, oli meil tähendab see metsamasinate konstrueerimise küsimus, aga noh, võib-olla kõige rohkem niimoodi kõmu tekitanud meie nimetaja metsamehed, see, mis on metsast väljaspool, kaasa arvatud jahipidamised ja niisugused asjad on nagu metsa kõrval asutus, marjakorjamine edasi. Me alustasime vutikasvatusega ja no me jõudsime isegi niikaugele saime ühele Eesti vutivutt tõi mere siis nagu tolleaegse ka teaduse riikliku preemia ja kahju muidugi, et see jahvatus nende sidemete kadumisega on nüüd seal hakanud olemas, aga vähemalt ta andis igatahes palju. Ja tol korral vutimunad läksid meil ja mitmesuguste vaktsiinide tootmiseks, tähendab ja andis Chávez inimestele ja ja ka loomadele lindudele palju tervistanu tähendab tale sellele kasvatusele siis pesimel tegelesime kalakasvatusega, silmade pooremaid, järved. Kasvatuse härjanurme, mis praegu õnneks läheb ikka edasi therni praegu kalakasvatuse talu, liivi kalakasvatuse talu, praegu tegeleb seal härra liiv vähkidega. Praegune ajad teistsugused ja, ja ülesanded teistsugused ja selle tõttu on see asi asi jäänud ära. On päris mahe, sügispäev paarteist kraadi sooja, tuult ei ole ja, ja kollast on veel puude peal küllalt, kuid juba on ka maas päris palju, nii et kui üks kõva tuul tuleb, siis võivad lehtpuud juba läbi paista, mitte ainult puies teedes, vaid ka metsas ja huvitavam kui tänast ajalehte vaadata, siis viimase 100 aasta ja kõige soojem ilm oli tark tõus mullu üle 20 kraadi samal päeval. Kuigi täna tundub ka päris mõnus. Ja siin, kus see metsakatsejaam oma harusid ajas ja tööd pakkus ja uurimist siin siis tuliga isiklik sügis. Ja siin oli ka isiklik diviidia ja no sügis ongi niisugune aeg kus kohal tuleb hakata nagu viljasid korjama ja vaatama, mis on selle saadud. Ja noh, võib-olla selles sügises on kah pakkunud niisugust mõnusat tegevust ka vahepeal ka fit, pesugused, seltsi asjad ja ofa sedasama luulega, doktor, ütlen, et siin oleks huvitav huvitada, ilusasti ütleb. Et hoida veel eestluse idusid, teeme laulu- ja tantsupidusid, on kirjutanud Ellen kirss. Tähendab, ja ta ütleb teda sellel eesmärgil, et ikka selleks, et me saaksime oma elu koos hoida. Ja sellel on väga sügav mõte pärast, et kõigi nende seltsidelt, millega mina tegev ja, ja paljudeks pilet, ma muidugi ei ole detailsemalt hulga ja see on hea Eestit inimesed, õieti meie kultuuri areng ja terve rahva areng on seotud meil ju kõik seltside ja ühiskondliku tegevusega. Tänu sellele, et meil oli Eesti kirjameeste selts ja nii edasi selle tõttu kõik need asjad aru saad Eesti lauluseltsid ja nii edasi. Need on kõik seda eesti rahvast mitte ainult kokku hoida, liita ja samal ajal tema vaimsust üleval hoida. Üheks niisuguseks huvitavaks asjaks oli 89. aastal, kui Tartus kutsuti kokku mulgi rahvaesindajad taasalustada mulgi seltsi tegevust ja nii sai siis põsepuna, ma tunnetan, et muna, pane mulk ja ja mulgi veri mu sees ja see nagu nagu tõi sinna seltsi sisse ja ja nii masinat Seltsi saingi. Ja mul on päris hea meel, sellepärast et ma tunnetan, et selts on ikka ühte teist teinud ja võib-olla siin on üks niisugune kena asi, esimene pulgi seltsi poolt toimetatud almanahh nägi ilmavalgust. 1936 tähendab 60 aastat tagasi. Ja no kuis hindus võtaksin timist, tolleaegne toimetaja siis ütleb, ütleb niimoodi, kas mõni mõni uus jonn, mulki ise täädvude avalik meele avaldamine, kas lipukirja näitamine, et meie, mulgid, olemiki EDI mehed sugugi mitte, kes siis muu mulk ehk pead kirjutama, noh, kui mitte mulgid esi ja ma usun, et see oligi tal väga õieti üteldud. Ja uuesti ta siis me hakkasime selle toimetamisega pihta 90.-na aastal. Ja nüüd me oleme siiski jõudnud kuus numbreid välja anda ja siin sa vaatad, kuuendad, seitsmendad. Me hakkame nüüd kokku sättima. Nii et, et seda on, on meil lihtsalt vaja ja lihtsalt ütlen ühe mulgi mehe sõnagi, et meie praegune pulgi almanahhi toimetab professor Eduard vääri ka ilusti ütelnud. Olge meeles, et kirjutatud püsib üle aegade, räägitavat hajub ja sellest ei jäämärki tulevastele põlvedele. Tuleb kirjutada. Ja, ja see, et Kaupo ilmet ei ole mitte ainult mulgi verega ja mulgi almanahhi taas väljaandja ja, ja vedur veab, et siia tuleks artikleid, mõtteid kodust ja kaugemalt. Minu jaoks oli väga meeldiv üllatus ka lausa metsameestele mõeldud. Blender käsiraamat kaheks aastaks, kus on ka sõna sees ja igasugused mahutabelid, et isegi linnainimesel on lihtne osta turult laudu, kui ta teab, et ta peab ostma kaks tihumeetrit. Kui laua paksus on selline või, või teisene, siis ta saab siit kohe tabelist ilusti kätte. Palju ta peab ostma neid laudatükkide kaupa, siin on ka vajalikke niisugusi. Nõuandeid on meie metskondade ja metsale lähedaste asutuste telefoninumbreid, inimesed. Siin on ka tähtsamad terminid mitmes keeles, nii et suurepärane asi siis nüüd hilja, praegu kui luua kool tähistas oma neljakümnendat tegevusaastat luua metsakool, siis Elmut, Taimre, kauaaegne pedagoog, tema ajalooline ülevaade koolist on jälle välja antud Jõgeva metsaseltsi abiga ja ma pean ütlema, et kuigi ma ei taha kiilu lüüa kellelegi vahele, et maa näiteks jõge, Jõgeva metsaseltsi ettevõtmistest kuulen rohkem, loen rohkem kui Eesti metsaseltsi omast, kellel on võimalused palju suuremad ja siin on jälle kaupu, ilmet, eesseisuse juht. Kuidas on siis võimalik olla tänaga repare Soome Jõgeval, siis käia Tallinnas, siis oma kodumaal Mulgimaal ja nii ehtsalt esineda, et ühe mulkide ülemaailmse kokkutuleku ajal. Keegi noor kohalik ärimees istus kõrvale ja hakkas nagu kõrva rääkima, et jaa, et kui mõned miljonid saaks, siis saaks Viljandimaal kõvasti äri teha. Sest Kaupo ilmet nägi mulgi 600 kübaras ehtsam veel välja, kui kodumulk arvati, et tegemist on rikka välismulgiga. Noh, eks ikka niuke elus juhtub jah, et ja see oli õieti niukene. Huvitav kokkusattumus, kolm aastat tagasi. Tänavu pidasime muidugi järjekordse pulgi päeval. Ja tahtsin ütelda kirjutamist asjade suhtes või nende matute suhtelt oli muidugi õige. Nad on tõesti seotud teatud juubeliga, me lihtsalt ise mõtlesime, me alustasime siin oma metsad, Helsiga andsime kõigepealt välja fina, meile rajada maas, tema on suur laulumees ja tema fetid kokku lauluvoldikud ja mõtlesime, et teda nagu vajab anda edasi. See mõte meil tuli, sai alguse sellest, et meil mulkide seltsi Viljandi kogukond andis välja oma lauluvoldikud, ma näitasin seda temale, ta ütles, aga miks siis meie metsaseltsi, anna välja muidugi Annabelile nõme andsimegi välja. Ka seda ma tahtsin ütelda, et siin, selle metsamehe kalender-käsiraamat oli meil muidugi ka üks hele, üks väike Püant momenteed. Nimelt möödus eelmisel aastal 50 aastat, kui viimane metsamehe kalender-käsiraamat ilmus. Ja noh, me olime nagu natukene ei võiduajamise rollid. Me lihtsalt vaatasime, et kas nüüd või mitte kunagi ja andsime selle välja, seda oli tõesti selles suhtes vaja. Ja Mul on tõesti hea raamat, ma ei mõtle seda praegu siin selle jaoks, et ära kasutada ta momente, seda kõikomandaksid, seda peab alati omandada muidugi, aga aga ta oli muidugi vajalik. Ja nii tema siis seda ilmavalgust on näinud ja lippe sätime praegu kokku siin järgmiste ja täname viimegi. Lõpliku trüki seepärast, et siin oli meil selle aasta missal emadepäevad, olid meil meil siin luua kõrgemas metsakoolis ja ennem, tähendab ma mõtlen seda, mis vabariigi aega metsaülemate päevadest anti välja kogu aeg kogumikud, sest nad on küllaltki õpetlikud ka järgnevatele põlvedele ja inimestele tähendab mitte ainult metsameestele, sest siin räägitakse seepärast, et kui me räägime, siis me räägime tegelikult tervest Eestimaast ja inimestest sõja pärast. Ma usun, et igaüks saab aru, et ei kujuta ette Eestimaad Sahara kõrbe, nagu ühtegi puud ei kasvaks. Ja siis vaevalt, et eesti rahvas oleks niidetud ja niivõrd tihedalt seotud. Ja nende inimeste mõtteid, kes seal üles, mis toovad, kaasa arvatud nii meie meie tippjuhid ja ministrid ja ja teised metsa, mõlemad ja metsateenijad. Siht on, see pakub palju mõtlemist, meedet ja Peebeezisviimegi selle fina trükki ja läheb tema siis välja, sedapuhku metsaülemate ühingu poolt teise trükisõna kolmandana. Me tahame anda välja veel järasvat toimetatud metsa kongressi materjalid. Seepärast, et siis jällegi oleks kunagi nii nagu. Ta ei öelnud, et et kirjutatu jääb püsima paljudeks aegadeks, aga see kõne ju jääb ju kuhugile, kaob ära. Selle kõige juures selle väga tänulik tänase jäädvustamise juures tekib mul üks küsimus just tänasest päevast. Paljud proovivad midagi välja anda, aga siis selgub, et paber on kallis. Trükkimine on hirmkallis, autoreid ei leia, aga teil on need väljaanded niivõrd eriilmelised, kuidas teie oskate siis leida enda ümber neid, kellega koos on see kõik võimalik? Ma mõtlen, et mul on lihtsalt elus vedanud, et minul on väga palju utopistlik, mõtteid, mida ma püüan ellu viia ja mul on hea meel, et väga paljud inimesed on selleks mund tagasi sõitnud, epa, igat asja pole saanud ellu viia, aga selle juures on mul väga paljud inimesed, mul tähendab mu kaunid sõbrad, kaasvõitlejad ja kõik. Toetanud mu ettevõtmine paneb vist arvatavasti leidnud sellise keele, mis on pannud neid rääkima ja, ja ka seda tegema ja inimesed on tundnud sise rahuldus, sest on ju ilus, kui ka sinu lugu tähendab. Ja sinu suguvõsa ajalugu, noh, nagu me räägime, oli üks suur Eesti kultuurilugu. Ja kui osata vast võib-olla vajutada inimese õigele kohale, sest inimest tuleb ikka kuulata ja ja tema panna yhe helisema, sest see on niisugune, nagu öeldakse, et, et on olemas metsas kandlekuusk, eks ole, et mis niuke põrine Kuustkümne laudesti kõliseb. Eks sedasi metsamees peab oskama välja leida ja arvatavasti on need ka siis minule tõdetud määral nagu edasi antud, et sa oled inimese panna helisema, sest need metainimesed ja Eesti inimene üldse kinnine inimene. Ega ta nii väga ennast ei, ei noh, tähendab mulkide kohta küll üteldakse tega muidki väsinas kiitmast, aga noh, võib-olla sa mulgi rahva, aga muidu, tähendab, on Eesti inimene ikkagi eneses tüvenenutajate tõmbunud ja ja selle tõttu on vana muidugi ei ole mitte päris kerge. Aga kui sa selle inimese tahad rääkima panna, kellega meie räägime, siis sa kuuled seda tõelist, kas metsa või maa häält, sellepärast et ega me sealt ülevalt kõrgetes sfäärides, kes juba maa jalge alt ära unustanud, nende käest eriti enam seda ei kuule, võib-olla paatoslike ütlusi, aga, aga seda tegelikku, mis toimub siinsamas meie metsas ja maal, seda kuuleb ikka selle inimese käest, kes on siin olnud oma juurtega selles maas.