Paar päeva tagasi lehitsesin tasku Hormaadis noodiraamatut. Üle 10 aasta oli sinna noodijoontele kantud sisse hetke muljeid loomeimpulsse üksikud taktilisandid, terved klaasid, välja kujundatud meloodiad. Liivane kirjapandu kannab möödunud aasta detsembri keskpaigutateeringut. Palju lehti selles mustandit raamatus aga olid tühjad. Ja tühjaks nad jäävad. Jääb lõpetamata, järedigeerimata teoksil olev õpiku käsikiri. Sest suur vaikus rebis katki mõtleja töölaga. Igal asjal on oma algusi, oma lõpp. Milliseid väärtusi see vahemik eneses sisaldab? See oleneb inimesest. Vabariigi rahvakunstnik, helilooja Uno Naissoo oli looduselt kaasa saanud hella ja vastuvõtliku südame tõtliku meeleja seni kodud mulgi jonni ja visaduse oma ande realiseerimiseks. See oli koduvillase lõngaga läbi kootud muusika, mille pärast ta hea seisis. Mille nimel ta elas, mille nimel ta südant vallutas. Ise on ta tunnistanud. Ma sain sellise kasvatuse, ma hakkasin ka omale noortektsiooniga peale, tollal juhendas noort sektsiooni Varro ja tema nagu seda lausa nagu nõudis endastmõistetavalt oma kasvandikelt ja siis selline nõudmine muutus omamoodi harjumuseks. Ja seda olen nagu püüdnud neid nii oma õpilastelt ka jõudumööda nõuda, nii palju, kui seda võimalusena. Arved Haug Diorite esimeste hulgas, kes Uno Naissoo, Lõpetas heliloojate liidu juures tegutseva noortesektsiooni ja nii ta oli, ta oli, oli nõudlik nendes asjades, näiteks kui me pakkusime seal ütleme, mingi viisiotsa välja mis oli salongilkulaadiga Straputs, pühadeteemehed siin on tarvis ja on võimalik näiteks alustada, ütleme seal kuskil teisest astmest või neljandast astmest muusikat ja Villem tulla tuunika tagasi ja siis noh muidugi mõtlen just rahvale situatsiooni siis kõige rohkem kõige rohkem kasutada. See oli tema nii-öelda põhimõte, seda enda muusikas on väga palju kerges muusikas kasutas ju sedasama. 30 aastat tagasi või 52, mille ma hakkasin peale siis kolm siis ta oli küllaltki noor, selles see asi ongi, et et meie nagu temast vanemad mõningal määral olime paratamatult sunnitud Valgamaa tema tema autoriteedile midagi teha, sest et mis seal ikka sinust üle seal üle ja ma tunni veel väga aktiivsed väga-väga erksad. Alati ta muidugi kiirustas õilsa ja lõpetas, kusjuures ta siiski veel käigu pealt andis viimased allkirju ja ta kirjutas alati hirmul. Kohutavalt. Aga selge on see, et, et tema antud ütleme minule isiklikult muusikas tähendas see väga palju, aga nüüd, viimasel ajal, kui sealt selle konsultatsiooni valt ära tulid, siis, siis oli kindlasti lugu väärt, et teda käiku lasta ja ka võis garanteerida sama minekut. Niisugune niisugune sõbralik. Nii ütleme abi palumine, sõjaline muusikas minu jaoks vajalik, teinekord oled sa pärast ambi siis sellest pääsemiseks on vaja tingimata teise, võib-olla võib-olla väiksed niuke, et saada sellest sellest kitsaskohast üle. Palju on räägitud Uno Naissoo rahvuslikust helikeelest Andres valku, nende õpiste paar viimast aastat Uno Naissoo peale. Jah, täpselt kaks aastat, kaks pool, õigemini oli tunda, ta püüdis ka oma õpilastes süvendada armastust rahvusliku helikeele vastu. See väljendus kõige eredamalt selles, et loomingu eriala esimese kursuse teisel semestril oli neil nii-öelda kohustusliku tunnina kavas muusikamuuseumi külastamine. Kus me siis kirjutasime välja kõigepealt nii-öelda rajoonide kihelkondade kaupa. Neid rahvaviise siis väikselt süstematiseerime muidugi valisime selle järgi, mis meile nagu rohkem meeldis ja mis paistsid nagu põnevamad seal ebaKodraatsed perioodid ja ja eelised laadid ja siis me analüüsisime neid natukene tundides ja siis ta lasi meil nende rahvalaulude põhjal kirjutada niiski arendatumaid lugusid laulu baasil. Ta näitas neid vihikuid, mis tal oli, neid oli talle igavene ports ja ära nummerdatud. Ausalt öeldes, kui ma nüüd selle arvu ütlengi seal oli, sinna valetan, aga, aga need olid sadades igal juhul. Loomingutund on omamoodi mitte niisugune rühmatund, vaid rohkem kahe ja kolme või nelja inimese vahel ja siis ta tihti näitas meile ise erinevaid kombinatsioone, mis ta oli nendest lauludest teinud, et näitasid selle laulu, tee oli siin kasutanud ja siis oli refräänis kasutanud hoopis teise kihelkonna rahvalaulu motiive. Ega ta siis täpselt üle ei võtnud, aga ta võttis nagunis laatilismelootilise aluses. Sellele tunni tempo oli ausalt öeldes kaunis kiire näiteks minule kui, kui algajale nii-öelda klassikaliste muusikaterminite juures oli kaunis raske seda niimoodi jälgida. Seda enam, et seda täiti hästi kiiresti, nii et ega ta pikalt laialdaselt ei nämmutanud ega seletanud, et pärast oli ikka see asi endale üle vaadata ja, ja siis, kui tõesti enam aru, mis on, siis tuli minna küsima, aga mis, kui me jõudsime juba kaugemale ja loomingutundides, kui ta ta andis meile juba siis nii-öelda koduseid ülesandeid teemade kaupa, et nüüd tuleb teha üks löök, lauslaager nüüd niisugune diskolugu siis niisugune ütleme, tantsulugu temaatiline lugu eri erini, žanrite kaupa, siis, siis ta ka ei, ei võtnud kätega, ei hakanud neid ümber töötlema, vaid ütles, et vot siit maalt siiamaani on halvasti. Tehke järgmiseks korraks uuesti. Laiali Uno Naissoo teemade ring, lai tema haare nii töömehena kui ka muusikuna heliloojate liidu juures tegutseva noortesektsiooni konsultant, estraadimuusikaosakonna juhendamine, edendamine muusikakoolis konservatooriumi tunnid, isetegevuslike ansamblite juhendamine, erialaste õpikute koostamine ja nii edasi ja nii edasi. Tema loomingus leidsid kajastamist nii kodanikuteema kui ka olmeprobleemid. Armastus kui ka mõnus huumor. Kuna naise elu moto ja mõtte võib kokku võtta tema loodud kolme pala pealkirjaga. Alati hea tujuga kiire on. Ja see päev on kui rõõm. Valter Ojakäär. Nojah, kes meist on õieti kõikesööja, sest me meil on kõigil oma kiindumusest ja ja asjad, millesse me suhtume leigemalt ja nii see peabki olema, niisiis on loomulik, see on nii ka noortel ja see võib nii olla ka vanadel, aga muidugi pedagoogina ja loomingulise isiksusena. Ta tundis, et ta peab kõike tähele panema, kõiki jälgima ja kõikega põhjalikult tundma. Esialgu oligi nii, et ta oligi puhtal kujul nagu minu silmis instrumentaal komponist ja alles kusagil 50.-te aastate teisel poolel kui tal tulid esimesed tõepoolest väga menukad laulud. Ma mäletan vist kaugele sõbrale, mida Georg Ots suurepäraselt laulis. Ja siis ta hakkas nagu nägema seda, seda õieti väga laia kõlapinda, mis heliloojal võib oma kuulajaga olla laulude pinnal ja see kindlasti tekitas temas suuremat huvi laulude loomise vastu, aga esialgu nii-ütelda oma sisemisest kiindumusest instrumentaalmuusika vastu oli ta just esmajoones instrumentaal komponist. No see on ka loomulik, sest kui mina temaga tutvusin, õieti see ansambel, kus ta esimest korda nii-ütelda professionaalide hulka mängima pääses, oli Pärnus just üks Endla teatri juures tegelev tantsuansambel. Seal ta mängis meil akordioni ja muide, vahetas välja nii silmapaistva kuju Meie Eesti kerges muusikas, kui seda oli Arnold siirak, omaaegne kergemuusika, heliloojat, kelle laule väga palju laulis ka Artur Rinne. Ja oligi niisugune asi, et Uno Naissoo oli tol ajal moodsam. Tegi improvisatsiooni seid esialgu küll muidugi ta oli siis kuueteistaastane koolipoiss, võrdlemisi konarlikud, aga noh, seda oli näha kohe juba ette, et temast tuleb, tuleb suurepärane muusik, eeldused olid tal suurepärased. Ja lihtsalt siis vanem muusika astus kõrvale, tegi nagu teed nooremale. No ta oli üldse mitme, küll instrumentalist. Hiljem, kui mängisime rütmikutes, siis ta mängis meil kontrabassi, akordion läks Aarne Oidi kätte juba ja siis hiljem, kui tekkis ansambel stuudio kaheksa siis mängis ta klaverit ja akordioni seal üldse ei olnud. Aga kontrabassi mängis Illar Raivo, nii et ühesõnaga, olenevalt vajadusest. Ta mängis ka hiljem ventiil trombooni ja altsarve ja siis oma juubelil ta ju esines väga mitmete pillide peal ja pani meid kõiki hämmastama paar aastat tagasi alles. Mitte ainult helilooja, mitte ainult kui pedagoog, mitte ainult kui teoreetik, vaid ka kui pillimees. Ta oli võtuga, kes tema lemmikud olid. Mäletan neid aegu viiekümnendatel aastatel 40.-te aastate lõpul. Talle väga meeldisid ballaadid või niuksed, aeglasemad lööklaulud nagu näiteks oli Stella tähevalgel, mäletan, tol ajal ei olnud magnetofoni veel ja siis ta kirjutas neid raadiost kuulates ühe tüki üles ja siis jälle teise ja mäletan, ükskord tuli tal noodilehti ja tuleb, vangutab ütleb, et huvitav asi, et siin on nii palju kaldumised, et ma ei saa kuidagi helistiku otsi kokku, et, et järgmine alguses kipub mul vägisi minema teise helistiku ja ja niisugust probleemid olid tol ajal praegu muidugi see on palju lihtsam, saab magnetofoni pealt kohe kontrollida, nii nagu Oidi lemmikpalaks oli videvikus, nii oli temal näiteks Stella tähevalgel on kuidagi väga sümboolne, et niisugused noh, natuke nagu nihukesed, hämarad ja väga niuksed, südamlikud ja, ja, ja sealjuures väga huvitav, harmooniaga harmoonia oli üks ala, mida Uno Naissoo eriti põhjalikult kogu aeg uuris ja ta nagu nautis alati seda, kui ta leidis neid nihukest harmoonilise leide. Ja sellepärast meeldis talle viimasel ajal ka väga päkaRäki muusika. Me hakkasime ju kõik koos mängima džässi, tollal puudusid igasugused niisugused sassi rahvuslikud traditsioonid, see oli nii-öelda afroameerika muusika ja me püüdsime seda teha nii tõetruult, et kui me oskasime nende välismaiste näidiste alusel ja seesama oli temagi püüdus ja oli väga-väga huvitav seda jälgida, kuidas ta samm-sammult tuli lähemale selle meie rahvuslikku omapära tunnetamisele ja kuidas tal muutus lõpuks nii loomulikuks, et ja see ongi kõige olulisem, ta ei pingutanud ennast selleks sugugi, et et seda teha, see ei olnud tal kunstlik. Ja mitte asjata. Ta ei äratanud see väga suurt tähelepanu mitte ainult meil Nõukogude liidus kui ka välismaal. Näiteks Londonist. Tollal oli Pruus tööner üks silmapaistvamaid inglise džässmuusikuid. Tema oma ansambliga esitas BBC siis Uno Naissoo improvisatsiooni eesti teemale. See oli otsesaatest lindistatud ja Uno oli ise väga huvitatud, kui ta seda kuulis. Kuigi see oli pisut teistmoodi tehtud, see rahvuslik element oli sealt kuidagi ära kadunud, vähemalt seal, kus asi läks imposatsiooniks Est. Muidugi inglased ei tunne seda meie muusika omapära. Tema lugusid lindistas ka Soomes ja isegi Madistas oli Häme just ka samuti sel põhjusel, et rahvuslik oli sel ajal neile täiesti uudiseks. Ja kui siia tuli Jan Johanson, kes oli Rootsi kõige tunnustatum rahvusliku džässiviljeleja, siis just eriti huvitav oli neil omavahel kohtuda Uno Naissooga sest nad olid mõlemad nii-öelda ühe alamehed ja kahjuks vanad mõlemad juba meie hulgast lahkunud. Ja eks ole seegi tüüpiline, et kui me nüüd selle kurva sündmuse puhul hakkasime otsima tema muusikat, mis sinna juurde nagu sobiks, siis on seda väga raske teha tal muusikani helge saab nii naerev, nii rõõmus, et see nagu see nagu ei sobi sinna sinna juurde, aga lõpuks tegemist on loojaga, kes ennast niimoodi väljendas ja ja me mäletame teda tema muusika kaudu ja mäletame ka tõepoolest teda sele alati kuidagi ka äpardustes mingisuguse nalja, terakese leidvana. Ma olengi seda imestanud, et kust see kõik, sest kui paljudes kunstinõukogudes ja komisjonides on temaga koos oldud ja ja sealjuures on teada, et noh, siis ta jälle ütleb jälle, vaatab kella, mul on muusikakoolis hakkab tund või et mul praegu vaheaeg ja ma jooksin, jooksin pooleks tunniks ära ja ja muidugi niisugune elu. Ühest küljest muidugi lasknud tal igavust tunda, aga teisest küljest ega ta talle puhkust küll kunagi vist ei andnud. Seega see, mida me praegu kuulame, viib meid tagasi suveaega. Nagu Lembit Saarsalu, te olite külas Uno Naissoo tema suvilas möödunud aastal. Tihti sai kohtutud Uno Naissoo suvemajas. Ja ükski õhtu ei möödunud. Muusikas ise kaasele? Jah, mind alati üllatus. Temperament nakkav musitseeris rõõm mis köitis ja lihtsalt mängu partonile sisule külmutama, külmaks jääda. Muusika läbi oli siis seis kamines, juttu jätkus hommikuni. Sellepärast ta enam südant valutada. Põhiline mure pole ta kunagi tööga muusikakoolis seotud Burgolemale õlgadega. Te olete võlad palju mänginud, ka tema komponeeritud onu oli ta nõudlik. Usaldasin tõbeedeegaga nii kindlaid raame Omact välja pakkunud. Milline on tema kirjutatud teema neil enam-vähem nii südamelähedane Ellen põlluteema, mis on meeldinud. Aga kindlasti isa maini mõjuta, näiteks. Neil päevil polnud algust Noh, see on võimatu, seda kõik üles uga tema sõnavara. Ja omal ajal ta oli nagu rohkem tegema muusika mängis mitmes ansamblis kaasaga. Viimastel aegadel oli neid momente suhteliselt vähemus, ta ise sai pilliga, Te olete, selles mõttes on see Assetmesnet kodusel lindistamise neelanud. Alles jäänud väga unikaalsed jus kasid tõesti. Muusikat ei saa. See jääb alati helisema. Inimestes. Heldur Karmo, teie esimesed kokkupuuted Uno Naissooga ulatuvad 30 aastat tagasi, sest selles ajal, kui loodiaks ansambel nimega Swing klapp jah, see oli nii 48 koma esimest korda. Uno Naissoo tuttavaks sain. Ja noh, see oli niisugune ilus aeg, nooruse aeg ja entusiasmi aeg. Selle Swing klapiga sai tolleaegsetes oludes päris palju ära tehtud. Tema ise kunagi meenutas, et võib-olla muusikat tehti nagu vähe, aga rohkem vaieldi polemiseeritisele muusika ület, kuidas seda võiks teha ja mis on selle aluseks, et see muusika on niimoodi, peaks kõlama? See on täitsa õige seepärast, et, et meie eesmärgiks oli just džässmuusika tegemine tol ajal seda muusikat nii väga ei hinnatud ja siis igasugune niisugune teoreetiline alus ja, ja põhjendus paljudele küsimustele, mis endalgi segane oli, tuli lihtsalt ise luua. Ega keegi teine seal ei aidanud kuulata, Ta analüüsida ja ja noh, nii see algas, nii et see otsiv vaim ja juurdlev mõtlemine ja uurimine oli tal juba nagu sel ajal juba looduse poolt kaasa antud. Ja see on tal kogu elust läbi läinud, ta on alati tahtnud kõiges asjapõhjaga kätte saada ja nii nagu kerges muusikas on ju need voolud vaheldunud ikka jälle uut tulnud, ta ei olnud kunagi niisugune, ta oleks jäänud selle juurde, mis tal selge oli, aga tema tahtis ikka kõigega kursis olla, analüüsis ka kõige värskemaid popmuusikasuundi ja püüdis oma loomingus seal ühte ja teist ära kasutada, sulatada sinna sisse, et selles loomingus ikese kaasaegne joon juures oleks. Kumb esimesena sellele mõttele tuli nüüd koostööd teha, kas teie vaid ema? Ta oli algataja selles mõttes, et meie esimene koostöö, niisugune originaalkoostöö arglik brigadir, tal oli muusika juba varem valmis ja mina tegin siis sellele teksti. Mul tuleb jällegi meelde üks saade, kus ta kiitis nagu teid, et te olete selline autor, kes on nõus oma teksti muutma, aga kas tema oliga vahel nõusama meloodiad muutma, kui tal see valmis oli? Vastavalt? E pakkuste midagi välja? Oli küll ainult et ega ma nii väga palju välja ei pakkunud. Põhilised asjad olid selles, et kui ta meloodia komponeeris, teksti ei olnud veel ja ta lähenes sellele nagu instrumentaalpalale ja mõnikord oli seal lihtsalt nooti liiga palju. Ja siis ta oli seda nõus alati neid vähemaks võtma ja et see meloodia voolavam tuleks siis üks joon veel temasse, oli see niisugune lapselik, siirus ja, ja tohutu, lausus ta, ei osanud valetada ja vahest, kui ta püüdis seda teha, siis, siis ikkagi jäi ta kusagil omadega vahele. Aga siirus oli kõik nagu võib-olla hea muusika nimel. Ja seda kindlasti. Asendamatuid inimesi ei ole. Ent kas tahavad anda maksimumi ja mõnikord veel rohkemgi. Kas äsjane maailm ei hakka mõjutama meie tegusid? Kas küsimus, mis me sellest saame? Ei hakka dikteerima meie käitumist. Uno Naissoo puhul sellist probleemi tekkinud, ta lihtsalt tegi, organiseeris, põles ilma suurema kärata ilma enesele tähelepanu tõmbamata. Et praegune tuntud kollektiiv, Tallinna kammerkoor ilmal tuli, selles oli suuri teeneid Uno Naissoo. Kuno areng. Ja tema ja helilooja Lembit Veevo initsiatiivil loodi see koor 62. aastal. Ja sina omamoodi paradoks, sest Uno Naissoo me ei tunne kui koorimeest, kui kori kompolisti, nii, ta on rohkem kergemuusika helilooja ja pedagoog, aga kommentaarid, tema, see mees, kes leidis, et Tiidu juures peaks olema niisugune võimekas koor, kes suudaks meie heliloojate teoseid elavas ettekandes ette kanda. Ja see oligi põhiline eesmärk, miks kool loodi ja peab ütlema, et ainult seda, et ta oma väga suure töökoormuse juures tuli sellele mõttele ja pani asja käima, nagu ta ise suvatses alati öelda vaid jätkus ka aega aastaid meiega koos laulda tenori rühmas ja mitte ainult laulda, vaid terve rida teoseid, ta kirjutas meile milledest ma tooksin kõigepealt esile tema tuntud laulu sõjaley, millega ta kammerkoor on mitmel pool saavutanud väga häid tulemusi, ei tunnustust. Nii et tal mingisugune kolme huvi koorimuusika vastu oli kuigi tahes. Oma juubelisaates on meenutanud, et talgu lõppeski koorijuhtimist Tuudur Vettik seal. Ja kunagi pandi ta isegi kooriate sellepärast et ta laulis teksti sisse. Jah, tähendab ta ise ütles niimoodi, et ja et minust korjuht lisanditega, sest suurt välja poleks midagi tulnud ilmselt elus suunas seda ise õigetele radadele, õigetele suundadele, kus ta suutis maksimaalselt ja väga tublilt tööd teha. Kaotus on väga suur ja temast kui inimesest jääb väga helge mälestus ja meil Tallinna kammerkoorilauljatel eriti. Alati hõlmad lahti ja need üksikud juuksekarvad Lehmi ennast peas, selliselt vist oli Uno Naissoo alati proovi. Enamasti see nii oli üheksa aastat, mis meil oli nagu võimalus suuna naisega koos töötada ansambel hooneks, siis olid alati nii, et alati isegi siis, kui ta jäi veerand tundi hiljaks, sest ta tuli kuskilt eelmisest kohast, kus ta pidi veerand tundi varem ära tulema. Et see niisugune pidev pidev liikumine ja see pidev tormamine, see oli talle täitsa iseloomulik, Ati tuli nii, et ta kunagi tulemata jäänud või kui midagi ootamatult tuli, siis ta tingimata helistas, ta oli lihtsalt nisugune rahmeldanud ja ja ta ennast ei säästnud. Ja proovides oli kahega, ta ta kunagi ei ei pahandanud või ta ei olnud mossis, aga ta polnud tujust ära. Ja nihukesed nimelt, mis üles kerkisid, nagu ikka kerkivate juures ülesse neid lahendas niimoodi, ütles kas mõne tagurpidi sõna või nagu tal kombeks oli. Ja ega ta kellelegi halvasti ütelnud, sest et ka niisugust vaidlusküsimused või neid ta oskas nii ilusasti ära laabuda. Jaa, jaa. Lahendada, et ta ei tahtnud nagu kedagi solvata, nagu ma teada sain sellest kurvast sündmusest. Lugesin seda ajalehe väljalõiget, kus ta, mis noorte ajal avaldas tema juubeli puhul seal ütles ka, et kui ta tundi läks ja, ja kui väga halvasti läks, siis Heino Eller ei pahandanud paks kompvekke, küsisin, kuidas muidu läheb. Ta ise oli, oli selle oma õpetajalt selle täitsa omaks võtnud, selle niisuguse suhtumise ja. Sambelonoks oli ka paljude Uno Naissoo laulude esiettekandjaks, ta nagu kirjutas spetsiaalsete spetsiaalselt aga siiski jah, mõned loota meile kirjutas. Ja oma suurest tagasihoidlikkusest näiteks kunagi olnud juhul kui me tahtsime tema lugusi kontserdi kavasse või kui olid mingid esinemised võtta siis esimene lugu, mis, nagu meile kirjutati, oli kaotatud süda. See oli ka esimene lugu, mis linti sai suure orkestriga tehtud meistriraadios. Ja hiljem siis seosest meie osavõtuga pärnaõiefestivalidest tuli valgerand siis viimasest festivalist naissamuti ja kui ta võistluskontserdil esitas oma kirja pommilt, mis Sokolov, aga tal ei ole tehtud ja millele Heldur Karmo eestikeelse teksti tegi see oli ka nagu meie koosseisu meest riiule nagu plaanitud ja, ja mida me siis püüdsime selles võistluskontserdil esitada? Ja ja viimane lugu oligi see. Mis ta 46. aastal või millal, see oli üks instrumentaallugu, kui ta veel Pärnus mängis? Väike on see pealkiri nüüd ja Heldur Karmo tekst on sellele instrumentaal lools. Lool see säte on, nüüd on meil olemas ja muidugi jäi temaga koos lõpuni tegemata. Lauliste vahel proovis kaasa ka. Ta laulis kaasa, tähendab, ta näitas ette, kui meie osanud falseti laulda. See tuli tal välja, kuigi ta ütlesid, et varem olla laulad veel paremini. Aga ta ikkagi näitas ette ja, ja jah. Ja ta ei sallinud nisukest nahku. Ta oli niisugune võib-olla jätsu mängija Everegreeniseda kangesti armastas nagu meiegi. Siis palusime ja tõime ise talle lugusi ja noottetud, teeme seda ja teeme seda siis siis seal ta pidime ette näitama, kuidas seda lugu tuleb õigesti teha. Ja, ja kuidas laulda. Laulus küll. Te käisite temaga mitmel kontsertreisil? Jah, temaga koos olid võib-olla kõige pikemad ja kõige niuksed toredamad reisid. Me käisime temaga koos Soomes Poolas. Ja siis Austria reis oligi viimane meil temaga ja sa ise kaaslasele oli täitsa lahkudes ütelda oma poiss oleks ütelda, võib-olla lõhnaks natuke halvasti, aga aga ta tegi kõike, osa neist tegid teised ja kuigi ta oma tervist hoidis ja kui oli õhtut mingisuguseid dinee või vastu võtnud, siis ta oli alati seltskonnas, kuigi ta hobust tegi teatud kitsendusi endale. Ja, ja noh näiteks niisugust asi, et võib-olla iseloomustaks teda niisugune asi, et et ei, ei pidanud noh, kas abiks või, või, või ta ei pidanud paljuks teha väikest nalja, seal on muidugi see huumorisoon oli, oli põhiline, mis, mis tal, mis tal, mis teda nagu iseloomustaks jaan, mis, nagu temast ka peaks kõigile meile mälestuseks jääma. Kui tänaval teha seda kahe häälest, et autosignaali mida tahes, mis seal suurepäraselt välja tuli siis tähendab temas mingisugune niukene, tera või, või veel sihuke lapselik rõõm oli, oli ikkagi pidevalt seda nendes kandis. Kunagiste koolivendade nimel ütles metsakalmistul lahkumissõnad Ako pärlist. See oli 1944. aastal, kui sa tulid meie klassi ja ei läinud palju aega, kui sa elasid meie klatsiga juba, nagu oleksid on olnud meie kollektiivi liige. Esimesel aastal piirdus sinu muusikaline tegevus meie klassis ja ka juba meie koolis. Järgmisena rasedal haarasid sa juba kogu noorte muusikalise tegevuse meie Pärnu linnas. Ning kui tolleaegset klassikaaslast hämmastas sinu äärmine Aja arvestamine. Sinu põhimõte oli karpeedee seda aega, seal oli minutilise täpsusega arvestatud kõik välja. Ja seda oli sul võimalik teha, sest Pärnu linn oli väike ja kui ei jätkunud oma jõust jalgsi, siis sul oli selleks olemas jalgratas ja sa jõudsid igale poole täpselt ja õigeaegselt. Kui meie kõik olime abitooriumis ja mõtlesime, et oh, peaks saama keskkoolile p siis sinul oli see ainult üks vaheetapp, sa nägid kindlalt ees oma eesmärki ja pürgisid selle poole, keskkooli lõpetasid, siirdusid Tallinnasse. Meie teed läksid lahku. Põgusalt Me kohtusime kord siin, kord seal. Muidugi sinust kuulsime rohkem ja nägime rohkem kui sina, võib-olla meist. Kuid sul oli üks suurepärane omadus isegi nüüd viimastel aastatel, kui me saime kokku, me ei rääkinud kunagi ülipopulaarsetest teemadest, need on ilm. Tervis. Sa alati olid optimistlik. Puhka rahus, tammine mees tammises kirstus. Liigväike on praegu veel distants, et tõeliselt tunnetada kaotusvalu, et kristalselt hinnata Uno Naissoo loomingu suurust ja püsivust. Kulg asetab kõik omale kohale. Ja igihalja heliloomingu kõrvale jäävad püsima ka looja mõtteväärtused. Tema mure meie muusika käekäigu pärast. Järeltuleva põlve pärast on mure, sest me kõik teame, et ega neid noori heliloojaid, kes on, omavad selle paberi, kes seda asja nagu õppinud, need on ikka väga vähe võrreldes võib-olla ütleme siin 15 aastat tagasi, kus oli siin lausa terve põlvkond, Waba riik võis lausa sellega hiilata teiste hulgas, et meil oli peaaegu kõik kergemuusika tegijaid ka konservatooriumi haridusega. Aga neid on praegu niiet väsima ja noori haridusega inimesi tuleb väga vähe peale. Meil on inimesi, kes kirjutavad, tahavad kirjutada ja arvad, et nad kirjutavad päris hästi, teinekord aga ikkagi mõnigi asi jääb või puudu. Ja tore oleks, kui nad ise aru saaks ja, ja kasutaks siiski neid kasvõi noppige võimalusi, mis selleks on antud. On hea, kui meis midagi pindleb, särgitab tagant aitäh tehtavast.