Kuhu mu rinnal rabeleb, rõõm. Oh, ära end lennule valmista. Ah, sinu rütm on kui loodud lauluks. Lase end. Lase ind säilist. Küllalt olla mul sillalt juh hüljetu olla häbistet piinaga. Nüüd olen hästi s, mis uuesti täidet soovida kiusavad hinnaga. Nii tulin puu, kus vilja kõrval tupsu pere vahi, turbitki. Flööt, mis uuesti hõiskama puhut. Pärast viisenikordi. Jää minu rinna rabeleb, rõõm, lennuline taimist. Oks sinuga. Laseinud säiliste. See oli Marie Underi luuletus rõõmule lausun sobiv sissejuhatus etena, luuletaja 100. sünniaastapäeval. Temast pisut kõnelda, teda meenutada. Marie Under oli kevade laps, ju sellepärast on ta endas ja oma luules seda aasta aega nii läbi tunnetanud, nii armastanud, oodanud paju kasside esimene lõoke, lilla sirelipuhmas ja kevadine päikesekiir. Kõik see on see, mille kohta ütleb luuletaja ise. Mu kevad algas pääle jõulu juba. Marie Underi sünniaastapäeva on tema sünnimaal tähistatud paljude luuleõhtutega üle Eestimaa küll väiksemas küla varamas ringis. Täna õhtul oli Tallinnas Kirjanike majas üks neist õhtuist. Luuletaja Paul-Eerik Rummo kõneles Marie Underi kohast eesti luules. Näitlejad lugesid tema värsse, klaveril improviseerin saateks Rein Rannap. Meie oma tänases saates ei pretendeeri Marie Underi loomingu süvaanalüüsile. Riivaksime vaid üht tahku deva pikast elu- ja loometeest. Nimelt millised olid viimased aastakümned võõrsil elanud poetessi sidemed oma sünnimaaga. Siin on abiks valik Marie Underi kodumaale läkitatud kirju 1900 kuuekümnendaist seitsmekümnendaist aastaist mis on publitseeritud ka meie kuukirjakeel ja kirjandus märtsinumbris. Neid loeb ette hele liiger. Ajame juttu ka luuletaja Paul-Eerik Rummoga. Kõigepealt kaks kirja, 1968.-st teine 69.-st aastast kirjandusteadlasele Nazi rakule. Herna siirak on pikemat aega tegev olnud Marie Underi loomingu analüüsimisega. Tema koostab ka poetess i bibliograafiat. Paljude seikade ja faktide täpsustamisel oli talle Marie Under lahkelt abiks. Niisugeneski aastaid kestnud kirjavahetus. Väga austatud proua Erna siirak. Te ei ole mitte üksnes avaldanud ajalehtedes ülevaateid mu loomingust mu hiljutise tätova puhul vaid olete leidnud ka huvi ja mahti anda pilt D ajakirjas keel ja kirjandus mu luuletuste tõlgetest teistesse keeltesse ja nii ulatuslikult, et see mulle olnud see ülla, imestan teie põhjalikkuse ja heatahtlikkuse üle selle kõrval või õigemini selle eel olete teinud suure töö minu bibliograafia kallal, nii et selle tulemused koos siin kogutud andmetega on kujunenud ainulaadseks tooteks. Soe tänu kõigi eest, samuti ka lahke õnnitluskaardi ees sünnipäevaks sõbralike tervitustega. Marie Under. Väga lugupeetud Erna, siirad südamlik tänu mulle saadetud separaadist teie artiklist kunagise proosa vaatlemise ja hindamise tulemusena. Oletus oli kirjutanud nii kujukanna ja sisse tungivalt, et ma end ise uuesti avastasin. Olin need artiklid juba osaliselt unustanud, need tooted nii elavalt mu silme ette mu toonase kaunis produktiivse aja olete nii väsimatu mu loominguga töötamises. Järg nagu sellele tööle vääriline hinnang, seda soovinud siiralt. Vääratusi ega eksimusi Madee töös ei leidnud. Ainult ühele pisiasjale juhiksin tähelepanu lehekülg 518 15. rida alt ei tule mõista mitte vesteni tänavakohvikut vaid kohviku nimi oli Cafeedeedes tään. See asus esinduslikul kurss tammi prospektil ja oli kunstnikke ja kirjanikke kogunemispaigaks, kus meiegi sagelistusime parimate soovide ja tänulikke tervitustega. Marie Under. Kirjasõpru kodumaal oli Marie Under ilmitmeid üks neist, kirjandusteadlane Helene Siimisker. Kiri on Rootsist teele saadetud 26. mail 1963. aastal. Väga lugupeetud assimisker. Kõigepealt palun vabandust, et mu tänu teie väga südamlikult õnnitluskirjale nii kohutavalt hilineb. Olin oma sünnipäevaks ära sõitnud, et vältida üleliigset tähelepanu. Siis haigestusin grippi, millele järgnes mõnel määral väsimust ja kõigile eelnule. Lisaks oli mul väga rohkesti tänusid saata kaugemaile mandritel, esmajärjekorras need pahatahtlus ei ole. Mu pika vaikimise põhjuseks. Rikastasiti mind nii paljude saadetistega, milledest üks huvitavamaid on teie põhjalik Tammsaare monograafia, mis mahulge tiheduselt ületab teised selle sarja teosed. Olge südamest tänatud. Samuti tänan hulga fotode eest. Tollelt kirjandusõhtult oli rõõmuga teie ilmekat nägu ühelt neilt teravdada. Kõigi koosolijate nägudes võib märgata suurt keskendust ja asjale kaasaelamist, mis mind liigutas. Palun tervitage ja tänage kõiki Cesatuse korraldamise ja sellest osavõtmisega mind nii armastusväärselt meenutasid. Nüüd ka veel tänu Loomingu märtsinumbri ja väljavõtete eest ajakirjandusest kombel lisaks Kreutzwaldi muuseumi õnnitlustelegrammi direktor Kalju Hani allkirjaga. Mille eest palun teid mu tänu üle anda? Noortele üliõpilastele, keda mainite soovivat teateid mu loomingu kohta? Vastan meeleldi nii palju, kui suudan. Avaldan veel kord oma rõõmu, et kodumale mind ja ka noorte poolt nii sõbralikult mäletatakse ja soovin teile isiklikult ja kõigile minu lahketele pooldajaile seal kõige paremat südamlike tervitustega. Marie Under. Eestis 1981. aastal ilmunud Marie Underi luulekogu, kui süda laulab koostajaks oli nüüd juba meie hulgast lahkunud kirjanik Paul Rummo. Kunagi sai poetess silt sõbralikke vastuseid oma kirjade läkitatud küsimustele. Kontaktid luuletajaga olid ka Paul Rummo pojal Paul-Eerik Rummol. Tema mõtetega Marie Underi sünniaastapäevaga seonduvalt jätkamegi. Valmistudes Marie Underi sünniaastapäeva tähistamiseks, noh, jäin ma mõtlema sellise asjaolu üle et sel ajal, kui Marie Under oli juba sündinud ja veel sel ajal, kui ta oli juba omal jalal käib ja oma suuga kõnelev kolmeaastane laps oli Lydia Koidula veel elus. Koidula suri kolm aastat pärast Marie Underi sündimist. Ja ma hakkasin mõtlema, kuivõrd noor meie kultuur, meie professionaalne kirjandus on Marie Underid, kes oleks ju äärepealt ise oma 100. sünnipäev, pani elanud võime igaüks meist tulenevalt oma vanusest, aga siiski kõik meie hulgas lugeda kaasaegseks. Ning samal ajal oli Marie Under meist juba nagu ajas õige kaugele jäänud Lydia Koidula kaasaegne. Seda ühelt poolt ja teiselt poolt aastal, kui Marie Under need tänavu oleks saanud sajaaastaseks, tähistame sügisel ka Gustav Suitsu sama suurt sünniaastapäeva. Mõned aastad tagasi tähistasime Tammsaare sajandat sünniaastapäeva. Sellest tuleneb arusaamine, et meie kõrgkultuur professionaalne kõrgkultuur on juba jõudnud kogu oma eelkõneldud lühidusele, vaatamata sellesse ikka ja keskusse, kus TEMA tegijad lähenevad kõik järjest 100.-le sünniaastapäevale. Need kaks asjaolu kokku, et üles just nagu oleks olnud see rahvuslik ärkamisaeg. Samal ajal on need olnud praktiliselt 100 aastat juba sellist kõrgetasemelist kultuuri, mis vastab kõige kõrgemale esteetilise nõudlikkuse astmele mille naudin, seal ei ole vaja teha sellele mingeid mööndusi. Niisiis nende kahe asjaolu kokkupuutumine ühte hetke kokkusattumine oligi see, mis mind nüüd Underi sünniaastapäevale mõeldes kõige rohkem nagu hämmastas ning põhilise värvingu andis minu silmis. Loomustusin ja üllatusin tee luuletus kogust. Tule ikka mu rõõmude juurde, milles on nii palju nooruse hoogu, värskust ja siirust, et paneb kaasa õhetama. Meeldiv oli leida siis ka luuletusi, armastusest, mis on tänapäeval sööti jäänud teema. Kui vaatlen ilusat perekonnapilti, kus näite kõik nii õnnelikena siis mõistan hästi tee viimase žanri viljelemisel. Jätku teile õnne edaspidiseks sky ja alatiseks. Edude värvikalemmuusale. Kasutan juhust, et tänada teie abikaasat oksa artikli ärakirja eest. Südamlike tervitustega. Marie Under. Mulje on selline, et Marie Under oli huvitatud sellest, mis kodumaal sünnib, õige, mitmel pool on nähtud fotot Londonist Haadsonist, akadeemilise mees kurist esimesel kontsertreisilt Rootsi kus siis võitjate paar istus esimeses reas ja võttis vastu kahvasid poolsete käijate tervitused. Te olete, on, teil oli kirjavahetus kodumaaga vähemalt sedavõrd, mis puudutas Underi teoste taas väljaandmist siin ning uurimuslikke töid on teil elu ja loomingu kohta. Igal juhul oleme kuulnud ühtegi sellist juhtumit, et Under oleks keeldunud vastamast kellelegi, kes siitpoolt on tema poole selle laadiliste küsimustega pöördunud. Kindel on, et Marie Under heatahtliku tähelepanu nooremate eesti luuletajate vastu ilmutas 1980. aastal mõned päevad. Stockholmis viibides avanes mul juhus külastada Marie Underid ning mõned väikesed kingitused või pühendus. Saadetised olid mul talle korrusel testimas osas aga otseselt enda poolt nagu ei olnud midagi. Ja siis kirjutasin seal juba kohapeal Päikese luuletuse Marie Underi pühendatud luuletuse aluseks on motiiv tema luuletusest orb, vaatlegi, vett, ligimaja ja nii edasi. Ja luuletus ise oleks nii. Kummardus Marie undrile. Käed-jalad põgusust täis, põgusust täis, käed-jalad, keegi turistina käis läbi kõik teiste elamisalad. Korraks vast vaatama jäi käigu pealt too koht ja see koht mööda ju minna. Ei kõikjal on koldekoht, koht maadligi, vetligi elu õhku ja tuld, ligipõletust ligi. Ei kuskil erueikuskil isesse suletust maadligi, Etligi elu õhku ja tuld ligipõletust ligi. Ei kuskil eru, ei kuskil pääsmise kõledust maadligi vett ligi, kagutuult ligi, köeb omakvidemist, igavest ei erupagu, ei kuskil jäljeta kadumist. Kuid eeskätt muidugi tuleks rääkida Marie Underilt kui luuletajast. Mulle on meeldinud üks seisukoht, mida vist on väljendanud kõige esimesena kuskil Nigol Andresen. ET Under on tegelikult ainulaadne nähtus eesti luules, ta ei, ei liitu eesti luuletraditsiooniga eriti. Tal oleks raske näidata otsesed eelkäijad õpetajaid varjunderile ning samamoodi ka tema otseseid õpilasi. Ning et eesti luule, kui ütleme, ühe teatava kirjandusžanri pidevus mingis mõttes ei katkeks. Marie Underid seal ei olekski. Kuid seda enam tõuseb esile Marie Underi ainulaadne kordumatu Suurus. Marie Underi luule, see oleks nagu terve teine omaette luulemaailm. Kogu muu eesti luule kõrval ütleme. Muidugi on see seisukoht omajagu liialdatud, küllap on ka seosed olemas kõige muuga. Aga laias laastus peab see isegi paika Shan suuruse, kõige oma teemade suuruse, kõigi oma üldhuvitavuse ja mõistetavuse juures peale kõige muuga väga isiklik luule. Underi puhul jääb puudu vähimalgi määral esinduslikkusest suurusest ja luulekõrguses kõrge luule kuid sealjuures kõikides kõikide teemade ning kõikide laadide puhul, mida on ta luures harrastanud, jääb kõlama Ma ka pidev eriline, intiimne noot, väga suur seos selle inimese enda. Mis kostab salli, Pirgutab valust. Oh ei. Kui hea see linnuhääl on minu kodus alust. Kui läksin säält, kuis helkis liidee haavalehti punas. Sestsaadik küsib alati. Meie läine, mõtleb. Ses mõttes sai mu sisse ja tee sest talunik võõrad talve kui saatsin üle jää ja veemaa vaikse palve. Kas toomi oksalt künnilind teab oma laule? Kuuldud helilõigus meenutasime eesti luuletajat Marie Underid tema sajandat sünniaastapäeva puhul.