Algab Vladimir Majakovski 25. surma-aastapäevale pühendatud kirjandussaade. Ja sinus minu nõukogude maa huvid. Ei, tulevik saabuysi. Ta tuleku eest kanna hoolt. Keda pioneer sabast kisu, vea lõpustest komsomol. Kommunism pole muinasjutuprintsessiks, et öösiti nähedast und ta hüvanguks võitluseks pressi iga päev, iga öö, iga punt. Kommunism pole tehastes üksnes ja väljadel higivoolus. Paun koduste toimetuste rütmes, inimsuhetes eluolus kellel toorusi igasse paika loobib roppusi, harrastav keel, kelle sõpradeks viin balalaika pole küps kommunismiks veel. Maad, kahurimürsk ega künda pole ainuke sõjavorm. Ei pliidi pottide korterirünnak, mitte vähem ei ohusta meid. Kes ei pidanud sellele vastu maga patjades rahulik meel. Kommunistliku maailma vastsust niipea ei taju savi. Nagu kasukat. Aegagi võivad koidu rikkuda, puuduks siin hool meie päevade kopitanud rõivad läbi tuuluda komsomol. Olen proletaarlane, pandagu tähele, sündisin, paljas jää, elasin nii. Ja nüüd annab minule korteri, tähendab mu elamute tööliskooperatiiv, keskküte kabinet, magamisruum, valgustus loe, villama kõigiti tore. Kuid enam kui muu. Minule meeldib sisamana c. Vesi on Krahlis jäetamis kraadil aga kõrvalkraan kõrvetab, võid külmaga pesta suu, aga kuumaga küüri külg on ühele ekraanile trükitud kuu teisele ekraanile, külm. Töölt koju saad teinekord väsinud, kui roju ei rõõmusta söök ega teegi. Ent suitsetad vanni Su noru ja roju, kui peoga võtaks keegi? Näid sotsialismiga, saabusid külla vaid muheled, rõõmustum, pluus pükstega varna. Siin Varn on küllalt, see. Hist sööjad vees vees, solguta nii palju, kui sulle lähed, lihtsalt toas on suvi ja Volga, ainult laev pole näha. Olgu mustus sul kümneaastase staažiga nahal, kui kuusevaik paksem koorikal tõmba või Kraasiga üks täis läheb maha kõik. Njaa aurutad, kuumutad ennast, lust. Seal käepide keerata Pillest ja piserda karastu vihmuke tuss, multlikust, raudsest, Vilvest. Seedus, polemainegra, tehke mis tahate, ta otsekui soontesse karastust kallab pääl lage, paitab sõbralikult õlale, patsutab. Saad dušiga asjad kõik korda aetud ent kuivata karvase rätiga, et kuiv oleks päkadel. Põrand on kaetud mitte vene, vaid korkidest matiga. Nüüd peegli ees istudes peale kõige lumivalgesse pesusse pugeda võid. Poen istun ja mõtlen, et pagana õige on ikka see meie. Nõukogude võiks. Töörahvas kommuuni ehita näib siin tulevik ennast Tolloovas kuid töörahva keskel toomas käib. Ei usu midagi toomas. Too saavutus välja, ükskõik kui suur võis sadu neid virna lau. On sirutanud kõrgusse tehase kaev. Fakt, millega veenda võib mõnda taas Keptliku pilguga sedagi kaeda. Ja ikkagi too pole nõnda Satooma taastatud majja vea. Siin eile veel seisid, rusud. Ei Toomaste näol loe midagi head. Vahest ohkavad korra. Mis teile ma soovitaks Toomaste tõug? Siin manitsev sõna ei aita. De mõistust ei vaja. On olemas lõug, see kõike võib eitada laita. Kiit muidugi kedagi rikkaks ei tee ja kiitu Madeilt ei palu. Ma sooviksin üksnes modoomad. Eteen tolgendaks töömees jalus. Aga töömeeste jalus tolgendast ka teistsuguseid Toomaid bürokraate peale käratajaid ja pugejaid. Neid paljastab Majakovski oma satiirilise näidendis saun. Näidendi keskseks kujuks on paadunud bürokraat pubedonostikov kooskõlastamise, peavalitsuse Klav nats puksi ülem, kes on end ümbritsenud tema tegusid heaks kiitvatest, lipitsejatest, kantselei rottidest ja teistest seda liiki tegelastest. Näidendi tegevustik näitab, et nõukogude kord varem või hiljem tõukad kõrvale igasugused Bobidonostikovid. Stseenis näidendist saun on osalistena tegevad. Pubidunussikov Aadu hõimre. Underton masinakirjutaja hinnatarna nutsin raamatupidaja Kaljo Kiisk. Suudakov ja vedrustuse Petkin, leidurid Olev Eskola ja Rein Aren Belle Donski, Ants Eskola. Esimene jutulesoovija Ants Jõgi teine jutulesoovija, Katrin Välbe. Jutustaja on Liu Martin näitejuht Kaarel Toom. Kantselei ooteruumi seid, paremal uks helendava, sildiga ette teatamata sisse minek keelatud. Ukse juures laua taga võtab optimistliku vastu jutule soovijaid, kellede pikk rodu ulatab seina lõpuni. Kõik nad tahavad pääseda Pobeda Nozzikovi jutule. Mis teil oli kodanik? Küsimus ei aladel asuv mitte küsimus, vaid paskaatik, rollaapo, vabandage, kodanik, kuidas saab paskot ära korraldada? Tõsi, üksipäini seda korraldada ei saa, aga kaeceis kolmekesi, kui teete korralduse, saab temast ja no palun töid, seltsimees korraldage selles uuligaanist, Laaki saaks kogu korter, oigab tema. Pisiasjadega suurde riigiasutusse pöörduge miilitsa poole. Mis teil oli kodanik kooskõlastada, kullakene kooskõlastada on vaja, seda võid kooskõlastada, võib korraldada iga küsimust või korraldada kooskõlastada. Kas teil kindlus on? Kullakene kinnitada küll panna ei maksa. Miilitsas öeldi, et võib ta nädalaks ajaks kinni panna, aga kust mina kullakese süüa saanud? Ta tuleb vangist välja ja hakkab siis jälle mind peksma, vabandust, kodanik Te. Ütlesite, et teil on vaja kooskõlastada, mis te siis siin oma meest igasugu asju kokku räägid? Mehega ongi vaja mind kooskõlastada, kullake, me ei ela kooskõlas. Ei, ta joob väga põhjalikult, aga puutuda mitte ta ei julge. Tan parteilane. Ma ju räägin teile, et ärge trükkige pisiasjadega suurde riigiasutus. Meie pidi asjadega tegeleda ei saa. Riik teeb tegemist suurte asjadega, igasuguseid Wordismid ja nii edasi. Kas olete teie ise või teie vend, siin käis üks noormees, mina see olengi. Või olla? Tema oli, ilma habeme võtab, mul polnud vurrusidki komade juhus käima, hakkasin seltsimees optimistliku, sellele tuleb lõpp teha. Me lähemegi Lavlaspubsi juurde, meil on vaja, Bobidanoosikoweeenna ei ole ma ja ei joo, pole teil vaja teda tülitada. Mina isiklikult võin teid täielikult rahuldada, kõik on korras. Teie asjas on olemas täielikku otsust. Täielikult rahuldatud. Jah, täielik katsus ja sai ideega bürokraatidest jagu. Jah, tore, minge ikka, seltsimees, mis bürokratismi saab olla enne puhastust? Minul on kõik indikaator oli ilma sissetulevate ja väljaminevate kirjade, raamatute kõige uuema kaardisüsteemi järgi. Üks leian teiega hästi, kaks, võtan teie toimiku. Kolm, täielik resolutsioon on käes. Me, ma ütlesin. Pobeda Nozzikovi kabinetti. Käes säitsid trammis enne 20 viiendat oktoobrit ega seerunud intelligendid, papid ja aadlikud. Kui palju nad sõiduraha maksid? Nad maksid viis kopikat jaamavahe eest, milles nad sõitsid ollases trammis jänest sõidavad nüüd nüüd sõidame meie universumi töötaja, kuidas meie sõidame? Me sõidame ka õige nõukogulik mugavustega Boonades trammis. Kui palju see maksab? Kõigest 10 kabidad. Nii sees, seltsimehed. Jää jää, jää ei ole kohe peatuma, jäime. Niisiis, seltsimehed, jajah. Nii see seltsimehed, pidage meeles, et Lev Tolstoi on suurim ja unustamatu sõnakunstnik. Teema mineviku pärand hiilgab meile kahe maailma piiril nagu suur kunstipärane taevad nagu terve tähekogu, kui kõige suurem suurtes tähekogudest suur vanker. Te kirjutasite seal trammist. Millegipärast need Tolstoi käigu peal trammile. Nii palju kui võib aru saada, on siin mingisuguste kirjanduslike trammiliiklusreeglite rikkumisega tegemist. Missugune tra? Ja on alati need tervitused ja Kõnigi. Palun lõpetada töö ajal igasuguste märkuste tegemine. Enesekriitika jaoks on teil seinale, jätkame. Isegi see kirjanduslik suur vanker, kui tal oleks võimalik näha meie saavutusi ülalnimetatud trammi näol, isegi ema ütleks ülemailmsele Imprealismile maid ta vaikida. Niisugune on üldise kooli kohutade punane vili ja nendel juubelipäevadel Korra läbida sigadus. Järjekord Pobeda Nozzikovi kabinetis, Chuda kov ja Pekin püüavad kabinetti sisse pääseda. Seltsimees optimistliku, see on mõnitamine, pole midagi, mingit mõnitamist ei ole, kuulati ära ja otsustati tagasi lükata teie leiutuse kuulu lähema kvartali perspektiivplaani ega siis ainult lähema kvartaliga sotsialismi üles ehitate oma fantaasiatega, ärge segage meie riiklikku tegevust. Teie ettepanek ei ole kooskõlastatud teede rahvakomissariaadi ka ja seda pole kõige laiematele töölistele ja talupoegadele vaja. Mis on sellega tegemist teede rahvakomissariaadi, mis tööl plusse on? Muidugi ei saa ette näha kõiki grandioossed tulemusi ja on võimalik, et mul leiutist saab kasutada ka transpordiotstarbeks maksimaalse kiiruse saavutamiseks. Peaaegu väljaspoolaeg oli aia ja võib teede rahvakomissariaadi ka kooskõlastada. Näiteks istute peale kell kolm öösel ja kell viis hommikul olete juba Leningradis, eks ole, kas hoiudelud tagasi lükata ei ole eluline. Milleks me peaksime olema Leningradis kell viis hommikul, kui sel kellaajal kõik asutused on meil kinni. Pobeda Nozzikovi kabinet. Ivani kanalil. Tervist Ivan igatahes ma palun ainult kaks piletid. Rahvusvahelisse. Mis ja enam ei juhata või selle töö koormatusega lihtsalt irraadiot, massidest on vaja piletid ja ei tea enam, kellele helistada. Ta alguses latsite käima trammi, siis panite sinna sisse Tolstoi, nüüd tuli peale kuskil silma, et vahepeal oleks olnud ühtki pead, missugune taustal mistrale. Nende igavesti tervitustega. Mina kirjutan siin süstemaatiliselt ja kõrgekvaliteediliselt teemal ja ilma igasuguste kõrvalekaldumist Eda Teliaga. Tolstoi powski ja isegi kui tahate, Bayron, need elasid küll kõik eri aegadel, kuid algas juubilari ja üleüldse. Mina võib-olla kirjutan ühe üldise Johwindava artikli ja aga võite pärast ilma igasuguste enese kritega moonutused lõigates artikli lahti üksikute küsimuste kaupa, kuid üleüldse oma kohale kõlbade. Kuid teie peamõtetel rohkem kool kee värvimisele ja nina puuderdamisele ja teie koht ei ole minu asutuses. Juba ammu on aeg noorte komsomoli tega sekretäriaadi töölisklassiliseks. Palun teid juba täna. Öösel esimesest valvetoaülesanne täidetud täidetud, täidetud, muidugi täidetud, võiks ütelda sõba silmale, laskmata nii-ütelda sotsialistlikus võistluses iseendaga täidetud kõik vastavalt sotsiaalsele tellimusele ja avansile. Kolmesajaprotsendiliselt. Olge lahke. Olge lahked, seltsimees ja heitke pilk oma tulevasele mööblile temasse, ärge olge lahked. Olge lahke. Te muidugi teate ja näete, nagu ütles kuulus ajalooline. Et on olemas mitmesuguste luide stiili. See näiteks on Luicatoorse 14. vaadake keda prantslased pärast 48. aasta revolutsiooni nii nimetama hakkasid, sellepärast. Ta tuli kohe pärast kolmeteistkümnendat ja siis jälle näete Sakkop kokku ja, ja, ja, ja lõpuks võtan endale julguse ja soovitan, kui kõige moodsamad luid Movee. Ja ja hind on kõik kolm luid umbes öinnaga siis ma mõtlen Lui 14 10. aga muidugi kooskõlas töölistalupoegade inspektsiooni nõudega odavdamise kohta teen teile ülesandeks kiires korras toolidel ja diivanil jalad sirgeks ajada, kuld ära koristada, peitsitud tamme moodi värvida ning paigutada ühte ja teise kohta nõukogude vapra seljatagustele ja teistele välja paisata telekohtadele. Oivaline oivaline juustust. Vaat vaadake, olid üle 15 Ludwigi, vot niisugust asja nad välja mõtelda ei suutnud. Ei suutnud nõiaga kohe bolševistliku revolutsioonilised. Seltsimees Žukov. Revolutsioonimuuseum tunneb teie järgi igatsust, originaal silla, kisuvad lausa käest ära, koopiad aga ostavad väikese järelmaksuga ja palgast kinnipidamisega. Tänulikud kaasteenijad. Lubage mitte ühelgikogul. Niisuguste rumaluste jaoks mul muidugi võimutüüri juures olles aega ei ole, aga kui Ajaloo täielikkuse seisukohalt on vaja ja kui seda teha käigu peal ilma tööd katkestamata, siis palun väga. Mina istun siin kirjutuslaua taga, sina mind, retro spektiivselt laiali, tähendab nii, nagu oleksin ma hobuse seljas. Laiba joonistasin iva kodust peast peast ja ma sain inspiratsiooni hipodroomil ja isegi uskuge või mitte tarvilikke kohtades. Vaatasin ennast peeglist. Mul on vaja ainult teid hobusega kooskõlastada. Jah. Lubage lubage paberikorv kõrvale lükata. Vaat nii. Milline tagasihoidlikkus nii suurte teenetega inimese juures? Kult kenasti saapakeni läigib kas või laku keelega. Ajud, Michelangelot võib leida nii puhast joont. Te tunnete Mikkel Anseelot, Anžewohve armiljoni, itaallane fašist ning ikka ei tunne? Ei tunne. Aga kas teema mind tunneb? Ei tea, aga tema on ka kunstnik. Ja ja pliiats väriseb. Karakterid ja lektikat vaata ei saa edasi anda, ei saa edasi anda, kui ümbrus on nii. Nii tagasihoidlikke enesest lugupidamine seltsimees pabedanossikaktsioon, tell. Lihtsalt titaan, titaan. Oh, välgutagi silmi üle parema õla ja ületäitesulepea, ah, vaat lubagi jäädvustada seda hetke. Siis. Ei mina kaak 230 240, A mängisin maha, kohuta Arusaamatu. Kes raiskajad, kus minu juures mees Sooguselaja, sel ajal, kui mina viin oma asutud sotsialismi poole, Karl Marxi geniaalsetes jälgedes ja keskusest saadud ettekirjutuste järgi, no no mis seal ikka, Karl Marx kaotas ka kaardimängus, Karl Marx kaardimängus ei iialgi või veel ei iialgi. Aga mida kirjutas france meering, mida ta kirjutas 72. leheküljel oma kapitaalsest teoses Karl Marx isiklikus elus? Mängis kaarte, mängis meie suur õpetaja, mina muidugi olen lugenud ja tunnemm, ringid. Esiteks ta liialdab. Ja teiseks, Karl Marx mängis tõepoolest, aga mitte hasartmänge, vaiku. Märts mäng. Aga koolivend, asjatundja ja kaasaegne tuntud Ludwig Fair back kirjutab, et ka hasartmängijana ja ma olen muidugi teada, lugenud seltsimees Feyerbahhovid. Karl Marx mängis vahel ka hasartmänge, kuid meid Terra Abja lina raha peale ja oma raha peale, kuid mitte kroonu rahariale. Moi igaüks, kes on Marxi uurinud, teab, et ükskord oli märkimisväärne juhtum ka kroonurahaga. Muidugi see ajalooline juhtum sunnib meid Ajaloolise pretsedendi alusel suhtuma tähelepanelikumalt, ei eksimuse, kull köika. Ärge ajage tühja Karl Marxi mänginud iialgi mingisuguseid kaarte. Aga mis ma teile ilmaaegu räägin, ega's teie inimest mõista, teil on peaasi, et vastaks eeskujudele ja paragrahvidele. Oletaks täis tuubitud portfell, kantselei, klamber, Mess, mõningate oma aasiatundliku vastutava ülemuse ja Marxi asjatundmatu. Mis räägin vastutamata varjule. Ärge laske teda, pidage kinni, seltsimees, pabeldan rassikova, ärge nähke vaeva helistamisega. Ma teatan ise, miilits ei lase. Seltsimees üks hetk, üks hetk, säilitage, see poos kui niisugune, laske jäädvustada see hetk. Läks mööda soline õnne, hõive lorii veel, selles pole mingit kahtlust. Ägalati terved ööd ja päevad läbi? Jah, lõpuks täna kaks piletit etmis vagunist kiir, kirjuta Jäneda. Mis on siin tegemist, töölistalupoegade inflatsioonil? Vaja ettekanne lõpuni dikteerida. Müütuaaklus on 240-le rublale sinna ja tagasi ja kanname nad läbi päeva rahadena. Võid veel kuidagi. Karras käskjala? No muidugi Seenoas Jabratsin läbi. Nii oli müts mulle. Näe sõrmkäpp Waltatavat Järvitadele. Teda ei näe endale. Vastuvõturuum suudakovi bet kin tungivad peale. Ja muude lõbuks trügite, teil peab olema lugupidamisest oliikliku personalitöö ja tegevuse. Tuletmisel Janssova sõdakovi veresse Pekin sööstavad uuesti ette. Kuidas see läheb? Ei väljaspool järjekorda telefonogrammi põhjal. Kõik on valmis, kuidas siis muidu? Ma rääkisin talle veenvalt, et tema abikaasa on kommunistlike noorte kätte üle läinud, küll ta alguses vihastas, ütles, et ta ei salli talitsematut kurameerimist ilma tõsise staažitaja Aniti alase baasita. Pärast isegi rõõmustas, masinakirjutaja likvideeris juba ära ebaeetiliste huulte pärast mingi, aga ärge kartke, minge minge. Mul nüüd laskuda selle ka veel läbi. Seltsimees, saage ometi aru, mitte mingisugune teaduslik, mitte mingisugune must jõud ei saa enam peatada seda, mis sul tulemusteta. Kui me ei hakka tegema katseid linna kohal, võib juhtuda koguni plahvale plahvatus. No jätke see, ärge valetage riigi asendust, meile ei sobi närvitseda Airutada aga kui plahvatus juhtub, küll me siis teatame teist sinna, kuhu vaja sa ometi aru, lollpea, sinus tuleks põhjalikult teatada sinna, kuhu on vaja ja kuhu pole vaja. Inimesed tahavad töötada tööliste universumi jaoks. Sina kibesoolikas oma kantselei liugu jutuga, soristab nende entusiasmi Venemaal isiklikuks minna. Isik ei edenda ajaloos erilist osa, ega see pole tsaariaeg. Varem oli vaja entusiasm. Nüüd on aga meil ajalooline materialism ja mingisuguseid entusiasmi, teilt ei nõuta mingi laiali, kodanikud, patud lõppenud. Raevukalt ründas Majakovski kõiki neid, kes olid kammitsais jalus ausatele töömeestele, nagu te seda äsja kuulsite, stseenis näidendist saun. Tõelise nõukogude inimese silmaga vaatled Majakovski ka elu välismaal nähes kapitalistlikes maades, eriti Ameerika Ühendriikides inimväärikuse jõhkrat purjede alla vist tunneb ta sügavat uhkust oma sotsialistliku kodumaa üle. Habana tore Habana nii ilus, kui eemalt Habanale vaatad. Flamingosid konutab palmide vilus kolarju õites vedaado. Siin elul on normitud viimne Kuitukse valgel dollarid. Mustal ei ole neid. Ja seepärast Willi seisab harjaga uksel, kus Hendrik lei Äntpokke Limitid. Paljon pühkinud hulli tohutult tolmukübe meist koguneks, müüb. Seepärast kõht on võllil jäänud lohku ja selgan kasvanud küür. Kitsas on neegrirõõmude spekter, kuue tunnine norsk, kui on raugemas jaks või juhtub, et varas sadama inspektor viskab teinekord sendi või kaks. Ei mustusest võlli saa kunagi lahti, käiks rahvas või pääl mustus, jääks vorsti isegi rohkem sigineksid prahti, sest jalgu on kaks karvu, tuhandeid. Pääs kolme Verslase Tšassiga gurmab käijaid üles vuhvitud Prado. Kui vahutav viin. Võib mõnele tolale tõesti näida, et paradiis, muistne Habanas on siin. Ajusid, võlli pole mõtelnud, Willi mõistust ei jätku, et mõtelda kaua. Üht ainsamat tõtt hoidis ajudes hulli, kui kivirahn kirjemasseo hauad. Hääd ananased sööb, valge puha halvad must eemal. Valgel on valida töö, puhas, musta töö, mustad teevad sind, peituski küsimus vullil, millist püüdis lahendada kõigest väest. Ning oli see küsimus painama. Sullit langes vägisi hari käest. Ja otsekui kiuste, täpselt siis, kui lahendust leida, ta unistas. Astus Klei poole, valgem kui pilvede siid. Suur sugusaim suhkrukuningas. Jääk tähistab võlli pilk kuninga palge. Miks isegi suhkrut valget valget peab tegema must neeger? Ka sigar, ma vaatan, liik must, teil on ees, must värvus on neegriehteks. Aga kohvi, kui soovite, suhkur, kus sees, siis suhkrut ise tehke sõnu, selliseid karistamatult ei loobita. Kolletus valge suhkru Tuuks käest viskas kindad pärast rusikahoopi ta ja astus sigari süljanud suust. Maaga endiselt õitseda riskis suples ved Aado banaanide meres. Valge aluspüksisääre külge nühkis villi käe suust äianud vere kahmanud harja ta kaua veel seisis, tõrjudes huulel valguvat verd. Kust neeger võis teada, et küsimust sellist suudab lahendada Moskvas Komindern? Tähelepanutäie ministrid, maokad milleks silmade välgutus rasvas? Näen läbifrakkide sõrmuayPaota paanikas südames sopis ta ilgasvat. Isegi hooletus, härrad, on veider see, et kutsunud olete meid konverentsile. Juut perekopi rünnates, seltsimeeste kehadel all punalippe kulgedes mässata teid töökoorma all, lõtkudest armastas tehastes. Teadsime sunnime tunnustama, meid. Teilt midagi paluda pole meil kombeks. Mee hääles ei kuule ta kerjuse nooti siin perre mehes silmaga vaatame homset ülemaailmset Nõukogude internatsionaali. Näen sopas, teil mustavad ajalehed aina anda katsumis aega neile. Naljakas, veider. Mitte teie meile katsumis aega ei anna, meie anname ajutise puhkuse teile. Nii vana kui esimese vabriku suits VEB vihade vastu, proletaarlased leeris või kõnede süljega. Sadakond suid konverentsidel kostatab vaevade Leigi. Times karjub, et võlgu olevat jäänud mattayamidel, summad on krossini arvel. Saate õiendada arveid, õiendada arved. Näed Krimmis ei unusta mõrvanud, kelle ja kui palju Wrangeli, valge armee mitme miljoni puudaga tasute selle või millise kullaga, härra bankeer või koltšaki teod on ununenud Provetis hist kisendab viimne kui Uurali org. Kas leidub teil seesugust kuldas Sipis, et tasuda arve? See härra loid soors. Vaadake Volgale pilkugi visanud nälg hambaid seal lõgistab künnid, kus, kas pole see talupojapiinade kisa, teie sõja blokaadide sünnitus? Ootaks näljasurma kalmistul kusagil Hauluteesid kuuleks teistsugust juttu vast teiegi suust. Kas leiduks veel eksperte, isegi raudseid Kell turri ei tõuseks, juust need resolutsioonid täit kaitsta ei suuda ning maailma tean, et ei eksi, puhkeb revolutsiooni torm, purustav maksa, maksa kinni ka Venemaa vekslid. Kaar roosati punasteks, punane ramm. Tasa. Vaikust. Te, kuulete. Väljas kaigub kolme internatsionaali, esimene samm. See tormine hoog põimub rünnaku kerra, te kuulete seinad, kui liiguksid. Aulikud härvat, võite jätkata istungit. Ma rännanud olen palju maailma peal on elada toore ja elu on hea. Tänav rõkkab, kajab maju, näen suuri. Need on minu majad ja minu uulitz pilgu, raamatu letile, rõõm, enda nime märkana, ma vaatan ja rõõmustan. Minu töö muu vabariigitöösse on voolamas. Autosid saates tolm, keep kaugudes. Minu Deputaate sõidab muu autodeks. Neil punases palees on istungjärk ees. Teetööd iga hetk, Mosovjeti nägu päevitunud ees, puusal revolver, minu miilitsamees on tänaval valvel, näitab, et paremale minema pean lään paremale, väga hea. Taevas liuks hinadeks. Tõstan, pea pole olnud eales nõnda hea. Üle pilveränduri lendasid lenduriks, minu lendurid on need. Jään seisma postinama, tulgu ainult vaenlased, postitavad kahureid, näed varsti punavägi marsik takti leides, kordan, tulles vaenlane, teile on vaenlane, mulle roomavad hästi kontsa alla, rästik. Siin sulle au, õhk, kõik, milleks tarvidus. Puhivad puu, põhk minu vabrikus käik hoogsamaks ja kiiremaks. Vurri segu poolid, et rohkem sitsi saaks mu neiud komsomoli tänaval tuul sahiseb puuris, tõi lõhnu sealt kui hea algavat küla, kui lõpeb linna kiha külas talumehed, habemed kui viha, varrukas, kavaloniga daat luuletavad ja künnavad maad. Vara või hilja, ükskõik millal töölust ei kao, tehakse vilja minu jaoks. Sinna ristikhein, siiakalatiik edeneb elu, meil tugevneb vabariik. Teisi maid, aastate koormus haua poole viib ajaloos. Aga minu maa. On nooruk siin, ehita raja loo. Meil rõõmu tull, neil pole aimugi säärasest. Elu on tore ja imetlusväärne. Saada aastat Me noorelt kasvame. Ei meil aastad sa uljust laastata. Tõstkuvasarja laul, meie noorusmaa au. Lõppes kirjandussaade, mis oli pühendatud Vladimir Majakovski 25.-le surma-aastapäevale. Kuulsite luuletusi. Vea välja tulevik mida jutustas metallist Ivan kuusereff oma uuest korterist toomas. Pläkenud vait. Minu kõne geenikonverentsil ja katkendeid poeemist hästi. Esitasid vabariigi teeneline kunstnik Valdeko Ratassepp, näitlejad Jaanus Orgulas, Paul Ruubel, Kaarel Toom ja Einari Koppel. Stseenis Majakovski satiirilist näidendist saun olid kaastegevad Eesti NSV teeneline kunstnik Ants Eskola näitlejad Ado hõimre, Alfred Rebane, hinnatarna Kaljo Kiisk, Olev Eskola, Rein Aren, Ants Jõgi, Katrin Välbe ja Liu Martin. Näitejuht oli Kaarel Toom.