Keskööprogramm. Keskprogramm. Tänases keskeprogrammis räägib pianist Kadri-Ann Sumera oma hobist süstlaga matkamisest. Kui möödunud aastal seikles Kadri-Ann-Aafrikas siis sel suvel valistama matkasihiks Gröönimaa. Kadri-Ann, kui ma kuulsin teie süstemotkadest, siis tundus uskumatuna, et pianist, kes peab oma käsi hoidma paneb kätele nii suure koormuse süstaga sõitmine onju raske töö ja pealegi veel üsna riskantne. Küllap on teie tuttavate hulgas ka neid, kes üllatusid, kui kuulsid, et tulite järjekordselt pikalt süstamatkalt. No eks loomulikult, kui keegi tuleb natukene kaugemalt, kui vist siitsamast nurga tagant ja võib-olla natuke ootamatust situatsioonist, siis ikka alguses ollakse üllatunud ja tõesti siis ta sõit, käed on justkui sundasendis ja sageli jahedas vees, et võib-olla see see oli nagu selline traditsiooniline pianisti jala, millega neid iga enesekätest hooliv inimene peaks tegelema, aga ma siiani olen küll tundnud, et pigem see kõik positiivne, mis ma sealt saan alates juba sellest seljavenitaks sirgeks teistest sundasendites saab nagu vabaks ja, aga põhiline ikkagi sementaalne vabadus, et sa teed midagi täitsa muud. Klaverit ei ole mitmesaja kilomeetri raadiuses kusagilt võtta, et et muretsemiseks pole põhjust, et miks ma nüüd ei harjuta, kasu on suurem, kui võib olla ajutine, väikene kätekangestus. Kas teil on sõidu ajal kindad käes? Ma ei armasta kinnastega sõita, kui on ikka külm vesi, eriti külm lõikav tuul siis on kindlad küll asja eest, aga muidu isegi üllatavalt jahedates oludes on parem sõita ilma kinnasteta küllatuletega rakud kätte saanud. Vanasti sain ja tekkis selline aeru mõhn pöidla peale, aga viimasel ajal on nagu suhteliselt raku vabalt möödunud naeratamine. Ma lugesin teie matkakaaslase päevikust, et Aafrikas said kõige suuremat vatti teie jalad. Selleks et Malawi spaari jõuda pidid liikuma põlvili. Me läksime põlvili ja tulime välja ka põlvili, aga esialgu küll mitte selles, et need jalad läksid need saanud liiga suurt musklikoormust, vaid pigem sellest, et noh, siis ta sõit on ikkagi alati, kuigi sa oled seal kinni vastupidiselt kaluule siis ta sõita on siiski natukene märgasi ja kui sul on kogu aeg üle 30 kraadi ja sa oled paljajalu ja seal natukene märg võrk ja see märg vesi on magevesi, kus igasugustel mikroobidele on väga mõnus olla ja kui lisaks on veel iseenesest väga mõnusad liivarannad, kuhu on mõnus ennast parkida ja hea telkida, aga see liiv siis hõõrub sinu paljaste jalgade vastu kogu aeg, sest nii palav on ju, et sa oled kogu aeg paljajalu ja see liivan ka keset päeva nii palav, et näidata peale astuda ka korraks ikkagi astud. Et siis kõik see, kui tegi taldade alt kogu naha nii katki ja need Microvi aitasid veel asjale juurde, nii et tõmbas lihtsalt talle peale ei saanud astuda, sest see oli suur haavand. Aga paranes väga kiiresti ära paari päevaga, aga tõesti, paar päeva oli selline tunne, et no nüüd olemegi põlvilisi kogu seltskonnale. Kuidas süstasõit siis teie ellu tuli, oli see juhus? Mõnes mõttes juhus, mõnes mõttes niisugune õnnetu, järgmine või mahajäämine suveatraktsioonidest, ma õppisin Saksamaal kokku seitse aastat ja seal lõpetasin meister alati suhteliselt hilja, nii et ma jõudsin kusagil juulis alles Eestisse ja alati ma olin siis kohutavalt väsinud ja ma tahtsin minna maale loodusse matkama, aga kõikidel mu sõpradel olid ju plaanid juba tehtud ja ma nagu ei saanud kellelegi kusagile ree peale. Ja ükskord üsna juhuslikult kohtusin Mikuga, Mikk Suursild veab sistaga tegelevat klubi kormoran, kajak, see algas omakorda sellest, et ta ise meisterdas puust, sistasin imekaunid tõesti kunstiteoste väärilised. Ja hakati korraldama matku. Ja kutsus mind ka kaasa, mõtlesin, et hea küll, et midagi muud mul paremat teha ei ole, et lähen vaatan, kuidas siis ta sõit on. Ja tegelikult see esimene matk oli minu jaoks natukene katastroof. Eesti vete sõitsime Väinamerel ringi, kesse laiule tagasi kahepäevane, aga ilm oli üsna keeruline ja mul õnnestus kuidagi sulgeda oma kajakiluuk nii kehvasti ja ka oma kuivakott nii kehvasti, et kõik, mis mul kaasas oli, oi, absoluutselt läbimärg vahetusriided, magamiskott ja siis õhtul pidi tükk aega oma asju kuivatama ja kümnesel laenasin teistelt mingeid asju kokku ja lootustest, et kuidagi hakkab soe, sai võib-olla ülearu igasuguseid sooja rohtusid pruugitud segamini ja järgmine päev oli täiesti kohutav, täiesti magamata öö ja isegi mis seal magatud sai, ei olnud just kõige kvaliteetsem uni ja ilm oli päris keeruline. Ja ma mõtlesin, et ma ei jõua küll tagasi. Aga kohale me jõudsime nii jalgele kuival maal oli, vaatasid tagasi, sellele laienemist oli selleks ajaks juba päris jänkusid täis ja ma mõtlesin, et oi, see on ikka väga äge, tahaks veel. Ja otsapidi samasse seltskonda ma olen ka teistpidi sattunud maismaamatkadele, aga me ikkagi nagu suurematele matkadele kaugemale nagu ei läinud, et mulle tundus, et, et mul ei ole ju aega ja mul ei ole raha ja mul ei ole võimalust ja noh, see ei ole lihtsalt, et minu jaoks ja siis mingi hetk mind üsna kardinaalselt fakti, et kui sa nüüd ka ei tule, siis me sind enam kunagi ei võta kaasa ja siis ma mõtlesin, et hea küll, mahutan oma kontsertide vahele, siis 10 laeva, Kreekat ja sea järsku ma hakkasin tundma, et võib-olla see ei olegi nii kohutav ja võib-olla ongi võimalik endale aega leida ja ma sain kinnitust sellele, et et on võimalik olla harjutamata ja seal natukene tõmbasin aga tõesti ära, sest ma tegin valesid liigutusi ja mul testin kogu käsivarre ala randmed olid üsna valusad, nii et, et ma näiteks seda väelamise liigutes tilti ei saanud teha, et kogume märjad riided, pidin paluma kellelgi teisel välja. Aga klaverimängule see nagu üldse mõjunud. Aerutamine nõuab ikka väga palju energiat. Kas te olite varem sporti teinud? Et ma sõidan jalgrattaga ja jalutan, aga ma ei ole kuskil trennis käinud või spordiklubis kuidagi ei meigi, aga teil on palju võhma? No ju siis järelikult on, aga ma arvan, et matkadel on tegelikult rohkem ikkagi vajab peas sellist otsustavust ja tahtmist ei tohi ühtepidi murduda kohe, kui on raske ja teistpidi ei tohi ka hoida liiga kindlalt kinni sellest mingit eesmärgist, et vot täna on vaja nii palju sõitavad, täna on vaja nii kaugele jõuda nii kiiresti ja nii palju kaloreid kaotada. See ei ole üldse tähtis. Matkale juhtub igasuguseid asju. Et võib olla mõni päev, ei saa üldse mitte kusagile, sellepärast et on paha ilm või võib-olla vastupidi, on väga ilus ilm, sa tahad kusagil istuda ja nautida seda ühte kohta. Tähtis on see, et sul oleks ikkagi mõnus olla ja et sa saaksid matkakaaslastega hakkama, et inimesel oleks omavahel kuidagi tolerantsed ja üksteisele toeks. Ja siis nagu jätkub võhma ka, kas teil on oma kindel matkaseltskond? Mingi tuumik on tekkinud, aga ikka alati tekib sinna ümber uusi inimesi ja kokkuvõttes on see ringkond, kes kolmorani siis ta klubiga seotud on, rohkem või vähem juba mitmesaja ringis, kellest osasid ma tunnen, sellepärast et ma olen nendega samadel matkadel käinud osasid sellepärast, et me oleme yhistel kokkutulekutel Peipsi ääres käinud aga siis nüüd ka Gröönimaal näiteks oli paar sootuks uut inimest. Kui suur teie matkagrupp tavaliselt on? See jälle oleneb matkadest. Kreekas on niisuguseid noh, natukene kergemad, Silja grillimatkad, kus paljud ta Vernasid tee peal ja kui ei sõideta niisurtis tantsimise nii ekstreemne ja sinna võib nagu lubada veidi suuremat gruppi. Aga siiski enamasti 10 inimest, kindlasti ei ületa see seltskond, et ja siis juba ka raskemate matkatute pool. Kindlasti on kaks inimest matkajuhi staatuses, et Aafrikas käisime kaheksakesi siiani seitsmekesi, näiteks see ongi tegelikult optimaalne. Möödunud aastal te käisite siis süstamatkal Malawis, mis asub Ida-Aafrikas. Aafrika plaan oli viku plaanides mõlkunud juba väga mitu aastat, see oli teil kodulehekülje peal ka väljas kui üks selline võimalik sihtkoht, aga kogu aeg oli see edasi lükatud, sellepärast et suhteliselt keeruline on saada grupi kokku nii pikale ja ja ka kallile reisile olingi, võib-olla isegi ja kes eelmisel matkal tale ütles, et kuule, et kaua see aafrika seal nüüd ripub, et et kui sa seda matkateed, siis mina tulenenud aja nüüd ülejäänud inimesed ka kokku. Ja kuidagimoodi siis noh, võib-olla ka, et paljud olid juba oma ja seda nupukest kodulehel vaadanud ja mõtelnud, et mis oleks, kui ja siis see matk niimoodi teoks sai peale kolme aastast tyhja rippumise Gröönimaani ta oli samamoodi, et eelmisel aastal tegelikult juba juba plaanis ja siis ei saanud seda gruppi kokku ja see aasta siis leiti piisavalt inimesi. Aafrika, Gröönimaa need kahe aasta muljed on üsna vastandlikud nii klimaatiliselt kui ka selle, et minu, ütleme ootuste ja siis tõelisuse suhtes, et täitsa nagu sellised täiendavad elamused Aafrikasse sõites. Ma ikka kujutasin ette mingit sellist vihmametsa või siis savanni asjad, mida piltide pealt näed. Ma kartsin madusid ja kartsin putukaid ja kartsin, et malaariasääsed on kole suured ja hirmsad ja krokodillid ja jõehobud ja kõik muud sellised ilmsed asjad tegelikult selles mõttes loodus nagu oma mastaapidelt võib oma eksikuselt niimoodi turjale ei langenud seal mingi loogiliselt mõelda ka, kui on keset Aafrikat üks suur järv, mis on magevett täis ja seal järves on kalad, siis loomulikult on kogupind asustatud paksult asustatud. Seal olid paar linna, mis kvalifitseerusid linnana, aga loomulikult ka linna teine niimoodi välja nagu siin meie linnad. Aga enamik oli siiski palistatud väärküladega. Nii ässajärv ehk Malawi järv on siis üks neist kolmest Aafrika suurimast järvest, üks neist kahest pikast, ta on ka Nical võib-olla tuntum nimi Malawe, natukene vähem tuntud, igal juhul nende mõõtmetele enam-vähem sarnased üle 600 kilomeetri anda siis põhjast lõunasse pikk ja enam vähemalt selle siis läbi sõitsime ja kogu see ala praktiliselt oli ikkagi külasid täis ja suurem osa neist küladest olid pisikesed ja selles mõttes isoleeritud, et seal oli väga palju kohti, kuhu teid ei viinud, sai ainult mööda järve. Ja seal sõitsid loomulikult ka praamid, kus oli ka turiste, praamid peatunud väikestes kohtades, nii et mulle tundus, et päris sageli me sõitsime mööda kohtadest, kus ei olnud selle generatsiooni vältel valget inimest küll nähtud. See täitsa naljakas tee, need kohalikud inimesed ka oma sellises kiiruses ja eheduses ja temperament suses ei hoidnud kuidagiviisi tagasi seda, et me olime neile huvitavad, et et see oli ka esialgu täitsa kummastav, kuidas külade kaupa meile järele jooksmine näiteks, et mitte sugugi ainult lapsed, vastupidi, lapsed, naised, mehed, koerad, kanad, lehmad, kõik loksid meile järele ja mitte natukene, vaid kilomeetrite kaupa ja hüüdsid vahetpidamata haua ju käinud Q. Mille eest meid tänavad niimoodi lõpuks selgus, et, et neil on selline ilmselt koolist õpetatud korralik ingliskeelne viisakusväljend või vorm on, eks ole, hauaviu Aimfain thank you have you ja seda lapsed võisid tundi kaupa kedrata, aga mõnikord läks järjekord sassi kohesänkyu ja samas neid Aafrika inimesi kohates, kes ühest küljest, Ta oli ju niivõrd nagu metsikud või nimed kogenematud kogu ülejäänud maailmas tundus, et ometigi see nii-öelda massikultuur või Euroopa kultuur, ameerika kultuur oli imbunud niivõrd sügavale kusagile nendesse kihtidesse, mida me võib-olla pealtnäha ei oska nähagi. Näiteks selline tegelikult nukrakstegevsituatsioon. Ühel õhtul nagu tavaliselt kogunesid meie ümber kohalikud, et uudistada, et kuidas me seda oma purgiga avame ja see kõik on siin ääretult huvitav. Ja siis lapsed pugesid meile ligi ja me mõtlesime, et küsime nende käest midagi, palusime neil midagi laulda, mõeldised, sellise kauge maa viisid võivad ju olla midagi äärselt eksootilist ja, ja põnevat. Ja mida nad siis meile laulsid küll oma sõnadega, aga viis oli selline Taad A, aga ta, ta, ta ta tegelikult tegi nukraks. Aga selline noh, rõõmus elevus, mida me tekitasime, see oli muidugi naljakas ja teinekord oli see häiriv, sellepärast et, et kui sul on selline mitmekümne meetri pikkune inimmüür rannas vastas, sul ei ole oma paadininasid kusagile parkida ja eks ole ühes kohas tuldi meile ütlema, et kuulge, ärge te nüüd siia küll parkige, et siin on krokodillide kiirtee. Ja siis, kui me olime nõuded, mis me nüüd teeme, pikk päev oli selja taga. Ei tahaks küll nagu jälle paati istuda või kuhu me siis läheme. Ja siis meesterahvas ütles, et tulge mulle järele, Ma näitan teile koha, siis kõndis 50 meetrit eemal, ütles, et see koht on väga hea, aga krokodille nägite ühele mehe tunduseta, nägi aga, et võib-olla ka oli see eelmisel õhtul söödud malaariatableti skisofreeniline järelmõju. Me ei näinud neid krokodille kuigi hoiatati korduvalt, aga siis pärast ma läksin ühte rahvusparki vee ja siis ma ikka nägin krokodillid ära. Jõehobud küll nägime aga muidu jah, tänu sellele suurele populatsioonile tegelikult loodus ikkagi väga inimese kujundatud ja loomi palju. Noh, peale koduloomade me seal ei kohanud. Ahve oli küll jah. Teie magasite ju isegi ka lageda taeva all. Teie ei kartnud kedagi ega midagi. Telgis oli lihtsalt umbes 85 kraadi sooja. Mitte midagi, aga lõpu poole ma kolisin rohkem sisse, sest et tabasid meid pidevad sajud. Me käisime vihmahooajal oli ikka niimoodi, et survepesur pandi käima ja telk oli pidevalt maadligi. Käisin iga öö jälle telgivaiasid välja, otsimas selle paduvihma käes. Üldiselt mulle meeldib väljas magada, kui, kui saab, et õige pea, sa harjud ka selle situatsiooniga, sa näed, et ei ole ju madusid. Noh, võib-olla on, aga ma ei näe, järelikult ei ole Eestis ka metsas karud ja hundid, aga ma ju ei karda neid. Ma ju ei ole neid tegelikult näinud, et miks ma peaksin sind seal Aafrikas kohe millegi hirmsa otsa sattuma. Sa harjud sellega ära, et tegelikult on siin kõik sõbralikud ja kust see omale toitu hankisid? See oli Aafrikas küll natukene, jah, isemoodi, et isegi kui sattusime supermarketi otsa, siis supermarketist sai osta õlut. Osta umbes seitset eri sorti piimapulbrit mitte küll normaalset piima ja mingit konserve sai osta, aga sellega see valik ka enam-vähem piirdus, et, et see oli ikka üsna selline keemia toitmida, seal tegelikult sai ja turul käies olenes siis kohast, kus oli. Kuulge, mõnel turul oligi müüa ainult kuivatatud maapähkleid, natukene mädanenud banaane kohalikega suheldes, mõnikord siis õnnestus testid ühest majast, ostad ühe baklažaani ühest majast väikese kõrvitsa ja siis vaatad, mis sa nendest tegema hakkad. Kala me ise ei püüdnud, kohalike käest ostsime küll paar korda. Näiteks huvitav kala, ei, kas kala. Ja nii nagu ma olen aru saanud, elutseb põhja, soolastes vetes tõeline rasva rängad, niisugust rasvakalamajale enne näinud, et ega ta palju ei suutnudki süüa, et tegelikult ka selles palavas kliimas sööd vähe ja juba kõht täis, rohkem pole ajagi. No mingisugust näljatunnet sa nüüd küll ei mäleta, lihtsalt, et see toidulaud oli suhteliselt piiratud. Teie elu Aafrikas nägi välja siis nii, et öösel olite kaldal ja päeval aerutasite järvel. No eks ta niimoodi näeb välja, et ikka seal kaldal ja mõni teinekord eeldab, et me sõidame nüüd üle ookeani või üle järve ilma kaldale minema, et, et kuidas me seal siis nüüd magama jäi, noh ikkagi alati kallas lähedal. Aga Aafrikas oli selles mõttes nagu naljakas kogemus jälle, et tegelikult neid aerutamis kõlbulike tund oli väga vähe. Sest et öösel on pime. No ei ole nii, kottpime, et nüüd oma varbaid ka ei näeks, aga siiski aerutama päris ei lähe. Ja päeval jälle nii palav see laagi pähe keevitav väike lihtsalt kippus tappa ja eriti kui sa oled vee peal, sul ei ole mingi mingit varju, sa võid ju ennast veega üle kasta niimoodi, aga aga selle intensiivse Haamerdamise eest ei kaitse sind miski. Nii et sageli oli tegelikult nii, et 12-st neljani või isegi 11-st neljani minu meelest isegi 10-st neljani ei saanud me praktiliselt üldse sõita. Istusime kusagil ahvileivapuu all, peale kuut ju jälle ei saa sõita või ütleme, peale poolt seitset pime ja siis tekkiski selline minu jaoks harjumatu situatsioon, sest kohutavalt õhtune inimene ja ka enamasti meie matkad pigem ikka venivad niimoodi. Noh, et meiega hommikul magame rahulikult, aga seal tihti tõusime kuue paiku, hea oli, kui sai seitse v8 minema, paar tundi sõidad ja siis, kui sõidad, siis tuli üsna intensiivselt sõitjad kuhugile jõuda ja peale nelja või poolt nelja või kuidas see ilmsis parasjagu lubas, et siis sõitsime veel niikaua, kui sai väikeste vahedega. Ja siis oligi kõik ja õhtul noh, palju sa seal kottpimedas nüüd ikka teed, eks ole, et teed oma söögid-joogid valmis, istud natukene, ajad lobajuttu ja siis ongi kotiled, võib-olla kaheksast juba läksimegi magama või üheksast, mis on ka harjumatult vara, et, et selles mõttes just Gröönimaa oli igatipidi vastanud, et kui Aafrikas minu jaoks kõige suurem elamus tegelikult olid inimesed. Ja tõesti, ma pean ütlema, et ma olen näinud kusagil nii palju naervaid inimesi, et mina ei tea, me sattusime kindlasti ka sellesse Aafrika piirkonda, kus see on nagu hästi, kus ei ole olnud sõdasid, kus ei ole küll mingisugust rikkust, aga mingit ilm nähtavat vaesust, vähemalt sellel vihmaperioodil ma ka ei näinud, ei näinud nälga. Ei näinud nagu hirmsaid haigusi või midagi. Pigem neist inimestest õhkus sellist elujõudu ja tervist ja vastupidavust ja sära oli silmis kõigile lastelt ma ei tea, võib-olla see on lihtsalt sellise möödakäija, ükskõikne pilk, eks ole, mis ei näe kaugemale, et ega need haiged inimesed kindlasti seal seal järve ääres ringi keeruta ka, aga aga et see, mida meie nägime, oli ülimalt kuidagi jõudu täis. Aga just need inimesed, et loodus tegelikult iseenesest nagu niisugust etendust meile väga ei pakkunud taga Gröönimaa, kus on ju nii vähe inimesi ja kus kindlasti see loodus on nagu ligipääsmatu hum ja ma ei ütleks isegi, et ebasõbralikum, aga nagu ignorantse inimese suhtes suursugusemad seal oli kindlasti loodus, see, mis ikkagi esimesest hetkest peale tuli selle peale ja oli kogu aeg nädalate kaupa ei näinud ühtegi hinge, mis siis vastupidise teksti sellele Aafrikale, kus kolm nädalat järjest meile kogu aeg järele karjuti, kisa ei, selline foon, mis vahetpidamata kõrvus oli, minu jaoks on olnud Gröönimaa kosmongooliaga sellised lapsepõlve maad, vaatad atlast ja ja mulle tundus, et neid maid ei ole olemas, et nad on nii ekstreemsed, ma ei tea, miks siis need kaks, üks nii mereline, teine, nii kontinentaalne, mõlemad niisugused lahmakat ja nii vähese populatsiooniga üks jääkõrb ja teine, kobi kõrb, et kuidagi vastandid ja, ja mulle tundus, et neid ei ole olemas, lihtsalt et kui see infet minnakse Gröönimaale, nii et kodulehele ilmus, siis tegelikult see ahvatles mind kohe. Aga ma ka alguses mõtlesin, et see on võib-olla liiga keeruline ja aga nüüd nüüd ma sinna läksin. Mida te kaasa võtsite, mis peab teie seljakotis olema? Käime oma sistadega, nüüd viimased mitu aastat on Mixursild hankinud, kokkupandavad sistad Kanadas ehk siis firma, kes neid teeb. Ja Neist saab siis suured seljakotid, 25 kilo kogu vajamineva varustusega siis vest ja aer. Ja sinna juurde loomulikult siis isiklik varustus, ehk siis oma riided, oma magamiskotid, telgid, potid-pannid ja Aafrikast ja me läksime küll suhteliselt suure pagasiga nagu eriti muretsemata, aga Gröönimaal nagu selgus, Grööniõhk võtab kohutavalt palju raha iga ülekilo eest. Nii et see oli päris pärast tants, kuidas me üritasime kõike võimalikku mahutada oma lennukisse sisse, võetavatesse kotidesse ära, et need üle jää, siis oleks võimalikult vähe. Ja ometigi oli meil loomulikult mitte kellelegi väga palju, kuigi me ei võtnud toitu näiteks üldse kaasa, mida me muidu harilikult mingit kuivainet või midagi ikkagi võtame. Gröönimaa reisija kaks sai siis muretsetud ka nagu ekstravarustust, et satelliittelefonid näiteks Aafrikas muide, oli levi igal pool, et selles mõttes ei olnud üldse probleemi. Kummalisel kombel on see elatustase, mis on, aga neid mobiiltelefoni ikka liigub paljude inimeste käest seal täiesti ootamatutes kohtades. Aga Gröönimaal seda ei olnud. Kui olid inimesed, oli ka levi, aga lihtsalt inimesi ei olnud või asustust. Ja sammast seal oli nagu olud on tunduvalt keerulisemad, et igaks juhuks alati olema mingi sidevahend kaasas olid päikesepatareid selleks, et siis laadida neid vajalikke asju, olid fotoaparaadid, minul küll mitte, et noh, see oli kõik see kola, mis me kindlasti kaasa vedasime ja siis toidu ostsime koha pealt, mis oli ka Gröönimaal paras arvutamine, et neid asustatud punkte oli niivõrd vähe. Nad olid üllatavalt hästi varustatud, sest et Gröönimaa on ikkagi nii-öelda väike Taanimaa või siis suur ta nime. Ja, ja poodialiga kõige eraldatum mõttes külates, aga neil oli lihtsalt niivõrd harva, et seal pidi siis üsna täpselt arvestama, et kuidas need 10 või 15 päeva välja tulla, pärast kalastasime ka natukene, ühel õhtul oli väga suur kalaõnn nii suur, et et keegi ei suutnud seda kala pärast manustada enam. Mis teid Gröönimaale sõites kõige enam muretsema pani? No kindlasti kõige pidevam asi ja kõige käegakatsutavam mure, kui sa lähed Arktikasse või üldse kusagile külma, on see, et vesi on külm. Kui sa kukud sisse, mida tegelikult enamasti ei juhtu, siis ta maad ei tähenda seda, et vahetpidamata kõik need kaotavad tasakaalu. Aga kui sa kukud sisend hetkega, oht Aafrikas ei olnud, kui midagi juhtub, vesi on 30 paadi, 32 kraadi, väga mõnus, isegi olete ümber läinud paar korda korra Aafrikas ning rannamurdlainetus, aga mis oli nagu pigem naljakas, natuke piinlik, sest terve küla vaatas pealt ja. Jääkorra Peipsi peal ja Gröönimaal oleksin äärepealt käinud. Aga seda siiski ei juhtunud, aga tõesti selleks ohuks tuleb nagu valmistada, sest et ka need traagilised juhtumid, mis siin Eestiski eelmisest aastast üle-eelmisest aastast on nagu värskelt meeles, on ilmselgelt ikkagi tegemist sellega, et vesi oli külm. Kui süst ümber läheb, kas siis sealt välja tulemine on raske? Tegelikult saab väga kergesti siis tast välja, eriti kui sa oled pea alaspidi nagu kukutselt välja oskajamad oskavad teha ka eskimopööret päilist väljumata saad ennast aeru ja, ja keha abil uuesti õigeks pöörata. Oskate seda teha? No ma olen harjutanud ja, ja basseinist tuli küll välja, aga ma ei ole julgenud isegi proovida nagu päris v pealt. Ega see ei pruugi ka iga kord töötada, tegelikult on paati vähemalt neisse kokkupandavate paatidesse üsna lihtne sisse ronida. Aga tõesti see külm siiski on üks suur faktor, et hirmsa lainetus, aga ei pruugi see sisseronimine ka nii lihtne olla, pealegi siis on juba vett täis, et sa istud uuesti seal külmas vees. Maga nüüd hankisin endale kuiva ülikonna, mis siis ei lase vett läbi, minimaalselt laseb vett läbi. Mis siis Gröönimaal juhtus, et te pidite äärepealt ümber minema? Me ületasime ühte fjordi päris tugeva külgtuulega, mis on alati ebamugav sõita, et kui sa sõidad ilma tiirita paadiga, kui sa pead kehaga õiget kurssi hoidma keha ja aeruga. Aga okei, see oli natukene raske sõita ka, okei. Ma juba tundsin kergendust, et jõuame taas maale lähemale. Aga see vastas Kallas osutus selliseks kilomeetri kõrguseks püstseinaks. Ja tegelikult on teada, on, et mägedest ikka armastab tuul alla uhiseda iilidena mis võivad olla üsna tugevad, aga selliseid iile, mis seal olid, meist keegi polnud varem kogenud. Iiliga vajutasin täitsa vee sisse, tahtis aeru käest kiskuda ja mingi hetk üksiil siis koostes tagantlainega tõmbas mind. Nii me teeme laineharjale ja sellist sõitu ma ei ole küll teinud enne väga uhke, muidugi on tunda, kuidas sa sõidad 20 meetrit sekundis misse heil või siis olla või 30 isegi valin ikka sekundit. Ega ma ei tea, kui palju meetreid mere pool eemal ja väga õnnelik, et ma ümber ei käinud, sest ma ei tunne, et mul võib-olla ainult paadipõhjast mingi väga väike osa, mis veel v vastu käis, et kõik ülejäänu oli õhus, lendasin ja mitte midagi teha ei saanud, ainuke, mida ma oleks teha saanud, oleks olnud ennast pahupidi keerata, mida ma ei tahtnud, eks ole. Mis siis lõpuks lõppes ja ma seal üksinda kaugel mere peal ära olin, siis oli küll selline tunne, et no mis ma nüüd siis teen, et emme aga isegi lõppes õnnelikult, sain tagasi ja siis ilma Destiny halvad, et üksinda mina poleks jaksanud nagu mööda seda ilitamise randa tagasi sõita, sest kiire tuli tuli uuesti. Ega nad ei vaibunud, aga moodustasime siis parve ja parajas oli kindel Saimid minema veetud sealt ohtlikust nurgast. Sõitsime punktist nimega Ummannak punkti nimega upernavik, mis on linnulennult võib-olla paarsada kilomeetrit eksistest eemal. Meie arutasime üle 400 kilomeetrise lihtsalt valisime oma teed selle järgi, et kust osaka ilmast lähtuvalt, eks kummalt poolt mingit saart sa nüüd lähed. Et me sõitnud päris mööda seda avamerd, vaid ikkagi seda liigendatud saarte vahel osi mööda, kus on vähem laineid, kuigi iili hirm siis tekkis, eks ole, kes nende kitsastest Geordidest võivad need iilid tulle. Ja tõesti, vahepeal ületasime ka maismaad, sõitsime ühte fjordi Ukusi sätt fjordi mööda kuni võimalikult kaugele sisemaale. Kustile poolsaar, pere oli paarkümmend kilomeetrit maismaad. Kust me siis ronisime üle, sistad seljas, mis oli tõesti selline asi, mida ma ei tahaks enamasti teha, seljakotte liiga? Ikka raske, ma ei ole ka mingi seljakotimatkaja kunagi olnud, et kokku, mis me jalutasime, võib olla umbes 25 kilomeetrit, aga me käisime kaks korda kogu seda teed, sest et kogu see varustus ei mahtunud ühe korra selga ära, meil oli ju toit veel täis, mitme päeva toitva jääte ära vedada ja pinnas oli ootamatult kehva, nagu ei ootaks, et kohas, kus on justkui näed noh, me ei jalutanud nüüd päris üle kõrgete mägede, aga siiski mitmesaja meetri kõrgusele. Et seal on tundra ja metsatundra, on niisugune soine või rabane mättaid täis, ei ole õieti kuskile panna või tuleb siis astuda üle mätaste nagu põlvedest jookse teha, mis ei ole eriti mõnus, kui sul on üle 20 kilo seljas ja meestel oli kuni 40 kilo vist seljas, ma ei tea üldse, kuidas nad teisele poole jõudsid. Ja siis üleval sel maagitsuse peale jäid ka järvekesed. Siis me korra panime olema paadid kokku ja siis seitse kilomeetrit üle järve möödus nagu lennates ja peale vaja uuesti hakata seljakottidesse ennast pakkima. Kas õhk oli Gröönimaal, juulis ja augustis soe? Täiesti üllatavalt soe, külm oli vesi ja seda suuresti tänu siis sellele jääma stiili, mis seal kõik sees on. Vees ujusid ringi sellised suured jäämäed loomulikult ega väga jäme külje alla me ei hakanud sõitma, suuremate jäämegi, et vähemalt aga teiselt küljelt variseb, et me vähemalt ei näinud tunnid, mõni suur massiiv oleks nüüd keskelt pooleks näiteks vajunud, et pigem ikkagi ühest küljest variseb sihukest putru mis muidugi võib-olla ka päris hea, mitu tonni kokkuvõttes, aga seal siiski selline pudru ja ta tekitab pisikese laine, aga vähemalt meie ei näinud, ühe erandiga. Me ei näinud, et see laine oleks olnud nüüd nii hirmus ja suured, et oleks meil sõitmist oluliselt takistanud, mis pigem tekitas mõnikord natukene hirmu ja just isegi väiksemate jäämägede puhul oli see, et selle väikse varisemise tõttu võis muutuda Me balanss, ta keres kukerpalli ennast ümber nagu selline suur vee-elukas, et mul tekkis küll jäämägede suhtes selline tunne, et need on nagu elus on omad asjad ajada. Kõik see, mis ma olin piltide pealt enne vaadanud, ei olnud ikka mitte võrreldavadki see, mis tegelikult oli, et see, et jäämäed ei ole mitte mingi pilt. Et jäämeel ei ole mitte kuju ja värv ainult vaid et nad liiguvad, nad triivivad nii või nii, eks, aga et nad pöörlevad ja keerlevad ja teevad seal oma trikke uperpalle. Et nad teevad häält, et nad pauguvad ja see on tõesti selline püssipaugu ja äikesemürina sarnane heli, mida nad siis teevad, kui nad plahvatavad pooleks, lähevad kunist, varing hakkab tekkima. Lisaks nad sygisevad eriti väiksemad tükid, magevesi iidne magevesi liustik ehtmise võib olla mitusada 1000 aastat vana, sulab sellesse soolases merevette sellise täiesti iseloomuliku sisine, aga noh, umbes nagu, kui sa avad mingisuguse mullijoogi, aga see on igal pool sinu ümber, eks ja ta lõhnab, eks jää tekitab nii värske lõhna, minu jaoks seostus natukene soolaga vürtsitatud meloni või arbuusi täiesti selline magus värske lõhn, teisedki ütlesid, et action, lihtsalt mererohi haiseb, aga minu meelest ääretult mõnus. Värske lõhn. Kas ööbimiskohtade leidmine oli kerge või raske? Seal on niivõrd kaljune rannik, et ei ole, viidi igale poole paati tõmmata ja kui, kui ka on, siis ei ole nagu telliki panemise kohta. Ja Meie matka esimesel poolel oli pigem sellised kõrged kaljud, kus otsas oli igilund ja sellest tulenevalt ka siis sulaveest ojasid pidevalt, aga teisel pool oli madalam piirkond kus lumi, jäli tippudest ära sulanud testi alla kilomeetrised. Sageli see 300 400 meetri kõrgused, selliseid mättakesed ja seal oli kaardi peal märgitud jõgede koha peal sageli tühjus, et muutus nagu keeruliseks see vee probleem jäämägesid, oli hoopis vähem jäämäe küljest kaisa raiuda omale joogivett, mõnikord oli täitsa ta häda, et kui on nagu vett, siis ei ole siledat pinda ja kui on sile pind, siis ei ole vett. Aga üldiselt ei mingisugust, nagu hirmsat keerulisest küll neid ei olnud randumise või otsimisega, et siin tegelikult hämmastav isegi, et Gröönimaa, mis on oma mõõtmetelt umbes nagu hea pool Euroopat maailma suurim saareks temast muidugi suurem osa on kaetud jääga, kus ei ole üldse mitte midagi. Paar uurimisjaama, mis on, ma nüüd ei oska öelda, kui mitu inimest seal elab. Aga kogu selle lahmaka peale on elanikke umbes kuus korda vähem kui Tallinnas. Ja need inimesed, eks ju, elavad kõik mööda rannikut enamasti siis mööda läänerannikut. Idarannikul on sisuliselt kaks asulat, üks asulate punt. Keskmeks on basiilik ja siis sealt veel oma 500 kilomeetrit põhja pool linn imekaunilt kirjutatava nimega Itocortoormid. Aga rannikul asulaid muidugi rohkem, aga siiski suhteliselt harva, eks ole, aga see oli hämmastav, kuidas peaaegu igal pool ikkagi nägi mingeid jälgi inimesest, mine nii kaugele tsivilisatsioonist eemale ja ikka tule ujub, sõnas kusagil kas mingi kilekott või mingisugune nööripundar vastu, päris sageli on neid kalapüügisütikesi. Et noh, inimesest ikka kuidagimoodi ei saa mitte kuskile eemale, tundub, et kas oleks pidanud jääkilbi keskele minema, et mitte kedagi ei näeks meie maismaa jalutuskäigul tõepoolest, et siis oli jah, paar päeva selline tsivilisatsiooni vaba, kus me nagu ei näinud jälgi inimesest. Üldiselt Gröönimaa tasustavad suures osas Grünlased, kes on siis innoviidi tõugu umbes sarnane rass nagu siis Põhja-Kanadas ja räägivad sarnast keelt, aga nad ise ikkagi identifitseerivad ennast Grönlasteksid, neil on see oluline. Loomulikult elab seal ka taanlasi, eriti lõunapooli. Me olime niivõrd põhjas, et ikkagi põhiliselt valitses kohalik rahvastik, kes väga vähe rääkis, mingeid muid keeli ja kuna kreeni keel on täiesti niivõrd erinev kõigest muust, siis ei õnnestunud nagu väga hästi suhelda, kuigi nad ikka kutsusid meid kohvile ja kutsusid meid hülgeliha sööma ja olid sellised väga vastutulelikud. Üks meesterahvas kutsus Medelkonda hirmsasti kohvile, aga parasjagu kellelgi polnud isu minna ja siis ta viimases hädas lõpuks Meie märjad sokid kuivama. Yhes pisikeses külas nimega nuugatšak kohtasime päris mitut inimest, nii et inimesed, kui kogu see koht jättis lõppkokkuvõttes veel kõige vahvama meeldejäävama mulje koht, mis esmalt tundus täielik kolgas ja see tundus tõesti täiesti maailma väärseni porine tee ja laialipaisatud majad. Osad ka tondilossid paljudelt maadelt värv koorunud ja mõtlesime, et kes ingel elab. Nugade jakk on asula, kus on 75 inimest umbes üle 300 kelgukoera, kui nüüd söödetakse sisesele toitmise ajal valitseks sel asulates selline ulgumine või selline hundikarja hääl, mina jälle hundikarja kuulnud, aga meil üks reisiseltsiline teadis öelda, et nagu hundikari uluks minu jaoks see kõlas nagu naiskoor kirikus. Ootamatu selline helitaust. Ja elab seal ka, kaks valget üks on kooliõpetajanna Saksamaalt, Barbara ja teine on Remmii pool taanlane ja pool prantslane. Kellega siis sattusime suhtlema ja kes rääkis oma poolenisti unustatud inglise keeles selliseid lugusid, mis tõesti mu jaoks võib-olla avasid kohalike olude mõistmist nagu rohkem kui miski muu venivis meid oma, nagu te nimetas büroosse siis eraldi pisikene majakene, kus ta kasvatas näiteks tomateid, väitis, et need on põhjapoolseima tomatit yldse ja näiteks murulauku akna peal ja teatas, et ta ikkagi aasta lõpuks saab umbes kaks tomatit kätte. Riiuli, elanud üle 30 aasta juba Gröönimaal, seal on nüüd juba poisikesest peast tema selline kinnisidee. Tema naabriks oli olnud Peter Froichen, kes on Gröönimaalt kirjeldavate võib-olla kõige tuntumate raamatute autor. Ja meiegi seltskonnast päris mitmed olid freesi raamatuid lugenud ja just mõtlesid siis kohalikus looduses ringi käies tema tegelastele ja siis enne kohtad kedagi, kes oli isiklikult Froysenic tundnud ja ja tahtnud nagu tema jälgedes käia. Nugatsia on nagu siis ütlesin, selline justkui tundub, et viimane kolgas otsega ühe suure liustiku kõrval, mis tähendab seda, et seal on Meriga praegu väga tihedalt jääd täis. Et me saime täpselt üle väina, aga natukene veel liustiku poole paistis, et Merje nigunii tungalt täis, et sealt ei mahuks mingi hinnaga enam paatidega läbi, aga mitte lihtsalt jäädud, ikka jäämägesid, millest veepealne osa on juba mitukümmend meetrit kõrge. Tõeliselt suured majad. Aga 30 aastat tagasi oli jääd ikkagi veel rohkem olnud. Remy rääkis, et kui tema naine hakkas sünnitama esimest last, see oli siis aastal 1984 arst tuli vaatama, ütles, et juulis hakkad sina sünnitama, et ma siis tulen juulis paadiga ja aitan sind. Jeremy ütles, et mis sa nalja teed, juulis on ju, meri on jää, kuidas sa mõtled siin paadiga tulla? Arst? Rumal taanlane ei mõistnud mitte midagi. Ja ma küsisin veel mitu korda üle, et praegu on juuli, et me tulime paatidega. No selgub, et vanasti tõepoolest, kuni juuli lõpuni oli ikkagi meri kinni. Ja siis ta läks lahti võib-olla paariks kuuks. Üllataval kombel mitmelgi pool tegelikult korralikku jääd, mille pääl saab sõita, ei tule mere peale enne märtsi prilli enne seda ilmselt tormid. Ja karta ongi, et on liiga vähe jääd, et sinna peale minna, aga liiga palju jääd, et sõita vee peal, nii et tegelikult ei olegi sul mitte midagi, millega kusagile minna. Igal juhul arst oli siiski mu sõna pidanud. Tali juulist tulnud küla oli tühi, sest kogu rahvas võttis oma telgid ja läks suvistele jahiradadele. Agareni jäi siis oma naise kama naist aitama, arst tuli, aga loomulikult ta tuli paar päeva hiljem, et remiieli mänginud ämmaemandat, kõik oli hästi. 30 aastat tagasi polnud seal nüüd veel ühtegi nendest majadest, mis seal praegu on nendest vineer, puit, osakestest, vaid selliseid Kiist ja mätastest ehitatud onnikesed, millest osa Nad on muuseumi kujul ka praegu alles, millistesse, astume sisse tõesti ääretult rõske ja selline hästi pisike ruum. Ma küsisin, et kuidas siis toona köeti, et praegu köetakse põhimõtteliselt petrooli peal aga tol ajal nagu ei olnud petrooli toodud, sinna puid ei kasva või noh, need poolemeetrised, pooleteistmeetrised pajud, selliseid vitsad, et neid ei anna väga põletada. Ajalooliselt on ilmselt põletatud suuresti hülgerasva Traani millest siis sai valgust ja, ja ka sooja, aga siiski see tundub, et see ei ole nagu selline asi, mida ajad suures koguses ahju. Linitsed oligi väga külm, hommikuti tüli oma riideid seina küljest kirkaga lahti, ülilevi rääkis meile ka loo selle kyla eetrifitseerimisest. Tänapäeval on seal ju kõik, me ikkagi saime korra internetti. Loomulikult on seal pood, kool, telefonid, seal on igas majas seina peale on selline hädaabitelefon, mis on kogu aeg nagu liini peal, igaks juhuks. Et selles mõttes toimub ju noh, kõik nagu, nagu igal pool, eks palju rohkem elektrifitseeritud kindlasti kui Aafrika. Aga see muidugi mitte kogu aeg nii olnud. Aastal 1989 oli kaks nutikamad noormeest saadetud Lõuna-Gröönimaani, et nad õpiksid elektrit. Ja aastal 1990 oli tulnud helikopter, esimene helikopter. Mitte keegi polnud mitte kunagi helikopterit näinud, kõik läksid vaatama terve küla Remi, iga helikopter tuli sealt tulid välja kaks tähtsat meest. Üks oli siis Gröönimaa elektriboss ja teine oli Taanimaa elektri pos. Mõlemad tulid helikopterist välja. Remmii kirjeldasite kõige ääretult elavalt, kuidas üks tuleb välja regi blabla blablabla, teine tuleb välja, räägib blabla blablablablablabla, keegi midagi aru ei saanud, Nad räägivad. Noh, ja siis võtavad taskust välja võtmed, et no meil on nüüd siin elektrikapi võti. Et kus nüüd on need kaks noormeest, et meil oleks teil elektrisüsteemi ja juhtimise üle. Kahte noormeest polnud kuskil. Kaks noormeest olid läinud, lõbusasti võtnud, naised jäidki sinna. Mis me nüüd siis teeme? Külaljon elektriga kohale toodud. Võtmed on siin, aga helikopter peab ära sõitma, meil pole aega siin pikemalt oodata, mis me nüüd teeme, mehi ei ole. Kuule, Remy, sina oled valge mees, sina kindlasti saad hakkama, anname sulle võtmed, emiir, ei, mina ei tea midagi, mina ei tea midagi, mina olen lihtne kütmas, ainult voolasid last. Mida te minust tahate? Ei jäänud midagi üle, anti talle võtmed pihku, õeldi, tee, mis tahad nendega ja helikopter tõusis õhku, sõitis minema. Paania Remy jäi üksinda oma võtmetega, mitte midagi ei mõistnud. Läks vaates, tuled vilguvad, vajutad kõiki, nupusid ikka tuled, vilguvad sireenid huilgama, tuleb kiri, et lisakütust, aga kuhu, aga kui palju? Täielik mõistmatus mitte midagi teha ei oska? Telefoni ei ole, Telegraphi ka ei ole, mis teha, aasta oli 1990 ja ega midagi muud üle ei jäänud, ta sättis kelgukoerterakendi Ummannakis siis selle kommuni pealinna küsimusega, et mis ma nüüd teen, siis kõik vilgub. Vahadel jää lagunes, kolm kuud hiljem tuli vastu. Külades, veevärk on selline, et nüüd viimastel aastatel on sinna veetud torud Üheteist mäestiku jõest, noh, maailma puhtaim vesi, sellega probleeme ei teki. Aga häda on selles, et noh, tegelikult oktoobrist juunini on see ju jääs. Mitte toru on jääs, vaid jõgi ise on jääs, ei ole kusagilt seda vett võtta, käiakse nagu vanasti kogu aeg on käidud, minnakse merele ja rajatakse jäämäest. Siis on naiste töö, et kui sa oled ikka tubli naine, siis sa käid merel ja sa saad ühe sellise korraliku 20 kilose juraka, siis saab, pere saab söödud, joodud ja pestud ka. Aga kui sa ei jaksa nii palju siis pestud isadena ja see on ka tänapäev, eks ole. Mida need süstamad Kate'ile annavad, miks te siit aeg-ajalt ära kipute? No üks on kindlasti see uudishimu uudishimu näha maailma ja näha võib-olla sellise kandi pealt, mida ma igapäevaselt ei näe. Mul on tekkinud mingisugune natuke Tilpimusi tüdimus linna ja kultuurireiside suhtes. Ma ikka püüan käia kontsertidel või, või ooperis, kui ma kusagile suuremasse linna satun. Aga ma nagu ka ekstra selle jaoks kusagile minema, et mulle tundub, et seda ma saan siit ka kätte suuresti. Aga just see loodus on midagi, kus sa peaks nagu kohal käima see õhk, mida sa peaksid hingama. Teine asi on see, et kui sa nagu tõesti sunnitud ennast füüsiliselt pingutama, kuigi ma olen tõesti ääretult ebasportlik inimene, kui ma tunnen, et see, see on ikkagi mulle vajalik mitte ainult selle jaoks, et ennast kuidagi vormis hoida, vaid raskused nagu aitad natukene lähemale jõuda endale ja aitavad sul mingeid tühiseid muresid endast kaugemale lükata. Ta või neist nagu lihtsamalt üle olla alati nagu mingi väike puhastus peale seda, kui sa oled sunnitud ennast pingutama. Ja kolmas asi on tõesti see, et ajuti mul võib-olla on väike kalduvus töönarkomaaniat. Aga kui ma olen kusagil nii ära, et mulle isegi ei ole üldse mõtet nagu muretseda mingite asjade pärast, sest ma ei saanud tööga tegeleda ka parima tahtmise juures siis see midagi aitab puhata ja lõõgastuda ja peale seda on palju parem tahtmine jälle pihta hakata. Tänases keskeprogrammis rääkis oma süstamatkadest pianist Kadri-Ann Sumera.