Tere kõigile jälle saame avada ukse sellesse maailma, kuhu paljud neist lihtsalt niisama ei satu. Rituaalidele kommetele ja pärimustele pühendatud sarjas leiame Entena Indiast ja India. Loogiline ehk väljamõeldud maailmapilt ongi seekordne teema mis saab lahti räägitud läbi sealset võimsate usundite hinduismi. Budismi džainismi stuudios on orientalist Martti Kalda ja mina olen Haldi Normet-Saarna. Martti Kalda, miks te siis just sellise teema tänaseks valisite ja miks just India, kosmoloogia ja india mütoloogiline maailmapilt? No ühelt poolt tuli millegile keskenduda kogu idamütoloogilise maailmapildist, oleks liiga lai, kõnelda olnud. Ja maailm on hästi väikseks jäänud ja, ja peaaegu kõikjalt saabub sõnumeid ja me võime oma kodust lahkumata tutvuda peaaegu ükskõik millise nii-öelda maailmapaigaga. Siis kunagi, kui seda seda võimalik teha ei olnud, siis inimesed kujutasid ette milline võiks olla mujal maailmas, rääkimata sellest, et nad kujutasid ette, mis võiks olla taevas maa all põrgus. Ja, ja seetõttu selline loogiline maailmapilt, mütoloogiline geograafia peegeldab inimese fantaasiat, muistset tavalised ettekujutust ja seetõttu on ta pakkunud väga paljudele huvi ja tahtsin tõmmata tähelepanu sellele ja valisime siis India seetõttu ja need kolm religiooni, mida te nimetasite seepärast, et oleks kompaktne ühtne teema koos. Alustada võiks sellest, et kuigi Indias juba viiendaks sajandiks peale Kristust jõuti suhteliselt täpse arusaamani, milline on meie päikesesüsteem, meenutame, et Euroopas jõuti selleni alles 15. sajandil siis selle täiesti teadusliku maailmapildi kõrval eksisteeris paralleelselt ja täpselt sama õigena inimeste jaoks endiselt mütoloogiline maailmapilt, nii et see on nagu suurepärane näide sellest, et ei ole mõtet selle üle, kas kas päike tiirleb ümber maa või maa, tiirleb ümber päikesepidada suuri sõdu kiusate inimesi taga, nii nagu keskaegses Euroopas toimus, et meenutame siin Jordaania proonat või Galileo Galilei või kopernikut, kes kõik said nahutada seetõttu, et nad seda teaduslikku maailmapilti edastasid. Et need kaks asja võivad täiesti paralleelselt olla. Aga lisaks sellele hindu maailmapildi juures üks huvitavamaid momente on siis just nimelt. Meie idavaheline vastuolu on see, et kui Läänes käsitletakse ajalugu ja ja maailma tekkimist, olgu siis suurest paugust või maailma loomisest jumala poolt sellise ühe joonena lineaarse joonena, mis, mis liigub eks ole, kristliku käsitluse järgi viimsepäevani ja Kristuse uue tulemiseni ja maaelu lõpuni siis India maailmapildis, olgu siin turismis või budismis mehhanismis on see maailm tsükliline. Et see on siis nagu pidevalt tunduvad. Võiks öelda, et sellised kettad omamoodi, et kunagi on see maailm tekkinud, vot nii nagu hindude nägemuses on, et jumal Brahma selle maailma loob. Tõsi küll, ta ei tee midagi selle loomiseks, ta lihtsalt avab oma silma lesides kuskil pilvepiiril ja siis maailm tekib ja tema jaoks on see võib-olla ainult üks silmapilk, ainult üks päev oli ainult üks hetk, mil ta paneb selle silma jälle kinni ja see maailm hävib. Meie jaoks on see miljoneid ja miljoneid aastaid. Ja niimoodi üha uuesti ja uuesti maailm tekib, maailm areneb, käib kogu aeg alla ja hävib ja tekib uuesti. Et huvitav on ka see, et nii hindude maailmakäsitluse järgi kui ka budistide arvamuse järgi ja budistlik maailmanägemus oli jõudnud laiemalegi Aasiasse. See maailmatsükkel, milles meie elame, see ajahetk, millal meie elame, on alatise allakäiguajastu. Ehk siis ollakse väga pessimistlikud selle ajahetke osas, milles meie elame. Et hindudele teatavasti allakäigust ajastu algas siis, kui toimus eepiline suur lahing, mida maha haarata eepos, see eeldab, nad on ka suhteliselt täpselt paika pannud selle ajahetke. Turistidel on keskajal olnud lausa terveid noh, nii-öelda meeleheite ajastuid, kui vaadata näiteks Hiina või Jaapani budismi ajastut, kus, kus arvatigi, et nüüd on maailma lõpp kohe käes. Sest sest elatakse sellisel allakäigu ajastul, nii et selline huvitav, äärmiselt pessimistlik suhtumine omaenda maailmasse ja sellesse ajahetke, kus kus elatakse. Aga millised tegurid need ikkagi olid, võib-olla nimetaks mõne, et mis neid pani siis ahastama, et nüüd on maailma lõpp käes, millised näitajad pidid selle jaoks olemas olema, et see neis niisugust masendust tekitas? Põhilised tegurid, mis selles allakäigu ajastus, mis hetkel käsil on, need põhilised tegurid esitati võrdluses varasemate tsüklitena. Et varasemates tsüklites inimeste ja teiste olendite eluiga oli tohutult pikk. Neil ei olnud haigusi, nad olid ka pikemat kasvu ja nõnda edasi edasi. Ja loomulikult siis maailmakord oli sõbralikum, ei peetud sõdu ja muutselt kirjeldatakse omamoodi sellist kuldajastut. Ja võrdluses siis oma ajaga noh, arusaadavalt, et keskaeg oli ka ajaloos natukene brutaalsem ajahetk, olgu siis Euroopas või Aasias, nähti sellist pidevat allakäiku, et kui olid maavärinat või, või mingisugused muud looduskatastroofid, tohutud tulekahjud, mis põletasid maha terveid linnu vanad valitsejad kuritarvitasid oma võimu, inimeste eluiga oli suhteliselt pikk, olukord vilets, siis nähti selles nagu seda maailma puuennustuse kajastust, et selles ei olnudki vaja mingisugust nii-öelda konkreetset punkti. Nüüd kui me oleme rääkinud, praegu on maailmas kõvasti juttu sellest, et kas järgmine aasta saabub maailma lõpp või mitte. Et ei olnud nii väga kirjasse konkreetne punkt või see ajahetk, millal maailma lõpp saabub, vaid lihtsalt nähti kõikjal pidevalt neid märke. Ja, ja noh, samamoodi võib ka tänapäeval seda seda näha. Kes aga soovib, küsimus on selles, et, et millal see lõpp siis saabub ja kas lõpp saabub, ilmselt me ei peaks päevaselt sellega tegelema, et ma neid märke hoidsime. No on inimestel erinevad psüühikat, et kes soovib seda näha, näha märke sellest, et asi läheb halvemaks, kes soovib näha märke, et asi läheb paremaks, et see on, see on täiesti personaalne. Täna räägime India metoloogilisest maailmapildist stuudios orientalist Martti Kalda. Kui liikuda budismi juurde, siis tuleb öelda seda, et budismi puhul on, on huvitav, selline kahene käsitlused. Ühelt poolt maailm ju on noh, nii-öelda inimese väljamõeldis, selline kollektiivne illusioon, mis meil kõigil on, arvame, et on maailm olemas, tegelikkuses maailma budistliku filosoofia järgi olemas ei ole. Nii et kui räägitakse allakäigust, räägitakse maailma ülesehitusest, siis tegelikult räägitakse ju mitte reaalsest maailmast, vaid räägitakse sellest visioonist. Seda, et budistlikus käsitluses maailma ei ole, seda peaks võib-olla natuke selgitama tegelikult ainus reaalne asi, mis siis olemas, all on nii-öelda budistlik tõde ja Nirvana ja nirvaana vaste on siis see, mida nimetatakse sansaraks. See on siis see pidev elude ringkäik või ütleme siis ümbersündide ja surmade ahel. Ja nii inimese, mina, see tema nii-öelda mentaalne tervik kui ka maailm on Vot illusioon, millest tuleb vabaneda seal seal budismi üks põhilisi õpetusi. Samas kirjeldatakse seda näilist maailma isegi veel detailsemalt, kui hindud seda teevad. Nii et mõnes mõttes võib öelda, et see budistlik kosmos Loogia on selline võrdpilt, sellega soovitakse midagi muud öelda. Et mida soovitakse öelda, on, on pigem see, et see ettekujutatud maailm mitte ainult ei asub meie teadvuse sees, vaid see maailma ülesehitus ka peegeldab meie teadvuse sisu. Et millest, millest inimesed mõtlevad, aga nad mõtlevad siis nii-öelda kollektiivselt. Et iga iga maailmatasandiga, olgu siis taevas või põrgu või meie maailm on siis nagu vaimne tasand või mingisugune isegi võiks rääkida meditatiivsest seisundist. Tegelikult jutun seisunditest nüüd muidugi see kujutlus, mismoodi maailmad on üles ehitatud, on tohutult plastiline olgu siis hindude või budistide või tsivilistide käsitluses. Põhiline, mis on, on siis see, et see maailm on mõlemat pidi nii vertikaalis kui horisontaalis tohutult suur. Ja absoluutselt ei vasta siis noh, nii-öelda laupäeval kõneldud või kirjeldatud teaduslikule käsitlusele taevaid on tohutult palju, tohutult mitmed kihid, põrguid on isegi veel rohkem, kõige all on kõige hullem põrgu kõige all on kõige hullem võrgu ratastega kuidas taevad kõige, kõige kõrgemal loomulikult kõige parem ja siis need detailsed kirjeldused millised jumalad täpselt kus elavad ja kui suur on nende õnn. See on siis ka äärmiselt oluline, kusjuures meenutame tegelikult budism ja hinduism jõuavad sisuliselt samale arusaamale, et ka mitte ainult põrguolendid ei kannata ja põrgutes olevat hinged, vaid kannatavad ka jumalad, ainult et nad ei tea seda. Nad elavad tohutus õnnes, aga nad kannatavad selles mõttes, et kunagi saab see otsa ka nende jaoks aga kirjeldaks natuke konkreetsem nüüd ka rituaale seoses nende paljude põrgute, paljude taevaste ja kannatavate jumala alatega, tegelikult näiteks budistliku maailmasüsteemiga ja maailma ülesehitusega seotud rituaali on olnud meil Eestis võimalus kõigil jälgida isegi kolmel korral meenutame seda, et veel sellel suvel käisid Tiibeti mungad siin tegelikult tegemas liiva mandalad et seesama liiva mandala ei ole mitte midagi muud kui katse seda budistliku maailmapilt kuidagi nagu visuaalselt kujutada, joonistada meie jaoks ja, ja nii öelda visualiseerida seda teha, teha seda nähtavaks. Loomulikult seal ainult mingisugune skeem, võib-olla isegi isegi mitte liiga detailne skeem. Aga sellesama maailma illusoorsus peegeldub selles rituaalis ka, et kui me oleme harjunud nägema, et tehakse see liiva mandala, siis mis selle liivama endale ka lõpuks juhtub pühitakse hoogu ja visatakse merre, visatakse merre. See näitabki või osutabki sellele, et kuigi me saame seda illusoorses maailma kujutada, siis tegelikkuses see on ikkagi illusioon, see on väljamõeldis ja, ja seetõttu on ta oma olemuselt kaduv ja sellesama ärapühkimise merre viskamise rituaaliga millegagi tegelikult kaasnevad tohutud palved, mida noh, mõnedel on võimalus olnud jälgida, aga võib-olla nad ei ole nii suurt tähelepanu pööranud sellele noh, nii-öelda vaimsele taustale, mis siis mungad ja ka dalai-laama sellel suvel sinna juurde lisasid. Et see, see osutab just nimelt sellele koduvusel see Mandele Ta oli erakordselt ilus ja mul oli kahju selle mõtte juures, et ta ühel hetkel pühitakse kokku. Aga nii on, aga nii on. Ja noh, mul on olnud võimalus ka seda jälgida mitmel korral Himaalaja regioonis seda tehakse mitte ainult liivast, vaid mõningate riituste puhul tehakse seda ka riideribadest mäeküljele. Tavalised inimesed toovad värvilisi, riideribasid spetsiaalselt valmis lõigatud, umbes sellise 10 sentimeetri laiused riideribad, need sõlmitakse kokku. Luuakse mingisugune pilt sellest samast mandalast või putkast või tavaliselt siiski mingisugune selline konkreetne mandala kujutis mäeküljele nendest riideribadest kokku sõlmitud pikkadest riideribadest. Ja siis on seal kolm, neli päeva selle rituaali ja pidustuste toimumise ajal kus siis mungad ka ühtlasi seda rituaali läbi viivad sealsamas kõrval. Ja siis ei toimu mitte midagi muud, kui need riideribad võetakse taas kokku, rullitakse kokku ja inimesed viivad need koju tagasi. Nii et see kaob täpselt samamoodi, ainult selleks üheks konkreetseks hetkeks. Tohutult kaunid nendest on tehtud fotosid, millega igaüks võib tutvuda, aga see taas peegeldab seda, et see on, see on ajutine seal häviv, nii nagu meie maailm ka kirjeldaks veel mõningaid rituaale. Nüüd samasuguseid mandalaid, mida küll nimetatakse Jantrateks kasutavad mõned hindud, eriti siis Shakti ja Shiva kultuse pooldajad, keda vahel tantristideks nimetatakse, kasutavad siis oma meditatsiooni abivahenditena, samamoodi on need mandalad, nii need liiva mandalad, mida valmistatakse, võivad ka selles selle valmistamise ajal, nad on teatud sellises meditatiivses seisundis. Samamoodi Jantraid saab kasutada meditatsiooni eesmärgil, see on ka rituaal, ainult et see ei ole siis nii-öelda väljapoole suunatud rituaal, vaid see on sisemine rituaal. Tihti sellega kaasneb siis selline meditatiivne muusika, mida see medideerija kas siis ise teeb või, või kui on kollektiivne meditatsioon, siis keegi teine lööb seal trummi, puhub mingisugust pilli, olen ka selliseid näinud, lüüakse trummiga rütmi ja inimesed üritavad seda kuskil pildina nähtud mandalad või Jantrat oma vaimusilmas ette kujutada. Nüüd, kui me oleme harjunud sellega, et mandala on nii-öelda tasapinnal siis loomulikult nemad üritavad juba seda, mütoloogilise maailmapilti kogu oma täiuses kõikides nendes taevate ja põrgute kihistustes kõigile nende elementidega, mis sinna juurde kuuluvad. Eks ole kujutada oma oma oma vaimusilmas, et igaüks võib ette kujutada, kui, kui keeruline selle kujustamiseks nimetatakse, sellist meditatiivset tegevust kui keeruline, sellise tohutult keerulise maailmapildi Te kujutamine on. Ja siinjuures on siis huvitav see, et kui see maailm on just nagu valmis tihti kulub selleks aastaid, et seda seda oma vaimusilmas saavutada siis kuivõrd tegu on illusoorse asjaga, siis ühtlasi kingitakse ka oma vaimusilmas ära ja see kingitakse vaimusilmas ära siis erinevatele Budadele, podisatatele, jumalustele, kes tegelikult on ka muidugi illusoorseid. Aga oluline on jällegi see annetamise aktse, see ärakinkimise akt. Et siin tuleb jälle see heategevusmängu, et kui sul midagi muud pagana ei ole anda, siis sa oma selle kujutluspildi saad ära kinkida, see on ka see enda ühtsuse tunnetamine kõigiga ja kõiksusega sellel kinkimise hetkel muudel hetkedel loomulikult ka nüüd, mis on veel huvitav, selle puhul on siis see, et kui me vaatame näiteks hindude või budistide sionistide maailma ülesehitust noh, nii-öelda horisont saalis nii-öelda meie tasandil inimeste loomade tasandil, siis selle kõige keskmes on tohutu mägi Meerumägi loomulikult on sellel ajalooline reaalne füüsiline prototüüp. Lääne-Tiibetis on selline mägi nagu Kai Lass mis on lindudele püha ja budistidele püha reaalselt olemas, reaalselt olemas, üle 7000 meetri kõrgune ja selle ümber on siis olemas kogu ülejäänud maailmasüsteem, tohutud mägede ringid, tohutu maailmaookean ja selles maailma ookeanis ujuvad neli suurt manner, mille juures on omakorda väikesed saared. Muidugi lõunapoolne on siis kolmnurga kujuline ehk siis india. Ja huvitav on see, et näiteks põhjas, kus siis meie asume, on siis neljakandiline manner. Ja kõige toredam on see, et öeldakse, et ka inimeste näokuju on samasugune nagu nende mandrite oma. Me oleme siseneja kandi Me oleme siis neljakandilise näokujuga. Samas kui Indias just nagu peaks olema siis Kolmnurkse näo kujuga Aga mida need nurgad siis tähendavad, miks me oleme neljakandilised ja miks nad arvavad, et nemad on? Kolmnurksed vaat seda on tegelikult raske öelda, miks kujutluses selline maailmapilt on, aga, aga huvitav on see, et ühelt poolt just nagu maa on sellesama käsitluse järgi lame, eks ole, tohutul, sellisel kuldplaadil asuv maailma ookean piiratud mägedega ja kõik see eksole on veel lisaks sellele elevantide ja kilpkonna turjal nii nagu me oleme harjunud seda seda tüüpilist käsitlust nägema, et see just nimelt sealtsamast Indiast. Pärineb aga. Kõik need elemendid ja, ja kilpkonn tegelikult lendlevad sellises tühjas ruumis noh, samamoodi nagu planeet maa, seda on harjutud nägema. Aga tuleme veel korraks põrgu ja taeva juurde tagasi, et kuidas seal siis ikka võiks välja näha ja kuidas seal on välja näinud hindu istliku budistliku sotsialistliku maailmavaate järgi ja kummastki siis alustame põrgust või taevast. Võib-olla räägiks enne taevast taevast on tegelikult isegi nagu lihtsam rääkida. Laevaste käsitluse juures on äärmiselt oluline see, et jumalatest tehakse just nagu inimeste sarnased. Et kuigi nende eluiga on tohutult pikk ja nad praktiliselt mitte mingisuguseid kannatusi neil ei ole, siis poolt see annab inimesele võimaluse nagu jumalad paika panna. Et jumalate jaoks kehtivad samasugused reeglid selles maailmas süsteemis ka nemad lõpuks surevad. See on ilmselt kõige olulisem. Kui vaadata taevaste ülesehitust, siis tavaliselt need inimestele kõige tuntumad jumalad paigutatakse sinna kõige madalamasse, ehk siis kõige viletsamas taevasse. Ja tegelikult siis nagu kõrgemates kihtides, mis siis kaob ära. Kõigepealt kaob ära keha. Ehk siis lõpuks taevast nähakse omamoodi selliste eeterlike olendite kogumina. Seetõttu ei olegi seal midagi väga palju kirjeldatud, sest ei olegi seda kuju olemas. Et huvitav on ka selle juures see, et kui vaadata näiteks hindu templeid siis hindu templiehituses selles kõrges hindu templitornis tegelikult kajastubki nii sedasama Meerumägi kui need erinevad maailmatasandid, et me oleme harjunud vaatama seda, et noh, on selline torn on mingisugused kujud seal peal aga tegelikkuses on väga täpselt paigas, millisel tasandil mingisugust olendit kujutatakse. Sest see peegeldab väga täpselt seda olukorda sinna taeva poole ja kõige kõrgematesse kõrgustesse, olgu siis sellesama Meerumäe peal kus usutakse, et seal tipus elab jumal Šiva või siis nii-öelda erinevad taevakihistused. Nüüd muidugi põrgute käsitlus on, on sellepärast huvitama et põrgute kirjelduse puhul kõikides nendes religioonides, olgu siis hindudel või, või budistide sotsialistidel üritatakse, see on omamoodi nagu moraaliõpetus, seal üritatakse näidata väga detailselt ära kõik need kannatused, et inimesed teaksid, milleni viivad nende praegused teod. Et milliste nii-öelda halbade käitumismudelitest neid põrgus, millised kannatused ootavad. Ja kui me nagu läänelikus käsitluses oleme harjunud sellega, et põrgu on mingisugune tohutult kuum, tulin koht siis Indias, jah, kuumus on ka piinav, ent pooled põrguda külmad põrmud. Et nad on kuumuse kuumusega harjunud, jah. Aga külmaga hirmutatakse nii, et jah, nendes kuumades põrgutes igasuguseid piilub, peab taluma kas siis põlema leekides või, või veel enam mingisugustes kas inimesi siis keedetakse või neid põletatakse raudplaatidel või rebitakse neid kuidagi tuliste Oradega katki või valatakse neile sulametall sisse ja peale. Et see kõik kahtlemata kohutavalt jube, aga külmad ka ära külmumine ka noh, nii-öelda ära külmutamine siis taas elluäratamine või, või nii-öelda keha ära lasta külmumine ja siis selle tükeldamine on, on see, mis, mis nendes põrgutes siis näha on ikka fantaasia olema. Meenutame, et äsja ilmunud Dante põrgu on, on, on täpselt samasugune fantastiline fantaasia, nii et ma ütleks, et lääs ja ida on, on selles põrgukujutluses just eriti leidlik, eriti leidlikud. Et samamoodi kui me vaatame Dante teost, siis, siis tegelikult kui kujutlus on see kõige võimsam, see on see, mis on kirjaniku kõige enam inspireerinud. Et samamoodi on siis India maailmakäsitluses just nimelt need põrgud on kõige enam inspireerib keerinud. Need tuhanded põrguolendid, keda kirjeldatakse taevas ja suhteliselt kahvatu taevas jääb suhteliselt kahvatuks, üritatakse muidugi mingisugust teatud paralleeli sinna juurde panna, aga palju põnevam on siis ju ometi nii-öelda kujutada neid neid kannatajaid, rääkimata sellest, et inimesed, kes selle kujutluspildi lõid või kes selle selle fantaasia taga olid, said omamoodi nagu kätte maksta või või anda hinnangu sellele maailmale, kus me elame, et samamoodi nagu Dante tegi, ta paigutas oma ja tegelased sinna põrgusse piinlema, et öelda neile ja öelda kogu maailmale, mida ta neist arvab. Samamoodi siis budistid said näidata, et selline või teistsugune tegevus on nende jaoks väer ja seetõttu ootab neid inimesi paratamatult siis selline põrgupiin. Kusjuures meenutame, et siinjuures taas endiselt see oli, see oli ikkagi illusioon ja kas see põrgupiin tegelikult oli illusioon. Aga selline illusioon, mida inimene või olend ise selles illusioonis kinni olles pidas tõeseks. Nii et võib-olla nagu moraal isegi siin põrgukäsitluses on see, et põrgupiinad on noh, nii-öelda ise loodud. Aga see kõik peab ikka nii hirmus radikaalne olema, kes on elus eksinud ja pattu teinud ja mis iganes see peab kindlasti kõik põrguõudused läbi tegema hakkas, siis näsi neis usundites puudub. No eksis, aga anname andeks? No mitte päris kahtlemata on, on teatud selliseid vabanemise võimalusi ka mõlemat pidi. Et hindu käsitluses on ka näiteks selliseid momente mütoloogiliste lugudes, et keegi hea satub taevasse ja vaatab, et tema suurim vaenlane on ka taevas, milles siis milles küsimus on, öeldakse, on natukene hea ka olnud, ta on praegu natukene aega taevas ja siis läheb ta väga pikaks ajaks põrgusse või vastupidi, keegi äärmiselt positiivne tegelane ootamatult põrgusse ja ise segaduses, et miks ma siin olen, aga vat sul oli see asi, millest sa eksisid. Ja nüüd sa pead natukene siin põrgus viibima, selleks et hiljem siis liikuda sinnapoole. Et kui Euroopas on olemas omamoodi selline purgatooriumi puhastustuli, siis idas on, on pigem nagu see ajaline või vastavalt sinu tegudele, sest keegi ei ole ju läbinisti positiivne, läbinisti hea, keegi ei ole läbinisti läbinisti halb. Ja võib-olla veel üks mõte siia juurde on siis see, et et kuivõrd see on kõik nii-öelda karma seadused, toimimine siis tegelikkuses ei olegi vaja, et oleks nii väga seda positiivset karmat või seda negatiivset karmat. Sest negatiivne viib põrgusse positiivne taevasse. Aga nagu me teame, seal olevad isikud siis kaaned surnud inimesed ujumalatena ja, ja lõpuks ikka surevad ära siis, kui maailmatsükkel läbi saab, vaid tegelikult on vabanemiseks vaja pigem seda, et ei ole kumbagi. Ei ole ei negatiivset ega positiivset karmat, vaid on pigem pigem see karma on noh, nii-öelda nullis neutraalne. Ja see ei takista ei hea ega halb ei takista. Tegelikult kõige enam hinnatakse näiteks budistide sotsialistide poolt just nimelt inimeseks olemist. Et võiks arvata, et kõik soovivad saada jumalaks sündida kuskil taevas. Oh ei, vaid inimesena olemine on kõige väärtuslikum, sellepärast et selles situatsioonis kannatust on just parasjagu nii palju õnne on just parasjagu niipalju, et saadakse aru sellest, et on olemas hea ja halb, otsitakse nii-öelda väljapääsuks, on see, see vabanemise otsimine, see ühinemine absoluudiga või sinna nirvaanasse minemine. Nii et tegelikkuses on pigem nagu see oluline. Selline oli sarja veel üks maailm, tänane saade India metoloogilisest ehk suuresti väljamõeldud maailmapildist. Stuudios olid orientalist Martti Kalda ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissööritöö tegi Maristomba. Nädala pärast kohtume folklorist Marju Kõivupuuga kuulmiseni.